3-15-2305/25 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

E e s t i V a b r i i g i nimel

Kohus

Kohtunik

Otsuse tegemise aeg ja koht

Haldusasja number

Haldusasi

Menetlusosalised

Asja läbivaatamine

Tallinna Halduskohus

Sirje Kaljumäe

24. märts 2016, Tallinn

3-15-2305

V.T.i kaebus Tallinna Vangla 18.06.2015 käskkirja nr

5-2/837 ning 21.08.2015 vaideotsuse nr 5-15/15/21171-2

tühistamiseks

Kaebaja – V.T.

Vastustaja –Tallinna Vangla, volitatud esindaja Kerli Lubja

Kohtuistungil 16.02.2016

RESOLUTSIOON

1. Jätta V.T.i kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 25. aprillil 2016.

Vastuseks

esitatud

apellatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla karistas 18.06.2015 käskkirjaga nr 5-2/837 V. T.

vangla kodukorra punkti 1.11.1 rikkumise eest ja määras talle

distsiplinaarkaristuseks kartserisse paigutamise kümneks ööpäevaks katseajaga viis kuud (tl 3–4).

3-15-2305

2. Distsiplinaarmenetluse

alustamise

aluseks

oli

Tallinna

vangla

finants-

ja

majandusosakonna (FMO) spetsialisti Elmo Lepiku poolt 27.05.2015 kirjutatud ettekanne nr

1510 (tl 20). Käskkirja kohaselt nähtub E. Lepiku 27.05.2015 ettekandest nr 1510 ning samal

kuupäeval esitatud täiendavatest selgitustest juhtunu kohta (tl 21), et kinnipeetav suhtles

ettekande kirjutajaga ebaviisakal toonil, mõnitavalt ning agressiivselt (vehkides kätega ning

suheldes kõrgendatud hääletoonil/karjudes, solvanguid kasutades). Distsiplinaarmenetluse

materjalidele tuginedes on Tallinna Vangla välja selgitanud, et kinnipeetavale anti võimalus

rahuneda ning korraldus käituda edaspidi viisakalt. Samuti anti kaebajale hoiatus, et ebaviisaka

käitumise jätkumine võib kaasa tuua edasise töölt eemaldamise. V.T. ei kasutanud võimalust oma

käitumist muuta.

3. Tallinna Vangla jättis 21.08.2015 vaideotsusega nr 5-15/15/21171-2 (tl 5–6) rahuldamata

V.T.i vaide käskkirja nr 5-2/837 kehtetuks tunnistamiseks.

4. Tallinna Halduskohtule saabus 14.09.2015 V.T.i kaebus Tallinna Vangla 18.06.2015

käskkirja nr 5-2/837 ja 21.08.2015 vaideotsusega nr 5-15/15/21171-2 tühistamiseks.

5. Tallinna Vangla esitas 19.10.2015 kaebusele vastuse, milles palub jätta kaebuse

rahuldamata ning kaebaja menetluskulud tema enda kanda.

6. Kohus on esmalt määranud asjaläbivaatamise kirjalikus. Kaebaja soovis 17.11.2015

taotluses tunnistajate ülekuulamist kirjalikult. Kohus määras 29.12.2015 määrusega asja

läbivaatamise kohtuistungil.

POOLTE SEISUKOHAD

7. Kaebaja taotleb distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja ja selle peale

esitatud

vaideotsuse tühistamist, esitades järgmised seisukohad.

7.1. Vangla kodukorra punktis 1.11.1 on ammendavalt sätestatud isikute ring, kellega

suhtlemisel

peab

järgima üldtunnustatud

viisakusreegleid.

Vangla

finants-

ja

majandusosakonna töötaja ei ole ametnik. Seega ei saa kaebajale ette heita kodukorra punkti

1.11.1. rikkumist.

7.2.

Käskkirjas ei ole selgitatud, milliste ühiskonnas kehtivate tavade ja normide kohaselt on

kõrgendatud toonil rääkimine või karjumine või kätega žestikuleerimine agressiivne käitumine.

Kaebaja leiab, et agressiivsus väljendub eelkõige kallaletungi- või ründeohuna. Vanglas töötava

isiku suhtes rahulolematuse väljendamine ei tähenda agressiivset või ebaviisakat käitumist.

Arvamuse avaldamine ja rahulolematuse väljendamine ei pruugi alati tähendada agressiivset

või ebaviisakat käitumist ka juhul, kui see toimub kõrgendatud toonil rääkides või

žestikuleerides.

7.3.

E. Lepiku ettekanne ja täiendav seisukoht on vastuolulised selles, kas kaebaja käitus

ebaviisakalt ning kasutas ebatsensuurseid ja labaseid väljendeid.

7.4. Tallinna Vangla on rikkunud distsiplinaarmenetluse norme: ettekanne koostati 27.05.2015,

kuid seda tutvustati alles 05.06.2015; menetluses pole võetud seletusi juhtumit pealt näinud

isikutelt. Asjaolusid pole korrektselt välja selgitatud ning see muutis menetluse ja selle

lõpptulemuse erapoolikuks.

2(11)

3-15-2305

7.5. Käskkirjast ei selgu, kuidas kujunes järeldus, et tegu oli raske ning julgeolekut ohustava

rikkumisega ning miks selline karistus valiti. Kui rikkumine oli raske, siis kuidas peeti piisavaks

10 päeva pikkust kartserikaristust ja veel katseajaga.

7.6.

Vaideotsuse on teinud ebapädev isik. Kuna käskkirja andis inspektor-kontaktisik, pidi

vaide vangla sisekorraeeskirja (VSKE) § 12 lg 21 kohaselt selle lahendama üksuse juht, kuid

vaideotsuse on allkirjastanud direktor.

8. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja

enda kanda.

Vastustaja väidab järgmist.

8.1.

