3-14-53307/34 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Aili Maasik

Otsuse tegemise aeg ja koht

4. märts 2016, Tallinn

Haldusasja number

3-14-53307

Haldusasi

A.E.u kaebus Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju

hüvitamiseks.

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja — A.E.

Vastustaja — Tallinna Vangla, volitatud esindaja Irene Iskül

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

3. Toimetada kohtuotsus kätte menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse

kohtu kantselei kaudu teatavakstegemisest 04.03.2016 esitada

apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule. Kui apellant

ei ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist

kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus kirjaliku menetlusega.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kinnipeetav A.E. esitas 17.09.2014 Tallinna Vanglale taotluse hüvitada mittevaraline kahju seoses

tema viimisega 01.03.2013 vanglavälise eriarsti vastuvõtule ning 25.04.2013 Harju Maakohtu

kohutumajja istungile selgelt eristuvas vanglariietuses, mis alandas tema inimväärikust.

Tallinna Vangla jättis 25.11.2014 vastusega nr 5-18/14/25252-2 (tl 7–8) taotluse rahuldamata. Vangla

leidis, et õigusaktidest ei tulene kinnipeetavale subjektiivset õigust nõuda, et teda viidaks vanglast välja

tema isiklikus riietuses. Seega pole vangla tegevus õigusvastane. Inimväärikuse alandamist ei ole

toimunud, seega ei ole tekkinud ka mittevaralist kahju.

2. A.E. esitas 15.12.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb mittevaralise kahju

hüvitamist kohtu õiglase äranägemise järgi (tl 2–3, 17).

3. Kohus võttis kaebuse 30.04.2015 määrusega (tl 40–41) menetlusse. Vastustajaks tunnistas kohus

Tallinna Vangla (määruse resolutsiooni p 2). Kohus määras 05.02.2016 määrusega (tl 64) asja

lahendamisele kirjalikus menetluses, ning andis menetlusosalistele tähtaja asjas täiendavate taotluste

ja tõendite esitamiseks. Kohus määras 26.02.2016 määrusega asjas kohtuotsuse avalikult teatavaks

tegemise aja (tl 96).

KAEBAJA SEISUKOHT

4. Vangistusseaduse (VangS) § 41 lõikega 1 sätestatakse mh, et kinnipeetavat koheldakse viisil, mis

austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine ei põhjusta talle rohkem kannatusi

või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega. VangS § 46 lg 1

kohaselt kannab kinnipeetav vangla riietust. Nimetatud norm asetseb VangS teise peatüki viiendas jaos

alapealkirjaga „Olmetingimused ja tervishoid vanglas“, mistõttu puudub kahtlus, et normist tuleneb

vangla riietuse kandmise kohustus vanglas, sest kinnipeetav kannab vanglakaristust vanglas. VangS

kommenteeritud väljaandes (2014) on paragrahv 46 lõike 1 kohta mh kirjutatud, et see reguleerib

kinnipeetava riietust vanglas vangistuse kandmise ajal. Vangla riietuse eesmärk on tagada nii vangla

julgeolek kui kinnipeetavate vaheline võrdsus. Vangla julgeoleku seisukohalt on oluline kiirelt eristada

kinnipeetavat ja vanglas viibivat muud isikut. Nõue ei kehti aga väljaspool vanglat liikuva kinnipeetava

suhtes, kui riietusel esineb elemente, mis võimaldab teda hõlpsasti identifitseerida vangina.

Kinnipeetava viibimine väljapool vanglat ja seda veel saatjate pideva järelevalve all, ei saa mitte

kuidagi ohustada vangla julgeolekut, seda ka kõige laiemas mõttes. Kinnipeetava viibimine väljaspool

vanglat on erand ja selleks puhuks ei ole seadusandja riietuse osas tingimusi ega regulatsiooni

kehtestanud.

5. VangS § 46 lõikega 3 sätestati nii 01.03.2013 kui 25.04.2013, et vangla riietuse kirjelduse ja

kandmise korra kehtestab justiitsminister määrusega (käesoleval ajal on justiitsministri asemel

valdkonna eest vastutav minister). VangS § 46 lg 3 jõustus 01.01.2013, kuid selle alusel antavat

haldusakti ei ole kaebuse esitamise hetkeni kehtestatud, kuigi Justiitsministeerium oli VangS

muutmise eelnõu algatajaks ning seetõttu ka teadlik, et vastav akt tuleb anda. Seega on

Justiitsministeerium määruse, mis peaks sätestama vangla riietuse kirjelduse ja kandmise korra,

kehtestamisel olnud tegevusetu.

6. Kuna Justiitsministeerium on olnud tegevusetu ja seadusandja ei ole vangla riietuse mõistet

täpsemalt kirjeldanud, on VangS 2009. aasta kommenteeritud väljaandes sedastatud, et vangla riietus

peab olema võimalikult sarnane tavariietusele. Nii seespool kui väljaspool kinnipidamisasutust kantav

riietus peab välistama kinnipeetava diskrimineerimise. Vanglateenistus, kes toimetab kinnipeetava

väljapoole vanglat, on kohustatud järgima VangS § 41 lõikes 1 sätestatut ja seda ka riietuse kandmise

osas. Näiteks lühiajalisele väljasõidule lubatud kinnipeetavale antakse väljasõidu ajaks tema isiklik

riietus, kuigi VangS § 46 lg 1 kohaselt on ta kohustatud kandma vangla riietust. VangS-ga ega selle

alusel antud õigusaktidega ei nähta lühiajalisele väljasõidule lubatud kinnipeetava osas erisusi riietuse

kandmisel. Nii lühiajalisel väljasõidul viibiv kui ka väljaveetav kinnipeetav on süüdimõistetu staatuses

ja väljasõidu kui väljaviimise aeg loetakse karistusaja sisse.

