3-14-51583/41 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Aili Maasik

Otsuse tegemise aeg ja koht

8. märts 2016 Tallinn

Haldusasja number

3-14-51583

Haldusasi

Fuxia Holdings OÜ kaebus Tallinna Linnavalitsuse 18.06.2014

korralduse nr 977-K „Taludevahe tänav T18 kinnisasjale

sundvalduse

seadmine

tehnovõrgu

talumiskohustuse

kehtestamiseks Elektrilevi OÜ kasuks“ tühistamiseks ning

Tallinna Linnavalitsuse 18.06.2014 korralduse nr 977-k alusel

välja antud ehitusloa nr 73164 tühistamiseks.

Menetlusosalised

Kaebaja — Fuxia Holdings OÜ

Vastustaja — Tallinna linn

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Jätta rahuldamata vastustaja taotlus kaebuse läbi

vaatamata jätmiseks.

2. Jätta kaebus rahuldamata.

3. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

4. Toimetada otsus kätte menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul, arvates selle avalikult

teatavaks tegemisest 08.03.2016, esitada apellatsioonkaebuse

vahetult Tallinna Ringkonnakohtule. Kui apellatsioonkaebuses

ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see

lahendada kirjalikus menetluses.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Fuxia Holdings OÜ on Tallinnas Taludevahe tn T18 asuva kinnisasja (registriosa nr 141001)

kaasomanik.

Tallinna Linnavalitsus seadis 18.06.2014 korraldusega nr 977-k „Taludevahe tänav T18 kinnisasjale

sundvalduse seadmine tehnovõrgu talumiskohustuse kehtestamiseks Elektrilevi OÜ kasuks“ (I kd tl 5-

7) Taludevahe tänav T18 (sihtotstarve transpordimaa) kinnisasjale tähtajatult sundvalduse Elektrilevi

OÜ kasuks. Sundvalduse seadmist põhjendati vajadusega ühendada Tiskre 10kV jaotusalajaam 10kV

elektrivõrguga maakaabelliini kaudu, mis paigaldatakse 104m pikkuses nimetatud kinnistule.

Korralduses on selgitatud, et kinnisasja omanikul on õigus nõuda tehnovõrgu või -rajatise talumise tasu,

milleks tuleb esitada taotlus tehnovõrgu või -rajatise omanikule. Kohalikul omavalitsusel ei ole

kinnisasja sundvõõrandamise seadusest (KASVS), asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) §

154 lõikest 1 ega asjaõigusseaduse (AÕS) §-st 1582 tulenevalt pädevust määrata tasu tehnovõrgu või -

rajatise talumise eest, vaid nimetatud küsimuse peavad kinnisasja omanik ja tehnovõrgu omanik ise

kokku leppima. Kokkuleppe mittesaavutamisel otsustab tasu suuruse kohus.

2. Fuxia Holdings OÜ esitas 25.07.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse (I kd, tl 1–3), milles palus

Tallinna Linnavalitsuse 18.06.2014 korraldus nr 977-k õigusvastaseks tunnistada ja tühistada. Kaebus

registreeriti haldusasjana nr 3-14-51583.

3. Tallinna Halduskohus tagastas kaebuse 04.11.2014 määrusega HKMS § 121 lg 2 punkti 1 alusel,

kaebeõiguse puudumise tõttu (I kd, tl 52–54). Kaebaja esitas kaebuse tagastamise määrusele

määruskaebuse, mille Tallinna Ringkonnakohus 27.01.2015 määrusega rahuldas, tühistades halduskohtu

04.11.2014 määruse (I kd, tl 78–79). Tallinna Ringkonnakohtu määrus jõustus edasi kaebamata

19.02.2015 (I kd, tl 79 pöördel).

4. Kohus võttis kaebuse 27.05.2015 määrusega (I kd, tl 82–83) tühistamisnõudes menetlusse. Kohus

tunnistas vastustajaks Tallinna linna.

5. Tallinna Linnaplaneerimise Amet (TLPA) väljastas 29.07.2014 ehitusloa nr 73164 aadressil

Taludevahe tn T18 elektri maakaabelliini püstitamiseks (II kd, tl 8).

