3-15-149/33 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Madis Ernits, Einar Vene, Tiina Pappel

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

03.03.2016, Tartu

Haldusasja number

3-15-149

Haldusasi

Reimo Koorti kaebus Tartu Vangla 14.11.2014. a

käskkirja nr 6-3/1393 ja 08.12.2014. a käskkirja

nr 62/1489 tühistamiseks ning Tartu Vangla

keelamiseks anda kaebajale korraldust töötamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 05.05.2015. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Reimo Koorti apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Reimo Koort

Vastustaja Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

1. Võtta 07.07.2015 koostatud väljavõte Reimo Koorti meditsiinilisest

kaardist haldusasja toimikusse.

2. Tagastada Reimo Koortile SA Tartu Ülikooli Kliinikum 12.06.2015

väljavõte haigusjuhust.

3. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu

05.05.2015. a otsus muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 04.04.2016 (k.a) (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Vangla määras 17.10.2014. a käskkirjaga nr 6-3/148 R. Koorti

majandustöödele abitöölise ametikohale tähtajaliselt alates 21.10.2014 kuni

31.01.2015.

2. Vanemvalvuri K. Vassili 24.10.2014. a ettekande nr 5127 kohaselt keeldus R. Koort

24.10.2014 kella 17.45 ajal minemast tööle E-hoone 6. eluosakonda, väites, et tal on

põlves vesi, mistõttu ta ei saa normaalselt jala peale toetuda, ning kinnipeetav saadeti

meditsiiniosakonda kontrolli, kuid töölt vabastust talle ei antud.

3. Valvuri K. Kallasaru 24.11.2014. a ettekande nr 5747 kohaselt ei allunud R. Koort

24.11.2014 umbes kella 14 paiku E6 eluosakonnas valvuri seaduslikele korraldustele

asuda tööle sektori koristajana. 08.12.2014. a distsiplinaarmenetluse lisaprotokolli

kohaselt andis korralduse R. Koortile tööle asumiseks vanglateenistuse ametnik H.

Kruusla kahel korral – osakonnas olles ja läbi ringmasteri, mida ka R. Koort tunnistab,

kuid sellest hoolimata keeldus tööle asumast.

4. Tartu Vangla tunnistas 14.11.2014. a käskkirjaga nr 6-2/1393 T. Tuvi süüdi

vangistusseaduse (VangS) § 37 lg 1 rikkumises ja määras karistuseks viieks ööpäevaks

kartserisse paigutamise. Käskkirja kohaselt on kinnipeetav töökohustust rikkunud, kui

keeldub talle pakutavast tööst, mille tegemiseks on tal vajalikud kehalised ja vaimsed

võimed ning oskused. R. Koorti süü on vangla hinnangul tõendatud vanglateenistuja

K. Vassili ettekandega ja R. Koorti antud kirjalike selgitustega. Võttes arvesse, et

kinnipeetav on korduvalt keeldunud tööst, kuna pakutud töö ei sobi talle, samuti on

teda eelnevalt karistatud tingimisi kartserikaristusega, kuid ta jätkuvalt keeldub antud

kohustusest, on otstarbekas ja proportsionaalne karistada kinnipeetavat reaalse

kartserikaristusega. Tartu Vangla luges 06.01.2015. a käskkirjaga nr 6-2/11 vangla

14.11.2014. a käskkirja nr 6-2/1393 resolutsioonis T. Tuvi nimetamise ilmseks

eksituseks ja asendas resolutsioonis T. Tuvi nime E. Koorti nimega.

5. Tartu Vangla tunnistas 08.12.2014. a käskkirjaga nr 6-2/1489 R. Koorti süüdi

VangS § 37 lg 1 rikkumises ja karistas teda kartserisse paigutamisega kümneks

ööpäevaks. Käskkirja kohaselt enne kinnipeetava tööle määramist selgitatakse

vastavalt VangS § 37 lg-le 3 vangla arsti poolt kinnipeetava töövõimelisus, ning kuna

17.10.2014. a käskkiri on välja antud, siis järelikult on vangla arst leidnud, et R. Koort

on võimeline tegema tööd, mistõttu on H. Kruusla poolt R. Koorti tööle asumiseks

korralduse andmine seaduslik. Distsiplinaarmenetluse raames on vangla arvates

tõendatud R. Koorti üldine tahtmatus töötada ja R. Koorti poolt välja toodud erinevad

põhjused, miks ta eirab vanglas töökohustust, olid otsitud ning eesmärgiks oli vanglas

ja vangla heaks tööd mitte teha. R. Koorti süü on vangla hinnangul tõendatud K.

Kallasaru ettekandega, vanglateenistuse ametnike K. Kallasaru ja H. Kruusla ütlustega

ning R. Koorti suuliste ja kirjalike selgitustega. Vangla leidis, et käesolevas asjas ei ole

vaja teisi VangS § 63 lg-s 1 sätestatud distsiplinaarkaristusi läbi kaaluda ning kuna

viimati määratud distsiplinaarkaristus – kartserisse paigutamine viieks ööpäevaks – ei

andnud positiivseid tulemusi ning kinnipeetav keeldus taas tööst, on

distsiplinaarkaristuse raskusastet vaja tõsta.

