3-15-244/22 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Madis Ernits, Tiina Pappel ja Einar Vene

Otsuse tegemise aeg ja koht

17. märts 2016, Tartu

Haldusasja number

3-15-244

Haldusasi

Sergei Tablitsky kaebus Tallinna Vangla tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamiseks seonduvalt ebainimlike

kinnipidamistingimustega

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 22. oktoobri 2015. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Sergei

Tablitsky

ja

Tallinna

Vangla

apellatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Sergei Tablitsky

Vastustaja Tallinna Vangla

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Tallinna Vangla apellatsioonkaebus.

2. Jätta Sergei Tablitsky apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Tühistada Tartu Halduskohtu 22. oktoobri 2015. a otsus. Teha asjas uus otsus,

millega jätta kaebus täielikult rahuldamata.

4. Jätta Sergei Tablitsky menetluskulud tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 18. aprill

2016).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Sergei Tablitsky viibis Tallinna Vanglas ajavahemikul 6. veebruar 2012 kuni 31. märts 2012

vahistatuna ning 4. veebruar 2013 kuni 30. oktoober 2013 vahistatuna ning pärast süüdimõistva

otsuse jõustumist 11. oktoobril 2013 viibis ta vastuvõturežiimil.

S. Tablitsky esitas Tallinna Vanglale 21. novembril 2014 taotluse mittevaralise kahju

hüvitamiseks, kuna kambrites, kus S. Tablitsky viibis, oli talle tagatud põrandapind liiga väike.

Lisaks esinesid probleemid kambri ventilatsiooni, valgustatuse, pesemis- ja jalutustingimustega.

Tallinna Vangla jättis 30. jaanuari 2015. a otsusega nr 5-18/14/32854-2 eelnevalt nimetatud

perioodide osas taotluse rahuldamata.

2. S. Tablitsky esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju

hüvitamiseks summas 3300 eurot ja viivise väljamõistmiseks. Kaebuse kohaselt:

2.1. Nõuetele mittevastavates tingimustes viibimine tekitas kaebajale stressi ning oli alandav.

2.2. Tallinna Vanglas asuvad tualetid väljaspool kambrit ning ooteaeg tualetti pääsemiseks võib

olla isegi üks tund.

2.3. Kaebaja sai jalutada päevas ühe tunni vältel jalutusboksis, mille põrandapind oli 15 m2.

2.4. Riideid tuli pesta ja kuivatada kambris, seega oli kambris pidevalt niiske ning kohati esines

ka hallitust. Ventilatsioon oli puudulik. Ka kambrite valgustus ei olnud nõuetekohane.

2.5. Duši all sai käia kord nädalas. Kambrites ei olnud sooja vett.

3. Tartu Halduskohtu 22. oktoobri 2015. a otsusega rahuldati S. Tablitsky kaebus osaliselt ja

mõisteti Tallinna Vanglalt S. Tablitsky kasuks välja hüvitis 185 eurot järgmistel põhjendustel:

3.1. Kuni 31. detsembrini 2013 kehtinud vangla sisekorra eeskirja (VSkE) § 6 lg 6 sätestas, et

kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Asjas Tunis vs

Eesti leidis Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK), et kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel tuleb

kambri üldpindalast välja arvata tualeti pindala. Samas ei tule põrandapinna leidmisel maha

arvata mööbli alla jäävat põrandapinda. EIK on asunud seisukohale, et soovitatav minimaalne

põrandapind isiku kohta on 4 m2. Juhul, kui põrandapinda isiku kohta on vähem kui 3 m2, tuleb

ülerahvastatust pidada sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab endast Euroopa

inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 rikkumist (vt EIK 19. detsembri

2013. a otsus nr 429/12 Tunis vs Eesti). Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium

märkis 20. juuni 2014. a otsuses nr 3-4-1-9-14, et 2,5 m2 on sedavõrd väike pindala, et pikka

aega sellises kambris viibimine on tõenäoliselt iniväärikust alandav. Samas ei ole 2,5 m2 nii väike

pindala, mille puhul saab inimväärikuse alandamist eeldada. Näiteks kui isiku kohta on tagatud

küll kõigest 2,5 m2 kambri pinda, kuid isik on sellistes tingimustes sunnitud viibima üksnes

ööajal ja seejuures on tagatud piisav ventilatsioon, kohane temperatuur, öörahu ja muud

vajalikud tingimused väljapuhkamiseks, ei pruugi olla tegemist inimväärikuse alandamisega.