6. Fuxia Holdings OÜ esitas Tallinna Halduskohtule 29.08.2014 kaebuse TLPA 29.07.2014 ehitusloa

nr 73164 õigusvastaseks tunnistamiseks ja tühistamiseks (II kd, tl 1–3). Kaebus registreeriti

haldusasjana nr 3-14-51913.

7. Tallinna Halduskohus tagastas 04.11.2014 määrusega (II kd, tl 20–22) kaebuse HKMS § 121 lg 2

punkti 1 alusel kaebeõiguse puudumise tõttu. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 09.12.2015 määrusega

(II kd, tl 46–47) Tallinna Halduskohtu 04.11.2014 määruse haldusasjas nr 3-14-51913 ja saatis asja

samale halduskohtule menetlusse võtmise otsustamiseks. Tallinna Ringkonnakohtu määrus jõustus edasi

kaebamata 31.12.2015 (II kd, tl 47).

8. Kohus võttis kaebuse 06.01.2016 määrusega (II kd, tl 49–50) menetlusse. Vastustajaks tunnistas

kohus Tallinna linna.

9. Kohus liitis kaebused 28.01.2016 määrusega (I kd, tl 102) ühte menetlusse. Liidetud haldusasjade

ühiseks numbriks jäi nr 3-14-51583.

10. Vastustaja vaidleb kaebustele vastu, paludes jätta kaebused rahuldamata ja kaebaja menetluskulud

kaebaja enda kanda (I kd, tl 90–91; II kd, tl 61–62).

11. Kohus määras 28.01.2016 määrusega (I kd, tl 102) liidetud asja lahendamisele kirjalikus menetluses,

ning andis menetlusosalistele tähtaja asjas täiendavate taotluste ja tõendite esitamiseks. Määratud tähtaja

jooksul menetlusosalised kohtule täiendavaid tõendeid ega taotlusi ei esitanud.

KAEBAJA SEISUKOHT

12. Sundvalduse seadmise korraldusega ei nähta ette tehnovõrgu või -rajatise talumise eest kaebajale

tasu maksmist. Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 32 kohaselt on igaühe omand puutumatu ja võrdselt

kaitstud. Omandit võib omaniku nõusolekuta võõrandada ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras

üldistes huvides õiglase ja kohese hüvitise eest. Igaühel, kelle vara on tema nõusolekuta võõrandatud,

on õigus pöörduda kohtusse ning vaidlustada vara võõrandamine, hüvitus või selle suurus.

Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 3 lõike 1 kohaselt võib haldusmenetluses piirata isiku põhiõigusi ja

-vabadusi ning tema subjektiivseid õigusi ainult seaduse alusel. Kaevatava korraldusega ei nähta ette

õiglast ja kohest hüvitust kaebajal tehnovõrgu või -rajatise talumise eest. Seetõttu on korraldus

vastuolus PS §-ga 32 ja HMS § 3 lõikega 1 ning tuleb tühistada.

13. Kaevatava korralduse ja selle alusel antud ehitusloa nr 73164 näol on tegemist omandi omaniku

nõusolekuta võõrandamise haldusaktidega, kuna KASVS § 6 lõike 1 järgi võib kinnisomandit, kui

kinnisasja sundvõõrandamine ei ole otstarbekas, üldistes huvides kitsendada sundvalduse seadmisega.

Sundvalduse seadmisele kohaldatakse kinnisasjade sundvõõrandamise sätteid.

14. Enne kui on võimalik Taludevahe tänav T18 kinnisasjale seaduslikult seada sundvaldus ja selle

alusel anda välja ehitusluba, peab kaebajale olema tagatud õiglane ja kohene hüvitus. See on võimalik

vastavalt kaebaja ja vastustaja kokkuleppele ning kui kokkulepet ei saavutata, otsustab tasu kohus.

Kaebaja ja vastustaja vahel kokkulepet õiglase ja kohese hüvituse kohta saavutatud ei ole. Enne kui

vastustaja ei ole kaebajaga saavutanud kokkulepet tasu suuruse osas tehnovõrgu või -rajatise talumise

eest või ei ole tasu kindlaksmääravat kohtulahendit, ei ole kaebaja kinnisasjale sundvalduse seadmine

tehnovõrgu talumiskohustuse kehtestamiseks korraldusega võimalik. Korraldusega pannakse tasu

kindlaksmääramiseks ja saamiseks initsiatiivi osutamise kohustus kaebajale. PS § 32 mõtte kohaselt ei

saa tehnovõrgu või -rajatise talumise eest tasu saamiseks initsiatiivi ilmutamise kohustust asetada

kaebajale kui isikule, kelle õigusi piiratakse.

