3-14-51158/60 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Agu Timmi, Tiina Pappel, Tanel Saar

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

29. märts 2016, Tartu

Haldusasja number

3-14-51158

Haldusasi

Sergei Jelagini kaebus Tallinna Vanglalt mittevaralise

kahju 6880 euro hüvitamise nõudes seonduvalt

Tallinna Vangla ebainimlike kinnipidamistingimustega

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 27. aprilli 2015. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Tallinna Vangla apellatsioonkaebus ja Sergei Jelagini

vastuapellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Sergei Jelagin

Vastustaja Tallinna Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta Sergei Jelagini vastuapellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Rahuldada Tallinna Vangla apellatsioonkaebus osaliselt.

Tühistada Tartu Halduskohtu 27. aprilli 2015. a otsus osas, milles halduskohus mõistis

Tallinna Vanglalt Sergei Jelagini kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise 1083 eurot.

Teha vastavas osas uus otsus, millega mõista Tallinna Vanglalt Sergei Jelagini kasuks

välja mittevaralise kahju hüvitis 400 eurot, muutes halduskohtu otsuse põhjendusi

vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.

Jätta Sergei Jelagini poolt esimese astme kohtus ja apellatsiooniastmes kantud

menetluskulud (riigilõiv) 75 eurot kaebaja enda kanda ja ülejäänud menetluskulud

335,31 eurot jätta Eesti Vabariigi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 28. aprillini 2016 (k.a) (HKMS § 212

lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus

menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg

2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla registreeris 24. märtsil 2014 Sergei Jelagini kahju hüvitamise

taotluse, milles viimane taotles mittevaralise kahju hüvitamist inimväärikust

alandavates tingimustes viibimise eest. Kaebaja väitel hoiti teda Tallinna Vanglas

ajavahemikul 2. veebruarist 2012 kuni 27. veebruarini 2013 inimväärikust alandavates

kambritingimustes. S. Jelagini väitel hoiti teda kambris, kus isiklikku ruumi ühe

kinnipeetava kohta oli 1,2-2 m², arvestades sealjuures reaalselt isiku käsutuses olevat

põrandapinda. Sellega rikuti tema suhtes Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse

konventsiooni (EIÕK) art-t 3.

2. S. Jelagin esitas Tartu Halduskohtule 15. juunil 2014 kaebuse. Kaebaja palus mõista

Tallinna Vanglalt välja 5880 eurot tema suhtes EIÕK art 3 rikkumise eest. Kaebaja

põhjendused:

Kaebaja viibis alates 2. veebruarist 2012 kuni 27. veebruarini 2013 Tallinna Vanglas, kus hoiti

teda ebainimlikes ja alandavates tingimustes. See väljendus eelkõige selles, et teda peeti kinni

kambrites, kus puudus piisavalt ruumi liikumiseks. Kaebajat hoiti kuuekohalistes kambrites,

kus viibis pidevalt 6 kinnipeetavat ja kus reaalseks isiklikuks ruumiks ühe inimese kohta oli

1,5-2 m2. Kuivõrd tegemist oli kinnise osakonnaga, siis oli kaebaja sunnitud olema terve

ööpäeva kambris, v.a üks tund päevas, mil kaebaja sai viibida 15 m2 suuruses jalutamisboksis.

Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika kohaselt on olukorras, kus kinnipeetava isikliku

ruumi suuruseks on vähem kui 3 m2, tegemist EIÕK art 3 rikkumisega. EIK praktika kohaselt

tuleb isikliku ruumi arvutamisel kambri üldpindalast välja arvata tualetiala ja mööbli alla

jääva ala pindala.

Kinnipidamistingimustes esinesid ka teised puudused: kamber oli niiske ja rõske, mille

tulemusel tekkisid kaebajal nahahaigused; kambri kunstlik valgustus ei vastanud

vangistusseaduse (VangS) § 45 lg-s 1 sätestatud nõuetele, mis pani kaebaja silmad valutama;

kambrite ventilatsioonisüsteem ei rahuldanud kinnipeetavate hapnikuvajadust; kambrist väljas

mängis pidevalt vali muusika, mida kaebaja oli sunnitud läbi akna kuulama, ja pesta

võimaldati ainult üks kord nädalas.

