2-14-59138/52 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kai Kullerkupp, Üllar Roostoja, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise aeg ja koht

Tartu, 28. märts 2016

Tsiviilasja number

2-14-59138

Tsiviilasi

Verston

Ehitus

OÜ

hagi

Narva

linna

(Narva Linnavalitsuse Arhitektuuri- ja Linnaplaneerimise

Ameti kaudu) vastu võlgnevuse väljamõistmiseks

Apellatsioonkaebuse hind

121 339 eurot 06 senti

Vastuapellatsioonkaebuse hind

8 316 eurot 43 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 25. mai 2015. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Verston Ehitus OÜ apellatsioonkaebus ja Narva linna

vastuapellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

8. märts 2016. a

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant / vastuapellatsioonkaebuses vastustaja (hageja):

Verston Ehitus OÜ (registrikood: 11947047); esindaja

vandeadvokaat Raiko Lipstok

Vastustaja

/

vastuapellant

(kostja):

Narva

linn

(Narva Linnavalitsuse Arhitektuuri- ja Linnaplaneerimise

Ameti

kaudu)

(registrikood:

75029820);

esindajad

vandeadvokaadid Margo Lemetti ja Alo Noormets

RESOLUTSIOON

1. Apellatsioonkaebus rahuldada.

2. Tühistada Viru Maakohtu 25. mai 2015. a otsus osas,

milles maakohus jättis Verston Ehitus OÜ hagi Narva

linna vastu rahuldamata.

3. Teha asjas uus otsus, millega rahuldada täielikult

Verston Ehitus OÜ hagi Narva linna vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks.

4. Mõista Narva linnalt Verston Ehitus OÜ kasuks välja

101 115 (sada üks tuhat ükssada viisteist) eurot ja 88

(kaheksakümmend kaheksa) senti.

5. Mõista Narva linnalt Verston Ehitus OÜ kasuks välja

viivis 20 223 eurot (kakskümmend tuhat kakssada

kakskümmend kolm) eurot 18 (kaheksateist) senti.

6. Jätta

Narva

linna

vastuapellatsioonkaebus

rahuldamata.

7. Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus Narva

linna kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab

kindlaks asja lahendanud maakohus

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Verston Ehitus OÜ (hageja) esitas 15. oktoobril 2014. a hagi Narva linna (kostja) vastu põhinõude

101 115 eurot 88 senti, sissenõutavaks muutunud viivise 19 254 eurot 47 senti ja jooksva viivise

väljamõistmiseks.

Hagiavalduse kohaselt viis kostja läbi riigihanked, mille tulemusel sõlmiti hagejaga 3. septembril

2013 teeehitustööde töövõtulepingu nr 104 (Puškini leping), mille esemeks olid Puškini tänava

1. etapi ehitustööd ning 17. septembril 2013 tee-ehitustööde töövõtulepingu nr 113 (Fama leping),

mille esemeks olid Fama põik ehitustööd. Kuna tegemist oli riigihankelepingutega, puudus hagejal

töövõtjana võimalus mõjutada nende sisu, lepingud on käsitletavad tüüptingimustel sõlmitud

lepingutena võlaõigusseaduse (VÕS) § 35 lg 1 ja § 37 lg 1 tähenduses.

Hageja esitas kostjale 6. mail 2014 vastuvõtmiseks akti nr 7 (I kd, tl 53) aprillis 2014 tehtud Fama

tööde eest; 6. juunil 2014 akti nr 8 (I kd, tl 55) mais 2014 tehtud Fama tööde eest ning akti nr 9 (I kd,

tl 57–62) mais 2014 tehtud Puškini tööde eest. Kostja on kõik aktid kätte saanud ning ei ole neid

vaidlustanud. 30. juunil 2014. a allkirjastasid pooled nii Puškini tööde kui ka Fama tööde üleandmise-

vastuvõtmise lõppaktid (I kd tl 63–64), kinnitusega, et tööd on tehtud vastavalt kvaliteedinõuetele ja

normidele ning hea tava ja kombe kohaselt ning tellijal tehtud tööde kohta pretensioone ei ole. Hageja

esitas kostjale akti nr 7 tööde eest arve nr 2014025 summas 34 165 eurot 20 senti, akti nr 8 Fama

tööde eest arve nr 2014053 summas 31 243 eurot 25 senti ning akti nr 9 Puškini tööde eest arve nr

2014052 summas 288 850 eurot 21 senti (arved koos käibemaksuga). Kostja keeldus 7. juuli 2014

kirjaga nr 1-13/2358 arve nr 2014025 tasumisest. Hageja nõudis 24. juuli 2014 kirjaga kõigi kolme

arve tasumist. Kostja keeldus 6. augusti 2014. a kirjaga nr 1-13/2673 (I kd, tl 72–73) arvete nr

2014053 ja nr 2014052 tasumisest põhjusel, et nende arvete summa koos varasemalt esitatud arvete

summadega ületasid mõlema lepingu puhul lepingutes sätestatud lepingu hindu.

Kuna kostja tunnistas Fama lepingu alusel esitatud arve nr 2014053 tasumise kohustust 1 307 euro

40 sendi ulatuses, muutis hageja seda arvet (I kd, tl 76). Kostja poolt aktsepteerimata 29 935 euro 85

sendi ulatuses koostas hageja uue arve nr 2014082 (I kd, tl 75). Mõlemad arved sisaldavad tasu aktis

nr 8 nimetatud tööde eest. Kuna kostja tunnistas Puškini lepingu alusel esitatud arve nr 2014052

tasumise kohustust 237 914 euro 3 sendi ulatuses, esitas hageja arve muudetud summas uuesti. Kostja

poolt aktsepteerimata 50 936 euro 18 sendi ulatuses esitas hageja kostjale uue arve nr 2014081.

Mõlemad arved sisaldavad tasu aktis nr 9 nimetatud tööde eest. Kostja on tasumisega viivituses juba

algsete arvete esitamisest arvates.

Kostja tasus muudetud arved 15. augustil 2014 ning jättis uued arved nr 2014082 ja nr 2014081

tasumata, selgitades 28. augusti 2014 kirjas, et tal puudub uute arvete tasumise kohustus. Arve nr

2014025 osas leidis kostja, et kuna Fama töödele pole väljastatud kasutusluba, ei ole hagejal Fama

lepingu p 7.5. kohaselt tekkinud õigust arve esitamiseks, mis vastab 10%-le Fama lepingu hinnast.

