3-14-52667/33 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Einar Vene, Tiina Pappel ja Madis Ernits

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

17.03.2016, Tartu

Haldusasja number

3-14-52667

Haldusasi

Romeo Kalda kaebus Viru Vangla kodukorra

punkti 8.3.1.5 osaliseks tühistamiseks, spordikinnaste

kasutamise keelamise ja lattu äraandmisele

kohustamise toimingute õigusvastaseks tunnistamiseks

ning nende kasutamise võimaluse tagamise kohta

ettekirjutuse tegemiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 05.03.2015. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Romeo Kalda apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja/apellant Romeo Kalda

Vastustaja Viru Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 05.03.2015. a otsus

muutmata.

2. Jätta kaebaja menetluskulud kaebaja enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast, s.o hiljemalt 18.04.2016 (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vangla direktor kinnitas 23.01.2013. a käskkirjaga nr 1-1/19 vangla uue

kodukorra, mille p 8.3.2.4 sätestab, et vahistatu võib hoida kambris ühte paari kindaid

(v.a spordikindad). Viru Vangla täiendas 20.12.2013. a käskkirjaga nr 1-1/234 (tl 56-

62) kodukorda punktiga 8.3.1.5, mille kohaselt võib kinnipeetaval 1. aprillist kuni 1.

oktoobrini olla kambris üks paar kindaid (v.a spordikindad), kuid neid pole lubatud

kanda vangla siseruumides.

2.

18.08.2014 tegi vastustaja kaebajale allkirja vastu teatavaks, et kaebajal tuleb

hiljemalt 22.08.2014 edastada spordikindad inspektor-kontaktisiku kaudu isiklike

asjade lattu (tl 15). 22.08.2014 esitas kaebaja avalduse (tl 14), millesse märkis, et

annab kindad lattu paigutamiseks välja, ja palus need paigutada lattu.

3.

22.09.2014 esitas kaebaja vaide (tl 16-17), milles palus tunnistada Viru Vangla

kodukorra p 8.3.1.5 osaliselt kehtetuks ja teha ettekirjutus spordikinnaste kasutamise

tagamiseks vangla kontrolli all. Vangla tagastas 08.10.2014. a otsusega nr 6-12/221-4

(tl 27-28) vaide kodukorra p 8.1.3.5 osas kaebetähtaja ennistamata jätmise tõttu.

Vangla leidis, et vaidlustatud kodukorra punkt tehti kaebajale teatavaks 08.01.2014,

millest alates oli kaebajal kohustus hoiduda kinnaste kasutamisest, ning tähendust ei

oma, kuna talle anti korraldus need ära anda.

4. Kaebaja esitas 03.11.2014 halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse (tl 1-10,

69-73), milles palus tühistada Viru Vangla kodukorra p 8.3.1.5 isiklike spordikinnaste

keelamise osas, tunnistaks õigusvastaseks toimingud kinnaste lattu äraandmisele

kohustamisel, nende kasutamise ja hoidmise keelamisel ning teeks ettekirjutuse tagada

spordikinnaste kasutamise võimalus vangla kontrolli all. Kaebaja leidis, et vangla on

käitunud õigusvastaselt, kui tagastas vaide läbivaatamatult. Seda arvamust põhjendas

ta Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-29-14 tuginedes väidetega, et reaalselt hakkas

kodukorra muudatus kehtima alles siis, kui osakonda pandi üles kuulutus, kuni

22.08.2014 sai ta vaidlusaluseid spordikindaid kasutada vaid valvuri loal ja kontrolli

all ning need polnud tema valduses, vaid olid lukustatud pesuruumis. Veel leidis ta, et

varasema halduspraktika lõpetamine ja keeld on mittevajalik ja ebaproportsionaalne

ning lisas, et kodukorra vastava punkti kehtestamisel polnud vangla eesmärk keelata

vangla kontrolli all olevate spordikinnaste kasutamine, vaid see, et kambris ei või

hoida spordikindaid ja talvekindaid ei tohi siseruumis kanda. Vajadust spordikinnaste

järele põhjendas ta sooviga kaitsta oma tervist ja väitega, et osakonnas on osadel

kinnipeetavatel diagnoositud kätel nahahaigused.