7. Tallinna Ringkonnakohus on 31.03.2014 määruses asjas nr 3-13-70224 asunud seisukohale, et

Euroopa vanglareeglistiku (2006)2, p 20.4 näeb ette, et vangistatutelt, kes saavad õiguse viibida

väljaspool vanglat, ei või nõuda sellise riietuse kandmist, mis võimaldab neid identifitseerida

vangistatuna. Soovituse seletuskirjas on selle punkti kohta märgitud, et eriti oluline on tagada sobiv

riietus vangistatutele kohtusse ilmumiseks. VangS § 651 lg 2 tuleb aga tõlgendada kooskõlas Euroopa

vanglareeglistikuga ning tagada ka kartserikaristuse kandmise ajal kohtusse (või mujale väljapoole

vanglat) saadetavatele kinnipeetavatele võimalus kanda isiklikke riideid. Asjas Ionut-Laurentiu Tudor

vs Rumeenia (lahend asjas nr 34013/05) asus Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) seisukohale, et

esimese astme kohtus vanglariietuse kandmise nõue on alandav. Käesolevas asjas on asjakohane EIÕK

artikli 3 rikkumine. Asjakohane ei ole viidata EIK lahenditele McFeeley jt vs UK, X vs UK,

T.V. vs Soome ja Nazarenko vs Ukraina. Kaebaja ei kuulu äärmuslaste hulka; T.V vs Soome asjas oli

vanglariietus vastavalt identifitseerimatu ja vaidlus käis EIÕK artikli 8 rikkumise üle, mis praeguses

asjas asjakohane ei ole; Nazarenko kannab eluaegset vanglakaristust.

8. Vangla riietus on pruuni värvi (jopel oranž ülaosa), märgistatud sõnaga vangla. Vangla riietus on

selgelt erinev ning eristatav riietusest, mida kantakse väljaspool vanglat. Kuigi Tallinna Vangla

kodukorra punktis 1.1 on sätestatud kodukorra eesmärk, nähtub punktist 3.6 üksnes see, milliseid

riideesemeid kinnipeetavale väljastatakseVangS § 46 lg 1 täpsustamise mõttes. Vangla ise ega ka ükski

õigusakt, ei ole näinud ette, et vangla riietus peab olema pruuni värvi ja igale riietusesemele peab olema

kantud sõna „vangla“. Vastava regulatsiooni puudumine ja määrusandja suutmatus täita seadusandja

tahet ei tähenda automaatselt seda, et lähtuda tuleb kellegi ettevõtja tegevusest riietuse disainimisel (sh

riietusesemete varustamine sõnaga „vangla“). Vangla riietus on kaebaja jaoks inimväärikust alandav

ja häbistav, eriti vanglast väljapool paljude inimeste ees viibides.

Vangla riietust haiglas ja kohtumajas kandes, tõmbas kaebaja tähelepanu. Inimesed jäid seisma ja

vaatasid. See aga tekitas ebamugavustunnet, äärmist alaväärsust ja ebaloomulikku uudishimu, mida

võimendasid käerauad ja mustas vanglateenistuja vormis saatjad. Üks saatjatest hoidis kaebajal käest

kinni (kohtumajas käeraudu ei kasutatud). Kaebaja avalik eksponeerimine oli põhjendamatu ja alandav,

eriti suure rahvahulga ees. Sellega alandati kaebaja inimväärikust.

9. Vanglal on haldusmenetluse seaduse (HMS) §-dest 3–6 tulenevalt võimalik kaaluda, kas väljastada

kinnipeetavale väljapool vanglat liikumise ajaks tema isiklik riietus või mitte. Üheks arvesse võetavaks

asjaoluks on sealjuures VangS § 4 lõikes 1 märgitu, kuna vangla riietus ei ole selleks kõlblik.

Vanglateenistuse subjektiivne seisukoht riietuse korrektsuses ei tähenda alandamise välistatust, kuna

piisb ainuüksi sellestki, kui inimest on alandatud tema enda silmis.

Kaebaja inimväärikust alandati juba sellega, et tema väljaviimisel haiglasse üldse ei kaalutudki

inimväärikuse alndamise vältimist, kuigi vanglateenistusele oli väljaviimise kuupäev teada. Ilmselt ei

toimunud kaalumist ka kohtuistungile saatmisel. Vangla ei teinud midagi selleks, et oleks välistatud

kaebaja inimväärikuse alandamine, mistõttu on vangla käitumine olnud süüline.

Asjas ei ole esitatud ainsatki tõendit selle kohta, et kaebaja on põgenemisohtlik, julgeolekuohtu tekitav

või õigusrikkumisi toime panev kinnipeetav. Samuti pole selge, kuidas vanglariietuse kandmine kõiki

viidatud ohte ära hoidis, kuivõrd haiglas saatsid kaebajat relvastatud ja vastava väljaõppe saanud

saatjad ning kohtumajja konvoeerimisel ei pandud kaebajal isegi käsi raudu.

10. Kaebaja püüdis kahju tekkimist vältida, taotledes istungile minekuks isikliku riietuse väljastamist,

kuid neljanda üksuse juht jättis taotluse rahuldamata. Hiljem tunnistati rahuldamata jätmise otsus

kehtetuks ja tehti ettekirjutus asja uueks otsustamiseks, kuid see ei oleks enam täitnud eesmärki, kuna

sündmus, milleks kaebaja riiete väljastamist taotles, oli juba möödunud.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

11. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lõikega 1 sätestatakse, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu

kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju

hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6

sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda

mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse

võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise

korral.

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine

olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise

kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt ei kuulu kahju

hüvitamisele ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille

rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis. VÕS § 127 lg 4 kohaselt peab isik kahju

hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses,

et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). VÕS § 128 lg 1 kohaselt võib hüvitamisele

kuuluv kahju olla varaline või mittevaraline. Sama paragrahvi lõike 5 kohaselt hõlmab mittevaraline

kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi.

VangS § 41 lg 1 kohaselt koheldakse kinnipeetavat, arestialust või vahistatut viisil, mis austab tema

inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem

kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas

kinnipidamisega. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt allutatakse kinnipeetava, arestialuse või vahistatu

vabadus seaduses toodud piirangutele. Kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib vangla,

Justiitsministeerium või arestimaja kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla või

arestimaja julgeoleku kaalutlustel. Piirangud peavad vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse

põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust. VangS § 46

lõikega 1 sätestatakse, et kui VangS-st ei tulene teisiti, kannab kinnipeetav vangla riietust.