3. Tartu Halduskohus tagastas 27. juuni 2014. a määrusega kaebuse osaliselt, s.o osas, milles

kaebaja taotles hüvitist muude kinnipidamistingimuste eest kui kambri põrandapind.

4. Tallinna Vangla registreeris 4. juulil 2014 järjekordse S. Jelagini kahju hüvitamise

taotluse, milles viimane taotles mittevaralise kahju hüvitamist ebainimlikes tingimustes

hoidmise eest ajavahemikul 2. veebruar 2012 kuni 27. veebruar 2013. Puudustena nimetas

kaebaja, et kambris puudus WC-pott, mille asemel oli põrandas auk; kambris oli niiske ning

rõske, mistõttu halvenes kaebaja tervis, s.o tekkisid nahahaigused; kambri kunstlik valgustus

oli ebapiisav; kambris oli puuduliku ventilatsioonisüsteemi tõttu värske õhu puudus; kambris

mängis terve päeva vältel vali muusika ning pesta sai ainult üks kord nädalas.

5. Tartu Halduskohus 6. aprilli 2015. a määrusega luges kaebuse esitatud muudetud kujul, s.o

selliselt, et lisaks kambri ebapiisavale põrandapinnale taotleb kaebaja hüvitist kokku 6880

eurot ka järgmiste kinnipidamiste eest: kambrite niiskus ja rõskus, kambrite ventilatsiooni

puudulikkus, kambrite ebapiisav valgustus, pidev vali muusika ja ebapiisavad

pesemisvõimalused.

6. Tartu Halduskohus rahuldas 27. aprilli 2015. a otsusega S. Jelagini osaliselt ning mõistis

Tallinna Vanglalt S. Jelagini kasuks välja hüvitise 1083 eurot. Otsuse põhjendused:

1) Hinnates isiku kinnipidamist Tallinna Vangla kambrites (tl 63-66) tuleb möönda, et kaebaja viibis Tallinna

Vangla kambrites perioodil 2. veebruarist 2012 kuni 27. veebruarini 2013 kokku 361 kalendripäeva, kus

põrandapinda oli alla 3 m2, mida saab pidada EIÕK art 3 rikkumiseks. Seega saab kaebajale määrata selle eest

rahalise kompensatsiooni. Vastustaja tegevus kaebaja kinnipidamisel oli õigusvastane osas, kus kaebaja isiklik

ruum kambris jäi alla 3 m2.

2) Kambris asuvat tualetti ei saa kambri põrandapinna määramisel arvesse võtta, vaatamata sellele, et vangla

sisekorraeeskirja (VSkE) § 7 lg-s 1 on WC nimetatud kambri sisustusse kuuluvana. EIK on pidanud samuti

põhjendatuks välistada tualeti alune pind kambri põrandapinna hulgast. Mööblialust pinda põrandapinna hulgast

välja ei arvutata. Kaebajal võimaldati viibida üks tund ööpäevas värskes õhus. Usaldusväärseks saab pidada

vastust selle kohta, et kambrites on nii loomulik kui ka sundventilatsioon ning keskküte, mis kuivatab õhku ja

tagab ühtlase temperatuuri. Ükski vangistust reguleeriv õigusakt ei näe ette, milline peab olema kambri

valgustus. Kambrites on olemas nii aken kui ka laevalgustid, mistõttu elutegevuseks vajalik valgus on tagatud.

Kambrites on läbi viidud õhuniiskuse taseme kontrollmõõtmised ning sisekliima mõõtmise tulemusena on

märgitud, et õhuniiskus vastab normile. Tervisekaardist nähtuvalt ei ole kaebaja nahaprobleemidega arsti poole

pöördunud. Nõustuda tuleb vanglaga, et suvel ei ole alati võimalik tagada vanades hoonetes küllaldaselt head

temperatuuri. Kuivõrd kaebaja sai käia korra nädalas duši all, siis ei ole kaebaja õigusi selles osas rikutud. Väide,

et muusika oli liiga vali, on kaebaja subjektiivne hinnang olukorrale, mida ei saa vangla süüliseks käitumiseks

arvata. Vangla peab tulenevalt VangS § 31 lg-st 1 võimaldama jälgida raadiosaateid.

