3-15-1379/25 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Karin Kalmiste

Otsuse tegemise aeg ja koht

01.03.2016, Tallinn

Haldusasja number

3-15-1379

Haldusasi

A.E.u (E.) kaebus Tallinna Vangla 21.04.2015 käskkirja nr 546

ja 22.05.2015 vaideotsuse nr 5-15/15/12443-2 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja: A.E.

Vastustaja: Tallinna Vangla

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus tervikuna rahuldamata.

2. Jätta rahuldamata taotlus tunnistada VangS § 651 lg

4 põhiseadusega vastuolus olevaks normiks.

3. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord ja tähtaeg

Kohtuotsuse peale on õigus 30 päeva jooksul arvates selle

avalikult teatavaks tegemisest, s.o hiljemalt 31.03.2016, esitada

apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 01.06.2015 esitas A.E. Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla 21.04.2015 käskkirja nr

546 ja 22.05.2015 vaideotsuse nr 5-15/15712443-2 tühistamiseks ning distsiplinaarmenetluse raames

tehtud Tallinna Vangla toimingute õigusvastasuse tuvastamiseks. Kaebaja taotles menetlusabi

kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastamiseks.

2. Tallinna Vangla 21.04.2015 käskkirjaga nr 546 karistati A.E.ut vangistusseaduse (VangS) § 67 p

1 rikkumise eest, kuna kaebaja viibis sektsiooni 4-2 koridoris ebakorrektselt riietatult ega allunud

ametniku korrektsele riietumisele kohustavale korraldusele. A.E.ule määrati distsiplinaarkaritusena

arest 8 ööpäevaks. 21.03.2015 on vormistatud Tallinna Vangla IV üksuse valvuri Alo Hanssoni poolt

ettekanne nr 791, millele kaebaja esitas seletuskirja (25.03.2015) ning 20.04.2015 on koostatud

Tallinna Vangla neljanda üksuse inspektor-kontaktisiku Margus Pendini poolt menetlustoimingu

protokoll videosalvestise vaatamise kohta seoses 21.03.2015 sektsioonis 4-2 koridoris kella 16:00

paiku toimunuga. 20.04.2015 on koostatud Tallinna Vangla neljanda üksuse inspektor-kontaktisiku

M.Pendin poolt distsiplinaarmenetluse protokoll ettepanekuga karistada A.E.ut distsiplinaarkorras

kartserisse paigutamisega, kuna korraldus, mis A.E.ule seotult korrektse riietumisega anti, oli

täitmiseks kohustuslik ning korraldusele mitteallumisega rikkus kinnipeetav VangS § 67 p 1

sätestatud allumiskohustust. Protokollis on märgitud, et M.Pendin kontrollis sündmuse asjaolusid

video kontrollimisega, arvestas A.Hanssoni koostatud ettekannet nr 791 ning kaebaja selgitusi.

Menetleja märkis, et kinnipeetav ei olnud korrektselt riietatud (kodukorra p 1.11.3) ja ametniku

(A.Hansson) antud korraldus oli seaduslik, korraldus oli mõistetav ja täidetav, ent kaebaja seda ei

täitnud. 21.04.2015 on koostatud Tallinna Vangla inspektor-kontaktisik M.Pendini poolt käskkiri nr

546 A.E.ule distsiplinaarkaristuse määramise kohta seoses vangistusseaduse § 67 p 1 rikkumisega.

Käskkirjas märgiti veel, et A.E.ule on esitatud tutvumiseks distsiplinaarmenetluse materjalid ja

protokoll ning et 21.04.2015 keeldus A.E. vestlusest menetluse läbiviijaga ning protokolliga

tutvumise kohta allkirja andmisest.

3. Kaebuse esitaja esitas vanglale 21.04.15 menetleja taandamistaotluse. 23.04.2015 esitas A.E.

Tallinna Halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse Tallinna Vangla 21.04.2015 käskkirja nr 546

täitmise peatamiseks. A.E. esitas käskkirja vaidlustamiseks Tallinna Vanglale 22.04.2015 vaide.

Kaebaja EÕK taotlus jäi Tallinna Halduskohtus rahuldamata. Tallinna vangla ei rahuldanud kaebaja

vaiet käskkirja tühistamiseks. Vaides märkis kaebaja, et ta ei ole nõus määratud karistusega ja leidis,

et tulenevalt VangS § 67 p 1 on ta kohustatud alluma vaid sellistele korraldustele, mis aitavad tagada

vangla julgeolekut. Tema rikkumine, mil jaki hõlmade alt paistis osaliselt paljas kõht ja rind, ei

ohustanud vangla julgeolekut. Samuti leidis kaebaja, et lisapiirangud ei ole kaalutletud ning nende

kohaldamiseks puudub õiguslik alus. Seotult tuvastusnõudega palus kohus kaebajal oma nõudeid

täpsustada.

4. 20.07.2015 saabus kohtule kaebaja puuduste kõrvaldamise avaldus. Kaebaja selgitas, et ta oli

esitanud esialgses kaebuses seotult ametniku taandamise lahendamisega saadud vastusele

õigusvastasuse tuvastamise nõude, kuna ta ei tea, kas piisab tema õiguste kaitsmisel üksnes

tühistamisnõuetest. Kaebaja selgitab, et ametniku tegevuse osas võinuks tuvastusnõue olla aluseks

ametniku suhtes distsiplinaarmenetluse algatamiseks. Lisaks märkis kaebaja, et soovib, et kohus

tuvastaks Tallinna Vangla kontaktisiku tegevuse õigusvastasuse, so osas, millega kontaktisik jättis

distsiplinaarmenetluse protokolli koostamise ja selle tutvustamise niivõrd hilisele ajale, et kaebaja

sisuliselt minetas mõistliku aja vastuväidete esitamiseks.

Kohus võttis menetlusse käskkirja ja vaideotsuse tühistamise nõude.