3.2. Vastustaja esitatud andmetest nähtub, et kaebaja viibis 325 päevast kambris põrandapinnaga

(WC pindala on maha arvatud) alla 2,5 m2 44 päeval, pinnaga 2,5–2,99 m2 isiku kohta 97 päeval

ja vaba pinnaga üle 3 m2 isiku kohta 184 päeval. Halduskohus märkis, et kaebaja viibis 141

päeval olukorras, kus talle oli tagatud alla 3 m2 põrandapinda. Sealjuures arvestas kohus

asjaoluga, et kaebaja viibis vahistatuna kambris 23 tundi ööpäevas, saades kambrist

jalutuskäigule üheks tunniks. Olukorda, mil isikule oli tagatud üle 3 m2, halduskohus

õigusvastaseks ei pidanud.

3.3. Kaebaja on märkinud, et Tallinna Vanglas tuli tal riideid pesta ja kuivatada elukambris,

mistõttu oli kambris niiske ja rõske, millest saab järeldada, et ventilatsioon oli puudulik. Duši all

sai käia ainult kord nädalas. Tualetid asusid koridoris. Kunstlik valgustus ei vastanud nõuetele.

Jalutada sai üks tund ööpäevas 15 m2 boksis koos teiste kinnipeetavatega. Halduskohus märkis,

et kaebaja on ka varasemalt ja mitte lühiajaliselt viibinud Tallinna Vanglas, kuid ei ole ühtegi

kaebust seoses nimetatud tingimustega esitanud. Lisaks ei ole kaebaja selgitanud, kuidas

nimetatud asjaolud teda mõjutasid. Vastustaja on maininud, et kambrites on osaline

sundventilatsioon. Kambrite õhuhulka on võimalik reguleerida akna küljes oleva õhutusava

kaudu. Samuti on kambrites kütteperioodil keskküte. Õigusaktidest tulenevalt ei ole kambris

pesu kuivatamine keelatud. Samuti ei tulene õigusaktidest, et pesu kuivatamiseks peaks olema

eraldi ruum. Vangistusseaduse (VangS) § 50 lg 2 kohaselt võimaldatakse kinnipeetavale dušš

vähemalt kord nädalas. See oli kaebajale tagatud. VSkE § 7 lg 7 järgi ei ole pesemiskoht kambris

kohustuslik. Vastustaja on kinnitanud, et kambri valgustus vastas nõuetele. Kaebaja vanglas

viibimise ajal sellekohaseid etteheiteid ei teinud. Kaebaja ei viibinud kordagi kambrites, kus ei

oleks tualetti olnud, seega on sellekohased väited alusetud.

3.4. Halduskohus leidis, et kaebaja õiguste rikkumine ei olnud raske. Hüvitise suuruse

määramisel saab arvesse võtta seda, et kaebaja ei pöördunud oma nõuetega vangla poole seal

viibides ega ka vahetult pärast vaidlusalust perioodi, vaid pärast seda, kui EIK tegi lahendi Tunis

vs Eesti asjas. Halduskohus asus seisukohale, et rahaliselt hüvitamisele kuulub ainult periood,

mil kaebaja viibis kinnises osakonnas kambrites, kus ühe kinnipeetava kohta oli põrandapinna

suurus alla 3 m2 ja kus ta pidi kambris viibima 23 tundi ööpäevas. Ebapiisava suurusega

kambrites viibis kaebaja 141 ööpäeva vältel, neist 44 päeva kambrites, mille suurus jäi alla 2,5

m2 ja 97 päeva kambrites, mille suurus oli vahemikus 2,5–2,99 m2. Halduskohus leidis, et

päevade eest, mil kaebaja oli kambris, kus põrandapinda oli alla 2,5 m2, tuleb välja mõista 2

eurot päeva eest. Kui põrandapind jäi vahemikku 2,5–2,99 m2, on hüvitise suuruseks 1 euro

päeva eest. Seega tuleb kaebajale hüvitada tekitatud kahju summas 185 eurot. Halduskohus võttis

lahendi tegemisel arvesse ka seda, et vahistatutele oli tagatud ka tegevusi, mis leevendasid

ruumikitsikust, näiteks oli neil võimalus lugeda ajalehti. Lisaks märkis halduskohus, et kaebaja

ei oleks saanud oma tegevuse või taotlustega mõjutada kinnipeetavale ette nähtud isikliku ruumi

tagamist. Seetõttu ei saa talle ette heita ka riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-s 1 nimetatud

õiguskaitsevahendite kasutamata jätmist. Halduskohus jättis kaebajale viivise välja mõistmata,

kuna asjas ei nähtunud, et hüvitise maksmisega viivitamine oleks kaebajale täiendavat kahju

kaasa toonud.

