3-14-51214/41 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Maili Lokk ja Agu Timmi

Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja

koht

29.03.2016, Tartu

Haldusasja number

3-14-51214

Haldusasi

Mati Kinga kaebus Viru Vangla tekitatud

mittevaralise kahju eest hüvitise summas

50 000 eurot väljamõistmiseks seoses valju

muusika mängimisega

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 12.02.2015. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Viru Vangla apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Mati King

Vastustaja Viru Vangla

RESOLUTSIOON

1. 1. Viru Vangla apellatsioonkaebus rahuldada.

2. 2. Tühistada Tartu Halduskohtu 12.02.2015. a otsus osaliselt, so Mati Kinga kasuks

mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmise osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega

tunnistada õigusvastaseks Viru Vangla toiming, mis seisnes valju muusika mängimises,

kuid jätta Mati Kinga taotlus mittevaralise kahju eest hüvitise väljamõistmiseks

rahuldamata.

3. 3. Tagastada Viru Vanglale väljavõte Mati Kinga tervisekaardist.

4. 4. Jätta kaebaja menetluskulud tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast, s.o hiljemalt 28.04.2016 (HKMS § 212 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kinnipeetav Mati King esitas Viru Vanglale taotluse 50 000 euro suuruse kahju

hüvitamiseks seoses kannatustega, millised põhjustati valju muusika mängimisega P-2

osakonnas.

2. Viru Vangla jättis 16.06.2014. a otsusega nr 6-16/128-2 M. Kinga taotluse rahuldamata.

3. M. King esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla tekitatud mittevaralise kahju eest

hüvitise summas 50 000 eurot väljamõistmiseks.

Kaebuse kohaselt paneb kaksteist tundi järjest P-2 osakonna koridoris ja jalutusboksides liiga

valjult mängivast raadiost tulev muusika pea valutama, takistab väljas jalutamas käimist,

tekitab unehäireid ning kahjustab kaebaja inimväärikust ja vaimset tervist. Kaebaja on pidevalt

pöördunud psühhiaatrite ja psühholoogi poole valjust muusikast tuleneva probleemiga.

Psühhiaater V. Parve kirjutas kaebajale välja uinutava toimega rahustid. Kui tervisekaart

arstide poole pöördumisi ei kajasta, on vangla vastavad dokumendid sealt kõrvaldanud.

HALDUSKOHTU LAHEND

4. Tartu Halduskohus rahuldas 12.02.2015. a otsusega kaebuse osaliselt (resolutsiooni p 1),

mõistis Viru Vanglalt M. Kinga kasuks välja 100 euro suuruse hüvitise (resolutsiooni p 2) ja

jättis menetlusosaliste kulud nende endi kanda (resolutsiooni p 3).

Halduskohus leidis, et lahendamist vajab küsimus, kas muusika mängimisega vangla P2

osakonnas ja jalutusboksides on vastustaja tekitanud kaebaja väärikusele ja tervisele kaebaja

nimetatud rahalise suurusega mittevaralise kahju.

Kinnipeetava kamber peab vastama eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis on

kinnitatud Vabariigi Valitsuse 26.01.1999. a määrusega nr 38. Määruse nr 38 p-s 10 on

kehtestatud, et müra eluruumis ei tohi ületada päeval 40 detsibelli (dB) ja öösel 30 dB.

11.01.2013 teostas AS Telegrupp helindussüsteemi hooldustööde käigus P2 osakonna kõigis

kambrites helitugevuse mõõtmise ning vähendas seda 7dB võrra, mille tulemusel jäi

helitugevus kambrites 40 dB piiridesse. Kaebaja ei ole märkinud, millisel ajavahemikul tugeva

heliga muusika kostus. Vangla on kinnitanud, et osakonnas P-2 viibis kaebaja ajavahemikel

03.07.2012 - 21.09.2012, 22.09.2012 - 03.10.2012, 21.12.2012 - 17.05.2013 ja 21.01.2014

kuni kahju hüvitamise taotluse esitamiseni ning viibib seal ka käesoleval ajal. Kuna enne

11.01.2013 teostatud hooldustöid ületas kambrite helitugevus eluruumidele kehtestatud

mürataseme norme, saab vangla tegevust kaebaja niisugustes tingimustes hoidmisel pidada

õigusvastaseks.