Kodukorra punktis 1.11.1 kasutatud väljend „vanglateenistuja“ on üldmõiste

vanglaametnike ja vangla töötajate kohta, hõlmates mõlemaid. Kinni peetavatel isikutel lasub

kohustus käituda viisakalt kõigi vanglas töötavate isikutega. Töökorralduslikult ei ole mõeldav,

et kinnipeetaval oleks kohustus käituda viisakalt vaid ametnikega. Kinnipeetavad puutuvad

kokku suure osa vanglateenistujatega – laotöötajad, kokad, meedikud jne ning finants- ja

majandusosakonna spetsialist juhendab tööhõives osalevaid kinnipeetavaid nende

igapäevatöös. Viisakusreeglite järgimist ja lugupidavat suhtumist kaaskodanikesse eeldatakse

ka kinnipidamisasutusest väljaspool ning vangla ülesandeks on tagada kinnipeetavate

taasühiskonnastamine vabanemiseks.

8.2. 18.06.2015 käskkirjas on põhjalikult kirjeldatud, milles väljendus kaebaja lugupidamatu ja

ebaviisakas käitumine ning millist ohtu tajus E. Lepiku kinnipeetavaga suheldes. Konflikti

puhul ei pruukinud esineda konkreetset ründeohtu, kuid kodukorra punkti 1.11.1 kohaselt tuleb

kinnipeetavatel järgida kõiki üldtunnustatud viisakusreegleid. E. Lepiku poolt kirjeldatud

intsidendi puhul nähtub selgelt, et kinnipeetav kasutas mõnitavat tooni, ei allunud korduvalt

korraldustele ega täitnud korrektselt oma töökohustusi. E. Lepiku on oma selgitustes märkinud,

et kinnipeetava hääletoonist ja käitumisest võis välja lugeda ähvardusi. Seega puudub kahtlus,

et V.T. ei järginud kodukorra punkti 1.11.1.

Agressiivsus ei ole ainult ründe- või kallaletungiohuna tajutav käitumine, vaid võib väljenduda

ka solvamise, mõnitamise, ironiseerimise või karjumisena. Ettekandest lähtuvalt võib asuda

seisukohale, et kaebaja on praeguse juhtumi puhul käitunud agressiivselt ning kindlasti mitte

viisakusreeglite piires.

8.3. Kinnipeetavatel on õigus väljendada oma seisukohti ja rahulolematust, kuid seda tuleb teha

viisakusreeglite piires. Kinnipeetavatel on võimalik rääkida probleemidest inspektor-

kontaktisikutega, pöörduda teiste ametnike poole või kirjutada pöördumine vangla juhtkonnale

või üksuse juhile. Kui kinnipeetaval esineb töö juures konflikte temaga koos töötavate

isikutega, on tal võimalik pöörduda otsese ülemuse poole või teiste vangla töötajate poole.

Aktsepteeritav ei ole aga vanglateenistuja vastu suunatud ebaviisakas käitumine, agressiivsus

või karjumine. Käesoleval juhul ei ole kinnipeetav suutnud täita vangla kodukorrast tulenevat

nõuet järgida viisakusreegleid ning talle distsiplinaarvastutuse kohaldamine on põhjendatud.

8.4. Distsiplinaarmenetlus on läbi viidud õiguspäraselt. Kaebajale on antud võimalus

omapoolseteks selgitusteks, mida on menetluses arvestatud. Teised finants- ja

majandusosakonna töötajad kuulsid intsidendist E. Lepiku vahendusel, seega polnud

täiendavate selgituste kogumine neilt põhjendatud. V.T. tunnistab 08.06.2015

selgitustes et kasutas oma otsese ülemuse E. Lepikuga suhtlemisel kõrgendatud tooni, žeste

ning väljendas rahulolematust talle jagatavate tööülesannetega. Puudus vajadus täiendavaid

selgitusi koguda, kuna asjaolud oli võimalik välja selgitada V.T.i ja E. Lepiku

selgitustega.

3(11)

3-15-2305

8.5. Vaidlustatud käskkiri on antud menetlusnorme järgides, on proportsionaalne ja

eesmärgipärane. Kaebuse esitajat on varasemalt korraldusele allumatuse eest noomitusega

distsiplinaarkorras karistatud, seega ei oleks eesmärgipärane määrata uut noomitust või

kergemat distsiplinaarkaristust, kuna nimetatu ei oleks kooskõlas karistuse määramise

eesmärkidega. Katseajaga määratud kartserikaristus on iseenesest hoiatava iseloomuga ning

seda ei pöörata täitmisele, kui kinnipeetav ei pane katseaja jooksul toime uut

distsipliinirikkumist. Seega ei ole tegemist liiga range karistusega.

8.6. Vaideotsusest nähtuvalt on vaidemenetluses kontrollitud vaide aluseks olevaid asjaolusid

ning hinnatud käskkirja õiguspärasust, seega on vaideotsus tehtud kehtivast õigusest lähtudes.

Kehtiva õiguse järgi ei ole keelatud, et vaide lahendab isik, kes on samas asjas viinud läbi

distsiplinaarmenetluse. Puudub alus kahelda ametnike erapooletuses ja õiguspärase menetluse

läbiviimises. Üksuse juhil on vaide läbivaatamise pädevus.

KOHTU SEISUKOHT

9. Vaidlus asjas on kaebajale distsiplinaarkaristuse määramise õiguspärasuse üle.

Vaidlustatud

distsiplinaarkaristuse

määramise

käskkirja

õiguslikuks

aluseks

on

vangistusseaduse (VangS) § 63 lg 1 p 4, § 64 lg 4 ja § 65 lg 2 ning kaebajale on ette heidetud

Tallina Vangla direktori 31.01.2013 käskkirjaga nr 20 kinnitatud „Tallinna Vangla kodukord“

(Kodukord) punkti 1.11.1 rikkumist

10. VangS § 67 p 1 sätestab, et julgeoleku tagamiseks vanglas on kinnipeetav kohustatud

täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele.