3.5. Menetluskulud jättis halduskohus poolte endi kanda.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

4. S. Tablitsky esitas apellatsioonkaebuse, milles palub kohtuotsuse tühistada osas, millega

kaebus jäeti osaliselt rahuldamata ja teha asjas uue otsuse, millega kaebus rahuldataks täielikult.

Apellatsioonkaebuse põhjendused:

4.1. Asjas määratud hüvitis on liiga väike ning ei ole kooskõlas EIK-i praktika ning ühiskonna

jõukuse tasemega. Kohaseks hüvitise määraks on EIK-i praktikas loetud ligikaudu 10 eurot

päevas.

4.2. Võlaõigusseaduse § 113 lg-st 5 tulenevalt ei pea viivise nõudmiseks kahju tekkimist

tõendama. Halduskohus oleks pidanud rahuldama ka viivisenõude.

4.3. Halduskohus jättis kaebaja menetluskulud vastustajalt põhjendamatult välja nõudmata.

5. Tallinna Vangla esitas apellatsioonkaebuse, milles palub kohtuotsuse tühistada osas, millega

kohus rahuldas kaebuse osaliselt ja mõistis kaebajale välja hüvitise 185 eurot.

Apellatsioonkaebuse kohaselt:

5.1. WC alla jäävat pinda ei tule kambri pindalast maha arvata, kuna see on kasutatav eraldi

ruumina. Kaebaja viibis vaidlusalusel perioodil kambrites, kus WC asus kambris ning oli uksega

sulgetav.

5.2. Kaebaja oli Tallinna Vanglas paigutatud kambritesse, mis vastasid siseriiklikele

õigusaktidele. Kuni 31. detsembrini 2013 kehtinud VSkE § 6 lg 6 kohaselt pidi vangla tagama

kambris kinnipeetavale vähemalt 2,5 m2. Seega ei ole vastustaja õigusvastaselt käitunud. Riik on

alates 2014. a võtnud meetmeid, et ruumikitsikuse probleemi lahendada. Samas on EIK alati

keeldunud määramast, milline ruutmeetrite arv peab olema kinnipeetavale muid faktoreid

arvesse võtmata, et tagatud oleks EIÕK art-ga 3 kooskõlaline kohtlemine (EIK 6. veebruari

2014. a otsus asjas nr 2689/12, Semikhostov vs Venemaa, p 79). EIK asus oma 12. märtsi 2015. a

otsuses asjas nr 7334/13 Muršik vs Horvaatia seisukohale, et ruum alla 3 m2 ei ole automaatselt

EIÕK art 3 rikkumine.

5.3. Halduskohtu otsuses ei ole analüüsitud, miks muud kinnipeetavale tagatud õigused ei

kompenseerinud vähest põrandapinda. Halduskohus ei tuvastanud muid puudusi kaebaja

kinnipidamistingimustes. Vahistatule olid tagatud mitmed hüved, mis leevendasid võimalikku

ruumipuudust.

6. S. Tablitsky vastuses Tallinna Vangla apellatsioonkaebusele leitakse, et Tallinna Vangla

apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Kaebaja on seisukohal, et ruumi suuruse

määramisel ei saa tualetti kambri pindalast välja arvata. Kaebajale ei olnud tagatud piisavalt

põrandapinda.

7. Tallinna Vangla vastuses palutakse S. Tablitsky apellatsioonkaebus rahuldamata jätta. Vastuses

märgitakse, et kaebajale tagatud ruum ei olnud sedavõrd väike, et õigustada rahalise hüvitise

väljamõistmist. Lisaks ei ole kaebaja kasutanud RVastS § 7 lg-s 1 mainitud nn esmaseid

õiguskaitsevahendeid, mistõttu puudub tal õigus kahju hüvitamist nõuda.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Tallinna Vangla apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.

9. Esmalt selgitab ringkonnakohus, milliseid asjaolusid tuleb arvestada kambrite suuruse

mõõtmisel. Vastustaja on ka apellatsioonimenetluses seisukohal, et kambri põrandapinna

määratlemisel tuleb tualettruumi pindala jätta kambripinna sisse.

