3-15-483/35 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Einar Vene ja Tanel Saar

Määruse tegemise aeg ja koht

8. märts 2016, Tartu

Haldusasja number

3-15-483

Haldusasi

Urve Kursi kaebus OÜ Ahu-Gen kohustamiseks

maksta talle välja ühistatud vara kompensatsioonid

summas 692 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 7. jaanuari 2016. a

määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Urve Kursi määruskaebus

Menetlusosalised

Kaebaja Urve Kurs

Esindaja v-adv abi Andrei Matvejev

Vastustaja OÜ Ahu-Gen

RESOLUTSIOON

Jätta Urve Kursi määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 7. jaanuari 2016. a

määrus muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Urve Kurs esitas 26. veebruaril 2015 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada

õigusvastaseks OÜ Ahu-Gen toimingu, mis seisneb Kiikla kolhoosi reformikomisjoni

koosoleku 9. juuni 1993. a protokolli nr 26 täitmata jätmises, ning kohustada OÜ-d Ahu-

Gen täitma eelnimetatud Kiikla kolhoosi reformikomisjoni koosoleku protokolli ja maksma

kaebajale välja 692 eurot. Kaebaja selgituse kohaselt otsustati Kiikla kolhoosi

reformikomisjoni koosoleku 9. juuni 1993. a protokolli nr 26 alusel kompenseerida

ühistatud vara eest E. Orrole 6240 Eesti krooni (398,81 eurot) ja H. Orrole 4600 Eesti

krooni (293,99 eurot). Kaebaja märkis, et E. Orro ja H. Orro on surnud ning tema on

kompensatsioonide osas mõlema pärijaks.

2. Tartu Halduskohus jättis 19. augusti 2015 määrusega kaebuse käiguta ning andis kaebajale

lisaselgituste ja –tõendite ja kaebetähtaja ennistamise taotluse esitamiseks.

3. U. Kurs esitas 31. augustil 2015 taotluse kaebetähtaja ennistamiseks.

Kaebaja väitel puuduvad tõendid selle kohta, millise tähtaja jooksul OÜ Ahu-Gen oli

kohustatud täitma kaebaja nõude. Kaebaja märkis, et eelpool nimetatud nõude puhul on

tegemist segase iseloomuga õigussuhtega ja kaebaja hinnangul kohaldatakse

kompensatsiooni tasumisele eraõiguslikke nõude aegumise põhimõtteid. Ühistatud vara

kompenseerimise kohustust tuleb käsitleda tsiviilõigusliku kohustusena, mille täitmiseks on

kohustatud avalik-õiguslik isik või eraõiguslik isik avalik-õiguslikus rollis. Kaebaja väitel

kehtivad Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 19 lg 1 järgi

omandireformiga seotud vaidlustes erinormid. Viidatud normi kohaselt on omandireformi

menetluses tehtud otsuste peale kaebuste esitamise tähtaeg kaks kuud. Kaebaja väitel

tuleneb nimetatud normist, et teiste omandireformist tulenevate nõuete aegumistähtaja

suhtes kohaldatakse tsiviilõiguse sätteid.

Kaebaja hinnangul tuleb kaebetähtaeg ennistada, kuna OÜ Ahu-Gen lõi kaebajale tahtlikult

mulje, et kavatseb täita kompensatsiooni väljamaksmisega seotud kohustuse. Kaebaja

hinnangul tuleb arvesse võtta ka seda, et OÜ Ahu-Gen ei ole seniajani loobunud nõude

täitmisest. Kaebaja väitel tegeles ta pärast pärandi vastuvõtmist aktiivselt sellega, et OÜ

AhuGen täidaks oma kohustuse.

4. 7. jaanuari 2016 määrusega jättis Tartu Halduskohus U. Kursi taotluse kaebetähtaja

ennistamiseks rahuldamata ja lõpetas halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 124 lg 2

ja § 151 lg 1 p 2 alusel haldusasja nr 3-15-483 menetluse. Määruse põhjendused:

1) HKMS § 283 lg 2 järgi, kui haldusorgan viivitab või on tegevusetu enne käesoleva

seadustiku jõustumist taotletud haldusakti andmisel või toimingu tegemisel, võib

kohustamiskaebuse esitada kahe aasta jooksul käesoleva seadustiku jõustumisest arvates.

Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Ida-Viru Maavalitsuse

komisjoni eelnevalt viidatud otsustest nähtuvalt oli nende tegemise üheks aluseks esitatud

avaldused. Seega on omandireformi õigustatud subjektideks tunnistatud isikud taotlenud

ühistatud vara kompenseerimist. Vastavad taotlused on esitatud enne praegu kehtiva HKMS

jõustumist, st 1. jaanuari 2012. HKMS § 283 lg 2 kohaselt oli viimane päev

kohustamiskaebuse esitamiseks 1. jaanuar 2014. Seda kuupäeva ei mõjuta asjaolu, millal

täpselt möödus vaidlusaluste kompensatsioonide väljamaksmiseks kehtestatud tähtaeg.

Kaebaja esitas kohustamiskaebuse 26. veebruaril 2015, st tähtaja rikkumisega.

2) Kaebajal puudusid objektiivsed ja subjektiivsed põhjused, mis võiksid tingida kaebetähtaja

ennistamise. 2006. aastaks olid kõik kohtule esitatud dokumentides vastustajale ettenähtud

tähtajad kompensatsioonide väljamaksmiseks möödunud. Selleks ajaks oli kaebaja pärinud

E. Orrolt ja H. Orrolt vaidlusaluste kompensatsioonide väljamaksmise nõuded. Järelikult oli

kaebajal võimalik alates 2006. aastast pöörduda kaebusega kohtusse, taotledes vastustaja

kohustamist kompensatsioonide väljamaksmiseks. Viimane päev kohtule kohustamiskaebuse

esitamiseks oli 1. jaanuar 2014. See tähendab, et kaebajal oli umbes kaheksa aastat aega

kohtusse pöördumiseks. Kaebaja selgituste kohaselt pöördus ta selle aja jooksul korduvalt

vastustaja ja erinevate institutsioonide poole, kuid ei saavutanud soovitud tulemust.

2013. aastal pöördus kaebaja jurist A. Naumkini poole, kes esitas kaebaja nimel vastustajale

kompensatsioonide väljamaksmise nõude. Asja materjalidest nähtuvalt saatis vastustaja

seepeale 4. detsembril 2013 A. Naumkinile kirja, milles märkis: „Seoses sellega, et Ahu-Gen

OÜ üritab hetkel leida kompromissi Pretensioonis nimetatud võlgnevuse osas, palume Teid

nõude likvideerimise tähtaega pikendada 14 pv võrra.“ Nõustuda tuleb kaebajaga selles, et

vastustaja 4. detsembri 2013. a kiri võis kaebajale anda lootust, et vastustaja tasub nõutud

kompensatsioonid. Samas pidi kaebaja siis, kui vastustaja kirja saatmisest oli möödunud 14

päeva ja vastustaja ei olnud selleks ajaks tasunud kompensatsioone ega väljendanud

valmisolekut seda teha, aru saama, et vastustaja ei tasu kaebajale kompensatsioone. Seda

veendumust pidi kaebajas tugevdama ka asjaolu, et vastustaja ei olnud eelnevate aastate

jooksul kaebaja ja erinevate institutsioonide pöördumistest hoolimata kompensatsioone

tasunud. Kaebajal ei olnud enam mõistlikku alust eeldada, et vastustaja kompensatsioonid

vabatahtlikult tasub. Eelmainitud 14 päeva möödus umbes kümme päeva enne kohtule

kohustamiskaebuse esitamise tähtaja möödumist. See tähendab, et kaebajale jäi piisavalt aega,

et esitada kohtule õigeaegselt kaebus. Kaebaja aga kohtule kaebust ei esitanud, vaid asja

materjalidest nähtuvalt jätkas pärast paarikuulist pausi 2014 märtsis kohtuväliste lahenduste

