2-14-62741/22 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht

31. märts 2016.a, Tartu

Tsiviilasja number

2-14-62741

Tsiviilasi

RR Lektus AS hagi K.R. vastu töölepingu erakorralise

ülesütlemise

vaidlustamiseks

ja

töölepingu

korraliselt

lõppenuks lugemiseks

K.R.i hagi RR Lektus AS vastu töölepingu erakorralise

ülesütlemise alusel hüvitise saamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

704 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 2. juuni 2015.a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

K.R. apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant

(kostja/vastuhageja):

K.R.

(isikukood:

XXXX);

lepinguline esindaja Sergei Desjatnikov

Vastustaja (hageja/vastukostja): RR Lektus AS (registrikood:

10072791); lepinguline esindaja Rain Korjus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 2. juuni 2015.a otsus muutmata.

2. Jätta K.R.i apellatsioonkaebus rahuldamata.

MENETLUSKULUDE

JAOTUS

3. Apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud jätta K.R.i

kanda.

4. Mõista K.R.ilt välja RR Lektus AS-i kasuks 70 eurot

ringkonnakohtus kantud menetluskulude katteks.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes

vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama

tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või

riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist,

kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. K.R. esitas 04.09.2014.a töövaidluskomisjonile (edaspidi TVK) avalduse RR Lektus AS

vastu, milles palus tuvastada töösuhte lõppemine TLS § 91 alusel ja mõista välja hüvitis 3 kuu

keskmise palga ulatuses (töövaidlusasi 4-1/1589-2014; edaspidi TVK toimik I).

RR Lektus AS esitas 21.09.2014.a TVK-le avalduse, milles palus lugeda tühiseks töötaja poolt

töölepingu ülesütlemise ja lugeda tööleping lõppenuks TLS § 85 lg 4 alusel (töövaidlusasi

4-1/1662-2014; edaspidi TVK toimik II).

TVK tegi mõlemas asjas 19.11.2014.a otsused, millega rahuldas K.R.i avalduse osaliselt ja

luges töölepingu lõppenuks 27.08.2014.a TLS § 91 lg 2 alusel ning mõistis tööandjalt välja

hüvitise kahe kuu keskmise töötasu ulatuses summas 704 eurot ning jättis RR Lektus AS

avalduse K.R.i vastu rahuldamata.

RR Lektus AS esitas 16.12.2014.a Tartu Maakohtule taotluse mõlema töövaidlusasja läbi

vaatamiseks hagimenetluses. Maakohus lahendas avaldused ühes menetluses hagi ja

vastuhagina.

2. RR Lektus AS avalduse kohaselt sõlmiti K.R.iga tööleping, mille alusel asus töötaja tööle

05.05.2014.a Põltsamaa kauplusse müüja-klienditeenindaja ametikohale, kus töötas kuni

15.05.2014.a, s.o kuni haigestumiseni. Töötajale olid kuni 23.07.2014.a väljastatud ajutise

töövõimetuse lehed, mille töötaja esitas oma otsesele ülemusele, kaupluse juhatajale. Viimasel

töövõimetuslehel oli märge “püsivalt töövõimetu“. Töötaja ei teavitanud tööandjat, kas ta jääb

jätkuvalt töövõimetuslehele või naaseb tööle ning tööle ei ilmunud. 15.08.2014.a esitas töötaja

tööandjale arstitõendi, milles oli märgitud, et tervisliku seisundi tõttu on soovitatud töötaja üle

viia kergemale tööle. Kaupluse juhtaja selgitas, et kaupluses ei ole kergemat tööd. Kuna töötaja

ei olnud võimeline tööd tegema, ei saanud tööandja lisada teda töögraafikusse. Tööandja

planeeris saata töötaja tervisekontrolli, et selgitada välja, kas on võimalik jätkata töötajaga

töösuhet. 25.08.2014.a esitas töötaja avalduse töölepingu ülesütlemiseks, sest leidis, et tööandja

on töölepingut rikkunud.

Tööandja leidis, et ei ole töölepingut rikkunud, mistõttu puudus töötajal õigus leping üles öelda.

Tööandja palus lugeda tööleping lõppenuks TLS § 85 lg 4 alusel.

Tööandja leidis, et töötaja on käitunud tööandja suhtes pahatahtlikult, esitades TVK-le

valeväiteid ja soovides saada põhjendamatult hüvitist. Töötaja väited, et ta teavitas kaupluse

juhatajat tööle asumise soovist ja vajadusest kergema töö järele, on ebaõiged. Alles

15.08.2014.a sai tööandja teada vajadusest viia töötaja üle kergemale tööle.

