2-13-52913/146 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Viivi Tomson, Triin Uusen-Nacke, Üllar Roostoja

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. märts 2016, Tartu

Tsiviilasja number

2-13-52913

Tsiviilasi

Keskinäinen Vakuutusyhtiö Fennia hagi OÜ Eurotruck,

OÜ Sergoauto

ja

Sof

&

Jak OÜ

vastu

võla

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

73 688,82 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 20. oktoobri 2015 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ Eurotruck ja OÜ Sergoauto ning Sof & Jak OÜ

apellatsioonkaebused

Kohtuistungi toimumise aeg

8. märts 2016

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellandid:

Kostja 1: OÜ Eurotruck (rk: 11001669), esindaja Vassili

Kosteitšuk

Kostja 2: OÜ Sergoauto (rk: 11129754), esindaja Aleksandr

Jefimov

Kostja 3: Sof & Jak OÜ (rk: 12063773), esindaja advokaat

Arina Liskmann-Getsu

Vastustaja (hageja): Keskinäinen Vakuutusyhtiö Fennia

(Soome ettevõtjatunnus 0196826-7), esindaja vandeadvokaat

Kai Amos

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 20. oktoobri 2015 otsus osas, millega maakohus rahuldas

hagi OÜ Eurotruck ja OÜ Sergoauto vastu ning mõistis OÜ-lt Eurotruck, OÜ-lt

Sergoauto ja OÜ-lt Sof & Jak solidaarselt Keskinäinen Vakuutusyhtiö Fennia kasuks

välja võlgnevuse 69 858,31 eurot, viivise 5% tasumata võlgnevuselt ajavahemiku

19.07.2013 kuni 07.11.2013 eest summas 337,59 eurot ning viivise alates 08.11.2013

tasumata võlgnevuselt 5% aastas kuni täitmiseni ning menetluskulude jaotuse osas.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta Keskinäinen Vakuutusyhtiö Fennia hagi

OÜ Eurotruck ja OÜ Sergoauto vastu võlgnevuse ja viivise väljamõistmiseks

rahuldamata.

3. Lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt:

3.1. Rahuldada Keskinäinen Vakuutusyhtiö Fennia hagi OÜ Sof & Jak vastu ning mõista

OÜ-lt Sof & Jak Keskinäinen Vakuutusyhtiö Fennia kasuks välja võlgnevus 69 858,31

eurot, viivis 5% võlgnevuselt ajavahemiku 19.07.2013 kuni 07.11.2013 eest summas 337,59

eurot ning viivis alates 08.11.2013 tasumata võlgnevuselt 5% aastas kuni täitmiseni.

3.2. Jätta rahuldamata Keskinäinen Vakuutusyhtiö Fennia hagi OÜ Eurotruck ja OÜ

Sergoauto vastu võlgnevuse ja viivise väljamõistmiseks.

4. Jätta OÜ Eurotruck ja OÜ Sergoauto menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus

Keskinäinen Vakuutusyhtiö Fennia kanda ning Keskinäinen Vakuutusyhtiö Fennia

menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus OÜ Sof & Jak kanda.

5. OÜ Eurotruck ja OÜ Sergoauto apellatsioonkaebused rahuldada, OÜ Sof & Jak

apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Keskinäinen Vakuutusyhtiö Fennia (edaspidi hageja) esitas 07.11.2013 maakohtule

OÜ Eurotruck (edaspidi kostja 1), OÜ Sergoauto (edaspidi kostja 2) ja OÜ Sof & Jak (edaspidi

kostja 3) vastu hagi, milles palus mõista kostjatelt solidaarselt välja hageja kasuks põhivõlg

69 858,31 eurot ning viivis perioodi 19.07.2013 kuni hagi esitamiseni eest 337,59 eurot ja edasi

alates 08.11.2013 maksmata põhinõudelt 5% aastas.

Hagiavalduse kohaselt tellis Norra ettevõtja Arctic Catch AS (saatja) European Transport

Brokers AS-lt rahvusvahelise autokaubaveo algusega Norrast sihtkohaga Holland, Prantsusmaa

ja Suurbritannia. Vedu toimus Rahvusvahelise kaupade autoveolepingu konventsiooni (CMR)

alusel. Kaubaks oli toidukaup – värske kala ja külmutatud krabid. European Transport

Brokers AS tellis veo Speedlines Oy-lt, kes tellis omakorda veo kostjalt 3, kes tellis veo

kostjatelt 1 ja 2. Saatja väljastas CMR saatelehe, millel oli vedajaks märgitud Speedlines Oy

ning veduki registreerimismärk 050BGF. Kaup võeti Norras veoks vastu 07.11.2012. Samal

päeval toimus Soome Vabariigis liiklusõnnetus. Sõiduvahend (veduk ja poolhaagis) sõitis teele

sööstnud põhjapõtrade tõttu teelt välja. Poolhaagis paiskus ümber ja purunes, kaup kukkus välja

ning viidi 08.11.2012 hävitamisele. Saatja esitas European Transport Brokers AS-le kahju

hüvitamise nõude 880 615,95 Norra krooni. European Transport Brokers AS esitas sama nõude

Speedlines Oy-le. European Transport Brokers AS kindlustusandja Gjensidige maksis

05.03.2013 kindlustushüvitise summas 548 737 Norra krooni (69 858,31 eurot) välja. Nõue

läks üle kindlustusandjale Gjensidige, kes esitas 15.04.2013 Speedlines Oy-le regressnõude.

Hageja kui Speedlines Oy kindlustusandja rahuldas nõude summas 69 858,31 eurot ja

Speedlines Oy vastu esitatud nõue läks üle hagejale, kes esitas nõude kostja 3 vastu.

AS Inges Kindlustus teatas 18.01.2013 e-kirjas hagejale, et on kostja 1 kindlustusandja ja

kostja 1 osales 07.11.2012 toimunud õnnetuses. AS Inges Kindlustus oli sõlminud kostjaga 1

vedaja vastutuskindlustuslepingu perioodile 23.01.2012–22.01.2013. Alates 01.11.2012 lisati

kindlustuslepingule juurde kostja 2 veduk 050BGF. Kostjad keeldusid hageja nõude

rahuldamisest AS Inges Kindlustus 19.07.2013 vastuse kohaselt kahel põhjusel: CMR art 17

lg 2 alusel, kuna liiklusõnnetuse põhjustas asjaolu, millist vedaja ei saanud mõjutada, ning

kahju suurus ei ole tõendatud. Kostjad ei ole tõendanud, et kauba vigastamine toimus mõne

art 17 lg-s 2 toodud asjaolu tõttu. Väljakujunenud praktika kohaselt ei ole metsloomad

Põhja-Soome teel vääramatu jõu asjaolu, vaid ettenähtav asjaolu, mille esinemisega saavad

vedajad kohustuse tekkimise ajal arvestada.