10% Fama lepingu hinnast moodustab 20 243 eurot 85 senti, mille suhtes arve esitamise õigus tekib

hagejal alles peale kasutusloa väljastamist. Kostja palus esitada uus arve ülejäänud summas 13 921

eurot 35 senti ning arve summas 20 243 eurot 85 senti esitada pärast kasutusloa saamist. Hageja

muutis arvet nr 2014025 ning esitas selle uuesti. Kostja poolt aktsepteerimata ulatuses ehk 20 243

euro 85 sendi ulatuses esitas hageja uue arve nr 2014111. Kostja tasus muudetud arve nr 2014025

summas 13 921 eurot 35 senti 25. septembril 2014.

Kostja on jätnud tasumata arved nr 201411, 2014082 ja 2014081 kogusummas 101 115 eurot 88 senti.

Kostja võlgneb hagejale Fama lepingu alusel lisatööde eest 4 580 eurot 56 senti ning põhitööde eest

45 599 eurot 14 senti, kokku 50 179 eurot 70 senti ning Puškini lepingu alusel lisatööde eest 8 409

eurot 71 senti ning põhitööde eest 42 526 eurot 47 senti, kokku 50 936 eurot 18 senti.

Kõikides Fama ning Puškini tööde aktides on esile toodud, millises koguses ning ühikhinnas on

lisatööd kokku lepitud ja akteeritud enne vastavat akti ning millises koguses ning maksumuses

soovitakse lisatööde akteerimist vastava akti alusel. Kostja on aktsepteerinud kõik Fama tööde aktides

nr 1–7 ning Puškini tööde aktides nr 1–8 nimetatud lisatööd ja nende maksumused. Kostja poolt

lisatöid sisaldavate aktide allkirjastamine ning nende aktide alusel esitatud arvete tasumine

tõendavad, et pooled olid aktides nimetatud lisatöödes ning nende maksumuses kokku leppinud.

Kostja 6. augusti 2014 kirjas esitatud väide, et pooled ei ole lisatöödes kokku leppinud, saab

puudutada üksnes neid lisatöid, mis on jäänud kostja poolt allkirjastamata Fama tööde aktis nr 8 ja

Puškini tööde aktis nr 9. Kostja ei ole Fama tööde akti nr 8 ja Puskini tööde akti nr 9 lepingutes

nimetatud tähtaja jooksul tagasi lükanud ega pretensioone esitanud.

Hageja on teinud kõik temast oleneva, et Fama tööde kasutusloa väljastamise eeldusi täita.

Ehitusseadustiku (EhS) §-st 32 tulenevalt on kasutusluba kohaliku omavalitsuse ehk kostja enda

nõusolek, et tööd vastavad ettenähtud nõuetele ja neid võib kasutada vastavalt kavandatud kasutamise

otstarbele. Kostja on 30. juuni 2014 lõppaktis hagejale Fama tööde nõuetele vastavust kinnitanud.

Fama lepingu sätted, mis annavad kostjale õiguse lepingu hinnast 10% makset kinni pidada kuni

kasutusloa väljastamiseni, on VÕS § 6 lg 2 alusel hea usu põhimõttest tulenevalt mittekohaldatavad.

Kostja kohustus maksma hagejale maksetähtaegade rikkumise eest viivist Fama lepingu p 11.3.

kohaselt 0,2% maksest iga viivitatud tööpäeva eest, kuid mitte üle 20% hilinenud maksest ning

Puškini lepingu p 9.10. kohaselt 0,1% maksest iga viivitatud tööpäeva eest, kuid mitte üle 20%

hilinenud maksest. Hagiavalduse esitamise ajaks on sissenõutavaks muutunud viivis 19 254 eurot 47

senti. Arvestades sissenõutavaks muutunud viivist ning viivise maksimumsummade suurust, saab

sissenõutavaks muutuv viivis olla maksimaalselt 9 285 eurot 14 senti (I kd, tl 9 pöördel).

2. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja on hageja tehtud tööd täies ulatuses vastu võtnud, sh ka sellised

tööd, mis algses lepingute eelarves ei sisaldanud. Poolte vahel ei ole sõlmitud nõuetekohaseid

kokkuleppeid lisatööde eest lepingute hindu ületava tasu maksmiseks. Pooled olid Puškini lepingu p-

s 5.5. ja Fama lepingu p-s 6.2. kokku leppinud siduvas eelarves VÕS § 639 lg 1 tähenduses,

lepingutes sätestatud hind ja tööde eelarve oli lõplik. Lepingu hinda ületavas osas tööde tegemine oli

hagejapoolseks riskiks.

Hageja tegi lepingute täitmise käigus ka selliseid töid, mis Puškini lepingu lisaks nr 1 olevas eelarves

ja Fama lepingu lisaks nr 1 olevas pakkumuse maksumustabelis ei olnud kajastatud ning mille

tulemusel ületasid hageja kulud lepingute hindu. Vastavaid töid tuleb käsitleda Puškini lepingu p 2.3.

ja 7.1.1. ning Fama lepingu p 8.1.1. kontekstis lepingu eesmärgi saavutamiseks vajalike töödena.

Vajalike lisatööde vastuvõtmisega kostja poolt ei ole pooled muutnud lepingute hinda ega eelarvet.

Kostja on tasunud hagejale tööde eest lepingutes sätestatud hinna ulatuses. Kostja on tasunud hagejale

ka lisatööde eest, kasutades selleks lepingute eelarves ettenähtud 10%-suurust reservi.

Poolte vahel ei ole lepingutingimustele vastavaid kokkuleppeid lepingu hinna ja eelarve muutmiseks,

seda välistaks ka riigihangete seaduse (RHS) § 69 lg 3. Teatud tingimustel oli võimalik mõlema

lepingu suhtes lepingu hinda ja eelarvet muuta, s.o Puškini lepingu p-d 5 5.10., 11.1., 13.1. ja 13.5.

ja Fama lepingu p-d 6.3., 6.4., 6.5., 7.6. ja 11.12., 14.1. ja 14.7., kuid pooled ei ole vastavaid

kokkuleppeid sõlminud. Lepingu muutmise kokkulepet ei ole võimalik tuletada ka sellest, et kostja

on varasemaid akte, mis sisaldasid lisatöid, aktsepteerinud ja nende alusel väljastatud arveid tasunud.