otsimist: 6. märtsil 2014 kirjutas A. Naumkin uuesti vastustajale, paludes oma eelnevale

kirjale vastata, ning 9. märtsil 2014 pöördus kaebaja õiguskantsleri poole. Kaebajal oli

kompensatsioonide tasumise tähtaja möödumisest arvates piisavalt aega, et kindlaks teha, kas

vastustaja tasub kompensatsioonid vabatahtlikult. Kaebaja jaoks pidanuks olema juba ammu

enne 2014. aastat ilmne, et vastustaja käitumist arvesse võttes ta seda suure tõenäosusega ei

tee. Umbes kaheksa-aastane kohtusse pöördumise tähtaeg oli piisavalt pikk selleks, et

kaebajal pidanuks juriidiliste teadmiste puudumisest olenemata tekkima kahtlus, et oma

õiguste kaitseks tuleb pöörduda kohtusse ning et see tähtaeg võib hakata mööduma. Ka

õiguslikult kogenematul isikul ei ole alust eeldada, et vaidlust saab lahendada suvalises korras

ja määramatult pika aja jooksul (Riigikohtu halduskolleegiumi 1. oktoobri 2002 määrus asjas

nr 3-3-1-57-02, p 19). Kaebaja pidanuks võtma meetmeid, et välja selgitada kohtusse

pöördumise kord, sh tähtajad. Asja materjalidest nähtuvalt kaebaja seda teinud ei ole.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

5. U. Kurs esitas 22. jaanuaril 2016 määruskaebuse, milles palub Tartu Halduskohtu

7. jaanuari 2016 määrus tühistada ning ennistada kaebetähtaeg. Määruskaebuse

põhjendused:

1) Määrus põhineb tõenditel, mille kohta ei ole antud kaebajale võimalust väljendada oma

arvamust. Halduskohus analüüsis põhjalikult tsiviilasjas nr 2-14-14621 menetletud riigi

õigusabi taotluses välja toodud asjaolusid, kuid need ei oma käesoleva asja lahendamisel

tähtsust.

2) Halduskohus ignoreeris kaebaja väidet, et tegemist on tsiviilõigusliku suhtega. Kohus

peab andma hinnangu sellele, kas nõue on aegunud tsiviilõiguses sätestatud aegumise

põhimõtteid arvestades. Tegemist on tsiviilõigusliku nõudega, mille kaitsmise menetluseks

on valitud halduskohtumenetlus. Kui halduskohus leidis, et tegemist on avalik-õigusliku

suhtega, siis pidi kohus seda ka põhjendama. Kui tegemist oli avalik-õigusliku suhtega, siis

pidi kohus kindlaks tegema, millisest päevast hakkas kulgema antud nõude esitamise

tähtaeg ja millal kaebetähtaeg lõppes. Halduskohus ei ole eelnevat arusaadavalt selgitanud.

6. OÜ Ahu-Gen märgib vastuses määruskaebusele, et vastustaja hinnangul aegus nõue

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 149 järgi 31. detsembril 2014 OÜ Ahu-Gen lisas

täiendavalt, et kuivõrd ettevõttel äritegevus puudub ning vara ei oma, siis ei ole ka võimalik

U. Kursile kompensatsiooni välja maksta.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse rahuldamiseks puudub alus. Ringkonnakohus

nõustub halduskohtu määruses toodud põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata

(HKMS § 203 lg 2 ja § 201 lg 4). Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus

järgnevat.

8. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja väitega, et määrus põhineb tõenditel, mille kohta ei ole

antud kaebajale võimalust väljendada oma arvamust. Halduskohus on küll määruse p-s 13

tõepoolest kirjeldanud riigi õigusabi taotluses toodud asjaolusid, kuid ei ole tähtaja

ennistamise taotluse lahendamisel neid asjaolusid arvesse võtnud. Halduskohus on tähtaja

ennistamise taotluse rahuldamata jätmisel arvestanud vaid käesoleva haldusasja raames

välja selgitatud asjaoludega (vt määruse p 16).