Tööandja rõhutas, et on töölepingut töötajaga kogu aeg tunnistanud, ta ei ole teinud töötajale

takistusi tööle asumiseks ja töö tegemiseks. Seoses töölepingu allkirjastamisega märkis

tööandja, et olukord oli tingitud mitmest möödalaskmisest. Töölepingute allkirjastamine võtab

tööandjal tavapärasest rohkem ega, sest tööandjal on üle 60 kaupluse ja äriühingu kontor asub

Tapal. Lepingud saadetakse töötajatele allakirjutamiseks töökohtadesse, s.o kauplustesse. K.R.i

puhul viibis töölepingu alla kirjastamine töötaja terviserikke tõttu. Hiljem soovis tööandja saata

lepingu töötajale koju postiga, kuid töötaja aadress oli lepingus vale ja töötaja ise polnud

lepingut allkirjastades seda parandanud. Tööandjale on arusaamatu, milles seisneb tööandja

kohustuse rikkumine.

Algses avalduses oli nimetatud töölepingu ülesütlemise põhjustena, et ei esitatud allkirjastatud

töölepingut ja ei viidud üle kergemale tööle. Menetluses on lisandunud põhjus, et tööandja ei

lubanud töötajat tööle. Töövõimetuslehte üle andes selgitas töötaja kaupluse juhatajale, mida ta

teha ei saa. Kaupluses muud töökohad aga puuduvad. Töötaja tööle sundimine oleks võinud

tekitada kahju töötajale ja tööandja ei soovinud sellist vastutust endale võtta.

3. K.R. selgitas TVK-le esitatud avalduses, et ütles töölepingu üles, sest 25.08.2014.a ei olnud

temani jõudnud allkirjastatud töölepingut, kuigi ta asus tööle 05.05.2014.a. Allkirjastatud

töölepingu sai töötaja kätte alles 03.09.2014.a. Töövõimetuseleht lõppes 23.07.2014.a, kuid

töötajat perioodil 23.07. kuni 25.08.2014.a endise töö tegemiseks töögraafikusse ei lisatud ja ei

võimaldatud ka kergemat tööd. Töötaja oli sel ajal telefonikontaktis kaupluse juhatajaga ja käis

korduvalt kohal. Juhataja palus oodata kuni juhtkond otsustab, mis edasi saab. Töötaja leidis, et

sellise käitumisega on tööandja rikkunud töölepingut ja palus mõista välja hüvitise.

TVK-s töötaja poolt tööandja nõudele esitatud kirjaliku seisukoha kohaselt olid esialgselt

töötajale allkirjastamiseks esitatud töölepingus valed lepingu tingimused: tööle asumise aeg ja

töökoha nimetus. Uuesti sai töötaja lepingu allkirjastada 21.07.2014.a, kuid kirjutas siis allkirja

ekslikult valele reale. Nädala pärast kirjutas töötaja uuesti lepingule alla õigele reale ja see

saadeti tööandja poolt allkirjastamiseks Tapale. Aadress lepingus jäi kontrollimata inimliku

eksituse tõttu, sest töötaja oli andnud tööandjale oma aadressi varem.

Töötaja pakkus, et tööandja võiks lepingu lõpetada, sest neil puudub võimalus pakkuda

kergemat tööd, tööandja keeldus sellest ja leidis, et töötaja võiks lahkuda töölt omal soovil.

Perioodil 23.07. kuni 15.08.2014.a soovitas kaupluse juhataja töötajal oodata tööle asumisega.

Tööandja ei andnud töötajale selgeid ja õigeaegseid korraldusi ja ei kindlustanud töötajat alates

23.07.2014.a kokkulepitud tööga.

Lepingu ülesütlemise avalduses ei pea olema näidatud kõiki aluseid, miks töötaja töölepingu

üles ütleb ja neid aluseid saab hiljem täiendada. Märge „püsiv töövõimetus“ ei tähenda, et isik

tööd teha ei või. Kui töötajat graafikus pole, siis ei tea ta, millal peab tööle ilmuma. Töötaja

ootas kuu aega, enne kui avalduse esitas. Töötaja tööga kindlustamata jätmine oli tingitud

tööandja esindaja – kaupluse juhataja – tegevusest, kes ei tutvunud töövõimetuslehega ja ei

pannud töötajat graafikusse. Töötaja on esitanud pretensioonid seoses töölepingu sõlmimata

jätmisega mõistliku aja jooksul, sest oli kuni 23.07.2014.a haige ja alles seejärel sai oma

nõudeid esitada. Töötaja arvas, et tal on töösuhe alates 05. maist 2014, kuid tal ei olnud selle

kohta kirjalikku lepingut. Töötajal puudus kindlus tuleviku suhtes.