Kaebaja märkis täiendavalt, et tema kindad on vangla poolt kontrollitud, neil puuduvad sõrmenukkidel ja

muudes kohtades erilised tugevdused ning rõhutas, et sai kindaid kasutada vaid sportimise ajal päevaruumis.

Viiteid spordikinnastest tulevale julgeolekuohule pidas ta talvekinnaste kambrisse lubamise tõttu otsituteks ning

väitis, et nende kasutamise praktika jooksul ei ole esinenud ühtegi julgeolekut ohustavat juhtumit. Veel väitis ta,

et kuna samas küsimuses toimunud kohtuvaidluses on vangla andnud lubaduse, et ta saab soovi korral

spordikindaid kasutada ja on seda ka pea viis aastat võimaldanud, on ta rikkunud usalduse kaitse ja õiguspärase

ootuse printsiipe ning lisas, et keelu kehtestamisel pole mingit kaalumist toimunud.

5. Vastustaja palus kaebusele esitatud vastuses (tl 40-41) jätta see rahuldamata.

6. Tartu Halduskohus jättis 05.03.2015. a otsusega (tl 77-78) kaebuse rahuldamata.

Kohus leidis, et Viru Vangla 20.12.2013. a käskkiri nr 1-1/234 tehti kaebajale allkirja vastu

teatavaks küll juba 08.01.2014, kuid asjaolu, et spordikindaid koheselt ära ei võetud ning

võimaldati nende kasutamist päevaruumis sporti tehes veel kuni 22.08.2014, andis

kinnipeetavale aluse järeldada, et see säte ei reguleeri kinnaste niisugusel viisil kasutamist.

Kuna kaebaja esitas vaide 30 päeva jooksul arvates päevast, kui kindad lattu paigaldamiseks

ära anda tuli, sai kohustusliku kohtueelse menetluse läbituks lugeda. Lähtuvalt sellest luges

halduskohus lubatuks ka tühistamisnõude. Spordikinnaste kasutamise keelamise ja lattu

äraandmisele kohustamise toimingu suhtes oli kaebaja sõnastanud küll tuvastamisnõude, kuid

kaebuses oli ta märkinud oma eesmärgiks kehtinud korra taastamise ja esitanud ka sellekohase

kohustamisnõude.

Vangla sisekorraeeskirja (edaspidi VSkE) § 641 p 9 kohaselt keelatud spordivahendite mõiste

on väga laia sisuga. Halduskohus leidis, et kuna määruseandja ei ole mõistet vähemalgi

määral täpsustanud, on keelatud kõigi sportimiseks mõeldud ja seda abistavate vahendite,

sealhulgas spordikinnaste omamine. Spordikinnastel ja mistahes muudel sarnastel

abivahenditel puudub ilma spordivahendi olemasoluta otstarve. Seda, et sportimisega seoses

kasutatavaid kindaid saab ja tuleb pidada spordivahendiks eelnimetatud sätte mõistes, on

selgelt välja öeldud ka kaebaja kohta Tartu Ringkonnakohtu 03.12.2010. a otsuse nr 310-290

punktis 8.

VSkE §-s 641 kehtestatut pole võimalik mõista nii, et keelatud asjade nimekirjas loetakse üles

kõik need esemed ja ained, mille isiklik omamine ei ole kinnipeetavavale vanglas üldse

lubatud. Sisuliselt pole aga tegu mitte keelu, vaid kinnipeetavale antava soodustusega, millele

on kehtestatud ajaline ja ruumiline piirang. Asjaolu, et seejuures on lubatud eseme juurde

sulgudes märgitud „v.a spordikindad“ tuleb käsitleda kehtestatu täpset sisu mõista abistava

selgitusena. Seda kinnitab selgelt asjaolu, et vastav säte sisaldub kinnipeetava isiklikke

esemeid ja nende hoidmist reguleerivas kodukorra osas, mitte aga näiteks punktis 7, kus on

üles loetud kõik need esemed, millised on konkreetse vangla eripärast lähtuvalt otsustatud

kinnipeetavale VSkE §s 641 nimetatutele lisaks täiendavalt ära keelata.

