3-14-51385/23 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Einar Vene, Agu Timmi ja Maili Lokk

Otsuse avalikult teatavakstegemise

aeg ja koht

24.03.2016, Tartu

Haldusasja number

3-14-51385

Haldusasi

Ivan Martalovi kaebus Tallinna Vanglalt

õigusvastaste

kinnipidamistingimustega

tekitatud mittevaralise kahju 4725 euro

hüvitamise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 28.07.2015. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Tallinna Vangla apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Ivan Martalov

Vastustaja Tallinna Vangla

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Tallinna Vangla apellatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Tartu Halduskohtu 28.07.2015. a otsus osas, millega halduskohus mõistis

Tallinna Vanglalt Ivan Martalovi kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise summas

600 eurot ja kaebaja poolt tasutud riigilõivust 22,50 eurot.

3. Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista Tallinna Vanglalt Ivan Martalovi

kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis summas 350 eurot, muutes ka halduskohtu

otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.

4. Mõista Tallinna Vanglalt Ivan Martalovi kasuks välja esimese kohtuastme

menetluskulud (riigilõiv) summas 3,30 eurot ja ülejäänud osas jätta kaebaja poolt kantud

menetluskulud tema enda kanda.

5. Ülejäänud osas jätta halduskohtu 28.07.2015. a otsus muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 24.03.2016, arvates (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Ivan Martalov esitas 15.01.2014 Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse, mis

registreeriti Tallinna Vanglas 17.01.2014. Tallinna Vangla andis 06.03.2014. a kirjaga kahju

hüvitamise taotluse esitajale tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. I. Martalov esitas 17.03.2014

Tallinna Vanglale avalduse kahju hüvitamise taotluses esinevate puuduste kõrvaldamiseks,

mis registreeriti Tallinna Vanglas 20.03.2014. Kahju hüvitamise taotluse kohaselt viibis I.

Martalov Tallinna Vanglas kitsastes oludes perioodidel 07.03.2012 - 23.05.2012 ja

09.05.2013 – 02.01.2014 ning Tallinna Vangla võimaldas vaid ühe 20-minutilise duššikorra

nädalas ja õhuakendele olid paigaldatud perforeeritud metallist plaadid, mis takistasid

õhuvahetust, mistõttu oli kambris niiske. I. Martalov taotles mittevaralise kahju hüvitamist

15 eurot päeva eest.

2.

29.01.2014 esitas I. Martalov Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse, milles nõudis

mittevaralise kahju hüvitamist summas 15 eurot iga päeva eest ajaperioodil

07.03.2012 – 23.05.2012, mil ta pidi viibima kambris, kus oli vähem kui 3 ruutmeetrit

põrandapinda ühe kinnipeetava kohta. Tallinna Vanglas registreeriti kahju hüvitamise taotlus

30.01.2014. Tallinna Vangla andis 15.04.2014. a kirjaga I. Martalovile tähtaja kahju

hüvitamise taotluses esinevate puuduste kõrvaldamiseks. I. Martalov kõrvaldas 27.04.2014. a

avaldusega kahju hüvitamise taotluses esinevad puudused. I. Martalovi avaldus registreeriti

29.04.2014. Nimetatud avalduses taotles kahju hüvitamise taotluse esitanu 3000 euro ulatuses

mittevaralise kahju hüvitamist perioodide 07.03.2012 – 23.05.2012 ja 09.05.2013 –

02.01.2014 eest seoses kitsaste oludega Tallinna Vanglas.

3. I. Martalov esitas 07.07.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus mõista Tallinna

Vanglalt välja mittevaralise kahju hüvitisena 450 eurot iga kuu eest, mis kaebaja oli viibinud

Tallinna Vanglas inimväärikust alandavatest tingimustes (kokku 4725 eurot). Kaebuse

kohaselt viibis kaebaja Tallinna Vanglas perioodidel 08.03.2012 – 23.05.2012 ja

20.05.2013 – 02.01.2014. Kaebuse kohaselt viibis kaebaja kambrites, kus kambri üldpind oli

2,5 m2 ühe kinnipeetava kohta ning mööbli alt vabaks jäävat liikumisruumi oli vähem kui

1,5 m2 ühe kinnipeetava kohta. Kaebaja märkis, et vahistatute osakonnas ja kinnipeetavate

ootekambrites viibivad isikud kambris kogu ööpäeva, tavakinnipeetavatele on kambri uksed

avatud 4 tundi ööpäevas. Kinnipeetavatel tuli riideid pesta ja kuivatada kambris, mistõttu oli

seal pidevalt niiske ja rõske. Kaebaja viitab mitmetele Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK)

lahenditele ning Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise

Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) seisukohtadele.