12. Kahju hüvitamise nõude tekkimiseks tuleb tulenevalt RVastS § 7 lõikest 1 kindlaks teha, kas isikule

on kahju tekkinud, kas väidetav kahju on tekkinud haldusorgani õigusvastase tegevuse tulemusena ja

kas tekkinud kahju ja õigusvastase tegevuse vahel esineb põhjuslik seos. Kui ükski eelnimetatud

kahjunõude rahuldamise eeldustest on täitmata, siis puudub alus kahjunõude rahuldamiseks. Kahjuna

saab käsitleda seadusega kaitstava õigushüvede väärtuse vähenemist, millel on kannatanu suhtes

negatiivne iseloom ning mida on võimalik hinnata ja hüvitada.

13. VangS § 2 järgi on kinnipeetav vanglas vangistust kandev süüdimõistetu. VangS § 1 kohaselt

sätestatakse VangS-ga vangistuse, aresti ja eelvangistuse täideviimise kord ning korraldus, samuti

vanglateenistuse ning teenistuse vanglaametnikuna mõiste ja tingimused. Seega allutatakse vangistust

kandev kinnipeetav VangS-s sätestatud karistuse täideviimiseks ja teiselt poolt kinnipeetava

järelevalve ning vangla julgeoleku tagamiseks VangS-st tulenevatele piirangutele.

14. VangS § 46 lg 1 kohaselt kannab kinnipeetav vangla riietust, kui VangS-st ei tulene teisiti. Seega

kannavad kinnipeetavad reeglina vangla riietust. Erisused on ette nähtud avavangla kinnipeetavate

riietusele vastavalt VangS § 46 lõikele 2, vahistatu riietusele vastavalt VangS § 93 lõikele 1 ja

kartserisse paigutatud kinnipeetava riietusele vastavalt VangS § 651 lõikele 2. Vangla riietuse

kirjelduse ja kandmise korra kehtestab justiitsminister määrusega (VangS § 46 lg 3). Vastavalt

justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 61 lõikele 11 annab

kinnipeetav isiklikud riided, mille kandmiseks tal puudub luba, vanglateenistuse lattu hoiule. Lisaks

eelnevale sätestatakse ka Tallinna Vangla kodukorra punktiga 8.7 kinnipeetavatele kohustus kanda

vangla riietust. Seega näeb üldnorm kinnipeetavale ette vangla riietuse kandmise kohustuse.

15. Kaebaja on süüdimõistetud isik, kes on allutatud VangS-st tulenevatele piirangutele, mis on

vajalikud vangistuse kui karistuse täideviimiseks. Ühe piiranguna tuleb käsitleda ka VangS § 46

lõikest 1 kinnipeetavale tulenevat vangla riietuse kandmise kohustust. Vangla riietuse kandmise näol

on tegemist vangistusega paratamatult kaasneva piiranguga, mis kehtib olenemata sellest, kas

kinnipeetav viibib vangla territooriumil või sellest väljaspool. Vangla riietuse moodustavad t-särk,

dressipüksid, jakk, lühikesed püksid, jope, kindad, sall ja müts. Riided on tumepruuni värvi ning neile

on tehtud märge VANGLA. Vangla riided on korralikud ja inimväärsed.

16. Kinnipeetav, kes kannab vanglakaristust jõustunud süüdimõistva kohtuotsuse alusel, ei saa

tugineda vanglariietuse kandmisel asjaolule, et see on väärikust alandav. Vangla riietuse kandmise

kohustus tuleneb isikule seadusest ning see on oluliseks julgeoleku tagamise eelduseks. Inimväärikuse

mõistel ei ole ühest definitsiooni. Küll on aga EIK praktikas inimväärikust alandava kohtlemisega

olnud tegemist siis, kui äärmist ebamugavust on põhjustatud tundideks ning see on tekitanud isikule

kas kehalisi või/ja vaimseid kannatusi, mis võisid isikule tekitada hirmu, ängistust ning alandatuse

tunnet (vt EIK 26.10.2000 lahend asjas Kudla vs Poola). Inimväärikuse alandamisena on

kvalifitseerinud näiteks alljärgnevad olukorrad: täielik sotsiaalne isolatsioon (vt EIK 28.09.2000

lahend asjas Messina vs Itaalia); halvad sanitaartingimused kogumina (vt EIK 24.07.2001 lahend asjas

Valasinas vs Leedu); invaliidist kinnipeetavate erivajaduste ignoreerimine (vt EIK 10.07.2001 lahend

asjas Price vs Ühendkuningriik); arstiabi andmata jätmine, millega kaasnevad rasked vigastused või

isiku surm ning põhjendamatu jõu kasutamine kinnipeetava vastu (vt EIK 27.06.2000 lahend asjas

Ilhan vs Türgi); kinnipeetava sundtoitlustamine, kui selleks puudub meditsiiniline vajadus (vt EIK

05.04.2005 lahend asjas Nevmerzhitsky vs Ukraina); kinnipidamisasutuste ülerahvastatus (vt EIK

16.06.2005 lahend asjas Labzov vs Venemaa); alasti läbiotsimised vastassoost vanglaametniku

juuresolekul (vt EIK 24.07.2001 lahend asjas Valasinas vs Leedu); kolmeks kuuks isiku paigutamine

pimedasse väiksesse kambrisse, ilma jalutamisvõimalusteta (vt EIK 09.06.2005 lahend asjas Il vs

Bulgaaria) jne. Tegemist on tõsiste näidetega, mis ei jäta kahtlust, et selline teguviis on tsiviliseeritud

ühiskonnas mitteaktsepteeritav ning käsitletav inimväärikuse alandamisena. Sellest nähtuvalt on ka

ilmselge, et kaebaja poolt viidatud inimväärikuse alandamine on liialdatud.

17. Tartu Ringkonnakohus on 17.09.2010 otsuses haldusasjas nr 3-09-1405 leidnud, et kinnipeetaval

puudub õigus nõuda endale meelepäraseid riideid. Tallinna Ringkonnakohus on 24.04.2013

haldusasjas nr 3-13-756 määruses märkinud, et vastustaja on õigesti märkinud, et kinnises vanglas

kinnipeetava poolt vangla riietuse kandmine ka väljaspool vanglat teenib avaliku turvalisuse kaitsmise

eesmärki ja võimaldab ennetada avaliku korra rikkumisi. Ringkonnakohtule ei ole äratuntav ka

taotluse rahuldamata jätmisega taotlejale saabuda võivate raskete tagajärgede oht. Selleks ei saa

pidada kaebaja väidet, et väljaspool vanglat vangla riietuse kandmine alandab tema inimväärikust.