6. Tartu Vangla jättis 08.01.2015. a vaideotsusega nr 1-11/565-2 rahuldamata R. Koorti

vaide vangla 08.12.2014. a käskkirja kehtetuks tunnistamise nõudes ning 09.01.2015.

a vaideotsusega nr 1-11/567-2 rahuldamata R. Koorti vaide vangla 14.11.2014. a

käskkirja kehtetuks tunnistamise nõudes.

7. R. Koort esitas 18.01.2015 Tartu Halduskohtule kaebuse ning 13.03.2015 ka

täiendava seisukoha, milles ta taotles tuvastada vangla 14.11.2014. a käskkirja alusel

tema viieks päevaks kartserisse paigutamise õigusvastasus. Kohus registreeris kaebuse

haldusasjana nr 3-15-149. Kaebuse põhjendused:

1) Tartu Vangla kodukorra kohaselt toimub kinnipeetavate õhtusöök kl 17-18. Kui 24.10.2014

kl 17.45 ajal pakuti kaebajale minna tööle, siis ta keeldus, seletades, et tal on põlves vesi ja

see valutab, seega ei saa ta tööd teha. Päeval oli kaebaja käinud arsti vastuvõtul ja eeldanud, et

arst paneb kirja tööst vabastuse. Tõele ei vasta väide, et pärast seda, kui kaebajale pakuti tööd,

saadeti ta arsti juurde. Kuna vestlus valvuriga oli pikem, unustas ta seletuskirja kirjutamast, et

õhtusöögi ajal ei pea ta tulema tööle, kui ta ei soovi.

2) 14.11.2014. a käskkirjas ei ole süüdi tunnistatud kaebajat, vaid T. Tuvi. Käskkirja

parandamine üle kahe kuu hiljem ei tee olematuks asjaolu, et temalt võeti vabadus kartserisse

paigutamisega, kui süüdi oli tunnistatud teine isik. Seega ei ole käskkiri kehtiv kaebaja suhtes.

3) Tartu Vangla kodukorra kohaselt on E6 osakonnas paiknevate kinnipeetavate päevakava

kohaselt kl 17-18 õhtusöök, millisel ajal igasugune tööpakkumine on õigusvastane ning

erandit ei näe ette ka VSkE § 10 lg 4, mistõttu ei saa teda karistada ebaseadusliku korralduse

täitmata jätmise eest, mida söögi ajal tööle sundimine oli.

8. R. Koort esitas 18.01.2015 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles ta taotles tuvastada

vangla 08.12.2014. a käskkirja alusel tema kümneks päevaks kartserisse paigutamise

õigusvastasus ning kohustada vanglat hoiduma talle tööle asumise kohustuse

korduvast andmisest. Kohus registreeris kaebuse haldusasjana nr 3-15-146. Kaebuse

põhjendused:

1) Valvur K. Kallasaru ei viibinud kaebajale tööle asumise korralduse andmise hetkel

elusektsioonis E6 ja koostas ettekande vaid H. Kruusla väitele tuginedes. Kl 14 paiku viibis

eluosakonnas vanemvalvur H. Kruusla, kes avas üksinda tööle määratud kinnipeetavate

kambrite uksed ja andis korralduse tööle asuda, s.h kaebajale. Ühestki dokumendist ei nähtu,

et K. Kallasaru oleks kl 14 paiku asunud kaebaja kambri juures ja näinud rikkumist pealt.

Vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 98 lg 2 kohaselt tuleb ettekanne koostada

distsipliinirikkumise avastanud teenistuja poolt ning selle täitmata jätmisel on tegemist

menetlusnormide olulise rikkumisega.

2) Sündmuste ajakava on muudetud. Esimest korda anti kaebajale korraldus kl 14 paiku peale

ukse avamist H. Kruusla poolt ja teistkordselt korraldust kaebajale ei antudki, vaid küsiti enne

kl 15 ringmasteri kaudu, kas ta tuleb tööle või saab ettekande. Eeltoodut kinnitab H. Kruusla

poolt kontaktisik E. Viiklaidile saadetud 06.12.2014. a e-kiri. Täiendavate ütluste võtmine

K. Kallasarult ei muuda ettekannet õiguspäraseks, mistõttu kuulub 08.12.2014. a käskkiri

kehtetuks tunnistamisele.

3) Kaebaja on vanglale kirjalikult teada andnud, et ei täida tööleminemise käskkirja kogu selle

ajalises ulatuses. Kuna tegemist on teist korda sama rikkumise (VangS § 37 lg 1) eest

karistamisega, siis on tegemist topeltkaristamisega, mis on keelatud.

9. Tartu Halduskohus võttis 03.02.2015. a määrusega R. Koorti kaebused menetlusse ja

menetles haldusasja liidetud haldusasjana nr 3-15-149.