Kodukorra p 1.11.1 järgi peab kinnipeetav vanglateenistujatega, vangla külastajatega ning

kaaskinnipeetavatega

suhtlemisel

järgima

kõiki

üldtunnustatud

viisakusreegleid.

Vanglateenistuse ametniku poole pöördumisel peab kinnipeetav kasutama Teie-vormi.

Kohtumisel teenistujatega ning vanglat külastavate ametiisikutega peab kinnipeetav neid

tervitama püsti seistes. Üheski vestluses ega pöördumises ei tohi kasutada ebatsensuurseid,

kahemõttelisi, ähvardava sisuga ning väärikust riivavaid väljendeid. Kinnipeetava hääletoon ja

kehakeel ei tohi olla agressiivsed.

Tulenevalt VangS § 63 lg-st 1 on selle seaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude

õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kinnipeetavale lubatud kohaldada samas sätestatud

distsiplinaarkaristusi, sh ka kartserisse paigutamist kuni 45 ööpäevaks.

11. Vaidlustatud käskkirja aluseks olnud ettekande nr 1510 (tl 20) kohaselt käitus

kinnipeetav abitööline V.T. 26.05.2015 töötsoonis üleolevalt, ebaviisakalt, ei allunud

korraldustele, muutus agressiivseks ja ohtlikuks. Ettekande koostanud FMO spetsialist leidis, et

kinnipeetav eiras korraldusi korduvalt ning rikkus distsipliini ega sobi töökohale. Ühtlasi tegi ta

ettepaneku V. T. töölt kõrvaldada. Samal päeval koostatud pikemas ettekandes (tl 21–21p) on

FMO peaspetsialist juhtunut üksikasjalikumalt selgitanud. Kaebaja on juhtunu kohta saanud

oma selgitused anda 08.06.2015 (tl 22–22p).

12. Kaebaja on seisukohal, et kodukorra punktis 1.11.1 on ammendavalt loetletud isikute

ring, kelle suhtes viisaka suhtluse kohustus kehtib ning finants- ja majandusosakonna töötaja

nende hulka ei kuulu, kuna ta ei ole vanglateenistuja.

Kohus selle seisukohaga ei nõustu. Kodukorra viidatud sätte eesmärgiks ei saa olla lubada

ebaviisakat käitumist isikute suhtes, kes mingi formaalse kriteeriumi tõttu ei kvalifitseeru

loetelus selgesõnaliselt nimetatud isikute hulka, sh ei kuulu vanglateenistuse mõiste alla VangS

4(11)

3-15-2305

§ 111 mõttes. Finants- ja majandusosakonna töötajad viivad kinnipeetavatega kokku puutudes

samamoodi ellu vangistuse eesmärke nagu teised vanglas töötavad isikud ning pole mõistlik, et

kinnipeetav

peaks

erinevate

vanglatöötajatega

suhtlemisel

järgima

erinevaid

käitumisstandardeid. Kodukorra p 1.11.1 kohustab kinnipeetavat viisakalt käituma ka teiste

kinnipeetavate ning vanglat külastavate isikutega. Seega siis kõikide inimestega, kellega ta

vanglas kokku puutub. Kohus nõustub vastustajaga, et suunates kinnipeetavat viisakale

suhtlemisele täidetakse vangistuse elluviimise üht ülesannet – valmistada isikut ette

tagasipöördumiseks vanglavälise elu juurde, mh ka süvendada harjumust üleüldiselt viisakalt

suhelda.

13. Käskkirja järgi heitis vastustaja kaebajale ette nii üleolevat kui ka ebaviisakat käitumist

ja ähvardavat ning ohtlikuna näivat suhtlemist, mis seisnes nii tema poolt kasutatud väljendites

kui ka kehakeeles ja žestikuleerimises.

13.1. E. Lepiku ettekandest ja selle täiendusest ilmneb, et kaebaja distsiplinaarkaristuseni

viinud käitumine seisnes järgnevas. E. Lepiku sisenes 26.05.2015 kella 14.50 paiku ruumi, kus

kaebaja (abitöölisena töötav kinnipeetav) istus toas pehmel tugitoolil, jalg üle teise. E. Lepikut

märgates liigutas kinnipeetav toolil lamades pika kivipuuriga laual olevat tööülesannet

(saatmisülesanne), andes märku, et töö on tehtud ja tulgu võtku E. Lepiku dokument ise laualt.

Kaebaja otseselt nii ei öelnud, kuid toimunu nägi E. Lepiku hinnangul nii välja. Seepeale ütles

E. Lepiku kaebajale, et pole viisakas sellisel moel ülesannet tagastada ja seletas, et kui keegi

ametnikest või teenistujatest siseneb, on viisakas tõusta toolilt püsti. Samuti ütles, et samal

teemal on eelnevalt 1-2 kuud tagasi räägitud ja teised abitöölised peavad sellest korrast kinni.

Seepeale vastas kaebaja, et on väsinud ning ta ei kavatsegi iga kord püsti tõusta, kui iga 15

minuti järel siseneb keegi. Lõpuks kaebaja siiski tõusis, kuid ei reageerinud korraldusele anda

viisakalt laual olev saatmisülesanne üle. Seejärel lahkus E. Lepiku koos teise kinnipeetavaga

(A. G.) täitma kiireloomulist ülesannet.

13.2. Hiljem (umbes kell 15.40) vestles kaebaja sama ruumi ukse juures teiste kinnipeetavatega

ning E. Lepikut nähes demonstreeris tema suhte lugupidamatust, lamades küünarnukk

ukselingil ning hakkas E. Lepikuga üleoleval toonil rääkima, samal ajal käega vehkides. E.

