3-14-50814/36 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Tiina Pappel ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

9. märts 2016, Tartu

Haldusasja number

3-14-50814

Haldusasi

Tartu Ülikooli kaebus SA Archimedes 13. veebruari 2014

otsuse nr 26.1-3/22-59 osaliseks tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 22. mai 2015 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Tartu Ülikooli apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Tartu Ülikool,

esindaja v.adv Kristina Laarmaa

Vastustaja SA Archimedes,

esindaja v.adv Britta Oltjer

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Ülikooli apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 22. mai

2015 otsus muutmata.

2. Jätta poolte menetluskulud apellatsioonimenetluses nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 11. aprill 2016.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 7. juuli 2008 otsusega nr 26.1-3/22 SA Archimedes rahuldas Tartu Ülikooli

toetustaotluse ning määras projektile „Siirdeuuringud neuroimmunoloogiliste haiguste

paremaks diagnostikaks ja raviks“ struktuuritoetuse maksimaalselt 77 705 000 krooni (4

966 254,65 eurot), toetuse maksimaalse ulatusega 95%. Projekti abikõlbulik

kogumaksumuseks määrati vastavalt 5 227 653,29 eurot.

2. 13. veebruari 2014 SA Archimedes otsusega nr 26.1-3/22-59 nõuti toetuse saajalt

tagasi toetus 41 931,88 euro ulatuses ning vähendati projekti "Siirdeuuringud

neuroimmunoloogiliste haiguste paremaks diagnostikaks ja raviks" eelarvet Kemikaalide

ja tarvikute kulude osas 43 890,32 euro võrra ning personalikulude osas 248,64 euro.

Vastavalt vähendati projekti abikõlbulikku kogumaksumust 44 138,96 euro võrra, s.o 5

183 514,33 euroni ja toetuse maksimaalset summat 4 924 322,77 euroni.

3. 6. märtsil 2014 esitas Tartu Ülikool vaide SA Archimedes 13. veebruari 2014 otsuse

peale. Haridus- ja Teadusministeeriumi 16. aprilli 2014 otsusega jäeti vaie

rahuldamata.

4. 15. mail 2014 esitas Tartu Ülikool Tartu Halduskohtule kaebuse SA Archimedes

13. veebruari 2014 otsuse nr 26.1-3/22-59 osaliseks tühistamiseks, s.o kemikaalide ja

tarvikute kulude 43 890,32 euro võrra vähendamise ning projekti abikõlblikkuse

kogumaksumuse 44 138,96 euro võrra ja maksimaalselt antava toetuse 41 931,88 euro

võrra vähendamise ning Tartu Ülikooli 41 931,88 euro toetuse tagasimaksmise kohustuse

osas.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

5. Tartu Halduskohtu 22. mai 2015 otsusega jäeti Tartu Ülikooli kaebus rahuldamata.

6. Kohus nõustus SA Archimedes struktuuritoetuste rakendusüksuse 13. veebruari

2014 otsuse nr 26.1-3/22-59 (tl 44-47) ja Haridus- ja Teadusministeeriumi 16. aprilli

2014 vaideotsuse nr 174 (tl 99-102) põhjendustega ning SA Archimedes 6. juuni 2014

vastuses kaebusele esitatud põhjendustega (tl 124-129) ning jättis põhjendused otsuses

kordamata halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 165 lg 2 alusel.

7. Vastuseks kaebusele märkis kohus, et vaidlustatud otsuses on selgelt välja toodud,

et arvestades riigihangete regulatsiooni eesmärki, üldpõhimõtteid, riigihangete seaduses

(RHS) kehtestatud riigihanke osadeks jaotamise reegleid ning teadus- ja arendustegevuse

spetsiifikat, pidanuks projekti raames teatud ostude sooritamisel toetuse saaja

summeerima samaliigilised, funktsionaalselt koostoimivad ja sama eesmärgi

saavutamiseks vajalikud kaubad ning järgima asjade ostmisel RHS §-s 3 sätestatud üldisi

riigihanke korraldamise põhimõtteid. Asjaolu, et vastustaja ei ole kaebaja asemel asunud

hindama, milliste kaupade maksumused oleks kaebaja pidanud summeerima, ei anna

alust otsuse tühistamiseks. Kaebaja sooritatud ostude ja tarnijate nimistu alusel ning

soetuste mahtu ja sagedust arvestades on vastustaja põhjusega järeldanud, et avatud

hankemenetluse raames või rohkem kui ühelt ettevõttelt pakkumise võtmisel oleks

võinud asjade hind tulla teistsugune.

Otsuses on tuvastatud kaebaja rikkumine, mis seisnes hankemenetluste korraldamata jätmises,

turul oleva konkurentsi kasutamata jätmises, projekti vahendite läbipaistmatus kasutamises ja

võimalike pakkujate ebavõrdses kohtlemises. Sedavõrd mahukate soetuste puhul on ilmne, et

kemikaalide ja tarvikute kogumi siseselt on teatud kaubagrupid kvalifitseeritavad

funktsionaalselt koostoimivateks ja sama eesmärgi saavutamiseks vajalikeks kaupadeks RHS §

23 lg 1 mõistes. Kaebaja väide soetuste vajaduse ja mahu prognoosimise keerukusest ning

lepingute erinevatel aegadel sõlmimisest on otsitud, kuna sel juhul on võimalik lähtuda kaebaja

varasemast kogemusest ja RHS § 21 lg-st 2 ning kasutada RHS-st ettenähtud raamlepingu

regulatsiooni, jättes tegelikult tehtavad soetuste mahud lahtiseks. Ka ainuüksi asjaolu, et

vajalikku toodet valmistab maailmas vaid üks ettevõte, ei anna alust jätta RHS-s tulenevad

nõuded järgimata, sest lisaks tootjatele osalevad kaupade pakkumisel ka toodete edasimüüjad.