10. Tartu Halduskohus jättis 05.05.2015. a otsusega R. Koorti kaebuse rahuldamata ja

menetluskulud poolte endi kanda. Otsuse põhjendused:

1) R. Koort ei ole 17.10.2014. a käskkirja vaidlustanud, see oli kehtiv 24.10.2014 ja

24.11.2014 intsidentide ajal. R. Koort võis tööle määramise käskkirja kehtivuse ajal tööst

keelduda VangS § 37 lg-s 2 nimetatud alustel. R. Koorti selgituse kohaselt oli ta 24.10.2014

käinud arsti vastuvõtul, kes ei pidanud vajalikuks määrata tööst vabastust. Seetõttu ei ole

tõendatud kaebaja väide, et valutav põlv takistas tööle asumist ning vastustajal ei olnud

vajalik korraldada kaebaja arstlikule läbivaatusele saatmist tema tervisliku seisundi

kindlakstegemiseks.

2) Võimalik ei ole teha ühest järeldust, kas R. Koort oli söömise lõpetanud. Pidades silmas, et

toidujagamine kaebaja elusektsioonis oli lõppenud ca pool tundi enne korralduse andmist,

võis eeldada, et kaebajal on olnud piisavalt aega söömiseks. Seetõttu pidi kaebaja korralduse

saamisel viitama, et ta ei ole söömist lõpetanud, mida aga asja materjalidest ei nähtu.

Asjaolule, et ta ei olnud veel söömist lõpetanud, on R. Koort esmakordselt tuginenud

15.01.2015 esitatud vaide lisas. Kaebuse väitel selgitas ta valvurile üksnes terviseriket. Ka ei

ole kaebaja väitnud, et ta oleks palunud tööle asumise aja edasi lükata söömise lõpetamiseni,

millest vastustaja oleks keeldunud. Kaebaja distsiplinaar- ja kohtumenetluses esitatud

seisukohtadest nähtub, et ta keeldus tööst tingimusteta ega pidanud üldse võimalikuks tööle

asuda. Seetõttu ei ole alust pidada tööle asumise korralduse andmist söömiseks ettenähtud

ajavahemikul tööle asumisest keeldumise õiguspäraseks aluseks.

3) 14.11.2014. a käskkirjas esineb T. Tuvi nimi ühe korra. Käskkiri on pealkirjastatud

„Kinnipeetav Reimo Koorti distsiplinaarasi tööst keeldumises“ ja menetlusaluse isikuna on

märgitud R. Koort, näidates ära tema isikuandmed. Distsiplinaarsüüteo kirjelduses, isiku süü

tuvastamisel ja karistuse põhjendamisel on korduvalt nimetatud R. Koorti.

Distsiplinaarmenetlus viidi läbi R. Koorti suhtes, kes on andnud seletuse rikkumise kohta,

talle on tutvustatud distsiplinaarmenetluse protokolli ja antud võimalus esitada vastuväited.

Nendel asjaoludel on T. Tuvi nimetamine käskkirjas ilmne ebatäpsus. Seetõttu oli selle

parandamine lubatud ja käskkiri tuleb lugeda tehtuks R. Koorti suhtes.

4) Pärast 17.10.2014. a käskkirja tutvustamist teatas kaebaja, et ei kavatse käskkirjas

nimetatud perioodil tööle asuda, mida kinnitas ka 24.10.2014. a seletuses. Eelnevast ei tulene,

et vastustajal oleks lubatud kasutada distsiplinaarkaristust kaebaja töökohustuse täitmisele

kallutamisel mõjutusvahendina üksnes üks kord tööle määramise perioodi jooksul. Igakordne

aluseta keeldumine töökohustuse täitmisest on iseseisev tegu, millele vastustaja on õigustatud

andma hinnangu distsiplinaarmenetluse tulemusena. Seetõttu ei toonud töötamisest

keeldumisest teatamine ega töökohustuse täitmata jätmise eest distsiplinaarkaristuse

kohaldamine kaasa keeldu alustada uut distsiplinaarmenetlust kaebaja suhtes 24.11.2014 tööle

asumisest keeldumisega seoses. Asjas ei ole vaidlust selles, et kaebaja ei täitnud kella 14 ajal

antud korraldust tööle asuda ning et ettekanne kajastab rikkumist õigesti ja

distsiplinaarmenetluse alustamine sellele tuginedes oli põhjendatud. Kui pidada asjaolu, et

ettekande koostas K. Kallasaru, menetlusnormide rikkumiseks, on tegemist formaalse

rikkumisega, mis ei ole mõjutanud asja lahendamist. See ei saa olla aluseks karistuse

määramise käskkirja tühistamiseks. 08.12.2014. a käskkiri on õiguspärane ja tühistamiseks

puudub alus.

5) Vahetult rikkumisele järgneval ajal ega ka kohtumenetluses ei ole kaebaja mõistnud

karistamise põhjust ning seda, et teda karistati sarnase rikkumise eest mitmendat korda, ei saa

kaebajale määratud karistusi pidada ebaproportsionaalseks. Kuna kaebaja tööle määramise

ajavahemik on möödunud, siis puudub vastustajal võimalus kaebaja tööle suunamiseks.