Lepiku tegi kaebajale märkuse, et sellisel viisil ei ole viisakas rääkida ei ülemusega ega ükskõik

kellega ning nõudis, et kinnipeetav seisaks viisakalt ja räägiks rahulikult. Kaebaja võttis korraks

ironiseerides valveseisaku ja seejärel taas lömitava hoiaku, toetudes ukselingile. E. Lepiku ütles

kaebajale, et kui viimane oma käitumist ei paranda ega viisakalt ja rahulikult ei räägi, on ta

sunnitud kaebaja töölt kõrvaldama. Seepeale andis kaebaja E. Lepikule märku, et ei soovita

ennast õpetama hakata. Kaebaja hääletooni ja käitumist arvestades tundus öeldu E. Lepikule

pigem ähvardusena. Korraldusele ülbe käitumine lõpetada reageeris kaebaja labaste

ebatsensuursete väljenditega. E. Lepiku pöördus tagasi kaebaja juurde paberilehega, et lasta

kirjutada seletuskiri (miks kinnipeetav käitub ebaviisakalt, ei allu korraldustele ja rikub korda).

Seepeale karjus kaebaja, et E. Lepiku pole vormikandja ja tema korraldusi ei peagi täitma ning

ta ei kavatsegi kirjutada. Rääkimise (karjumise) ajal vehkis kaebaja kätega ja kasutas labaseid

ebatsensuurseid väljendeid, lubades kasutusele võtta venekeelsed ropud sõnad, kui teda rahule

ei jäeta. Ta ei öelnud küll ühtegi roppu sõna, kuid ütles, et E. Lepiku on väga ülbeks ja

nõudlikuks muutunud. E. Lepiku arvates muutus vestlus liiga ohtlikuks, kaebaja pidas ennast

üleval väga agressiivselt. E. Lepiku ütles kaebajale, et viimane on kõvasti üle piiri läinud ning

lahkus ruumist. Pärast nõupidamist otsese ülemusega helistas E. Lepiku järelevalveosakonna

juhatajale ja palus kaebaja töölesaatmiskavast maha võtta.

13.3. Kaebaja väitel on E. Lepiku erineval ajal koostatud ettekanded vastuolulised. Kohus

sellega ei nõustu. Esimeses ettekandes (nr 1510, tl 20) on E. Lepiku lühidalt

märkinud, et

5(11)

3-15-2305

kinnipeetav käitus üleolevalt, ebaviisakalt ega allunud korraldustele, rikkus distsipliini ja

muutus agressiivseks ning ohtlikuks. Samal päeval esitatud pikemas ettekandes (tl 21 ja 21p) on

ettekande aluseks olnud sündmusi ja kaebaja käitumist kirjeldatud põhjalikumalt, kuid selles

sisalduvad kõik esimeses ettekandes märgitud etteheited.

14. Ebaviiskus väljendus ettekande ja selle alusel antud käskkirja kohaselt nii verbaalses

suhtluses (üleolev kõnepruuk ja labaste väljendite kasutamine) kui ka kaebaja poosides ja

kehaasendis (E. Lepikuga suhtlemisel lamasklemine tugitoolis ja lösutav hoiak toetudes

ukselingile). Ettekandest ega selle järel esitatud E. Lepiku seletustest ei selgu, milliseid

ebatsensuurseid või ebaviisakaid väljendeid kaebaja täpsemalt kasutas ning kas ta kasutas

ebatsensuurseid väljendeid.

Ettekandest ja E. Lepiku seletustes ilmneb ka, et kaebaja kasutas temaga suhtlemisel ähvardavat

kõnepruuki ja karjus. Ähvardavaks pidas E. Lepiku järgmisi momente suhtluses: „ei soovita

ennast õpetama hakata“; „et E. Lepiku on väga ülbeks ja nõudlikuks muutunud“ ning lubas

kasutusele võtta venekeelsed ropud sõnad, kui teda rahule ei jäeta. Sellele lisandus

žestikuleerimine – kätega vehklemine.

E. Lepiku pidas taolist käitumist agressiivseks ning ähvardavaks ja teda ohustavaks.

15. Kaebaja ei eita konfliktse olukorra kujunemist tema ja E. Lepiku vahel ning möönab

seda nii distsiplinaarmenetluses antud seletuses (tl 22 ja 22p) kui ka kohtumenetluses. Ta ei eita

ka kõrgendatud toonil kõnelemist, kuid väidab, et seda tegid nad E. Lepikuga mõlemad.

15.1. Kaebaja kirjeldas lisaks distsiplinaarmenetluses antud seletustele kohtuistungil, esimese

vahejuhtumi osas toimunud vestlust järgmiselt. Ta tuli töölt ning istus laua taha toolile ning

lohistas saatelehte edasi ja tagasi. Elmo Lepik tuli sisse ning küsis, mida ta teeb. Kaebaja ütles, et

ei tee midagi ning panin puuri ära ja lükkas saatelehe laua äärele. Seejuures ütles kaebaja, et tal

on kõik valmis. E. Lepiku küsis, miks ta seda (saateleht) veeretab mööda lauda. Kaebaja vastas,

et mis vahet sellel on, mida ta teeb, ta puhkab praegu. Samuti lisas, et ega ta ei riku ju seda lehte

ära. E. Lepiku küsis, aga kuidas kaebaja seda lehte ulatab talle.