15. Ehkki osapooled ei olnud tasu küsimuses kokku leppinud, väljastas TLPA ehitusloa, mis on samuti

õigusvastane ja tuleb tühistada.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

16. Vastustaja on seisukohal, et korralduse tühistamiseks esitatud kaebus tuleb jätta läbi vaatamata,

kuna HKMS §-ga 44 sätestatakse, et halduskohtusse võib isik pöörduda üksnes oma õiguste kaitseks

(I kd, tl 90 pöördel). PS § 32 sätestatud omandiõigust võib piirata seaduse alusel ning sellist

omandipõhiõiguse piiramise alust AÕS § 1581 sätestatud avalikes huvides vajalike tehnovõrkude ja

-rajatiste talumise kohustus endast kujutabki. Samasisulise järelduse on esitanud ka Tallinna

Ringkonnakohus 03.06.2015 kohtuotsuses haldusasjas nr 3-14-51574.

17. Vastustaja ei nõustu kaebusega ka sisuliselt ja vaidleb sellele vastu. Kaevatav korraldus nr 977-k on

haldusakt, mille välja andmine on KASVS 81. peatüki regulatsioonist tulenevalt kohaliku omavalitsuse

kohustus. KASVS § 462 lg 5 punktiga 5 sõnastatakse üheselt, et kohaliku omavalitsuse poolt välja

antud sundvalduse seadmise otsus peab sisaldama mh viidet talumiskohustuse eest makstava tasu

aluseks olevale õigusaktile või kokkuleppele. AÕSRS §-s 154 „Tasu tehnovõrgu ja -rajatise talumise

eest“ tehakse viide AÕS § 1582 lõikele 2, milles sätestatakse konkreetselt, et tehnovõrgu või -rajatise

talumise eest tasu saamiseks esitab kinnisasja omanik taotluse tehnovõrgu või -rajatise omanikule.

Korralduses on selgitatud, et KASVS, samuti AÕSRS § 154 lõikega 1 ja AÕS §-ga 1582 ei nähta ette

kohaliku omavalitsuse pädevust tehnovõrgu või -rajatise talumise eest makstava tasu määramiseks.

AÕS § 1582 lõike 1 alusel on kinnisasja omanikul õigus tehnovõrgu või -rajatise talumise eest tasu

nõuda, kuid sama paragrahvi teise lõike kohaselt tuleb kinnisasja omanikul tehnovõrgu või -rajatise

talumise eest tasu saamiseks esitada taotlus tehnovõrgu või -rajatise omanikule. Vaidlustatud korralduse

tekstis on sõnaselgelt väljendatud olukord, et kinnistu omanik ja tehnovõrkude omanik ei ole saanud

kokkuleppele tasu maksmise osas. Kui kinnisasja omanik ja tehnovõrgu või -rajatise omanik

kokkulepet ei saavuta, otsustab tasu kohus.

Tallinna linn ei ole ei kinnistu ega tehnovõrkude omanik, seetõttu ei ole tal võimalik määrata tasu

suurust omandipiirangute eest. Haldusakt on õiguspärane, kuna ta on antud andmise hetkel kehtiva

õiguse alusel ja on sellega kooskõlas, mh kooskõlas KASVS § 462 lõikega 5.

18. KASVS-ga ei nähta ette, et sundvalduse seadmiseks pädev haldusorgan peaks juhul, kui kinnisasja

omanik ja sundvalduse seadmist taotlev isik ei ole talumistasus kokkuleppele jõudnud, ise kinnisasja

omanikule õiglase tasu määrama. Talumistasu on kaebaja ja kolmanda isiku vaheline eraõiguslik suhe,

mille kujundamiseks puudub haldusorganil pädevus. Seega peab kaebaja talumistasu saamiseks ise

sellekohase taotlusega kolmanda isiku poole pöörduma. Asjaolu, et võimaliku kohtusse pöördumisega

kaasnevad kulud, ei mõjuta korralduse õiguspärasust ega anna haldusorganile pädevust talumistasu

määrata.

