3-14-53162/65 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Einar Vene, Agu Timmi, Maili Lokk

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

10.03.2016, Tartu

Haldusasja number

3-14-53162

Haldusasi

Aleksei Pokrase kaebus koos suitsetajatega jalutama

sundimise ja värskes õhus kehakultuuriga tegelemisest

ilma jätmise tõttu Viru Vangla poolt tekitatud

25 000 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 02.04.2015. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Aleksei Pokrase apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Aleksei Pokras

Vastustaja Viru Vangla

RESOLUTSIOON

Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 2. aprilli 2015. a otsus

muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 10.03.2016, arvates (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vangla kinnipeetav Aleksei Pokras esitas 24.08.2014 Viru Vanglale kahju

hüvitamise taotluse, milles taotles talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist summas

25 000 eurot seoses tervise kahjustamise ja inimväärikuse alandamisega. Taotluse kohaselt

rikkus Viru Vangla perioodil 04.12.2013 – 21.02.2014 tema õigusi ning tekitas talle

tervisekahju ja alandas inimväärikust, kuna sundis teda jalutama koos suitsetajatest

kinnipeetavatega. Samuti oli vangla jätnud ta ilma kehakultuuriga tegelemise võimalusest

värskes õhus, kuna tubakasuitsu tõttu pole spordiga tegelemine väljas jalutades võimalik.

2. Viru Vangla jättis 07.11.2014. a otsusega A. Pokrase kahju hüvitamise taotluse

rahuldamata.

3. A. Pokras esitas 04.12.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada

õigusvastaseks Viru Vangla 07.11.2014. a vastuse, millega vangla oli jätnud tema kahju

hüvitamise taotluse rahuldamata ning mõista talle välja tekitatud mittevaralise kahju eest

seoses tervisekahju tekitamise ning väärikuse alandamisega hüvitis 25 000 eurot.

Kaebuse kohaselt on Viru Vangla 04.12.2013 – 21.02.2014 rikkunud kaebaja õigusi ja

tekitanud talle tervisekahju, kuna on sundinud teda jalutama koos suitsetajatest

kinnipeetavatega, samuti jätnud ta sellega ilma võimalusest tegeleda füüsiliste harjutustega

jalutusväljakul, s. o värskes õhus. Kaebaja leiab, et Viru Vangla rikub vangistusseaduse

(VangS) §-i 55, Euroopa vanglareeglistikku ning tubakavastase kaitse konventsiooni, kuna

viib suitsetavad ja mittesuitsetavad kinnipeetavad koos jalutama jalutusboksi mõõtmetega

8x12 m ja seinte kõrgusega 4-5 m, mille keskele on punase joonega märgitud 9 m² suurune ala

suitsetajate jaoks. 15-20 inimest korraga sinna suitsetama ei mahu ja nad suitsetavad igal pool,

tekitades sellega konflikte. Kuna kaebaja ei kannata tubakasuitsu, siis on ta olnud sunnitud

jalutuskäikudest loobuma ja rikkuma vangla distsipliini, et jääda kartserisse.

4. Vastustaja leidis vastuses kaebusele, et tema tegevus ei saanud tekitada kaebajale sellist

kahju, mis tingiks riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 alusel rahalise kahju

hüvitamise. Vastustaja möönis, et kaebuses märgitud ajavahemikul kasutasid nii suitsetavad

kui mittesuitsetavad kinnipeetavad ühist jalutusala, kuid vastustaja on seisukohal, et jalutusala

suurust ning suitsetajate/mittesuitsetajate poolt kasutatavate alade eraldatust arvestades ei

olnud mittesuitsetajatest kinnipeetavad sunnitud olema suitsuga mõjustatud alal. Vastustajale

ei ole teada, et kaebajal oleksid kaebuses märgitud asjaoludel tekkinud terviseprobleemid.

Jalutama mitteminek oli kaebaja enda vaba tahe.