2. Kostjad hagi ei tunnistanud.

Kostja 1 vastuväidete kohaselt on veduki 050BGF omanikuks kostja 2. Kostjate 1 ja 2 vahelise

koostöölepingu alusel vormistas kostja 1 vedukile rahvusvahelise autoveo kindlustuslepingu,

kuid kostja 1 ei olnud seotud vaidlusaluse veoga. Veoleping oli sõlmitud Speedlines Oy ja

kostja 3 vahel ning vedajaks oli seega kostja 3.

Kostja 2 vastuväidete kohaselt ei olnud kostja 2 kõnealuse veoga seotud. Vedukit kasutas

kostjaga 2 30.04.2012 sõlmitud rendilepingu alusel kostja 3, kes rendilepingust tulenevalt

vastutab ka liiklusõnnetuse tagajärgede eest.

Kostja 3 selgitas, et kostjate 2 ja 3 vahel olid koostöösuhted, kuid vaidlusalust vedu teostas

kostja 3 seaduslik esindaja Aleksandr Ivaštšenko autojuhina.

Kõik kostjad leidsid, et õnnetus juhtus asjaoludel, millest vedaja ei võinud hoiduda ja mille

tagajärgi ta ei suutnud vältida, ning samuti on tõendamata kahju suurus.

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohus rahuldas 20. oktoobri 2015 otsusega hagi ning mõistis välja OÜ-lt Eurotruck,

OÜ-lt Sergoauto ja Sof & Jak OÜ-lt solidaarselt Keskinäinen Vakuutusyhtiö Fennia kasuks

põhivõla 69 858,31 eurot, viivise perioodi 19. juuli 2013 kuni 7. november 2013 eest

337,59 eurot ning alates 8. novembrist 2013 viivise 5% aastas maksmata põhinõudelt.

Hageja menetluskulud jättis maakohus TsMS § 162 lg 1 alusel solidaarselt kostjate kanda.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt tuvastas kohus asja materjalide ja kostja 3 seadusliku

esindaja seletuste põhjal, et kostjad olid vaidlusaluse veoga seotud. Kostjate 1 ja 2 vahel

25.10.2012 sõlmitud koostööleping reguleerib kostjate omavahelist suhet rahvusvahelise

kaubaveo valdkonnas mootorsõidukitega. Koostöölepingu järgi pidi kostja 1 sõlmima kostja 2

sõidukitele TIR ja CMR kindlustuslepingu ning kostja 2 kohustus tegutsema ekspedeerijana ja

korraldama rahvusvahelist vedu vastavalt kostja 1 litsentsidele.

Kostja 1 täitis koostöölepingust tuleneva kindlustamise kohustuse ja täiendas alates 01.11.2012

AS-ga Inges Kindlustus sõlmitud vedaja vastutuskindlustuse lepingut sõidukiga 050BGF.

Sõiduk on märgitud kostja 2 vedukina. Kostja 1 väide, et koostööleping ei too kaasa mingit

vastutust, on väär. Koostöölepingu p-s 3.2 võttis kostja 2 kohustuse vastutada kostjale 1

esitatud finantspretensioonide eest. Seega nägi leping ette kostjale 1 nõuete esitamise

võimaluse.

Kostja 2 väidab, et veduk oli rendilepingu alusel kostja 3 kasutuses. Rendilepingu esimesel

lehel on märgitud sõlmimise ajaks 30.04.2012, kuid kolmandal lehel on kostja 3 lisanud

omakäeliselt allkirja andmise kuupäeva 20.11.2012. See viitab lepingu sõlmimisele tagantjärele

pärast õnnetust. Rendilepingu p-s 5.3.8 lepiti kokku, et kui kostja 3 hakkab teostama vedu

kostja 2 rahvusvahelise litsentsi all, kohustub ta mitte rikkuma veo eeskirju ja seadusi. Samas

ei esitanud kostja 2 tõendeid selle kohta, et kostja 3 hakkaski vedu teostama kostja 2 litsentsi

alusel. Rendilepingu p 5.3.9 kohaselt, kui kostja 3 kasutab kostja 2 kütusekaarte, kohustub ta

tasuma esitatud kütusearved. Kostja 2 ei ole esitanud tõendeid, kas kostja 3 hakkas kasutama

kostja 2 kütusekaarte ja millal. Kohus järeldas tõendite puudumisest, et pooled ei hakanud

rendilepingut täitma, leping oli sisutühi. Kostja 2 pangakonto väljavõttelt ilmneb, et kostjate 2

ja 3 vahel oli pidev koostöö, kuivõrd kostja 2 esitas mitu korda kuus kostjale 3 arveid. Sellest

võib järeldada, et kostja 2 kasutas kostjat 3 oma majandustegevuses, kostjad korraldasid ja

teostasid ühiselt vedusid.

Kostjal 1 on majandustegevuse registri kande kohaselt tegevusluba kestusega 17.02.2012 kuni

17.02.2017. Ühenduse tegevusloaga on seotud sõidukite sõidukaardid, millistele oli antud

ühenduse tegevusloa kinnitatud ärakiri. Kostjale 1 oli antud sõidukaart nr RVSK020963

vedukile 050BGF, veduki omanik on Scania Finans AB Eesti Filiaal. Järelikult oli avariisse

sattunud veduk kostja 1, kellel olid olemas autoveoseaduses (AutoVS) vedajale ettenähtud

load, kasutuses. Kostja 1 esitas kohtule kostja 3 juhatuse liikme ja sõidukijuhi A. Ivaštšenko

juhiloa koopia ja veduki 050BGF tehnilise passi koopia korraga skaneeritult. Järelikult oli

kostja 1 valduses üheaegselt nii kostja 3 juhatuse liikme isikut tõendav dokument kui ka

väidetavalt kostja 2 kasutuses oleva veduki tehniline pass. Tehnilise passi kohaselt on kostja 1

veduki kasutaja. Seegi viitab kostjate koostööle ning üksteise kasutamisele oma

majandustegevuses.

Kostjal 2 oli juhtumi ajal ühenduse tegevusluba kestusega 27.05.2008 kuni 29.05.2013.

Ühenduse tegevusloaga ei olnud seotud sõidukikaarti vedukile 050BGF.

Kostjal 3 registreering majandustegevuse registris puudub. Ühenduse tegevusloa ja

sõidukikaartide puudumine välistab kostja 3 poolt vahetu rahvusvahelise tasulise autoveo

teostamise. Järelikult kostja 3 võis olla üksnes lepinguline vedaja. Asjaolu, et kostjal 3 puudus

rahvusvaheliste tasuliste vedude teostamise õigus, ei välista kostja 3 juhatuse liikme poolt

autojuhina tegutsemist. Tööleping kostja 2 ja kostja 3 juhatuse liikme A. Ivaštšenko vahel

puudus. Autojuhile AutoVS § 211 kohaste dokumentide üleandmise aluseks oli seega muu

õigussuhe. Kostja 3 seletuste kohaselt oli ta seotud kostjaga 2, seega pidi sõiduks vajalikud

dokumendid kostjale 3 üle andma kostja 2.