Ilma sõrmeotsteta, pealt riidest võrguga ja alt nahast kindaid ei saa kuidagi pidada kodukorra

p 8.3.1.5 alusel kinnipeetavale jaheda ilmastikuga hooajal erandkorras väljaspool siseruume

kasutada lubatud kinnasteks. Sellest tulenevalt ei ole oluline see, kas kinnastel olid

sõrmenukkidel või mõnes muus kohas tugevdused ning kas neid on keerulisem läbi otsida kui

riietusesemeks mõeldud kindaid. Kuna tegemist ei ole riietusesemega, pole tuginemine

vastavale sättele ei kaebaja ega vastustaja poolt kohane. Seetõttu ei oma kaebaja õiguste

seisukohalt tähendust, mida täpselt ja kas üldse selle kehtestamisel kaaluti ning kas käskkirjas

esitati ka mingid julgeolekuohust või mistahes muudest asjaoludest tulenevad põhjendused.

Spordivahendite alla kuuluvate kinnaste isiklik omamine on kinnipeetavale eelnevalt juba

nimetatud VSkE §-s 641 kohaselt keelatud. Seega polnud vastustajal vajadust vastavat keeldu

oma kodukorras veel ka eraldi üle korrata ning eksimus keelu aluse määratlemisel ei saa anda

alust kaebuse rahuldamiseks.

Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-28-12 leidnud, et vanglas esemeid ja aineid keelav

regulatsioon võib vajada aja jooksul muutmist ning pidanud igati võimalikuks, et mõni varem

lubatud ese või aine tunnistatakse uute kogemuste ja tähelepanekute tõttu keelatuks. Kuigi

käesoleval juhul pole tegemist varem lubatud eseme keelamisega, on see seisukoht siiski

kohaldatav ka käesoleva juhtumi puhul. Seega sai vangla võtta vastu otsuse, et ta ei luba enam

isiklike spordikinnaste kasutamist ning kuna sisuliselt oli tegemist õigusvastase olukorra

lõpetamisega, ei pidanud ta enam midagi kaaluma ega põhjendama. Asjaolu, et tegelikult

polnud isiklike spordikinnaste omamine kinnipeetavale lubatud, välistab õiguspärase ootuse

tekkimise. Kaebaja ei saanud kuidagi eeldada, et sama olukord kestab igavesti ja vangla ei

hakka temalt pesuruumis hoitavaid isiklikke spordikindaid kunagi ära võtma.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

7.

31.03.2015 esitas kaebaja apellatsioonkaebuse (tl 86-91), milles palub halduskohtu

otsuse tühistada ja kaebuse rahuldada.

Kaebaja leiab, et VSkE § 641 p 9 ei kohaldu, sest kindad ei olnud kaebaja valduses ja ta ei

saanud neid oma äranägemise järgi kasutada ja omada nende üle tegelikku võimu.

VSKE § 641 p 9 ei sätesta sportimisel kasutavaid käte kaitseks mõeldud kindaid. Kaebaja toob

näitena kinnipeetavatele lubatud spordijalanõud, mis halduskohtu käsitluse järgi peaksid

olema keelatud. Praktikas on kinnipeetavatel lubatud ja võimalus erinevaid

sportimisvahendeid kasutada vangla kontrolli all ning järelikult on selles küsimuses vanglal

laiaulatuslik kaalutlusõigus. Kaebaja viitab vangla olulise hindamisruumi esemete lubatavuse

ja neist lähtuva osa määratlemisel Riigikohtu 21.06.2010. a otsusele haldusasjas nr 3-1-24-10

ja 24.04.2012 otsusele haldusasjas nr 3-3-1-1-12.

Kaebaja hinnangul on varasema korra muutmine kaalutlusotsus, aga antud juhul puuduvad

põhjendused ja ka Viru Vangla ei ole kohtumenetluses põhjendanud varasema korra

tühistamise ja keelamise vajalikkust. Tartu Ringkonnakohtu 03.12.2010. a otsuse nr 3-10-290

aluseks olnud juhtumil oli vaidluse esemeks küsimus, kas spordikindad ohustavad vangla

julgeolekut kambris hoidmisel ja kasutamisel, mitte vangla kontrolli all kasutamisel ja

hoidmisel vangla poolt kontrollitud ruumis.

Kaebaja hinnangul peab endise olukorra muutmine olema vajalik, põhjendatud ja

õiguspärane. Viie aasta jooksul pole olnud ühtegi juhtumit kinnastega, mis peaks tingima

üldise keelu kehtestamise ja varasema korra lõpetamise. Kaebaja arvates saab kinnipeetav

eeldada, et kord juba lubatud kergekäeliselt tagasi ei võeta.