Kostja ei ole lisatööde vastuvõtmisega andnud omapoolset nõusolekut lepingutes sätestatud lepingu

hinna muutmiseks ega võtnud kohustust lepingu hinda ületavas osas tasu maksmiseks.

Fama lepingust 10% kinnipidamine on õiguspärane ja kooskõlas Fama lepingu p-dega 7.1., 7.3., 7.5.

ja 7.8., sest Fama lepingu töödele ei ole kasutusluba väljastatud. Hageja viide EhS §-le 32 on

ebatäpne, kuivõrd teekasutusluba antakse välja teeseaduse (TeeS) § 22 alusel ja ei sõltu pelgalt

kostjast, vaid toimub vastuvõtukomisjoni poolt antud vastuvõtuakti alusel. Hageja töödes on

ilmnenud mitmeid puudusi, mille kõrvaldamist kostja nõuab ehitusgarantii korras (I kd, tl 136). Fama

töödele kasutusloa väljastamine ei ole võimalik enne puuduste kõrvaldamist.

Hageja viivisenõuded on vastuolus lepingu tingimustega. Nii Puškini lepingu p-dest 6.5. ja 6.6. kui

ka Fama lepingu p-dest 7.3. ja 7.7. tuleneb, et hagejal tekib õigus arve esitamiseks ja kostjal kohustus

arve tasumiseks alles siis, kui kostja on nõuetekohaselt tööd vastu võtnud ning hageja on selle kohta

koostanud korrektse arve. Hageja esitatud arved ei olnud korrektsed ning muutusid sissenõutavaks

alles siis, kui hageja oli viinud nende suuruse vastavusse lepingutes sätestatud hindadega. Arved, mis

kajastavad lepingutes sätestatud hinda ületavat tasu, on ilma õigusliku aluseta. Arvestades

põhikohustuse puudumist, ei saa selliste nõuete alusel tekkida viivisnõuet.

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohus rahuldas 25. mai 2015. a otsusega hagi osaliselt, mõistis kostjalt hageja kasuks

välja viivise hagiavalduse esitamise ajaks Puškini ja Fama lepingute alusel juba tasutud summade

tasumisega viivitamise eest 8 316 eurot 43 senti ning jättis muus osas hagi rahuldamata. Maakohus

jättis poolte menetluskulud 93% ulatuses hageja, ja 7% ulatuses kostja kanda

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt puudub vaidlus selles, et pooled olid töövõtulepingutes kokku

leppinud tööde eelarvetes. RHS § 69 lg-st 3 tulenevalt saab hankelepingut muuta vaid kitsastes

piirides, et tagada riigihankemenetluse läbipaistvus ja pakkujate võrdne kohtlemine. Maakohus leidis,

et pooled olid sõlminud lepingud siduva hinnaga ning selle muutmiseks pidid pooled sõlmima

kirjaliku kokkuleppe, hageja teadis seda (II kd, tl 22, 35). Hageja teatamist tööde kallinemisest

Toomas Mägile ja viimase nõustumist sellega (II kd, tl 42–43, 50–53, 55) ei saa pidada lepingu

muutmiseks, kui ei ole tõendatud, et T. Mägil oli õigus kostjat lepingu muutmisel esindada. Asjaolust,

et isik võib võtta vastu lepinguga seotud tahteavaldusi, ei saa automaatselt järeldada, et tal on õigus

teha tahteavaldusi lepingu muutmiseks.

Maakohus leidis, et vastuvõtuaktide vastuvõtmine kostja poolt ja asjaolu, et aktid sisaldasid hageja

tõlgenduse kohaselt nii põhi- kui lisatöid ning kostja oli neidsamu töid juba varasemate aktide

vastuvõtmise ja tasumisega aktsepteerinud, ei tähenda kostja nõusolekut lepingutes sätestatud lepingu

hindade muutmiseks. Hagejal oli õigus saada tasu üksnes lepingu hinna ja eelarve piires, igasugune

seda ületav tasu pidi olema sõlmitud eraldiseisva kirjaliku kokkuleppega. Niisugust kokkulepet poolte

vahel ei ole. Sellest tulenevalt on arve nr 2014082 summas 50 936 eurot 18 senti Fama lepingu tööde

eest ja arve nr 2014081 summas 50 936 eurot 18 senti Puškini lepingu tööde eest esitatud alusetult.

Arvestades põhikohustuse puudumist, ei saa tekkida kõrvalkohustuseks olevat viivisenõuet.

Maakohtu hinnangul eksib hageja leides, et töö vastuvõtmisele peab järgnema automaatselt

kasutusloa väljastamine. Ehitisele kasutusloa väljastamine on haldusmenetluse korras läbiviidav

tegevus. Fama lepingu p-st 4.3. on tuletatav, et kasutusloa väljastamise menetluse algatamiseks lasub

toimingute tegemise kohustus hagejal. Lepingu p 7.5. kohaselt on töövõtjal õigus esitada arve viimase

lepingu osamakse eest alles pärast ehitise koos kasutusloa ja muu nõutud dokumentatsiooni

üleandmist kostjale. Töö vastuvõtmine pole samastatav ehitise vastuvõtmisega. Seega pole kostja

rikkunud hea usu põhimõtet Fama lepingu viimase osamakse lepingujärgsest tasumise kohustusest

kinnipidamisel ning arve nr 2014111 muutub sissenõutavaks Fama lepingu p-des 7.3. ja 7.5.

sätestatud korra kohaselt. Arve sissenõutavaks muutumise lepingutingimused on täitmata.

Pooled ei vaidle, et arve nr 2014053 on kostja hagejale tasunud 1 307 eurot 40 senti, arve nr 2014052

alusel on kostja hagejale tasunud 237 914 eurot 03 senti ning arve nr 2014025 alusel 13 921 eurot 35

senti. Puškini lepingu p 6.6. esimese lause kohaselt maksab lahkarvamuste korral teostatud tööde eest

tasumisel kostja hagejale teostatud tööde selle osa eest, mille suhtes puuduvad pretensioonid. Sama

lepingu p 5.8. järgi on kostja maksetähtaeg 15 kalendripäeva vastava arve kättesaamisest arvates.