19. KASVS § 3 lg 1 punkti 2 kohaselt võib kinnisasja üldistes huvides võõrandada energiaga

varustamiseks vajalike ehitiste rajamiseks või laiendamiseks. KASVS § 6 lõike 1 kohaselt võib

kinnisomandit üldistes huvides kitsendada sundvalduse seadmisega, kui kinnisasja sundvõõrandamine

ei ole otstarbekas. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt seisneb sundvalduse seadmine kinnisasja

koormamises piiratud asjaõigusega või AÕS §-s 1581 sätestatud tehnovõrgu või -rajatise

talumiskohustuse kehtestamises. Sundvalduse seadmise eelduseks on üldise ehk avaliku huvi

olemasolu.

Sundvalduse seadmise otsustamisel on tegemist kaalutlusotsusega, mille käigus tuleb põhjalikult

kaaluda puudutatud isikute põhiseaduslikke õigusi ning era- ja avalikke huve. Kinnistule maakaabelliini

paigaldamise eesmärgiks on ühendada Tiskre 10kV jaotusalajaam 10kV elektrivõrguga, mille

tulemusena tõuseb piirkonna elektrivarustuskindlus. Maakaabelliin paigaldatakse suuremalt jaolt

teepeenra haljasala alla juba olemasolevasse kaitsevööndisse ega takista kinnistu (teemaa)

sihtotstarbelist kasutamist. Kaebaja ei ole selgitanud, kuidas maakaabelliini rajamine talle kuuluvale

kinnistule takistab kinnistu sihtotstarbelist kasutamist. Seega ei kaalu maakaabelliini paigaldamisega

kaasnevad, varem juba niigi olemas olnud piirangud kinnistu omanikule üles avalikku huvi elektriga

varustatuseks ja elektripinge parendamiseks.

20. Kaebaja väide, et sundvalduse seadmist talle kuuluvale mõttelisele osale kinnistust tuleb käsitada de

facto sundvõõrandamisena, ei ole põhjendatud. De facto sundvõõrandamisena on käsitatav olukord, kus

isiku omandiõigust on nii ulatuslikult piiratud, et ta on faktiliselt täielikult jäänud ilma oma

omandiõiguse teostamise võimalusest, sealhulgas juhul, kui omanikule jäänud õiguslik positsioon ei

võimalda enam rahas mõõdetavat väärtust omava asja mõistlikku majanduslikku kasutamist.

Kõnealusel juhul ei takista sundvalduse seadmine ega maakaabelliini paigaldamine kuidagi kinnistu

sihtotstarbelist, s.o teemaana kasutamist, seega ei ole tegemist omandi omaniku nõusolekuta

võõrandamisega PS § 32 lõike 1 mõttes ning sundvaldusega seatud kitsendused ei kuulu hüvitamisele

kohese ja õiglase hüvitise maksmisega.

21. Kaebajal on seadusest tulenev kohustus taluda oma kinnisasjal tehnovõrku või -rajatist ja lubada

selle ehitamist talle kuuluvale kinnisasjale, kui tehnovõrk või -rajatis on vajalik avalikes huvides ja

puudub muu tehniliselt ning majanduslikult otstarbekam võimalus tehnovõrgu või -rajatise

arendamiseks (AÕS § 1581 lg 1). Kaebaja ei ole vaidlustanud sundvalduse seadmist talle kuuluvale

kinnistule; vaidlustatud on üksnes tehnovõrgu või -rajatise talumise eest tasu määramata jätmist ning

sundvalduse seadmist ja ehitusloa väljastamist enne, kui tehnovõrgu või -rajatise talumise eest on tasus

kokku lepitud. Asjaolu, et sundvaldus seati kaebaja kinnistule enne kaebaja ja Elektrilevi OÜ vahel

vastava kokkuleppe sõlmimist, ei mõjuta kaebaja õigust tehnovõrgu või -rajatise talumise eest

tehnovõrgu või -rajatise omanikult tasu nõuda.

22. Kaevatav ehitusluba väljastati ehitusloa väljastamise ajal kehtinud ehitusseaduse (EhS) alusel ja on

sellega kooskõlas. Ehitusloa väljastamisest keeldumiseks oleks TLPA-l olnud õigus üksnes ehitusloa

väljastamise ajal kehtinud EhS §-s 24 toodud alustel, mida ei esinenud. Ehitusloa väljastamata jätmine

ei oleks olnud kooskõlas ka ehitusseadustiku (EhS) eesmärgiga. EhS on oma olemuselt

avalik-õiguslikke suhteid käsitlev seadus, mis ei peaks seadma haldusakti õiguspärasuse eelduseks

asjaõiguslikke suhteid.

