2-13-51978/179 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Triin Uusen-Nacke, Kai Kullerkupp, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. märts 2016 Tartu

Tsiviilasja number

2-13-51978

Tsiviilasi

Õ.L. hagi I.K. vastu kinnistu mõttelise osa müügilepingu,

kinnistu kasutamise korra ja asjaõiguslepingu tühisuse

tuvastamiseks

või

tühistamiseks

ning

omandi

ülekandmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

10 000 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 12. oktoobri 2015 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Õ.L. apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

8. märts 2016

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): Õ.L. (isikukood XXXXXXXXX), seaduslik

esindaja S.L., lepinguline esindaja vandeadvokaat Tarmo Pilv

Vastustaja (hageja):

I.K. (isikukood

XXXXXXXXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Leon Glikman

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 12. oktoobri 2015 otsus

muutmata.

2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus Õ.L. kanda.

4. Välja mõista Õ.L.lt I.K. kasuks menetluskulud

ringkonnakohtus 1229,40 eurot.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Õ.L. (hageja) esitas 31. oktoobril 2013 Tartu Maakohtule hagi I.K.i (kostja) vastu, milles palus

tuvastada hagejal piiratud teovõime olemasolu 16. septembri 2013 lepingu sõlmimisel, tühistada

hageja ja kostja vahel 16. septembril 2013 sõlmitud kinnistu nr XXX mõttelise osa müügileping,

kinnistu kasutamise kord ja asjaõigusleping, kustutada kostja omandiõigust näitav ebaõige

kinnistusraamatu kanne, tunnustada hageja omandiõigust XXX kinnistule ja teha hageja

omandiõigust näitav kanne kinnistusregistrisse.

16. aprilli 2014 eelistungil kinnitas hageja lepinguline esindaja, et ta palub hagiavalduses esitatud

nõuded lugeda alternatiivseteks – tuvastada tehingu tühisus hageja piiratud teovõime tõttu ja

tühistada tehing pettuse tõtu.

Hagiavalduses märgitu kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 16. septembril 2013 XXX notar E.K.

büroos kinnistu mõttelise osa müügilepingu, kinnistu kasutamise korra ja asjaõiguslepingu,

millega hageja müüs 241/256 mõttelist osa XXX kinnistust (registriosa nr XXX) koos selle oluliste

osade ja päraldistega kostjale hinnaga 10 000 eurot. Hageja leiab, et sõlmitud leping tuleb

tühistada, kuna hageja ei suutnud oma vanuse (91-aastane) ja tervisliku seisundi tõttu oma tegudest

aru saada. Lepingu sõlmimisest osa võtnud hageja poeg oli ebakaine ning seetõttu võimetu aru

saama sõlmitava tehingu sisust. Kostja on hagejale ja tema perekonnale täiesti võõras isik, kes

kasutas hageja tervislikku seisundit ja hageja poja alkoholisõltuvust oma huvides. Müügihind ei

vasta turuhinnale, vaid on sellest kordades madalam. Hageja ei mäleta notari juures käimist.

Hagiavalduse õiguslike põhjenduste all on hageja muuhulgas esitanud ka 16. septembri 2013

lepingu tühisuse tuvastamise nõude. Oma tervisliku seisundist tulenevalt ei olnud hageja võimeline

tehingust aru saama, mistõttu oli ta tehingu tegemise ajal piiratud teovõimega tsiviilseadustiku

üldosa seaduse (TsÜS) § 8 lõige 2 tähenduses. Tehing on TsÜS § 11 lõige 1 kohaselt tühine. TsÜS

§ 68 lõige 6 alusel palus hageja asendada kostja nõusoleku kinnistusraamatu kande parandamiseks

kohtuotsusega.

2. Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle rahuldamata. Hagejal puudub õiguslik huvi

tuvastusnõude esitamiseks. Kaks erinevat notarit on 16. septembril 2013 ja 30. septembril 2013

leidnud, et hageja on teovõimeline. Hageja ei ole tehingut teinud eksimuse ega pettuse tõttu, samuti

pole kostja teda ähvardanud ega tarvitanud tema suhtes vägivalda. Hageja ning kostja on sõbrad

ning hageja soovis kinnisasja kostjale müüa. Kohus ei ole pädev TsÜS § 90 lõige 1 alusel lepinguid

tühistama. Hageja ei võõrandanud kostjale kinnistut turuhinnast madalama hinnaga. Kostja vastu

esitatud nõude taga on hageja sugulased.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus jättis 12. oktoobri 2015 otsusega hagi rahuldamata. Maakohus jättis

Õ.L. menetluskulud täielikult tema enda kanda, I.K.i menetluskuludest tema enda kanda

rahuldamata jäänud taotlustega seotud kulud ja kulud, mille väljamõistmine Õ.L.lt oleks tema

suhtes äärmiselt ebaõiglane, kokku summas 2508 eurot, ning eksperditasud ja ekspertide

kohtuistungist osavõtmisega seotud kulud kokku summas 1683 eurot riigi kanda.