Olukorras, mil turul olevate pakkujate arv on piiratud või konkurents puudub, on võimalik

kasutada RHS-s sätestatud väljakuulutamiseta läbirääkimistega hankemenetlust.

8. Vaidlusaluses otsuses kohaldatud normid ei eelda, et vastustaja peaks tõendama

kahju tekkimist, kuna kahju loetakse tekkinuks hangete läbiviimist ja struktuuritoetuste

andmist reguleerivate EL- i eeskirjade eiramise faktiga. Kahju suurus on jäetud

hindamata, kuna konkurentsi kasutamata jätmise majanduslikku mõju toetuse saaja poolt

avalikest rahalistest vahenditest kantud kuludele ei ole rakendusüksusel võimalik hinnata.

Ühtlasi oleks kahju hindamine ebamõistlikult aja- ja ressursimahukas, arvestades soetuste

mahtu (perioodil 7. juulist 2008 kuni 30. aprillini 2012 kulu 877 806,39 eurot ning enam

kui 2300 kuludokumenti) ning valdkonna spetsiifikat.

9. Alusetu on väide ärakuulamisõiguse näilisusest. Kaebajale on antud võimalus

esitada tõendeid ja vastuväiteid nii auditi menetluses, haldus-, vaide- kui ka

kohtumenetluses.

10. Perioodi 2007–2013 struktuuritoetuse seaduse (STS) § 26 lg-st 1 ja Vabariigi

Valitsuse 22. detsembri 2006 määruse nr 278 „Toetuse tagasinõudmise ja tagasimaksmise

ning toetuse andmisel ja kasutamisel toimunud rikkumisest teabe edastamise tingimused

ja kord“ (määrus nr 278) § 10 lg-st 1 tulenevalt puudub rakendusüksusel õigus jätta

toetuse tagasinõudmise otsus tegemata, kui on tuvastatud, et toetust on kasutatud

mitteabikõlblike kulude hüvitamiseks. Kuna toetuse saaja ei ole kemikaalide ja

laboritarvikute soetamise kulusid teinud kooskõlas RHS-s sätestatuga, siis ei ole kulu

olnud abikõlblik STS § 2 p 2 mõistes.

Otsusest nähtub, et vastustaja on kaalumisel arvestanud, et toetuse saaja on projekti elluviimisel

teinud suures mahus soetusi, mille osas puudub tõendusmaterjal riigihangete korraldamise

üldpõhimõtete järgimise kohta, turul valitseva konkurentsi kasutamata jätmise majanduslikku

mõju ei ole võimalik hinnata ning samas oleks korrektse menetluse läbiviimisel võinud asjade

hind tulla teistsugune ning edukaks oleks võinud osutuda mõni teine pakkuja.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

11. Tartu Ülikool esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsuse

tühistada ning teha uus otsus, millega Tartu Ülikooli kaebus rahuldada.

12. Apellatsioonkaebuse

kohaselt

viisid

PricewaterhouseCoopers

ja

Rahandusministeerium läbi projektiauditi, mis hõlmas ajavahemikul 1. detsembrist 2010

kuni 30. novembrini 2011 Tartu Ülikooli tehtud kulusid. Auditi tulemused fikseeriti 7.

novembril 2013 koostatud lõpparuandes nr ERF-119/2012, seejuures jäeti apellandi

asjakohased selgitused tähelepanuta.

Nii vaidemenetluses kui ka halduskohtumenetluses on apellant osutanud, et vaidlustatud otsuse

tegemisel ei ole tuvastatud, milles konkreetselt seisneb apellandi RHS rikkumine. Käesolevas

asjas vaidlustatud otsuse tegemisel on vastustaja lähtunud väärast eeldusest, et kemikaalid ja

laboritarvikud on ühtne kaubagrupp. Apellant on juba auditi ajal kui ka hiljem kohtumenetluses

esitanud põhjendused, miks näiteks „antikehad“ ja „PCR reaktiivid“ ei ole käsitatavad ühtse

kaubagrupina. Seda seisukohta ei ole sisuliselt vaidlustatud otsuses analüüsitud ning see on

jäetud hindamata ka halduskohtu otsuses. Halduskohus on jätnud üldse hindamata, kas auditi

lõpparuandes ja vaidlustatud otsuses on kaubagrupid määratletud korrektselt. Selleks, et

hankemenetluse või lihthanke korraldamata jätmine oleks apellandile etteheidetav, peab olema

tuvastatud, et samalaadsete, funktsionaalselt koostoimivate asjade hankimisel on ületatud

siseriiklikku riigihangete piirmäära või lihthanke piirmäära. Pelgalt asjaolu, et apellant on

kontrollitud perioodil soetanud kaupu kokku 877 806,39 euro väärtuses, ei tingi järeldust, et

seejuures on rikutud hankemenetluse või lihthanke korraldamise kohustust. Apellant on endiselt

seisukohal, et soetuse eeldatava maksumuse määratlemisel saab hankija lähtuda üksnes sel ajal

ettenähtavast soetusvajadusest.