KOHTU PÕHJENDUSED

23. Kohus, hinnanud poolte esitatud põhjendusi ja tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses,

leiab, et kaebuse läbi vaatamata jätmiseks kaebeõiguse puudumise põhjendusel alust ei ole, ent kaebus

on siiski põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Kohtu põhjendused on järgnevad.

24. Kohus on juba kaebaja kaebeõiguse osas kahes jõustunud kohtumääruses seisukoha võtnud ning

leidnud, et kaebajal on praegusel juhul mõlema kaevatava haldusakti vaidlustamisel kaebeõigus olemas

(vt Tallinna Ringkonnakohtu 27.01.2015 määrus haldusasjas nr 3-1451583 ja Tallinna Ringkonnakohtu

09.12.2015 määrus haldusasjas nr 3-14-51913). Seega tuleb liidetud kaebus lahendada sisuliselt.

25. Kaebaja vaidlustab Tallinna Linnavalitsuse 18.06.2014 korraldust nr 977-k „Taludevahe tänav T18

kinnisasjale sundvalduse seadmine tehnovõrgu talumiskohustuse kehtestamiseks Elektrilevi OÜ

kasuks“, millega seati Taludevahe tänav T18 (sihtotstarve transpordimaa) kinnisasjale tähtajatult

sundvaldus Elektrilevi OÜ kasuks. Kaebaja vaidlustab ka viidatud korralduse alusel TLPA poolt

29.07.2014 väljastatud ehitusluba nr 73164 (aadressil Taludevahe tn T18 elektri maakaabelliini

püstitamiseks).

26. PS § 32 lõike 1 kohaselt on igaühe omand puutumatu ja võrdselt kaitstud. Omandit võib omaniku

nõusolekuta võõrandada ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides õiglase ja kohese

hüvituse eest. HMS § 3 lõike 1 järgi võib haldusmenetluses piirata isiku põhiõigusi ja -vabadusi ning

tema muid subjektiivseid õigusi ainult seaduse alusel.

AÕS § 1581 lõikest 1 (kaevatava korralduse tegemise ajal kehtinud redaktsioonis) tulenes, et kinnisasja

omanik on kohustatud taluma oma kinnisasjal tehnovõrku või -rajatist ja lubama selle ehitamist

kinnisasjale, kui tehnovõrk või -rajatis on vajalik avalikes huvides ja puudub muu tehniliselt ning

majanduslikult otstarbekam võimalus tehnovõrguga või -rajatisega liituda sooviva isiku tarbimiskoha

ühendamiseks tehnovõrguga või -rajatisega või tehnovõrgu või -rajatise arendamiseks. Sealjuures

selgitati viidatud sättes, et tehnovõrk või -rajatis on ehitatud avalikes huvides, kui selle kaudu

osutatakse avalikku teenust ja see kuulub isikule, kellele laieneb elektroonilise side seaduse (ESS) § 72

lõikes 1, elektrituruseaduse (ElTS) § 65 lõikes 1 ja § 66 lõikes 1, ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni

seaduse (ÜVVKS) § 7 lõikes 1 ja maagaasiseaduse (MGS) § 18 lõikes 2 sätestatud kohustus või kes on

vastavas piirkonnas tegutsev võrguettevõtja kaugkütteseaduse (KkütS) tähenduses.

Talumiskohustus tekib KASVS sätestatud korras sundvalduse seadmisega. KASVS § 461 lõike 3 järgi

on sundvaldust seadvaks organiks organ, kelle pädevuses on kehtestada planeering, millega

kavandatakse vastavate tehnovõrkude või -rajatiste rajamine. KASVS § 462 lõikest 1 tuleneb, et kui

AÕS § 1581 lõikes 1 nimetatud isik, kes soovib ehitada kinnisasjale avalikes huvides tehnovõrku või -

rajatist, ei ole kolme kuu jooksul niisuguse detailplaneeringu kehtestamisest arvates, mis näeb ette

kinnisasjale avalikes huvides tehnovõrgu või -rajatise ehitamise, saavutanud kinnisasja omanikuga

AÕS§ 158 lõigetes 2 ja 3 nimetatud kokkulepet, võib ta KASVS § 461 lõikes 3 nimetatud organile

esitada kinnistule sundvalduse seadmise taotluse.

27. HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise

hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab

vorminõuetele. Vaidlust ei ole selles, et vastustaja on KASVS § 461 lõike 3 järgi sundvaldust seadvaks

organiks ning täidetud on sundvalduse seadmise õiguslikud eeldused, mis on sätestatud AÕS §-s 1581 ja

KASVS §-des 461 ja 462. Vaidlust ei ole ka selles, et elektrimaakaabelliin (kaebaja kinnistule 104m

pikkuses) rajatakse avalikes huvides ning elektripaigaldis kuulub isikule, kellele laienevad ElTS § 65

lõikes 1 ja § 66 lõikes 1 sätestatud võrguettevõtja kohustused. Vaidlust ei ole veel selles, et kaebaja

kinnisasjale seati kaevatava korraldusega sundvaldus KASVS § 461 lõikest 2 tulenevalt kui

detailplaneeringu koostamise kohustusega alale kooskõlas Tallinna Linnavolikogu 22.12.1997 otsusega

nr 213 kehtestatud „Kõnnu 30 detailplaneeringu“ tehnovõrkude lahendusega ning KASVS § 462 lg 3

punkti 4 kohase eskiisprojekti „Tiskre 10kV jaotusalajaama sidumine 10kV elektrivõrguga, Tiskre,

Harku vald ja Tallinna linn Harjumaa“ ja projekteerimistingimuste alusel. Kaebaja ei ole väitnud, et

elektrimaakaabelliini rajamine ei toimu kooskõlas osundatud detailplaneeringu, eskiisprojekti ning

projekteerimistingimustega. Kaebaja ei väida et temal ei lasu AÕS § 1581 lõikest 1 tulenevat

tehnovõrgu ja -rajatise talumiskohustust põhjusel, et tehnovõrk või -rajatis ei ole vajalik avalikes

huvides või eksisteerib muu tehniliselt ning majanduslikult otstarbekam võimalus tehnovõrguga või

-rajatisega liituda sooviva isiku tarbimiskoha ühendamiseks tehnovõrguga või –rajatisega või

tehnovõrgu või -rajatise arendamiseks (AÕS § 1581 lg 1 esimene lause), või tehnovõrgust või -rajatisest

tulenev kitsendus kinnisasja omanikule on oluliselt suurem, kui avalik huvi tehnovõrgu või -rajatise

vastu või tehnovõrguga liituda soovija huvi tehnovõrguga liitumise vastu ja on olemas võimalus ehitada

tehnovõrk või -rajatis nii, et teise kinnisasja omanik ei satu samaväärsesse või halvemasse olukorda

(AÕS § 1581 lg 2). Kaebaja on oma õiguste rikkumist näinud üksnes selles, et sundvalduse seadmise

hetkeks ei olnud talle määratud tema jaoks sobivas suuruses talumistasu.

Kaebaja leiab, et enne Taludevahe tänav T18 kinnistule sundvalduse seadmise korralduse andmist

pidanuks vastustaja kaebajaga kui kinnistu omanikuga saavutatama kokkuleppe tehnovõrgu talumise

kohustuse eest õiglase ja kohese hüvitise osas. Kuna õiglase ja kohese hüvitise kokkulepe seni puudub

ning kuna sundvalduse seadmise korraldus on kohtus tähtaegselt vaidlustatud, ei oleks TLPA tohtinud

väljastada ka ehitusluba. Enne tasu suurust reguleeriva kokkuleppe või kohtulahendi olemasolu ei ole

võimalik seada sundvaldust tehnovõrgu talumiskohustuse kehtestamiseks. Vastustaja leiab, et tasu

suuruse kokkulepe tuleb sõlmida kaebaja ja tehnovõrgu omaniku vahel, vastustajal tasu suuruse

määramiseks pädevust ei ole. Tasu suuruse kokkuleppe puudumine ei saa olla takistuseks sundvalduse

seadmise korralduse tegemisele, kaebajal on tasu nõudmise õigus ka siis kui sundvaldus on seatud.

