2-15-15916/10 · Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus, Kentmanni kohtumaja

Kohtunik

Mati Maksing

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

31. märts 2016. a, Tallinn,

kohtu kantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-15-15916

Tsiviilasi

XXXhagi XXXOÜ vastu töölepingu lõpetamise hüvitise,

sissenõudmiskulu ja viivise nõudes (töövaidlusasi nr 4-

1/1668)

Tsiviilasja hind

1 870,40 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: XXX(isikukood XXX), lepingulised esindajad

Kristjan XXX ja Sander XXX

Kostja: XXXOÜ (registrikood XXX), lepinguline

esindaja advokaat Vahur Ambos

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses (lihtmenetluses)

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata hageja XXX(isikukood XXX) hagi kostja XXXOÜ

(registrikood XXX) vastu hüvitise 1 497,69 eurot, viivise 72,34 eurot ja

sissenõudmiskulu hüvitise 40 eurot nõuetes.

2. Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Määrata kindlaks, et pooltel ei tule

teineteisele seniseid menetluskulusid hüvitada.

Edasikaebamise kord

Kohus ei anna luba otsuse edasikaebamiseks.

Kohtuotsusele võib siiski esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule (Pärnu

mnt 7, Tallinn, e-posti aadress talrk.menetlus@kohus.ee) 30 päeva jooksul, alates otsuse

apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse

avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt

tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuse

tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud

menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt

mõjutada lahendit. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus

menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi

taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb,

2-15-15916

2 (6)

eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist.

MENETLUSE KÄIK, HAGEJA NÕUDED JA POOLTE SEISUKOHAD

1. XXX(hageja, töötaja) esitas 6. augustil 2015 Tööinspektsiooni juures tegutsevale

töövaidluskomisjonile (TVK) avalduse XXXOÜ (kostja, tööandja) vastu töövaidluses. TVK

lahendas hageja avalduse 28. septembri 2015. aasta otsusega töövaidlusasjas nr 4-1/1668 ja

rahuldas selle osaliselt.

TVK luges pooltevahelise töölepingu hagejapoolse 6. mai 2015 erakorralise ülesütlemise

kehtivaks ja töölepingu samal päeval ka lõppenuks töölepingu seaduse (TLS) § 91 lg 2 alusel.

Hageja rahalised nõuded täiendava töötasu, ülesütlemise hüvitise, viivise ja sissenõudmiskulu

hüvitise saamiseks jäid rahuldamata.

Hageja esitas kohtule hagiavalduse, millega vaidlustas TVK otsuse rahuldamata jäänud

nõuetes osaliselt. Menetluse kestel hageja täpsustas oma nõudeid. Kostja samas töövaidluses

kohtusse ei pöördunud.

Kohus määras lahendada tsiviilasi kirjalikus menetluses ja andis pooltele sellega seonduvad

tähtajad. Pooled esitasid täiendavad seisukohad ja menetluskulude nimekirjad.

2. Hageja nõuab kostjalt töölepingu ülesütlemise tõttu hüvitist 1 497,69 eurot (põhinõue),

viivist 72,34 eurot ja sissenõudmiskulu hüvitist 40 eurot. Hageja põhiväited on järgmised:

− hageja töötas kostja juures soomekeelse telefonimüüjana tähtajatu töölepingu alusel;

− hageja ütles töölepingu TLS § 91 lg 2 alusel 5. mail 2015 erakorraliselt üles, sest

kostja ei arvestanud ega maksnud töötasu õigesti ja kohtles seeläbi hagejat ebavõrdselt;

− kostja sai ülesütlemisavalduse kätte 6. mail 2015 ega vaidlustanud seda;

− kolme kuu keskmine töötasu oli hageja viimase poolaasta töötasu põhjal

1 497,69 eurot, selles summas nõuab hageja TLS § 100 lg-s 4 ette nähtud hüvitist;

− põhinõudelt arvestab hageja viivist alates 7. maist 2015, lisaks nõuab ta võlaõigus-

seaduse (VÕS) § 113¹ lg-s 1 ette nähtud sissenõudmiskulu hüvitamist.