3) Hüvitise suuruse määramisel võetakse arvesse, et kaebaja viibis Tallinna Vanglas pikka aega, s.o 361 päeva

tingimustes, kus isiklik ruum oli alla 3 m2 ning samal ajal puudus võimalus liikuda väljaspool kambrit, kuna

kaebaja oli vahistatu staatuses. Põhjendatud on mõista välja Tallinna Vanglalt S. Jelagini kasuks iga päeva eest,

mil kaebaja on viibinud Tallinna Vanglas kambris, kus oli alla 3 m2 põrandapinda isiku kohta, 3 eurot päeva

kohta, s.o kokku 1083 eurot.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

7. Tallinna Vangla esitas 19. mail 2015 apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu

Halduskohtu 27. aprilli 2015. a otsus osas, millega kohus rahuldas osaliselt S. Jelagini

kaebuse ja mõistis kaebaja kasuks välja hüvitise summas 1083 eurot mittevaralise kahju

tekitamise eest ning menetluskulude katteks 9,56 eurot; teha asjas uus otsus ja jätta S. Jelagini

kaebus täies ulatuses rahuldamata ning menetluskulud kaebaja enda kanda.

Apellatsioonkaebuse põhjendused:

1) S. Jelagin oli paigutatud kambritesse, mis vastasid siseriiklikes õigusaktides sätestatud

põrandapinna ruutmeetritele, mistõttu ei ole kaebajat inimväärikust alandavates tingimustes

hoitud ja Tallinna Vangla tegevus S. Jelagini paigutamisel vaidlusalusel perioodil ei olnud

õigusvastane.

2) Ei saa nõustuda halduskohtu seisukohaga, et kaebajale oli tagatud värskes õhus viibimine

liiga väikestes jalutusboksides, mistõttu rikuti EIÕK art 3.

3) Ei saa nõustuda halduskohtu seisukohaga, et WC alla jääv pind tuleb kambri põrandapinna

suuruse arvestamisel välja arvata. Kambrites, kus S. Jelagin vaidlusalusel perioodil paiknes,

asub WC kambris ning see on eraldiseisev ruum, mille saab uksega sulgeda. EIK lahendites

on enamasti WC pind arvatud kambripinnast välja, kuna see ei asunud kambris ja

kinnipeetavad ei saanud seda igal hetkel kasutada.

4) Kohus on jätnud arvestamata, et inimõigustel on ajas dünaamiline iseloom, mis tähendab,

et teatud õiguste kaitse läheb aja jooksul rangemaks ja täieneb. Eesti riik ei saa varasemat

õiguspraktikat ja esinenud olukordi muuta, mistõttu saab õiguspärane halduspraktika muutuda

õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel.

5) Kohus on jätnud tähelepanuta vastustaja poolt väljatoodu, mille kohaselt ei ole S. Jelagin

püüdnud mittevaralise kahju tekkimist ära hoida ega seda vähendada. Mittevaralise kahju

hüvitamise nõudeõiguse tekkimise asjaolud on tõendamata.

6) Vangla tegevus S. Jelagini paigutamisel ei ole olnud ühelgi päeval õigusvastane, mistõttu

on vanglalt mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmine põhjendamatu.

7) Halduskohus ei ole hüvitise suuruse kindlaksmääramisel arvestanud siseriikliku

kohtupraktika poolt kujundatud kinnipidamistingimustega seonduvate hüvitise määradega ja

on mõistnud välja ebamõistlikult suure hüvitise. Lisaks on kohus jätnud hindamata S. Jelagini

õiguste riive intensiivsust ja kumulatiivset mõju.