11.11.2015 määrusega tagastas kohus A.E.u tuvastamisnõude ja selgitas, et menetluses tehtud

väidetud menetlusvead saab kaebaja vaidlustada koos lõpliku otsusega. Kohus vabastas A.E.u

kaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest ning võttis kaebuse menetlusse. Määrusele

määruskaebust kaebaja ei esitanud.

Kaebaja esitas oma täpsustavad selgitused 20.07.15, 09.02.16, 15.02.16. Koos 09.02.16 selgitustega

esitas kaebaja taotluse tunnistada VangS § 65.1 lg 4 põhiseadusega vastuolus olevaks normiks.

Vastustaja esitas kirjaliku vastuse 23.12.2015; täpsustused 18.01.16; 12.02.16 (koos vastusega esitas

vastustaja videosalvestise) ja 24.02.16.a.

5. 01.02.2016 määras kohus asja läbivaatamise vormiks kirjaliku menetluse, teatas vastamise tähtajad

ning tegi teatavaks otsuse kuulutamise aja.

6. 17.02.2016 kohtumäärusega piiras kohus juurdepääsu videosalvestisele.

KAEBAJA SEISUKOHAD

A.E.u seisukohad on kokkuvõttes järgmised.

7. Tutvustatud ettekande alusel ei olnud talle arusaadav, millise õigusrikkumise ta toime pani; alles

20.04.2015 kl 16.00 paiku tutvustatud distsiplinaarmenetluse protokollist selgus vangla etteheide

Tallinna Vangla kodukorra p 1.11.3 ja VangS § 67 p 1 rikkumise kohta. Talle anti aega protokollile

vastuväidete esitamiseks, kuid seejuures ei öeldud protokollile vastuväidete esitamise tähtaega.

Kaebajal tekkis kahtlus menetleja erapooletuses, mistõttu ta esitas 21.04.2015 vanglale taotluse

menetleja taandamiseks. A.E.u hinnangul ei ole menetleja käitunud menetluses erapooletult ja on

ilmselgelt ametnikuna huvitatud asja lahendist A.E.u kahjuks. Menetleja ei ole ca kuu aja jooksul

toiminguid teinud, kui jättis videosalvestise vaatamise ja protokolli koostamise hilisele päevale, olles

teadlik, et järgmisel päeval tuleb vormistada karistus. Sellega on menetleja A.E.u hinnangul

takistanud vastuväidete ettevalmistamist mõistliku aja jooksul. Kaebaja leiab, et kui kõneldakse

ametniku autoriteedi tagamise riivest, siis on iga ametnik asjast huvitatud isik. Pole arusaadav, mis

süüteo ta tegelikult toime pani.

8. A.E.u hinnangul on talle määratud karistus ka ebaproportsionaalne. Ebaõigesti on võetud karistuse

määramisel arvesse edaspidist lugupidamatut käitumist ja vangla sisekorra suhtes negatiivset

meelestatust; samuti vangla tegevust reguleerivate õigusaktide suhtes negatiivset suhtumist ning

asjaolu, et ei kõigutataks edaspidi ametnike autoriteeti. Ühtlasi leiab ta, et ei olegi arusaadav, kas ta

pani toime need distsipliinirikkumised, st kas oli tegemist erinevate tegudega. A.E.u hinnangul ei ole

kinnipeetava lugupidamatus, negatiivne meelestatus vangla sisekorra suhtes ja vanglaametnike

autoriteedi kõigutamine distsiplinaarkorras karistatav ning selliste asjaolude väljatoomine viitab

menetleja isiklikule huvile A.E.u karistamiseks.

9. 21.03.2015 oli ta riietatud vangla poolt inimväärikust alandavasse riietusse - lühikesed püksid ja

jakk. Tallinna Vangla kodukorra punkt (1.11.3), mis nõuab korrektset riietust, on ebamäärane ning

sellest ei nähtu, mida on mõeldud korrektse riietuse all. Vastava normi eesmärk on see, et kinnipeetav

ei liiguks vangla territooriumil palja ala- või ülakehaga või aluspesus. Lahtiste hõlmadega jaki

kandmisel selliselt, et paistab vaid rind ja kõht, ei ole tegemist õigusrikkumise toimepanemisega, sest

jaki hõlmade vahelt paistev keha ei ole paljas ülakeha ega pane kedagi piinlikku olukorda.

10. Vaides on ta selgitanud, et kinnipeetav on kohustatud täitma vaid neid vangla sisekorraeeskirju,

mis aitavad tagada vangla julgeolekut. Kui jaki hõlma alt paistavad välja osaliselt kõht ja rind, ei

ohusta see vangla julgeolekut. Mitte iga korralduse täitmata jätmine ei ole automaatselt VangS § 67

p 1 rikkumine. Lisapiirangute kohaldamine eeldab kaalutlusotsust, mida käskkirjast ei nähtu ja

lisapiirangute kohaldamiseks puudub ettenähtud õiguslik alus.

11. 22.04.15 esitas kaebaja seletused ja märkis uuesti, et käskkirjast ei selgu, millise rikkumise ta

toime pani. Menetluse protokollist selgub, et ta rikkus Kodukorra p 1.11.3, kuid kaebaja leiab, et ta

on juba nimetanud 25.03.15 seletuskirjas, et ta oli riietatud alandavasse vangla riietusse. Avatud

hõlmade jaki alt paistev keha ei ole paljas ülakeha. Selline olukord ei pannud kedagi piinlikku

olukorda; sektsiooni 4-2 näol on tegemist ühiselamuga, kus elavad meessoost isikud ja seal

puhkepäevadel naissoost isikuid ei viibi või kui viibivad, tuleb neil arvestada, et nad viibivad

meestevanglas, kus on võimalik näha paljaid mehi. Talle ei meenu, et A. Hansson andis talle

korraldusi jaki hõlmade nööpimiseks. Kui ta oleks andnud korralduse, poleks olnud raske jaki hõlmad

koomale tõmmata. Käskkirjast ei nähtu, kuidas rikkumine tõendamist leidis. Ettekande kirjutamine

seda ei tõenda, samuti mitte videosalvestise vaatlusprotokoll. Isegi kui jaki hõlmad olid lahti, ei

ohustanud see vangla julgeolekut. Mitte iga korralduse täitmine ei ole VangS § 67 rikkumine. Talle

ei meeldi „idiootsed eeskirjad“ ja ta „vihkab mentide omavolitsemist riigivõimuga“. Kaebaja selgitab,

et 21.04.15 esitas ta taandustaotluse menetleja taandamiseks distsiplinaarasjas nr 791.