5. Tartu Halduskohus jättis 02.04.2015. a otsusega kaebuse täies ulatuses rahuldamata.

Halduskohus märkis, et VangS § 55 kohaselt tuleb kinnipeetavale tagada võimalus

kehakultuuriga tegelemiseks ja võimaldada jalutuskäik värskes õhus vähemalt üks tund

päevas, kuid kuna selles pole reguleeritud, kuidas täpselt seda tuleb korraldada, siis on vanglal

ulatuslik kaalutlusõigus, mille kohtulik kontroll on piiratud. Suitsetamise korraldus on

sätestatud vangla sisekorraeeskirja (VSKE) §-s 8² ning Viru Vangla kodukorra punktis 12,

mille kohaselt võib kinnipeetav suitsetada üksnes selleks ettenähtud kohtades ja ajal, mil tal

on õigus seal viibida. Osakondade päevakavade kohaselt on kinnipeetavatel võimalus

suitsetada ainult jalutuskäigu ajal jalutusboksis. Halduskohus leidis, et käesolevas asjas

kohalduvad ka Riigikohtu seisukohad otsusest asjas nr 3-3-1-30-14, mille kohaselt ei ole

õiguspärane sundida kinnipeetavat valima, kas jätta värskes õhus viibimise õigus kasutamata

või taluda jalutusboksis suitsetamist.

Halduskohus märkis, et pooled ei vaidle selle üle, et kaebaja sai perioodil

04.12.2013 – 21.02.2014 jalutamas käia üksnes koos suitsetavate kinnipeetavatega.

Halduskohus leidis, et tagantjärele pole võimalik piisava täpsusega kindlaks teha, et teiste

kinnipeetavate suitsetamine ei saanud kaebajat mingilgi viisil häirida. Halduskohus pidas

võimalikuks, et see olukord võis tekitada kaebajale pahameelt, solvumist, alandust ja muid

sarnaseid vaimseid üleelamisi, kuid asus seisukohale, et kindlasti pole aga tegemist sellise

intensiivsusega rikkumisega, mis saaks õigustada kaebajale rahalise hüvitise määramist.

Kaebaja tervisekaartide alusel leidis halduskohus, et miski ei kinnita seda, et koos

suitsetajatega jalutamisest oleks kaebaja tervisele tekkinud kahju. Halduskohus märkis, et

arstide tegevuse õiguspärasuse hindamiseks halduskohtul pädevus puudub.

Halduskohtu arvates ei saa alust kaebuse rahuldamiseks tuleneda ka asjaolust, et kaebaja on

enda väitel olnud sunnitud rikkuma distsipliini, et jääda kartserisse ja sel viisil saada võimalus

üksi jalutamiseks, sest vastav otsustus on olnud kaebaja enda vaba tahteavalduse tulemus.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. Kaebaja esitas 04.05.2015 Tartu Halduskohtu 02.04.2015. a otsuse peale

apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus,

millega tema kaebus täies ulatuses rahuldada. Kaebaja on seisukohal, et halduskohus hindas

tõendeid valesti ja rikkus oluliselt kohtumenetluse normi, mis tingis ebaõige otsuse tegemise.

Kaebaja on arvamusel, et halduskohus ja vastustaja diskrimineerivad teda keele ja rahvuse

alusel, sest ei ole tõlkinud talle vene keelde vastustaja esitatud dokumente ning kuna tal raha

tõlkimiseks ei ole ja ta viibib pidevalt kartserikambris, siis ei ole kedagi, kes talle neid tõlgiks.

Kaebaja leiab, et halduskohus ei olnud erapooletu ja sõltumatu, sest ei korraldanud asjas

kohtuistungit ning kaebaja ei saanud tunnistajatena kutsuda välja Viru Vangla arste, et

tõendada, et arstid kirjutavad vastustajale sobivaid tõendeid.

Kaebaja on jätkuvalt seisukohal, et vastustaja tegevus on õigusvastane ning Viru Vangla

kodukord on vastuolus Euroopa vanglareeglistiku ja Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK)

praktikaga. Kaebaja märgib, et ta on sunnitud juba 440 päeva viibima kartseris, kuna ainult

seal saab ta jalutuskäigul värsket õhku hingata. Kaebaja ei nõustu sellega, et halduskohus on

käsitlenud vaid väärikuse alandamist ning ei ole arvestanud sellega, et mittesuitsetavad

kinnipeetavad on sunnitud rikkuma oma tervist. Kaebaja sooviks on vaid oma tervist hoida.