Seega taandub vaidlus praegusel juhul küsimusele, kas kohalik omavalitsus sai sundvalduse seadmise

korralduse anda enne kaebaja ja tehnovõrgu omaniku vahel sõlmitavat talumiskohustuse eest makstava

tasu suuruse kokkulepet.

28. PS §-s 32 sätestatud omandipõhiõigust võib piirata seaduse alusel ning sellist omandipõhiõiguse

piiramise alust AÕS §-s 1581 sätestatud avalikes huvides vajalike tehnovõrkude ja -rajatiste talumise

kohustus endast kujutabki. KASVS § 462 lg 5 punkti 5 kohaselt peab sundvalduse seadmise otsus

sisaldama viidet talumiskohustuse eest makstava tasu aluseks olevale õigusaktile või kokkuleppele.

Viidatud sättest ei tulene, et tasu suurus tuleb määrata sundvalduse seadmise otsuses ning seda peab

tegema sundvalduse seadmist otsustav organ. Sundvalduse seadmise otsuses tuleb viidata üksnes tasu

aluseks olevale õigusaktile või kokkuleppele. Kokkulepet ei tule saavutada kaebajal (kinnisasja

omanikul) mitte sundvaldust seadva haldusorganiga vaid tehnovõrkude ja -rajatiste omanikuga. Seda

seisukohta toetavad ka Tallinna Ringkonnakohtu seisukohad 04.11.2015 jõustunud 03.06.2015

kohtuotsuses haldusasjas nr 3-14-51574. Riigikohus on otsuses asjas nr 3-4-1-25-11 (p 54) märkinud,

et AÕS § 1582 lõigetest 2–7 ning AÕSRS § 154 lõikest 1 tulenevalt on kinnisasja omanikel õigus nõuda

hüvitist talumiskohustuse eest tehnovõrkude ja -rajatiste omanikelt ja saada seeläbi oma põhiõiguse

piiramise eest kohast hüvitist.

Korralduses on kajastatud, et kaebaja ning Elektrilevi OÜ ei ole talumistasu osas saavutanud

kokkulepet (I kd, tl 5 ja 6). Korralduses on ka märgitud. „Arvestades, et seni kehtinud asjaõigusseaduse

rakendamise seaduse § 154 lõiked 2-4 ja asjaõigusseaduse § 158² lõike 1 esimese lause osa on

tunnistatud põhiseadusega vastuolus olevaks, on võimalik talumistasu maksta vastavalt kinnisasja

omaniku ja tehnovõrgu omaniku kokkuleppele. Osapooled peavad tasu küsimuses kokku leppima ise ja

kui kokkulepet ei saavutata, otsustab tasu kohus.“ (I kd, tl 6-7). Korralduses on selgelt välja toodud, et

vastustajal ei ole pädevust talumistasu määrata ning viidatud on asjakohastele talumistasu sätestavatele

õigusnormidele (AÕS § 1582, AÕSRS § 154 lg 1 - I kd, tl 6). Seetõttu on korraldus kooskõlas KASVS §

462 lõikega 5 ning õiguspärane. Kohtu seesugust seisukohta toetab ka Tallinna Ringkonnakohtu

seisukoht 27.01.2015 kohtumääruses käesolevas haldusasjas (I kd, tl 78–79).

29. Pärast seda, kui Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsusega asjas nr 3-4-1-25-11

tunnistati põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks AÕSRS § 154 lõiked 2–4 ja AÕS § 1582 lõike 1

esimese lause osa „asjaõigusseaduse rakendamise seaduse §-s 154 kehtestatud suuruses“, ei ole kehtivas

õiguses tasu suurust sätestatud. AÕS 1582 lõike 2 kohaselt esitab kinnisasja omanik tehnovõrgu või

-rajatise talumise eest tasu saamiseks taotluse tehnovõrgu või -rajatise omanikule. KASVS-ga ei nähta

ette, et sundvalduse seadmiseks pädev haldusorgan peaks juhul, kui kinnisasja omanik ja sundvalduse

seadmist taotlev isik ei ole talumistasus kokkuleppele jõudnud, ise kinnisasja omanikule õiglase tasu

määrama. Talumistasu on kaebaja ja kolmanda isiku vaheline eraõiguslik suhe, mille kujundamiseks

puudub haldusorganil pädevus. Seega peab kaebaja talumistasu saamiseks ise sellekohase taotlusega

tehnovõrgu omaniku poole pöörduma.