4. Tallinna Vangla andis halduskohtule 07.08.2014. a vastuses kohtunõudele teada, et

Tallinna Vangla ei ole I. Martalovi kahju hüvitamise taotlusi lahendanud.

5. Tartu Halduskohus rahuldas 28.07.2015. a otsusega kaebuse osaliselt ja mõistis Tallinna

Vanglalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise summas 600 eurot ning

menetluskulud summas 22,50 eurot.

Halduskohus märkis, et vaidluse all on küsimus, kas kaebaja igapäevaseks elutegevuseks tema

kasutusse antud ruum oli piisav kaebaja väärikuse tagamiseks. Halduskohtu hinnangul ei saa

tualettruumi arvestada igapäevaseks elutegevuseks, sh liikumiseks kasutatava ruumina.

Kohtupraktikale toetudes märkis halduskohus, et põrandapinna all mõistetakse üldiselt ruumi

kogupindala, mitte mööbli ja sisustuse alt vabaks jäävat pinda.

Halduskohus tuvastas, et kaebaja viibis kokku 255 päeva vahistatuna ja vastuvõtuosakonnas,

s. t lukustatud kambris, ja 50 päeva avatud osakonnas. Avatud osakonnas lukustatakse

kambrite uksed ainult öörahu ajaks, kaebajale võimaldati duši kasutamist üks kord nädalas ja

iga päev ühetunnine jalutuskäik jalutusboksis, mille pindala on 14 m2. Halduskohus märkis, et

kuna kaebaja tõi põhiprobleemina esile ruumipuuduse kambris, on kohtu hinnangul kaebaja

väited puuduliku ventilatsiooni, pesu kuivatamise ajal kõrge niiskuse ja tualettruumi ooteaja

kohta käsitletavad eelkõige kinnipidamistingimusi kirjeldavate asjaoludena, mida kambri

suuruse piisavuse hindamisel arvestada.

Halduskohus selgitas, et piinamise ning julma või väärikust alandava kohtlemise või

karistamise keelu sätestavad ka põhiseaduse § 18 ja EIÕK art 3, kuid kuna kohaldada saab

vangistusseaduse (VangS) § 41 lg 1 ja see säte ei ole põhiseaduse või välislepinguga vastuolus,

siis puudub vajadus põhiseaduse või välislepingu kohaldamiseks. VangS § 45 lg 1 kohaselt

peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele

nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle

ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis

kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate

esemete loetelu kehtestab valdkonna eest vastutav minister vangla sisekorraeeskirjas (VSKE).

VSKE kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsiooni § 6 lg 6 sätestas, et kinnipeetavale on toas või

kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda, VSKE alates 01.01.2014 kehtiv

redaktsioon nägi ette 3 m2 põrandapinda.

Halduskohus tuvastas, et kaebaja viibis enne 01.01.2014 19 päeva olukorras, kus ühele

kinnipeetavale oli tagatud vähem kui 2,5 m2 kambri põrandapinda, mistõttu rikuti kaebaja

suhtes õigusaktidest tulenevaid nõudeid 19 päeval. Halduskohus selgitas, et kuigi EIK on küll

korduvalt märkinud, et 3 m2 ühe kinnipeetava kohta on see piir, millest allpool on põhjust

eeldada, et tegemist on alandava kohtlemisega, tuleb arvestada ka muid

kinnipidamistingimusi, nagu päevakava, liikumisvõimalused, juurdepääs õhule ja

päevavalgusele jne. Ka Riigikohus on lahendi 3-4-1-9-14 p-des 36-40 selgitanud, et täpset

piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle

inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, pole võimalik määrata, see sõltub muuhulgas

seesuguse kohtlemise kestusest, selle füüsilisest ja psüühilisest mõjust, mõningatel juhtudel ka

kannatanu isiku eritunnustest ning muudest kinnipidamise tingimustest.