15.2. Ajaliselt mõnevõrra hiljem (ettekande kohaselt umbes 15.40) toimunu kohta selgitas

kaebaja kohtuistungil täiendavalt, et juhtunu nägi välja nii nagu tunnistaja M. rääkis (vt otsuse p

16.2). Kaebaja väljendas pahameelt, et pidi M. järelt koristama ning ütles seda ka E. Lepikule

(„Mina tulen alles töölt, ma ei jõudnud istudagi, paar minutit võib-olla. Teie tulete ja ütlete, et

läheme koristama“.) Tema ütles, et sina teed seda, mida ma käsin. Mina üritasin talle selgeks

teha, et nii asjad ka ei peaks käima ning et see ei ole inimlik suhtlemine. Kui E. Lepiku hakkas

ära minema, seisis kaebajas väljas, toetudes õlaga ukse peale. Kui E. Lepiku ringi keeras ja

kaebaja poole vaatas, oli ta näost üleni punane ning oli näha, et inimene on närvis. E. Lepiku

küsis kaebajalt: „Kuidas sa seisad minu ees?“. Kaebaja küsis vastu: „Kuidas ma pean seisma?“.

Kaebaja selgituste kohaselt on ta töötanud Elmo Lepikuga koos umbes aasta, tal on olnud

vaidlusi, kuid mitte konflikte. Vaidlused tulevad töö käigus, näiteks on antud vahepeal mõni

teine, kiirem. Tööülesanne ning on tulnud selgitada, miks teine tööülesanne siis seisab.

15.3. Kaebaja ei ole eitanud ka žestikuleerimist suhtlemisel kuid ei pea seda ähvardavaks ega

kedagi ohustavaks.

16. Konfliktset vahejuhtumit kaebaja ja E. Lepiku vahel kinnitasid ka kohtuistungil üle

kuulatud kinnipeetavad.

6(11)

3-15-2305

16.1. Tunnistaja A. G. ütluste kohaselt arenes konflikt olukorras, kus E. lepiku andis oma

erialast tööd teinud kinnipeetavtele (sh kaebajale) korralduse minna koristustöödele. Tunnistaja

sõnul provotseeris E. Lepiku konflikti esmalt sellega, et talle ei meeldinud kaebaja poos.

Tunnistaja ei näinud tema sõnul selles midagi iseäralikku ega ähvardavat. Seejärel andis E.

Lepiku kaebajale korralduse seista sirgelt käed kõrval. Seejärel, kui kinnipeetavad pärast töö

lõpetamist suundusid puhkeruumi, kus kaebaja istet võttis, andis ruumi sisenenud E. Lepiku

kaebajale taas korralduse püsti tõusta, Tunnistaja ütluse kohaselt tõusis kaebaja püsti ning

tunnistaja ei täheldanud mingeid temapoolseid ähvardusi. Tunnistaja selgitas veel, et E. Lepikul

on üldse harjumus nõuda töölistelt püstitõusmist, talle ei meeldi, kuidas inimesed räägivad ning

ta kritiseerib pidevalt nende inimeste tööd, kes oma tööd tunnevad ja tegid seda juba enne E.

Lepiku ülemuseks saamist. Vastuseks kohtu küsimusele kaebaja pingetaluvuse kohta vastas

tunnistaja, et see sõltub olukorrast nagu kõikide inimeste puhul ning lisas, et kaebaja on väga

hea spetsialist keevitajana, kuid talle ei meeldi, kui tema töösse sekkuvad inimesed, kes seda ei

tunne.

16.2. Tunnistaja G. M. ütluse kohaselt väljendas kaebaja talle oma pahameelt, et pidi oma töö

pooleli jätma ja minema teise isiku (M.) järelt koristama. Tunnistaja nägi kaebaja ja E. Lepiku

suhtlust töökoha sissepääsu juures, mis toimus osaliselt eesti ja osaliselt vene keeles. Tunnistaja

ei mõista eesti keelt, kuid sai aru, et vaidlus oli tööalane. Tunnistaja selgitas, et tema enda

suhted E. Lepikuga olid varem pingelised, kuid on nüüdseks paranenud. Tunnistaja

iseloomustas kaebajat impulsiivse inimesena, kellel on „vastav“ kõnemaneer. Tunnistaja vastas

kohtu küsimusele, et tavaliselt tõustakse püsti, kui ruumi siseneb vangla töötaja. Vastuseks

kohtu küsimusele, kas seda tehakse igas situatsioonis, sh tööl viibides, märkis tunnistaja, et

tööpäeva alguses ülemuse ruumi sisenedes tõuseb ta püsti saab tööülesande, millest ka

räägitakse ja sellega suhtlus piirdub Tunnistaja sõnul ei ole mõeldav, et selline püstitõusmine

toimub igakordselt töö tegemise ajal, kui vanglatöötaja pidevalt sisse-välja käib.

17. Kaebaja märgib kaebuses, et ei mõista, milliste õigusnormide alusel on sisustatud

agressiivsus. Kaebaja väitel pole selge, milliste ühiskonnas kehtivate tavade ja normide

kohaselt on kõrgendatud toonil rääkimine või karjumine või kätega žestikuleerimine

agressiivne käitumine. Kaebaja leiab, et agressiivsus väljendub eelkõige kallaletungi- või

ründeohuna, mitte aga vanglas töötava isiku suhtes rahulolematuse väljendamises. Vastustaja

hinnangul ei ole agressiivsus ainult ründe- või kallaletungiohuna tajutav käitumine, vaid võib

väljenduda ka solvamise, mõnitamise, ironiseerimise või karjumisena.

18. Tallinna Vangla kodukorra p-s 1.11.1 on sätestatud üldisem viisaka käitumise kohustus

ning välja toodud ka selle täpsemad sisuelemendid, sh kohustus mitte väljenduda agressiivselt

ei sõnas ega käitumises. Agressiivsust pole vangistusõiguse normides üheselt defineeritud ja

tuleb lähtuda tavatähendusest. Seejuures annab esmase hinnangu käitumisele, sh selle viisakuse

ja agressiivsuse aspektist konkreetne isik (vanglateenistuja) kes seda käitumist tajub.