10. Riigikohtu halduskolleegiumi 9. detsembri 2015. a otsuse p-s 17 on leitud järgmist: „EIK

praktikast ei tulene aga, et ilma tualettruumi pindala ja mööblialust põrandat arvesse võtmata

peab kinnipeetava käsutuses igal juhul olema põrandapinda vähemalt 3 m2 või et soovitatavalt

võiks seda olla vähemalt 4 m2. Sellist kohustust ei tulene ka Eesti õigusaktidest. Kui kohustust ei

tulene kehtivast õigusest, sh välislepingust, ei saa isik selle rikkumisele tugineda kahjuhüvitise

nõudmisel RVastS §-de 7–9 alusel.“ Järelikult tuleb kambripinda hinnata koos tualeti alla

kuuluva pindalaga.

11. Nähtuvalt asja materjalidest (tl 28–31) on kaebaja vaidlusalusel perioodil viibinud

kaheteistkümnel päeval 3,26 m2, neljakümne kolmel päeval 2,72 m2, ühel päeval 2,70 m2,

kuueteistkümnel päeval 2,90 m2, viiel päeval 3,48 m2, ühel päeval 4,35 m2, saja neljakümne

kahel päeval 3,67 m2, kuuel päeval 4,40 m2, üheteistkümnel päeval 7,80 m2, kaheksal päeval 7,70

m2, ühel päeval 22 m2, viiel päeval 3,52 m2, kuuekümne kolmel päeval 2,93 m2, ühel päeval 5,60

m2, neljal päeval 3,36 m2 ning kuuel päeval 2,80 m2 kambrites. Seega nähtub, et kaebaja viibis

enamuse aja kambrites, kus kambri põrandapind (koos WC-ga) ühe isiku kohta oli üle 3 m2.

Sellistes tingimustes viibimist ei saa pidada kaebaja õigusi rikkuvaks. Perioodide osas, mil

kaebaja pidi viibima kambrites, kus põrandapinda ühe isiku kohta oli alla 3 m2 märgib

ringkonnakohus järgnevat.

12. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on 20. juuni 2014. a otsuses käsitanud

küsimust, kas VSkE § 6 lg 6 redaktsioon, mis kehtis kuni 31. detsembrini 2013 ja nägi kambri

suuruseks ette vähemalt 2,5 m2, oli põhiseadusega kooskõlas. Mainitud otsuse p-s 38 märgiti

järgnevat: „Samas ei ole 2,5 m2 kambri põrandapinda ühe kinnipeetava kohta siiski nii väike

pindala, mille puhul saab inimväärikuse alandamist eeldada. Näiteks olukorras, kus isiku kohta

on tagatud küll kõigest 2,5 m2 kambri pindala, aga isik on kohustatud kambris viibima üksnes

ööajal ja seejuures on tagatud piisav ventilatsioon, kohane temperatuur, öörahu ja muud

vajalikud tingimused väljapuhkamiseks, ei pruugi olla tegemist inimväärikuse alandamisega.

Järelikult tuleb praeguses asjas VSKE § 6 lõike 6 v.r põhiseaduspärasuse hindamiseks

kontrollida, kas regulatsioon kogumis tingis vältimatult isiku inimväärikust alandava

kohtlemise.“

Järgnevalt refereeris Riigikohus vangla sisekorraeeskirja vastavaid sätteid, mis annavad

kinnipeetavale õiguse liikuda oma osakonnas ringi vähemalt neli tundi ja mille järgi osakond

võib moodustada küllaltki suure ala, ning mille järgi võib kinnipeetav ringi liikuda väljaspool

oma kambrit ka muul eesmärgil nagu kokkusaamised, sisseostude tegemine, töötamine jne.