8. Vastustaja palub apellatsioonkaebusele esitatud vastuses (tl 98) jätta see rahuldamata ja

menetluskulud kaebaja kanda.

Vastustaja jääb halduskohtu menetluses esitatud seisukohtade juurde.

Vastustaja ei nõustu spordikinnaste jalanõudega võrdlemisega. Vaidlust ei ole, et kõnealused

kindad kuulusid kaebajale ning teised isikud neid ei kasutanud.

Vastustaja peab spordikinnaste keelamisel oluliseks julgeolekuaspekti. Kindad võimaldavad

peita erinevaid esemeid, spordikindad on üldjuhul ka erinevate tugevduste ja kaitsmetega, mis

muudavad nad olulisemalt ohtlikuks tavakinnastest, samuti ei ole tegemist esemetega, mis

oleksid kinnipeetaval vältimatult vajalikud. Erinevaid aspekte kaaludes kaaluvad

julgeolekuriskid üles võimaliku teoreetilise kasu, mida kinnaste kasutamine sportimisel

kinnipeetavale anda võib ning nende käsitlemine keelatud esemetena on seetõttu õiguspärane.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata

(HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele selgitab ringkonnakohus

järgmist.

10. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuses toodud põhjendustel halduskohtuga, et

kaebus on lubatav.

11. VSKE § 641 p 9 kohaldatavuse osas on ringkonnakohus 03.12.2010. a otsuses haldusasjas

nr 3-10-290, mis jõustus 14.02.2011 ning mille kaebaja on kaebuse lisana ise asja materjalide

juurde esitanud (tl 11-13p), selgitanud, miks tuleb käsitada spordikindaid spordivahendina

(otsuse p 8). Ringkonnakohus ei näe alust oma varasema seisukoha muutmiseks ja jääb selle

juurde. Kaebajal on küll õigus, et vahe spordikinnaste ja spordijalatsite vahel võib olla tinglik.

Ringkonnakohus nõustub siiski vastustajaga, et kuna spordijalanõusid on võimalik kanda ka

treeningu välisel ajal, kuid spordikinnastel treeninguvälisel ajal mõistlik funktsioon puudub,

on võimalik neid kahte siiski piisavalt selgelt eristada.

12. Eelnevast tulenevalt nõustub ringkonnakohus halduskohtuga, et vangla tegevus kujutas

endast VSKE § 641 p-ga 9 vastuolus olnud olukorra lõpetamist, mistõttu ei olnud tegemist

kaalutlusõiguse teostamisega ja mistõttu ei kohaldu sellele kaalutlusotsuse põhjendusele

esitatavad nõuded. Samadel põhjustel ei saa õigusvastane olukord tekitada ka õiguspärast

ootust.

13. Lisaks märgib ringkonnakohus, et kohtule teadaolevalt ei ole jõusaalis trenažööride,

kangide ja hantlitega treeningu läbiviimiseks mingit otsest vajadust spordikinnaste järele.

Kaebaja poolt väidetud nahahaiguste ennetamiseks sobib paremini regulaarne kätepesu.

14. Täiendavalt juhib ringkonnakohus vastustaja tähelepanu sellele, et kaebaja on 27.01.2015

halduskohtule esitatud kaebuse täienduses üksikasjalikult kirjeldanud spordikindaid kui ilma

tugevdusteta, pealt riidest võrguga, alt nahast ja ilma sõrmeotsteta kindaid. Sellest tulenevalt

ei ole vastustaja üldised viited kinnaste erinevatele tugevdustele ja kaitsmetele käesoleval

juhtumil asjakohased. Samuti kahtleb ringkonnakohus vastustaja väidetes, et kaebaja

kirjeldatud kinnastesse on võimalik peita erinevaid esemeid, mida on sealt raske avastada.

Küll aga võib ka pealt üksnes võrguga kaetud spordikinnas kaitsta löögi puhul teatud määral

kätt, võides kujutada endast vägivaldse kinnipeetava käes lisaturvariski.

15. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jääb kaebaja apellatsioonimenetluses tasutud riigilõiv

kaebaja enda kanda. Kuna vastustaja ei ole menetluskulusid puudutavaid taotlusi esitanud, ei

ole kohtul selles osas vajalik seisukohta võtta.

Einar Vene

Tiina Pappel

Madis Ernits

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/