Kostjate 1 ja 2 vastuväide Speedlines Oy-ga veolepingu olemasolu kohta tuginedes

CMR art-le 4 on põhjendamatu, kuna CMR ei kehtesta kaubaveolepingule vorminõuet. Seega

kostjate vahel kirjaliku veolepingu puudumine ei välista lepingut. Kostjate esitatud tõenditest –

koostööleping, rendileping kostjate 2 ja 3 vahel, kindlustuspoliis – nähtub, et kostjate vahel oli

igapäevane koostöö. Veosuhte kindlakstegemisel tuleb lähtuda tegelikest asjaoludest.

Kuigi veole kohaldatakse CMR sätteid, siis vedajate eristamisel tugineb kohus

võlaõigusseaduse (VÕS) § 800 regulatsioonile. CMR saatelehtedele on kantud kostja 1

veovahendi andmed. Kostjad 2 ja 3 ei saanud tegelikuks vedajaks olla, kuna nende suhtes ei

olnud täidetud autoveoseaduse rahvusvahelist vedu teostava vedaja nõuded. Järelikult oli

veoleping sõlmitud kostjaga 1, kes oli tegelik vedaja, ning kostjad 2 ja 3 olid sõlminud

veolepingu lepingulise vedajana.

Kostja 3 selgitas 19.05.2014 kohtuistungil, et kostja 3 juhatuse liige oli veol autojuht. Kliendi

Speedlines Oy leidis kostja 3, kuid oma nimel vedusid korraldada takistas ettevõttel

krediidivõime puudumine. Kostjal 2 oli olemas liisitud veduk, kostja 1 roll koostöös oli

rahvusvaheliste vedude litsentsi olemasolu. Kostja 3 teatas juhtunust kohe kostja 2 juhatuse

liikmele. Kohus järeldas, et kostja 3 sõlmis rahvusvaheliste sõitude ajal oma äriühingu nimel

klientidega veolepinguid, mille andis täitmiseks üle kostjatele 1 ja 2. Kostja 1 sõlmis

kindlustuslepingud, kostja 2 esitas klientidele arveid. Seega kostja 3 vastutab CMR art 3 ja

art 17 lg-te 1, 3 alusel.

Kostja 3 sõlmis vedude vedamise kokkuleppeid ka Speedlines Oy-ga (I kd, tl 185–189), kellele

esitas veoarveid kostja 2. Taolisi veolepinguid sõlmiti korduvalt, see nähtub kostja 2 poolt

23.10.2012 Speedlines Oy-le esitatud arvetest nr 117 ja 119. Kostja 2 ei saanud ise oma nimel

vedukiga 050BGF vedusid teostada autoveoseaduse nõuetele mittevastavuse tõttu. Kostja 2

paigutas kostjaga 1 sõlmitud koostöölepingu alusel autojuhiks kostja 3 juhatuse liikme.

Asjaolu, et kostja 2 ei maksnud kostja 3 juhatuse liikmele 2012. a töötasu, ei välista poolte

vahel muu õigussuhte olemasolu. Seega kostja 2 vastutab CMR art 3 ja art 17 lg-te 1, 3 alusel.

CMR saatelehtedele on kantud andmed veduki 050BGF kohta. Majandustegevuse registri

andmetel oli sõiduk kostja 1 kasutuses. Kostja 1 ei ole väitnud, et sõiduki valdus oleks temalt

välja läinud ebaseaduslikult, ega ole tõendanud, et on andnud sõiduki teise isiku kasutusse ja

see teine isik võttis tema kasutuses oleva sõidukiga 07.11.2012 veose veoks vastu. Seega

vastavalt autoveoseadusele nõuetele sai rahvusvahelist tasulist vedu vedukiga 050BGF teostada

üksnes kostja 1. Kostja 1 esitas AS-le Inges Kindlustus 25.10.2012 avalduse allvedaja

Sergoauto veduki 050BGF poliisi lisamiseks. Järelikult kostja 1 käsitles end vedajana, sest

allvedaja saab olla vedaja ning 25.10.2012 seisuga oli kostjate 1 ja 2 vahel lepinguline suhe

vedukiga 050BGF kaupade veo koos teostamise kohta. Kostja 1 esitas veduki tehnilise passi,

mille kohaselt on veduki vastutav kasutaja kostja 2, kuid kasutajad kostja 1, kostja 3 ja kostja 3

juhatuse liige. Kostja 1 kindlustusandja AS Inges Kindlustus teatas 18.01.2013 e-kirjas

hagejale, et kostja 1 teadis õnnetusjuhtumiga seotud asjaoludest ning vastavalt kostjalt 1 saadud

informatsioonile osales kostja 1 õnnetuses. 09.07.2013 e-kirjas hagejale kinnitas kostja 1

kindlustusandja, et esindab oma klienti Eurotruck OÜ/Sergoauto OÜ asjas ning nende arvates

esineb vääramatu jõu asjaolu, mille tõttu on nõue Eurotruck OÜ vastu alusetu. AS Inges

Kindlustus ei teata, et nõude alusena puudub veoleping. Sellest järeldub, et kostja 1 oli tegelik

vedaja ning kannab CMR art 17 lg 1 alusel tegeliku vedaja vastutust.

Kohus leidis, et põhjapõdrad novembrikuus Põhja-Soome teel ei ole väljakujunenud praktika

kohaselt automaatselt vääramatu jõu asjaolu. Sellist riski on võimalik ette näha. Seega ei esine

kostjate suhtes CMR art 17 lg 2 kohast vastutusest vabastamise asjaolu.

Speedlines Oy oli CMR art 12 p-de 1 ja 2 kohaselt õigustatud ja kohustatud saatjana korraldama

kraavis olnud kauba äraveo ja hävitamise. Speedlines Oy-l puudus toiduohutusnõuetest

tulenevalt õigus määratleda maha pudenenud kalatooteid sobiliku toiduna. Kostjate väide, et

osa kaubast oleks saanud päästa, on tõendamata.

Kahju arvestamise aluseid kostjad ei vaidlustanud. Kohus luges hageja nõude tõendatuks

järgmiste tõenditega: saatja arve nr 58/2012 (I kd, tl 38), jäätmejaama arve (I kd, tl 41, 132),

Speedlines Oy kinnitus kahju hüvitamise kohta hageja poolt (I kd, tl 45). CMR art 27 p 1 järgi

võib nõude esitaja nõuda hüvitamisele kuuluvalt summalt viivist määraga 5% aastas.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. OÜ Eurotruck ja OÜ Sergoauto esitasid apellatsioonkaebuse, milles taotlevad Viru

Maakohtu 20. oktoobri 2015 otsuse tühistamist osas, milles hagi kostja 1 ja kostja 2 vastu

rahuldati, ning uue otsuse tegemist, millega jätta hagi kostja 1 ja kostja 2 vastu rahuldamata või

saata asi uueks läbivaatamiseks samale kohtule.

Menetluskulud paluvad apellandid jätta hageja kanda.