Fama lepingu p 7.3. kohaselt tasutakse maksed hagejale vastavalt kostja poolt aktsepteeritud akti

alusel koostatud arvele 15 kalendripäeva jooksul arve kättesaamisest arvates. Kostja on kõik tööd

akteerimisega vastu võtnud ja aktsepteerinud arveid hankelepingute hinda mitteületavas osas. Hageja

nõue on sel juhul põhjendatud ning kostjal tekkis kohustus arved tasuda vaidluse all mitteolevas

ulatuses. Kostja pole esitanud vastuväiteid hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud

viiviste arvestuse viisi ja suuruse kohta.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsus

osaliselt ja teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja põhinõudena

101 115 eurot 88 senti ja viivise 20 223 eurot 18 senti. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt olid lepingud sõlmitud siduva eelarvega, samas oli Fama lepingu p-s

6.3. ja Puskini lepingu p-s 5.10. nähtud ette võimalus leppida kokku lepingute hinda ületavate tasude

maksmises. Maakohus on alusetult jätnud tõenditena aktsepteerimata poolte vahelised kirjalikud

kokkulepped ja e-kirjavahetuse. Pooled on leppinud kokku, et hageja teeb lisatöid. Kokkulepete

sõlmimisel esindas kostjat T. Mägi, kellele on kostja andnud volituse tsiviilseadustiku üldosa seaduse

(TsÜS) § 118 lg 2 järgi ning isegi, kui T. Mägil poleks olnud õigust kostjat esindada, siis kostja on

T. Mägi tegevuse TsÜS § 129 järgi heaks kiitnud. Hageja pöördus lisatööde osas tasumiskohustuse

võtmiseks lepingutes allkirjaõiguslikuna märgitud Arhitektuuri ja Linnaplaneerimise Ameti direktori

kohusetäitja Peeter Tambu poole, kelle ülesandel asus lisatööde eest tasumiskohustuste võtmisel

kostjat esindama T. Mägi. Kui kostja allkirjastas lisatöid sisaldava üleandmise-vastuvõtmise akti,

võttis ta endale seal nimetatud lisatööde eest tasumise kohustuse. Enamike lisatööde eest oli kostja

juba varasemate arvete alusel tasunud. Kostja oleks pidanud hagejale lepingute täitmise käigus

teatama, et ta ei peagi lisatööde eest tasuma, kuna lisatööde tegemise vajadus on hageja riisiko. Kostja

ei ole lepingutes sätestatud tähtaja jooksul aktidele vastu vaielnud. Allkirjastatud üleandmise-

vastuvõtmise aktid on kirjalikud kokkulepped mis tõendavad seal nimetatud tööde tegemist ning

summade osas tasumiskohustuse võtmist (sh lisatööde eest). Lisatööde vajadus oli tingitud

puudulikust projektist, mis oli kostja poolt ette antud.

Fama lepingu puhul ei saa kostja vastuväited puudutada aktides nr 1–7 nimetatud töid ega summasid

ning kostja vastuväiteid tuleb analüüsida üksnes akti nr 8 osas. Kostja ei saa vaidlustada oma

tasumiskohustust mitte kõigi aktiga nr 8 akteeritavate tööde suhtes, vaid üksnes nende suhtes, mis ei

sisaldu lepingulises eelarves ja millede tasustamises ei ole pooled eraldi kokku leppinud. 27 478 euro

80 sendi ulatuses on aktis nr 8 nimetatud tööde puhul tegemist lepingulises eelarves sisalduvate

töödega. Nende tööde eest tasumise kohustus tuleneb lepingust endast. Puškini lepingu puhul saavad

kostja vastuväited puudutada üksnes aktis nr 9 nimetatud töid ja summasid. 42 526 euro 47 sendi näol

on tegemist lepingulises eelarves sisalduvate töödega ehk selles ulatuses on vastustaja keeldumine

tasumisest alusetu. Vaidluse all saab olla kostja tasumiskohustus üksnes 8 409 euro 71 sendi ulatuses,

millest kirjalikult on tõendatud 5 136 euro 48 sendi osas kostja poolt tasumiskohustuse võtmine.

Maakohus ei ole selgitanud, miks kostja poolset lisatööde eest tasumiskohustuse võtmist ei saa

tõendada kirjalikult sõlmitud üleandmise-vastuvõtmise aktid, kus on nimetatud nii kostja poolt vastu

võetud ja aktsepteeritud lisatööd kui ka nende eest tasumisele kuuluvad summad. RHS § 69 lg 5 ei

mõjuta lepingute muudatuskokkulepete kehtivust. Lisatööde eest tasumiskohustuste võtmine ei ole

RHS § 69 lg 3 või lg-ga 4 vastuolus. Maakohus leidis ekslikult, et kostjal on õigus pidada kinni 10%

Fama lepingu hinnast kuni kostja enda poolt kasutusloa väljastamiseni. Kostja on VÕS § 6 lg 2 alusel

kaotanud Fama lepingu p-ist 7.5. tuleneva õiguse pidada kinni 10% lepingu hinnast kuni Fama

töödele kasutusloa väljastamiseni. Olukorras, kus kasutusloa väljastamise otsustab kostja, on

kasutusloa põhjendamatu väljastamata jätmine ning sellele tuginemine tasu kinnipidamisel hea usu

põhimõttest vastuvõtmatu. Maakohus on eksinud ka viivisenõude rahuldamata jätmisel.

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta see rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

Vastuse kohaselt ei tähenda töö üleandmise-vastuvõtmise aktide allkirjastamine kostja nõusolekut

lepingutes sätestatud lepingu hindade muutmiseks. Tööde üleandmise-vastuvõtmise akti

allkirjastades kinnitas kostja, et kõik aktis nimetatud tööd on tehtud aktis fikseeritud mahus ja nõutava

kvaliteediga, mitte et ta nõustub lepingute maksumuse suurendamisega.