Menetluskulud palub hageja panna kostja kanda. Menetluskulude nimekirja kohaselt on kulu

TVK-s ja kohtus kokku 1 207,50 eurot, sh 75 eurot riigilõiv ja ülejäänud summa õigusabi eest

määraga 90 eurot tunnis. Kostja menetluskulude nimekirjale hageja vastuväiteid ei esitanud.

3. Kostja vaidleb hagile vastu, tema peamised vastuväited on järgmised:

− hageja ütles töölepingu üles alusetult, sest tegelikult ei olnud kostja viivituses töötasu

maksmisega ega kohelnud hagejat ebavõrdselt;

− kostja järgis töötasu maksmisel töölepingut ja hageja töötasu oli samal ametikohal

töötavate kolleegide tavapärasest tasust isegi kõrgem;

− kui töölepingu ülesütlemise alust tegelikult ei esine, siis on hageja nõue TLS § 100

lg 4 alusel kas välistatud või vastusolus hea usu põhimõttega;

− põhinõude põhjendamatuse tõttu tuleb jätta rahuldamata ka kõrvalnõuded.

Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda. Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt

koosnevad tema kulud TVK-s ja kohtus õigusabitasust määraga 130 eurot tunnis kokku 18,1 t

eest – st summas 2 353 eurot. Hageja menetluskulude nimekirjale kostja vastu ei vaidle.

2-15-15916

3 (6)

KOHTU PÕHJENDUSED

4. Kohus tutvus poolte väidete ja asjas esitatud tõenditega ning leiab, et hagi tuleb jätta

rahuldamata. Menetluskulud jätab kohus poolte endi kanda.

Juhindudes tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 444 lg-st 1 esitas kohus otsuse

kirjeldava osa lihtsustatult.

5. Hageja tõi esile järgmised asjaolud, mis kostja võttis omaks või mille vaidlustamise tahe ei

nähtu kostja menetlusdokumentidest ja mis kohus loeb seetõttu TsMS § 231 lg-te 2 ja 4 ning

viidatud tõendite alusel tuvastatuks:

− pooled sõlmisid 1. augustil 2014 tähtajatu töölepingu, mille alusel hageja asus kostja

juures samast päevast alates tööle soomekeelse telefonimüüjana (TVK tl 30–33);

− töölepingu järgi oli hageja töötasu 5 eurot tunnis ja tööajanorm 30 tundi nädalas;

− hageja koostas 5. mail 2015 töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse, mille kostja

sai kätte 6. mail 2015 (TVK tl 37); lepingu ülesütlemise alusena märkis hageja, et

töötasu on arvestatud ja makstud valesti ning tööandja ei kohtle töötasu osas töötajaid

võrdselt;

− lähtudes hageja töötasust poole aasta jooksul enne töölepingu lõppemist, kujuneb

hageja kolme kuu keskmiseks tasuks 1 497,69 eurot.

6. Põhinõude õiguslik alus on TLS § 100 lg 4 esimene lause. Kui töötaja ütleb töölepingu

erakorraliselt üles põhjusel, et tööandja on lepingut oluliselt rikkunud, peab tööandja selle

alusel maksma töötajale hüvitist tema kolme kuu keskmise töötasu ulatuses.

Viidatud nõudenormi on Riigikohus käsitlenud sisuliselt kahel korral: 6. veebruari 2012. aasta

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-170-11, p 13 kolmas lõik, ja 8. mai 2012. aasta otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-54-12, p 13 teine lõik. Mõlemal juhul leidis kinnitust seisukoht, et kui tööleping

lõppeb TLS § 91 lg 2 mõne punkti alusel, siis tekib tööandjal TLS § 100 lg 4 järgi kohustus

maksta töötajale hüvitist tema kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kohus tõlgendab neid

norme koosmõjus TLS § 105 lg-ga 2 viisil, et töötaja ülesütlemisavalduse vaidlustamata

jätmise korral nõustub tööandja vähemalt kaudselt ka avalduses märgitud alusega ja kohus ei

pea TLS § 100 lg 4 esimese lause järgi hüvitise saamise õiguse üle otsustamisel enam

kontrollima, kas ülesütlemine oli tegelikult põhjendatud.