12. Kaebaja leiab 09.02.16 selgituses kohtule, et kui ta õigesti mäletab, siis ta A. Hanssoniga ei

suhelnud, sest isik on ebaadekvaatne ja temast ei saa aru, kellega, millest ja miks ta suhelda tahab,

kui ta liigub koridoris, kus asub ka teisi isikuid. Ta kirjutab suvalisi ettekandeid ja provotseerib

konflikte. Kaebaja ei pea jälgima distsiplinaarmenetluse tähtaegu ja pole tema ülesanne hea seista

selle eest, kuidas haldusorgan toime tuleb ettenähtud menetlusajaga. Tööülesannete täitmine ei

õigusta HMS § 5 lg 2, § 40 lg 2 ja kodukorra p 22.1 rikkumist. M. Pendinil oli ca kuu aega, et menetlus

läbi viia. Tal oli õigus esitada taandamistaotlus, mis tuli lahendada HMS kohaselt 3 tp jooksul.

Vanglale ei saanud olla üllatuseks, et tal on kodukorra järgi ka öörahu ja muud tegevused. Mõistlik

aeg seletuste esitamiseks oleks 2 päeva. Kaebaja kinnitab, et ta ei kuulu logelejate hulka ja tal on

mitmeid päevi ette planeeritud tegevused, oma eraelu. Kaebaja täpsustab, et ta oli seotud mitmete

kohtuvaidlustega, mille kohta esitab loendi (tlk 81 ja kirjavahetuse andmed tlk 84-88).

Distsiplinaarasja menetlemisel ajal tekkis distsiplinaarmenetluste kuhjumisest ja 20-21.04.15

menetluse lõpetamisest ja menetleja käitumisest põhjus esitada taandamistaotlus. Kuna taotlusest

direktorit ei teavitatud, siis annab see kaalu juurde asjaolule, et menetlus ei olnud erapooletu.

Vastustaja vastuses esiletoodud Riigikohtu lahendid ei oma muutunud õiguslikus olukorras tähtsust.

Enne 18.03.13 menetles distsiplinaarasja kontaktisik, kuid ta ei teinud iseendale ettepanekut karistuse

määramise kohta. Menetleja ja otsustaja isik ei langenud kokku. Alates 18.03.13 on karistusotsuse

tegemiseks pädevus kontaktisikul, kuid tema ametijuhendit ei ole muudetud, et oleks välistatud

distsiplinaarasja menetleja ja otsustaja isik. Nüüd teeb aga menetleja karistusettepaneku iseendale.

Kui kõrvutada distsiplinaarmenetluse protokolli ja tehtud karistusotsust, siis need langevad kokku.

Vaidemenetluse eest ja otsuse eest võib küll vastutada üksuse juht, kuid HMS § 10 lg 1 p 4 ei räägi

mitte vastutusest, vaid menetlusest laiemalt ja sättega on hõlmatud ka haldusorgani nimel tegutsev

isik. M. Pendin viis läbi distsiplinaarmenetluse, tegi endale ettepaneku ja määras karistuse. Edasi

osales ta veel ka vaidemenetluses, mil kontrollis enda karistusotsuse õiguspäraust. Tal ei ole kuigi

keeruline vaideotsuse tegijat veenda karistusotsuse õiguspärasuses. Vaideotsuse tegija annab selliselt

vaid formaalse allkirja.

Kaebaja palub algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus, kuna ta leiab, et on selgunud, et

VangS § 651 lg-s 4 nimetatud piirangud karistamise käskkirjas pole nõutavad, kuna need tulenevad

karts E.aristuse olemusest, seetõttu taotleb kaebaja jätta see norm kohaldamata ja tunnistada see

põhiseadusega vastuolus olevaks; „ PS § 11 ei salli ebavajalikke piiranguid ja olukorras, kus jäetakse

diskretsioon teostamata“.

13. Vaidlusaluses käskkirjas esineb ka põhjendamispuudus, kuna ei selgu, milline on hinnang

väidetava süüteo raskusele. Kuigi märgitakse, et toime pandi raske rikkumine, ei selgu, kuidas see

tegu ohustas konkreetsel ajal vangla julgeolekut või distsipliini tagamist. Niisugust väidet ei ole, et ta

oleks korraldusele vastu vaielnud, kohatul moel vastanud, agressiivselt käitunud jms. Varasem

karistus ei saa olla karistuse määramisel põhiargument, muid asjaolusid kõige rangema karistusliigi

valikul ei ole esitatud. Vastustaja on viidanud Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-91-11, kuid

karistusotsusest ei nähtu, et selliste asjaoludega oleks arvestatud. Koosseisuvälise asjaoluna ei saa

käsitleda ainuüksi teenistuja korralduse õigusvastasust, vaid ka nt distsiplinaarmenetluse normide ja

kinnipeetava õiguste rikkumist menetluse kestel. Vastustaja viitab mingile ühiskondlikule

aktsepteeritavale riietusele, kuid see näitab vastustaja subjektiivsust ja küünilist suhtumist isiku

vabaduspõhiõigustesse. Nt on Tallinnas palju kohti, kus inimesed liiguvad palja ülakehaga, kuid neid

ei ole ühiskondlikult hukka mõistetud. Vangla ei ole avalik koht ja sektsioon 4-2 on meeste

ühiselamu, sellises kohas võibki ette tulla ebekorrektset riietumist, näha paljaid mehi, kuid sellest ei

maksa teha paanikat ja rakendada distsiplinaarmeetmeid. Ei ole teada ühtegi isikut, kellele see tekitas

hingetraumasid. Karistamisel jääb arusaamatuks selle eesmärk ja seda on raske siduda vangistuse

eesmärkidega.