MAAKOHTU LAHEND

4. Tartu Maakohus rahuldas 02.06.2015.a otsusega RR Lektus AS hagi K.R.i vastu töölepingu

erakorralise ülesütlemise vaidlustamiseks ja töölepingu korraliselt lõppenuks lugemiseks ning

tuvastas, et K.R.i 25.08.2014.a avaldus töölepingu nr 2547 erakorraliseks üles ütlemiseks TLS §

91 lg 2 alusel on tühine ja luges RR Lektus AS ja K.R.i vahelise töölepingu nr 2547 korraliselt

lõppenuks alates 27.08.2014.a

Maakohus jättis rahuldamata K.R.i hagi RR Lektus AS vastu töölepingu erakorralise

ülesütlemise tõttu hüvitise saamiseks. RR Lektus AS-i menetluskulud jäeti K.R.i kanda ja

K.R.ilt mõisteti välja RR Lektus AS kasuks menetluskulud summas 297,50 eurot.

Maakohus tuvastas, et pooltel vahel puudub vaidlus, et: 1) töötaja asus tööandja juures tööle

05.05.2014.a.

müüja-klienditeenindajana

tööandjale

kuuluvas

kaupluses

Põltsamaal;

2) kirjalikult sõlmitud tööleping jõudis töötajani alles 03.09.2014.a; 3) töötaja ütles töölepingu

üles 25.08.2014.a.

Poolte vahel on vaidlus töölepingu lõpetamise õigusliku aluse üle. Töötaja on töölepingu üles

öelnud kahel alusel: temaga ei olnud sõlmitud kirjalikku töölepingut ja talle ei võimaldatud

terviseseisundi tõttu kergemat tööd. Lepingu lõpetamise alusena viitas töötaja TLS § 91 lg 2.

Menetluses lisas töötaja täiendava põhjusena tööga kindlustamata jätmise.

5. Maakohus leidis, et menetluses saab esitada täiendavaid põhjendusi tingimusel, et

vastaspoolel on võimalus nendele vastuväiteid esitada. Töötaja on esitanud erakorralise

ülesütlemise avalduse koos põhjendusega, millega on töötaja formaalselt seaduse nõude täitnud

(TLS § 95 lg 2). TLS § 95 lg 3 kohaselt ei mõjuta lõikes 2 sätetatud kohustuse rikkumine

ülesütlemise kehtivust. Seega kehtib ülesütlemine ka siis, kui seal üldse põhjendused puuduvad

või kui mõni põhjendus on välja jäänud.

Maakohus selgitas, et ülesütlemisavalduses põhjenduste esitamise eesmärgiks on võimaldada

vastaspoolel hinnata, kas ta soovib ülesütlemist vaidlustada. Kui tööandja otsustab ülesütlemise

vaidlustada, saab ja peab kohus avaldust läbi vaadates hindama kõiki ülesütlemise aluseks

olevaid asjaolusid ka siis, kui neid ei ole ülesütlemisavalduses esitatud (Riigikohtu lahend nr 3-

2-1-21-14 p 12). Käesolevalt oli tööandjal võimalik esitada oma vastuväited ja tõendid ka

täiendavale ülesütlemise põhjusele, mille töötaja tõi välja lepingu lõpetamise alusena.

6. Maakohus leidis, et töötaja ei ole viidanud ühelegi TLS § 91 lg 2 eraldi esitatud punktile ning

töötaja esitatud põhjendused ei kvalifitseeru ühegi punkti alla. Maakohus hindas, kas töötaja

poolt esile toodud asjaolud on üldiselt käsitletavad tööandja kohustuste olulise rikkumisena.

Töötaja põhjendas töölepingu erakorralist ülesütlemist asjaoluga, et ei olnud 25.08.2014.a

saanud allkirjastatud töölepingut. Pooled ei vaidle, et allkirjastatud leping jõudis töötajani

03.09.2014.a. Maakohus asus seisukohale, et tööandja on küll rikkunud töölepinguseaduses

sätestatud lepingu vorminõudeid, kuid tööandja ei ole eitanud töölepingu olemasolu töötajaga.

Töölepingu kirjalik sõlmimine (lõplik allkirjastamine) venis mõlemast lepingupoolest tingitud

ebasoodsate asjaolude tõttu: 1) tööandja oli korraldanud töötajatega töölepingute allkirjastamise

väga kohmakalt (lepingute saatmine kauplustesse ja tagasi kaubaautoga, töölepingul tööandja

allkirja puudumine jne); 2) esmane leping valede andmetega (tööle asumise ja lepingu

kehtivuse aeg); 3) töötaja haigus; 4) töötaja poolt allkirja kirjutamine valele reale; 5) töötaja

vale aadress. Töölepingu allkirjastamisel tekkinud tõrked on tõendatud tunnistajate K.A.

(kaupluse juhataja) ja A.K. (töötaja õde) ütlustega. Maakohus leidis, et tegemist ei olnud

tööandja tahtliku tegevusega eesmärgiga lepingut mitte sõlmida. Maakohus asus seisukohale,

et asjaolusid arvestades ei olnud kirjaliku töölepingu töötajani jõudmise viibimine nii oluline

tööandja poolne lepingu rikkumine, mis annaks alust tööleping erakorraliselt TLS § 91 lg 2

alusel üles öelda.