Kaebeõigust keelamiskaebuse esitamiseks saaks jaatada üksnes erandlikel asjaoludel. Kaebaja

ei ole selliste asjaolude esinemisele viidanud. Keelamisnõue jääb rahuldamata kaebeõiguse

puudumise tõttu.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

11. R. Koort esitas 31.05.2015 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu

Halduskohtu 05.05.2015. a otsus, tühistada Tartu Vangla 14.11.2014. a ja 08.12.2014. a

käskkirjad ning tunnistada kaebajale määratud distsiplinaarkaristused õigusvastaseks ja

keelata Tartu Vanglal määrata teda tööle, mille tegemiseks tal puudub väljaõpe.

Apellatsioonkaebuse põhjendused:

1) 24.10.2014. a seletuskirjas palus ta mitte pakkuda talle tööd, mille eriala ta ei ole

omandanud. Koristaja kutse tal puudub. Seadusandja eeldab, et töötajal on olemas

erialateadmised ja oskused, mille olemasolu on tööandja kindlaks teinud, kuid seda kaebaja

puhul ei toimunud. Seega rikkus vangla kaebajat tööle määrates seadust ja vastav korraldus on

õigustühine ning kaebaja keeldumine tööst töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 12

lg 2 alusel on õiguspärane. Vale on vangla väide, et distsiplinaarmenetluse raames on

tõendatud tema üldine tahtmatus töötada. Esinevad hoopis asjaoludena erialase ettevalmistuse

puudumine, terviserike ja vajadus kasutada päevakavas ette nähtud söögiaega söömiseks.

Vangla ei täida TTOS § 13 lg 1 p-s 11 nimetatud kohustust anda koristajatele tööriietus.

Igapäevariideid töö juures kanda on ebahügieeniline ja solvab inimväärikust.

2) Esimesel korral keeldus kaebaja tööst lisaks kutseoskuste puudumisele ka põlvevalu tõttu,

nagu on fikseeritud ettekandes nr 5127. Seega oli keeldumine TTOS § 14 lg 5 p 4 alusel

õiguspärane. Kaebajat ei viidud viivitamatult arsti juurde. Karistades teda asjaolusid välja

selgitamata rikkus vangla haldusmenetluse seaduse (HMS) §-s 6 sätestatud uurimispõhimõtet.

Arsti juures käis hommikupoolikul ega saanud tööst vabastust, sest ei küsinud seda, kuna tol

hetkel põlv ei valutanud, kuid hakkas valutama pärastlõunal. Söögiajal töötamine on

vabatahtlik, kuid kaebaja puhul see põhimõte ei kehtinud, mis on võrdse kohtlemise printsiibi

rikkumine. Asjakohatu on kohtu etteheide, et ta tööle kutsumise ajal ei teatanud, et pole

söömist lõpetanud, sest ta keskendus valutavale jalale ja muud asjaolud, s.h söök, jäid

tahaplaanile, ka nägi ukse avanud valvur, et ta sõi ning söögiajal tööle sundimine on

õigusvastane. Seega oli tööst keeldumine õiguspärane VSkE § 10 lg 1 ja Tartu Vangla

kodukorra p 5.1 alusel.

3) Kohus asus formalistlikule seisukohale, et tegu oli kahe eri rikkumisega. Arusaamatu on

kohtu seisukoht, et ta ei ole tööle määramise käskkirja vaidlustanud, kuna enda teada ta

vaidlustas käskkirja. Kui sealjuures esines vormilisi puudusi, siis pidanuksid vanglaametnikud

teda suunama vaiet nõuetekohaselt vormistama. Kui jätta käskkirja vaidlustamise küsimus

kõrvale, tuleb kahte järjestikust tööst keeldumist vaadelda teoühtsusena. Mõlemad

keeldumised on kantud samast tahtlusest ja ta on jäänud sellest lähtuvate väidete juurde.

Kahekordne karistamine on VangS § 63 lg 3 alusel õigusvastane.

4) Distsiplinaarmenetluste käigus pani menetleja toime mitmeid vormilisi rikkumisi, sest

käskkiri anti välja vale isiku nimele; ettekande kirjutas isik, kel puudus selleks õigus;

ettekandes võltsiti andmeid; esineb segadus kellaaegadega; käskkirjas esineb valeväide

tahtmatuse kohta töötada; on tehtud meelevaldsed järeldused kaebaja põhjenduste väidetava

eesmärgi kohta. Vangla on praeguseks väljastanud uue samasisulise käskkirja. Kuna oht

uuteks samalaadseteks karistusteks püsib, on vajalik konkreetne ettekirjutus Tartu Vanglale

hoiduda edaspidi niisugusest tegevusest.