Kaebaja ise on 08.06.2015 seletuses ning eelnevalt esitatud seletustes kohtuistungil, et

märkinud, et tema ja E. Lepiku vahel toimus vestlus, kus mõlemad rääkisid kõrgendatud toonil.

Kaebaja ei eita ka žestikuleerimist vestluse ajal, kuid leiab, et see ei ohusta kedagi.

Kohtuistungil tunnistajana üle kuulatud kaaskinnipeetavad kinnitasid suhtluse pingelisust.

Kuigi tunnistaja A. G. väitis E. Lepiku provotseerivat käitumist kõnealuses situatsioonis ning

tunnistaja M. mainis tema enda varasemalt pingelisi suhteid E. Lepikuga, ei ole käesoleva

haldusasja tõendite põhjal alust järeldada, et kinnipeetava käitumise põhjustas FMO töötaja

provokatiivne käitumine.

7(11)

3-15-2305

Kohtupraktika kohaselt ei saa distsipliinirikkumise koosseisuvälised asjaolud

(nt

vanglaametniku käitumine) mõjutada otsustust, kas isik on karistatava distsipliinirikkumise

toime pannud ning kuidas see tegu tuleb kvalifitseerida. Küll aga võib selliseid asjaolusid

arvesse võtta karistuse liigi ja määra üle otsustamisel (Riigikohtu 06.06.2012 otsus haldusasjas

nr 3-3-1-91-11, p 12).

Kaebaja ei varja oma rahulolematust töökorralduste andmise suhtes ning on püüdnud seda ka

põhjendada. Arvestades Kodukorra punktis 1.11.1 sätestatut ja vangistuse täideviimise

eesmärke ja olemust üldisemalt ei saa kinnipeetav aga väljendada oma seisukohti ebaviisakas

sõnastuses, millega kaasnevad lugupidamatust väljendavad žestid või kehahoiak ning tegevus

(püsti tõusmata jätmine, lösutav hoiak, korraldustele viivitusega reageerimine). Asjas ei ole

tuvastatav konkreetselt ebatsensuursete sõnade kasutamine, mida E. Lepiku küll ettekandes

märkis. Tuvastatud on suhtlus kõrgendatud hääletoonil ja žestikuleerides. Samuti ei ole kaebaja

väitnud, et ta pole kasutanud selliseid väljendeid, mida E. Lepiku oma ettekande kohaselt

ähvardusena tajus (vt otsuse p 14, teine lõik).

Kohus nõustub vastustajaga, et distsiplinaarmenetluses välja selgitatud asjaoludel oli tegemist

Tallinna Vangla kodukorra p-s 1.11.1 sätestatud käitumiskohustuse rikkumisega.

19. Kaebaja väitel ei selgu vaidlustatud käskkirjast, miks tema tegu on peetud raskeks ja

julgeolekut ohustavaks ning kuidas see mõjutas karistuse valikut.

Vastustaja on käskkirjas esmalt kirjeldanud distsiplinaarmenetluses välja selgitatud käitumist

(tl 4, esimene lõik) ning on selgitanud vangistuse täideviimise eesmärgi ja vangla ülesannete

taustal, miks on vajalik sellise käitumise eest kohaldada distsiplinaarvastutust (tl 4, teine lõik).

Eelnevale tuginedes on vastustaja teinud järelduse, et tegemist on raske ja vangla julgeolekut

ohustava rikkumisega (tl 4, kolmas lõik). Seega ei ole kohtu hinnangul tegemist meelevaldse

järeldusega, vaid vastustaja on tuvastatud tegu hinnanud vangistuse täideviimise eesmärgi ja

vangala ülesannete (sh korra ja julgeoleku tagamine vanglas) taustal.

Vangistusseadus, sätestades § 63 lg-s 1 kinnipeetavatele kohaldatavate distsiplinaarkaristuste

loetelu, ei näe ette selget gradatsiooni nende kohaldamisel (Riigikohtu viidatud otsus

haldusasjas nr 3-3-1-91-11, p 14). Karistuse kohaldajal on igakordne kohustus õiguspärase

kaalumise teel otsustada karistamise põhjendatus, karistuse valik ja nt kartserikaristuse puhul

selle pikkus. Samuti võib kaalutlus hõlmata ka karistuse täitmise edasilükkamist ja selle kestust

(Vangs § 65 lg 2). Üldjuhul tuleb kartserikaristust pidada raskeimaks võimalikest.

Vangistusõiguse normidest ei tulene, et kartserikaristuse määramisel peaks olema tegu

määratletud raske või julgeolekut ohustava teona, kuid karistuse määrajal on kohustus valida

karistus, mis on kooskõlas teo iseloomu ja muude asjas välja selgitatud asjaoludega. VangS §

63 lg 3 kohaselt võetakse distsiplinaarkaristuse valikul arvesse vangistuse täideviimise

eesmärki(Riigikohtu viidatud otsus asjas nr 3-3-1-91-11, p 14).

20. Kohtupraktikas on leitud, et üldjuhul ei ole alust käsitada ebaviisakat käitumist (sh

vanglaametnikega karjudes suhtlemist) raske rikkumisena. Erandlikel juhtudel võib aga näiteks

rikkumise intensiivsus, kestus ja sellega kaasnevad tagajärjed koosmõjus olla sedavõrd

ulatuslikud, et ebaviisakat käitumist saab pidada raskeks rikkumiseks (Riigikohtu otsus

haldusasjas nr 3-3-1-3-15, p-d 23 ja 24). Kohtupraktika kohaselt tuleb vanglateenistuja suhtes

lugupidamatusse käitumisse suhtuda rangelt. Lugupidamatu suhtumine vanglaametnikesse

riivab nende autoriteeti ning võib seeläbi ohustada korda ja julgeolekut kinnipidamisasutuses.