7. Maakohus leidis, et töötaja põhjendused töölepingu lõpetamise kohta, et talle ei võimaldatud

lepinguga kokku lepitud tööd ja talle ei võimaldatud kergemat tööd, on omavahel osaliselt

vastuolus. Kirjalike tõenditega on tõendatud, et töötaja viibis haiguslehel kuni 23.07.2014.a.

Töövõimetuslehe lõpetamise otsuse kohaselt on töötajale määratud püsiv töövõimetus.

Maakohus leidis, et töötaja ei olnud valmis pärast haiguslehe lõppemist tegema oma

lepingujärgset tööd. Töötaja töökohaks oli müüja-klienditeenindaja töö. Töötaja ise hindas, et ei

ole oma halvenenud terviseseisundi tõttu võimeline tööülesandeid täitma. Ei ole tõendatud, et

töötaja avaldas valmisolekut teha lepingus kokku lepitud tööd. Tunnistajate ütlustest nähtub, et

töötaja soovis teha kergemat tööd ja ka TVK-le esitatud telefonikõnede eristused ei tõenda

vastupidist. Riigikohus on otsuse nr 3-2-1-117-11 p-s 19 märkinud, et töö küsimise

tõendamiseks ei piisa ainuüksi telefonikõnede eristustest. Töö küsimist oleks töötaja saanud

tõendada e-kirja, lühisõnumi või tööandjale muus vormis tehtud avaldusega, millest nähtuks

tema pöördumise sisu. Käesolevalt ei ole kõneeristused tõendiks, et töötaja soovis asuda tegema

oma lepingujärgset tööd.

8. Maakohus luges tuvastatuks, et töötaja palus kergemat tööd. Soovituse teha kergemat tööd

andis ka töötaja perearst. Tunnistajate ütluste kohaselt esitati nimetatud tõend tööandjale

15.08.2014.a.

Maakohus leidis, et kergemat tööd küsides tegi töötaja tööandjale ettepaneku töölepingu

muutmiseks, s.o töökohustuste muutmiseks. Lepingu muutmine on töölepingu puhul võimalik

vaid poolte kokkuleppel (TLS § 12). Maakohus leidis, et töölepingu muutmisest keeldumine on

tööandja õigus ja sellega ei ole tööandja rikkunud oma kohustusi. Maakohus leidis, et kuna

töötaja ei olnud valmis ise lepingujärgset tööd tegema ja tööandjal puudus kohustus lepingut

muuta, ei ole tööandja rikkunud oma kohustusi. Seega puudus töötajal alus öelda tööleping üles

TLS § 91 lg 2 alusel viitega tööandja poolt kohustuste rikkumisele.

Maakohus leidis, et töötaja sundimisel tööle, mis ohustab töötaja tervist, oleks töötajal tekkinud

alus lõpetada tööleping erakorraliselt TLS § 91 lg 2 p 3 alusel. Seetõttu oli tööandja käitumine

töötaja tööle mitte kutsumise osas õiguspärane. Maakohus selgitas, et tööandjal oli kohustus

maksta töötajale keskmist töötasu TLS § 38 alusel mõistliku aja eest, kui töötaja ei saanud tööd

teha. Töötaja ei ole nimetatud rikkumist tööandjale ette heitnud, tasu maksmist nõudnud ega

esitanud ka lepingu ülesütlemisavaldust nimetatud rikkumisele viidates. Maakohus märkis, et

töötajal oli õigus lõpetada tööleping erakorraliselt TLS § 91 lg 3 alusel.

Maakohus leidis, et põhjendatud on lugeda tühiseks töötaja poolt töölepingu erakorraline

ülesütlemine ja lugeda tööleping lõppenuks TLS § 85 lg 4 alusel. Kuna puudus alus töölepingu

erakorraliseks ülesütlemiseks, tuleb lugeda RR Lektus AS ja K.R.i vaheline tööleping nr 2547

lõppenuks korraliselt alates 27.08.2014.a.

Maakohus jättis K.R.i nõude hüvitise saamiseks TLS § 100 lg 4 alusel rahuldamata. Hüvitise

saamise eeldused, s.o töölepingu erakorraline ülesütlemine tööandja poolse rikkumise tõttu, ei

ole täidetud.

9. Maakohus jättis TsMS § 162 lg 1 alusel menetluskulud K.R.i kanda, kuna tema nõue jäi

rahuldamata ja tema vastu suunatud nõue rahuldati. Maakohus leidis, et RR Lektus AS esindaja

tasu summas 297,50 eurot on asjakohane ja vajalik ning kuulub vastaspoolelt menetluskuluna

välja mõistmisele.