Lisaks märgib kaebaja (15.02.16), et EIK on 07.01.16 kohtuotsuses (Davidsons ja Savius vs Läti)

tuvastanud art 6 lg 1 rikkumise seoses sellega, et põhiasja arutav kohtunik oli osalenud ka kohtueelse

kinnipidamise arutamisel, seega arutas kohtuasja ebaobjektiivne kohus. See laieneb ka käesolevale

juhule. VsKE§ 97 lg 2 valguses ei saa menetleja võtta seisukohta, et kinnipeetav on toime pannud

õigusrikkumise, nagu käesolevalt tehti, vaid saab viidata faktidele ja tõenditele, millest peab selguma

süü tõendatus ( § 97 lg 2 p 8). Seisukoha, kas kinnipeetav on õigusrikkumise toime pannud, võtab

otsustaja. Kui menetleja on protokollis võtnud juba seisukoha õigusrikkumise toimepanemises, siis

on ta teinud süüdimõistva karistusotsuse, st selline menetlus ei ole sõltumatu.

VASTUSTAJA SEISUKOHAD

14. Tallinna Vangla palub jätta kaebus tervikuna rahuldamata.

15. Distsiplinaarmenetluse materjalidest nähtub selgelt, et A.E.ut on karistatud distsipliinirikkumise

eest, mis seisnes ametniku antud korraldusele allumatuses riietuda korrektselt. Korrektse riietumise

nõue tuleneb Tallinna Vangla kodukorra p 1.11.3 ja kaebaja ei olnud riietatud korrektselt. A.E.u

distsipliinirikkumine on tõendatud Vangla neljanda üksuse valvuri Alo Hansson`i 21.03.2015

ettekandega nr 791 ja 20.04.2015 menetlustoimingu protokolliga. Distsiplinaarmenetluse käigus on

tõendatud, et A.E. rikkus VangS § 67 p 1 tulenevat nõuet alluda vanglateenistuse ametniku

seaduslikele korraldustele.

16. A.E. on vangistust reguleerivate õigusaktidega tutvunud ning teab nii korrektse riietumise

kohustuse kui ka ametnike korralduse täitmise kohustuse regulatsiooni. Korralduse mittetäitmine on

kohtupraktika kohaselt lubatav üksnes juhul, kui tegemist on ilmselgelt õigusvastase korraldusega.

Käesoleval juhul ei saa valvuri antud korraldust pidada õigusvastaseks ja A.E.ul tuli korraldust täita

olenemata tema isiklikust arvamusest nõude mõttekuse osas. Karistuse määramisel võeti arvesse, et

tegemist ei ole A.E.u esmase distsiplinaarmenetlusega korraldusele allumatuse teemal. A.E. eirab

vangla hinnangul norme teadlikult ja tahtlikult. 21.04.2015 käskkiri nr 546 on õiguspärane, määratud

karistus on kaalutletud ning antud distsiplinaarasja faktilised asjaolud on selged. A.E.ule määrati

distsiplinaarkaristus 21.04.2015 ning seega peab see olema täidetud hiljemalt 21.12.2015.

17. 21.03.2015 vormistatud IV üksuse valvuri A. Hanssoni ettekande nr 791 kohaselt samal päeval

kl 16.00 ringkäigul tuli valvurile IV üksuse II korruse koridoris vastu kinnipeetav A.E., tal oli seljas

nööpidega vangla vormi jakk, millel olid hõlmad, nööbid lahti (kinnipeetava rind ja kõht paljad).

Ettekande kohaselt andis valvur kinnipeetavale korralduse riietuda korrektselt ja panna jaki nööbid

kinni, kuid kinnipeetav antud korraldust ei täitnud ja jätkas liikumist. Ettekandest nähtuvalt ei

vastanud ta ka küsimusele, kas ta soovib anda seletusi. Ettekandega tutvumise kohta on A.E. andnud

allkirja 24.03.2015 ja 25.03.15 esitas kaebaja vanglale seletuskirja, mille kohaselt ei ole talle

selgitatud, milles seisnes tema õigusvastane käitumine. Kaebaja märkis, et talle ei meenu, et valvur

oleks teinud 21.03.15 temale etteheiteid riietuse kohta või andnud vastavaid korraldusi. A. Hanssonist

on mõnikord raske aru saada, kellega ja millest ta räägib. A.E. leidis, et ta oli 21.03.15 riietatud

vangla poolt inimväärikust alandavasse riietusse (pruuni värvi lühikesed püksid ja jakk) ja talle jääb

jaki avatud hõlmade osas probleemi olemus arusaamatuks.

18. Tallinna Vangla neljanda üksuse inspektor-kontaktisiku M. Pendini poolt on koostatud

20.04.2015 menetlustoimingu protokoll videosalvestise vaatamise kohta seoses 21.03.2015

sektsioonis 4-2 koridoris kella 16:00 paiku toimunuga.

20.04.2015 on koostatud Vangla neljanda üksuse inspektor-kontaktisiku M. Pendini poolt

distsiplinaarmenetluse protokoll, 21.04.2015 on koostatud inspektor-kontaktisik M. Pendini poolt

käskkiri nr 546 A.E.ule distsiplinaarkaristuse määramise kohta.

Käskkirja kohaselt väljastati A.E.ule tutvumiseks distsiplinaarmenetluse materjalid ja protokoll ning

et A.E. keeldus vestlusest menetluse läbiviijaga ning protokolliga tutvumise kohta allkirja andmisest.

A.E.ule on allkirja vastu tutvustatud vangistusalastest õigusaktidest tulenevaid kohustusi vanglas ning

A.E. on teadlik, et vajaminevaid õigusakte on võimalik saada inspektor-kontaktisiku vahendusel.