Ükski õigusakt ei käsitle kinnipidamisasutuste jalutusbokside tingimusi ja neis lubatava

müraga seonduvat. Vastustaja 16.06.2014. a otsuses nr 6-16/128-2 viidatud Vabariigi Valitsuse

12.04.2007. a määrusega nr 108 kehtestatud "Töötervishoiu ja tööohutuse nõuded mürast

mõjutatud töökeskkonnale, töökeskkonna müra piirnormid ja müra mõõtmise kord" pole

kohaldatav, sest reguleerib tööruumidele esitatavaid nõudeid. Jalutusboks on eluala juurde

kuuluv puhkeruum. Seega tuleb kohaldada sotsiaalministri 04.03.2002. a määrust nr 42 „Müra

normtasemed elu- ja puhkealal, elamutes ning ühiskasutusega hoonetes ja mürataseme

mõõtmise meetodid“. Määruses nr 42 sätestatust ei tulene, et elu- ja puhkealal võiks müra

normtase ulatuda päevasel ajal vastavas õiendis märgitu kohaselt 02.06.2014 jalutusboksides

mõõdetud 72 dB-ni. Vangla on viidanud valju muusika mängimisele kui õigusvastast

suhtlemist takistavale vahendile, kuid jätnud tähelepanuta, et vangistusseaduse (VangS) § 41 lg-

st 2, §st 66 ja Viru Vangla kodukorrast ei tulene õigust rakendada niisuguseid piiranguid,

milleks puudub seaduslik alus. Seega tuleb õigusvastaseks pidada ka seda, et kaebajale

võimaldati jalutamist jalutusboksides, kus on mõõdetud just nii suur keskmine müratase.

Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-17-14 pidanud üldteada asjaoluks, et müra võib tekitada

stressi, mõjutada inimese psühholoogilist heaolu ja selle kaudu tervist, kuid leidnud samas, et

selle mõju isikule on individuaalne ja sõltub paljudest teguritest. Veel märkis Riigikohus, et

mürataseme piirmäära rikkuva muusika ja raadiosaadete järjepidev kuulama sundimine ei ole

proportsionaalne inimväärikuse põhimõtte ja tervise riive. Nimetatud seisukohad on

kohaldatavad ka käesoleval juhul, kuid ei anna piisavat alust kaebuse täies ulatuses

rahuldamiseks, sest lahendis nr 3-3-1-38-13 leidis Riigikohus, et mittevaralise kahju hüvitise

suuruse määramisel tuleb kohtul diskretsiooni alusel ja oma siseveendumuse kohaselt teha

individuaalne otsus.

Kaebaja tervisekaardi väljavõttest nähtub, et tegemist on kergesti ärrituva, vaimse alaarengu ja

olulise käitumishäirega isikuga, kellel on kalduvus endale vigastusi tekitada. Viibimine

lukustatud kambris ja jalutusboksis, kus mängib kehtestatud normidest tugevama heliga

muusika, on niisugusele kinnipeetavale ebamugav, koormav ja võib kahjustada nii tema

väärikust kui ka tervist. Eelneva alusel saab vastustaja tegevust kaebaja suhtes õigusvastaseks

pidada ajavahemikel

03.07.2012 - 21.09.2012, 22.09.2012 - 03.10.2012 ja

21.12.2012 - 11.01.2013. Tegemist on kolme suhteliselt lühikese ajavahemikuga, mis kokku

moodustasid ainult kolm kuud ja üheksa päeva. Seega ei saa pidada kambris valitsenud

tingimusi puudutavat rikkumist sedavõrd intensiivseks ega ka kestvaks, et see peaks tingimata

kaasa tooma suure rahalise hüvitise. Põhimõtteliselt seesama kehtib ka jalutusala puudutava

rikkumise suhtes. Helitugevus on kaebajat mõjutanud ka ajavahemikel 11.01.2013 -

17.05.2013 ja 21.01.2014 kuni kohtueelse nõude esitamiseni, kuid olnud igapäevaselt

suhteliselt lühiaegne.