Kuna K.R.i menetluskulud jäävad tema enda kanda, siis maakohus tema menetluskulude

suurust eraldi kindlaks ei määranud. Maakohus märkis, et arvestades hagiavalduse mahtu (2 lk

sisulist teksti), on selle koostamiseks kulutatud aeg ebamõistlikult suur.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

10. K.R. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 02.06.2015.a otsuse

tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega:

1) jätta rahuldamata RR Lektus AS hagi K.R.i vastu töölepingu erakorralise ülesütlemise

vaidlustamiseks ja töölepingu korraliselt lõppenuks lugemiseks;

2) rahuldada K.R.i hagi RR Lektus AS vastu töölepingu erakorralise ülesütlemise alusel

hüvitise saamiseks;

3) mõista vastustajalt välja hüvitis töötaja kahe kuu keskmise töötasu ulatuses summas 704

eurot;

4) tuvastada lepingu lõpetamine TLS § 91 lg 2 alusel alates 27.08.2014.a;

5) jätta kõik apellandi ja vastustaja menetluskulud maakohtus ja apellatsioonimenetluses

vastustaja kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt:

1) on maakohus rikkunud menetlusnorme (TsMS § 436, § 442 lg 8) ja kohaldanud valesti

materiaalõigust (TLS § 91 lg 2, § 5 lg 2, § 28 lg 1, § 28 lg 2 p 1 ja § 35);

2) jättis maakohus tähelepanuta, et töötajal puudus 15.05.2014.a tööandja nõusolekul

töövõimetuslehele jäädes töövõimetuskindlustus. Töötaja oli tööle asunud 05.05.2014.a.

Töö jätkamine tööandja juurde, kes ei vormista töötajat ametlikult tööle, on seotud reaalse

ohuga töötaja elule, tervisele, kõlbelisusele ja heale nimele (TLS § 91 lg 2 p 3).

Kindlustamata isik tasub ravikulude eest ise. See raskendab tervishoiuteenuste

kättesaadavust. Eesti Haigekassa korralduse nr. 1-14-/1907065 (TVK toimikus) kohaselt ei

määratud avaldajale perioodi 15.05.2014.a kuni 12.06.2014.a eest töövõimetushüvitist.

Maakohus sellega ei arvestanud;

3) jättis maakohus tähelepanuta, et töötajale on 26.05.2014.a esitatud allkirjastamiseks

tööleping nr 2547, mille kohaselt asus ta tööle 26.05.2014.a määratud ajaks kuni

25.06.2014.a. Maakohus on leidnud, et lepingu allkirjastamise viibimine oli seotud teiste

põhjustega; allkirjastamiseks esitati leping määramata ajaks ja alates 05.05.2014.a.

Sisuliselt on tööandja kohelnud töötajat ebaväärikalt (TLS § 91 lg 2 p 1);

4) ei nõustu töötaja maakohtu järeldusega, et tegemist ei olnud tööandja tahtliku tegevusega

eesmärgil lepingut mitte sõlmida. Maakohtu järeldus on vastuolus TVK-le ja kohtule

esitatud tõenditega. Apellandi faktiliste väidete mittearvestamisel ja tõendite analüüsimata

jätmisel rikkus maakohus TsMS § 442 lg-t 8;

5) ei tähenda kergema töö küsimine, et töötajale ei pea sellisel juhul tagama tööd. Kergema töö

küsimine (sõltumata sellest, kas töö on kergem või raskem) tõendab töötaja valmisolekut

töö tegemiseks;

6) on töö mitteandmine tõendatud, töötajat peale töövõimetuslehe lõppemist töögraafikusse ei

pandud ja tööga ei kindlustatud. Samuti ei antud töötajale selgeid korraldusi, millega rikuti

TLS § 28 lg 2 p-s 1 sätestatud tööandja kohustusi. Tööandja ei ole töötajat kindlustanud

kokkulepitud tööga alates 23.07.2014.a. Töötaja ei ole tööandja tegevusetuses süüdi ega pea

selle eest vastutama;

7) on kergema töö küsimise puhul tegemist ettepanekuga, mis ei ole töölepingust tulenevate

kohustuste suhtes siduv. Kui tööandja ei ole esitatud ettepaneku elluviimisest huvitatud või

ettepaneku realiseerimine ei ole võimalik, siis lihtsalt öeldakse ei ja sõlmitud leping kehtib

edasi. TLS ei näe ette lepingu kehtivuse peatamist läbirääkimiste pidamiseks;

8) selgitas maakohus, et tööandjal oli kohustus maksta töötajale keskmist töötasu TLS § 38

alusel. Töötaja ei ole nimetatud rikkumist tööandjale ette heitnud, tasu maksmist nõudnud

ega esitanud ka lepingu ülesütlemiseavaldust nimetatud rikkumisele viidates.