12. Tartu Vangla esitas 01.07.2015 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta

R. Koorti apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu otsus muutmata. Vastuse

põhjendused:

1) Vaietes ega kaebustes ei ole kaebaja väitnud, et tal puuduvad majandustööks tarvilikud

teadmised ja oskused, millise uue asjaolu lubatavust ei ole kaebaja põhistanud, mistõttu tuleb

ringkonnakohtul jätta nimetatud asjaolu tähelepanuta. Kuna puudus võimalus pakkuda

kaebajale erialast tööd, siis oli õigustatud kasutada kaebajat majandustöödel sõltumata sellest,

kas see langes kaebaja enda valikuga kokku või mitte. Majandustööde tegemine on võrreldav

kambri koristamisega kaebaja poolt ning ei vaja erialateadmisi. Kaebaja on oma

seisukohtadega väljendanud, et omab majandustöö tegemiseks vajalikke oskuseid. Kaebaja ei

ole varasemas menetluses tuginenud asjaolule, et vanglas tehtav koristustöö on tööriietuse

väljastamata jätmise tõttu seadusevastane, millisele uuele asjaolule tuginemise lubatavust ei

ole kaebaja põhistanud, seega tuleb ringkonnakohtul jätta nimetatud asjaolu

halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 198 lg 3 kohaselt tähelepanuta. Majandustööde

raames tehtav koristustöö ei ole oma laadilt selline töö, mis tingiks tööriietuse väljastamise

ning kinnipeetavad kannavad vangla riietust, mille puhastuse korraldab vangla.

2) Kaebaja ei ole varasema menetluse käigus tuginenud asjaolule, et ta vaidlustas 17.10.2014.

a käskkirja kohe, kui seda talle tutvustati, mistõttu tuleb jätta nimetatud asjaolu HKMS § 198

lg 3 alusel tähelepanuta. Isegi kui kaebaja oleks seda vaidlustanud, ei oleks käskkiri

automaatselt kaebaja suhtes kehtetuks muutunud. Kehtiva haldusakti alusel vanglaametniku

poolt antud korralduse täitmata jätmine on õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku

korraldus vastab HMS § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning korralduse

tühisus on ilmselge (Riigikohtu 01.03.2007. a otsus nr 3-3-1-103-06). Kaebaja tunnistab

apellatsioonkaebuse ps 2.3, et oli juba eelnevalt oma seisukoha tööle määramise suhtes

vanglale teatavaks teinud ning eeldas, et see küsimus on päevakorrast maas. Sellest nähtub

üheselt, et olenemata valust põlves või päevakava järgi õhtusöögi ajal antud korraldusest, ei

pidanud kaebaja tööle asumist üldse võimalikuks. Kaebaja ei ole apellatsioonkaebuses toonud

välja uusi asjaolusid, mis annaksid põhjust arvata, et vastustaja annab talle tema õigusi

rikkuva tööle asumise korralduse ega ole väitnud, et korralduse täitmist ei oleks tal hilisemalt

võimalik vaidlustada.

13. R. Koort esitas 12.07.2015 ja 19.07.2015 täiendavad seisukohad, milles ta palub lisada

kaebusele väljavõte meditsiinilisest kaardist ja haigusjuhust, millest ilmneb, et tõele ei vasta

kohtu väide, et kaebaja põlvevalu ei ole tõendatud, vaid ta on põlvevalu tõttu käinud arsti

juures alates 01.11.2013 19l korral, s.h 8-l korral enne kaebuse esemeks olevat tööle

sundimist. Uus viide puuduvale tööriietusele ei ole mõeldud argumendina, mis otseselt

tõendab vangla õigusvastast käitumist, vaid aitab mõista vangla suhtumist vangide tööd

reguleerivatesse õigusaktidesse.

14. Tartu Vangla esitas 27.01.2016 täiendava seisukoha, milles ta palub jätta kaebaja

13.07.2015. a avaldusele lisatud tõendid tähelepanuta, sest kaebaja ei ole põhjendanud, miks

tal ei olnud võimalik neid esitada halduskohtule. Vastustaja hinnangul ei ole kaebaja esitatud

ravidokumentide puhul tegemist asjakohaste tõenditega, sest need ei tõenda, et 24.10.2014

takistas kaebajal tööle asumist terviserike ning ortopeed ei ole märkinud, et kaebajale

kaasneksid diagnoosiga igapäevased valud. Vastustaja hinnangul ei ole usutav, et kui kaebajal

tekkis 24.10.2014 õhtupoolikul põlvevalu, siis ta ei rõhuta seda distsiplinaarmenetluse raames

ning juba enne tööle asumiseks korralduse saamist on ta väljendanud seisukohta, et keeldub

täitmast tööle määramise käskkirja, seega ei takistanud kaebajat tööle minemast terviserike,

vaid soov majandustöid mitte teha.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

15. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub alus.

Ringkonnakohus piiritleb esmalt vaidluse eseme ning lahendab kaebaja taotluse uute tõendite

asja juurde võtmiseks (I); võtab seejärel seisukoha apellatsioonkaebuse väidete osas (II) ning

lahendab viimaks apellatsioonkaebuse taotlused (III).