Maakohus jättis rahuldamata I.K.i taotluse menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks

636,66 euro ulatuses, määras kindlaks I.K.i põhjendatud ja vajalikud menetluskulud kokku

summas 6685,95 eurot, mõistis Õ.L.lt I.K.i kasuks välja menetluskulude katteks 6685,95 eurot

ning viivise menetluskuludelt (6685,95 eurolt) VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses

alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude täieliku tasumiseni.

Maakohtu põhjenduste kohaselt on hageja esitanud hagis oma nõuded küllaltki ebaõnnestunult,

mis on raskendanud nii kohtul kui kostjal hagi esemest arusaamist. Olukorras, kus hageja nõue

tuvastada vaidlusaluse tehingu tühisus ei sisaldunud küll hagiavalduse resolutsioonis, kuid sisaldus

hagiavalduse põhjendavas osas ja 9. jaanuari 2014 esitatud täiendavas seisukohas, pidas kohus

võimalikuks lugeda esitatuks siiski ka tehingu tühisuse tuvastamise nõue. Kohtu hinnangul

väljendub hagis hageja tahe vaidlusalune tehing tühistada. Hagi kostjale kättetoimetamisega saab

tehingu tühistamise avalduse lugeda kostjale esitatuks. Hageja lõppeesmärguks on

ainuomandiõigus XXX kinnistule tagasi saada, seega on hageja sisuliselt soovinud vaidlusaluse

tehing tagasitäitmist. Selline hageja soov on kooskõlas TsÜS § 84 lõikega 1 ja § 90 lõikega 2.

Kuigi hageja on hagi õiguslike põhjenduste osas viidanud nii AÕS § 65 lõikele 1 kui TsÜS § 68

lõikele 5 ja palunud asendada kostja nõusolek kinnistusraamatu kande parandamiseks

kohtuotsusega, ei ole hageja seda nõuet oma hagiavalduse resolutsioonis esitanud.

Maakohus ei nõustunud kostja seisukohaga, et hagejat on menetluses esindanud tõendamata

esindusõigusega isikud.

Maakohus märkis, et asjas ei ole vaidlust selle üle, et vaidlusaluse tehingu tegemise ajal ei olnud

hageja üle veel eestkostet seatud (eeskostja on määratud Tartu Maakohtu 26. augusti 2014

määrusega). Kuna hagejale on eeskostja määratud peaaegu aasta pärast vaidlusaluse tehingu

sõlmimist, ei saa ainuüksi sellest asjaolust lähtuda käesoleva vaidluse lahendamisel. Käesoleva

asja lahendamise seisukohalt omab tähtsust, milline oli hageja teovõime 16. septembril 2013.

Kohus leidis, et tõendid asjaolu kohta, millises seisundis hageja oli 16. septembril 2013, on

vastuolulised.

Hagejaga seotud isikute (S.L., J.L.) poolt avaldatu annab alust järelduseks, et vaidlusaluse tehingu

tegemise ajal hageja ei saanud toimuvast aru. Samas kostja ja tunnistaja E.K. on iseloomustanud

hagejat kui toimekat ja tehingu sisust hästi aru saavat inimest. Tunnistaja E.K. kinnitusel, mis on

kooskõlas ka kostja seletusega, oli hageja tehingut juba pikemat aega ette valmistanud ja

muuhulgas käinud pangas asja uurimas (seda kinnitas kohtuistungil ka hageja ise). Selline hageja

käitumine viitab asjaolule, et hageja tegutses enne vaidlusaluse tehingu tegemist eesmärgipäraselt

ning see ei ole omane isikule, kes on võimetu aru saama oma tegude tähendusest või neid juhtima.

Maakohus märkis, et hagejaga on 2013 septembris suhteliselt lühikese aja jooksul kohtunud kaks

erinevat notarit, kuid kummalgi pole tekkinud kahtlusi tema teovõimes. Hageja käitumine on

vastuoluline, sest ta ei kahtle enda teovõimes 30. septembril 2013 tehtud tehingu osas, kuid paar

nädalat varem tehtud tehingu puhul peab ennast piiratud teovõimega isikuks.