Kokkuvõttes leidis põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium, et „VSKE § 6 lõike 6 v.r, mis nägi

kinnipeetavale ette kambris vähemalt 2,5 m2 põrandapinda, ei riivanud, arvestades VSKE

regulatsiooni kogumis, kaebaja õigust inimväärikale kohtlemisele. Seega ei olnud norm ka

põhiseadusega vastuolus. VSKE § 6 lõike 6 v.r võimaldas tagada kinnipeetavale ka rohkem

põrandapinda kui 2,5 m2, kui see oli vajalik konkreetses olukorras inimväärikuse põhimõttele

vastavate kinnipidamistingimuste kindlustamiseks, samuti oli võimalik kambri vähene

põrandapind kompenseerida muude meetmetega. Õigusest inimväärikale kohtlemisele ei tulene,

et kinnipeetavale tagatud põrandapind ei võiks ühelgi tingimusel, ka erandlikel asjaoludel

piirduda 2,5 m2-ga.“ (otsuse p 41). Sama otsuse p-s 42 on põhiseaduslikkuse järelevalve

kolleegium märkinud ka seda, et EIK hiljutises, 6. veebruari 2014. a otsuses asjas nr 2689/12 on

EIK ise sedastanud, et EIK on alati keeldunud määramast, milline ruutmeetrite arv peab olema

kinnipeetavale tagatud muid faktoreid arvesse võtmata, et tagatud oleks EÕIK artikliga 3

kooskõlaline kohtlemine.

Otsuse p-s 44 möönis Riigikohus, et kuigi VSkE § 6 lg 6 oli põhiseaduspärane, võidakse

kinnipidamistingimustega kogumis siiski isiku inimväärikust rikkuda. Selleks tuleb hinnata,

millised olid ajal, kui isikule oli tagatud vaid minimaalne VSkE-ga ettenähtud kambri

põrandapind, tema tegelik liikumisvõimalus ja muud kinnipidamistingimused sel perioodil.

13. Eelnevast järeldub, et 2,5–3 m2 suuruses kambris viibimine võib olla õigusvastane ja

kinnipeetava inimväärikust rikkuv siis, kui tema vangla sisekorraeeskirjas sätestatud õigusi oli

täiendavalt piiratud ka mingil muul moel.

14. Antud juhul on kaebaja lisaks põrandapinna vähesusele viidanud ka sellele, et kambrites oli

liiga niiske, ventilatsioon oli puudulik, pesu tuli pesta ja kuivatada elukambris, valgustus ei

vastanud nõuetele, jalutada sai ainult korra päevas 15 m2 suuruses jalutusboksis, nädalas sai

pesemas käia vaid korra, WC asus väljaspool elukambrit ning sinna pääsemiseks tuli oodata ligi

tunni jagu. Ringkonnakohus leiab, et mainitud puudused on otsitud, kuna kaebaja väidetest ei

nähtu, kuidas nimetatud asjaolud kaebajat negatiivselt mõjutasid. Kaebaja ei ole väidetavaid

puudusi sidunud konkreetselt oma õigushüvede rikkumisega. Tartu Ringkonnakohus nõustub

Tallinna Vangla 30. jaanuari 2015. a vastuses kahju hüvitamise taotlusele nr 5-18/14/32854-2

(tl 7–10p) esitatud seisukohtadega väidetavate rikkumiste osas ning ei pea vajalikuks neid üle

korrata (halduskohtumenetluse seadustiku – HKMS § 165 lg 2).

15. Kuigi kaebaja viibis suurema osa vaidlusalusest ajast Tallinna Vanglas vahistatuna, ei muuda

see eeltoodud seisukohtade õigsust. Eelnevalt viidatud Riigikohtu halduskolleegiumi otsusest

järeldub, et vangla sisekorraeeskiri võimaldab nii kinnipeetavale kui vahistatule ette näha

ulatusliku liikumisvõimaluse. Seega kui vahistatu puhul on järgitud vangla sisekorraeeskirjas

sätestatud liikumisvõimalusi, saab ka vahistatu puhul eeldada, et pelgalt väike kambripind ei

tähenda vältimatut väärikuse alandamist ja rahalise hüvitise väljamõistmist. Vaidlust ei ole selles,

et ka vahistatu staatuses kaebaja õiguste täiendavat rikkumist ei toimunud ning temaga oli

käitutud õiguspäraselt. Lisaks on vastustaja välja toonud (vt Tallinna Vangla 30. jaanuari 2015. a

vastus kahju hüvitamise taotlusele nr 5-18/14/32854-2, p 27; tl 8p), et vahistatutele oli tagatud

mitmeid võimalusi ruumipuuduse leevendamiseks – raamatute laenutamine, ajalehtede lugemine,

pakkide saamine, sisseostude tegemine jms.

