3-14-51506/37 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Madis Ernits, Tiina Pappel, Tanel Saar

Määruse tegemise aeg ja koht

31. märts 2016, Tartu

Haldusasja number

3-14-51506

Haldusasi

Sergei Kišunase kaebus Tallinna Vangla vastu

mittevaralise kahju 4390 euro nõudes seonduvalt

Tallinna Vangla kinnipidamistingimustega

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 15. mai 2015. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Tallinna Vangla apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Sergei Kišunas

Vastustaja Tallinna Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta Sergei Kišunase 2. märtsi 2016. a taotlus kaebetähtaja ennistamiseks

rahuldamata.

2. Tühistada Tartu Halduskohtu 15. mai 2015. a otsus ja lõpetada asja menetlus.

3. Tagastada D.F. 23. augustil 2014 tasutud riigilõiv summas 15 eurot.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

teatavakstegemisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla registreeris 2. aprillil 2014 S. Kišunase kahju hüvitamise nõude, milles ta

nõudis ajavahemikul 30. märtsist 2012 kuni 30. jaanuarini 2013 kinnipidamistingimustega

tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist 600 eurot iga Tallinna Vanglas viibitud kuu eest.

2. S. Kišunas esitas 16. juulil 2014 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles ta soovib Tallinna

Vangla tekitatud mittevaralise kahju 4930 euro hüvitamist seoses ebapiisava põrandapinna

tagamisega perioodil 1. aprill 2012 kuni 1. veebruar 2013. Kaebuse põhjendused:

1) Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) järgi on igal

kinnipeetaval õigus oma isiklikule ruumile, mille suuruseks on 4 m2. Vaidlusalusel perioodil

viibis kaebaja 6-kohalistes kambrites, kus ei olnud iga kinnipeetava kohta vähemalt 4 m2

isiklikku ruumi. Isikliku ruumi arvutamisel tuleb lähtuda kambri üldpindalast, millest on maha

arvatud mööbli ning tualeti alla jääv pind.

2) Riideid tuleb kuivatada elukambris, mistõttu on seal pidevalt niiske ja rõske. Samuti kurnas

kambrite kunstlik valgustus silmi.

3. Tartu Halduskohus rahuldas 15. mai 2015. a otsusega kaebuse osaliselt ning mõistis Tallinna

Vanglalt S. Kišunase kasuks välja hüvitise 861 eurot ja menetluskulud 2,62 eurot. Otsuse

põhjendused:

1) Kaebus tuleb vaadata läbi perioodi 1. aprill 2012 kuni 30. jaanuar 2013 osas. Hinnates isiku

kinnipidamist Tallinna Vangla kambrites (tl 37-39, 55-58) tuleb möönda, et kaebaja viibis

Tallinna Vangla kambrites vaidlusalusel perioodil kokku 287 kalendripäeva, kus põrandapinda

oli alla 3 m2, mida saab pidada EIÕK art 3 rikkumiseks. Seega saab kaebajale määrata selle eest

rahalise kompensatsiooni. Vastustaja tegevus kaebaja kinnipidamisel oli õigusvastane osas, kus

kaebaja isiklik ruum kambris jäi alla 3 m2.

2) Kambris asuvat tualetti ei saa kambri põrandapinna määramisel arvesse võtta, vaatamata

sellele, et vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 7 lg-s 1 on WC nimetatud kambri sisustusse

kuuluvana. EIK on pidanud samuti põhjendatuks välistada tualeti alune pind kambri

põrandapinna hulgast. Mööblialust pinda põrandapinna hulgast välja ei arvutata. S. Kišunase

kaebus mittevaralise kahju hüvitamise nõudes kuulub rahuldamisele ainult seoses kambri

põrandapinna mittevastavusega nõuetele.