Siduva eelarve puhul on pooltel võimalik leppida kokku lisatööde tasustamises. Vastavasisuline

lepingu muutmine toimub ainult kirjaliku kokkuleppega, mis vormistatakse lepingu lisana ja mille

allkirjastamise õigus on üksnes tellija põhimääruse järgsel esindajal. Lisatööde tegemise vajadus ja

lepingu hinna muutmise kokkulepe peavad olema sõlmitud enne tööde tegemist.

Maakohus on õigesti leidnud, et T. Mägil ei olnud volitust sõlmida lepingu hinna muutmise

kokkuleppeid. Algselt P. Tambule suunatud ja hiljem T. Mägi poolt allkirjastatud muudatus- ja

lisatööde kinnitamise dokumentides on selgelt kirjas, et tasu maksmine toimub ettenägemata tööde

reservi arvelt. Seega on T. Mägi dokumente allkirjastades tegutsenud oma volituste piires, sest

tegemist oli lepingu eelarves nimetatud reservsumma kasutamisega, mitte lepingu muutmist nõudva

lepingu hinda suurendava kokkuleppega. Kõne alla ei saa tulla volituse andmine hilisema

heakskiiduga, sest kostja ei ole kunagi olnud nõus lepingu hinna muutmisega.

Kostja ei ole võtnud lepingu hinda ületava osa tasumise kohustust. Puškini lepingu p 7.1.17. kohaselt

oli hageja kohustuseks jälgida, et lepingu täitmise maksumus ei ületaks lepingu hinda ning

viivitamatult teavitada kostjat kirjalikult lepingu hinna ületamise vajadusest, teatamata jätmisel

puudub hagejal õigus tagantjärgi nõuda kostjalt lepingu hinda ületavate kulude hüvitamist. Hageja ei

teavitanud kostjat õigeaegselt kirjalikult lepingu hinna ületamisest.

Kostjal on õigus pidada kinni 10% Fama lepingu hinnast ehitisele kasutusloa väljastamiseni. Fama

lepingu p 8.1.20. kohaselt on hageja kohustuseks vajadusel koostada ja vormistada

täitedokumentatsioon, sh kasutusloa taotlemiseks nõutavad dokumendid. Seega on kasutusloa

väljastamiseks nõutavate dokumentide vormistamine hageja kohustus.

Maakohus on õiguspäraselt jätnud hageja viivisnõude põhikohustuse puudumise tõttu rahuldamata.

6. Kostja esitas maakohtu otsuse peale vastuapellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu

otsus hagi rahuldamise osas ning teha vaidlustatud osas uus otsus, millega jätta hagiavaldus täies

ulatuses rahuldamata või saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Kostja palub jätta

kõik menetluskulud täies ulatuses hageja kanda.

Vastuapellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus alusetult asunud seisukohale, et kostjal tekkis

maksekohustus mittekorrektsete arvete suhtes lepingute hinda mitteületavas osas. Puškini lepingu p-

st 6.5. ja Fama lepingu p-st 7.3. tulenevalt tekib kostja maksekohustus üksnes lepingutingimustele

vastava arve osas. Kui arve ei vasta lepingutingimustele, on kostjal õigus selle tasumisest keelduda

ning nõuda hagejalt arve muutmist lepingutingimustele vastavaks. Kostja maksekohustus tekkis alles

siis, kui hageja oli väljastanud õiguspärased, s.o lepingutingimustele vastavad arved.

7. Hageja vaidles vastuapellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata. Kostja ei ole

viivisearvestuse aluseks olnud põhisummade tasumiskohustusele kunagi vastu vaielnud, keeldudes

tasumast üksnes põhjusel, et need sisaldusid arvetel, millede kogusumma koosseisus olid lisaks kostja

poolt aktsepteeritavatele põhisummadele ka mitteaktsepteeritavad summad. Kogusumma, mille

tasumist kostja aktsepteeris, oli 253 142 eurot 78 senti. Arvete ümbertegemisega ei loobunud hageja

algsete arvete mittetasumisest tulenevast viivisenõudest.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise

ja menetlusõiguse rikkumise tõttu. Ringkonnakohus teeb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS)

§ 657 lg 1 p 2 alusel uue otsuse, millega rahuldab hagi ja mõistab kostjalt hageja kasuks VÕS 108

lg 1, VÕS § 639 lg 2 alusel välja 101 115 eurot ja 88 senti ja viivise 20 223 eurot 88 senti.

9. Maakohus on tuvastanud ja pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle:

 kostja viis läbi riigihanked, mille tulemusena sõlmisid kostja (tellija) ja hageja (töövõtja)

3. septembril 2013 Puškini tänava ja 17. septembril 2013 Fama põik ehituse töövõtulepingud;

 kostja on hageja poolt tehtud tööd Fama lepingu ja Puškini lepingu alusel 30. juunil 2014

vastu võtnud;

 Fama ja Puškini lepingu alusel tehtud tööd akteeriti kord kuus.

10. Hageja nõuab kostjalt lepinguliste kohustuste täitmisel tehtud tööde eest osaliselt saamata jäänud

tasu. Kostja on kogu menetluse kestel vastuväitena hageja nõudele tuginenud sellele, et hageja ja

kostja vahelised lepingud olid siduva eelarvega, mistõttu puudub hagejal õigus saada seda eelarvet

ületavat tasu.

VÕS § 639 lg 1 järgi võib töövõtulepinguga kokku leppida töö eelarves, mis on töövõtjale kas siduv

või mittesiduv. Kostja keeldub Fama tööde akti nr 8 ja Puskini tööde akti nr 9 alusel väljastatud arvete

tasumisest põhjusel, et selles ulatuses on väidetavalt ületatud kostja poolt aktsepteeritud tööde

lepingujärgseid kogumaksumusi. Lisaks leiab kostja Fama lepinguga seoses, et kuna ehitusel puudub

kasutusluba, on tal õigus kinni pidada 10% lepingu hinnast. Fama tööde akti nr 7 arve tasumise

kohustus ei muutu kostja arvates sissenõutavaks enne, kui Fama töödele on väljastatud kasutusluba.

Apellatsioonkaebuses nõustub hageja maakohtu seisukohaga, mille kohaselt on nii Fama leping kui

ka Puškini leping sõlmitud siduva eelarvega, kuid leiab, et pooled on hiljem lepingut muutnud,

suurendades nii eelarvet kui ka tööde mahtu. Seega lähtub ringkonnakohus sellest, et pooled leppisid

Puškini lepingus esialgselt kokku siduvas eelarves koos käibemaksuga 1 252 374 eurot 55 senti

(lepingu p 5.2.) ja Fama lepingus 191 928 eurot. Fama lepingu hinda muudeti lepingu 13. detsembri

2013 lisaga, lepingujärgseks hinnaks sai 202 438 eurot.