Julgeoleku tagamine vanglas kuulub vangla vastutusalasse ja selle tagamiseks

meetmete

8(11)

3-15-2305

võtmisel on tal kaalutlusruum, millesse kohus ei saa sekkuda. (Tallinna Ringkonnkohtu

21.04.2015 otsus haldusasjas nr 3-14-50250, p 15).

Eeltoodud seisukohti ei muuda ka asjaolu, et isikul kelle suhtes kaebaja väidetavalt

lugupidamatult ja ähvardavalt käitus oli FMO töötaja. Ka kinnipeetavate tööalane juhendamine ja

töö korraldamine on osa vangla igapäevaelust ning ka selles lõigus ei saa vangla lubada korda ja

julgeolekut ohustavat käitumist ning peab oma eesmärke ja vanglaolustiku eripära arvestades

reageerima.

21. Praegusel juhul on vastustaja karistuse määramisel hinnanud umbes tunni aja jooksul

kahes erinevas, kuid omavahel seotud situatsioonis, kus kinnipeetava ebaviisakas ja/või

ähvardav suhtlusviis ei seisnenud üksikus lauses või žestis, vaid mitmetes järjestikustes

väljaütlemistes ning liigutustes ja kehahoiakus.

Lugupidamatu või ähvardava käitumisena määratlemist ei välista, et kaebaja ise oma käitumist

sellisena ei tajunud. Samuti ei muuda vastustaja järeldusi ebaõigeks asjaolu, et kaebaja on

tunnistajate sõnade kohaselt impulsiivne inimene ning ta kasutas talle omast kõnemaneeri.

Kinnipeetava käitumise hindamine ebaviisaka ja ähvardavana ei saa üldjuhul sõltuda sellest, et

selline teguviis ongi mõnele isikule omane ja tema puhul saaks sellist toimimist lubada.

Niisuguse lähenemisega antaks ülejäänud kinnipeetavatele eksitav ja segadust tekitav signaal

käitumisstandardi kohta.

22. Kaebaja ja tunnistajad on rõhutanud, et kõnealune käitumine leidis aset töösituatsioonis

ning tegemist oli tööalase vaidlusega. Kohtu hinnangul ei saa olukorra eripära siiski tingida

madalamaid nõudeid kohustusele käituda viisakalt ja hoiduda ähvardavast või ähvardavana

mõjuvast käitumisest. Kuigi hästi toimiva tööalase suhte korral on mõistetav, et töötavate

kinnipeetavate ja nende ülemuseks oleva FMO töötja vahel võib kujuneda hea tööalane ja mitte

alati ülemäära formaalne õhkkond, ei saa ka selles olukorras lubada järeleandmisi ebaviisaka,

ähvardava või muul moel lubamatu käitumise korral. Ka tunnistaja G. M. kinnitas

kohtuistungil, et tavapäraselt tõustakse vangla töötaja ruumi sisenedes püsti, st järgitakse

kodukorras ette nähtud käitumiskohustust.

23. Vastustaja on käskkirjas karistuse valikut põhjendanud. Vastustaja on arvestanud teo

iseloomu ja kaebaja kehtivaid karistusi. Tal oli karistuse määramise hetkel kaks kehtivat

distsiplinaarkaristust – korraldustele allumatuse ja suitsetamise eeskirjade rikkumise eest

(kinnipeeturegistri väljatrükk, tl 25). Samuti on arvestatud, et kokkusaamiste keelamine

halvendaks suhteid lähedastega ning kinnipeetaval ei ole viimasel ajal kokkusaamisi olnud.

Noomitust või elektriseadme keelamist ei pidanud vastustaja kohaseks karistuseks teo iseloomu

arvestades.

Vastustaja ei ole käskkirjas tähelepanuta jätnud kaebaja distsiplinaarmenetluses esitatud väidet,

et ka vestluse teine osaline rääkis kõrgendatud toonil. Vastustaja on seejuures selgelt

esmatähtsaks pidanud vanglas korra ja julgeoleku tagamise aspekti.

Karistus on määratud katseajaga (viis kuud). Seegi on kaebaja kaalutlusotsus, millega on

kinnipeetavale endale antud võimalus asuda õiguskuulekale käitumisele ning seeläbi vältida

kartserikaristuse kandmist. VangS § 65 lg 2 sätestab, et vanglateenistuse ametnik võib

distsiplinaarkaristuse või selle osa täitmisele pööramise edasi lükata tingimusel, et kinnipeetav

ei pane katseajal toime uut distsipliinirikkumist. Katseaeg määratakse ühest kuni kuue kuuni.

Vangistusõiguse normidest ei tulene, et katseaega ei võiks kohaldades mistahes karistuse või

kuitahes pika kartserikaristuse puhul. Ka suhteliselt pika kartserikaristuse (praegusel juhul 10

9(11)

3-15-2305

päeva) puhul võib karistuse määraja erinevate asjaolude koosmõjus jõuda kaalumist teostades

järeldusele, et karistuse täitmise edasilükkamisel võib olla kinnipeetavale piisav mõju ja

karistuse kohene täitmine poleks põhjendatud. Seega ei ole põhjendatud kaebaja seisukoht, et

sedavõrd pikka karistust ei saa pidada proportsionaalseks, kui see määratakse katseajaga.

Kohtu hinnangul ei ole vastustaja teinud karistuse valikul kaalumisviga, suhteliselt pika

kartseikaristuse mõju tasandab katseaja kohaldamine.

24. Kaebaja on väitnud ka menetlusnormide rikkumist karistuse määramisel, mis viisid

tema arvates ebaõige lõppjärelduseni.