3) Hüvitise suuruse määramisel võetakse arvesse, et kaebaja viibis Tallinna Vanglas pikka aega,

s.o 287 päeva kalendripäeva tingimustes, kus isiklik ruum oli alla 3 m2 ning samal ajal puudus

võimalus liikuda väljaspool kambrit, kuna kaebaja oli vahistatu staatuses. Põhjendatud on

mõista välja Tallinna Vanglalt S. Kišunase kasuks iga päeva eest, mil kaebaja on viibinud

Tallinna Vanglas kambris, kus oli alla 3 m2 põrandapinda isiku kohta, 3 eurot päeva kohta, s.o

kokku 861 eurot.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

4. Tallinna Vangla esitas 15. juunil 2015 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu

Halduskohtu 15. mai 2015. a otsus osas, millega kohus mõistis vanglalt S. Kišunase kasuks

välja hüvitise 861 eurot ja menetluskulu 2,62 eurot ning teha asjas uus otsus, millega jätta

kaebus täielikult rahuldamata asja uueks läbivaatamiseks saatmata ja menetluskulud jätta

S. Kišunase enda kanda. Apellatsioonkaebuse põhjendused:

1) WC alla jääv pind tuleb kambri põrandapinna suuruse arvestamisel välja arvata. S. Kišunas

oli Tallinna Vanglas paigutatud kambritesse, mis vastasid siseriiklikes õigusaktides sätestatud

põrandapinna ruutmeetritele, mistõttu ei ole kaebajat inimväärikust alandavates tingimustes

hoitud.

2) Kuna vangla tegevus oli õiguspärane, on täitmata üks kahju hüvitamise eeldustest, mistõttu

on vanglalt mittevaralise kahju hüvitise ja menetluskulu väljamõistmine põhjendamatu.

3) Kohtu siseveendumuse kujunemine ei ole jälgitav.

4) Kohus on jätnud arvestamata, et inimõigustel on ajas dünaamiline iseloom, mis tähendab, et

teatud õiguste kaitse läheb aja jooksul rangemaks ja täieneb. Eesti riik ei saa varasemat

õiguspraktikat ja esinenud olukordi muuta, mistõttu saab õiguspärane halduspraktika muutuda

õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel. Eesti riik ei ole olnud tegevusetu ja on astunud

konkreetseid samme, et viia kehtiv õigus kooskõlla EIK praktikaga. Halduskohus ei ole Eesti

riigi tegevuse osas kohtuotsuses seisukohta võtnud ega põhjendanud, miks need asjaolud

käesoleval juhul arvestatavad ei ole.

5) Halduskohus ei ole põhjendanud välja mõistetud hüvitise suurust.

5. S. Kišunas esitas 18. juunil 2015 vastuse Tallinna Vangla apellatsioonkaebusele, milles ta

palub jätta vastustaja apellatsioonkaebus rahuldamata.

6. S. Kišunas esitas 2. märtsil 2016 tähtaja ennistamise taotluse. Kaebaja juhib

ringkonnakohtu tähelepanu sellele, et ta on kinnipeetav ja talle laieneb eeskätt vangistusseadus.

Tema hinnangul võib VangS § 11 lg-st 8 tulenevalt esitada kaebuse halduskohtule juhul, kui

vangla on taotluse rahuldamata jätnud. Kaebaja märgib, et kuna Euroopa Inimõiguste Kohus

(EIK) on oma lahendis välja toonud, et Tallinna Vangla kinnipidamistingimused olid alla

igasugust arvestust ja mõistis välja rahalise hüvitise sellistes tingimustes viibimise eest, siis oli

kaebajal alust eeldada, et Tallinna Vangla rahuldab ka tema kahjunõude. Kaebaja märgib veel,

et kuna vangla näol on tegu riigiasutusega, siis ei saanud ta ametlikule dokumendile vastamata

jätta. Kaebaja väitel pöördus ta Tallinna Vangla poole ja vastustaja kinnitas, et kaebaja saab

kahjunõudele vastuse väikese viivitusega.