Vangistuses karistust kandvat süüdimõistetut võib ja peabki kohtlema erinevalt vabaduses viibivast

isikust. Märkides vangla riietusele VANGLA, muudab see kinnipeetavad paremini märgatavateks ja

eristatavateks, aidates tagada vangla julgeolekut. See ei muuda aga vangla riietust inimväärikust

alandavaks. Tartu Halduskohus on 18.05.2012 otsuses haldusasjas nr 3-11-1774 märkinud, et mis

puudutab kaebaja väiteid, et vanglariietusel on märgitud valgete trükitähtedega VANGLA, mis on

alandav, siis sellekohased viited ei ole kohtu arvates tõsiseltvõetavad ning kohus ei pea vajalikuks neid

ka pikemalt hinnata. Seega nähtub eeltoodust, et õigusaktidest ei tulene kinnipeetavale subjektiivset

õigust nõuda, et teda viidaks kohtusse või haiglasse tema isiklikus riietuses. Vangla tegevus on olnud

õiguspärane.

18. Vanglariietuse kandmise kohustus tuleneb kinnipeetavale seadusest ning see on oluliseks

julgeoleku tagamise eelduseks. Vanglariietuse mõte ja eesmärk ongi selles, et kinnipeetavad oleksid

operatiivselt tuvastatavad nende poolt kantava riietuse järgi. Ka kohtus vms väljaspool vanglat

viibimisel kindlustab vanglariietuse kandmine õiguskorra kaitse ja kahandab põgenemise korral selle

võimaliku õnnestumise edukust oluliselt. Vangla seisukohti toetab EIK, kes on 29.04.2003 lahendis

Nazarenko vs Ukraina otsuse punktis 139 märkinud, et kuigi kohtu arvates võib nõuet, et kinnipeetavad

kannaksid vangla riietust, pidada isikupuutumatuse piiranguks, põhineb see nõue kahtlemata

õigustatud eesmärgil kaitsta avalikku turvalisust ja ennetada avaliku korra rikkumisi ning kuritegusid.

19. Vangistuse täideviimise kontekstis tähendab proportsionaalsuse põhimõte muuhulgas seda, et

seadusele tuginevad ja rakendatavad piirangud oleks vastavuses soovitud eesmärgiga ning julgeoleku

tagamisele ja kinnipeetava õiguskuulekale käitumisele suunamisel ei rakendataks avaliku võimu poolt

piiranguid enam kui need on tõepoolest kujunenud olukorras vajalikud. Kaebajale vangla poolt

väljastatud riietusega on tagatud tema tervise kaitse, riietus ei ole inimväärikust alandav, sellel on

legitiimne eesmärk (aitab tagada vangla julgeolekut, muutes kinnipeetavad paremini märgtavataks ja

eristatavaks) ning piirangut pole seetõttu põhjust pidada ebaproportsionaalseks.

Eeltoodud seisukohast lähtus kohus ka asjas T. V. vs Soome (1994), milles kinnipeetav veeti haiglasse

vangla riietuses, milleks oli kaheosaline pruun rüü halli kraega, ja teda saatvad vanglateenistujad olid

vangla vormis. Kinnipeetavale ei lubatud isiklikke riideid julgeoleku kaalutlustel. Riik leidis, et meede

rikub küll isiku õigust eraelule, kuid sel on legitiimne eesmärk vältida põgenemiskatset ning

võimaldada isikut identifitseerida, mistõttu see on demokraatlikus ühiskonnas vajalik. Kohus arvestas

ka asjaolu, et tegemist oli ohtliku vägivaldsete kuritegude eest süüdi mõistetud isikuga, kes oli ka varem

teinud põgenemiskatse.

20. Kaebaja poolt viidatud kohtuasi nr 3-13-70224 on asjasse puutumatu, kuna käsitleb maksuõigust

ning selles ei ole puudutatud vangla riietuse temaatikat ega ka Euroopa Vanglareeglistikku.

21. Euroopa Vanglareeglistik on Euroopa Nõukogu soovituslik instrument, selle normid ei ole siduvad

ning tegemist ei ole otsekohalduva dokumendiga, mistõttu vanglareeglistikus sätestatu eiramine ei

pruugi tähendada õigusvastast käitumist. Euroopa Vanglareeglistiku näol ei ole tegemist vanglale

kohustusi ja kinnipeetavale õigusi loova aktiga. Euroopa Vanglareeglistikus sisalduv ei saa muuta

Eestis kehtiva VangS normide sisu ning ei saa kohustada VangS norme tõlgendama vastavalt Euroopa

Vanglareeglistikule. Seda, et Euroopa Vanglareeglistiku soovitused ei sisalda õiguslikult siduvaid

norme, on leidnud ka Riigikohus määruses haldusasjas nr 3-3-1-95-08 punktis 8.

22. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt

väärikuse alandamise korral. Erinevalt varalisest kahjust, mille tekkimise ja suuruse peab nõude esitaja

tõendama, ei saa mittevaralise kahju tõendamist nõuda. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude puhul

vajavad tõendamist nõude aluseks olevad asjaolud ning nende pinnalt tuleb kaalutlusõiguse alusel

hinnata isiku õiguste rikkumise intensiivsust ja otsustada selle põhjal, kas või kui suures ulatuses

kuulub tekitatud kahju hüvitamisele. Mistahes põhiõiguste rikkumine, mis võis eelduslikult põhjustada

isikule ebamugavusi ja mittevaralist kahju, ei õigusta tingimata sellise kahju eest rahalise hüvitise

väljamõistmist.

Kaebaja on üldsõnaliselt väitnud, et talle on tekkinud kahju, kuid pole seda väidet täpsustanud.

Mittevaralise kahju hüvitamine kaitseb mitmeid põhiseaduslikke väärtusi: kõige laiemas mõttes

inimväärikust, selle komponente au ja head nime, aga ka põhiõigusi, mis inimväärikusel rajanevad,

nagu era- ja perekonnaelu puutumatust, tervist ning isikuvabadust. VÕS § 128 lõike 5 kohaselt hõlmab

mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ja kannatusi. Antud

definitsioon on kohaldatav ka avalikus õiguses, kuivõrd RVastS-ga ei sätestata teisiti ning see pole

vastuolus avalik-õiguslike suhete olemusega. Samuti on Riigikohus otsuses asjas nr 3-3-1-27-02,

punktis

märkinud,

et

mittevaraline

kahju

seisneb

isiku

hingelistes

kannatustes

(nt alandatus, solvumine, hirm, nördimus, mure, kaotusvalu) või füüsilistes kannatustes, mida on talle

tekitatud tahtlikult või hooletuse tõttu. Loetelu on ammendav ja muudel juhtudel mittevaralise kahju

hüvitamine kõne alla ei tule. Käesoleval juhul faktilised asjaolud sellisele õiguste riivele ei viita.