Käskkirjaga on määratud A.E.u karistuseks kartserisse paigutamine 8 ööpäevaks.

Samuti on käskkirjaga A.E.ule piiratud täielikult vangistusseaduse §-de 22, 31-32, 34-38, 41, 43 ja

46 ning osaliselt § 48 (lubatud soetada kauplusest kartseris lubatud esemeid) kohaldamist vangistuse

eesmärkide (kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele) paremaks saavutamiseks.

Karistuse määramisel on arvestatud raskendava asjaoluna kehtivate distsiplinaarkaristuste olemasolu,

mille hulgas on ka samalaadsete rikkumiste eest määratud distsiplinaarkaristusi. Samuti on välja

toodud, et vanglateenistuse ametnike kui riigivõimu esindajate autoriteedi kõigutamine on vanglas

raske rikkumine ning korralduste eiramine distsipliini nõrgestamine ja seega vangla julgeolekut

ohustav. Ka on karistuse määramisel arvestatud asjaoluga, et ametnike korralduste eiramine riivab

ametnike autoriteeti. Vangla hinnangul näitab A.E. oma käitumisega lugupidamatust ja negatiivset

meelestatust vangla sisekorra suhtes ning oma suhtumist vangla tegevust reguleerivatesse

õigusaktidesse.

19. A.E. esitas käskkirja vaidlustamiseks Tallinna Vanglale 22.04.2015 vaide, mille vangla jättis

rahuldamata.

20. Tallinna Vangla on kohtu nõudel 12.02.16 esitanud täiendava seletuse ja videosalvestise, millelt

nähtub, et A.E. liigub koridoris ja jääb kaamera vaatevälja, tema jakihõlmad on lahti ja nähtub

paljastatud ülakeha. Liikumisteekonnal kambrisse tagasi ja möödudes koridoris valvurist pöördub

A.E. liikumise pealt valvuri poole, ei jäta kahtlust, et valvur teda kõnetas. A.E. liikus aga edasi ning

vanglaametnik järgneb kaebajale kuni kaebaja kambrini, kus ta seisatab, kuna kaebaja liikus

kambrisse. Seega saab järeldada, et ametnik kõnetas kaebajat. Seejärel kell 16:00:46 A.E. väljub

uuesti enda kambrist koridori, liigub lahtiste jakihõlmadega mööda koridori ja möödub valvurist, kes

sel korral kaebajale ei järgne. Video andmed ühtivad varem vangla kirjeldatud asjaoludega ning

kinnitab distsipliinirikkumise toimepanemist.

21. Vanglal puuduvad tagantjärgi võimalused kindlaks teha, kuidas liikusid dokumendid seotult

taandamise taotlusega, kuid taandamise alust tegelikult ei esine.

22. Vastustaja täpsustab, et asjas ei oma tähtsust, kas kaebaja soovib suhelda vangla ametnik A.

Hanssoniga. Vangla on kinnipidamisasutus, kus on käitumiseks kehtestatud kindlad reeglid ja mida

tuleb järgida. Kaebaja subjektiivne arvamus ametnikust ei anna alust kodukorra eiramiseks. Vangla

Kodukord on kehtiv ja seda tuleb täita. Kaebaja hilisemad väited M. Pendini erapooletuse kohta on

kaebaja subjektiivne hinnang. Menetleja on HMS § 6 kohaselt selgitanud välja asjas tähtsust omavad

asjaolud ja kogunud tõendid. Kaebaja teistsugune arusaam menetleja omast ei tähenda, et menetlus

oleks olnud ebaobjektiivne. Asjasse puutumatud on kaebaja seisukohad 21.04.15 menetleja ja

kaebaja vahel aset leidnud konfliktsituatsiooni kohta, kuna see ei saanud ilmselgelt mõjutada

vaidlusaluse 21.04.15 käskkirja välja andmisele eelnenud distsiplinaarmenetluse läbiviimist ja selle

kohta 20.04.15 distsiplinaarmenetluse protokolli koostamist. Ühtegi usutavat ja tõsiseltvõetavat

põhjust kaebaja välja toonud ei ole. Menetleja ei olnud tegevusetu ning tahtlikult ei ole ta

toimingutega viivitanud, seda kinnitab ka asjaolu, et 7 päevas oli tema tööülesannete täitmine

peatunud seotult puhkuse ja ajutise töövõimetuse ajaga. Asjakohatud on viited, kuidas inimesed

käituvad vabaduses, kuna kaebaja viibib kinnipidamisasutuses.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

23. Kohus leiab, et kaebus tuleb jätta tervikuna rahuldamata, samuti tuleb jätta rahuldamata kaebaja

põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamise taotlus. Kohus põhjendab seda järgmiselt.

24. Käesoleva vaidluse esemeks on Tallinna Vangla 21.04.2015 käskkiri nr 546, millega karistati

A.E.ut vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 rikkumise eest. Kaebaja viibis koridoris ebakorrektse

riietusega ja ametniku korrektsele riietumisele kohustava korraldusele mittealumisega määrati

karistus kaebaja kartserisse paigutamisega 8 ööpäevaks.

25. Kaebaja leiab, et esines menetlusnõuete rikkumisi, mis toovad kaasa haldusakti tühistamise ning

tegelikult ei ole ta toime pannud ühtegi rikkumist, mis temale ette heidetakse. Kaebaja leiab, et

VangS § 65.1 lg 4 tuleb tunnistada PS-ga mittekooskõlas olevaks normiks. A.E. märgib, et temale

ei ole arusaadav, millise rikkumise ta toime pani, kuna tema meelest heidetakse ette veel mitmeid

teisigi süütegusid, mitte üksnes riietumisega seotult allumatust.

26. Käskkirja põhjendustest nähtub, et karistus määrati tuginedes vanglateenistuse ametniku

A.Hanssoni 21.03.2015 ettekandele rikkumise fikseerimise kohta ja kaebaja enda antud seletustele.