Algselt Viru Vangla arstid väljastasid tõendeid, mille kohaselt tuli võimaldada

mittesuitsetajatel suitsetajatest eraldi jalutamist. Mingil põhjusel muutsid nad need tõendid

hiljem vastupidiseks. Kaebaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et tervishoiuteenused on

eraõiguslikud suhted, sest vangla meditsiinitöötajad on vangla töötajad ja täidavad vangla

käske. Kaebaja ei nõustu halduskohtuga, et ta on enda vabal tahtel kartseris.

7. Vastustaja palub vastuses kaebaja apellatsioonkaebusele jätta see rahuldamata. Vastustaja

on seisukohal, et apellatsioonkaebus on täielikult põhjendamatu, selles ei ole välja toodud

uusi asjaolusid ning kaebaja taotleb sisuliselt seda, et ringkonnakohus annaks halduskohtu

poolt tuvastatud asjaoludele uue hinnangu. Vastustaja jääb oma varasemate seisukohtade

juurde ja palub ringkonnakohtul nendega arvestada. Vastustaja jääb endiselt seisukohale, et

kinnipeetavatele mõeldud jalutusala suurus on selline, mis ei sunni mittesuitsetavaid

kinnipeetavaid jalutuskäigu ajal hingama suitsetavate kinnipeetavate suitsu. Vastustaja on

seisukohal, et halduskohus on õigesti leidnud, et etteheited vangla tervishoiutöötajate osas ei

ole lahendatavad halduskohtumenetluse raames.

8. Kaebaja esitas seisukoha vastustaja vastusele, milles märgib, et vastustaja ei ole esitanud

tõendeid selle kohta, et jalutusterritooriumi suurus on selline, et see ei sunni mittesuitsetavaid

kinnipeetavaid hingama sisse suitsetavate kinnipeetavate suitsu. Kaebaja osundab sellele, et ei

kohus ega vangla ei ole teostanud õhu ekspertiisi ning püüavad sellega varjata tegelikku

olukorda ning ei pööra tähelepanu kinnipeetavate rohketele kaebustele. Vastustaja ei ole

selgitanud, miks suitsetajad ei suitseta spetsiaalse võimsa ventilatsiooniga ja isoleeritud

suitsetamistubades, mis asuvad igas sektsioonis.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.

10. Kaebaja heidab apellatsioonkaebuses halduskohtule ette tõendite ebaõiget hindamist ning

kohtumenetluse normi olulist rikkumist, mis tõi kaasa ebaõige lahendi tegemise.

Ringkonnakohtu hinnangul pole asja materjalide pinnalt alust halduskohtule selliseid

menetluslikke rikkumisi ette heita, mis tingiksid automaatselt otsuse tühistamise ja asja uueks

arutamiseks saatmise või asjas uue, teistsuguse tulemusega lahendi tegemise ringkonnakohtu

poolt.

Halduskohus on õigesti asunud seisukohale, et olukord, kus kaebaja sai perioodil

04.12.2013 – 21.02.2014 jalutamas käia üksnes koos suitsetavate kinnipeetavatega samas

jalutusboksis, võis tekitada kaebajale pahameelt, solvumist, alandust ja muid sarnaseid

üleelamisi, kuid ilmselgelt pole tegemist sellise intensiivsusega rikkumisega, mis saaks

õigustada kaebajale rahalise hüvitise määramist tema inimväärikuse alandamise eest. Kaebaja

tervisekaardi väljavõtete alusel leidis halduskohus samuti põhjendatult, et miski ei kinnita

kaebaja väidet, et talle tekkis tervisekahju ja seda just koos suitsetajatega jalutamisest

tulenevalt. Ka ringkonnakohtu poolt täiendavalt vastustajalt väljanõutud kaebaja tervisekaardi

väljavõte ei sisalda selliseid andmeid, mille alusel saaks asuda seisukohale, et perioodil

04.12.2013 – 21.02.2014 koos suitsetajatest kinnipeetavatega samas jalutusboksis jalutamine

tekitas kaebajale mingi sellise püsiva tervisekahjustuse, mis vaieldamatult on põhjustatud

koos suitsetajatega ühes jalutusboksis jalutamisest. Tervisekaardist nähtuvalt on kaebaja küll

09.12.2013, 11.12.2013 ja 30.12.2013 meditsiinitöötajale väitnud, et tal oli koos suitsetajatega

jalutuskäigul olles halb või raske olla ja ühel korral tekkis esimestel 10-15 minutil ka köha

ja õhupuudus, kuid sellest hoolimata on meditsiinitöötajad hinnanud kaebaja terviseseisundi

neil kordadel vähemalt rahuldavaks ning nagu eespool juba mainitud, ei sisalda kaebaja

tervisekaart selliseid andmeid ega diagnoose, millest saaks järeldada kaebajal tervisekahju

tekkimist seoses olukorraga, kus ta sai jalutada üksnes samas jalutusboksis koos suitsetavate

kinnipeetavatega.