23. Iga vanglas esinev isikule subjektiive ebameeldivus ei too kaasa hüvitise saamist. Mitte iga

üleelamine ei tekita mittevaralist kahju ning ka mittevaralise kahju tekkimine ei anna iga kord alust

hüvitise väljamõistmiseks. Kahjuhüvitise maksmine on suunatud õigushüve terviklikkuse taastamisele

või kompenseerimisele. Tekkinud kahju, mille hüvitamist taotletakse, peab olema tõsine. Vaid

ebamugavustunnet ei saa seostada piinamise, tervise kahjustamise, alandamise või au ja väärikuse

riivamisega. Väärikuse alandamisena ei ole käsitletavad igasugused hingelised üleelamised, vaid

tegemist peab olema olukorraga, kus avalik võim on isikut alandades intensiivselt rikkunud põhilisi

inimõigusi. Tallinna Vangla tegevus ei viita sellisele õiguste riivele.

24. Vanglal puudub kohustus väljastada kaebajale meelepäraseid riideesemeid vastavalt kaebaja

soovile, millest tulenevalt ei ole vangla rikkunud kaebaja subjektiivseid õigusi. Vastustaja ei ole

tuvastanud, et vangla tegevus oleks olnud õigusvastane, samuti ei nähtu, et kaebajale oleks vangla

tegevuse tulemusel kahju tekkinud. Sellest tulenevalt puuduvad alused ka mittevaralise kahju

hüvitamiseks. Arvestades eeltoodut, tuleb kaebus jätta rahuldamata.

Vastustaja 22.02.2016 seisukohtades on vastustaja märkinud järgmist (tl 93):

25. Vangla riietust käsitlevatest sätetest ei saa järeldada, et kohustus kanda vangla riideid kehtib ainult

vangla territoorimil. A. E. on süüdimõistetud isik, kes on allutatud vangistusseadusest tulenevatele

piirangutele, mis on vajalikud vangistuse kui karistuse täideviimiseks. Ühe piiranguna tuleb käsitleda

ka VangS § 46 lg-st 1 kinnipeetavale tulenevat vangla riietuse kandmise kohustust. Vangla riietuse

kandmise näol on tegemist vangistusega paratamatult kaasneva piiranguga, mis kehtib olenemata

sellest, kas kinnipeetav viibib vangla territooriumil või sellest väljaspool. Lisaks arvestades asjaolu, et

kui õigusaktidest ei tulene kinnipeetavale subjektiivset õigust nõuda isikliku riietuse väljastamist, saab

järeldada, et kinnipeetaval, sh kaebajal, ei ole õigust ka sellesisulise taotluse esitamiseks.

26. Vangla riietuse kandmise kohustus tuleneb kinnipeetavale seadusest ning see on oluliseks

julgeoleku tagamise eelduseks. Vangla riietuse mõte ja eesmärk ongi selles, et kinnipeetavad oleksid

operatiivselt tuvastatavad nende poolt kantava riietuse järgi. Ka haiglas, kohtus jm väljaspool vanglat

viibimisel kindlustab vangla riietuse kandmine õiguskorra kaitse ja kahandab põgenemise korral selle

võimaliku õnnestumise edukust oluliselt. Siinkohal ei oma tähtsust ka asjaolu, et konvoeeritava

riietusele ei ole nõudeid kehtestatud. Vanglateenistus peab tegutsema ennetavalt võimalike kahjulike

tagajärgede ärahoidmiseks. Tallinna Ringkonnakohus on 12.08.2015 määruse 3-15-1983 p-s 9 leidnud,

et VangS küll ei välista kinnipeetava võimalust taotleda vanglalt isiklike riiete väljastamist väljaspool

vanglat viibimiseks, näiteks kohtuistungile minemiseks, kuid vanglal ei ole kohustust võimaldada

kinnipeetaval väljaspool vanglat viibides isiklikke riideid kanda, kui see on vajalik avaliku korra

kaitsmiseks. /../ Ringkonnakohtu arvates ei tulene kehtivast õigusest piirangut, mis võimaldaks

keelduda isikliku riietuse võimaldamisest vaid juhul, kui vangla on kindlalt tuvastanud konkreetse

kinnipeetava põgenemisohu. A. E.u puhul pole põhjust väita, et tema põgenemisoht on väiksem kui

keskmise kinnipeetava puhul, arvestades, et ta on toime pannud pikema aja jooksul korduvalt

kuritegusid, sh tahtliku tapmise raskendavatel asjaoludel (Riigikohtu üldkogu 01.07.2015 otsus nr 3-

4-1-2-15, p-d 39-41).

27. Kaebaja üldsõnalised väited nagu oleksid vangla riided inimväärikust alandavad, on kaebaja

subjektiivne hinnang. Inimväärikust võiks alandada see, kui kaebajat sunnitaks kandma ilmselgelt

määrdunud, räbaldunud, vale suurusnumbriga vms riietust, kuid niisuguseid asjaolusid ei ole kaebaja

esile toonud. Eeltoodust tulenevalt on Tallinna Vangla seisukohal, et A. E.u vangla riietes

tervishoiuteenuse osutaja juurde ja kohtuistungile viimised olukorras, kus ta oli jätkuvalt kinnipeetav

ja vangla vastutas seega ka avalikkuse (meditsiiniteenuse osutaja ja kohtuistungi juures viibijate)

julgeoleku ja turvalisuse eest, ei ole vangla tegevus olnud õigusvastane. Samuti ei nähtu, et kaebajale

oleks mittevaraline kahju tekkinud. Seega puuduvad alused mittevaralise kahju hüvitamiseks.

KOHTU PÕHJENDUSED

28. Kohus, tutvunud kaebuse ja vastuväidete sisuga ning toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki

tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus tuleb rahuldamata jätta. Kohtu põhjendused

on järgmised.