9. Arusaamatu on ka kaebaja etteheide tema väite, et käesoleval juhul on tegemist

tsiviilõigusliku suhtega, ignoreerimisest. Esiteks on U. Kurs ise kaebuses leidnud, et

käesoleval juhul on tema ning OÜ Ahu-Gen vahelise suhte näol tegemist avalik-õigusliku

suhtega (tl 3). Samuti on poolte vahel tekkinud vaidluse liigitanud avalik-õiguslikuks ja

halduskohtu pädevuse kindlaks teinud ka halduskohus menetlusse võtmise määruses (vt

Tartu Halduskohtu 5. novembri 2015. a määrus, p 6). Ringkonnakohus juhib kaebaja

tähelepanu, et kui tegemist oleks eraõigusliku suhtega, siis ei oleks tekkinud vaidluse

lahendamine üldse halduskohtu pädevuses (HKMS § 4 lg 1).

10. Ringkonnakohus soovib juhtida kaebaja tähelepanu ka sellele, et vaatamata nõuete

aegumise regulatsioonile tsiviilõiguses, on halduskohtusse pöördumiseks oma õiguste

kaitseks sätestatud erinevad kaebuse esitamise tähtajad. Kaebetähtaegade eesmärgiks on

kaitsta õiguskindlust (Riigikohtu 1. oktoobri 2002. a määruse nr 33-1-57-02 p 20) ning

seetõttu on kaebetähtaja rikkumise tagajärjeks isiku kaebeõiguse kaotus. Ringkonnakohus ei

nõustu, et halduskohus ei ole arusaadavalt selgitanud kaebetähtajaga seonduvat.

Vaidlustatud määruse p-s 11 on halduskohus piisava põhjalikkusega selgitanud

rakendussättest, s.o HKMS § 283 lg-st 2 tuleneva kohustamiskaebuse esitamise tähtaja

kulgemist ja toonud välja ka täpse kuupäeva, millal kaebetähtaeg lõppes, ning

ringkonnakohus nõustub halduskohtu käsitlusega.

11. Riigikohus on väljendanud seisukohta, et mida enam on kaebuse esitamisega hilinetud, seda

kaalukam peab olema tähtaja ennistamise põhjus (16. oktoober 2002 otsuse nr 3314102 p

11). Kaebetähtaja ennistamist kui õiguskindluse põhimõtte minetust õigustavad üksnes

määrava tähtsusega põhjused, mis takistasid kaebajal kohtu poole tähtaegselt pöörduda.

Põhjuseks, mis õigustaks kaebetähtaja ennistamist, on kohtupraktikas üldreeglina peetud

objektiivset asjaolu, mis on kaebajast sõltumatult tinginud kaebetähtajast

mittekinnipidamise. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kaebaja käesoleval juhul viidanud

ühelegi sellisele asjaolule, mis oleks vältimatult põhjustanud kaebetähtaja rikkumise ning

mida võiks seetõttu pidada mõjuvaks põhjuseks. Vastustaja poolt kaebajale tahtlikult mulje

loomine, et ta kavatseb täita kompensatsiooni väljamaksmisega seotud kohustuse, ei ole

kahjunõudega kohtusse pöördumise objektiivne takistus, mistõttu ei ole see kaebetähtaja

ennistamise aluseks. Erandjuhtudel on peetud kohtupraktikas võimalikuks kaebuse tähtaja

ennistamist ka subjektiivsetel põhjustel. Ringkonnakohus nõustub siinkohal halduskohtuga,

et vaatamata kaebaja juriidiliste teadmiste puudumisest pidi kaebajal tekkima varem

kahtlus, et oma õiguste kaitseks tuleb pöörduda kohtusse. Ringkonnakohus leiab, et

halduskohus on põhjendatult kaebetähtaja ennistamise taotluse rahuldamata jätnud ja asjas

menetluse lõpetanud.

/allkirjastatud digitaalselt/

Maili Lokk

/allkirjastatud digitaalselt/

Einar Vene

/allkirjastatud digitaalselt/

Tanel Saar