13. Toetuse tagasinõudmisel on konkreetse rikkumise osas tõendamis- ja

põhjendamiskohustus otsuse tegijal, s.o vastustajal. Otsuse tegemiseks ei saa olla piisav

vastustaja kahtlus, et võib-olla pole apellant kõiki RHS nõudeid järginud. Halduskohus

on siinjuures ebaõigesti leidnud, et kuna riigihangete korraldamise kohustus lasub

apellandil, siis on ka toetuse tagasinõudmise korral tõendamis- ja põhjendamiskohustus

apellandil. Ka määruse nr 278 § 111 lg-st 1 tuleneb, et vastustaja võib loobuda üksnes

kahju tekkimise ja ulatuse tuvastamisest. Õigust loobuda rikkumise tuvastamisest kehtiv

õigus ette ei näe. Apellant osutab siinjuures veel, et tal puudub tegelik võimalus tõendada

konkurentsi puudumist juhul, kui soetusele eelnevalt on leitud ainult üks toodet pakkuv

ettevõte.

Lisaks vastupidiselt halduskohtu otsusele, ei ole vaidlustatud otsuses tuvastatud hankemenetluse

korraldamata jätmine.

Ka etteheide RHS §-s 3 sätestatud põhimõtete rikkumise kohta eeldab konkreetset analüüsi selle

kohta, milles rikkumine seisneb, pidades silmas seaduses sätestatud põhimõtteid nende

koostoimes.

14. Vaidlustatud otsuse tegemisel oleks vastustaja pidanud rakendama kaalutlusõigust

nii toetuse tagasinõudmise otsustamise kui ka tagasinõude ulatuse määratlemisel.

Ebaõige on vastustaja ja halduskohtu seisukoht nagu tuleneks määruse nr 278 § 10 lg-st 1

vastustajale imperatiivne kohustus toetus tagasi nõuda. Nii STS § 26 lg-s 2 ja lg-s 21 kui

ka määruse nr 278 § 10 lg-s 2 on kasutatud mõistet „võib“ ning määruse nr 278 § 11 lg 1

näeb otsesõnu ette kaalutlusõiguse toetuse tagasinõudmisel. Vastustaja on toetuse osalise

tagasinõudmise otsustamisel jätnud kaalutlusõiguse rakendamata, mis iseenesest on

sedavõrd oluline puudus, et tingib haldusakti tühistamise.

Halduskohus on kaalutlusõiguse puudumise põhjendamisel vääralt tuginenud Nõukogu määruse

nr 1083/2006 art 98 lg-le 2 ja Nõukogu määruse nr 2988/95 art 4 lg-le 1. Nimetatud sätted

näevad ette toetuse tagasinõudmise Euroopa Liidu õiguses sätestatud kohustuste rikkumisel.

Seega võiks jaatada normide rakendamist üksnes rahvusvahelist piirmäära ületavate hangete

korraldamise reeglite rikkumisel. Seda ei ole aga apellandile vaidlustatud otsuses ette heidetud.

15. Apellandile ei olnud haldusmenetluses tagatud tegelik võimalus olla ärakuulatud.

Auditi lõpparuandes, vaidlustatud otsuses ega vaideotsuses ei ole apellandi

seisukohtadele vastatud. Seega on ärakuulamisõiguse tagamine olnud näiline.

16. SA Archimedes vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle

rahuldamata. Vastustaja on seisukohal, et halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud

ning et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust otsuse tühistamiseks.

17. Halduskohus on kasutanud HKMS § 165 lg-s 2 nimetatud õigust ja see ei muuda

esimese astme otsuse õiguspärasust ega raskenda otsuse jälgitavust. Kui kohtumenetluses

ei esitata uusi argumente või kaebaja väiteid ja põhjendusi on piisava põhjalikkusega

haldusmenetluses analüüsitud, siis ei ole kohtul otsuses samade asjaolude kordamise

kohustust.

Tartu Ülikool sai esitada vastuväited auditi menetluses, seejärel haldus- ja vaidemenetluses. Juba

vaideotsuses on põhjalikult analüüsitud apellandi väiteid ning need ümber lükatud. Vaide

lahendaja on selgitanud, et keskseks küsimuseks on see, kas vaidlustaja on järginud RHS-i

üldiseid nõudeid. Teadvalt ebaõige ja kohut eksitav on apellatsioonkaebuse väide, et tagasinõude

otsuses ei ole kuskil tuvastatud rikkumisena hankemenetluste korraldamata jätmist.

18. Otsuses rõhutas kohus, et kaebajal oli kohustus järgida RHS § 3 nõudeid ja jättes

hankemenetlused läbi viimata, pidi kaebaja olema valmis suutma tõendada oma tegevuse

põhjendatust. On meelevaldne eelnevast järeldada, et halduskohtu hinnangul ei pea

rakendusüksus tuvastama rikkumist. Erinevalt apellandi väidetust on kohus leidnud, et

tagasinõude otsuses on rakendusüksus tuvastanud apellandi rikkumise RHS nõuete

järgimisel ja apellant ei ole täitnud oma tõendamiskoormist.