29. Kaebaja leiab, et talle on tekitatud mittevaralist kahju tema väärikuse alandamisega sellega, et teda

viidi vanglast haiglasse eriarsti vastuvõtule ja kohtuistungile sõna VANGLA kandvas pruunis vangla

riietuses, mis ei jätnud tema kinni peetava isiku staatuse osas kõrvalseisjaile kahtlust. Kaebaja

seisukohalt ei ole kinnipeetaval kohustust vangla riietust väljaspool vanglat kanda. Vangla riietuse

täpset kandmise korda samuti kehtestatud ei ole. Vastustaja leiab, et isik, kes kannab süüdimõistetuna

vanglakaristust, ei saa tugineda vangla riietuse osas väärikuse alandamise argumendile, vangla riietuse

kandmine on vangistusega paratamatult kaasnev piirang. Sealjuures teenib kinnipeetava vangla

riietuses vanglast väljaviimine riigi õiguskorra kaitse ja julgeoleku tagamise eesmärki.

30. RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega

avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik

vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või

taastamisega. Seejuures võib mittevaralise kahju puhul selle rahalist hüvitamist RVastS § 9 lg 1

kohaselt nõuda tingimusel, et kahju tekitati süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise,

vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime

teotamisega. Tulenevalt RVastS § 7 lõikest 1 ja § 9 lõikest 1 võib isik seega mittevaralise kahju rahalist

hüvitamist nõuda, kui täidetud on järgmised eeldused: 1) isiku õigusi on avaliku võimu kandja

rikkunud õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes; 2) tegemist on RVastS § 9 lõikes 1

nimetatud rikkumisega; 3) isikule on tekkinud kahju; 4) rikkumise ja kahju tekkimise vahel on

põhjuslik seos. Seega on praeguse vaidluse juures oluline selgitada välja, kas vangla tegevus kaebaja

vangla riietuses arsti vastuvõtule ja kohtuistungile viimisel oli õigusvastane, kas selle tegevusega sai

süüliselt alandatud kaebaja inimväärikus ning kas see vangla tegevus sai kaebajale väärikuse

alandamise läbi tekitada mittevaralist kahju.

31. Vaidlust ei ole selles, et 01.03.2013 viidi kaebaja vangla riietuses vanglast välja haiglasse eriarsti

vastuvõtule ning 25.04.2013 viidi kaebaja vangla riietuses vanglast välja kohtuistungile. Vaidlus

puudub ka selles, et kaebaja näol oli mõlema juhtumi ajal tegemist süüdimõistetud kinnipeetavaga.

Asjaolu, et isik kannab vanglakaristust ja sellega seoses on tema suhtes seaduse alusel kohaldatud

põhiõiguste ja -vabaduste piirangud, ei anna õigustust sekkuda isiku põhiõigustesse enam, kui see

tuleneb otse seadusest. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikli 3

ning Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 18 kohaselt ei või kedagi piinata, ebainimlikult või alandavalt

kohelda ega karistada.VangS § 41 lõikega 2 nähakse ette, et kinnipeetava vabadus allutatakse seaduses

toodud piirangutele. Kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib Justiitsministeerium või vangla

kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla julgeoleku kaalutlustel. Piirangud peavad

vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud

teiste õiguste ja vabaduste olemust. Samasisuliselt kehtis VangS § 41 lg 2 ka kõnealuste sündmuste

ajal. Karistuse kandmine ei seondu üksnes isikult vabaduse võtmisega, vaid seondub kogu kinnipeetava

eluoluga, sealhulgas vanglavälise suhtlemise, olmetingimuste, tervishoiu ja ka riietusega.

31.1 Üheks konkreetseks vangistusega kaasnevaks piiranguks ongi kinnipeetavale muuhulgas VangS

§ 46 lõikest 1 tulenev, s.o kohustus vanglakaristuse kandmise ajal kanda vangla riietust kui VangS-st

ei tulene teisiti. Samuti on kinnipeetav kohustatud kandma riietusel nimesilti. Kuna kaebaja näol ei

olnud kõnealuste juhtumite ajal tegemist arestialusega, vahistatuga ega avavangla kinnipeetavaga, ei

kohaldunud talle vangla riietuse kandmisest vabastavad erisused (VangS § 46 lg 2, § 86 ja § 93 lg 1).

Tallinna Vangla kodukorra punkti 8.7 järgi oli kaebaja kinnipeetavana kohustatud kandma vangla

riietust. Tallinna Vangla kodukorra punkti 4.2 kohaselt oli kaebaja väljaspool enda elukambrit

kohustatud kandma vangla riietust ja riietuma korrektselt ning vastavalt ilmale.

Asjaolu, et vangla riietuse kirjelduse ja kandmise korra kohta ei olnud Justiitsministeerium kõnealuste

juhtumite ajaks määrust kehtestanud, ei tähenda, et vangla riietuse kandmise kord oleks üldse

reguleerimata. Ülalmärgitust nähtub, et vangla riietuse kandmine sätestatakse VangS-ga ning kaebaja

kohta erandid ei kehti. Seega ei puutu VangS § 46 lõike 3 alusel määruse andmise küsimus praegusel

juhul asjasse.

31.2 Vangla riietuse eesmärgiks on tagada nii vangla julgeolek kui kinnipeetavate vaheline võrdsus

(VangS kommenteeritud väljaanded 2009 ja 2014, VangS § 46 kommentaarid). VangS 2009.a

kommenteeritud väljaandes (lk 108) on märgitud, et viibides väljaspool vanglat muul alusel kui VangS

§-s 32 sätestatud, võib kinnipeetav kanda isiklikku riietust, kui see ei too kaasa julgeolekuriski. VangS

§ 32 reguleerib lühiajalist väljasõitu, mis on võimalik erakorralise perekondliku sündmuse puhul ja

väljasõiduna vastava plaani alusel. Käesolevas haldusasjas pole vaidlust selle üle, et kaebaja

väljaviimisel vanglast 01.03.2013 ja 25.04.2013 ei olnud tegemist lühiajalise väljasõiduga VangS §

32 mõttes.