16. RVastS § 7 lg-st 1 tulenevalt on kahju hüvitamist õigus nõuda vaid siis, kui kahju ei olnud

võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RvastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste

kaitsmise või taastamisega. Sellest sättest tuleneb isikule kohustus nn esmaste

õiguskaitsevahendite kasutamiseks ning selle kohustuse täitmata jätmisel ei ole vastavalt isikul

õigust kahju hüvitamisele. Vastustaja on vastuses kaebusele välja toonud, et kaebaja ei ole

esitanud vanglale ühtegi pöördumist seoses ebapiisava põrandapinnaga. Halduskohus ei ole oma

otsuses käsitlenud esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmise mõju kahju hüvitamise

nõude rahuldamisele, mainides sealjuures vaid seda, et kaebaja ei oleks saanud mõjutada isikliku

ruumi suurust, kuna tegemist on üldteada probleemiga.

Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus isik ei ole kasutanud võimalust enda

kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks, puudub tal RVastS § 7 lg-st 1 tulenevalt õigus nõuda

kahju hüvitamist. Kahju hüvitamise nõude esitas kaebaja pärast seda, kui EIK oli 19. detsembril

2013 teinud T. Tunise kaebuse alusel kohtuotsuse, milles mõistis Eesti riigilt välja hüvitise seoses

ebapiisava kambripinnaga. Kaebaja on väitnud, et just nimetatud lahendit lugedes sai ta aru, et

teda hoiti nõuetele mittevastavates tingimustes. Samas oli kaebajal, kui ta leidis, et

kinnipidamistingimused tekitavad talle piinu või ebameeldivusi, võimalik esitada vanglale

erinevaid taotlusi (taotlus enda üleviimiseks teise vanglasse, teise kambrisse paigutamiseks,

kambris suurema isikliku ruumi tagamiseks vms) ja taotluse rahuldamata jätmisel oleks ta saanud

pöörduda kohtusse, nõudes seal vajadusel muuhulgas vastava regulatsiooni kohaldamata jätmist

ning põhiseaduslikkuse järelevalve algatamist. Seega olid kaebajal tõhusad võimalused enda

õiguste koheseks kaitseks olemas. Peaaegu 10 kuu jooksul ei võtnud aga kaebaja midagi ette

selleks, et endale kahju tekitamist ära hoida või seda vähendada. Hüvitisenõude esitas kaebaja

alles pärast seda, kui avalikustati tema jaoks sobiv EIK kohtu lahend. Selliselt laskis kaebaja

sisuliselt talle tekitatud kahjul suureneda. Niisuguste olukordade ärahoidmiseks ongi RVastS § 7

lg-s 1 sätestatud nõue esialgsete õiguskaitsevahendite kasutamiseks ning nende kasutamata

jätmise tagajärjeks on see, et sellise isiku kahju hüvitamise nõue tuleb jätta rahuldamata.

17. Ringkonnakohus rõhutab siinkohal eraldi seda, et kaebaja talus oma õiguste väidetavat

rikkumist peaaegu 10 kuud (6. veebruar 2012 kuni 31. märts 2012 ning 4. veebruar 2013 kuni

30. oktoober 2013). Isegi kui möönda, et oma õiguste rikkumise teadvustamiseks ja kohase

õiguskaitsevahendi leidmiseks ning kasutamiseks võib kuluda mingisugune mõistlik aeg, on

ilmselge, et see aeg ei saa kesta nii pikalt. Seda enam, et kaebaja viibis Tallinna Vanglas ka

perioodil 11. aprill 2008 kuni 9. september 2008 (vt Tallinna Vangla 30. jaanuari 2015. a vastus

kahju hüvitamise taotlusele nr 5-18/14/32854-2; tl 7–10p) On üheselt selge, et kaebaja kas ei

pidanud selle perioodi jooksul kinnipidamistingimusi oma õigusi rikkuvaks või siis lihtsalt leppis

sellega ja ei vaevunud oma õigusi kaitsma. Mõlemal juhul on RVastS § 7 lg-st 1 tulenevalt

hüvitamiskaebuse rahuldamine lubamatu, kuna on võimalik, et kohaste esmaste

õiguskaitsevahendite kasutamine oleks viinud kaebaja õiguste rikkumise lõpetamiseni ja kahju

ärahoidmiseni. Arvestades kinnipidamistingimuste talumise aja kestvust, on tõenäoline, et selle

aja jooksul oleks õiguskaitsemenetlus vähemalt mingis etapis jõudnud lõpptulemuseni. Seetõttu

ei kohaldu siin Riigikohtu poolt asjas 3-3-1-90-11 p-s 19 väljaöeldud seisukohad. Riigi

eelarvevahendeid ei saa koormata selliste nõuete rahuldamisega, kus isik ei võta oma õiguste

kaitseks õigeaegselt midagi ette ja aktsepteerib endale kahju tekitamist. See on vastuolus RVastS

§ 7 lg 1 eesmärgiga.