7. TLS § 100 lg 4 teine lause annab mh kohtule õiguse vaidlusaluse hüvitise suurust muuta,

arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huvisid. Seeläbi soovis

seadusandja võimaldada töövaidlusi lahendavatele organitele avara kaalutlusruumi, mis peaks

tagama igas olukorras õiglase lahenduse.

Eelmises punktis kirjeldatud tõlgendusest ei järeldu, et TLS § 100 lg 4 teise lause

kohaldamisel oleks täiesti välistatud ülesütlemise alusena märgitud asjaolude tuvastamine, kui

nende üle on vaidlus. Hageja väidab esiteks, et kostja võlgnes talle töötasu, aga kostja sellega

ei nõustu. Teiseks leiab hageja, et kostja kohtles teda töötasu arvestamisel võrreldes teiste

töötajatega ebavõrdselt, ka selle väite on kostja vaidlustanud.

Siiski ei ole kohtulik kontroll ülesütlemise aluse osas suunatud sellele, kas ülesütlemise alus

esines, sest tööleping on vaidlustamata ülesütlemise tulemusel sel alusel lõppenud. Kui

avalduse saanud poolel tekiks võimalus hiljem eraldi vaidlustada ülesütlemise aluse esinemist,

siis võiks see viia ebaselguseni töölepingu lõppemise kohta, mida tuleb vältida.

8. Kostja leiab, et hageja nõude rahuldamise välistab tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-st 138

ja VÕS §-st 6 tulenev hea usu põhimõte. Võttes arvesse eelmises punktis esitatud käsitlust

saab kohus kontrollida, kas töölepingu lõpetamise asjaolud välistavad TLS § 100 lg 4 alusel

esitatud nõude maksmapanemise vastuolu tõttu hea usu põhimõttega.

2-15-15916

4 (6)

Hea usu põhimõtte funktsiooniks on tõkestada lepingust või seadusest tulenevate õiguste

teostamise kuritarvitamine. See tähendab, et kohus ei kohalda halvas usus käitumise juhul

seadusest või lepingust tulenevat (vt nt Riigikohtu 16. mai 2012. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-

2-1-49-12, p 11 teine lõik, samuti selles viidatud 20. detsembri 2010. aasta otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-137-10, p 14, ja 7. novembri 2007. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-07, p 16).

Kui kohus tuvastab sellised asjaolud, mis viitavad hageja õiguste teostamise kuritarvitamisele,

st halvas usus käitumisele, siis saab kohus jätta TLS § 100 lg 4 alusel esitatud nõude

rahuldamata vastuolu tõttu hea usu põhimõttega.

9. TVK jättis töötasu nõude rahuldamata ja selles osas on otsus Individuaalse töövaidluse

lahendamise seadus (ITVS) § 25 lg 1 järgi jõustunud. Nõude lahendamise osas on jõustunud

TVK otsus kohtule siduv juhul, kui samasisuline (nt vastassuunaline) nõue ei ole kohtus uuest

läbivaatamisel ITVS § 24 lg-tes 3 või 4 kirjeldatud korras (vt selle kohta nt Riigikohtu

29. märtsi 2011. aasta määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-6-11, p 13, samuti 19. märtsi 2014. aasta

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-196-13, p-d 14 ja 15). Käesoleval juhul on hageja TVK otsuse

osalise jõustumise tõttu vähemalt minetanud õiguse nõuda kostjalt töötasu, mille saamiseks ta

esitas nõude TVK-le.

Siiski on hageja nõude maksmapanemise võimalus ja ülesütlemise ajal vastava nõude

esinemine olemuslikult erinevad. Seetõttu peab kohus vajalikuks sisuliselt kontrollida, kas

töölepingu lõpetamise ajal kostja võlgnes hagejale töötasu olulise viivitusega või oli kohelnud

hagejat võrreldes teiste töötajatega ebavõrdselt.

10. Kohus ei tuvasta, et kostja oleks töölepingu ülesütlemise ajal võlgnenud hagejale töötasu.

Hageja lähtus töölepingu ülesütlemise sellest, et kostja võimaldas talle alates 2014. aasta

augustist kokkulepitust vähem tööaega ja jättis maksmata tulemustasu.