8. S. Jelagin esitas 9. juunil 2015 vastuse Tallinna Vangla apellatsioonkaebusele. Kaebaja

märgib, et vabaks liikumiseks mõeldud põrandapinna all tuleb mõista pinda, millel on

kinnipeetaval võimalik jalutada. Seega ei kuulu selle alla mööbel ega WC. Samas dokumendis

on kaebaja esitanud ka hiljem täiendatud vastuapellatsioonkaebuse Tartu Halduskohtu

27. aprilli 2015. a otsusele, milles märgib, et ta ei nõustu hüvitise suurusega ja palub Tartu

Halduskohtu 27. aprilli 2015. a otsus selles osas tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus

tervikuna rahuldada. Kaebaja väidete kohaselt on halduskohus määranud hüvitise, mis on

tema esialgsest nõudest üle kuue korra väiksem, kuid kohus ei ole oma otsustust kuidagi

põhjendanud. Kaebaja hinnangul ei ole halduskohtu siseveendumuse kujunemine

kahjuhüvitise suuruse osas jälgitav.

9. Tallinna Vangla esitas 20. jaanuaril 2016 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta palub

jätta S. Jelagini apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja enda kanda.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus leiab, et Tallinna Vangla apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt ja

S. Jelagini vastuapellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

11. Esmalt võtab ringkonnakohus seisukoha selles, kas ja kuidas sai WC alla jääv pind

mõjutada kambripinna nõuetekohasust (I); seejärel hindab, kas kaebaja

kinnipidamistingimused olid kambripinna suurust, kaebaja kinnipidamise režiimi ning muid

tingimusi arvestades õigusvastased (II); analüüsib halduskohtu poolt väljamõistetud

kahjuhüvitise suuruse põhjendatust (III) ning lahendab viimaks apellatsioonkaebused ja jagab

menetluskulud (IV).

I

12. Tallinna Vangla ei nõustu halduskohtu otsusega osas, millega halduskohus mõistis kaebaja

kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise summas 1083 eurot ja arvas WC alla jääva pinna

kambri põrandapinnast välja.

13. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja viibis ajavahemikul 2. veebruarist 2012 kuni

27. veebruarini 2013 Tallinna Vangla kambrites nr 130,131, 316, 318, 328, 330, 417 ja 430

koos erineva hulga kinnipeetavatega (tl 63-66). Halduskohus on kambri põrandapinna suuruse

määramisel leidnud (otsuse p 11), et kambris asuvat tualetti ei saa kambri põrandapinna

määramisel arvesse võtta. Analüüsides kambripinna suurust ilma tualetita asus halduskohus

(otsuse p 19) seisukohale, et kambrites, kus kaebaja viibis, oli põrandapinda ühe isiku kohta

361 päeva vältel alla 3 m², mida saab halduskohtu hinnangul käsitleda minimaalse isikliku

ruumi nõude rikkumisena. Vastustaja hinnangul on ebaõige arvata WC alune pind kambri

üldpindalast maha. Ringkonnakohus märgib, et EIK on vangla kambri põrandapinna kaasuste

asjaolusid vahel refereerinud tualettruumi pindala arvesse võtmata (nt asi nr 36059/12:

Bordeniciu/Rumeenia, p-d 9-17), samas on teistes asjades arvestanud kambripinda koos

tualetiga (nt asi nr 44753/12: Gégény/Ungari, p 6; 29334/11: Lutsenko/Ukraina, p 117). Sageli

on EIK riive intensiivsuse hindamisel rõhutanud, et vaadeldud isiklik ruum hõlmab ka WC ja

mööblialust pinda, ning käsitlenud riivet selle võrra intensiivsemana (nr 43589/02:

Salakhutdinov/Venemaa, p 72; 30112/04: Petrenko/Venemaa, p 39). EIK praktikast ei tulene,

et ilma tualettruumi pindala ja mööblialust põrandat arvesse võtmata peab kinnipeetava

käsutuses igal juhul olema põrandapinda vähemalt 3 m² või et soovitavalt võiks seda olla

vähemalt 4 m². Sellist kohustust ei tulene ka Eesti õigusaktidest. Kui kohustust ei tulene

kehtivast õigusest, s.h välislepingust, ei saa isik selle rikkumisele kahjuhüvitise nõudmisel

riigivastutuse seaduse (RVastS) §-de 7 ja 9 alusel tugineda (Riigikohtu 9. detsembri 2015. a

otsus nr 3-3-1-42-15, p 17). Eeltoodust tulenevalt asub ringkonnakohus seisukohale, et

tualettruumi pind tuleb arvestada kambrite üldpinna sisse. Ringkonnakohus märgib, et

olukorras, kus erinevalt halduskohtust arvestada kambri põrandapinna suurust koos tualetiga

perioodil 2. veebruar 2012 kuni 27. veebruar 2013, viibis kaebaja kokku 310 päeva kambrites,

kus kinnipeetava kohta on isiklikku ruumi alla 3 m², kuid talle oli vaidlusalusel perioodil

tagatud kehtinud redaktsioonis VSkE § 6 lg-s 6 nimetatud minimaalne ruutmeetrite arv, s.o

vähemalt 2,5 m². Järgnevalt tuleb selgitada, kas kaebaja kinnipidamist 310 päeva jooksul

kambrites, kus kinnipeetava kohta oli isiklikku ruumi alla 3 m², saab pidada õigusvastaseks.

II

14. Ringkonnakohus on seisukohal, et vastustaja tegevuse õiguspärasust kaebaja

kinnipidamisel viimasele võimaldatud isikliku ruumi suuruse osas ei saa hinnata üksnes VSkE

§ 6 lg-s 6 sätestatud minimaalse põrandapinna nõude alusel. Vastustajal oli kohustus järgida

ka EIÕK-st tulenevaid nõudeid, kuna tegemist on Eestile siduva välislepinguga, mille

tõlgendamine ja kohaldamine on EIK pädevuses. Seega on põhjendatud lähtuda kambri

põrandapinna suuruse määramisel nii siseriiklikust õigusest kui ka EIK poolt esile toodud

kriteeriumidest. Riigikohus on selgitanud, et EIÕK art 3 ega PS §-d 10 ja 18 ei kehtesta täpset

piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle

inimväärikust alandavaks kohtlemiseks (Riigikohtu 9. detsembri 2015. a otsus nr 3-3-1-42-15,

pd 1315). Ka EIK on selgesõnaliselt keeldunud määramast, kui suur peaks minimaalselt

olema kambri põrandapind kinnipeetava kohta muid faktoreid arvesse võtmata (EIK otsus

asjas nr 2689/12: Semikhvostov/Venemaa, p 79). EIK on selgitanud, et tugeva eelduse, et

tegemist on alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega, loob see, kui rikutud on kasvõi

ühte järgmistest nõuetest: a) igal kinnipeetaval peab olema kambris isiklik magamisase; b) iga

kinnipeetava käsutuses peab olema vähemalt 3 m² põrandapinda; c) kambri suurus peab

võimaldama kinnipeetaval mööbliesemete vahel vabalt liikuda (otsus asjades nr 42525/07 ja

60800/08: Ananyev jt/Venemaa, p 148). EIK on samas leidnud, et ka 3 m²-st väiksema

kambripinna mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud

kinnipidamistingimused, kui on tagatud liikumisvabadus vangla või osakonna piires,

võimalus viibida väljaspool kambrit ning kinnipidamisasutuse üldine nõuetekohasus (nt asjad

nr 9967/06: Belyayev/Venemaa, p-d 33-36; 2689/12: Semikhvostov/Venemaa, p 79; 7334/13:

Muršić/Horvaatia, p 56, käesoleval ajal veel jõustumata). Riigikohtu põhiseaduslikkuse

järelevalve kolleegium asus asjas nr 3-4-1-9-14 tehtud otsuse p-s 38 seisukohale, et

põrandapind 2,5 m² kinnipeetava kohta ei ole sedavõrd väike, et inimväärikuse alandamist

saaks eeldada. Riigikohtu hinnangul alandaks inimväärikust tõenäoliselt see, kui isik oleks

sunnitud pikka aega viibima ruumis, kus tema jaoks on isiklikku põrandapinda 2,5 m² (samas,

p 37). Veel on Riigikohus seisukohal, et muidu head kinnipidamistingimused võivad väärikust

alandava kohtlemise välistada ka alla 3 m² suuruse isikliku ruumi puhul (samas, p 38).