Tallinna Ringkonnakohus leidis 27.01.2015 kohtumääruses käesolevas haldusasjas (I kd, tl 78–79), et

õiglane ja kohene hüvitus on eelkõige nähtud ette omandi omaniku nõusolekuta võõrandamise korral.

„Omandiõiguse piiramine muudel juhtudel kui omaniku nõusolekuta võõrandamise korral ei pea seega

toimuma kohese hüvitise eest. Sundvalduse seadmisel ei saa isiku enda initsiatiivi näitamise kohustust

hüvitise saamiseks pidada seetõttu põhiseadusega vastuolus olevaks. Omandiõiguse riive ei ole

ülemäärane, kui selle eest tasu saamiseks peab isik ise sellekohase nõude esitama. Isiku kohustust tasu

saamiseks kokkuleppe mittesaavutamise korral kohtusse pöörduda ei saa ringkonnakohtu hinnangul

pidada ebaproportsionaalseks omandiõiguse piiranguks, mis on vastuolus PS § 32 lõike 2 teise lausega.

Maakohtusse pöördumine tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud korras ei ole ebamõistlikult

keeruline“ (p 11). Ringkonnakohus viitas PS kommentaaridele (vt Eesti Vabariigi Põhiseadus.

Kommenteeritud väljaanne. Kolmas, täiendatud väljaanne, 2012, § 32 komm. 5.1-5.1.2) selgitades, et

sundvalduse seadmist saab sundvõõrandamisega PS § 32 lõike 1 teise lause tähenduses samastada

juhul, kui sundvalduse seadmine toob kaasa meetmete kohaldamise, mille majanduslik mõju sarnaneb

omanikupositsiooni kaotamisega (p 12). Kaevatavast korraldusest ilmneb, et projekteeritud

maakaabelliini paigaldamine jääb suuremalt jaolt tänavavalgustuse kaabli taha teepeenra haljasala alla

juba olemasolevasse kaitsevööndisse ning ehitustöödele eelnenud olukord ja haljastus taastatakse (I kd,

tl 6 ja 7). Taludevahe tänav T18 on sihtotstarbelt 100% transpordimaa (I kd, tl 44–46, II kd, tl 9–11)

ning kinnistut on nii kaevatavas korralduses märgitu kohaselt (I kd, tl 7) kui kitsenduste ala skeemist

nähtuvalt jätkuvalt võimalik transpordimaana ka kasutada (I kd, tl 8). Seega ei saa sundvalduse

seadmisel praegusel juhul kaebajale kohtu hinnangul märkimisväärset majanduslikku mõju olla ning

kaebaja ei ole omanikupositsiooni kaotanud. Sundvalduse seadmine ei ole praegusel juhul võrdsustatav

sundvõõrandamisega ning seetõttu ei pidanud sundvalduse seadmine käesoleval juhul toimuma kohese

hüvitise eest.

30. Eelnevast tulenevalt on kohus seisukohal, et vaidlustatud korraldus ei ole õigusvastane põhjusel, et

enne selle andmist ei olnud kaebaja ja tehnovõrgu omaniku vahel talumistasu osas kokkulepet sõlmitud

ega olnud ka tasu määravat kohtulahendit. Kaebus Tallinna Linnavalitsuse 18.06.2014 korralduse nr

997-K tühistamiseks jääb rahuldamata.

Kaebaja on ka ehitusloa nr 73164 tühistamiseks esitatud kaebuse sidunud Tallinna Linnavalitsuse

18.06.2014 korralduse nr 997-K õiguspärasuse küsimusega ega ole kohtule esitanud korralduse

õiguspärasusest eraldiseivaid põhjendusi, miks vaidlustatud ehitusluba tema õigusi rikub. Seetõttu jääb

rahuldamata ka kaebus TLPA 29.07.2014 väljastatud ehitusloa nr 73164 tühistamiseks. Kaebus jääb

täies ulatuses rahuldamata.

31. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja

ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega menetluskulude

nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lõike 1 neljandast lausest vastustaja kasuks

menetluskulusid välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Aili Maasik

Kohtunik