11. Vastustaja RR Lektus AS vaidleb apellatsioonkaebusele vastu leides, et Tartu Maakohtu

02.06.2015.a otsus tsiviilasjas nr 2-14-62741 on seaduslik.

Vastuses esitatud seisukohtade kohaselt:

1) on maakohus õigesti leidnud, et töölepingu sõlmimine võttis ebasoodsate asjaolude

kokkulangemise tõttu tavapärasest rohkem aega, kuid tegemist ei olnud tööandja tahtliku

tegevusega ning tööandja on töösuhet kogu aeg tunnistanud. Esitatud tõenditest ja

tunnistajate ütlustest tulenevalt ei takistanud kirjaliku töölepingu dokumendi puudumine

teha töötajal kokkulepitud tööd, takistuseks töö tegemisel oli töötaja tervislik seisund;

2) on maakohus õigesti leidnud, et poolte vahel ei ole vaidlust asjaolu üle, et töötaja asus

tööandja juurde 05.05.2014.a tööle ning poolte vahel oli sisuliselt sõlmitud ka tööleping.

Poolte vahel puudus vaidlus töösuhte ja selle oluliste tingimuste üle. Ebaõige ja tõendamata

on töötaja väide, et tööandja sooviks oli tööleping sõlmimata jätta;

3) on töötaja loobunud töövaidluskomisjonile esitatud nõudest saamata töövõimetushüvitise

hüvitamiseks ning ei ole esitanud otse töövõtjale mitte ühelgi korral nõuet vastava hüvitise

saamiseks. Hüvitise küsimuse oleks saanud lahendada teisi õiguskaitsevahendeid kasutades.

Töötaja käitumist ei saa lugeda heauskseks ega mõistlikuks;

4) on ebaõige ja tõendamata apellatsioonikaebuses toodud väide, et tööandja tõttu oli

ohustatud töötaja elu, tervis, kõlbelisus ja hea nimi;

5) ei saa töölepingu erakorralist ülesütlemist töövõimetuskindlustuse ajutise puudumise tõttu

lugeda kehtivaks, kuna see ei ole esitatud mõistliku aja jooksul. Töövõimetuskindlustuse

puudumine oli töötajale teada juba alates 15.05.2014.a, kuid ülesütlemisavalduse esitas

töötaja tööandjale alles 28.08.2014.a;

6) kui lugeda töövõimetuse kindlustuse ajutist puudumist tööandja kohustuste oluliseks

rikkumiseks ja ülesütlemist õigeaegseks, siis tuleks jätta nii töötaja kui ka tööandja

kohtukulud töötaja kanda. Tööandja ei saanud erakorralise ülesütlemise avaldust

vaidlustades

selliste

põhjendustega

arvestada,

kuna

neid

ei

olnud

esitatud

ülesütlemiseavalduses;

7) on maakohus õigesti leidnud, et töötaja soovid, nõudes üheaegselt nii kokkulepitust

kergemat tööd kui ka kokkulepitud tööle lubamist, on vastuolulised. Olukorras, kus töötaja

oli tunnistatud 90% ulatuses töövõimetuks, ei saanud töötaja kokkulepitud tööd oma

terviseseisundist tulenevalt teha ning kergem töö kaupluses puudus. Tööandja kohustuste

rikkumiseks ei saa lugeda olukorda, kus kokkulepitud töökohustuste täitmine oli takistatud

töötaja tervisliku seisundi tõttu. Tunnistajate poolt antud ütluste kohaselt selgitas töötaja

oma tervislikku seisundit tööandjale, mis tingis ka töötaja väljajäämise töögraafikust.

Maakohus on õigesti leidnud, et tööandja poolt töötaja tööle mitte kutsumine tema

terviseseisundi tõttu oli õiguspärane ning tööandja käitus õigesti kui jättis ohtu seadmata

töötaja tervise ja elu.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

11. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu

02.06.2015.a otsus muutmata.

Kuna Tartu Maakohtu 02.06.2015.a otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes esimese

astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 vajalikuks

neid kõiki oma otsuses korrata.

Maakohus

on

õigesti

hinnanud

asjas

tõendeid,

kohaldanud

materiaalõigus-

ja

protsessiõigusnorme ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei ole maakohtu

vaidlustatud otsuse tühistamise aluseks.

12. Apellatsioonkaebuses on töötaja jäänud nõude juurde tuvastada töölepingu lõppemine TLS

§ 91 lg 2 alusel alates 27.08.2014.a ja mõista tööandjalt välja hüvitis töötaja kahe kuu keskmise

töötasu ulatuses summas 704 eurot. Põhjustena on töötaja esile toonud järgmised asjaolud:

1) allkirjastamata tööleping; 2) ei viidud üle kergemale tööle; 3) tööle mitte lubamine;

4) haigushüvitisest ilma jäämine.