15. Käesolevas asjas ei ole apellatsiooniastmes vaidlust muude olmetingimuste üle kambris,

kui ainult põrandapinna suuruse üle. Eelviidatud EIK praktika kohaselt alla 3 m² isikliku

ruumi puhul tuleb EIÕK art 3 rikkumist eeldada. Vastustaja ei ole kohtumenetluse raames

välja toonud asjaolusid, mis lükkaksid kõnealuse eelduse ümber. Käesolevas asjas ei ole

vaidlust selle üle, et väike isiklik põrandapind kambrites ei tulenenud mitte kambrite

väiksusest, vaid kinnipeetavate arvust kambris, s.t ajaperioodidel, mil kinnipeetavaid oli

kambris rohkem, muutus muidu nõuetekohane põrandapind mittevastavaks ja seega ka

kaebaja õigusi rikkuvaks. Seega võib kokkuvõtlikult järeldada, et kaebaja õigusi ei rikkunud

niivõrd kambrite suurus iseenesest kuivõrd kambrite ülerahvastatus ehk täiendavate

kinnipeetavate paigutamine kambritesse, millest tulenevalt vähenes kambrites isiklik

põrandapind kinnipeetava kohta allapoole selleks ettenähtud normi. Kuivõrd kaebaja ei ole

apellatsiooniastmes vaidlustanud halduskohtu otsust muude kinnipidamistingimuste osas, siis

peab ringkonnakohus võimalikuks arvestada kinnipidamistingimuste hindamisel ka vastustaja

23. septembri 2014. a vastuses kaebusele (pd 57p-58p) nimetatud vangla tingimusi kogumis,

milleks olid osaliselt avatavad aknad kambrites, piisav ventileeritus ja valgustatus, nõutavat

temperatuuri tagav keskküttesüsteem, WC ja kraanikausi olemasolu kambrites ning duši

kasutamise võimalus. Ringkonnakohus peab määravaks ka asjaolu, et vangla andmetel (23.

septembri 2014. a vastus kaebusele, p 10) viibis kaebaja vaidlusalusel perioodil Tallinna

Vanglas vahistatu staatuses kuni süüdimõistva kohtuotsuse jõustumiseni 10. novembril 2012

ning alates süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisest kuni Tartu Vanglasse ümberpaigutamiseni

27. veebruaril 2013 viibis kaebaja vastuvõtuosakonnas suletud kambrites tuginevalt VangS §

14 lg-le 3 ja VSkE § 8 lgle 4. VSkE § 8 lg-st 1 tuleneb reegel, mille kohaselt kinnipeetav,

välja arvatud avavanglas või avavanglaosakonnas viibiv kinnipeetav, ei ole kohustatud

viibima kambris, kui ta on hõivatud taasühiskonnastava tegevusega. Väljaspool kambrit oma

osakonna piires võib kinnipeetav liikuda kodukorras selleks sätestatud vabal ajal. Oma

osakonnas liikumiseks ettenähtud vaba aega peab olema vähemalt neli tundi. Samas sätestab

VSkE § 8 lg 4 erandi, mille kohaselt lgs 1 sätestatud liikumisõigust ei ole muu hulgas ka

kinnipeetaval, kes viibib vastuvõtuosakonnas. Asjas puudub vaidlus selle üle, et kaebajale oli

tagatud väljaspool kambrit liikumiseks igapäevaselt vähemalt ühe tunni pikkune jalutuskäik

värskes õhus. Ringkonnakohus on seisukohal, et arvestades kaebajale kohaldunud režiimi

ning asjaolu, et tal oli võimalik kambrist väljas liikuda vaid üks tund päevas, ei saa seda

pidada piisavaks, et kompenseerida kambri piiratud isiklikust pinnast tulenevat ebasoodsat

mõju. Seega kaebaja kinnipidamistingimused kambrites, kus talle oli tagatud isiklikku ruumi

vähem kui 3 m², olid õigusvastased.