Kostja 1 apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste põhjenduste kohaselt:

1) on VÕS ja CMR järgi vedajaks isik, kellel on sõlmitud veoleping kauba saatjaga ja/või kes

võttis veose vastu (tegelik vedaja). Tegevusloa ja sõidukikaardi olemasolu ei ole veolepingu

sõlmimise ega kehtivuse tingimuseks. Seega pidi kohus tegeliku vedaja kindlakstegemisel

lähtuma sellest, kes oli tegelikult sõlminud veolepingu kauba saatjaga ning võtnud veose vastu,

mitte sellest, kellel on olemas ühenduse tegevusluba või kellele kuulub veduk;

2) pidi hageja selleks, et esitada VÕS § 800 alusel nõudeid kostja 1 vastu, tõendama veolepingu

sõlmimise kostjaga 1 või veo teostamise kostja 1 poolt (mis eeldab veose kostjale 1

üleandmist). Kuna nimetatud asjaolud ei ole aset leidnud, on veolepingu sõlmimine kostja 1

poolt välistatud;

3) on ekslik kohtu järeldus, et kostjate vahel oli igapäevane koostöö. Kostjal 1 oli kavatsus teha

kostjaga 2 koostööd, kasutades muuhulgas vedukit 050BGF. Selleks sõlmiti 25.10.2012

kokkulepped ning vormistati kindlustus ja sõidukikaart, kuid avarii toimumise ajaks ei olnud

veduk veel kostja 1 kasutusse üle antud. Kostja 1 poolt sõidukikaardi vormistamine ja sõiduki

lisamine kindlustuspoliisi ei tõenda sõiduki kasutamist kostja 1 poolt. Koostöölepingu p 2.1

kohaselt pidi kostja 1 vormistama kindlustuse kostja 2 sõidukitele TIR-Carnet rahvusvaheliste

vedude jaoks. Lepingu p 3.1 järgi kuulusid kostja 2 pädevusse rahvusvahelised autoveod

TIR-konventsiooni tingimustel. Vaidlusalune vedu toimus CMR raames. Lisaks pidi lepingu

p-st 4.2 tulenevalt koostöölepingu raames teostama klientidega arveldusi kostja 1. Kostja 1 ei

ole Speedlines Oy-le arveid esitanud. Asjaolu, et kostja 1 25.10.2015 avalduses AS-le Inges

Kindlustus nimetatakse kostjat 2 kostja 1 allvedajaks, ei tähenda seda, et kostja 2 oleks kostja 1

allvedaja

kõikides

veolepingutes.

Vastavalt

kostja 1

kindlustuspoliisi

tingimustele

kohaldatakse poliisi ainult tenthaagiste puhul. Vaidlusalune vedu toimus külmutushaagisega.

Kuna vedukiga osutati Speedlines Oy-le veoteenust ka enne 25.10.2012, ei sõltunud

Speedlines Oy ja kostja 3 koostöö kostjate 1 ja 2 koostöölepingu, kostja 1 kindlustuspoliisi ja

sõidukikaardi olemasolust;

4) loetakse CMR järgi vedajaks CMR saatelehele vedajana märgitud isik. Saatelehel on

märgitud Speedlines Oy. Kostja 3 poolt veo tellimine kostjatelt 1 ja 2 ei ole millegagi

tõendatud. Seetõttu võib tõendatuks lugeda ainult Speedlines Oy ja kostja 3 vahelise lepingu

sõlmimise ning järelikult CMR järgseks vedajaks on Speedlines Oy ja tegelikuks vedajaks

kostja 3;

5) ei vasta AS Inges Kindlustus allkirjastamata e-kirjad dokumentaalse tõendi mõistele

(TsMS § 273 lg-d 1, 2) ja kohus pidi jätma need tähelepanuta. Lisaks ei ole AS Inges

Kindlustus tõendamata väited kostja 1 teadlikkusest liiklusõnnetusest ning kostjate

esindamisest kostjatele siduvad. Viimasel kohtuistungil kinnitas kostja 3 esindaja, et teatas

avariist koheselt telefoni teel kauba saatjale ja kindlustusandjale. Kindlustusandja võis ekslikult

järeldada, et teatis kindlustusjuhtumist laekus kostjalt 1 või tema autojuhilt;

6) ei ole kahju suurus piisavalt tõendatud. Tõendatud ei ole kogu kauba hävimine ja

utiliseerimise vajadus ega ka just selle kauba utiliseerimise fakt.

Kostja 2 apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt:

1) ei olnud kostja 2 vaidlusaluse veoga seotud. Vastavalt CMR art-le 4 tuvastatakse veoleping

saatekirjaga. CMR saatelehtedel puuduvad kostja 2 andmed ja allkirjad. Dokumentaalsed

tõendid (CMR saatelehed ning 03.10.2012 veoleping) osutavad sellele, et veolepingu poolteks

olid kostja 3 ja Speedlines Oy. Esitatud 03.10.2012 veoleping ei ole kostja 3 poolt

allkirjastatud, samas kinnitas kostja 3 kohtus, et temal on see leping mõlema poole allkirjadega;

2) oli kostjate 2 ja 3 vahel veduki rendileping. Algselt, st kostjale 3 veduki valdusse ja kasutusse

andmise hetkest 30.04.2012, oli rendileping suuline. Seda kinnitavad kostja 3 tasutud

rendiarved ja kostja 3 seadusliku esindaja ütlused 02.09.2015 kohtuistungil. Rendilepingu

p 5.3.8 ei ole siduv tingimus rendilepingu täitmisel ning kostja 3 ei teostanud liiklusõnnetuse

ajal sõitu kostja 2 litsentsi järgi. Seda kinnitab kohtu osundus, et veduki 050BGF sõidukikaart

ei olnud seotud kostja 2 ühenduse tegevusloaga. Kostja 3 kasutas kostja 2 kütusekaarte (arved

nr 65, 73, 74, 87, 90, 95, 96, 99 ja 105). Samas ei tõenda kostja 2 kütusekaartide kasutamine

kostja 3 poolt rahvusvaheliste vedude korraldamisel ühist tegevust. Kohtu järeldus, et kostja 2

pangakonto väljavõttest nähtuvalt oli kostjate 2 ja 3 vahel pidev koostöö ning sellest võib

järeldada, et kostja 2 kasutas kostjat 3 oma majandustegevuses, kostjad korraldasid ja teostasid

vedusid ühiselt, on põhjendamatu ja väär. Ükski arve ei osuta vedude ühisele korraldamisele ja

teostamisele. Kostjate 2 ja 3 juhatuse liikmed olid tuttavad, kostja 2 majanduslikult tugevam

kui kostja 3 ning kostja 3 vajas vedukeid ja käibevahendeid, mida kostja 2 andis kostjale 3

rendi- ja laenulepingute alusel. Kohtu väide, et kostja 3 andis sõlmitud lepingud täitmiseks üle

kostjatele 1 ja 2, ei põhine tõenditel. 03.10.2012 veoleping sisaldas kostjale 3 keeldu anda

lepingut üle kolmandale isikule ilma Speedline Oy kirjaliku nõusolekuta. Kohus järeldas

arvetest nr 117 ja 119 vääralt, et kostja 2 esitas Speedline Oy-le arved kõigi vedude kohta, mille

sõlmis kostja 3. Kostja 3 kinnitas kohtuistungil, et ülejäänud arved esitas Speedline Oy-le

kostja 3. Nende kahe arve esitamise aluseks oli kokkulepe, et Speedlines Oy maksab kostja 3

võlausaldajale – kostjale 2;