Hageja suhted lähedastega ei olnud head ja seetõttu on eluliselt usutav tema soov endale kuuluv

kinnisasi võõrandada perekonna teadmata väljapoole pereringi kuuluvale isikule.

Seoses kostja poolt esitatud vestluse helisalvestisega märkis kohus, et kriminaalmenetluses on

eraelulise vestluse salvestist peetud lubatavaks tõendiks ning selline põhimõte on kohaldatav ka

käesoleval juhul. Kostja suunatavatele küsimustele vaatamata tuleb kohtu hinnangul nentida, et

vestlus sisaldab suures osas hageja enda nö vaba jutustust. Hageja poolt vestluse käigus avaldatut

tervikuna hinnates leidis maakohus, et vestluse pinnalt ei teki kahtlust hageja teovõimes.

Hageja vaimse seisundi kindlakstegemiseks vaidlusaluse tehingu tegemise ajal on käesoleva asja

menetluse käigus teostatud kaks ekspertiisi. Kuigi hageja on viidanud ka tsiviilasjas nr 2-14-53244

ekspert Õ. Vahingu poolt antud arvamusele hagejal dementsuse olemasolu kohta, ei ole seda

eksperdiarvamust kohtule esitatud. Maakohus jättis kostja poolt esitatud psühhiaater J. Enneti

arvamuse tõendina arvestamata, sest see on saadud hageja põhiõiguse rikkumisega.

Maakohus leidis, et ekspertide A. Selli, A. Järve ja Ü. Lutsu poolt kordusekspertiisi tulemusena

antud ekspertarvamus võrreldes ekspert L. Haringu 30. mai 2014 arvamusega on usaldusväärsem.

Ekspert L. Haringu eksperdiarvamuse õigsuses äratab kahtlust see, et varasemalt hagejal

dementsust diagnoositud ei olnud, samuti ei viidata hageja psüühikahäiretele haiguslugudes ning

õenduslugude epikriisides. Samas suurendavad need asjaolud kordusekspertiisi tulemusena antud

eksperdiarvamuse usaldusväärsust.

Maakohus ei nõustunud hagejaga selles, et ekspertide A. Selli, A. Järve ja Ü. Lutsu järeldused on

vastuolus ekspertide käsutuses olnud hageja terviseandmetega. Võrreldes esmase ekspertiisiga on

kordusekspertiisi käigus ekspertide käsutuses olnud peale hageja kohta käiva meditsiinilise

dokumentatsiooni palju rohkem erinevatelt isikutelt pärinevat teavet. L. Haringu poolt teostatud

ekspertiis on olnud ainuisikuline kohtupsühhiaatria ekspertiis. Kordusekspertiisi puhul on tegemist

olnud komisjonilise kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia kompleksekspertiisiga.

Hinnates 26. märtsi – 30. aprilli 2015 eksperdiarvamust kogumis ülejäänud tõenditega (hageja

seadusliku esindaja ja kostja vande all antud seletus, tunnistajate J.L. ja E.K. ütlused) leidis

maakohus, et hageja ei olnud 16. septembril 2013 piiratud teovõimega isik TsÜS § 8 lõike

2 mõttes.

Maakohus asus seisukohale, et antud juhul on tehingute tühistamise formaalsed eeldused täidetud.

Kuigi hageja leidis eelistungil, et kostja poolt esitatud eksperthinnang lepingu eseme turuhinna

kohta ei ole objektiivne, ei ole hageja omapoolset eksperthinnangut esitanud. Hageja on 5. mai

2014 menetlusdokumendis kinnitanud, et ta ei pea rahaliste vahendite kulutamist kinnisasja

väärtuse määramiseks mõistlikuks, sest kohtumeditsiiniekspertiisi tulemustest sõltuvalt ei oma

kinnisasja väärtus tehingu tühisuse seisukohalt tähtsust. Hageja väide kinnisasja mõttelise osa

müümisest turuväärtusest madalama hinnaga on seega tõendamata. Maakohtu arvates üksnes

asjaolu, et hageja soovib tagantjärgi teha hoopis muud tehingut, ei anna alust järelduseks, et

vaidlusaluste tehingute tegemisel oleks hageja olnud mingis tehingu seisukohalt olulises asjaolus

eksituses. Muid TsÜS § 90 lõikes 1 loetletud tehingu tühistamise aluseks olevaid asjaolusid hageja

oma hagi alusena esitanud ei ole.