7. Tallinna Vangla esitas 17. märtsil 2016 seisukoha, milles ta palub tühistada Tartu

Halduskohtu 15. mai 2015. a otsus ja lõpetada asja menetlus. Vastustaja on seisukohal, et

S. Kišunas ei ole esitanud põhjendusi, mis tingiksid kaebuse esitamise tähtaja ennistamise.

Vastustaja märgib veel, et kuivõrd kaebaja viibib seoses käesoleva vangistusega vanglas juba

alates 30. märtsist 2012, siis ei ole kaebajale ilmselgelt teadmata VangS § 11 lg 8 regulatsioon.

Tallinna Vangla leidis, et kaebaja käitumine kahju hüvitamise nõude menetluses ei vabanda

kaebuse esitamiseks ettenähtud tähtaja ületamist, vaid pigem järeldub sellest kaebaja ebapiisav

huvi enda õiguste kaitsmise suhtes. Kuna kaebaja on halduskohtule 17. juulil 2014 laekunud

pöördumises toonud välja, et tema kaebuse registreerimisest Tallinna Vanglas on möödunud

juba üle 60 päeva, võib järeldada, et kaebaja on teadlik riigivastutuse seaduse (RVastS) § 18

lg-s 2 sätestatust. Tõene ei ole kaebaja väide, et ta on pöördunud Tallinna Vangla poole ning

saanud vanglalt kinnituse. Tallinna Vangla dokumendiregistri kohaselt ei ole kaebaja perioodil

1. aprill 2014 kuni 17. juuli 2014 esitanud Tallinna Vanglale ühtegi vastavasisulist pöördumist

ning ka kaebaja telefonikõnede väljavõttes ei kajastu telefonikõnet Tallinna Vanglale.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja taotlus kaebetähtaja ennistamiseks tuleb jätta rahuldamata

ning Tartu Halduskohtu 15. mai 2015. a otsus tuleb tühistada olenemata vastustaja

apellatsioonkaebuse sisust ja lõpetada asja menetlus.

9. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 197 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus

apellatsiooni

korras

halduskohtu

otsuse

seaduslikkust

ja

põhjendatust

üksnes

apellatsioonkaebusega vaidlustatud ulatuses ning lg 2 kohaselt ei ole ringkonnakohus seotud

apellatsioonkaebuse õiguslike põhjendustega. Kohtupraktikas on selgitatud, et ulatuses, milles

esimese astme halduskohtu lahend on vaidlustatud, kontrollib ringkonnakohus otsuse

seaduslikkust kõigist asja lahendamisel olulistest materiaalõiguslikest, protsessuaalsetest ja

tõendamisse puutuvatest aspektidest lähtudes (Riigikohtu 15. jaanuari 2014. a otsus nr

3-3-1-71-12, p 13.3; 13. novembri 2008. a otsus nr 3-3-1-26-08, p 11; 11. märtsi 2004. a otsus

nr 3-3-1-8-04, p 24; 16. oktoobri 2002. a otsus nr 3-3-1-41-02, p 15). Seega on ringkonnakohtul

käesolevas asjas õigus kontrollida, kas halduskohus on S. Kišunase hüvitamiskaebuse

põhjendatult läbi vaadanud.

10. Asja materjalidest nähtuvalt on Tallinna Vangla registreerinud S. Kišunase esitatud kahju

hüvitamise nõude vanglale 2. aprillil 2014. Halduskohus menetles 16. juulil 2014 kohtule

esitatud S. Kišunase hüvitamiskaebust, milles kaebaja palus mõista Tallinna Vanglalt välja

kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena 4930 eurot.