Halduskohus märkis, et käesolevas asjas viibis kaebaja 190 päeva olukorras, kus

põrandapinda oli ühe kinnipeetava kohta 2,5 - 2,99 m2. Neist 175 päeval tuli kaebajal kambris

viibida 23 tundi ööpäevas ning ühetunnine jalutuskäik toimus 14 m2 suuruses jalutusboksis,

kus ühe kinnipeetava kohta oli ruumi 14:6=2,33 m2. Perioodil 08.03.2012 – 03.04.2012 (kuni

kaebaja üleviimiseni avatud osakonda) oli kambripinda ühe kinnipeetava kohta pidevalt

vähem kui 3 m2. Ajavahemikul 20.05.2013 – 25.11.2013 oli 21 päeva, mil oli

kambripinda ühe kinnipeetava kohta 3 m2 või rohkem, kuid need jagunesid kitsamates oludes

veedetud päevade vahele lühikeste, 1-4 päevaste perioodidena. Eeltoodud tingimusi kogumis

arvestades leidis halduskohus, et kinnipidamistingimused alandasid kaebaja väärikust ja luges

seega vastustaja tegevuse nende 190 päeva osas õigusvastaseks.

Halduskohus märkis, et kaebaja viibis 96 päeva olukorras, kus põrandapinda ühele

kinnipeetavale oli vähemalt 3 m2, sellest 28 päeval rohkem kui 3,5 m2. 96 päevast 35 päeva

viibis kaebaja avatud osakonnas. Halduskohus nentis, et selline pind ületab VSkE nõude ja

täidab EIÕK praktikast tuleneva miinimumnõude. Arvestades, et kambrit oli akna kaudu

võimalik õhutada, kaebajal oli võimalik ühe tunni jooksul päevas viibida vabas õhus,

kaebajale oli tagatud duši kasutamise võimalus üks kord nädalas ja tualeti privaatse

kasutamise võimalus, ei saanud kinnipidamistingimusi pidada kaebaja väärikust alandavateks

ja vastustaja tegevus nende 96 päeva osas ei olnud halduskohtu hinnangul õigusvastane.

Halduskohus lisas, et mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas, kui väärikuse alandamise

raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab (Riigikohtu lahend 3-3-1-10-14 ja

selles viidatud kohtupraktika). Halduskohtu hinnangul ei saanud kaebaja kannatused olla

rasked, kuna kaebaja ei pöördunud nõuetega vangla või kaebustega kohtu poole Tallinna

Vanglas viibimise ajal või vahetult pärast seda, vaid alles pärast teadasaamist EIK lahendist

Tunis vs. Eesti.

Halduskohus märkis, et ei ole hüvitise suuruse määramisel üheselt seotud EIK praktikaga, mis

ei pruugi piisavalt arvestada üldise heaolu taset Eestis. Siseriiklikus praktikas on hüvitis

enamasti jäänud suurusjärku 3-4 eurot päevas, mistõttu leidis halduskohus, et kaebaja kasuks

tuleb välja mõista 19 päeva eest, mil ühele kinnipeetavale oli vähem kui 2,5 m2 kambri

põrandapinda, kokku 100 eurot, ja 175 päeva eest, mil kaebaja viibis lukustatud kambris, kus

ühele kinnipeetavale oli põrandapinda vähemalt 2,5 m2, kuid vähem kui 3 m2, kokku 500

eurot. Halduskohus leidis, et on õiglane jätta kaebaja menetluskuludest 1/2 vastustaja kanda ja

vastustaja menetluskulud tema enda kanda.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. Tallinna Vangla esitas 26.08.2015 Tartu Halduskohtu 28.07.2015. a otsuse peale

apellatsioonkaebuse, milles palub otsuse tühistada osas, millega kohus rahuldas kaebuse

osaliselt ning mõistis Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja hüvitise summas 600 eurot ja

menetluskulu 22,50 eurot ning teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus täielikult

rahuldamata. Vastustaja on seisukohal, et halduskohus on kohaldanud vääralt materiaalõiguse

normi ja rikkunud oluliselt menetlusnorme, jätnud arvestamata menetluses väljaselgitatud

asjaolud, mis on viinud ebaõige otsuse tegemiseni.