16. Riigikohus on sedastanud, et arvestades vangla piiratud võimalusi ülerahvastatuse

probleemi lahendamiseks, ei oleks esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine tõenäoliselt

aidanud kaebajal kahju ära hoida ega vähendada (Riigikohtu 9. detsembri 2015. a otsus

nr 3314215, p 24). Vastustaja poolt esitatud asjaolude pinnalt ei saa järeldada, et kaebaja oleks

saanud oma tegevusega või taotlustega mõjutada suurema ruumi tagamist kambris ning

vabade kohtade puudumise tõttu võis kaebaja kinnipidamistingimuste parandamine olla

keerukas, kuid sellest ei saa teha järeldust, et vastustaja oleks kaebaja õiguste rikkumisel

käitunud õiguspäraselt. Eeltoodut ei lükka ümber ka vastustaja väide inimõiguste dünaamilise

arengu kohta, millega ringkonnakohus iseenesest nõustub. Ka Eesti kohtupraktika on ajas

muutuv ja arenev. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole aktsepteeritav vastustaja väide, et

õiguspärane halduspraktika saab muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel, kuna

sellisel juhul ei oleks ka EIK saanud teha otsust asjas Tunis vs Eesti. Kohtutel tuleb EIK

seisukohtadega arvestada.

III

17. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist

süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu

puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. RVastS § 9

lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega

ning arvestades süü vormi ja raskust. Riigikohus on leidnud, et mitte igasugune põhiõiguste

rikkumine või riive ei pruugi endaga kaasa tuua kahju hüvitamist rahas, vaid see oleneb asja

sisulisel menetlemisel välja selgitatud asjaoludest ning muu hulgas ka kohtu hinnangust riive

intensiivsusele. Seega tuleb kohtupraktika kohaselt mittevaraline kahju hüvitada rahas, kui

väärikuse alandamise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab (Riigikohtu

5. märtsi 2014. a otsus nr 3-3-1-10-14, p 12.2). Mittevaralise kahju hüvitise suuruse

kindlaksmääramisel teeb kohus individuaalse otsuse, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades

sealjuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume (Riigikohtu

10. oktoobri 2013. a otsus nr 3-3-1-38-13, p 21 ja seal viidatud kohtupraktika). Käesolevas

asjas ei ole tuvastamist leidnud, et vangla oleks kaebajale võimaldanud pikemalt värskes õhus

viibida või võimaldanud muid tegevusi, mille tõttu oleks kaebaja saanud olla kambrist väljas

enam kui vaid ühe tunni päevas. Samas ilmneb asja materjalidest, et vastustaja on järginud

kambri olmetingimustele esitatavaid nõudeid. Kuigi kaebajat ei peetud vähem kui 3 m²

isikliku ruumiga kambrites kinni järjepanu kogu vaidlusaluse perioodi jooksul, siis peab

ringkonnakohus vajalikuks arvesse võtta, et kaebaja pidi viibima mainitud tingimustes

periooditi üsna pikalt, s.o 62 ja 97 päeva järjepanu. Ringkonnakohus leiab, et neil asjaoludel

on kaebaja kasuks kahjuhüvitise väljamõistmine põhjendatud, kuid korrigeerida tuleb

kahjuhüvitise summa suurust.

18. Halduskohus mõistis kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitisena 1083 eurot, s.o

3 eurot 361 päeva eest (otsuse p 23). Hüvitis on arvutatud 361 päeva, mitte 310 päeva eest (vt

käesoleva otsuse p 13). Seega tuleb otsustada kahjuhüvitise mõistlik suurus lähtudes kaebaja

poolt alla 3 m² suuruse isikliku pinnaga kambrites veedetud 310st päevast.