Täiendavalt kontrollis menetleja M.Pendin üle videosalvestise, mille kohta koostas menetlustoimingu

protokolli. Ettekanne on kohtule nähtuvalt selge ja mõistetav. Kohtul ei ole kahtlust, et kaebaja ei ole

mõistnud etteheidetavat tegu, kuna ka vaide esitamisel on ta selgelt märkinud, et ta peab alluma vaid

sellisele korraldusele, mis aitavad tagada vangla julgeolekut ja ta on seisukohal, et mitte iga

korralduse täitmata jätmine ei ole VangS § 67 p 1 rikkumine (tlk 48 ).

Kaebajale on menetluses kogutud andmed tutvumiseks esitatud. Ettekande kohaselt tuli valvur

A.Hanssonile IV üksuse II korruse koridoris vastu kinnipeetav A.E. ning tal oli seljas nööpidega

vangla vormi jakk, millel olid hõlmad ja nööbid lahti (kinnipeetava rind ja kõht paljad). Ettekande

kohaselt andis valvur kinnipeetavale korralduse riietuda korrektselt ja panna jaki nööbid kinni, kuid

kinnipeetav antud korraldust ei täitnud ja jätkas liikumist.

Sündmuse asjaolud on tõendatud lisaks ettekandele ja kaebaja enda antud seletusele ka

videosalvestisega.

20.04.2015 koostatud videosalvestise vaatamise menetlustoimingu protokollist ja kohtule esitatud

videosalvestisest nähtub, et A.E. liikus 21.03.2015 (kell 15:59) sektsiooni 4-2 koridoris sektsiooni

pesuruumi poole kandes temale väljastatud vanglavormi dressipluusi viisil, mil pluusi hõlmad olid

lahti ja dressipluusi all rohkem riideid ei olnud, dressipluusi alt paistsid paljastatud rind ja kõht.

Kohus kontrollis üle videosalvestise ja sealt nähtuv vastab vangla esitatud andmetele. Pesuruumist

väljuv A.E. liigub sektsiooni ja möödub vanglateenistuse ametnikust (A.Hanssonist) ja et ametnik

tõepoolest reageerib A.E.u käitumisele, kuid A.E. ei tee sellest välja. Kohtule on usutav, et just sellest

tingitult liigub ametnik A.E.ule järgi, kuni viimane läheb oma kambrisse. Kuna koridor on suhteliselt

pikk, siis selle aja kestel liikumisel pidi kaebaja mõistma, et ametnik liigub koos temaga ja kõnetab

teda. Kohtule ei jää ka kahtlust, et ametnik temaga räägib ja kaebaja seda märkab. Koridor on üsna

pikk ning ametnik järgneb kaebajale kuni kaebaja kambrini, seisab seejärel ka kambri uksel, mistõttu

võib aru saada, et ta vestles justnimelt A.E.uga. Seda kinnitab ka asjaolu, et kui ametnik hakkas

liikuma A.E.u järgi, pöördus A.E. tagasivaateks justnimelt ametniku poole. Kui kaebaja poleks

ametnikku kuulnud ja märganud, puudunuks kaebajal mistahes vajadus end ametniku poole pöörata.

Kaebaja ei asunud suhtlema sj ühegi kinnipeetavaga, kes viibisid koridoris. Kambri ukse juures

ametniku seismine pidi veelkord kinnitama A.E.ule, et suheldi temaga. Samuti nähtub videost ja selle

protokollist, et A.E. tuleb mõne aja pärast uuesti tagasi koridori ja liigub pesuruumi poole, möödub

veelkord ametnikust (A. Hanssonist) ja võib aru saada, et ametnik midagi ütles, kuid ta ei järgne

seekord kaebajale, sest A.E. jätkab liikumist.

Tegemist on küllalt pika koridoriga ja kaebaja kamber asub pesuruumist üsna kaugel, mistõttu

liikumisteekonnale jääb mitmeid kinnipeetavaid, kõik nad on riietatud korrektselt, so dressipluusi

hõlmad on kinni. Kuna kaebaja väljus peale seda sündmust uuesti tagasi koridori ja oli taas riietatud

samamoodi, siis võib mõista, et kaebaja tegevus oli pahatahtlik ja kehtivat korda mitteaustav ning

kaebaja ignoreeris uuesti ametniku varasemat korraldust. Puudub igasugune mõistlik õigustav

põhjendus, miks kaebajal oli vajadus liikuda uuesti pesuruumi poole jaki hõlmad lahti, kui talle oli

selle kohta eelnevalt märkus tehtud. Kaebajale pidi olema selge, mida temalt nõuti, ometi ilmub

kaebaja taas koridori ja liigub pesuruumi suunas jaki hõlmad lahti. Ilmselgelt juhul, kui ametniku

korraldus jäetakse täitmata ja seda näeb pealt mitu kinnipeetavat, näitab see kaebaja tahtlikku soovi

ignoreerida kehtivat Kodukorda, samas kui teised korra nõudeid täidavad.

Ametnik peab saama oma korralisi ülesandeid takistusteta täita ning korrarikkumine takistab alati

selliselt ametniku korraliste ülesannete täitmist.

27. Kaebaja leiab, et vangla on süüdistanud teda vaidlustatud käskkirjas tegevuses, mida üldse ei

esinenud.

Esmalt nähtub, et kaebaja leiab, et Tallinna Vangla kodukorra p 1.11.3, mis nõuab korrektset riietust,

on ebamäärane ning sellest ei nähtu, mida on mõeldud korrektse riietuse all. Kaebaja leiab, et vastava

normi eesmärk on see, et kinnipeetav ei liiguks vangla territooriumil palja ala- või ülakehaga või

aluspesus, kuid lahtiste hõlmadega jaki kandmisel selliselt, et paistab vaid rind ja kõht, ei ole tegemist

õigusrikkumise toimepanemisega, sest jaki hõlmade vahelt paistev keha ei ole paljas ülakeha ega

pane kedagi piinlikku olukorda.