6.1 Vastustaja on seisukohal, et halduskohus on ebaõigesti jätnud põrandapinna arvutamisel

kambri üldpindalast välja WC aluse pindala, mille tulemusel on halduskohus lähtunud otsuse

tegemisel väiksematest andmetest, kui tegelikult oli kaebajale Tallinna Vangla kambrites

tagatud. Tulenevalt VSkE § 7 lg 1 p-dest 7 ja 8 kuulub kambri sisustuse hulka pesemiskoht ja

WC. Seega ütleb siseriiklik õigus, et kui WC on kambri sees, siis on see kambri osa.

Kohtupraktika WC pindalaga arvestamise osas ei ole ühtne.

6.2. Põrandapinna selline arvutamine on kooskõlas ka Vabariigi Valitsuse 26.01.1999. a

määruse nr 38 „Eluruumidele esitatavad nõuded“ p-ga 4, mille kohaselt ruumi põrandapinna

arvestamise aluseks on vastasseinte vaheline kaugus ehk ruumi üldpindala. Samale

seisukohale on jõudnud ka Tallinna Halduskohus 23.12.2008. a otsuses asjas nr 3-07-2514.

6.3. EIK-i lahendites on enamasti WC pind arvatud kambripinnast välja seetõttu, et see ei

asunud kambris ja kinnipeetavad ei saanud seda igal hetkel kasutada. Tallinna Vangla

esimeses ja teises üksuses aga asuvad WC-d kambris, on seinte ja uksega eraldatud ruumid,

tagades kinnipeetavale privaatsuse.

6.4. Vastustaja on eelnevast tulenevalt seisukohal, et kuni 31.12.2013 kehtinud

VSkE § 6 lg 6 kohustas vanglat tagama kambris kinnipeetavale vähemalt 2,5 m²

põrandapinda. Vastustaja on seda kohustust täitnud ning kuna vastustaja lähtus oma tegevuses

kehtivast õigusest (sätet ei ole tunnistatud põhiseadusvastaseks) ei saanud tema tegevus olla

õigusvastane.

6.5. Halduskohus on jätnud põhjendamata, miks vastustaja oleks pidanud EIK-i seisukohti

siseriiklikust kehtivast õigusest olulisemaks pidama olukorras, kus EIK-i seisukohad isikliku

ruumi küsimuses ei ole olnud järjepidevad. Kuna riik sai EIK-i õigusliku hinnangu teada alles

19.12.2013. a lahendist Tunis vs. Eesti, ei saa seda arvestada vangla tegevuse õiguspärasuse

hindamisel lahendi tegemisele eelneval perioodil.

6.6. Vastustaja hinnangul on kaebajale väljamõistetud rahaline hüvitis põhjendamatult suur.

Halduskohus oleks pidanud arvestama Tartu Ringkonnakohtu seisukohaga asjas nr 3-13-1610,

milles loeti õiglase hüvitise päeva määraks 2 eurot.

7. Kaebaja ei esitanud vastust vastustaja apellatsioonkaebusele.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Apellatsiooniastmes on Tallinna Vangla vaidlustanud halduskohtu otsuse osas, millega

halduskohus rahuldas hüvitamiskaebuse osaliselt, mõistis kaebaja kasuks välja menetluskulud

22,50 eurot ja mittevaralise kahju hüvitise summas 600 eurot kaebaja viibimisel kambrites,

kus oli alla 3 m², s. h ka alla 2,5 m², põrandapinda kinnipeetava kohta. Ka ei nõustu vastustaja

halduskohtu seisukohtadega, et WC alla jääv pind tuleb kambri põrandapinna suuruse

arvestamisel sellest välja arvata.

9. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja viibis kohtule esitatud kaebuses hüvitamisnõude

alusena toodud ajavahemikel 08.03.2012-23.05.2012 ja 20.05.2013-02.01.2014 Tallinna

Vangla kambrites koos erineva hulga kinnipeetavatega. Halduskohus on kambri põrandapinna

suuruse määramisel leidnud, et kambris asuvat tualetti ei saa kambri põrandapinna

määramisel arvesse võtta. Vastustaja aga ei pea põhjendatuks arvata WC alla jäävat pinda

kambri põrandapinna suuruse arvestamisel välja. Käesolevas asjas on halduskohus

kokkuvõtvalt pidanud põhjendatuks välja mõista hüvitise 600 eurot 194 (175 päeva + 19

päeva) päeva eest, mil kaebaja oli paigutatud vahistatuna või vastuvõturežiimil olijana

kambritesse, kus ta tulenevalt kinnipidamise režiimist pidi viibima 23 tundi ööpäevast, sest

kambrist välja sai ta ööpäevas üheks tunniks selleks, et viibida tund aega värskes õhus ning

neil 194-l päeval oli ühel kinnipeetaval kambris põrandapinda vähem kui 3 m², s.h 19-l

päeval alla 2, 5 m2.

10.Ringkonnakohus märgib, et olukorras, kus erinevalt halduskohtust arvestada kambri

põrandapinna suurust koos tualetiga, on kaebaja viibinud kokku 185 päeva kambrites, kus

kinnipeetava kohta on isiklikku ruumi alla 3 m² ja sellisel juhul ei ole ühelgi päeval jäänud

kambri pind ühe kinnipeetava kohta alla 2,5 m2, mida sätestas ka 2013. a lõpuni kehtinud

VSkE § 6 lg 6.

Ringkonnakohus nendib, et EIK on vanglakambri põrandapinna kaasuste asjaolusid vahel

refereerinud tualettruumi pindala arvesse võtmata (nt asi nr 36059/12: Bordeniciu/Rumeenia,

p-d 9-17), samas on teistes asjades arvestanud kambripinda koos tualetiga (nt asi nr 44753/12:

Gégény/Ungari, p 6; 29334/11: Lutsenko/Ukraina, p 117). Sageli on EIK rõhutanud riive

intensiivsuse hindamisel, et vaadeldud isiklik ruum on hõlmanud ka WC ja mööblialust pinda,

ning käsitlenud riivet selle võrra intensiivsemana (nr 43589/02: Salakhutdinov/Venemaa, p

72; 30112/04: Petrenko/Venemaa, p 39). EIK praktikast ei tulene, et ilma tualettruumi pindala

ja mööblialust põrandat arvesse võtmata peab kinnipeetava käsutuses igal juhul olema

põrandapinda vähemalt 3 m² või et soovitavalt võiks seda olla vähemalt 4 m². Sellist

kohustust ei tulene ka Eesti õigusaktidest. Kui kohustust ei tulene kehtivast õigusest, s. h

välislepingust, ei saa isik selle rikkumisele tugineda kahjuhüvitise nõudmisel RVastS §de 7 ja

9 alusel (Riigikohtu 09.12.2015. a otsus nr 3-3-1-42-15, p 17). Seega leiab ringkonnakohus, et

WC alla jääv pind tuleb kambri põrandapinna sisse arvestada, millest tulenevalt viibis kaebaja

vaid 185 päeva alla 3 m2 suuruse põrandapinnaga kambrites.

11.Vastustaja tegevuse õiguspärasust kaebaja kinnipidamisel viimasele võimaldatud isikliku

ruumi suuruse osas ei saa aga hinnata üksnes VSkE § 6 lg-s 6 sätestatud minimaalse

põrandapinna nõude alusel. Vastustajal oli kohustus järgida ka EIÕK-st tulenevaid nõudeid,

kuna tegemist on Eestile siduva välislepinguga, mille tõlgendamine ja kohaldamine on

EIK pädevuses. Seega oli põhjendatud lähtuda kambri põrandapinna suuruse määramisel nii

siseriiklikust õigusest kui ka EIK poolt esile toodud kriteeriumidest. Riigikohus on selgitanud