Ringkonnakohus nõustub eeltoodust tulenevalt halduskohtu põhjendustega ega korda neid.

Apellatsioonkaebuses ei esitata ka muid selliseid sisulisi põhjendusi, mis annaks aluse

halduskohtu viidatud seisukohale vastuvaidlemiseks.

11. Halduskohtu vaidlusaluse otsuse muutmiseks või tühistamiseks ei anna alust ka kaebaja

väide, et halduskohus ja vastustaja diskrimineerivad teda keele ja rahvuse alusel, sest ei ole

tõlkinud talle vene keelde vastustaja esitatud dokumente. Viru Vanglas väljakujunenud tavad

kinnipeetavatele vangla vastuste vms. dokumentide tõlkimise või tõlkimata jätmise kohta ei

saa olla etteheidetavad halduskohtule ning käesoleva asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja

oleks halduskohtule esitanud taotlusi menetlusdokumentide tõlkimiseks vene keelde või

taotlenud selleks menetlusabi andmist ja halduskohus oleks kaebaja sellekohased taotlused

jätnud lahendamata või alusetult rahuldamata. Halduskohtu poolt tehtud määrused ja otsus on

kaebaja jaoks vene keelde tõlgitud.

12. Kaebaja leiab veel, et halduskohus ei olnud erapooletu ja sõltumatu, sest ei korraldanud

asjas kohtuistungit ning kaebaja ei saanud seetõttu tunnistajatena välja kutsuda Viru Vangla

arste, tõendamaks, et arstid kirjutavad välja vastustajale sobivaid tõendeid.

Kuigi halduskohtule esitatud kaebusest endast ei tulene selgelt, et A. Pokras soovis asja

arutamist kohtuistungil, esitas ka koos kaebusega ka taotluse, milles märkis, et palub kohtul

kutsuda tunnistajatena kohtusse Viru Vangla perearstid R. Aadamsoo ja E. Elbergi, kuna

arvab, et nende väljakutsumise tunnistajatena on asja lahendamiseks vajalik. Sellest võib

järeldada, et kaebaja soovis asjas istungi korraldamist.

Halduskohtu 02.02.2015. a määruse kohaselt (tl 70) otsustas kohus vaadata haldusasja läbi

kirjalikus menetluses, kuna kohtu hinnangul oli kaebusest, vaidluse iseloomust tulenevalt ja

kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt vaja lahendada üksnes mittevaralise kahju nõude

põhjendatusega seotud õiguslikud küsimused ning asja materjalidest ei nähtunud ühtegi sellist

asjaolu, mille väljaselgitamine või hindamine oleks võimalik üksnes kohtuistungil.

HKMS § 131 lg 1 p 2 järgi võib kohus lahendada asja kirjalikus menetluses, kui

menetlusosalistel puudub ilmselgelt põhjus kohtuistungi korraldamist nõuda, arvestades

kaalul olevaid õigushüvesid ja vaidluse iseloomu, sealhulgas kui menetlusosaliste vahel on

vaidluse all üksnes õigusküsimused. Seega ei ole menetlusosalise õigus osaleda kohtuistungil

absoluutne, vaid on piiratud ökonoomse ja efektiivse õiguskaitse põhimõttega. HKMS § 2 lg 2

kohaselt peab kohus haldusasja läbi vaatama mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste

kuludega. Kohtul on asja läbivaatamise vormi valikul seega olemas kaalutlusõigus. Kui

juhtumi asjaolud ja kaebaja nõuded on selged ning puudub vajadus selliste lisaandmete

saamiseks, mille esitamine on võimalik üksnes istungil, võimaldab asja lahendamine

kirjalikus menetluses menetluse läbi viia märksa kiiremini ning väiksemate ressurssidega,

mis omakorda kaalub üles menetlusosalise soovi istungil osalemiseks. Ringkonnakohtu

arvates on antud juhul halduskohus õigesti leidnud, et käesolevas asjas ei olnud vajalik

kohtuistungit korraldada.