11. Hüvitamiskaebusega halduskohtusse pöördumisel näeb VangS § 1¹ lg 8 ette, et vangla

tekitatud kahju hüvitamiseks on kinnipeetaval või vahistatul õigus halduskohtu poole pöörduda

tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud RVastS-is sätestatud korras kahju

hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt

läbi vaatamata jätnud. RVastS § 18 lg-st 1 tuleneb vanglale 2-kuuline tähtaeg taotluse

lahendamiseks. Kohtupraktikas on sedastatud, et VangS § 1¹ lg-s 8 toodud kohtueelse

menetluse läbimise järgselt kohtusse pöördumisele kehtib RVastS § 18 lg-st 2 tulenev

30-päevane kohtusse pöördumise tähtaeg. RVastS § 18 lg 2 reguleerib kohtusse pöördumist ka

taotluse tähtaegselt lahendamata jätmise korral (Riigikohtu 8. oktoobri 2008. a määrus

nr 3-3-1-41-08, p 9; 4. aprilli 2013. a määrus nr 3-3-1-86-12, p 11). Seega peab kinnipeetav või

vahistatu kohtusse pöörduma hiljemalt 30 päeva jooksul vanglale esitatud taotluse

läbivaatamiseks ettenähtud 2-kuulise tähtaja möödumisest. Seega oli kaebajal käesolevas asjas

kohustus esitada halduskohtule kaebus, arvestades vangla esitatud kahju hüvitamise nõude

esitamise aega, hiljemalt 2. juulil 2014, kuid kaebaja on kaebuse halduskohtusse esitanud alles

16. juulil 2014. Seega on S. Kišunas esitanud hüvitamiskaebuse halduskohtule mittetähtaegselt.

Kaebuses ei ole kaebaja tähtaja ennistamise taotlust esitanud. Kaebaja esitas ringkonnakohtule

2. märtsil 2016 taotluse kaebetähtaja ennistamiseks.

12. Kohtupraktikas on sedastatud, et üldjuhul peaksid tähtaja ennistamist õigustama

objektiivsed takistused, kuid erandlikel juhtudel võib arvestada ka menetlusosalise

subjektiivseid võimeid asjadest aru saada ja oma käitumist õigusaktidele vastavalt juhtida. Ka

on rõhutatud, et tähtaja ületamine ei saa olla vabandatav, kui kaebaja ei ole olnud piisavalt

hoolikas, et välja selgitada vaidluse algatamise kord, s.h tähtajad. Ka õiguslikult kogenematul

isikul ei ole alust eeldada, et vaidlust saab lahendada suvalises korras ja määramatult pika aja

jooksul (Riigikohtu 16. jaanuari 2009. a määrus nr 3-3-1-75-08, p-d 16 ja 17). Subjektiivsete

õiguste kaitse süsteem Eesti kohtutes, kus menetluse algatamine sõltub isiku avaldusest, eeldab,

et isikud näitavad ka ise oma õiguste kaitsel üles piisavat huvi. Kui kogenematul isikul tekib

kahtlus oma õiguslikes teadmistes, peab ta mõistliku aja jooksul otsima professionaalset abi.

Vajadusel saab isik koheselt pöörduda kohtu poole, taotledes tasuta õigusabi määramist

(Riigikohtu 1. oktoobri 2002. a määrus nr 3-3-1-57-02, p 19).

13. S. Kišunase tähtaja ennistamise avaldusest nähtub, et kaebaja eeldas, et vangla lahendab

tema kahju hüvitamise taotluse ning kaebaja väitel sai ta Tallinna Vanglalt ka vastavasisulise

kinnituse. Tallinna Vangla väidetel ei ole kaebaja tähtaja ennistamise avalduses märgitu tõene,

kuna Tallinna Vangla dokumendiregistri kohaselt ei ole kaebaja perioodil 1. aprill 2014 kuni