(09.12.2015. a otsus nr 33142-15, p-d 13-15), et EIÕK art 3 ega PS §-d 10 ja 18 ei kehtesta

täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle

inimväärikust alandavaks kohtlemiseks (otsus asjas nr 3-4-1-9-14, p 42). Ka on

EIK selgesõnaliselt keeldunud määramast, kui suur peaks minimaalselt olema kambri

põrandapind kinnipeetava kohta muid faktoreid arvesse võtmata (otsus asjas nr 2689/12:

Semikhvostov/Venemaa, p 79). EIK on selgitanud, et tugeva eelduse, et tegemist on alandava

kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega, loob see, kui rikutud on kasvõi ühte järgmistest

nõuetest: a) igal kinnipeetaval peab olema kambris isiklik magamisase; b) iga kinnipeetava

käsutuses peab olema vähemalt 3 m² põrandapinda; c) kambri suurus peab võimaldama

kinnipeetaval mööbliesemete vahel vabalt liikuda (otsus asjades nr 42525/07 ja 60800/08:

Ananyev jt/Venemaa, p 148). EIK on samas leidnud, et ka 3 m²-st väiksema kambripinna

mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused,

kui on tagatud liikumisvabadus vangla või osakonna piires, võimalus viibida väljaspool

kambrit ning kinnipidamisasutuse üldine nõuetekohasus (nt asjad nr 9967/06:

Belyayev/Venemaa, p-d 3336; 2689/12: Semikhvostov/Venemaa, p 79; 7334/13:

Muršić/Horvaatia, p 56, käesoleval ajal veel jõustumata). Riigikohtu põhiseaduslikkuse

järelevalve kolleegium asus asjas nr 3-4-1-9-14 tehtud otsuse p-s 38 seisukohale,

et põrandapind 2,5 m² kinnipeetava kohta ei ole sedavõrd väike, et inimväärikuse alandamist

saaks eeldada. Riigikohtu hinnangul alandaks inimväärikust tõenäoliselt see, kui isik oleks

sunnitud pikka aega viibima ruumis, kus tema jaoks on isiklikku põrandapinda 2,5 m² (samas,

p 37). Veel on Riigikohus seisukohal, et muidu head kinnipidamistingimused võivad väärikust

alandava kohtlemise välistada ka alla 3 m² suuruse isikliku ruumi puhul (samas, p 38).

12. Eelviidatud EIK praktika kohaselt alla 3 m² isikliku ruumi puhul tuleb EIÕK art 3

rikkumist eeldada. Vastustaja ei ole kohtumenetluse raames välja toonud asjaolusid, mis

lükkaksid kõnealuse eelduse ümber. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et väike isiklik

põrandapind kambrites ei tulenenud mitte kambrite väiksusest, vaid kinnipeetavate arvust

kambris, s. t ajaperioodidel, mil kinnipeetavaid oli kambris rohkem, muutus

muidu nõuetekohane põrandapind mittevastavaks ja seega ka kaebaja õigusi rikkuvaks. Seega

võib kokkuvõtlikult järeldada, et kaebaja õigusi ei rikkunud niivõrd kambrite suurus

iseenesest kuivõrd kambrite ülerahvastatus ehk täiendavate kinnipeetavate paigutamine

kambritesse, millest tulenevalt vähenes kambrites isiklik põrandapind kinnipeetava kohta

allapoole selleks ettenähtud normi. VSkE § 8 lg-st 1 tuleneb reegel, mille kohaselt

kinnipeetav, välja arvatud avavanglas või avavanglaosakonnas viibiv kinnipeetav, ei ole

kohustatud viibima kambris, kui ta on hõivatud taasühiskonnastava tegevusega. Väljaspool

kambrit oma osakonna piires võib kinnipeetav liikuda kodukorras selleks sätestatud vabal

ajal. Oma osakonnas liikumiseks ettenähtud vaba aega peab olema vähemalt neli tundi. Samas

sätestab VSkE § 8 lg 4 erandi, mille kohaselt lõikes 1 sätestatud liikumisõigust ei ole muu

hulgas ka kinnipeetaval, kes viibib vastuvõtuosakonnas. Ringkonnakohus on seisukohal, et

arvestades kaebajale eelpoolviidatud 185-l päeval kohaldunud režiimi ning asjaolu, et tal oli

võimalik neil päevadel kambrist väljas liikuda vaid üks tund päevas jalutusboksis, ei saa seda

pidada piisavaks, et kompenseerida kambri piiratud isiklikust pinnast tulenevat ebasoodsat

mõju kaebajale. Seega olid kaebaja kinnipidamistingimused kambrites, kus talle oli tagatud

isiklikku ruumi vähem kui 3 m², õigusvastased.