Kuivõrd maakohus leidis, et vaidlusalused tehingud ei ole tühised ning ei ole ka tühistamise tõttu

kehtetud, jättis kohus rahuldamata kostja nõuded, mis puudutavad XXX kinnistu suhtes hageja

omandiõiguse tunnustamist ja kinnistusraamatus sellekohaste muudatuste tegemist.

Maakohus jättis TsMS § 162 lõike 1 alusel hageja menetluskulud tema enda kanda. TsMS § 162

lõike 4 alusel jättis kohus kostja kanda hageja põhiõiguste õigusvastase rikkumise teel saadud

tõendiga seotud menetlustoimingute kulud (8 tundi 33 minutit kokku summas 1128,60 eurot) ning

tunnistaja A.P. ütluste andmisest keeldumisega seotud kostja menetlustoimingutega seotud kulud

(3 tundi 10 minutit kokku summas 418 eurot). TsMS § 162 lõike 4 ja § 169 lõike 3 alusel jättis

kohus kostja enda kanda rahuldamata jäänud taotlustega seotud kulud ja kulud, mille

väljamõistmine hagejalt oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane (19 tundi kokku summas

2508 eurot). TsMS § 190 lõike 7 alusel jättis maakohus eksperditasud ja ekspertide kohtuistungist

osavõtmisega seotud kulud summas 1683 eurot riigi kanda. Kohus rahuldas kostja taotluse

menetluskulude kindlaksmääramiseks lepingulise esindaja õigusabikulude 49 tunni 45 minuti

osas, kokku summas 6567 eurot.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Õ.L. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 12. oktoobri 2015 otsuse

tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada. Apellant palub jätta menetluskulud

vastustaja kanda.

Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt:

1) on maakohus ebaõigesti hinnanud tõendeid. Apellandile jääb arusaamatuks, milles seisnes

kohtu kahtlus esimese ekspertiisi usaldusväärsuses. Kohtu viide 4. märtsi 2015 määrusele on

ekslik;

2) on maakohus ekslikult ja vastuoluliselt leidnud, et usaldusväärsem on kordusekspertiis. Kohus

on ebaõigesti hinnanud tõendeid ning jätnud tuvastamata, et hagejale määrati juba 2004. aastal

sügav puue seoses psüühilise seisundiga. Kordusekspertiisi järeldus on TsMS § 232 lõike 3

punkti 4 järgi ebaõige;

3) asjaolu, et kordusekspertiis on ebaõige ning seega ebausaldusväärne, kinnitavad ka ekspertiiside

aluseks võetud dokumentaalsed tõendid ning kordusekspertiisi sisulised vastuolud. Kohus on

jätnud tähelepanuta enne 16. septembri 2013 hageja diagnoositud stenokardia ja peaaju

isheemiahood, peaajuinfarkti jääknähud, peaajuveresoonte ateroskleroosi ja tasakaaluhäired.

Eksperdid ei ole dementsust tuvastanud, kuid samas järeldavad dementsuse olemasolu ja selle

varasemat diagnoosimist;

4) on maakohus põhjendamatult keeldunud kordusekspertiisis oma arvamuse andnud eksperdi

ülekuulamisest. Kui pool taotleb eksperdi kutsumist kohtuistungile, ei saa kohus jätta taotlust

rahuldamata (TsMS § 303 lõige 2). Ekspert Ü. Luts viis hageja suhtes läbi kognitiivse funktsiooni

uuringu ning apellant ei saanud esitada eksperdile vastuolude kõrvaldamiseks täpsustavaid

küsimusi;

5) on maakohus jätnud tõendite hindamisel arvestamata, et apellandile on eraldiseisvas menetluses

määratud eestkoste. Piiratud teovõime tuvastamise fakt ei tulene vaid ekspertiisist, vaid eeskoste

määramisest üldiselt;

6) on vastuoludest kubisev kordusekspertiis ilmselgelt ebaõige, sest ei ole usutav, et kolm

üksteisest sõltumatut ja erinevat allikat on dementsuse diagnoosinud või vähemalt sellekohased

tähelepanekuid teinud ebaõigesti;

7) on kohus erinevates menetlustes jõudnud kahele erinevale järeldusele - eestkoste menetluses

tuvastati, et hageja on piiratud teovõimega (dementne) ning käesolevas asjas on leitud, et hageja

ei ole dementne;