19. Ringkonnakohus võtab kahjuhüvitise suuruse määramisel arvesse, et mõningased

ebamugavused kuuluvad paratamatult vanglas viibimisega kaasnevate kannatuste ja

ebameeldivuste hulka VangS § 4¹ lg 1 mõttes. Samuti peab ringkonnakohus asjakohaseks

arvestada nii riigisisest kohtupraktikat analoogsetes vaidlustes kui ka asjaolu, et mittevaralise

kahju hüvitiseks määratud summa oleks kohane riigi olusid arvestades, s.o ühiskonna jõukuse

tase, võrreldavus ja õiglustunne ühiskonna vähemkindlustatud gruppide sissetulekute suhtes.

Lisaks peab ringkonnakohus vajalikuks silmas pidada, et kaebaja kinnipidamistingimuste

pinnalt väljamõistetava hüvitise päevamäär ei oleks suurem, kui on kohtupraktikas alusetult

kartseris viibitud aja eest välja mõistetud hüvitise päevamäär, kuna nimetatud olukorras on

kinnipeetavate õiguste riive oluliselt suurem. Lähtudes eeltoodud asjaoludest, rikkumise

iseloomust ja ulatusest koosmõjus sellega, et kambri muude olmetingimuste rikkumist ei ole

asjas tuvastatud, peab ringkonnakohus põhjendatuks mõista kaebajale välja mittevaralise

kahju hüvitise summas 400 eurot.

IV

20. Eeltoodust lähtudes jätab ringkonnakohus S. Jelagini vastuapellatsioonkaebuse

rahuldamata, rahuldab Tallinna Vangla apellatsioonkaebuse osaliselt ning tühistab Tartu

Halduskohtu 27. aprilli 2015. a otsuse osas, milles halduskohus mõistis Tallinna Vanglalt

S. Jelagini kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise summas 1083 eurot. Ringkonnakohus

teeb vastavas osas uue otsuse, millega mõistab Tallinna Vanglalt S. Jelagini kasuks välja

mittevaralise kahju hüvitise summas 400 eurot, muutes halduskohtu otsuse põhjendusi

vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.

21. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 2 sätestab, et kaebuse osalise

rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega.

HKMS § 118 lg 2 sätestab, et kui otsus tehakse menetlusabi saaja kasuks, mõistab kohus

menetluskulud, mille kandmisest menetlusabi saaja oli vabastatud või mida ta võis tasuda

osamaksetena, kuid ei ole veel osaliselt või täielikult tasunud, tema poole vastaspoolelt välja

riigituludesse võrdeliselt kaebuse rahuldatud osaga. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui

menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks

välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Tartu Halduskohus vabastas 27.

juuni 2014. a määrusega (tl 24-26) kaebaja riigilõivu tasumisest osaliselt ja kohustas kaebajat

tasuma riigilõivu summas 60 eurot. Eeltoodust tulenevalt vabastas halduskohus kaebaja

riigilõivu tasumisest 176,4 (6880*0,03-60) euro ulatuses. Tartu Ringkonnakohus 25.

novembri 2015. a määrusega (tl 131-132) rahuldas osaliselt kaebaja menetlusabi taotluse

vastuapellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastamiseks, vabastas ta riigilõivu

tasumise kohustusest 158,91 euro ulatuses ja kohustas teda tasuma riigilõivu summas 15

eurot. Arvestades kaebuse rahuldatud osa (5,8%), tuleks Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks

välja mõista 4,35 eurot ja Eesti Vabariigi kasuks 19,45 eurot. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 11

võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude

väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või

ebamõistlik. Tuginedes HKMS § 108 lg-le 11 leiab ringkonnakohus, et eelmärgitud summade

väljamõistmine vastustajalt oleks ebamõistlik. Eeltoodust tulenevalt jäävad kaebaja poolt

esimese astme kohtus ja apellatsiooniastmes kantud menetluskulud (riigilõiv) summas

75 eurot tema enda kanda ja ülejäänud menetluskulud summas 335,31 eurot Eesti Vabariigi

kanda.

Agu Timmi

Tiina Pappel

Tanel Saar

allkirjastatud digitaalselt allkirjastatud digitaalselt allkirjastatud digitaalselt