3) saab asjaolust, et kostjal 3 ei olnud õigust teostada tasulisi rahvusvahelisi autovedusid,

järeldada, et kostja 3 teostas vedusid kehtivaid nõudeid rikkudes. Kohus tuvastas, et kostja 3

seaduslik esindaja ei töötanud kostja 2 juures töölepingu alusel, ning märkis, et autojuhi jaoks

oli seega AutoVS § 211 kohaste dokumentide üleandmise aluseks muu õigussuhe. Kohus ei

täpsusta, milline see muu õigussuhe oli. Tunnistaja D.T. kinnitas, et 07.11.2012 palkas teda

kostja 3 seaduslik esindaja A. Ivaštšenko. Ka sellest järeldub, et kostja 3 tegutses veo ajal

iseseisvalt ja sõltumata kostjast 2;

4) esinevad vedaja suhtes vastutusest vabastamise asjaolud vastavalt CMR art 17 lg-le 2.

Põhjapõtrade olemasolu Põhja-Soomes on võimalik ette näha, kuid võimatu on prognoosida

nende käitumist ja kaasnevat teeolukorda. Samuti on võimatu ette näha ning vältida haagise

ümberkukkumist olukorras, kus sõiduk on täielikult peatunud. Tunnistaja D.T. ütlustest

nähtuvalt tegutses A. Ivaštšenko professionaalselt ja äärmiselt ettevaatlikult;

5) on alusetu kohtu järeldus, et kaup kuulus hävitamisele. Kostjal 3 ei olnud kindlustust veoste

vedamiseks külmutushaagisega, st ta ei täitnud Speedlines Oy-ga sõlmitud veolepingu punkte 8

ja 9. Vaatamata sellele andis Speedlines Oy kostjale 3 külmutushaagise ning lubas vedu,

millega aitas kaasa veole ilma kindlustuskaitseta.

5. Sof & Jak OÜ esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu 20. oktoobri 2015

otsuse tühistamist osas, milles hagi Sof & Jak OÜ vastu rahuldati, ning uue otsuse tegemist,

millega jätta hagi Sof & Jak OÜ vastu rahuldamata või saata asi esimese astme kohtule uueks

läbivaatamiseks.

Menetluskulud palub apellant jätta hageja kanda.

Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt ei saa nõustuda kohtu järeldusega, et tema

suhtes ei esine CMR art 17 lg-s 2 sätestatud alust vastutusest vabastamiseks. Riigikohus on

leidnud (lahend nr 3-2-1-127-05), et „vedaja vastutus ei sõltu vedaja süüst. Pigem on

rahvusvahelise kaupade autoveolepingu konventsioonis sätestatud vedaja vastutus lähedane

riskivastutusele, sest vedaja vabaneb CMR art 17 lg 2 alusel vastutusest vaid juhul, kui tõendab,

et rakendas kahju ärahoidmiseks kõrgendatud, mitte üksnes tavapärast hoolsust. Seetõttu

vabaneb vedaja vastutusest vaid juhul, kui kahju tekkis erilistel asjaoludel, mida vedaja ei oleks

suutnud ära hoida ka kõrgendatud hoolsuse ülesnäitamisel.” Kohus rikkus TsMS § 232 lg-s 1

sätestatut, jättes arvestamata kostja 3 tõendid, mis kinnitavad, et vedaja rakendas kahju

ärahoidmiseks kõrgendatud hoolsust, mis väljendus kiiruse olulises vähendamises, õigeaegses

pidurdamises ja sõiduki õigeaegses peatamises, et vältida kokkupõrget suurloomade karjaga.

Liiklusõnnetuse põhjustanud loomad ja nende käitumine ei olnud vedaja mõjusfääris ning

tegemist on vääramatu jõu asjaoluga. Kostja 3 seletuste ja tunnistaja D.T. ütluste kohaselt oli

liiklusõnnetus vältimatu. Fotodel on näha, et sõiduki taga lumes ei ole ümber kukkunud sõiduki

pikki jälgi, mis oleksid jäänud juhul, kui sõiduk oleks vajunud külili liikumisel. Samuti on näha

põhjapõdrad, teekurv ja kalle, mille tagant ilmus ootamatult vastu tulev sõiduk, mis ehmatas

loomi. Näha on, et veduk on praktiliselt teel ja haagis kraavis, mis kinnitab, et haagis vajus

esimesena ning tõmbas enda järel veduki, ja see on võimalik üksnes sõiduki peatumisel;

6. Keskinäinen Vakuutusyhtiö Fennia vaidleb apellatsioonkaebustele vastu ning taotleb nende

rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulude kostjate kanda jätmist.

Vastuväidete kohaselt:

1) ei ole kostjate vastuväited piisavad CMR art 17 lg 2 järgi vastutusest vabastamiseks. Kohus

leidis õigesti, et põhjapõdrad Põhja-Soome teel ei ole ettenägematu asjaolu. Kaks Põhjamaades

tegutsevat kindlustusfirmat (Gjensidige ja hageja) on tunnistanud, et avariid ei põhjustanud

vääramatu jõu asjaolu, vaid see oli õnnetusjuhtum;

2) on Riigikohus selgitanud, et neis veolepingu küsimustes, milliseid CMR ei reguleeri, tuleb

lähtuda siseriiklikust õigusest. Kostjad tegutsesid kokkuleppel rahvusvahelisel kaupade

autoveol. Kostjad jagasid omavahel ära ülesanded, millised tuleb täita selleks, et vastata

rahvusvahelise autovedaja nõuetele ja tagada veotellimuste saamine.

Kostja 2 sõlmis Scania Finants AB Eesti Filiaaliga liisingulepingu, mille kohaselt oli veduki

050BGD omanik Scania Finants AB Eesti Filiaal ja kasutaja kostja 2.