Toetuse tagasinõude otsusel on 7 lisa, millest nähtuvad soetused tarnijate ja kemikaalide või

tarvikute kaupa. Ka halduskohus on viidanud, et perioodil 7. juuli 2008 kuni 30. aprill 2012 oli

Tartu Ülikooli kemikaalide ja tarvikute soetuse kulu kokku 877 806,39 eurot ning esitatud on

enam kui 2300 kuludokumenti (vt kaevatava otsuse p 23, lk 9). Järelikult on vaidlustatud

haldusaktis tuvastatud tagasinõude otsuse andmise faktiline alus ehk riigihangete korraldamata

jätmine konkreetsete soetuste lõikes.

Alates oktoobrist 2013 on jõustunud Tartu Ülikooli hankekorra muudatused, milles nähakse ette

teadus- ja arendustegevuseks vajalike asjade soetamiseks kord. Nimetatud korra kohaselt on

teatav perioodiliselt tehtavate samaliigiliste asjade soetuste grupeerimine võimalik. Sellega on

tõendatud, et kui Tartu Ülikool oleks soovinud ka varasemalt kohaldada RHS-i nõudeid, siis

oleks see olnud võimalik ning puudusid objektiivsed takistused riigihangete korraldamiseks.

19. Halduskohus on õigesti järeldanud, et vastustajal puudub kaalutlusõigus jätta

toetuse tagasinõude otsus tegemata. Tagasinõude õigusliku alusena on otsuses STS § 26

lg 1 ning määruse nr 278 § 10 lg 1, § 11 lg-d 1 ja 2 ning § 111 lg-d 1 ja 9. Kõik viidatud

sätted kogumis kasutavad imperatiivset sõnastust. Seetõttu puudub rakendusüksusel õigus

jätta toetus tagasi nõudmata olukorras, kus toetuse saaja on kasutanud toetust

mitteabikõlbulike kulude jaoks.

20. Euroopa Liidu Kohus on otsuses nr C-465/10 märkinud, et liidu eelarvest

rahastatavaid ettevõtmisi tuleb korraldada kooskõlas riigihankedirektiividega.

Kohaldades kohtuotsuses nr C465/10 antud juhiseid, muutuvad sisutühjaks

apellatsioonkaebuse põhjendused kaalutlusõiguse teostamata jätmisest, kuivõrd

rakendusüksusel ei ole kaalutlusõigust toetuse tagasinõudmata jätmiseks. Vastustaja on

tuginenud mh ka Euroopa Liidu juhisele, mille kohaselt rikkumisega seotud toetuse osa

tuleb kas täielikult või osaliselt tagasi nõuda. Viidatud juhise punkti 2 kohaselt

kohalduvad Euroopa Liidu asutamislepingu eeskirjad ja põhimõtted ka riigihangete

suhtes, mis ei kuulu hankemenetlust käsitlevate direktiivide kohaldamisalasse.

21. Teadvalt ebaõige on apellandi väide, et vastustaja on taganud Tartu Ülikoolile

üksnes näiliku ärakuulamisõiguse. On ümberlükkamatu fakt, et Tartu Ülikoolile anti enne

auditi lõpparuande valmimist, enne vaidlustatud otsuse tegemist ja ka kohtumenetluse

raames korduvalt võimalus oma seisukohti ning nende kinnituseks ka tõendeid esitada.

Apellandi seisukohti on analüüsitud nii auditis kui ka vaidlustatud otsuses. Asjaolu, et

apellant ei nõustu audiitorite ja vastustaja selgituste ning põhjendustega ei anna alust

väitmaks, et ärakuulamisõigus on olnud näiline.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

22. Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust

halduskohtu otsuse tühistamiseks. Halduskohus on õigesti kohaldanud nii

materiaalõiguse – kui ka kohtumenetluse norme. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu

otsuses toodud põhjendustega (otsuse p-d 5-7) ega pea vajalikuks neid korrata. Vastuseks

apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

23. Perioodi 2007–2013 struktuuritoetuse seaduse (STS) § 2 p 9 kohaselt on toetuse

saaja füüsiline või juriidiline isik, riigi- või kohaliku omavalitsuse asutus, kelle taotlus

toetuse saamiseks on rahuldatud. Sama paragrahvi teine lõige sätestab, et abikõlblik kulu

on kulu, mis on põhjendatud, mõistlik ja projekti elluviimiseks vajalik, mis on tehtud

kooskõlas õigusaktides või toetuse taotluse rahuldamise otsuses sätestatud nõuetega ning

mida ei ole varem Euroopa Liidu, välisabi või Eesti riigi poolt nende vahendite

kaasrahastamiseks sihtotstarbeliselt eraldatud vahenditest hüvitatud.

Vastavalt STS § 21 lg-le 1 peab toetuse saaja toetust kasutama sihtotstarbeliselt. Kõik toetusest

hüvitatavad kulud peavad olema projektiga otseselt seotud ja abikõlblikud.