Seetõttu leiab ringkonnakohus, et hüvitisenõue kuulub rahuldamata jätmisele juba seetõttu, et

kaebaja ei kasutanud asjakohaseid esmaseid õiguskaitsevahendeid kahju ärahoidmiseks.

18. Ringkonnakohus möönab, et hiljutises lahendis asjas nr 3-3-1-42-15 (p-s 24) on Riigikohus

leidnud, et arvestades vangla piiratud võimalusi ülerahvastatuse probleemi lahendamiseks, ei

oleks esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine tõenäoliselt aidanud kaebajal kahju ära hoida.

Ringkonnakohtu arvates ei saa sellele seisukohale käesolevas asjas tugineda. Riigikohus ei ole

selle seisukoha kujundamisel arvesse võtnud kõike eeltoodut. Lisaks ei nähtu sellest seisukohast,

mille põhjal leidis Riigikohus, et vanglal olid ülerahvastatuse probleemi lahendamiseks piiratud

võimalused. Ringkonnakohus osundab, et alates 1. jaanuarist 2014 näeb VSkE § 6 lg 6 ette, et

kinnipeetavale peab olema tagatud 3 m2 põrandapinda. Võib eeldada, et selle nõude täitmist

kinnipeetavate suhtes on alates selle kehtestamisest alates ka järgitud. Ringkonnakohus ei näe

mingit põhjust, miks ei oleks Tallinna Vangla (või kõik Eesti vanglad koostöös) suutnud tagada

sellise nõude järgimist juba mõni aasta varem, st siis, kui kaebaja talus väidetavalt liiga kitsaid

kinnipidamistingimusi ega võtnud oma õiguste kaitseks midagi ette. Selle mõne aastaga ei ole

Eesti riigi võimekuses toimunud niivõrd drastilisi muudatusi, et samasuguste tingimuste

tagamine oleks mõni aasta varem olnud täielikult võimatu. Ringkonnakohus peab täiesti

usutavaks, et kui kohtud oleks juba varem kujundanud seisukoha, et kinnipeetavatele peab olema

tagatud rohkem kui 2,5 m2 põrandapinda, oleksid Eesti vanglad asunud seda tingimust mõistliku

aja jooksul täitma. Seda kinnitab asjaolu, et eelnevalt viidatud muudatus VsKE § 6 lg-s 6

kehtestati väga kiiresti – vaid paar nädalat pärast EIK poolt T. Tunise kaebuse alusel Eesti suhtes

kohtuotsuse tegemist, kus T. Tunise kasuks mõisteti käesoleva asjaga sarnastel asjaoludel välja

Eesti riigilt hüvitis.

Ringkonnakohus ei näe eelneva tõttu põhjust, miks ei oleks kaebaja poolt esmase

õiguskaitsevahendi kasutamine võinud olla edukas ning miks ei oleks võinud see võinud viia

talle avaramate kinnipidamistingimuste saavutamiseni. Seetõttu leiab ringkonnakohus jätkuvalt,

et kaebaja nõue kuuluks rahuldamata jätmisele juba esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata

jätmise tõttu. Kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmise tõttu puudub vajadus analüüsida ka

nõuet viivise väljamõistmiseks.

19. Seega rahuldab ringkonnakohus Tallinna Vangla apellatsioonkaebuse ja tühistab halduskohtu

otsuse. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega jätab kaebuse täielikult rahuldamata.

Kuna ringkonnakohus jättis S. Tablitsky apellatsioonkaebuse ja kaebuse rahuldamata, jäävad

vastavalt HKMS § 108 lg 1 ls-le 1 kaebaja esimeses ja teises astmes kantud menetluskulud tema

enda kanda. Apellatsioonkaebuse esitamisel oli kaebaja riigilõivu tasumisest vabastatud. Tallinna

Vangla oli HKMS § 104 lg 10 alusel riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel

vabastatud.

/allkirjastatud digitaalselt/

Madis Ernits

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiina Pappel

/allkirjastatud digitaalselt/

Einar Vene