Kaebaja tervisekaarti 08.06.2014 tehtud sissekande nr 235 kohaselt pole tema terviseseisund

üksikvangistuse jooksul muutunud. Kaebuse esitamisele eelnenud aja kohta tehtud kannetes on

ära märgitud nii peavalu kui ka unehäired, kuid ei nähtu otsest kaebamist valju muusika

kuulamisest tingitud vaevuste üle. Esimene sellekohane sissekanne on tehtud psühhiaatri poolt

peale kaebuse esitamist 08.09.2014 ja teine 18.11.2014, kuid arst on kaebaja üldseisundi heaks

tunnistanud. Seega ei ole tõendatud, et kaebajale on vastustaja õigusvastase tegevuse läbi

tekkinud mingi oluline ja püsiv tervisekahju, mis vääriks kaebaja nimetatud suurusega rahalist

hüvitist. Samas puudub alus ka järeldada, et kehtestatud norme ületava tasemega müra ei

saanud kaebajat häirida, tema heaolu mõjutada ega põhjustada mingeid vaevusi. Arvestades

vangla õiguserikkumise suhteliselt vähest intensiivsust ja kestvust, on 100 euro suurune hüvitis

piisav, õiglane ja proportsionaalne, et heastada nii kaebaja väärikusele, füüsilisele ja vaimsele

heaolule kui ka tervisele tegelikult tekkida saanud mõjutusi.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

5. Viru Vangla esitas Tartu Halduskohtu otsusele apellatsioonkaebuse, milles palub

halduskohtu otsus tühistada, teha uus otsus ja jätta M. Kinga kaebus rahuldamata.

Apellatsioonkaebuse kohaselt määras halduskohus ebaõigesti rikkumiste ajavahemikud

kambris 03.07.2012-21.09.2012, 22.09.2012-03.10.2012, 21.12.2012-11.01.2013 ning

jalutusalal 11.01.2013-17.05.2013 ja 21.01.2014 kuni kohtueelses menetluses nõude

esitamiseni. Halduskohtu tõlgendus, et kaebaja ei ole märkinud ajavahemikku, mil tugev heli

teda häiris, ei vasta kaebusele. Kaebuses on kaebaja kirjutanud, et ta seostab väidetava kahju

tekkimise olukorraga kambris nr 1292. Vastustaja tõlgendas kaebust 12.12.2014 vastuses

selliselt, et kaebus on esitatud ajavahemiku eest, mis algas 21.01.2014, kui kaebaja paigutati

antud kambrisse. Kaebaja esitas 21.12.2014 vastuväited vangla vastusele, kus ta ei vaidlusta

sellist ajalist piiritlemist. Seega saab järeldada, et kaebaja aktsepteeris vangla käsitlust. Antud

ajavahemiku kohta on läbitud ka kohustuslik kohtueelne kahju hüvitamise menetlus.

Halduskohus, asudes ise laiendama ajavahemikku, mille eest kaebaja väidetavat hüvitist

nõuab, rikkus halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 157 lg-s 2 sätestatud

selgitamiskohustust. Laiendades hüvitise nõuet ajavahemikule 03.07.2012-11.01.2013,

lahendas halduskohus nõuet, mille osas oli läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus. Kuna

tegemist oli kogu ajavahemikuga, mille kohta olid kohtul etteheited vanglale kambri

tingimuste osas, siis mõjutas selline käsitlus otsuse tulemust. Kokkuvõttes leidis kohus, et

kaebaja õiguste rikkumine oli vähene. Lisaks on selline rikkumine käsitletav HKMS § 41 lg 1

rikkumisena, mis annab kaebuse eseme määratlemise osa õiguse menetlusosalistele ning

kohus ei saa sellest kõrvale kalduda.

Ebaselgeks jääb, millist konkreetset sätet sotsiaalministri 04.03.2002. a määrusest nr 42 kohus

jalutusala osas kohaldas. Asudes kohaldama õigusakti, millele menetlusosalised eelnevalt ei

ole tähelepanu pööranud, oleks kohus pidanud õiguslikku olukorda menetlusosalistele

selgitama ja andma võimaluse seisukohtade avaldamiseks. Viidatud määruse § 8 viitab

normaalse olmemüra tasemele 80 dB, § 9 lg 1 lubab helivõimendussüsteemidega alade

helirõhu ekvivalenttasemeks 100 dB. Viru Vangla jalutusalal mõõdetud helirõhk jääb

mõlemale näitajale alla, mistõttu saaks asuda seisukohale, et kohus kohaldas ebaõigesti

materiaalõigust, aga kohus ei ole otsuses täpsustanud, millist konkreetset normi ta kohaldas.