Seega oli Tartu Ülikoolil projektile „Siirdeuuringud neuroimmunoloogiliste haiguste paremaks

diagnostikaks ja raviks“ määratud struktuuritoetuse saajana kohustus järgida abikõlblikkuse

nõuet kõigi projekti raames tehtud kulude osas, s.t kulud tervikuna pidid olema tehtud

õigusaktides sätestatud nõudeid järgides.

24. Apellatsiooniastmes on vaidlus jätkuvalt selles, kas SA Archimedes on toetuse

tagasinõudmise otsuse tegemisel tuvastanud Tartu Ülikooli rikkumise kulude tegemisel,

kas apellant on eksinud kaupade kaubagruppidesse jaotamisel ning sellest tulenevalt

jätnud täitmata riigihangete seaduse (RHS) nõuded tehes toetuse arvel mitteabikõlblikke

kulusid (I), samuti, kas vastustaja oli rikkumise korral kohustatud toetuse osaliselt tagasi

nõudma või oli toetuse tagasinõudmine kaalutlusotsus (II) ning, kas apellandile oli

tagatud tegelik võimalus olla ärakuulatud (III), viimaks lahendab ringkonnakohus

apellatsioonkaebuse ja jagab menetluskulud (IV).

I

25. Vaidlustatud otsuses on leitud, et projekti raames kemikaalide ja tarvikute ostmisel

pidanuks Tartu Ülikool summeerima samaliigilised, funktsionaalselt koostoimivad ja

sama eesmärgi saavutamiseks vajalikud kaubad ja järgima RHS §-s 3 sätestatud

riigihanke korraldamise üldisi põhimõtteid.

26. Asjas ei ole vaidlust selles, et ajavahemikul 7. juulist 2008 kuni 30. aprillini 2012

vaidlusaluse projekti kaudu finantseeritud kemikaalide ja tarvikute ostmiseks 877 806,39

euro väärtuses (sertifitseerimisperioodil 1. detsembrist 2011 kuni 30. novembrini 2012

508 953,79 euro väärtuses) Tartu Ülikool ei korraldanud riigihankeid ega viinud läbi

lihthankemenetlusi.

7. novembril 2013 koostatud projektiauditi lõpparuande nr ERF-119/2012 üheks peamiseks

järelduseks on, et puudub kindlus, et Tartu Ülikool on projekti raames kemikaalide ja tarvikute

ostmisel järginud riigihangete seaduses sätestatud nõudeid. Lõpparuande lisas 4 (tl 31-32) on

audiitorid andnud hinnangu nii Tartu Ülikooli, kui ka SA Archimedes võimalikku hankenõuete

rikkumist puudutavatele seisukohtadele ja väidetele. Tartu Ülikooli esitatud andmetele tuginedes

tuvastasid audiitorid, et apellant on projekti raames ostnud kemikaale ja tarvikuid RHS § 15 lg 1

p-s 2 ja lg-s 3 sätestatud hanke ja lihthanke piirmäära ületavas ulatuses nii kaubagruppide kui ka

tarnijate lõikes. Auditi alustamise ajal puudus apellandil võimalikke hankeobjekte grupeeriv

ülevaade projekti kululiigi „kemikaalide ja tarvikute kulu“ raames teostatud ja planeeritavate

ostude osas.

27. Auditi läbiviimise ajal ning hiljem haldus- ja halduskohtumenetluses on Tartu

Ülikool asunud seisukohale, et audiitorid on põhjendamatult tuginenud kaubagruppidele

Komisjoni määruses nr 213/2008 sätestatud CPV koodide järgi võimalike hankeobjektide

määratlemisel, kuna tegelikkuses ei ole samasse kaubagruppi kuuluvad tooted

ühetaolised, sama eesmärgi saavutamiseks kasutatavad ega soetatud samal ajal sõlmitud

lepingute alusel.

28. Ringkonnakohus nõustub siinjuures vastustaja ja audiitoritega selles, et

hoolsuskohustus ja sellest tulenevalt ka vastutus võimalike hankeobjektide grupeerimisel

lasus apellandil endal. STS § 2 lg 1 p-s 2 sätestatud kohustust riigihangete seaduses

sätestatud nõuete järgimise osas rõhutavad STS § 22 p-d 11 ja 111, nähes ette kohustuse

tagada, et ka toetuse saaja partner täidab hankekohustusi ning, et toetuse saaja järgiks

RHS 5. peatükis sätestatud menetluskorda võrgustikega seotud hangete korral. STS ega

muud õigusaktid ei näe ette erisusi toetuse taotlejale ega leebemat režiimi

hankemenetluste korraldamisel. Seetõttu oli ka Tartu Ülikool kohustatud järgima RHS

nõudeid nii vaidlusaluse toetuse kasutamisel, kui oma tegevuses tervikuna. Muu hulgas

pidi Tartu Ülikool hankijana otsustama, millised kemikaalid ja tarvikud on

funktsionaalselt koos toimivad või sama eesmärgi saavutamiseks vajalikud asjad ning

selle alusel selgitama vajaduse hankemenetluse või lihthanke läbiviimiseks.