24.1. Kaebajat on distsiplinaarmenetluse algatamisest teavitatud 05.06.2015, mida on

ettekandel nr 1510 allkirjaga kinnitanud kaebaja ning vanglaametnik (inspektor-kontaktisik)

Riina Leepkaln (tl 20). Kaebaja on saanud menetluses omapoolsed seisukohad esitada

08.06.2015 seletuses (tl 22 ja 22p) ning talle distsiplinaarmenetluse protokolli tutvustamisel

Kaebaja on märkinud protokolli tutvustamisel, et tal vastuväiteid ei ole (tl 24p). Seega sai

kaebaja kasutada oma õigus olla distsiplinaarmenetluses ära kuulatud ning esitada oma

vastuväiteid ja seisukohti.

24.2. Kaebajal on õigus selles, et kelleltki peale tema ei võetud juhtunu kohta

distsiplinaarmenetluses seletusi. Kaebaja hinnangul viis asjaolude välja selgitamata jätmine

ebaõigele lõppjäreldusele. Vastustaja on distsiplinaarsüüteo toimepanemise tuvastanud E.

Lepiku ettekannete ja kaebaja enda seletuse alusel. Seejuures ei vaidle kaebaja vastu talle ette

heidetavate tegude osas, vaid leiab, et tõendamata on see, et tema käitumine oli tingitud E.

Lepiku käitumisest ja kujunenud konfliktsituatsioonist. Kohtuistungil üle kuulatud tunnistajad

kinnitasid, et distsiplinaarkorras karistamiseni viinud suhtlus toimus konfliktes olukorras ning

et kõrgendatud häälel rääkis ka E. Lepiku. Samas ei ole ei kaebaja enda seletustest ega asjas

kogutud tõenditega, sh tunnistajate ütlustega tõendatud, et E. Lepiku oleks kaebajat

provotseerinud ebaviisakale ja ähvardavale käitumisele. Nõudlikkuse väljendamine vanglas

kehtiva korra tagamiseks ei ole sellena käsitletav. Seega ei võimalda ka täiendav uurimine asuda

kohtul vastustajast erinevale seisukohale.

24.3. Distsiplinaarmenetlust ei muuda õigusvastaseks kaebaja poolt välja toodud asjaolu, et

kuigi ettekanne kaebaja tegevuse kohta koostati 27.05.2015, teattai kaebajale menetluse

alustamisest alles 05.06.2015. kehtivast õigusest ei tulene vangla jaoks tähtaegu

distsiplinaarmenetluse üksikute toimingute jaoks. VangS § 64 lg 41 kohaselt võib karistuse

määrata mitte hiljem kui ühe kuu jooksul rikkumise teadasaamise päevast arvates ning seda

tähtaega ei ole vastustaja rikkunud (käskkiri anti 18.06.2015).

24.4. Kohtu hinnangul ei esine ka muid, kaebaja poolt välja toomata, menetluslikke või

vormilisi puudusi, mis annaks alust pidada vaidlustatud käskkirja õigusvastaseks.

25. Kaebaja on vaidlustanud ka tema vaide lahendamisel tehtud vaideotsuse, mis on kaebaja

väitel allkirjastatud pädevust mitteomava ametniku poolt. Vaideotsuse (tl 5–6) on allkirjastanud

Tallinna Vangla direktor. Kaebaja viitab vangla sisekorraeeskirja (VSKE) § 12 lg-le 21, mille

kohaselt vaatab üksuse juht läbi vaide, mis on esitatud inspektori-kontaktisiku või muu selle

üksuse koosseisus oleva isiku haldusakti või toimingu peale. Vastustaja väitel on ka

vaidlustatud vaideotsus õiguspärane.

VangS § 11 lg 41 kohaselt vaatab muu vanglas töötava isiku (v.a vangla direktor) haldusakti või

toimingu peale esitatud vaideid läbi vanglateenistus. Vanglateenistuse all mõeldakse vanglaid

10(11)

3-15-2305

kui valitsus- ja ametiasutusi koos nende ametnikega tervikuna (VangS § 1051 lg 2 p 2). Kaebaja

märgib küll õigesti, et VSKE § 12 lg 21 kohaselt vaatab vaide, mis on esitatud

inspektori-kontaktisiku või muu selle üksuse koosseisus oleva isiku haldusakti või toimingu

peale, läbi üksuse juht läbi. Praegusel juhul on käskkirja allkirjastanud inspektor-kontaktisik ja

vaideotsuse vangla direktor. Vangla direktori otsustuspädevus, sh vaiete läbivaatamisel, on

reguleeritud VSKE §-s 11. Selles sättes ei ole tõepoolest nimetatud vangla direktori pädevuses

olevaks inspektor-kontaktisiku haldusakti peale esitatud vaide läbivaatamist. Vaidlust ei ole, et

Tallinna Vangla (vanglateenistus) oli pädev vaiet läbi vaatama (VangS § 11 lg 41), seega ei ole

eksimust välispädevuse tähenduses. Isegi asutuse sisepädevuse rikkumise juhul ei tooks

pädevusnormi mittejärgimine kaasa haldusakti tühisust (HMS § 63 lg 2 p 3) või tühistamist

(HMS § 58), kui see ei mõjuta lõppotsustust. Vangla direktor juhib VangS § 106 järgi vangla

tööd ja täidab talle pandud muid ülesandeid. Vangla direktori poolt vaideotsuse allkirjastamine,

mis VSKE järgi on antud üksuse juhi pädevusse, ei kujuta endast asutuse sisepädevuse

rikkumist, mis võiks tingida vaidlustatud vaideotsuse tühistamise.

Kohtu hinnangul ei esine ka muid vaidlustatud vaideotsuse õigusvastasuse aluseid.

26. Eelnevat arvestades tuleb kaebus jätta rahuldamata.

MENETLUSKULUD

27. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud

pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebaja on kaebuse esitamisel tasunud riigilõivu 15 eurot. Kuna kaebus jääb rahuldamata, jääb

see kulu kaebaja enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud,

mistõttu jäävad ka tema võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 järgi tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Sirje Kaljumäe

11(11)