Seega võib aru saada, et kaebaja ei eita, et riietumisel jättis ta jakihõlmad lahti ja et ta liikus niimoodi

mööda koridori. Vastavalt kinnitavad seda ka video ja asjas koostatud ettekanne ning kaebaja enda

seletused. Kaebaja leiab, et Kodukord ei nõua jaki hõlmade nööpimist või et ülakeha ei ole siis paljas,

kui jaki hõlmade alt paistab paljastatud ihu.

Lisaks leiab kaebaja, et ta oli riietatud vangla poolt inimväärikust alandavasse riietusse - lühikesed

püksid ja jakk.

Veel võib aru saada, et kaebaja viitab, justkui heidetakse talle ette käskkirjas mitmeid muid tegusid,

mida ta samuti toime pole pannud ja ta ei saa aru, milliste tegude eest teda tegelikult karistati.

28. Kohus kaebaja eelmärgitud interpretatsiooniga ei nõustu ja juba nimetas, et kaebaja sai juba vaide

esitamise ajaks ja läbi vaideotsuse teada, et ta ei allunud ametniku korraldusele riietuda korrektselt.

Arvestades, et kaebaja on vanglas mitte esimest päeva, pidi talle olema ka selge, et korrektse

riietumise nõue tähendab, et liikudes koridoris kantakse vormijakki nii, et selle all olev paljas keha ei

oleks teistele nähtav ja jaki hõlmad on suletud (kodukorra p 1.11.3). Kohtule ei nähtu, et kaebajale

oleks tehtud kehtivast reeglist erandit. Ka ei ole alust arvata, et senine Kodukorras kehtiv reegel oleks

kaebajale olnud teadmata. Kui kaebaja ei kannaks muudel päevadel jakki ettenähtud moel, siis oleks

tal ridamisi samasuguseid karistusi. Asjaolu, kas kaebaja kandis tema meelest nn alandavat

vanglariietust, ei ole õigustus, et eeskirja mitte täita ning ei selgita sündmuse osas midagi asjakohast.

Kohtul ei ole kahtlusi, et ametnik justnimelt korrektset riietumist temalt nõudis.

Kuna kaebaja ei allunud kehtivale korrale ning ka ametniku korraldus jäi täitmata, kaebaja liikus taas

koridori ja hoidis jakihõlmad avatult, siis ei täitnud ta ametniku korraldust riietuda vastavalt

kodukorrale.

Kuna kaebajal on mitmeid etteheiteid ka seotult karistusmäära valikuga, siis võib aru saada, et A.E.

siiski mõistab, et talle ei heideta ette muid õigusrikkumisi. Kaebajat süüstavaks teoks on

vanglaametniku seadusliku korralduse eiramine ning talle ei ole määratud mitut karistust. Menetluses

on esile toodud kaebaja süütegu, tema isikuga seotud asjaolud, karistust kergendavad või

raskendavad asjaolud, samuti võimalus mõjutada süüdlast edaspidiselt hoiduma rikkumisest.

Kaebajale on selgitatud õiguskorra kaitsmise huvi, mitte aga esitatud süüdistusi muudes tegudes.

Kaebaja arutlused sellest, et mingit tagajärge tema käitumine ei saanud põhjustada ning keegi ei ole

saanud hingelist traumat, ei ole asjakohased. Vanglateenistuse ametniku seadusliku korralduse

mittearvestamine nõrgestab vangla kehtivat korda ja distsipliini, mis on vangla üldise julgeoleku ja

kinnipeetavate üle järelevalve teostamiseks ja tagamiseks vajalik. Kuidagi ei saa kaebaja käitumisest

järeldada, et selliselt ei avalda ta lugupidamatust ja negatiivset suhtumist õigusnormide ja sisekorra

suhtes. Kui norm kohustab käituma ühteviisi ja kaebaja seda eirab, siis ei ole see tegu normi täitev ja

kehtivat korda austav.

Tegemist ei olnud tühise korraldusega ja kui ka kaebaja meelest oleks antud juhul korraldus olnud

tühine, tuli kaebajal seda täitma asuda, kuniks ta esitab selle kohta kaebuse või vaide. Koridoris viibis

palju kinnipeetavaid ning kaebajal ei ole mingit alust arvata, et see sündmus jäi tähelepanuta.

Kaebajal puudus vajadus liikuda üldiseks kasutamiseks mõeldud vangla koridoris jaki hõlmad lahti

ning teha seda uuesti, kuigi ametnik oli talle andnud korralduse panna jaki hõlmad kinni. Ametnik

täitis oma ametiülesandeid ning M.Pendini näol on tegemist vanglas korda kaitsva ametnikuga.

Kinnipidamisasutus on suletud keskkond ja seal on õigustatud viibima isikud, kes selleks on saanud

loa ja keda sinna on paigutatud kinnipidamise ajaks. Nii ametnikele kui ka kinnipeetavatele kehtivad

reeglid, mida tuleb täita. Ametnik oma ametiülesannete raames ei saa jätta tähelepanuta

korrarikkumist, kinnipeetav ei saa jätta täitmata kehtivast korrast tulenevaid reegleid. Karistus

määratakse isikule eesmärgiga, et ta asuks kehtivat korda täitma. Kohus ei nõustu selliselt kaebajaga,

justkui võiks ta võrrelda vangla asutust nn ühiselamuga, kus igaüks teeb mis tahab ja et kaebajal on

õigus valida, millist korraldust ja nõuet ta täidab. Ka ei ole asjakohane viidata nn vabadusõiguste

riivele võrdluses sellega, kuidas inimesed liiguvad vabaduses (tänaval, pargis jms). Kaebaja viibib

vangis, mitte vabaduses ja ka mitte meeste ühiselamus. Vabaduse kaotusega seotult karistuse

kandmise kohas tuleb taluda piiranguid, mille seadus ette näeb ja mida on täpsustatud kodukorraga.