I

16. Kaebaja taotleb ringkonnakohtult Tartu Vangla 14.11.2014. a käskkirja ja 08.12.2014. a

käskkirja tühistamist ning kaebajale määratud distsiplinaarkaristuste õigusvastaseks

tunnistamist, samuti Tartu Vangla keelamist määrata teda tööle, mille tegemiseks tal puudub

väljaõpe. Ringkonnakohus märgib, et vastavalt HKMS § 182 lõikele 3 ei saa

apellatsioonkaebuses esitada nõudeid, mida halduskohtule ei esitatud.

17. Halduskohtule esitatud kaebustes taotles kaebaja lisaks käskkirjade tühistamisele enda

kartserisse paigutamise õigusvastasuse tuvastamist ning 20.01.2015 halduskohtule laekunud

kaebuses ka vangla kohustamist hoiduda edaspidi kaebajale tööle asumise korralduse

andmisest ja kaebaja töötajate nimekirjas hoidmisest. Kaebuse menetlusse võtmise määruses

(tl 17p) selgitas halduskohus õigesti, et kaebaja tühistamisnõuded hõlmavad ka

tuvastamisnõudeid, mistõttu ei ole iseseisvate tuvastamisnõuete menetlemine vajalik. Lisaks

tõlgendas halduskohus kohtuotsuse tegemisel kaebaja kohustamisnõuet keelamisnõudena

(otsuse p 26), mis oli ringkonnakohtu hinnangul samuti kaebuse eesmärki arvestades

õiguspärane. Seega lahendas halduskohus kaebuse käskkirjade tühistamise ning Tartu Vangla

keelamise nõudes anda kaebajale korraldust tööle asumiseks.

18. Olenemata sõnastusest, ei erine kaebaja poolt apellatsioonkaebuses esitatud

tuvastamisnõuded sisuliselt halduskohtule juba esitatud tuvastamisnõuetest, mistõttu on

vastavad nõuded tühistamisnõuetega hõlmatud. Kaebaja nõuet, keelata Tartu Vanglal kaebaja

määramine tööle, mille tegemiseks kaebajal väljaõpe puudub, ei ole halduskohus menetlenud.

Seega ei ole nimetatud nõude esitamine HKMS § 182 lõikest 3 tulenevalt lubatud, mistõttu on

ringkonnakohtul võimalik tõlgendada kaebaja keelamisnõuet vaid nõudena, mille kaebaja

esitas ka halduskohtule ehk nõudena keelata vanglal kaebajale töötamise korralduse andmine.

19. Vastustaja märgib õigesti, et apellatsioonkaebuses on kaebaja lisaks seni väidetule

tuginenud käskkirjade õigusvastasusele ka sel alusel, et kaebajal puudusid majandustööks

vajalikud teadmised ja oskused ning kaebajale ei väljastatud koristustööks vajalikku riietust.

Sellega soovib kaebaja sisuliselt kaebuse alust muuta, mis on HKMS § 49 lõike 2 järgi

apellatsioonimenetluses võimalik vaid HKMS § 49 lõikes 1 sätestatud tingimustel (kui see on

kohtu hinnangul otstarbekas kaebuse eesmärgi saavutamiseks ja kaebuse esitamine muudetud

kujul on lubatav) ning üksnes mõjuval põhjusel, eelkõige kui seda tingib asjaolu, mida

kõrgema astme kohus peab käesoleva seadustiku kohaselt arvestama, või menetlusnormi

rikkumisel madalama astme kohtu poolt. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul mõjuv

põhjus kaebuse muutmiseks puudub. Eeltoodust tulenevalt menetleb ringkonnakohus kaebaja

nõudeid 14.11.2014. a käskkirja ja 08.12.2014. a käskkirja tühistamiseks ning vangla

keelamiseks anda kaebajale korraldust töötamiseks.

20. Kaebaja taotleb, et ringkonnakohus võtaks asja materjalide juurde 07.07.2015 koostatud

väljavõtte kaebaja meditsiinilisest kaardist ning 12.06.2015 SA Tartu Ülikooli Kliinikum

koostatud väljavõtte haigusjuhust. Tartu Vangla leiab, et vastavad tõendid tuleks jätta

tähelepanuta, sest kaebaja ei ole põhjendanud, miks tal ei olnud võimalik neid esitada

halduskohtule. HKMS § 198 lg 3 kohaselt peab menetlusosaline uue tõendi esitamise

lubatavust põhistama. Kui põhjendusi ei esitata või kohus ei pea neid mõjuvaks, jätab kohus

asjaolu või tõendi tähelepanuta, välja arvatud juhul, kui tõend on ilmselt vajalik asja õigemaks

lahendamiseks. Ringkonnakohus leiab, et väljavõte kaebaja meditsiinilisest kaardist tuleb

võtta asja materjalide juurde, kuna väljavõte kajastab kaebaja arstivisiite muu hulgas ajal, mil

kaebaja töö tegemisest põlvevalu tõttu keeldus ning kuna halduskohus ei ole vastavaid

tõendeid välja nõudnud, võib tõend olla vajalik asja õigemaks lahendamiseks. Väljavõte

haigusjuhust tuleb kaebajale tagastada, kuna see vaidlusalust ajaperioodi ei puuduta.