13. Ringkonnakohus ei nõustu vastustaja seisukohaga, et õiguspärane halduspraktika saab

muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel. Rikkumise tuvastamisel annab kohus

hinnangu tagantjärgi juba toimunud sündmustele. Ka kambri suurust puudutavates

EIK lahendites 2013. aastale järgnevast perioodist on hinnatud kinnipidamistingimuste

lubatavust varasemal ajal. Asjaolu, et esialgu kinnipeetavate kambri suuruste osas tehtud

EIK lahendid ei määratlenud konkreetselt ära seda, milline on minimaalne põrandapind, mis

ühe kinnipeetava kohta tuleb tagada, ei tähenda, et rikkumist ei olnud. Vastustaja ei saa

tugineda oma tegevuse õiguspärasuse põhjendamisel VSkE § 6 lg-le 6, sest vaidlusalusel ajal

kehtinud redaktsioonis oli see säte kambri põrandapinna miinimumnõude osas, kui ei

esinenud muude kinnipidamistingimuste kompenseerivat mõju, vastuolus EIÕK artga 3.

Vastustaja apellatsioonkaebuses esitatud väited selle kohta, et Eesti riik on pärast 2013. a,

s. o pärast T. Tunise asjas tehtud lahendit, astunud samme siseriikliku õiguse EIK praktikaga

kooskõlla viimiseks, annavad samuti tunnistust sellest, et ka vastustaja ise nendib, et

siseriiklik õigus ei olnud EIK praktikaga kooskõlas. Kuigi vangla ruumikitsikus võis tekkida

suure kinnipeetavate arvu tõttu, ei saa sellest järeldada, et vastustaja ei ole kaebaja õigusi

rikkunud. Riigikohus on 10.09.2009. a otsuses asjas nr 3-3-1-24-09 p-s 9 märkinud, et

majanduslike faktoritega ei saa õiguslikult põhjendada seaduses imperatiivselt sätestatud

normide järgimata jätmist.

14. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist

süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu

puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. RVastS § 9

lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega

ning arvestades süü vormi ja raskust. Riigikohus on leidnud, et mitte igasugune põhiõiguste

rikkumine või riive ei pruugi endaga kaasa tuua kahju hüvitamist rahas, vaid see oleneb asja

sisulisel menetlemisel välja selgitatud asjaoludest ning muu hulgas ka kohtu hinnangust riive

intensiivsusele. Seega tuleb kohtupraktika kohaselt mittevaraline kahju hüvitada rahas, kui

väärikuse alandamise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab (Riigikohtu

05.03.2014. a otsus nr 3-3-1-10-14, p 12.2). Mittevaralise kahju hüvitise suuruse

kindlaksmääramisel teeb kohus individuaalse otsuse, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades

sealjuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume (Riigikohtu

10.10.2013. a otsus nr 3-3-1-38-13, p 21 ja seal viidatud kohtupraktika).

15. Halduskohus mõistis kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitisena 600 eurot.

Vastustaja taotleb apellatsioonkaebuses I. Martalovi hüvitamiskaebuse täies ulatuses

rahuldamata jätmist ning eeltoodust ja apellatsioonkaebuse põhjendustest tulenevalt

vaidlustab ka halduskohtu poolt väljamõistetud hüvitise suurust.