17. juuli 2014 esitanud Tallinna Vanglale ühtegi vastavasisulist pöördumist ning ka kaebaja

telefonikõnede väljavõttes ei kajastu telefonikõnet Tallinna Vanglale. Ringkonnakohus leiab,

et kaebaja ootus vastustaja suhtes kahju hüvitamise kaebuse lahendamiseks ega ka vastustaja

käitumine kahju hüvitamise nõude menetluses ei vabanda kaebuse esitamiseks ettenähtud

tähtaja ületamist. Pigem järeldub sellest kaebaja ebapiisav huvi enda õiguste kaitsmise suhtes

ja sellest tingituna ka kaebetähtaja järgimise olulisuse suhtes, mistõttu ei põhista

ringkonnakohtu hinnangul kaebaja 2. märtsi 2016. a taotluses nimetatud asjaolud kaebetähtaja

ennistamise vajalikkust. Ringkonnakohtul ei ole alust kahelda vastustaja väites, et nii

dokumendiregistrist kui ka kaebaja telefonikõnede väljavõttest ei nähtu, et ta oleks Tallinna

Vangla poole pöördunud ja vastuse saanud. Eelnevat kinnitab ka asjaolu, et kaebaja ei ole oma

väidete tõendamiseks esitanud Tallinna Vangla avaldust, kust nähtub kinnitus, et kaebaja

taotlus lahendatakse. Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu kaebaja tähtaja ennistamise taotluses

esitatust, et esineksid objektiivsed või subjektiivsed takistused, mis õigustaksid tähtaja

ennistamist. Eeltoodust arvestades on ringkonnakohus seisukohal, et kuna käesolevas asjas ei

esine selliseid mõjuvaid põhjuseid, mis oleksid takistanud kaebajal kaebust halduskohtule

tähtaegselt esitamast, siis tuleb S. Kišunase kaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotlus jätta

rahuldamata. Seega on halduskohus võtnud S. Kišunase kaebuse ebaõigesti menetlusse ja

teinud otsuse mittelubatava kaebuse suhtes.

14. HKMS § 200 p 5 kohaselt on ringkonnakohtul apellatsioonkaebuse lahendamisel õigus

tühistada määrusega halduskohtu otsus osaliselt või täielikult ja jätta kaebus läbi vaatamata või

lõpetada asja menetlus. HKMS § 152 lg 1 p 2 kohaselt lõpetab kohus määrusega menetluse

kaebetähtaja ületamise korral vastavalt käesoleva seadustiku § 124 lg-le 2. HKMS § 124 lg 2

kohaselt kohus lõpetab määrusega asja menetluse, kui kaebus on esitatud tähtaega rikkudes ja

tähtaeg ei kuulu ennistamisele. HKMS § 155 lg 3 ls 1 kohaselt kui kaebuse jätab läbi vaatamata

või menetluse lõpetab kõrgema astme kohus, tühistab ta ühtlasi määrusega alama astme kohtu

lahendi. Kuna Tartu Halduskohus on menetlenud tähtaja rikkumisega esitatud kaebust, siis

tühistab ringkonnakohus halduskohtu otsuse täielikult ja lõpetab asja menetluse.

15. HKMS § 104 lg 5 p 4 kohaselt tasutud riigilõiv tagastatakse, kui kohus lõpetab menetluse

HKMS § 152 lg 1 p 2 või p 4 alusel. Tartu Halduskohus rahuldas 21. augusti 2014. a määrusega

(tl 21-21p) kaebaja menetlusabi taotluse osaliselt ning vabastas ta riigilõivu tasumisest kaebuse

esitamisel 132,90 euro ulatuses ja määras tasumisele kuuluvaks riigilõivuks 15 eurot. Esimese

astme kohtus nõutud riigilõivu 15 eurot on asjas tasunud D. Fedotova 23. augustil 2014 (tl 25).

Kuna ringkonnakohus lõpetab menetluse HKMS § 152 lg 1 p 2 alusel, siis kuulub asjas tasutud

riigilõiv 15 eurot D.F. tagastamisele.

16. Kuna apellatsiooniastmes oli Tallinna Vangla riigilõivu tasumisest HKMS § 104 lg 10

alusel vabastatud, puudub alus antud osas menetluskulude jaotamiseks.

Madis Ernits

Tiina Pappel

Tanel Saar

allkirjastatud digitaalselt allkirjastatud digitaalselt allkirjastatud digitaalselt