II

21. Kaebuses halduskohtule vaidlustas kaebaja 14.11.2014. a käskkirja tööst keeldumise eest

distsiplinaarkaristuse määramise kohta sisuliselt kolmel alusel: 1) kaebaja keeldumine tööst

oli õiguspärane põlvevalu tõttu, kusjuures vanglal oli kohustus saata kaebaja kontrolliks arsti

juurde; 2) korraldus tööle asumiseks anti õhtusöögi ajal; 3) käskkirjaga tunnistati süüdi

kinnipeetav T. Tuvi, mitte kaebaja. Tartu Vangla 08.12.2014. a käskkirja vaidlustas kaebaja nii

vangla menetluslikule rikkumisele tuginedes (kaebaja distsipliinirikkumise kohta koostas

ettekande isik, kes kaebajale tööle asumise korraldusi ei andnud ja kaebaja keeldumise juures

ei olnud) kui ka sel alusel, et tegemist on topeltkaristamise keelu rikkumisega. Ka

apellatsioonimenetluses jääb kaebaja eeltoodud põhjenduste juurde. Keelamisnõude esitamise

vajalikkust põhjendab kaebaja täiendavalt asjaoluga, et kuigi 17.l0.2014. a käskkirjaga

määratud majandustööde tegemise kohustus lõppes 31.01.2015, on kaebaja suhtes antud uus

samasisuline käskkiri, mistõttu on keelamisnõude rahuldamine kaebaja õiguste kaitseks

vajalik.

22. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus ei ole ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse

norme, ebaõigesti hinnanud tõendeid ega rikkunud menetlusõiguse norme määral, mis tooks

kaasa kohtuotsuse tühistamise ning kaebaja taotletud nõuete rahuldamise.

23. Halduskohus on õigesti kindlaks teinud, et Tartu Vangla 17.10.2014. a käskkiri nr 6-3/148,

millega kaebaja määrati vangla majandustööle abitöölise ametikohal oli kaebajale tööle

asumise korralduste andmise ajal 24.10.2014 ja 24.11.2014 kehtiv haldusakt, mida kaebaja ei

olnud vaidlustanud (otsuse p 14). 14.11.2014. a käskkirjaga ning 08.12.2014. a käskkirjaga

määrati kaebajale distsiplinaarkaristused VangS § 37 lg 1 rikkumise eest. Vastavast sättest

tuleneb kinnipeetava kohustus töötada. Nimelt keeldus kaebaja täitmast vanglateenistuse

ametnike 24.10.2014 ja 24.11.2014 antud korraldusi, asuda tööle.

24. Ringkonnakohus märgib, et Riigikohus on korduvalt selgitanud, et kinnipeetava poolt

vanglaametniku antud korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui

vanglaametniku korraldus vastab haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lg-s 2 loetletud tühise

haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge. Vastupidine seisukoht raskendaks

oluliselt distsipliini tagamist vanglas (RKHK 14.11.2012. a otsus asjas nr 3-3-1-44-12, p 17 ja

30.05.2012. a otsus asjas nr 3-3-1-14-12, p 10). Samas on Riigikohus leidnud, et kinnipeetav

ei riku VangS § 67 p-s 1 sätestatud kohustust, kui ta VangS § 39 lõikele 1 ning töötervishoiu ja

tööohutuse seaduse (TTOS) § 1 lg 3 p-le 1 ja § 14 lg 5 p-le 4 tuginedes keeldub tööst, mis

seaks ohtu tema tervise (RKHK 30.05.2012. a otsus asjas nr 3-3-1-14-12, p 10).

Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga selles, et tervislikel põhjustel kaebaja 24.10.2014

tööst keelduda ei saanud. VangS § 37 lg 3 järgi teeb kinnipeetava võimelisuse tööd teha

kindlaks arst. Halduskohus on kaebaja selgitusele tuginedes tuvastanud, et kaebaja käis samal

päeval arsti vastuvõtul, kes ei pidanud vajalikuks määrata kaebajale tööst vabastust.

Ringkonnakohus lisab, et ka kaebaja poolt ringkonnakohtule esitatud meditsiinilise kaardi

väljavõttest ei nähtu, et arst oleks otsustanud 24.10.2014 kaebaja tööst vabastada. Kaebaja

väide, mille kohaselt hakkas põlv valutama alles pärast arstil käiku, on tõendamata. Tõsise

põlvevalu korral oleks kaebaja taotlenud lähimal võimalikul ajal uut arsti läbivaatust või

valuvaigistite väljastamist, kuid meditsiinilise kaardi väljavõttest ilmneb, et järgnevalt on

kaebaja arsti juures käinud alles 15.01.2015 ehk alles ligi 3 kuud hiljem. Ringkonnakohus

nõustub halduskohtu otsuse p-des 17 ja 18 esitatud põhjendustega, mis seonduvad korralduse

andmisega õhtusöögi ajal ning asjaoluga, et käskkirjaga tunnistati süüdi kinnipeetav T. Tuvi,

mitte kaebaja ega pea HKMS § 201 lg 4 alusel vajalikuks neid korrata. Ringkonnakohus

märgib täiendavalt vaid seda, et Riigikohus ei ole pidanud õigusvastaseks ka kinnipeetavate

tööle rakendamist öörahu ajal, tingimusel, et neile on tagatud piisavalt uneaega (RKHK