29. Toetuse üksnes abikõlblike kulude katteks kasutamise nõude kontrollimise

võimaldamiseks vastavalt STS § 22 p-dele 8 kuni 10 pidi kaebaja oma tegevust toetuse

kasutamisel dokumenteerima. Ringkonnakohtu hinnangul hõlmab tegevuse

dokumenteerimise nõue ka kohustuse selgelt määratleda asjade hankelepingu eeldatava

maksumuse määramise alused ning sisemine korraldus nõuetekohase hanke korraldamise

otsustamiseks ja läbiviimiseks.

Olukorras, kus apellant ei ole projektiauditi ajal ega hiljem väitnud, et kemikaalide ja

laboritarvikute ostmisel oli Tartu Ülikoolis selge kord, mis tagas ka asjade soetamise õiguspärase

viisi valimise, on audiitorid ja vastustaja hankenõuete täitmise hindamisel põhjendatult lähtunud

ostetud asjade SPV koodidest, arvestades ka soetuste mahtu tarbijate lõikes. Kuna nii CPV

kaubagruppide, kui ka tarnijate lõikes oli apellant toetuse arvel soetanud kaupu RHS § 15 lg 1 p-

s 2 ja lg-s 3 nimetatud piirmäärasid ületavas mahus, siis lõi see põhjendatud kahtluse, et Tartu

Ülikool vähemalt osaliselt ei ole järginud hankekohustust toetuse arvel asjade ostmisel.

Apellandi üldistatud väited selle kohta, miks audiitorite kasutatud kaubagruppide jaotus ei ole

kohaldatav hankelepingu eeldatava maksumuse määratlemisel, ei ole piisav tekkinud kahtluse

ümberlükkamiseks.

30. Ringkonnakohus leiab, et käesoleva vaidluse asjaoludel lasus hankenõuete

järgimise väite tõendamiskoormus Tartu Ülikoolil. Auditi käigus tuvastatud andmed

kaupade soetamise kohta, ühes hankenõuete järgimise ja dokumenteerimise süsteemi

puudumisega, pidades silmas soetuste arvu ja rahalist mahtu, muudavad nii audiitorite kui

vastustaja jaoks sisuliselt võimatuks tagantjärele tegeliku hinnangu andmise apellandi

tegevuse õiguspärasusele. Samas tuleb auditi andmetele tuginedes pidada eluliselt

usutavaks, et hankemenetluse või lihthanke korraldamine oli RHS regulatsioonist

tulenevalt nõutav. Ringkonnakohus osutab siinjuures sellele, et audit hõlmab üksnes

vaidlusaluse toetuse arvel asjade ostmist. Samas tuleneb RHS § 10 lg 1 p-st 3, et

hankenõuete täitmise hindamiseks tuleb hankijana arvestada Tartu Ülikooli tegevust

tervikuna, võttes nende olemasolul arvesse ka muude vahendite arvel sarnaste asjade

soetamist. Seega ei saa välistada, et hankenõude täitmiseks pidi apellant silmas pidama

ka auditis kajastamata soetusi.

31. Vaidlustatud otsuses on toetuse osalise tagasinõude õigusliku alusena märgitud

STS § 26 lg 1. Otsuse õiguslikust alusest ja apellandile etteheidetavast rikkumisest saab

järeldada, et vastustaja on pidanud vastava kohustuse olemasolul hankemenetlust või

lihthanget korraldamata kemikaalide ja tarvikute ostmist asjaoluks, mis tingib kulude

mitteabikõlblikkuse.

Ringkonnakohus leiab, et vastustaja selline seisukoht on põhjendatud. STS § 2 p 2 kohaselt on

abikõlblikud üksnes kooskõlas õigusaktides sätestatud nõuetega tehtud kulud. Toetuse saaja on

hankekohustuse täitmata jätmise kaudu teinud toetuse arvel kulutusi, mille osas menetlusnõuete

täitmata jätmise tõttu ei ole tagatud rahaliste vahendite säästlik kasutamine, pakkujate võrdne

kohtlemine ja konkurents ning rahaliste vahendite kasutamise läbipaistvus ja kontrollitavus.

Seega oleks nende soetuste, mille tegemisel ei ole järgitud hankekohustust, kulude hüvitamine

toetuse arvel vastuolus avaliku vahendite kasutamise põhimõtetega. Seetõttu tuleb

hankekohustuse rikkumist pidada sedavõrd oluliseks kõrvalekaldeks kulude õigusaktides

ettenähtud nõuetega kooskõlas tegemise nõudest, et see tingib kulude mitteabikõlblikkuse.

32. STS sätestab toetuse saaja otsese kohustuse tagada kulude abikõlblikkus ja seda

kinnitavate asjaolude dokumenteerimine (STS § 21 lg 1 ls 2 ja § 22 lg 2 p 4).

Ringkonnakohtu hinnangul on seega toetuse saajal kõrgendatud hoolsuskohustus toetuse

õiguspärasel kasutamisel ja oma tegevuse dokumenteerimisel. Liikmesriigil lasub

Nõukogu määruse nr 1083/2006, millega nähakse ette üldsätted Euroopa

Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi ja Ühtekuuluvusfondi kohta ning

tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1260/1999, art 98 lg 1 järgi esmane vastutus

eeskirjade eiramise uurimise ning nõutavate finantskorrektsioonide tegemise eest.