8) on kohtupraktikas tavapärane, et kohtuvaidluse käigus on hoolimata notariaalsetest toimingutest

tuvastatud tehinguosaliste piiratud teovõime ja tehingute tühisus;

9) vaidlustab apellant menetluskulude jaotuse ning nende rahalise kindlaksmääramise. Kui kohus

jätab hagi rahuldamata, palub apellant jätta menetluskulud TsMS § 162 lõike 4 alusel vastustaja

kulud täielikult või osaliselt vastustaja enda kanda. Vastaspoole kulude väljamõistmine apellandilt

oleks äärmiselt ebaõiglane ja ebamõistlik, arvestades apellandi vanust, tervist ning menetlusabi

taotlemist tingivat majanduslikku olukorda.

5. I.K. vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist.

Vastuväidete kohaselt:

1) eirab apellant apellatsioonkaebuse piire. Ringkonnakohus saab otsust kontrollida vaid osas,

millele edasi kaevati, s.o 16. septembri 2013 tehingu aegse piiratud teovõime küsimuses.

Vastustajale jääb arusaamatuks, milline on apellandi õiguslik huvi piiratud teovõime 16. septembri

2013 seisuga tuvastamiseks, kui sellele ei järgne tema asjaõigusliku positsiooni parandamist;

2) puudub ringkonnakohtul õiguslik alus tõendite ümberhindamiseks, sest apellant ei ole viidanud

ühelegi konkreetsele menetlusõiguse normi rikkumisele, mis võis viia ebaõige otsuseni;

3) on maakohus kooskõlas TsMS § 442 lõikega 8 esitanud põhjalikud motiivid, miks ta pidas

vajalikuks määrata kordusekspertiisi ning miks ta ei pidanud võimalikuks rajada otsust L.H.

arvamusele ja viimase poolt antud ütlustele. Vastustaja ei ole eestkoste menetluses osalenud ning

temale pole selles asjas tehtud määrus siduv. Samuti ei lahendatud eestkoste menetluses 16.

septembri 2013 tehingu tühisuse küsimust;

4) on apellandi etteheide kordusekspertiisi määramise osas lubamatu, sest see määrati vastavalt

apellandi enda tahtele. Apellant ei ole esitanud vastuväidet kohtu tegevusele (TsMS § 333),

millega on välistatud apellatsioonkaebuses kordusekspertiisi määramise vaidlustamise võimalus;

5) ei esitanud apellant vastuväidet kohtu tegevusele seoses eksperdi kohtusse mittekutsumisega.

Kohus ei pidanud apellandi taotlust rahuldama, sest TsMS § 303 lõike 2 näol on tegemist

diskretsiooninormiga.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu

12. oktoobri 2015 otsus muutmata.

Apellatsioonkaebusest nähtuvalt on apellant vaidlustanud Tartu Maakohtu 12. oktoobri 2015

otsuse tervikuna, kuid kaebuses ei ole esitatud väiteid seoses maakohtu seisukohaga, et hagejal

puudub vaidlusaluste tehingute tühistamiseks materiaalõiguslik alus, s.o maakohus leidis, et asjas

ei esine pettuse või eksimuse aluseks olevaid asjaolusid. TsMS § 654 lõike 5 esimese lause

kohaselt peab kohus võtma põhjendatud seisukoha poole kõigi esitatud faktiliste ja õiguslike

väidete suhtes, muu hulgas seletama lühidalt, miks üks või teine asjaolu ei oma asja lahendamisel

tähtsust.

Lähtudes TsMS § 654 lõikest 5 vastab ringkonnakohus apellatsioonkaebuses esitatud faktilistele

ja õiguslikele väidetele.

Kuna Tartu Maakohtu 12. oktoobri 2015 otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes esimese

astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 654 lõikega 6 vajalikuks

neid kõiki oma otsuses korrata.

Maakohus on õigesti hinnanud asjas tõendeid, kohaldanud materiaalõigus- ja protsessiõigusnorme

ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei ole maakohtu vaidlustatud otsuse tühistamise

aluseks.

7. Hagiavaldusest nähtuvalt tugineb hageja oma nõudes kostja vastu 16. septembril 2013 sõlmitud

kinnistu nr XXX mõttelise osa müügilepingu ja asjaõiguslepingu tühisusele. Hageja seisukoha

kohaselt oli ta lepingute sõlmimisel piiratud teovõimega ning seetõttu on lepingud tühised.