Kohus tuvastab tööaja arvestuse, tööde aruannete ja palgalehtede (TVK tl 25–26, 28–29, 34–

36, 41, 66–82, 84–149) järgi, et:

− 2014. aasta augustis oli hageja tööajanorm 120 t, aga tasu maksti 110,24 t eest. Tööaja

arvestusest nähtub seejuures, et hagejale olid vabaks päevaks märgitud 1. ja 27. august,

mis oli vastavuses hageja enda koostatud tunnitabeliga;

− septembris oli hageja tööajanorm 132 t, tasustati 109,42 t, vaba päev oli 23. september

ja tervislikel põhjusel puudumisi oli 3 päeva, mis samuti vastas hageja koostatud

tabelile;

− oktoobris oli hageja tööajanorm 138 t, selles kuus puudus hageja ajutise töövõimetuse

tõttu 8. – 17. kuupäevani, seega 8 tööpäeva, tööaeg pidi olema 82 t, tasustati 91 t;

− novembri tööajanorm oli 120 t, tasustati 124,41 t;

− detsembris pidi hageja olema tööl 115,5 t (160 t – 6 t lühendatud tööaega, arvestades

hageja osalise tööaja suhtega 30/40), töötasu arvestati 101,33 t eest, aga 17., 22., 23. ja

31. detsembril hageja end tööle ei märkinud;

− 2015. aasta jaanuaris oli tööajanorm 126 t, tasustati 105,58 t, aga hageja ei märkinud

ennast tööle 2, 5. ja 9. jaanuaril;

− veebruaris oli tööaja norm 111,75 t (152 t – 3 t tööaja lühendamist, arvestades hageja

osalise tööaja suhtega 30/40), töötasu arvestati 101,80 t eest, sest 10., 11. ja

23. veebruaril hageja ennast tööle ei märkinud;

− märtsis oli hageja tööajanorm 132 t, tasustati 148,06 t;

− aprillis olid hageja tööpäevad enne puhkust 1. ja 2. aprillil, millest hageja märkis

ennast tööle 1. aprillil ja töötasu arvestati õigesti 7,06 t eest.

2-15-15916

5 (6)

Eeltoodust nähtub, et hagejale arvestati ajatöötasu 2014. aasta augustist kuni 2015. aasta

aprillini tema enda poolt tunnilehtedel märgitud tööpäevade järgi. Hageja ei toonud esile, et

tabelisse mõne aja märkimata jätmine oleks olnud tingitud kostjapoolsest töö andmisest

keeldumisest.

Pooled leppisid töölepingus kokku tulemustasu maksmises sõltuvalt töös olevatest

projektidest ja toodetest, kusjuures tulemustasu määrad pidi kehtestama kostja. Boonuste

suurused toodete lõikes olid määratud 1. augusti 2014 käskkirjaga, mis olid aga arvestuslikud

(TVK tl 65). Töötaja pidi saama tulemustasu juhul, kui tema müügitulemustel baseeruv

töötasu ületas ajatöötasu. Kohus ei tuvasta, et selle reegli järgi oleks jäänud hagejale

tulemustasu arvestamata või maksmata.

Arvestusele vastava töötasu on kostja hagejale ka maksnud (TVK tl 27). Järelikult arvestas ja

maksis kostja töölepingus kokkulepitud töötasu õigesti ega olnud 5. mail 2015 viivituses

hagejale töötasu maksmisega.

11. Samuti ei tuvasta kohus, et kostja oleks kohelnud hagejat põhjendamatult ebavõrdselt

võrreldes teiste töötajatega.

Riigikohus on varem kehtinud tööõiguse pinnalt otsustanud, et töötasu suurus määratakse

kindlaks poolte kokkuleppel, tingimusel, et seejuures ei esineks diskrimineerimist enne

1. juulit 2009 kehtinud palgaseaduse § 5¹ või Eesti Vabariigi töölepingu seaduse § 10

tähenduses (28. aprilli 2005. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-37-05, p 11 kuues lõik). Ka

kehtivas tööõiguses on palgakokkulepe osa töölepingu tingimustest (TLS § 5 lg 1 p 5). See on

individuaalne kokkulepe, mis ei pea olema kõigi – ka sama tööd tegevate – töötajate puhul

ühesugune.