Mis puudutab eraldi kaebaja taotlust kutsuda tunnistajatena kohtusse Viru Vangla perearstid

R. Aadamsoo ja E. Elberg, siis toimiku materjalidest ei nähtu, et halduskohus oleks oma

02.02.2015. a määruses või varasemalt kaebaja sellekohast taotlust selle põhjendatuse ja

asjakohasuse aspektist hinnanud, kuid see ei anna veel alust lugeda taolist olukorda kaebaja

õiguste ilmseks rikkumiseks ja menetlusnormide olulises ulatuses järgimata jätmiseks.

HKMS § 56 lg 2 teise lause kohaselt kohaldatakse haldusasjas tõendite esitamise, kogumise ja

uurimise suhtes tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-des 236-243 sätestatut, kui

halduskohtumenetluse seadustikust ei tulene teisiti. TsMS § 236 lg 2 esimese lause kohaselt

võib menetlusosaline taotleda kohtult tõendite kogumist, kui ei saa tõendit ise esitada.

HKMS § 62 lg 2 esimese lause kohaselt korraldab kohus ainult selliste tõendite kogumist,

millel on asjas tähtsust. Kaebaja sõnul soovis ta perearstide tunnistajatena ülekuulamisega

tõendada, et Viru Vangla meditsiiniosakonnas töötavad arstid kirjutavad välja vajalikke

tõendeid vangla administratsiooni korraldusel, varjates ja kaitstes vastustaja õigusvastaseid

tegevusi. Ringkonnakohus on seisukohal, et Viru Vangla arstide poolt väljakirjutatavate

tõendite sisu ei ole käesolevas kohtuasjas vaidluse esemeks ning lisaks sellele ei kuulu

sellealane vaidlus ega ka arstide tegevusega seonduv vaidlus üldiselt halduskohtu pädevusse,

millele on iseenesest põhjendatult viidanud ka halduskohus vaidlusaluse otsuse p-s 10.

Riigikohtu praktika kohaselt ei kuulu tervishoiuteenuse osutamine vanglas ja sellega

kaasnevad meditsiinilised otsused, ravivõtted jms halduskohtu pädevusse (vt nt Riigikohtu

erikogu 07.04.2011. a määrus asjas nr 3-3-4-1-11, p 9 ja 13.11.2013. a määrus asjas nr 3-

3-4-1-13, p 10). Seega ei ole kaebaja poolt nimetatud asjaolu tõendamine vangla perearstide

tunnistajatena ülekuulamise kaudu käesoleva haldusasja raames ka asjakohane ning taotletud

tunnistajate osas selge seisukoha võtmata jätmine või ka nende ülekuulamiseks istungi

korraldamata jätmine ei ole käsitatav menetlusnormi rikkumisena, mis tingiks halduskohtu

02.04.2015. a otsuse tühistamise.

13. Viru Vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluse ja halduskohtule esitatud kaebuse sisust

nähtuvalt on käesoleva hüvitamisnõude sisuks see, et perioodil 04.12.2013 – 21.02.2014 sai

kaebaja jalutamas käia üksnes koos suitsetavate kinnipeetavatega samas jalutusboksis, millest

tekkis talle väidetavalt tervisekahju ja millega alandati kaebaja inimväärikust ning rikuti ka

tema õigust värskes õhus kehakultuuriga tegeleda, mitte aga kaebajale kohaldatud erinevad

kartserikaristused, nende õiguspärasus ja kartseritingimused. Sellest tulenevalt jätab

ringkonnakohus tähelepanuta need apellatsioonkaebuse väited, mis seonduvad kaebajale

väidetavalt kahe aasta jooksul määratud kartserikaristustega, karistuste kandmise

kogupikkusega, kartseritingimustega ja muude neist karistustest tulenevate võimalike

kitsendustega.

14. Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus

muutmata. Riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel oli kaebaja menetlusabi

jätkuvuse alusel vabastatud.

Einar Vene

/allkirjastatud digitaalselt/

Agu Timmi

/allkirjastatud digitaalselt/

Maili Lokk

/allkirjastatud digitaalselt/