14.11.2012. a otsus asjas nr 3-3-1-44-12, p 19). Kaebajal puudus korraldust täitmata jättes

alus arvata, et töötamise korral jääb ta ilma õigusest õhtusööki süüa. Kokkuvõtlikult on

halduskohus seega õigesti leidnud, et 14.11.2014. a käskkirja tühistamiseks alus puudub.

25. Ringkonnakohus nõustub ka halduskohtu poolt 08.12.2014 käskkirja õiguspärasuse

hindamise raames esitatud seisukohtade ja järeldustega (otsuse p-d 21-23) ega pea

HKMS § 201 lg 4 alusel vajalikuks neid korrata. Vangistusseaduses ja selle alusel ettenähtud

haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades vangistusseaduse

erisusi (VangS § 11 lg 1). HMS § 58 järgi ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda

üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta

vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist.

Halduskohus on õigesti leidnud, et tegelikku vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja talle antud

korraldust tööle asuda ei täitnud, ettekanne kajastas rikkumist õigesti ning

distsiplinaarmenetluse alustamine oli seetõttu põhjendatud (otsuse p 22). Kuna kaebaja

sisulisi põhjendusi korralduse täitmisest keeldumise kohta esitanud ei ole, ei saa järeldada ka

seda, et kaebajal esines alus korralduse täitmisest keelduda, mistõttu keeldumisega rikkus

kaebaja VangS § 67 p-st 1 ja § 37 lg-st 1 tulenevaid kohustusi ning pani sellega toime

distsiplinaarsüüteo. Riigikohus on leidnud, et kuna tööle määramise käskkirjas ei märgita

kohustuslikku tööaega, siis eeldab tööle asumine iga kord vastavasisulist vanglaametniku

korraldust (RKHK 14.11.2012. a otsus asjas nr 3-3-1-44-12, p 20). Seetõttu on halduskohus

õigesti leidnud, et kaebajal oli õigus tööle asumise kohustusest igakordselt korralduse

saamisel keelduda ning vastustaja pidi igakordselt hindama, kas taoline keeldumine on

õiguspärane. Seega ei ole kaebaja 24.10.2014 keeldumine ja 24.11.2014 keeldumine

käsitletavad ühtse teona, mistõttu ei saa järeldada ka seda, nagu rikkunuks vangla kaebaja

puhul topeltkaristamise keeldu. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga ka selles, et

kaebajale määratud karistusi ei saa pidada ebaproportsionaalseks (otsuse p 25). Halduskohtul

puudus eeltoodust tulenevalt alus 08.12.2014. a käskkirja tühistamiseks.

26. Halduskohus jättis kaebaja keelamisnõude rahuldamata kaebeõiguse puudumise tõttu

eelkõige põhjusel, et 17.10.2014. a käskkiri nr 6-3/148 kaebaja abitöölise ametikohale

määramise kohta oli kohtuotsuse tegemise aja seisuga kehtivuse kaotanud, mistõttu puudus

vastustajal võimalus kaebaja tööle suunamiseks (otsuse p 26). Kuigi kaebaja on

apellatsioonkaebuses selgitanud, et uus samasisuline käskkiri on välja antud, puudub

ringkonnakohtu hinnangul asjas alus keelamiskaebuse rahuldamiseks ja halduskohtu otsuse

tühistamiseks. Nimelt on kaebajal tööle määramise käskkirja andmise korral võimalik see

ettenähtud korras vaidlustada, seal hulgas taotleda halduskohtult esialgse õiguskaitse raames

käskkirja täitmise peatamist. Kuna käesolevas haldusasjas ei ole selgunud asjaolusid, millest

ilmneks, et kaebaja töötamine abitöölise ametikohal võiks ilmselgelt kaebaja õigusi rikkuda

ning ringkonnakohtule ei nähtu ühtegi HKMS § 45 lõikes 1 toodud keelamiskaebuse

esitamise eeldust, jääb apellatsioonkaebus ka vastavas osas rahuldamata ning halduskohtu

otsus muutmata.

III

27. Eeltoodud põhjendustel jääb apellatsioonkaebus täies ulatuses rahuldamata ning Tartu

Halduskohtu 05.05.2015. a otsus muutmata. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab

menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jäävad kaebaja menetluskulud (riigilõiv)

kaebaja enda kanda. Kuna vastustajal asjas menetluskulusid ei tekkinud, puudub

ringkonnakohtul vajadus menetluskulude jaotamiseks.

/allkirjastatud digitaalselt/

Madis Ernits

/allkirjastatud digitaalselt/

Einar Vene

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiina Pappel