Saksamaa kõrgeim töövaidlusi lahendav kohus Bundesarbeitsgericht otsustas 4. mai

1962. aasta otsuses kohtuasjas nr 1 AZR 250/61, et lepinguvabaduse põhimõtet tuleb eelistada

tööõiguses kohalduvale võrdse kohtlemise põhimõttele. Hilisemates lahendites on sama kohus

ja ka teised Saksamaa kohtud kirjeldatud käsitlust järginud. Käesolevat asja lahendav kohus ei

näe Eesti ja Saksa õiguse vastavate normide põhimõttelist erinevust. Teiste riikide analoogilisi

seadusi ja praktikat eraõiguse valdkonda kuuluvate normide puhul võib arvestada

võrdlusmaterjalina Eesti seaduse mõtte ja eesmärgi väljaselgitamisel (Riigikohtu

21. detsembri 2004. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-04, p 39).

Eelnevast tuleneb, et tööandja ei pea maksma kõigile töötajatele ühesugust palka või pidama

samal alusel töötasu arvestust. Pigem on põhjendatud lähtuda konkreetse töötajaga sõlmitud

töölepingu tingimustest. Eelmises punktis sedastas kohus, et kostja on vastavalt ka käitunud.

12. Kohus ei tuvastanud kostja viivitust töötasu maksmisega ega hageja põhjendamatult

ebavõrdset kohtlemist, mistõttu oleks kostjalt TLS § 100 lg 4 alusel hüvitise väljamõistmine

vastuolus hea usu põhimõttega. Hageja põhinõue jääb rahuldamata.

Viivise ja sissenõudmiskulu hüvitise nõuete õiguslikud alused on vastavalt VÕS § 113 lg 1 ja

§ 113¹ lg 1. Nende nõuete rahuldamise eeldus on põhinõude rahuldamine. Kuna kohus jätab

põhinõude rahuldamata, siis ei ole alust mõista kostjalt välja viivist ja sissenõudmiskulu

hüvitist.

13. TsMS § 238 lg-te 5 ja 1 alusel jätab kohus otsuse tegemisel arvestamata palgata

puhkusega seonduvad avaldused (TVK tl 62–63) ja poolte varasema kirjavahetuse (TVK

tl 64), sest neist ei nähtu asja lahendamisel tähtsust omavad asjaolud.

14. Kuigi kohus jätab hagi rahuldamata, siis ei pane kohus menetluskulusid TsMS § 162 lg 1

alusel hageja kanda.

2-15-15916

6 (6)

TsMS § 162 lg 4 näeb ette, et kohus võib jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda,

kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes

äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik.

Käesoleva vaidluse on vähemalt osaliselt tinginud kostja otsustus mitte vaidlustada hageja

5. mai 2015 ülesütlemisavaldust. Kuigi otsuses märgitud põhjustel ei too see kaasa kostja

kohustust maksta hagejale hüvitist TLS § 100 lg 4 alusel, siis on see piisav põhjus mitte panna

hageja kanda menetlusest tingitutud kostja menetluskulusid.

Eelneva põhjal leiab kohus, et menetluskulud tuleb TsMS § 162 lg 4 alusel jätta poolte endi

kanda. Juhindudes TsMS § 177 lg 1 p-st 1 määrab kohus kindlaks, et pooltel ei tule

vastastikku seniseid menetluskulusid hüvitada.

15. Kohus menetles käesolevat asja lihtsustatud korras. Lähtudes TsMS § 442 lg-st 10, aga

samuti §-s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluse eesmärkidest, ei anna kohus luba otsuse

edasikaebamiseks. Kohus võtab siinjuures arvesse, et vaidluse lahendamisel kesksel kohal

olnud normi (TLS § 100 lg 4) kohaldamisel järgis kohus sisuliselt Riigikohtu senist praktikat.

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

kohtunik