6. M. King palub vastuses Viru Vangla apellatsioonkaebusele jätta apellatsioonkaebus

rahuldamata.

Vastuse kohaselt tegi halduskohus õiglase otsuse ja määras ajavahemikud õigesti. Kaebaja

pidas silmas üldist aega, millal ta pidi taluma valju muusika mängimist ja sinna hulka

kuuluvad ka halduskohtu otsuses märgitud ajavahemikud.

Jalutusboks on puhkeala, kus saab hingata värsket õhku ja seal ei töötata. Pärast ühte tundi

jalutamist, kui samal ajal mängib vali muusika, pea kumiseb ja valutab ning seepärast on

kaebaja olnud sunnitud jalutuskäikudest loobuma. Jalutusboksides peaks olema helitugevus

40 dB, mitte 72 dB.

Viimasel ajal on eluosakonna koridoris mängiv raadio jäänud väheke vaiksemaks, kuid lärmi

on endiselt palju. Valjusti mängiv muusika ei aita ära hoida kinnipeetavate omavahelist

suhtlust, sest kinnipeetavad, kes tahavad suhelda, karjuvad üle mängiva muusika. Sellega on

tõestatud, et vangla tekitab valjusti mängiva muusikaga teadlikult kinnipeetavatele

ebamugavusi ja tervisekahjustusi. Viru Vangla on valjusti mängiva muusikaga tekitanud

kaebajale väga palju ebameeldivusi, unehäireid, peavalusid, närvipinget ja pöördumatuid

tervisekahjustusi.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et Viru Vangla apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ning Tartu

Halduskohtu 12.02.2015. a otsus osaliselt tühistada. Ringkonnakohus teeb uue otsuse, kus

tunnistab õigusvastaseks Viru Vangla toimingu, mis seisneb valju muusika mängimises, kuid

jätab M. Kinga taotluse mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise väljamõistmiseks

rahuldamata. Ringkonnakohus tagastab Viru Vanglale väljavõtte M. Kinga tervisekaardist.

Seoses apellatsioonkaebusega märgib ringkonnakohus järgmist.

8. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebusega, et halduskohus on ebaõigesti määranud

ajavahemikud, mille kestel kaebaja õiguste rikkumine aset leidis. Kaebaja on kahjunõudes

Viru Vanglale märkinud, et tema õiguste rikkumine seoses liiga valju muusika mängimisega

toimus ajal, millal ta viibis Viru Vangla P2 osakonnas (tl 45). Selliselt on kaebaja kahjunõuet

käsitlenud ka vastustaja oma kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise otsuses (tl 43-

44). Seega on halduskohus õigesti tuvastanud, et kaebaja õiguste rikkumine toimus kõigi

ajavahemike vältel, millal kaebaja viibis P2 osakonnas. Asjaolu, et kaebaja on kaebuses

halduskohtule viidanud viibimisele kambris nr 1292, ei anna veel alust väiteks, et kaebaja

nõuab mittevaralise kahju hüvitist ainult seal kambris viibitud ajavahemiku eest. Kuna

eeltoodu alusel on tõendatud, et kaebaja ei ole märkinud kahju hüvitamise taotluses

konkreetset ajavahemikku, millal tema õigus rikuti, siis on tal kogu P2 osakonnas viibimise

aja eest mittevaralise kahju hüvitise nõudes läbitud kohustuslik kohtueelne menetlus ja

puudub alus etteheiteks halduskohtule, et ta on omavoliliselt laiendanud hüvitise nõudmise

aluseks olevat ajavahemikku.

9. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohtadega, milles halduskohus leidis, et

vastustaja on käitunud õigusvastaselt, kuna nii eluruumides kui ka jalutusboksis mängis vali

muusika, mis ületas lubatud norme. Seega ei pea ringkonnakohus vajalikuks HKMS § 201 lg

4 alusel neid põhjendusi korrata. Asjakohatu on vastustaja viide sellele, et tema jaoks oli

üllatuslik halduskohtu tuginemine sotsiaalministri 04.03.2002. a määrusele nr 42. Riigikohtu

halduskolleegium on 21.04.2014. a otsuse nr 3-3-1-17-14 p-s 9 nõustunud kohtute

seisukohaga, et vangla tingimustes reguleerivad mürataset Vabariigi Valitsuse 26.01.1999. a

määrus nr 38 ja sotsiaalministri 04.03.2002. a määrus nr 42. Määruse nr 38 p 10 kohaselt ei

tohi müratase eluruumis ületada päeval 40 dB ning Määruse nr 42 tabeli 1 kohaselt ei tohi

eluhoones müratase ületada päeval 40 dB. Vastustaja on ise kaebuse vastuse lisana esitanud

õiendi, mille kohaselt kambrite ja osakonna koridori helitugevus 14.01.2013 toimunud

mõõtmise tulemusel ei vastanud määruse nõudele (tl 46). Seega on viidatud Riigikohtu

lahendi põhjendused kohaldatavad ka antud haldusasjas. Ringkonnakohus nõustub

halduskohtuga, et vastustaja poolt liiga valju muusika mängimine eluruumides ja

jalutusväljakul on kaebaja õiguste rikkumine ja tuleb tunnistada õigusvastaseks.

10. RVastS § 9 lg 1 sätestab, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist

hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või

eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.

Käesoleval juhul on kohus õigesti tuvastanud, et liiga valju muusika mängimine vanglas ei ole

kahjustanud kaebaja tervist. Kaebaja ei ole enne kaebuse esitamist pöördunud arsti poole

seoses liiga valju muusika mängimisega. Ta on selliseid terviseprobleeme kurtnud alles pärast

kaebuse esitamist kahel korral, kuid arst on tema üldseisundi heaks tunnistanud. Seega võiks

rääkida ainult tema inimväärikuse alandamisest. RVastS § 7 lg 1 kohaselt isik, kelle õigusi on

avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda

talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik

kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või

taastamisega. Haldusasja materjalidest nähtuvalt ei ole kaebaja enne mittevaralise kahju

hüvitamise taotluse esitamist esitanud vastustajale pretensioone seoses valju muusika

mängimisega. RVastS §-s 4 on antud võimalus nõuda isiku õigusi rikkuva toimingu

lõpetamist. Seega on kaebaja jätnud kasutamata esmased õiguskaitsevahendid oma õiguste

kaitseks. Ringkonnakohus peab vajalikuks juhtida tähelepanu ka asjaolule, et nõude

mittevaralise kahju hüvitamiseks on kaebaja esitanud pärast seda, kui ilmus eelpoolviidatud

Riigikohtu lahend, kus leiti, et liiga valju muusika mängimine on õigusvastane. See asjaolu

viitab ringkonnakohtu arvates kõnekalt sellele, et ka mingit inimväärikuse alandamist kaebaja

ilmselt tegelikult ei tajunud. Halduskohus on samuti põhjendatult märkinud, et kaebaja

õiguste rikkumine toimus kolme küllalt lühikese ajavahemiku jooksul. Seega ei ole tegemist

nii intensiivse rikkumisega, mille eest ringkonnakohtu arvates tuleb välja mõista rahaline

hüvitis mittevaralise kahju katteks. Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et kaebajale

tekitatud hingeliste üleelamiste heastamiseks piisab toimingu õigusvastaseks tunnistamisest.

Eeltoodu alusel tühistab ringkonnakohus halduskohtu vaidlustatud otsuse väljamõistetud

mittevaralise kahju hüvitise osas ja jätab hüvitise välja mõistamata.

11. Kuna kaebaja kaebus jääb kokkuvõttes rahuldamata, siis jääb halduskohtu otsus muutmata

ka osas, millega kohus jättis kaebaja halduskohtus kantud menetluskulud (riigilõiv) tema enda

kanda. Vastustaja oli apellatsioonimenetluses riigilõivu tasumisest vabastatud HKMS § 104

lg 10 alusel.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiina Pappel

Maili Lokk

Agu Timmi