12.1. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et allkirjastamata tööleping ei ole iseenesest

selline tööandja poolne rikkumine, mille alusel oleks töötajal õigus tööleping erakorraliselt TLS

§ 91 lg 2 alusel üles öelda. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et asja materjalidest nähtub,

et töölepingu allkirjastamine venis mõlemast lepingupoolest tingitud ebasoodsate asjaolude

tõttu (ebatäpsused töölepingus, töötaja haigestumine). Ringkonnakohus ei nõustu töötajaga, et

tegemist olnuks tööandja poolse pahatahtliku käitumisega. Asja materjalidest nähtub, et

tööandja ei ole kordagi eitanud töötajaga töösuhte olemasolu ning poolte vahel puudub ka

vaidlus, et töösuhe algas 05.05.2014.a.

12.2. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et töötaja põhjendused talle töö mittevõimaldamise

osas on vastuolulised. Asja materjalidest nähtub, et 23.07.2014.a esitas töötaja tööandjale

töövõimetuslehe, millel on märge „määratud püsiv töövõimetus“ (TVK toimik nr 4-1/1589-

2014, tl 30). Asja materjalidest ei nähtu, et töötaja oleks selgelt tööandjat teavitanud haiguslehe

lõppemisest ning tööle asumise soovist. Asja materjalidest nähtub, et töötaja on tööandjale

selgitanud (TVK toimik nr 4-1/1589-2014, tl 6, 23, tunnistaja A.K. ütlused tl 65-66), et töötaja

tervislik seisund ei võimaldanud tal vastavalt sõlmitud töölepingule tööülesandeid täita.

Tööandja selgituste kohaselt ei olnud võimalik töötajale kergemat tööd pakkuda. 15.08.2014.a

esitas töötaja perearsti tõendi soovitusega viia töötaja üle kergemale tööle (TVK toimik nr 4-

1/1589-2014, tl 31). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et töötaja ei olnud ise valmis,

arvestades tema tervislikku seisundit peale haiguslehe lõppemist, tegema lepingujärgset tööd.

12.3. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kuna töötaja ei olnud valmis ise lepingujärgset

tööd tegema ja tööandjal ei olnud pakkuda töötajale kergemat tööd, siis ei ole tööandja

rikkunud töölepingut töötaja töögraafikusse lisamata jätmisega. Asja materjalidest ei nähtu, et

tööandja oleks keeldunud töötajat tööle lubamast, kui töötaja avaldanuks üheselt mõistetavat

soovi jätkata senise töö tegemist. Tööandja arvestas, et töötaja tervislik seisund ei võimalda

teha lepingujärgset tööd ning töögraafikusse mittelisamine oli kooskõlas töötaja poolt

tööandjale avaldatuga, mille kohaselt ei olnud senisel tööl jätkamine töötaja tervislikku

seisundit arvestades ohutu. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et tööandjal oli kohustus

tasuda töötajale keskmist töötasu TLS § 38 alusel, kui töötaja ei saanud tööd teha kergema töö

puudumise tõttu.

Töötaja ei ole hagimenetluses esitanud saamata jäänud töötasu nõuet. Töövaidluskomisjoni

15.09.2014.a otsusega töövaidlusasjas nr 4-1/1271 on lõpetatud K.R.i 04.09.2014.a avalduse

alusel menetlus K.R.i avalduses RR Lektus AS vastu töösuhte tuvastamise ja sissenõutavaks

muutunud tasude nõudes seoses tööandja poolt 25.08.2014.a kõikide tasude väljamaksmisega.

Kohtuinfosüsteemi andmetel ei ole nimetatud otsust vaidlustatud. Seega saab järeldada, et

tööandja on täitnud oma rahalised kohustused töötaja ees.

12.4. Ringkonnakohus ei nõustu töötajaga, et tööandja poolt töövõimetuskindlustuse tagamata

jätmine ajavahemikul 05.05.2014.a kuni 12.06.2014.a oli käesoleva vaidluse asjaolusid

arvestades selline rikkumine, mille alusel oli töötajal õigus 25.08.2014.a tööleping erakorraliselt

TLS § 91 lg 2 p 3 alusel üles öelda.

Eesti Haigekassa korraldusest nr 1-14/1907065 nähtub, et töötajale ei määratud ajavahemiku

15.05.2014.a kuni 12.06.2014.a eest töövõimetushüvitist kindlustuskaitse puudumise tõttu

(TVK toimik nr 4-1/1589-2014, tl 57).