Liikmesriigi kohustuste täitmiseks on olukorras, kus toetuse kasutamise asjaoludest

tulenevalt on põhjendatud kahtlus, et vähemalt osa kuludest ei ole abikõlblikud ning

toetuse saajal puudub sisemine korraldus ja tõendid kulude abikõlblikkuse üheseks

tuvastamiseks, põhjendatud lugeda toetuse tagasinõudmise alus STS § 26 lg 1 kohaselt

tuvastatuks juhul, kui toetuse saaja ei tõenda rikkumise puudumist.

33. Seejuures leiab ringkonnakohus, et rikkumise puudumise tõendamiseks ei ole

käesolevas asjas piisav üldistavate väidete esitamine, isegi, kui neist ilmneb, et auditi

lõpparuandes esitatud kaupade jaotus kaubagruppidesse ei ole täpne või hanke eeldatava

maksumuse määratlemine tarnijate kaupa ei ole põhjendatud. Tartu Ülikooli väited, mis

seavad kahtluse alla auditi ja seega ka toetuse tagasinõudmise otsuse faktilise aluse ei

väära siiski auditi lõppjäreldust sellest, et esineb põhjendatud kahtlus selles, et apellant ei

ole täitnud hankekohustust. Selle kahtluse kõrvaldamiseks pidanuks Tartu Ülikool

esitama juba auditi koostamise ajal selgitused ja põhjendused konkreetsete kulude

tegemise asjaolude kohta, näidates ära nii hanke eeldatava maksumuse määramise

kriteeriumid kulu tegemise ajal kui ka apellandi tegevused hankekohustuse selgitamiseks.

Apellant sellekohased andmeid ei esitanud. Seega ei läinud tõendamiskoormus rikkumise aluse

osas vastustajale üle. Seetõttu ei olnud SA-l Archimedes toetuse tagasinõudmise otsuse tegemisel

kohustust ümber lükata kaebaja vastuväiteid soetuste kaubagruppidesse jaotamise, soetatavate

kaupade liigi ja koguse ettenägematuse või konkurentsi puudumise kohta kemikaalide ja

tarvikute turul. Vastavalt ei ole vastustaja ega halduskohus rikkunud kohustust põhjendada

apellandi väidetega mittenõustumist.

II

34. Vastavalt STS § 26 lg-le 1 kui ilmneb, et toetust on kasutatud mitteabikõlblike

kulude hüvitamiseks, teeb rakendusüksus või Euroopa territoriaalse koostöö puhul

makseasutus otsuse nõuda toetuse saajalt toetus osaliselt või täielikult tagasi.

Toetuse tagasinõudmise on SA Archimedes otsustanud toodud sätte, mitte STS § 26 lg-s 2

nimetatud alustel. Vastustaja on põhjendatult lugenud STS § 26 lg-tes 1 ja 2 loetletud toetuse

tagasinõudmise alused erinevateks oma mahult ja toimelt. On ilmne, et mitteabikõlblikud kulud

ei hõlma STS § 26 lg-s 2 nimetatud tagasinõudmise aluseid, mistõttu ei ole õige käsitada sama

paragrahvi esimest lõiget deklaratiivsena ning tagasinõudmise aluseid tulenevaks üksnes lõikest

kaks. Samuti on erinev STS § 26 lg-tes 1 ja 2 nimetatud toetuse tagasinõudmise aluste toime,

kuna mitteabikõlblike kulude hüvitamiseks kasutatud toetus tuleb tagasi nõuda, samas kui lõikes

kaks nimetatud juhtudel tuleb tagasinõudmisel arvestada ka muude asjaoludega.

Ringkonnakohtu seisukohta kinnitab STS § 26 lg 6 alusel Vabariigi Valitsuse 22. detsembri 2006

määrusega nr 278 vastu võetud „Toetuse tagasinõudmise ja tagasimaksmise ning toetuse

andmisel ja kasutamisel toimunud rikkumisest teabe edastamise tingimused ja kord“ (määrus nr

278) § 10 lg 5, mis sätestab, et kui STS raames on ilmnenud sama seaduse § 26 lg-tes 1 või 2

nimetatud asjaolud, siis vastavalt viidatud lõigetele otsustaja nõuab või võib nõuda toetuse

saajalt toetuse osaliselt või täielikult tagasi.

35. Õigus jätta mitteabikõlblike kulude hüvitamiseks makstud toetus tagasi nõudmata

ei tulene ka määruse nr 278 § 11 lg-st 1. Viidatud norm sätestab eelkõige

menetlustähtajad tagasinõude otsuse tegemiseks ning koostoimes STS § 26 lg 1 ja

määruse nr 278 § 10 lg-ga 5 tuleb seda tõlgendada selliselt, et sõltuvalt tagasinõude

alusest tuleb kaalutlusõigust kasutada kas üksnes vajadusel tagasinõude ulatuse

määratlemisel (STS § 26 lg 1) või nii tagasinõude otsustamise kui ka vajadusel

tagasinõude ulatuse määratlemisel.