Käesolevas asjas ei ole ilmnenud, et vangla oleks kaebajale võimaldanud pikemalt värskes

õhus viibida või võimaldanud muid tegevusi, mille tõttu oleks kaebaja saanud olla viidatud

185-l päeval kambrist väljas enam, kui vaid üks tund ööpäevas. Samas ilmneb asja

materjalidest, et vastustaja on üldiselt järginud kambri olmetingimustele esitatavaid nõudeid

ning kaebajat ei hoitud vähem kui 3 m² isikliku ruumiga kambrites kinni järjepanu kogu

vaidlusaluse perioodi jooksul, vaid ajavahemike kaupa (s. h maksimaalselt 29 päeva

järjepanu) ning suuremal osal ajast, mil kaebaja vaidlusalusel perioodil Tallinna Vanglas

viibis, oli neis kambrites, kus ta viibis, kambri pinda ühe kinnipeetava kohta 3 m2 või enam.

Ringkonnakohtu hinnangul tuleb käesoleval juhul kahjuhüvitise väljamõistmisel arvestada ka

seda, et neil 185-l päeval, kui kaebaja viibis alla 3 m2 suuruse põrandapinnaga kambrites

kinnipeetava kohta, oli kambrite põrandapinna suurus 2,73 ja 2,97 m2 vahel, kusjuures

enamikul sellest ajast oli kambris ühe kinnipeetava kohta ruumi 2,9-2,97 m2. Sellisel juhul

erines põrandapind kinnipeetava kohta normist ainult 0,03-0,1 m2 võrra, millist erinevust ei

ole ilmselt reaalses elus võimalik isegi tajuda.

Ringkonnakohus võtab kahjuhüvitise suuruse määramisel ka arvesse, et mõningased

ebamugavused kuuluvad paratamatult vanglas viibimisega kaasnevate kannatuste ja

ebameeldivuste hulka VangS § 4¹ lg 1 mõttes. Samuti peab ringkonnakohus asjakohaseks

arvestada nii riigisisest kohtupraktikat analoogsetes vaidlustes kui ka asjaolu, et mittevaralise

kahju hüvitiseks määratud summa oleks kohane riigi olusid arvestades, s. o ühiskonna jõukuse

tase, võrreldavus ja õiglustunne ühiskonna vähemkindlustatud gruppide sissetulekute suhtes.

Lisaks peab ringkonnakohus vajalikuks silmas pidada, et kaebaja kinnipidamistingimuste

pinnalt väljamõistetava hüvitise päevamäär ei oleks suurem, kui on kohtupraktikas alusetult

kartseris viibitud aja eest välja mõistetud hüvitise päevamäär, kuna nimetatud olukorras on

kinnipeetavate õiguste riive oluliselt suurem. Võttes arvesse eeltoodud asjaolusid, rikkumise

iseloomu ja ulatust, peab ringkonnakohus põhjendatuks mõista kaebajale välja mittevaralise

kahju hüvitis summas 350 eurot.

16. Eeltoodust lähtudes tuleb Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldada

osaliselt. Ringkonnakohus tühistab Tartu Halduskohtu 28.07.2015. a otsuse osas,

millega halduskohus mõistis Tallinna Vanglalt I. Martalovi kasuks välja mittevaralise

hüvitise summas 600 eurot ning teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab

Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise summas 350 eurot,

muutes halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.

17. HKMS § 108 lg 2 sätestab, et kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud

proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Tartu Halduskohus vabastas 15.08.2014. a

määrusega kaebaja riigilõivu tasumisest osaliselt ja kohustas teda tasuma riigilõivu 45 eurot,

mida kaebaja ka tegi. Kuna ringkonnakohus muudab halduskohtu otsust väljamõistetava

hüvitise summa suuruse osas, siis muutub ka menetluskulude jaotus. Arvestades kaebuse

rahuldatud osa (350 eurot on 7,4 % 4725-st), tuleb eeltoodud sättest juhindudes kaebaja poolt

esimese astme kohtus tasutud riigilõivust 3,30 eurot Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja

mõista ning ülejäänud osa tasutud riigilõivust jätta kaebaja enda kanda.

18. Tallinna Vangla oli apellatsiooniastmes riigilõivu tasumisest HKMS § 104 lg 10 alusel

vabastatud. Seega puudub vajadus antud osas menetluskulude jaotamiseks.

Einar Vene

/allkirjastatud digitaalselt/

Agu Timmi

/allkirjastatud digitaalselt/

Maili Lokk

/allkirjastatud digitaalselt/