Kostja 1 kinnitas, et võttis enda kanda AutoVS § 4 lg 1; § 21 ja § 211 nõuetele vastavuse

tagamise ning vedaja vastutuskindlustuse olemasolu. Veduk seoti kostja 1 ühenduse

tegevusloaga ja sellele anti välja sõidukikaart. Kostja 1 sõlmis AS-ga Inges Kindlustus vedaja

vastutuskindluse lepingu, selle poliisile lisati 25.10.2012 veduk 050BGD;

3) osalesid kostjad ka 07.11.2012 alanud veol. Sõidukikaardi, kindlustuspoliisi ja veduki

tehnilisse passi kostja 1 kasutajana kandmisega on seos vedukiga tõendatud. Kostja 1 ei ole

tõendanud, et ta oleks kelleltki veduki valdust endale nõudnud. A. Ivaštšenko kinnitas kohtus,

et teatas avariist koheselt kostjale 2. AS Inges Kindlustus teatas hagejale 18.01.2013 e-kirjas,

et „Lähtuvalt meie kliendi Eurotruck OÜ poolt antud informatsioonist, osales ta 07.11.2012

õnnetuses – veduk/veovahend registreerimismärgiga nr 050BGF/WVK748 vajus külili.“ Seega

kostja 1 ise teatas kindlustusandjale, et osales veol vedajana. 19.07.2013 e-kirjas kinnitas

AS Inges Kindlustus, et „Meie esindame oma klienti Eurotruck OÜ/Sergoauto OÜ selles asjas“;

4) vastutab vedaja CMR art 3 järgi oma agentide, teenistujate ja kõigi teiste isikute, kelle

teenuseid ta veo teostamisel kasutab, tegevuse ja tegevusetuse eest, nagu oma tegevuse või

tegevusetuse eest juhul, kui need agendid, teenistujad või teised isikud tegutsevad oma

töökohustuste piires. Kostjate 1 ja 2 kinnitusel osales veol üksnes kostja 3, seega juriidiline isik,

kellel lasus kohustus täita seadusega kehtestatud vastavusnõudeid. Kostjatel 1 ja 2 lasus vedaja

valikul hoolsuskohustus, nad võisid vedajaks valida üksnes isiku, kes vastab vedaja nõuetele.

Kostjad 2 ja 3 teadsid, et kostja 3 ei vasta nõuetele. Kostjad 1 ja 2 ei ole tõendanud, millise

kokkuleppe alusel ning ilma hoolsuskohustuse rikkumiseta oleks kostja 3 saanud osaleda veol

oma nime all. Hoolsuskohustuse rikkumisel vastutavad kostjad 1 ja 2 ise tagajärgede eest;

5) vastutavad kostjad solidaarselt. Kuivõrd kostjad ei avaldanud kohtule ärilise koostöö kõiki

aspekte, ei ole alust kaaluda mõne kostja osas vastutuse vähendamist.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu vaidlustatud otsus tuleb tühistada osas, millega

maakohus rahuldas hagi lisaks OÜ Sof & Jak vastu ka OÜ Eurotruck ja OÜ Sergoauto vastu

ning mõistis OÜ-lt Eurotruck, OÜ-lt Sergoauto ja OÜ-lt Sof & Jak solidaarselt Keskinäinen

Vakuutusyhtiö Fennia kasuks välja põhivõla 69 858,31 eurot, viivise 5% maksmata põhivõlalt

aastas perioodil 19.07.2013 kuni hagi esitamiseni 07.11.2013 337,59 eurot ning alates

08.11.2013 maksmata põhivõlalt viivise 5% aastas ning millega maakohus jättis menetluskulud

solidaarselt kostjate OÜ Eurotruck, OÜ Sergoauto ja OÜ Sof & Jak kanda.

Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab hagi OÜ Eurotruck ja

OÜ Sergoauto vastu rahuldamata. Ühtlasi muudab ringkonnakohus menetluskulude jaotust.

Maakohtu otsus tuleb jätta muutmata osas, millega maakohus rahuldas hagi OÜ Sof & Jak vastu

ning mõistis OÜ-lt Sof & Jak Keskinäinen Vakuutusyhtiö Fennia kasuks välja põhivõla

69 858,31 eurot, viivise 5% maksmata põhivõlalt aastas perioodil 19.07.2013 kuni hagi

esitamiseni 07.11.2013 337,59 eurot ning alates 08.11.2013 maksmata põhivõlalt viivise 5%

aastas.

OÜ Eurotruck ja OÜ Sergoauto apellatsioonkaebused tuleb rahuldada ning OÜ Sof & Jak

apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

8. Asja materjalidest nähtuvalt rahuldas hageja kindlustusandjana Speedlines Oy eest

kindlustusandjale Gjensidige kindlustushüvitise nõude 69 858,31 eurot ning hagiavalduses

nõudis kostjatelt kui vedajatelt solidaarselt kindlustushüvitisena makstud 69 858,31 euro

väljamõistmist.

Maakohus on iseenesest õigesti leidnud, et hageja nõude rahuldamise eelduseks on kindlaks

teha, kas kõiki kostjaid on võimalik käsitleda vedajatena, kes vastutavad tekkinud kahju eest.

Maakohus leidis, et kostja 1 oli tegelik vedaja ning ta vastutab CMR art 17 lg 1 alusel ning

kostjad 2 ja 3 kui lepingulised vedajad vastutavad CMR art 3 ja art 17 lg-te 1 ja 3 alusel.

Ringkonnakohus maakohtu sellise järeldusega ei nõustu.

Riigikohus on 19.12.2012 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-165-12 asunud seisukohale, et CMR-is

ei ole veolepingut ammendavalt reguleeritud ning reguleerimata osas laienevad veolepingule

siseriikliku õiguse, sh eelkõige võlaõigusseaduse veolepingut regulaarivad sätted.

Asja materjalidest nähtuvalt on hageja tuginenud nõude õigusliku alusena VÕS § 800 lg-le 1

ning CMR art-le 3.

Ringkonnakohus leiab, et VÕS §-le 800 vastab CMR art 34.

CMR art 34 kohaselt kui ühe lepinguga kindlaksmääratud tingimustel vedu korraldavad

järgemööda mitu autovedajat, siis igaüks neist kannab vastutust kogu veo eest; teine vedaja ja

igaüks järgnevatest vedajatest muutub seoses kauba saatedokumendi vastuvõtmisega

veolepingust osavõtjaks saatedokumendis nimetatud tingimustel.

VÕS § 800 lg 1 esimese lause kohaselt kui veost veab kas täielikult või osaliselt teine isik

(tegelik vedaja), vastutab ta veose kaotsiminekust, kahjustamisest või veotähtaja ületamisest

tekkinud kahju eest samal viisil kui vedaja, kui kahju tekkis ajal, mis veost vedas tegelik vedaja.

Nii CMR art 34 kui VÕS § 800 lg 1 esimesest lausest tuleneb, et tegeliku vedaja all mõeldakse

isikut, kes reaalselt veolepingust tulenevaid veokohustusi täidab, st veost veab ning et vedaja ja

tegeliku vedaja vahel oleks sõlmitud veoleping.

CMR art 9 lg 1 kohaselt on saatedokument veolepingu sõlmimise, lepingutingimuste ja vedaja

poolt kauba vastuvõtmise tõend prima facie.

CMR art 4 sätestab, et veolepingut tõendatakse saatedokumendi koostamisega.

Saatedokumendi puudumine, ebaõigsus või kaotamine ei mõjuta veolepingu olemasolu ega

kehtivust, mille suhtes kohaldatakse käesoleva konventsiooni sätteid.