31.3 Kohtuinfosüsteemist nähtuvalt on kaebaja haldusasjas nr 3-13-756 esitanud Tallinna

Halduskohtule 08.04.2013 esialgse õiguskaitse taotluse, milles palus esialgse õiguskaitse korras

kohustada Tallinna Vanglat väljastama talle 25.04.2013 Harju Maakohtus toimuva kohtuistungi ajaks

isiklik riietus. Tallinna Halduskohus on 10.04.2013 määrusega jätnud kaebaja esialgse õiguskaitse

taotluse rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohtu 24.04.2013 määrusega on kaebaja määruskaebus

jäetud rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 10.04.2013 määrus muutmata. Tallinna Ringkonnakohus

on jõustunud 24.04.2013 määruses leidnud, et vastustaja on õigesti märkinud, et kinnises vanglas

kinnipeetava poolt vangla riietuse kandmine ka väljaspool vanglat teenib avaliku turvalisuse kaitsmise

eesmärki ja võimaldab ennetada avaliku korra rikkumisi. Ringkonnakohtule ei ole äratuntav ka

taotluse rahuldamata jätmisega taotlejale saabuda võivate raskete tagajärgede oht. Selleks ei saa

pidada kaebaja väidet, et väljaspool vanglat vangla riietuse kandmine alandab tema inimväärikust.

Seega on ringkonnakohus leidnud, et kaebaja viimine 25.04.2013 Harju Maakohtus toimuvale

kohtuistungile vangla riietuses teenib avaliku turvalisuse kaitsmise eesmärki ja võimaldab ennetada

avaliku korra rikkumisi. Kohus nõustub ringkonnakohtu seisukohaga.

Tallinna Ringkonnakohus on ka jõustunud 12.08.2015 määruses haldusasjas nr 3-15-1983, kus kaebaja

samuti taotles esialgse õiguskaitse korras Tallinna Vangla kohustamist väljastama talle kohtuistungile

minekuks isiklik riietus või selline riietus, mis ei võimalda teda identifitseerida vangistatuna, leidnud,

et VangS küll ei välista kinnipeetava võimalust taotleda vanglalt isiklike riiete väljastamist väljaspool

vanglat viibimiseks, näiteks kohtuistungile minemiseks, kuid vanglal ei ole kohustust võimaldada

kinnipeetaval väljaspool vanglat viibides isiklikke riideid kanda, kui see on vajalik avaliku korra

kaitsmiseks. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika kohaselt on vangla riietuse kandmise

kohustuse näol tegemist kinnipeetava eraellu sekkumisega, kuid seda meedet õigustab isiku

identifitseerimise vajadus olukorras, kus isik võib põgeneda või on vajalik tema eristamine teistest

isikutest (McFeeley jt vs Ühendkuningriik (15.05.1980 otsus), avaldus nr 8317/78; X. vs

Ühendkuningriik (06.03.1982 otsus), avaldus nr 8231/78). EIK ei leidnud eraelu puutumatuse riivet ka

olukorras, kus kinnipeetav viidi haiglasse vangla riietuses, kuna väljaspool vanglat rahvarohkes kohas

viibides võib tekkida oht, et kinnipeetav põgeneb ning kui ta ei kanna vangla riietust, on tal lihtne teiste

hulka sulanduda (T.V. vs Soome (02.03.1994 otsus vastuvõetavuse kohta), avaldus nr 21780/93).

Ringkonnakohtu arvates ei tulene kehtivast õigusest piirangut, mis võimaldaks keelduda isikliku

riietuse võimaldamisest vaid juhul, kui vangla on kindlalt tuvastanud konkreetse kinnipeetava

põgenemisohu. A. E.u puhul pole põhjust väita, et tema põgenemisoht on väiksem kui keskmise

kinnipeetava puhul, arvestades, et ta on toime pannud pikema aja jooksul korduvalt kuritegusid, sh

tahtliku tapmise raskendavatel asjaoludel (Riigikohtu üldkogu 01.07.2015 otsus nr 3-4-1-2-15, p-d 39-

41).

Kohus leiab eeltoodut arvestades, et kaebaja puhul ei saa välistada julgeolekuriski tema vanglast

väljaviimisel isikliku riietusega ning oli põhjendatud kaebaja viimine vangla riietuses nii

kohtuistungile kui haiglasse eriarsti vastuvõtule. Kaebajale kui süüdimõistetule 01.03.2013 ja

25.04.2013 kohaldunud vangla riietuse kandmise piirangut tuleb kohtu hinnangul ülaltoodust

tulenevalt pidada otseselt vajalikuks kinnipidamisrežiimi järgimiseks.

31.4 Kaebaja poolt viidatud haldusasja nr 3-13-70244 tehioludest ilmneb, et kaebaja näol selles asjas

ei olnud tegemist süüdimõistetud kinnipeetavaga, kellel lasub vangistuse ajal vanglariietuse kandmise

kohustus,

vaid

tegemist

oli

vahistatuga,

kes

viidi

kohtuistungile

kartseririietuses

(vt VangS § 651 lg 2). Kohtu hinnangul ei ole asjas nr 3-13-70244 kõneall olnud olukord võrdsustatav

praeguse olukorraga, kuivõrd vahistatud võivad (välja arvatud kartserikaristust kandes) kanda isiklikke

riideid. Kaebaja viidatud EIK lahendis asja Ionut-Laurentiu Tudor vs Rumeenia (lahend asjas nr

34013/05) asjaoludest ilmneb samuti, et isik viidi kohtuistungile vangla riietuses tema kriminaalasja

menetluses, seega saab järeldada, et isik ei olnud veel süüdimõistetu ning omakorda seetõttu ei saa

lahendis kajastatu olulist tähtsust praeguses asjas omada.

31.5 Lisaks tuleb nõustuda vastustajaga, et Euroopa Vanglareeglistik on soovituslik instrument, mis ei

ole õiguslikult siduv ning seda tuleb käsitada eesmärkide ja põhimõtetena, mille täitmise poole püüelda

ja millest võimaluse korral juhinduda Eesti õigusaktide tõlgendamisel ja rakendamisel (vt Riigikohtu

lahendid nr 3-4-1-50-14, p 32 ja nr 3-3-1-5-10, p 19). Vanglal on seega kaalutlusõigus otsustamaks,

millistele kinnipeetavatele millal võimaldada isikliku riietuse kandmist. Haiglas eriasti vastuvõtul või

kohtuistungil käimine iseenesest automaatselt kinnipeetavale isiklike riiete kandmiseks põhjendatud

juhtu ei loo.