11. Ringkonnakohus peatub esmalt sellel, kas poolte vahel riigihanke tulemusel sõlmitud lepingutes

kokkulepitud eelarvet oli hilisemate kokkulepetega võimalik muuta.

Puškini lepingu p 5.10. järgi ei ole töövõtjal (hagejal) õigust nõuda lepingu hinda ületavate kulutuste

hüvitamist, kui pooled ei ole selles eraldi kirjalikult kokku leppinud. Fama lepingu p 6.3. järgi määrab

lepingu hind töövõtjale (hagejale) makstava tasu ülempiiri ning töövõtjal ei ole õigust nõuda

täiendavate kulutuste hüvitamist, kui pooled ei ole selles eraldi kokku leppinud. Seega lubavad

mõlemad lepingud eelarve muutmist, seades aga tehtavate muudatuste vorminõuetele piirangud.

Fama lepingus kindlaksmääratud hinda on pooled ka lepingus ettenähtud kirjalikus vormis

13. detsembril 2013 muutnud.

Piirangud lepingute eelarve muutmisele võivad lisaks lepingule tuleneda ka riigihanke seadusest.

RHS § 69 lg 3 järgi võib hankija sõlmitud hankelepingu muutmises kokku leppida üksnes juhul, kui

muutmise tingivad objektiivsed asjaolud, mida ei olnud hankijal võimalik hankelepingu sõlmimise

ajal ette näha ja hankelepingu muutmata jätmise korral satuks täielikult või olulises osas ohtu

hankelepinguga taotletud eesmärgi saavutamine. RHS § 69 eesmärk on kaitsta teisi pakkujaid ja

tagada avaliku raha kasutamise läbipaistvus ning takistada riigihanke menetlusest möödaminekut

ning riigihanke tulemusena sõlmitud töövõtulepingus saab hinna hilisema muutmise mõistlik

võimalus olla vaid selline, mis on juba alguses avaldatud ja millest saavad lähtuda ka teised pakkujad

(Riigikohtu 12. novembri 2014 otsus tsiviilasjas 3-2-1-102-14, p 19). RHS § 69 lg 5 järgi ei mõjuta

selle nõude rikkumine aga hankelepingu kehtivust. Ringkonnakohus leiab, et praegusel juhul on

lepingute sätted, mis lubavad sõlmida täiendavaid, eelarvet ületavaid kokkuleppeid, selgelt piiratud

lepingu esemega (lepingu p 2jj), mistõttu ei ole lepinguga kahjustatud teiste pakkujate huvid.

Lepinguliste tööde eesmärk oli tänavate ehitustööd. Tegemist on töödega, mille iseloom võib kaasa

tuua ka muude, täiendavate, lepingu eesmärgi saavutamiseks vajalike tööde tegemise (nii näeb ette

ka Puškini lepingu p 2.3. ja Fama lepingu p 8.1.1.). Kostja ei ole menetluses tõendanud oma väidet,

et Puškini lepingu p-s 2.3. ja 7.1.1. ja Fama lepingu p-s 8.1.1. nimetatud lepingu eesmärgi

saavutamiseks vajalike tööde suhtes eraldi kokkulepete sõlmimine ei oleks olnud lubatud.

Ringkonnakohus leiab, et vaidlusalustes lepingutes kokkulepitud eelarve muutmine oli seega poolte

kokkuleppel lubatud ning lepingu eesmärgiga seotud eelarve muutmine ei olnud vastuolus ka

riigihanke seadusega.

12. Järgnevalt peatub kolleegium sellel, kas pooled on lepingute siduvat eelarvet lisaks Fama lepingu

13. detsembri 2013 kokkuleppele muutnud, mille tulemusena oleks hagejal kostja vastu nõue

mittesiduva eelarve ületamise alusel VÕS § 639 lg 2 järgi.

Puškini lepingu p 5.10. järgi peavad lepingu hinda ületavate kulutuste hüvitamise nõuded olema eraldi

kirjalikult kokku lepitud, lepingu p 11.1. järgi on tellija (kostja) poolseks vastutavaks isikuks lepingu

täitmise küsimustes (tööde maksumuse ja maksetingimusi mõjutavas küsimuses) ALPA direktor.

Fama lepingu p-de 6.3. ja 7.6. järgi vajab lepingu hinda muutev lisatööde eest tasumine kirjalikku

kokkulepet, lepingu p 11.12. järgi lahendab lepingu muutmise, sh materjalide asendamise küsimusi

tellija (kostja) põhimääruse järgne esindaja (direktor või teda asendav ametiisik). Vaidlust ei ole

poolte vahel selles, et kirjalikku kokkulepet lepingute eelarvet ületava osa suhtes, mille oleks

allkirjastanud ALPA direktor, sõlmitud ei ole.

Ringkonnakohus on asja materjalide põhjal aga seisukohal, et pooled on lepingu täitmise käigus

leppinud kokku siduva eelarve muutmise võimaluses lepingutes sätestatust erinevalt ning on siduvat

eelarvet muutnud. Nii Fama kui Puškini lepingute alusel vastutas tellijapoolse (kostjapoolse)

järelevalve eest ning oli ühtlasi tööde üleandmise-vastuvõtmise akti allkirjastamiseks vastutav isik

Toomas Mägi. 8. märtsi 2016 ringkonnakohtu istungil selgitas hageja esindaja kohtule, et hageja

22. oktoobri 2013 pöördumisele Narva Linna Arhidektuuri ja Linnaplaneerimise ameti poole (I kd, tl