36. Kuna hankekohustuse täitmise hindamine auditi käigus ei olnud mõistlike

jõupingutustega tuvastatav, siis tuleb ühtlasi jaatada Määruse nr 278 § 111 lg 1 järgi

toetuse protsendina tagasinõudmise aluse esinemist, s.t Tartu Ülikooli rikkumine tuleb

lugeda tuvastatuks, kuid selle tulemusena tekkinud kahju hindamine oleks ebamõistlikult

aja- või ressursimahukas. Seega tuleb toetuse tagasinõudmise ulatuse määratlemisel

lähtuda määruse nr 278 § 111 lg-st 9, mis näeb ette toetuse tagasinõudmise 5% ulatuses,

lubades põhjendatud juhtudel suurendada tagasinõuet 10%le või 25%-le sõltuvalt

rikkumise raskusest.

Käesoleval juhul ei ole vastustaja pidanud põhjendatuks tagasinõude ulatust suurendada.

37. Seega ei ole vastustaja tagasinõude otsustamisel eksinud HMS § 4 lg-s 2

sätestatud kaalumisreeglite vastu ega jätnud õigusvastaselt diskretsiooniõigust

kasutamata.

38. Ringkonnakohtu hinnangul ei oleks alust pidada toetuse tagasinõudmist Tartu

Ülikoolilt õigusvastaseks ka juhul, kui jaatada vastustaja kaalutlusõigust.

Mitteabikõlblike kulutuste hüvitamine toetuse arvel on sedavõrd oluline

kõrvalekaldumine toetuse kasutamise tingimustest, et olukorras, kus mitteabikõlblike

kulude kandmine on tingitud apellandi enda tegevusest olnuks vastustaja kaalutlusruum

sedavõrd ahenenud, et puudunuks võimalus õiguspäraselt otsustada toetus tervikuna

tagasi nõudmata jätta.

Seetõttu ei ole vaidluse lahendamisel määrava tähendusega küsimused sellest, kas

menetlusosaliste viidatud Euroopa Kohtu lahendist asjas nr C-465/10 tulenevalt tuleb

asjakohaseid Euroopa Liidu õigusakte tõlgendada selliselt, et siseriiklikul pädeval asutusel on

imperatiivne kohustus mitteabikõlblike kulutuste ulatuses toetus tagasi nõuda sõltumata

siseriiklikus õiguses sätestatud diskretsioonist.

III

39. Apellandi hinnangul on SA Archimedes toetuse tagasinõudmise otsuse tegemisel

rikkunud menetlusreegleid jättes Tartu Ülikooli seisukohtadega sisuliselt arvestamata.

Rikkumine on sedavõrd oluline, et võis põhjustada asja ebaõige lahendamise ning on

seega iseseisvalt aluseks vaidlustatud otsuse tühistamisele.

Ringkonnakohus apellandi seisukohaga ei nõustu.

40. Tartu Ülikool on lisaks auditi ajal antud selgitustele esitanud vastuväited 3.

detsembril 2012 juba auditi lõpparuande koostamise projektile (tl 34-43) ning

veelkordselt 31. jaanuaril 2014 enne toetuse tagasinõudmise otsuse tegemist (tl 135-137).

Seega ei ole kahtlust, et apellant oli teadlik nii haldusmenetlusest kui ka sellest, et vastustaja

kavandab toetuse osalise tagasinõude otsuse tegemist. Asjaolust, et vastustaja pidas põhjendatuks

toetuse tagasi nõuda apellandi vastuväidetele vaatamata, ei saa teha järeldust, et Tartu Ülikoolile

ei olnud tagatud tegelikku võimalust olla ärakuulatud. Ka olukorras, kus haldusaktis ei ole

vastatud isiku mõnele väitele, on tegemist pigem puudusega haldusakti põhjendamisel, kui

menetlusliku minetusega isiku ärakuulamisel.

Ringkonnakohus on eelnevalt selgitanud, et tõendamiskoormuse jaotumise tõttu ei olnud Tartu

Ülikooli väidete põhjalikum hindamine vaidlustatud otsuse tegemisel nõutav. Kuigi vastustaja

oleks saanud tõendamiskoormusse puutuvat täiendavalt selgitada, ei tingi selgitamata jätmine

järeldust apellandi väidete ignoreerimisest ja vastavalt ärakuulamise näilikkusest.

Seetõttu on halduskohus põhjendatult leidnud, et SA Archimedes ei ole toetuse tagasinõudmisel

rikkunud Tartu Ülikooli õigust olla ärakuulatud.

IV

41. Eeltoodu alusel on ringkonnakohus seisukohal, et halduskohtu otsus asjas on

põhjendatud ja puudub alus selle tühistamiseks.

Tartu Ülikooli apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

42. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus

tehti. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb halduskohtumenetluses kantud

haldusvälise õigusabi teenuse kulud haldusorgani kasuks tema vastaspoolelt välja mõista

juhul, kui kohtuasi on haldusorgani igapäevase põhitegevuse raamidest väljuv. Sarnaselt

halduskohtule on ringkonnakohus seisukohal, et käesoleval juhul ei esine selliseid

erandlikke asjaolusid, mis annaksid aluse SA Archimedes kasuks õigusabikulude

väljamõistmiseks, kuna vastustaja on struktuuritoetuste rakendusasutus, kelle ülesannete

hulka kuulub struktuuritoetuste andmise korraldamine ja tagasinõuete esitamine.

Seetõttu jäävad apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud poolte endi kanda.

Maili Lokk

Tiina Pappel

Tanel Saar

allkirjastatud digitaalselt allkirjastatud digitaalselt allkirjastatud digitaalselt