Riigikohus on lahendis nr 3-2-154-12 p 12 selgitanud, et ITVS § 14 lg 3 p-de 4 ja 5 järgi tuleb

töövaidluskomisjonile esitatavas avalduses märkida avaldaja selgelt ja ühemõtteliselt

väljendatud nõue ning nõude aluseks olevate asjaolude kirjeldus, millega nõuet põhjendatakse,

ja nõude õiguslik alus. Töötaja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mille alusel saaks kohus hinnata,

kas töövõimetuse kindlustuse puudumise tõttu jäi töötajal saamata arstiabi või on töötajal

kindlustuskaitse puudumisest tekkinud kahju (TsMS § 230 lg 1). Kuna sellekohast nõuet

varasemas menetluses ei esitatud, siis ei ole alust heita maakohtule ette ka selgitamiskohustuse

ebapiisavat täitmist. Asja materjalidest ei nähtu, et töötaja oleks esitanud saamata jäänud

töövõimetushüvitise nõude tööandja vastu. Ringkonnakohus on seisukohal, et töölepingu

erakorraline ülesütlemine töövõimetuse kindlustuskaitse puudumise tõttu ei ole TLS § 91 lg 2

p 3 alusel põhjendatud.

Ringkonnakohus leiab, et kui Eesti Haigekassa keeldus 09.07.2014.a ajutise töövõimetuse

hüvitise määramisest ja maksmisest, siis oleks töötaja pidanud koheselt nimetatud otsusega

pöörduma tööandja poole hüvitise saamiseks. Töövaidluskomisjoni 15.09.2014.a otsusega

töövaidlusasjas nr 4-1/1271 on lõpetatud K.R.i 04.09.2014.a avalduse alusel menetlus K.R.i

avalduses RR Lektus AS vastu töösuhte tuvastamise ja sissenõutavaks muutunud tasude nõudes

seoses sellega, et 25.08.2014.a on tööandja kõik tasud välja maksnud. Töötaja käitumisest saab

järeldada, et tööandja on rahuldanud töötaja nõuded sissenõutavaks muutunud tasude osas või

on pooled lugenud rahuldatuks töötaja nõuded tööandja vastu, sh saamata jäänud

töövõimetushüvitis.

13. Vastavalt TLS § 98 lg-le 1 tuleb töötajal tööandjale töölepingu korralisest ülesütlemisest

ette teatada vähemalt 30 päeva. Töötaja esitas töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse

25.08.2014.a koos taotlusega lugeda tööleping lõppenuks alates 27.08.2014.a Maakohus on

lugenud poolte vahel sõlmitud töölepingu lõppenuks korraliselt alates 27.08.2014.a, s.o vähem

kui TLS § 98 lg-s 1 sätestatud etteteatamise tähtaeg (30 päeva). Ringkonnakohus on seisukohal,

et poolte kokkuleppel saab töölepingu korraliselt üles öelda ka lühema kui 30 päevase

etteteatamise tähtaja möödumisel. Töötaja on töövaidluskomisjonile 04.09.2014.a teatanud, et

tööandja on kõik tasud välja maksnud, millest tulenevalt ringkonnakohus järeldab, et poolte

vahel puudub vaidlus saamata jäänud töötasu nõudes ning 30-päevase etteteatamise tähtaja

mittejärgimine ei ole kaasa toonud töösuhte poolte õiguste rikkumist.

14. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega tuleb TsMS § 171 lg 1 alusel jätta

ringkonnakohtus kantud menetluskulud apellandi kanda.

Apellant palus tööandjalt mõista välja töötaja poolt kohtumenetluses kantud menetluskulud

kokku summas 1000 eurot. Töötaja kulutas apellatsioonkaebuse koostamisele ja kohtule

esitamisele õigusabikuluna 300 eurot (3 tundi×100 eurot/tund). Kuna apellandi menetluskulud

jäävad tema enda kanda, siis ei pea ringkonnakohus vajalikuks anda hinnangut K.R.i

menetluskuludele.

Apellandi kanda tuleb jätta ka vastustaja poolt apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud

nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Ringkonnakohtule esitatud andmetel piirdusid RR

Lektus AS menetluskulud ringkonnakohtus esindaja tasuga summas 70 eurot, mis koosneb

K.R.i apellatsioonkaebusele vastuse koostamisest, kokku 1 tund, tunnihinnaga 70 eurot. Arve

esitaja Kalwi Kinnisvara OÜ ei ole käibemaksukohuslane. Ringkonnakohtu hinnangul on

tegemist vajaliku ja põhjendatud menetluskuluga. Apellandilt kuulub seega vastustaja kasuks

välja mõistmisele vastustaja menetluskulu summas 70 eurot.

Apellatsioonkaebuses ei ole esitatud sisulisi vastuväiteid maakohtu menetluses töötajalt

tööandja kasuks välja mõistetud menetluskulu suurusele. Seega ringkonnakohus ei anna

hinnangut tööandja menetluskulu suurusele maakohtus. Maakohtu otsuses määratud

menetluskulude jaotus ja nende rahaline suurus jäävad käesoleva otsusega muutmata.

Üllar Roostoja

Kersti Kerstna-Vaks

Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/