209), millega hageja soovis saada nii tellija kinnitust tööde teostamise vajalikkuse kohta, kui ka

aktsepteeringut tasu saamiseks, andis kinnituse ALPA direktori asemel Toomas Mägi. Lepinguliste

tööde akteerimine toimus kord kuus. Lisatööd on tehtud tööde aktides eraldi ära märgitud (I kd, tl 53

jj). Iseenesest on õige kostja vastuses apellatsioonkaebusele avaldatud seisukoht, et üleandmise-

vastuvõtmise akti eesmärk oli fikseerida, milline osa töödest on kalendrikuu jooksul tehtud ja teha

eelarves sätestatud lepingu maksumusest teostatud tööde mahtu arvestades mõistlikus osas

väljamakse. Ringkonnakohus leiab aga, et tööde igakuiste osadena vastuvõtmist viisil, et tööde

kirjeldustes on selgelt ära toodud lisatööde hulk, ei saa täielikult eraldada töö tegemiseks ettenähtud

eelarvega seotud kokkulepetest. Maakohus on ekslikult leidnud, et vastuvõtuaktide vastuvõtmisel

kostja pädeva esindaja poolt ja asjaolul, et aktid sisaldasid nii põhi- kui ka lisatöid ning kostja oli neid

töid varasemate aktide vastuvõtmisega ja tasumisega aktsepteerinud, puudub tähendus kostja

nõusoleku hindamisel lepingus sätestatud hindade muutmisel.

13. Kostja on tasunud hagejale vastavalt hageja esitatud arvetele, kostja esindaja T. Mägi on kõik

lepingu alusel tehtud tööd vastu võtnud, akteerimine toimus igakuiselt ning aktides olid esile toodud

lisatööd. Hageja esindaja selgitas ringkonnakohtu 8. märtsi 2016 istungil, et kostja on tasunud Fama

lepingu viimase arve eest ka osas, mis ületas kokkulepitud eelarve. Kostja esindaja ei esitanud sellele

vastuväiteid. Olukorras, kus mõlema lepingu täitmise üle teostas ligikaudu üheksa kuu jooksul

järelevalvet sama isik, kellel oli ka pädevus pidada läbirääkimisi lepingus sisalduva ettenägemata

tööde reservi arvelt tehtavate tööde suhtes ning neid töid oma allkirjaga kinnitada, ei ole põhjendatud

asuda seisukohale, et kostja ei ole andnud T. Mägile õigust otsustada lepingu eelarve muutmise üle

ning väljendanud sellega soovi lepingut muuta. Kostja seisukoht, et pooled allkirjastasid aktid pärast

tööde tegemist akteeritud tööde tegemise fakti ja mahu tõendamiseks, mitte lepingu muutmise tahte

väljenduseks, ei ole põhjendatud, kuna T. Mägi võttis tööd vastu mitte korraga, vaid iga kuu eraldi.

VÕS § 639 lg 1 järgse siduva eelarve eesmärgiks on vältida olukorda, mille tagajärjel nõutakse

töövõtja ühepoolselt arvestatud tasu (Riigikohtu 19. septembri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-12,

p 27). Ringkonnakohus on seisukohal, et kostjal oli kogu lepingu täitmise käigus olemas ülevaade

eelarve ja tehtud tööde omavahelisest suhtest. Kostja ei ole vastuväiteid esitanud hageja 22. aprilli

2015 menetlusdokumendi p-s 12.1 toodule, mille kohaselt selgitas P. Tambu hagejale, et T. Mägi

hakkab kostjat esindama kõikides küsimustes, sh lisatööde tegemises ja tasumiskohustuse võtmises.

14. Ringkonnakohus leiab, et kostja oli T. Mägi tegevuse talumisel lepingute täitmisel ettenägemata

tööde arvelt reservi üle otsustamisel ning tööde vastuvõtmisel ja läbirääkimiste pidamisel loonud

olukorra, kus hageja võis mõistlikult eeldada, et T. Mäel oli volitus eelarve ületamise suhtes

otsustamisel. Hageja väitel tasus kostja Fama lepingu alusel esitatud arve ka eelarvet ületavas osas.

Ringkonnakohus leiab, et kostja on andnud T. Mägile tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 118

lg-s 2 sätestatud talumisvolituse (vt Riigikohtu 3. juuni 2015. a otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-49-15 p

16) lepingu eelarvet ületavate tööde eest tasu maksmise kokkulepete sõlmimise osas. T. Mägi on

hageja tööd akteerinud, esindanud kostjat kirjavahetuses ja läbirääkimistel. T. Mägi ei ole esitanud

ühtegi vastuväidet tehtud tööde kvaliteedi või põhjendatuse suhtes. Ringkonnakohus on seisukohal,

et T. Mägi on andnud oma tegevusega nõusoleku lepingute eelarve muutmiseks.

15. VÕS § 639 lg 2 järgi võib töövõtja mittesiduva eelarve olulisel ületamisel nõuda eelarvet ületava

tasu maksmist, kui eelarve ületamist ei olnud võimalik ette näha. Sel juhul peab töövõtja eelarve

olulisest ületamisest tellijale viivitamata teatama. Teatamata jätmise korral võib töövõtja eelarvet

ületanud summat nõuda üksnes ulatuses, milles tellija on alusetult rikastunud.

Kostja ei ole esitanud vastuväiteid hageja väitele, et lisatööde vajadus oli tingitud puudulikust

projektist, mis oli kostja poolt ette antud. Kostja ei ole vastuväiteid esitanud hageja seisukohale, et

täiendava töö kokkulepe on fikseeritud 11. oktoobril 2013 peetud töönõupidamisel ning 30. oktoobril

2013 allkirjastatud lisatööde vajaduse selgituses ning ettenägematute kulude tabelis, samuti 24. ja 29.

aprilli 2014 e-kirjades (I kd, tl 104 jj). Hageja ja kostja ei vaidle praeguses menetluses selle üle, et

kõik kostja tehtud tööd nii Puškini kui Fama lepingu alusel olid vajalikud ja seotud lepingu esemega.

Puškini lepingu p 7.1.17 järgselt oli kostjal teavitamise kohustus lepingu hinna ületamise vajadusest.

Ringkonnakohus leiab, et kostja oli teadlik lisatöödest arvestades asjaolu, et ta tasus tööde eest ning

seda, et lisatööd kajastusid tööde vastuvõtuaktides eraldiseisvatena. See, kas Fama ja Puškini lepingu

järgsetel tasumata arvetel kajastusid lepingujärgsed tööd või lisatööd, ei oma kostja kohustuse suhtes

tähtsust. Kostjal oli võimalik pikema ajavahemiku jooksul jälgida tööde tegemist, eelarve täitmist

ning mõjutada tööde üksikuid etappe.