Seega tuleneb CMR art-test 4 ja 9 lg 1, et veolepingu sõlmimist tõendatakse eelkõige

saatedokumendiga ning selle puudumisel peab veolepingu olemasolu tõendama see pool, kes

sellele tugineb.

Puudub vaidlus, et CMR-le on vedajaks märgitud Speedlines Oy, kelle tellis vedajaks European

Transport Brokers AS. Kuigi CMR-le ei ole vedajaks märgitud kostjat 3, oli kostja 3 tegelikuks

vedajaks ning CMR-le on märgitud sõiduk 050BGF, milline oli rendilepingu alusel kostja 3

kasutuses. Samuti nähtub asja materjalidest, et Speedlines Oy ja kostja 3 vahel oli sõlmitud

veoleping (tõlge II kd, tl 72, 72 pöördel). Veolepingul puudub küll kostja 3 allkiri, kuid kostja

3 on maakohtu 19.05.2014 istungil (I kd, tl 180 pöördel) kinnitanud, et veoleping kostja 3 ja

Speedlines Oy vahel oli sõlmitud.

Maakohtu 02.09.2015 istungil (III kd, tl 78) on hageja kinnitanud, et ta omab dokumente, mida

on talle kindlustusvõtja Speedlines Oy edastanud. Sellest saab järeldada, et kui Speedlines

Oy-l oleks olnud dokumente, millest nähtuks, et tegelikuks vedajaks olid ka kostjad 1 ja 2, siis

oleks nimetatud dokumendid hagejale edastatud. Lisaks nähtub hageja 17.07.2013 kirjast (tõlge

I kd, tl 46), et hageja on esitanud kahjunõude kostja 3 kui vedaja vastu, mis samuti kinnitab

veolepingu sõlmimist Speedlines Oy ja kostja 3 vahel ning mitte Speedlines Oy ja kostja I või

Speedlines Oy ja kostja 2 vahel.

Ülaltoodu kinnitab, et vaidlusaluse veose tegelikuks vedajaks oli kostja 3 ning maakohtu

seisukoht, et kostjad 1 ja 2 on vedajad CRM art 3 alusel, on ebaõige.

CMR art 3 järgi käesoleva konventsiooni kohaldamise korral vastutab vedaja nii oma tegevuse

ja hooletuse eest kui ka oma agentide, teenistujate ja kõigi teiste isikute, kelle teenuseid ta

kasutab, tegevuse ja hooletuse eest, kui need agendid, teenistujad või teised isikud tegutsevad

nendele pandud kohustuste piires.

Seega sätestab CMR art 3 vedaja vastutuse oma agentide, teenistujate jt isikute eest, kuid ei näe

ette, et need teised isikud oleksid vedajad ning vastutaksid koos vedajaga solidaarselt. Seetõttu

on maakohus CMR art 3 ebaõigesti kohaldanud.

9. Maakohtu seisukoht, et kostjad olid vaidlusalusel veol omavahel seotud ning sellest

tulenevalt on võimalik käsitleda kõiki kostjaid vedajatena, ei ole õige.

9.1. Asja materjalidest nähtuvalt oli kostja 1 ja kostja 2 vahel sõlmitud koostööleping

rahvusvahelise kaubaveo valdkonnas ning selle raames kindlustas kostja 1 muu hulgas ka kostja

2 liisingulepingu alusel kasutuses olnud sõiduki 050 BGF. Lisaks omas kostja 1 ühenduse

tegevusluba ning sõidukikaardile oli kantud sõiduk 050 BGF (I kd, tl 92).

Ringkonnakohus leiab, et kostja 1 poolt kostja 2 kasutuses oleva sõiduki kindlustamine ja

sõiduki sidumine ühenduse tegevusloaga viitab kostja 1 ja kostja 2 koostööle, kuid see ei anna

alust käsitleda kostjat 1 vaidlusaluse veo vedajana.

9.2. Puudub vaidlus, et sõiduk 050 BGF oli kostja 2 kasutuses liisingulepingu alusel ning

rendilepingu alusel andis kostja 2 sõiduki kostja 3 kasutusse.

Maakohus leidis, et tegelikult ei hakanud pooled rendilepingut täitma ning rendilepingul

märgitud kuupäev 20.11.2012 viitab selle tagantjärele sõlmimisele (I kd, tl 57).

Ringkonnakohus maakohtu selle järeldusega ei nõustu.

Sõiduki 050 BGF kasutamine kostja 3 poolt vaidlusalusel veol tõendab rendisuhte olemasolu

kostja 2 ja kostja 3 vahel ning asja materjalidest ei nähtu, et kostja 3 kasutas sõidukit 050 BGF

mingi muu õigussuhte alusel. Kostja 2 on kinnitanud, et enne rendilepingu kirjalikku

vormistamist 20.11.2012 kehtis poolte vahel suuline rendileping ning seda tõendavad kostja 2

esitatud arved kostjale 3 ning pangakonto väljavõte kostjalt 3 laekunud maksete kohta (I kd, tl

58-65). Arvetelt nähtuvalt on arve aluseks pooltevaheline rendileping.

Seega tõendab kostja 3 poolt sõiduki 050 BGF faktiline kasutamine vaidlusalusel veol ning

rendiarved ja nende tasumine kostja 3 poolt seda, et kostja 3 kasutas vaidlusalusel veol sõidukit

050 BGF rendilepingu alusel.

Kostja 2 poolt Speedlines Oy-le arvete nr 117 ja 119 esitamine toimus kostja 2 ja kostja 3

vahelise kokkuleppe alusel ning puuduvad tõendid, mis nimetatud kostja 2 väidet kummutaks.

9.3. Põhjendatud ei ole maakohtu seisukoht, et AS Inges Kindlustus e-kirjad (I kd, tl 24, 47)

tõendavad seda, et kostjad 1 ja 2 olid vaidlusalusel veol vedajateks.

Kuna kostja 1 sõlmis AS-ga Inges Kindlustus vastutuskindlustuse lepingu sõidukile 050 BGF,

milline oli liisingulepingu alusel kostja 2 kasutuses, siis sellest tulenevalt pöördus hageja esmalt

kindlustusandja poole. Samas ei tõenda AS Inges Kindlustus vastused hagejale seda, kes oli

vedajaks konkreetse kindlustusjuhtumi puhul. Hageja 17.07.2013 kirjast (tõlge I kd, tl 46)

nähtub, et hageja käsitles vedajana kostja 3 ning esitas talle kahjunõude. Nimetatud nõudest

saab samuti järeldada, et hageja ei käsitlenud kostjat 1 ja 2 vedajatena.

9.4. Maakohtu seisukoht (otsuse p 43), mille kohaselt sõlmis kostja 3 oma äriühingu nimel

klientidega veolepinguid ning andis need täitmiseks üle kostjatele 1 ja 2, on paljasõnaline ning

vastuolus maakohtu eelneva seisukohaga (otsuse p 42), milles maakohus leidis, et tegelik

vedaja oli kostja 1.

Speedlines Oy ja kostja 3 vahelise veolepingu p 10 järgi puudus kostjal 3 õigus anda vedaja

kohustusi üle kolmandatele isikutele.