32. Kohus ei kahtle, et inimväärikuse austamine on demokraatliku ühiskonna üks olulisemaid väärtusi,

mis keelab mistahes tingimustel piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise. Kuigi

inimväärikuse tagamisel tuleb arvestada subjektiivseid mõjusid, ei saa inimväärikuse põhimõttega

vastuolus olevaks lugeda kõiki haldusakte või toiminguid, mille adressaat leiab, et sellega rikutakse

tema väärikust. Väärikust alandavaks tuleb lugeda üksnes sellist toimingut, mis kahjustab isiku

olukorda ebaproportsionaalselt taotletava legitiimse eesmärgiga või mis toob kaasa isiku põhiõiguste

moonutamise. Samas ei kujuta endast väärikuse alandamist igasugune hingeline läbielamine, vaid

tegemist peab olema olukorraga, kus avalik võim on isikut alandades intensiivselt rikkunud tema

põhilisi inimõigusi.

Vastustaja esitatud fotosid (tl 70-75) arvestades ei ole põhjust pidada vangla riietust inimväärikust

alandavaks. Iseenesest pole välistatud, et kinnipeetava vangla riietuses vanglast välja viimisel võib

kinnipeetav oma riietuse tõttu vabaduses viibivate inimeste keskel tunda teatavat ebamugavust või

alaväärsust, kuid seesuguse ebamugavustunde ja alaväärsustunde näol ei saa olla tegemist kannatusega,

mis kujutab endast väärikuse alandamist väljakujunenud kohtupraktika tähenduses. Kohus nõustub

vastustajaga, et alandav kohtlemine seondub EIK praktikas enamasti kinnipidamistingimustega,

näiteks ülerahvastatus, halvad sanitaartingimused, arstiabi andmata jätmine, värskes õhus viibimise ja

jalutamisvõimaluse puudumine (vt ka Riigikohtu lahend asjas nr 3-3-1-41-10, p 23). Käesolevas

vaidluses tuvastatud ja arvesse võetud asjaolude pinnalt ei ole kohtu hinnangul põhjust järelduseks, et

kaebaja viimine vangla riietuses 01.03.2013 haiglasse eriarsti vastuvõtule ja 25.04.2013 kohtuistungile

tõi kaasa väärikuse alandamisena käsitatavaid kannatusi.

33. Kaebuse kohaselt võimendasid kaebaja ebamugavustunnet ja alavääristust talle haiglas eriarsti

vastuvõtul käies asetatud käerauad ja kohtus asjaolu, et saatjad olid mustas vanglateenistuja vormis,

ja üks saatjatest hoidis teda käest kinni (kohtumajas käeraudu ei kasutatud). Kaebaja leiab, et sellega

teda eksponeeriti avalikkusele. Justiitsministri 30.05.2006 määrusega nr 17 kehtestatud “Vangla

saatemeeskonna ülesanded ja töökord” (edaspidi Määrus) (kuni 15.07.2013 kehtinud redaktsioonis)

§ 1 lg 1 punktide 5 ja 6 kohaselt on saatemeeskonna ülesanne (edaspidi saateülesanne) relvastatud

valve all saata saadetav vanglast tervishoiuteenuse osutaja juurde ja seal valvata saadetava järele,

samuti saata saadetavat ja valvata tema järele vanglast lühiajalise väljaviimise ajal. Määruse § 11

kohaselt tuleb saateülesande täitmine korraldada viisil, mis välistab saadetava põgenemise või muud

saatmise häired. Määruse § 26 lg 4 kohaselt peavad saatemeeskonna liikmed tervishoiuteenuse osutaja

juures ära hoidma saadetava kontaktid teiste haigete ja kõrvaliste isikutega ning tema ravimisega

mitteseotud raviasutuse personaliga. Määruse § 28 lõigete 1 ja 2 kohaselt saadetakse saadetav vanglast

vahetult kohta, kus toimub sündmus, milleks on talle lühiajaline väljaviimine võimaldatud. Pärast

sündmuse lõppemist toimetatakse ta viivitamata vanglasse tagasi. Saateülesande täitmise ajal võib

kasutada käeraudu saadetava ja ühe saatja ühendamiseks. Vastavalt Vabariigi Valitsuse 30.11.2006

määrusega nr 244 kehtestatud „Vanglateenistuse ametniku ja vanglaametnikukandidaadi vormiriietuse

ja eraldusmärkide kirjeldus ning nende kandmise kord“ (kehtis kuni 11.04.2014) § 24 lõikele 1 kannab

teenistuskohustusi täitev vanglaametnik selle määrusega ettenähtud vormiriietust ja eraldusmärke.

Riigikohus on lahendis asjas nr 3-3-1-56-15, p 19 välja toonud, et EIK praktika kohaselt ei ole

käeraudade ja muude ohjeldusmeetmete kasutamine vastuolus EIÕK artikliga 3 juhul, kui seda tehakse

seoses seadusliku kinnipidamisega ning sellega ei kaasne ülemäärase jõu kasutamist ja ülemäärast

avalikkusele eksponeerimist (20.01.2011 otsus asjas Kashavelov vs. Bulgaaria, 891/05, p 38 ja viidatud

kohtupraktika). Kaebusest ei nähtu, et kaebaja suhtes oleks kasutatud ülemäärast jõudu ning

käeraudade kasutamine iseenesest ei kujuta endast avalikkusele eksponeerimist. Seega ei saanud

kaebaja inimväärikus saada rikutud käeraudade kasutamise faktist. Ka ei saa kaebaja inimväärikust

kuidagi riivata vanglateenistuja poolt vormiriietuse kandmine teenistuskohustuste täitmisel.

34. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et vastustaja ei ole kaebaja viimisega vangla riietuses 01.03.2013

haiglasse eriarsti vastuvõtule ja 25.04.2013 kohtuistungile ning eriarsti vastuvõtule viimisel kaebajal

käeraudade kasutamisega ja vanglateenistujate poolt kaebaja väljaviimisel vormiriietuse kandmisega

toiminud õigusvastaselt ega ole põhjustanud kaebajale väärikuse alandamise läbi mittevaralist kahju.

A.E.u kaebus jääb rahuldamata.

35. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja

ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega menetluskulude

nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lõike 1 neljandast lausest vastustaja kasuks

menetluskulusid välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Aili Maasik

Kohtunik