Asja materjalide kohaselt on hagejale määratud eestkostja maakohtu 26.08.2014 määrusega.

TsMS § 8 lg 3 järgi kui isikule, kes vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire

tõttu ei suuda kestvalt oma tegudest aru saada või neid juhtida, on määratud kohtu poolt eestkostja,

siis eeldatakse, et isik on piiratud teovõimega ulatuses, milles talle eestkostja on määratud.

Kuna hagejale on määratud kohtu poolt 26. augusti 2014 eestkostja, siis on loodud sellest ajast

eeldus, et isik on piiratud teovõimega ulatuses, milles ta ei suuda oma tegudest aru saada või neid

juhtida. Samas on võimalik vaidlus korral tuvastada, kas varem (s.o enne eestkostja määramist)

tehtud tehing on tühine tehingu teinud isiku piiratud teovõime tõttu.

8. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja ei olnud 16. septembril 2013 tehingute

tegemise ajal piiratud teovõimega ning seetõttu ei ole vaidlustatud tehingud tühised. Maakohus on

õigesti hinnanud asjas olevaid tõendeid ning apellandi apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna

alust asuda maakohtust erinevale seisukohale.

Tsiviilasjas on läbi viidud hageja vaimse seisundi kindlakstegemiseks vaidlusaluste tehingute

tegemise ajal kaks ekspertiisi.

Ekspert Liina Haring on 30.05.2014 ambulatoorse kohtupsühhiaatria ekspertiisi aktis nr 82 (I kd

lk 138-140) märkinud, et Õ.L. põdes 16.09.2013 rasket orgaanilist psüühikahäiret dementsus,

mille põhjuseks on eeskätt 2002 läbipõetud ajuinfarkt ning mis aastate jooksul on süvenenud

seoses tema kõrge vanusega, ning ei olnud võimeline aru saama oma tegude tähendusest ega

nendega kaasnevatest tagajärgedest.

Kohtupsühhiaatria ekspertide Anneli Selli ja Anu Järve ning kohtupsühholoogia ekspert Ülle

Lutsu

26.03.-30.04.2015

koostatud

ambulatoorse

kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia

kompleksekspertiisi akti nr 26/15 (IV kd lk 64-72) kohaselt ei põdenud Õ.L. 16.09.2013

vaimuhaigust ega olnud nõrgamõistuslik (ei esinenud ka muud psüühikahäiret) ning oli võimeline

aru saama oma tegude tähendusest ja neid juhtima.

9. Apellandi väite kohaselt on maakohus ekslikult leidnud, et usaldusväärsem on kordusekspertiis

(s.o kompleksekspertiis). Ringkonnakohus ei nõustu apellandi väitega. Maakohus on vaidlustatud

otsuse lk-del 13 (alt viimane lõik) – 17 (ülalt esimene lõik) käsitlenud põhjalikult asjas tehtud kahe

ekspertiisiaktiga seonduvat. Ringkonnakohus nõustub viidatud otsuse osas maakohtupoolse

hinnanguga asjas esitatud tõenditele (sh kohtupsühhiaatria ekspertiisi akt nr 82 ja

kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia kompleksekspertiisi akt nr 26/15) ning ei pea vajalikuks

üle korrata maakohtu põhjendusi.

Alusetu on pellandi seisukoht, et maakohus on ebaõigesti hinnanud tõendeid ja jätnud tuvastamata,

et hagejale määrati juba 2004. aastal sügav puue seoses psüühilise seisundiga. Ringkonnakohtu

arvates on õige maakohtu seisukoht, et Tartu Pensioniameti AEK II koosseisu arstliku ekspertiisi

14.05.2004 otsusest nr 116188 (I kd lk 104) ei ole võimalik aru saada, kas Õ.L.le määrati sügav

puue üksnes kehalise haiguse tõttu või seda tingis ka tema psüühiline seisund.

Põhjendamatu on siinkohal apellandi seisukoht, et kuna arstliku ekspertiisi 14.05.2004 otsuses

nr XXX oli märgitud, et Õ.L. võib oma tegevuse või tegevusetusega tekitada kahju iseenda või

teiste inimeste elule, tervisele ja varale, siis on ilmne, et talle oli määratud raske puue tingituna

isiku psüühilisest seisundist. Asjaolu, kas isik oli piiratud teovõimega või mitte, ei saa tuvastada

üksnes ekspertiisi 14.05.2004 otsuses märgitud lausega, ja asjas ei ole esitatud tõendeid selle

kohta, et Õ.L.le 2004 määratud sügav puue oli seotud tema psüühilise seisundiga.