Asjaolu, et sõiduki 050 BGF tehnilises passis oli märgitud kasutajatena kõik kostjad, ei tõenda

samuti hageja seisukohta, et vaidlusaluse veol olid vedajateks nii kostjad 1, 2 ja 3.

9.5. Kuigi kostjal 3 puudus ühenduse tegevusluba ja sõidukikaart rahvusvahelisteks vedudeks,

ei saa sellest järeldada, et kostjal 3 puudus õigus sõlmida veolepingut. Seejuures ei ole hageja

ega maakohus viidanud ühelegi õigusaktile, millest nähtuks, et ühenduse tegevusloa puudumine

välistaks kostja 3 poolt CMR alul veolepingut sõlmimast ja vedu teostamast.

10. CMR art 17 p 1 järgi vastutab vedaja kauba täieliku või osalise kaotsimineku või

vigastamise eest kauba veoks vastuvõtmise hetkest kuni üleandmise hetkeni, samuti

kohaletoimetamisega viivitamise eest.

Kuna kostjaid 1 ja 2 ei saa käsitleda vaidlusaluse veo vedajatena, siis ei saa nad vastutada kauba

vigastamise (riknemise) eest. Seetõttu tuleb tühistada maakohtu otsus osas, milles maakohus

leidis, et kostjad 1 ja 2 vastutavad koos kostjaga 3 kahju eest solidaarselt ning mõistis kostjatelt

1 ja 2 solidaarselt koos kostjaga 3 välja kahju ja viivise.

11. Maakohtu otsus osas, millega kohus rahuldas hagi kostja 3 vastu ning mõistis kostjalt 3

hageja kasuks välja võlgnevuse ja viivise, on seaduslik ja põhjendatud.

Kostja 3 ei ole vaidlustanud apellatsioonkaebuses maakohtu poolt tuvastatud asjaolu, et ta oli

vaidlusaluse veo vedaja ning vastutab CMR art 17 lg 1 järgi.

Kostja 3 leiab apellatsioonkaebuses, et maakohus on hinnanud ebaõigesti tõendeid ning selle

tulemusena jätnud põhjendamatult kohaldamata CMR art 17 p 2, mis välistab tema kui vedaja

vastutuse.

Vedaja vabaneb CMR art 17 lg 2 järgi vastutusest muu hulgas juhul, kui kahju on tingitud

asjaoludest, millest vedaja ei saanud ära hoida ja mille tagajärgi ta ei suutnud vältida. Nimetatud

asjaolusid peab CMR art 18 lg 1 järgi tõendama vedaja. CMR art 17 lg 3 järgi vedaja ei vabane

vastutusest veol kasutatava sõiduki defektsuse või sõiduki rendile andnud isiku või tema

teenistuses olevate agentide ja teenistujate ebaõige toimingu või hooletuse tõttu.

Maakohus on õigesti leidnud, et kostja 3 ei ole tõendanud seda, et liiklusõnnetus toimus

põhjapõtrade ootamatu teele jooksmise tõttu, mistõttu ei suutnud ta teelt väljasõitu vältida ning

seetõttu puudub alus CMR art 17 lg 2 kohaldamiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu

sellekohaste põhjendustega ning TsMS § 654 lg 6 alusel ei korda neid kõiki käesolevas otsuses.

Apellatsioonkaebuses esitatud põhjendused ei anna alust vastupidiseks järelduseks ning kostja

3 vastutusest vabastamiseks.

Riigikohus on 07.12.2005 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-127-05 märkinud, et pigem on

rahvusvahelise kaupade autoveolepingu konventsioonis sätestatud vedaja vastutus lähedane

riskivastutusele, sest vedaja vabaneb CMR art 17 lg 2 alusel vastutusest vaid juhul, kui tõendab,

et rakendas kahju ärahoidmiseks kõrgendatud, mitte üksnes tavapärast, hoolsust. Seetõttu

vabaneb vedaja vastutusest vaid juhul, kui kahju tekkis erilistel asjaoludel, mida vedaja ei oleks

suutnud ära hoida ka kõrgendatud hoolsuse ülesnäitamisel.

Apellandi väide, et tunnistaja D.T. ütlused ja sündmuskohal tehtud fotod tõendavad kahju

tekkimist erilistel asjaoludel, mida kostja 3 (sõidukijuht kostja 3 esindaja A. Ivaštšenko) ei

suutnud ära hoida ka kõrgendatud hoolsuse ettenäitamisel, ei ole põhjendatud. Tunnistaja D.T.

ütlustest (III kd, tl 83, 83 pöördel) selliseid asjaolusid ei nähtu. Muu hulgas on tunnistaja T.T.

kinnitanud, et „sõiduki kiirus oli 70 km/t ning ta ei tea ümberkeeramise põhjust“.

Sündmuskohal tehtud fotod (II kd, tl 130-137) tõendavad liiklusõnnetuse toimumist, mitte aga

seda, et sõidukijuht oleks rakendanud liikluses kõrgendatud hoolsust.

Apellant on seejuures jätnud tähelepanuta, et 19.11.2013 seisukohas (I kd, tl 48) on ta ise

kinnitanud, et treiler, mida ta kasutas, oli vigane ning kuna ta võttis selle kasutusse ainult üheks

korraks, siis ei jõudnud ta selle korrasolekut kontrollida.

Sellest apellandi seisukohast järeldub, et liiklusõnnetuse võis muu hulgas põhjustada

mittekorras treiler, mitte teele jooksnud põhjapõdrad.

Ringkonnakohus märgib, et CMR art 17 lg 3 kohaldamisel ei saa võlgniku enda põhjustatud

asjaolusid (liikluses kõrgendatud hoolsuse mittejärgimine, mittekorras treiler) arvesse võtta.

Ringkonnakohus peab siinjuures vajalikuks märkida ka seda, et kaks kindlustusandjat (hageja

ja Gjensidige) on tunnistanud, et liiklusõnnetust ei põhjustanud CMR art 17 lg-s 2 sätestatud

asjaolud.

Seetõttu tuleb kostja 3 apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

Kahju ja viivise suurusele ning arvestuse õigsusele ei ole kostja 3 apellatsioonkaebuses

vastuväiteid esitanud.

12. Vastavalt TsMS § 162 lg-le 1 hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Seoses hagi rahuldamata jätmisega OÜ Eurotruck ja OÜ Sergoauto vastu tuleb OÜ Eurutruck

ja OÜ Sergoauto menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta Keskinäinen Vakuutusyhtiö

Fennia kanda ning Keskinäinen Vakuutusyhtiö Fennia menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus

seoses kostjaga OÜ Sof & Jak OÜ Sof & Jak kanda.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab TsMS § 177 lg 2 alusel kindlaks maakohus määrusega

mõistliku aja jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest.

/allkirjastatud digitaalselt/

Viivi Tomson

/allkirjastatud digitaalselt/

Triin Uusen-Nacke

/allkirjastatud digitaalselt/

Üllar Roostoja