Ringkonnakohus on seisukohal, et VÕS § 639 lg-s 2 sätestatud tasu nõudmise eeldused on täidetud.

16. Kostja ei ole esitanud menetluses vastuväiteid hageja tehtud tööde hinna kujunemise suhtes.

Kostja on hageja tehtud tööd igakuiselt akteerinud ning nende eest tasunud, pidanud neid

põhjendatuks ja vajalikuks arvestades lepingu eesmärki ning tasunud ka tehtud lisatööde eest.

Ringkonnakohus leiab, et kostja ei ole oma väiteid 10% Fama lepingu hinna mittetasumise õiguse

kohta põhjendanud. Fama lepingu p 7.5. kohaselt on tellija (kostja) poolt tasutava viimase makse

suurus pärast ehitise (koos kasutusloa ja muu nõutud dokumentatsiooniga) üleandmist vähemalt 10%

lepingu hinnast. Kostja ei ole esitanud menetluses väiteid hageja tehtud tööde kvaliteedi suhtes, v.a.

Fama lepingu garantiitööde nõue (I kd, tl 136), milles nimetatud tööd on hageja väidetavalt teinud (II

kd, tl 62). Hageja on maakohtule esitanud 4. detsembri 2014 järelepärimise kostjale, milles hageja

soovib kostjalt selgitust kasutusloa mitteväljastamise põhjuste kohta ning nende puuduste nimetamist,

mille kõrvaldamist kostja soovib. Kostja ei ole menetluses selgitanud, millised on täpsemalt need

etteheited, mida kostja hagejale seoses kasutusloa väljastamisega teeb. Kasutusloa andmine on

sõltuvuses kostjast.

Kostja esindaja ei nimetanud ka 8. märtsi 2016 ringkonnakohtu istungil töid või toiminguid, mille

tegemist kostja hagejalt seoses kasutusloa väljastamisega soovib. Kostja esindaja soovitas üksnes

esitada hagejal kostja vastu nõue eraldi menetluses.

17. Ringkonnakohus leiab, et hageja ja kostja vahel oli kokkulepe eelarve muutmiseks ning kostjal

tuleb tasuda hagejale Fama lepingu alusel saamata jäänud tasu 50 179 eurot 70 senti ning Puškini

lepingu alusel saamata jäänud tasu 50 936 eurot. Kostja ei ole vastu vaielnud arvetes nimetatud tööde

maksumusele ega tööde põhjendatusele.

18. Maakohus on mõistnud kostjalt hageja kasuks välja viivise hageja osaliselt tasutud arvete

2014025, 2014052 ja 2014053 tasumisega viivitamise eest.

VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda

võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase

täitmiseni. Pooled on mõlema lepinguga seadnud viivise piirmäärad, s.o 20% hilinenud makse

summast (Fama lepingu p 11.3. ja Puškini lepingu p 9.10.). Ringkonnakohtu hinnangul katab

lepingutes kokkulepitud piirmäär kõigi kolme arve nr 2014025, 2014052 ja 2014053 alusel võimaliku

väljamõistetava viivise. Kuivõrd kostjal on Fama lepingu arvete nr 2014025 ja nr 2014053 alusel

maksmata kokku 50 179 eurot 70 senti, siis on viivise maksimumsumma 20% maksmata summalt,

s.o 10 035 eurot 94 senti. Puškini lepingu arve nr 2014052 alusel viivise piirmäär vastavalt 20%

summalt 50 936 eurot, s.o 10 187 eurot 20 senti. Viivise piirmäär arvete nr 2014025, 2014052 ja

2014053 puhul kokku 20 223 eurot 14 senti.

Hagiavalduse esitamise seisuga moodustas sissenõutavaks muutunud viivis juba 10 938 eurot 04

senti. Fama lepingu alusel saamata jäänud tasult on ühe tööpäeva viivis 100 eurot 36 senti

(50 179,70/100*0,2%). Puškini lepingu alusel saamata jäänud tasult on ühe tööpäeva viivis 50 eurot

94 senti (50 936/100*0,1%). Seega arvestades juba sissenõutavaks muutunud viivise summat täitub

viivise piirmäär 20 223 eurot 14 senti juba 62 tööpäeva pärast hagiavalduse esitamist [(20 223,18-

10 938,04)/(100,36+50,94)]. Käesolev otsus on tehtud oluliselt hiljem, kui 62 tööpäeva möödumisel

hagiavalduse esitamisest, seega kohtuotsuse tegemise seisuga ületab viivis oluliselt lepingutes

kokkulepitud piirmäära. Sellest tulenevalt mõistab ringkonnakohus kostjalt hageja kasuks välja

viivise lepingutes kokkulepitud ja hagiavalduses arvestatud piirmäära ulatuses, s.o 20 223 eurot 18

senti.

19. Ringkonnakohus leiab, et kostja vastuapellatsioon tuleb jätta rahuldamata.

Kuivõrd ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse, leides, et hageja nõue on täies ulatuses

põhjendatud, ei pea ringkonnakohus vajalikuks analüüsima vastuapellatsioonkaebuse põhjendusi.

Tegemist on üksteist välistavate nõuetega, st ühe nõude (apellatsioonkaebuse) rahuldamine välistab

teise nõude (vastuapellatsioonkaebuse) rahuldamise.

20. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamisega tuleb TsMS § 173 lg 3 alusel muuta menetluskulude

jaotust. Maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud tuleb jätta TsMS § 162 lg 1 alusel kostja

kanda.

Maakohus ei ole otsuses poolte menetluskulusid rahaliselt kindlaks määranud. TsMS § 174 lg 4 teise

lause kohaselt ei määra kõrgema astme kohus kindlaks menetluskulude rahalist suurust kaebuse

lahendamisel maakohtu kohtuotsuse või asja lõpetava määruse peale, millega maakohus

menetluskulusid kindlaks ei määranud. Seega määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus

pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse

jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2). Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul

menetluskulude nimekirja või ei teata, et ta kulude hüvitist ei soovi, määrab maakohus TsMS § 174

lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata asja materjalide

alusel.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Kai Kullerkupp

Üllar Roostoja

Triin Uusen-Nacke