10. Apellandi väitel on maakohus jätnud tähelepanuta enne 16. septembrit 2013 hagejal

diagnoositud stenokardia ja peaaju isheemiahood, peaajuinfarkti jääknähud, peaajuveresoonte

ateroskleroosi ja tasakaaluhäired.

Ringkonnakohus ei nõustu apellandi väitega. Maakohus on vaidlustatud otsuses hinnanud

igakülgselt tõendeid kogumis, sh hageja haiguslugusid ja õenduslugu AS-st XX Haigla ning

tervisekaarti Perearst XXX juurest (sisaldab ka haiguslugusid ja õenduslugude epikriise

varasemast ajast ning AS-st XX Haigla), ja põhjendatult asunud seisukohale, et kuigi hageja on

olnud erinevate arstide juures ravil, ei ole dementsust enne ekspert Liina Haringu poolt antud

arvamust keegi diagnoosinud.

11. Apellandi seisukoha järgi kompleksekspertiisi läbiviinud eksperdid ei ole dementsust

tuvastanud, kuid samas järeldavad dementsuse olemasolu ja selle varasemat diagnoosimist.

Nähtuvalt ambulatoorse kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia kompleksekspertiisi aktist nr 26/15

ei ole eksperdid eksperdiarvamuse põhjendustes (IV kd lk 72) järeldanud Õ.L.l dementsuse

olemasolu ega ka selle varasemat diagnoosimist ning seetõttu on arusaamatu apellandi vastupidine

väide.

Käesoleval juhul ei ole võimalik asjas olevate tõendite alusel tuvastada, et hagejal oli teovõime

dementsuse tõttu tehingute tegemise ajal piiratud ning seetõttu ei suutnud ta psüühikahäire tõttu

oma tegudest aru saada ja neid juhtida.

12. Iseenesest õige on apellandi väide, et ta ei saanud ekspert Ülle Lutsule esitada kohtuistungil

küsimusi, sest ekspert ei ilmunud istungile, kuid samas see asjaolu ei muuda ambulatoorset

kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia kompleksekspertiisi ebausaldusväärseks ning ei ole ka

maakohtu vaidlustatud otsuse tühistamise aluseks.

Asja materjalidest nähtuvalt ei ilmunud ekspert Ülle Luts kohtuistungile 03.09.2015. Hageja jäi

eksperdi Ülle Lutsu ülekuulamise taotluse juurde, kuid kohus jättis taotluse rahuldamata, leides,

et kuna kaks eksperti on üle kuulatud, siis puudub vajadus kolmanda eksperdi puudumise tõttu

asjas arutamise edasilükkamiseks (IV kd lk 150-151). Apellant ei ole maakohtu tegevusele TsMS

§ 333 lg 2 kohaselt vastuväidet esitanud. Kuna ei ole tegemist maakohtu poolt

tsiviilkohtumenetluse olulise põhimõtte rikkumisega, siis ei saa apellant TsMS § 333 lg 3 järgi

apellatsioonkaebuses tugineda sellele, et maakohus jättis rahuldamata taotluse ekspert Ülle Lutsu

ülekuulamiseks.

13. Asjakohtu on väide, et maakohus oleks pidanud tõendite hindamisel arvestama apellandile

eraldiseisvas menetluses määratud eestkostega. Asjaolu, et Õ.L.le on Tartu Maakohtu 26.

augusti 2014 määrusega seatud eeskoste ei tõenda iseenesest tal piiratud teovõime olemasolu

tehingute tegemise ajal 16.09.2013. Samuti ei sea eestkoste seadmine 26.08.2014 ambulatoorses

kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia kompleksekspertiisis märgitud järeldusi isiku teovõime

kohta 16.09.2013 kahtluse alla.

Hageja ei ole esitanud kohtule ekspert Õie Vahingu 30.07.2014 arvamust ning seetõttu on sellele

tuginemine apellatsioonkaebuses asjakohatu.

14. Iseenesest õige on apellandi väide, et notar võib tehingu tõestamisel eksida isiku teovõime

määratlemisel, kuid antud juhul on maakohus hinnanud notarite ütlusi kogumis teiste tõenditega

ning asunud seisukohale, et hageja oli tehingute tegemise ajal 16.09.2013 teovõimeline.

15. Ringkonnakohtu istungil esitas apellant Sihtasutuse Tartu Ülikooli Kliinikum epikriisi ja

neuropsühholoogilise hinnangu.

Ringkonnakohtu arvates ei ole nimetatud tõendi alusel võimalik tuvastada Õ.L. tervislikku

seisundit tehingute tegemise ajal 16.09.2013. Asjaolu, et „Tütre sõnutsi on ~8 a tagasi käitumiselt

ja iseloomult muutunud rahulolematuks, kiuslikuks ja agressiivseks./…/ Seisund on kõikuv, kohati

on tervis parem ja kontakt sisulisem. Märgatavamad olevat muutused 2012 a-st alates“, ei tõenda

Õ.L.l piiratud teovõime olemasolu tehingute tegemise ajal 16.09.2013.

16. Maakohus on õigesti jaganud menetluskulud ning puudub alus jagada menetluskulusid

maakohtust erinevalt.

Apellant palub jätta TsMS § 162 lõike 4 alusel vastustaja kulud täielikult või osaliselt tema enda

kanda, kuna vastaspoole kulude väljamõistmine apellandilt oleks äärmiselt ebaõiglane ja

ebamõistlik, arvestades apellandi vanust, tervist ning menetlusabi taotlemist tingivat

majanduslikku olukorda.

Ringkonnakohus leiab, et antud juhul ei kuulu kohaldamisele TsMS § 162 lg 4. Ainuüksi isiku

vanus ja tervis ei ole TsMS § 162 lg 4 kohaldamise aluseks. Ringkonnakohus on 4. detsembri 2015

määrusega jätnud rahuldamata Õ.L. taotluse apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumiseks

menetlusabi saamiseks ning asunud seisukohale, et tema majanduslik olukord võimaldab riigilõivu

tasumisest.

17. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel

apellandi kanda.

TsMS § 175 lg 1 kohaselt, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava

kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab

kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Ringkonnakohtu menetluses palub kostja mõista välja hagejalt menetluskulude katteks kokku

1879,20 eurot. Hageja on kostja menetluskulude nimekirjadele vastu vaielnud.

Kostja lepingulise esindaja tunnitasuks on 150 eurot (lisandub käibemaks). Üldjuhul ei saa pidada

põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt

keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (Riigikohtu 11. veebruari 2015 määrus

nr 3-2-1-115-14, p 14). Arvestades seda, et vandeadvokaatide tunnitasud jäävad vahemikku

130-150 eurot (ilma käibemaksuta), on kostja lepingulise esindaja tunnitasu ringkonnakohtu

hinnangul põhjendatud ning vajalik.

Ringkonnakohus leiab, et kostja menetluskulud ei ole täies ulatuses põhjendatud. Ringkonnakohus

on

seisukohal,

et

apellatsioonkaebuse

vastuse

koostamine

peaks

hõlmama

ka

apellatsioonkaebusega ja vaidlustatud maakohtu otsusega tutvumist ning nimetatud dokumentide

analüüsimist. Sellest tulenevalt ei saa lugeda põhjendatuks menetluskulude nimekirjas kajastatud

ajakulu 1 h (tutvumine maakohu otsuse ja apellatsioonkaebusega, analüüs). Apellatsioonkaebuse

vastuse keerukust ja mahtu arvestades on ajakulu 5 h ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud.

Põhjendatud ja vajalikuks kohtuistungiks ettevalmistamise kuluks loeb ringkonnakohus 1 h.

Kohtuistungi protokollist nähtuvalt algas istung ringkonnakohtus kl 10.00 ning lõppes kl 10.50,

mistõttu on põhjendatud ja vajalikuks kuluks 50 min (0,83 h). Riigikohtu 12. juuni 2013 määrusest

tsiviilasjas nr 3-2-1-64-13 tulenevalt ei ole menetluskuluks esindaja kohtuistungile sõitmise

ajakulu, mistõttu ei ole põhjendatud menetluskulude nimekirjas kajastatud ajakulu 1,34 tundi.

Menetluskulude nimekirja koostamine ei ole põhjendatud ning vajalik kulu TsMS § 175 lg 1

mõttes.

Eeltoodust tulenevalt moodustavad kostja menetluskulud ringkonnakohtus kokku 1229,40 eurot

(s.o 5 + 1 + 0,83) x 150 eurot/h x 1,2).

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Triin Uusen-Nacke

Kai Kullerkupp

Viivi Tomson