Kui kõik asuks otsustama ise, millist kodukorra nõuet täita, siis puuduks vanglal võimalus säilitada

distsipliin ja tagada kokkuvõttes üldine julgeolek vanglas. Kuna koridoris veedavad kinnipeetavad ka

osa oma vabast ajast, siis ei saanud kaebaja eeldada, et antud juhul see nii ei ole ning keegi tema

üleastumist tähele ei pane. Asjaolu, kas pesemisruumis on isikud alasti, ei muuda fakti, et kaebaja ei

olnud pesuruumis vaid üldkasutatavas vangla koridoris, kus teised kinnipeetavad olid riietatud

ettenähtud viisil.

Kuna kaebaja ise tunnistab, et ta ei kandnud jaki all muud riietust ning jaki hõlmad olid lahti, ta ei

tõmmanud neid ka koomale, seetõttu oli näha paljast ihu, siis ei saa olla vaidlust, et see fakt on

fikseeritud õigesti ning juhtum võis häirida ka teisi isikuid.

Kokkuvõttes nähtub, et ametnikul puudus vajadus jätta ettekanne koostamata, kui kaebaja ei allunud.

29. Tegelikkusele vastavate asjaolude väljatoomine käskkirjas ei saa sj kuidagi viidata ühegi

menetleja isiklikule subjektiivsele huvile A.E.u karistamiseks. Selline kaebaja seisukoht ei ole

asjakohane. A. Hansson oli teinud ettekande ning seda lahendas teine ametnik. A.Hanssoni ülesannete

hulka kuulub ettekande tegemine rikkumise avastamisel ja siinkohal ei sõltu enam tema tegevusest,

kas ettekande alusel menetlus ka tegelikult algatatakse. Edasi on teine ametnik ehk M.Pendin

koostanud distsiplinaarmenetluse protokolli ning tema on menetlejana võtnud kokku asjas kogutud

tõendid, so need tõendid, mida tema ise ei ole loonud. M.Pendin ei saanud kuidagi suunata ega tingida

oma isikuga kaebaja tegevust sündmuse päeval vangla koridoris. Ettekanne on teise isiku kirjutatud

ning kuna oma seletuse sai anda ka kaebaja, siis on iga tõend olnud menetlejal otsuse tegemise ajaks

juba olemas, tema ülesanne oli teha otsustus, kas kaebajat karistada või mitte. Distsiplinaarmenetluse

protokoll ei ole sh haldusakt või võrdne sellega, nagu kaebaja ekslikult arvab ja selle asjaolud

peavadki ühtima karistuskäskkirjaga, kuna viimane toetub menetlusmaterjalile. Faktiliselt oli ja on

olemas videosalvestis, mida ei loonud ei A.Hansson ega M.Pendin.

Seega ei nähtu asjaoludest kuidagi, et menetleja nn isikliku huvitatuse korral need asjaolud saaksid

muutuda. M.Pendini ülesandeks oli distsiplinaar menetluse protokollis need asjaolud fikseerida ja ta

on seda ka teinud. Ei M.Pendin ega A.Hansson ei ole menetlenud nn iseenda ettekannet, mil võiks

kõnelda, et see ei ole lubatav ning viitab nende isiklikule huvitatusele.

See, et vanglas jälgivad korra järgi ametnikud ning nemad menetlevad ka distsiplinaarasju, ei tähenda,

et ametnikud muutuvad sellest tulenevalt nn huvitatud isikuteks, kui hindamisele tuleb süütegu.

Kaebaja arusaamade järgi nn menetleja huvitatuse käsitlusest tulenevalt puuduks üldse võimalus

distsiplinaarmenetlusi läbi viia nii vanglas ja ka muudes asutustes.

30. Kaebaja heidab vanglale ette menetlusvigu.

Esmalt märgib kaebaja, et menetluses oleks tulnud videosalvestise vaatamine teostada varem, mitte

jätta seda nn viimasele hetkele ning et kaebajale jäi liialt vähe aega, et esitada oma seisukohad. Veel

leiab kaebaja, et menetleja ei olnud erapooletu ning tema esitatud taandamistaotlust ei ole arvestatud.

HMS § 10 lg 1 p 4 sätestab, et haldusorgani nimel tegutsev isik ei või haldusmenetlusest osa võtta,

kui ta on muul viisil isiklikult huvitatud asja lahendist või kui muud asjaolud tekitavad kahtlust tema

erapooletuses.

Kaebajast võib aru saada, et ta heidab ette, et kontaktisik, kes viis läbi distsiplinaarmenetluse, tegi

ettepaneku karistuse määramiseks ja määras karistuse ning edasiselt menetles ka vaiet, teda ei saa

pidada usaldusväärseks.

Samuti jäi kaebaja meelest arvestamata, et kui ta oli esitanud taandamistaotluse, sai ta sellele kirjaliku

vastuse suure hilinemisega, seega on rikutud HMS eeskirju, mis viitab menetluse erapoolikusele.

31. Kohus nõustub kaebajaga, et menetlustoimingutena on haldusmenetluse seaduse mõttes

käsitatavad tehtud toimingud, sh taandamistaotluse esitamine ja selle lahendamine ning

videosalvestise protokolli koostamine, distsiplinaarmenetluse tulemuste esitamine jms.

HMS § 58 tulenevalt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda aga üksnes põhjusel, et haldusakti

andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud

rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist.

Käesolevalt on kohus tunnustanud kaebaja õigust, et ta koos lõpliku haldusaktiga saab vaidlustada

väidetavaid menetlusvigu ehk toiminguid, kuna kaebaja eesmärgiks on vabaneda karistavast

haldusaktist.

Kaebaja suhtes oli ametniku taandamistoimingut asutud kirjalikul moel lahendama, kuna kaebajal

on põhimõtteliselt õigus nõuda toimingu motiivide esitamist ka tagantjärgi.

Kaebuse esitaja õigusi saab rikkuda isiku taandamata jätmine seeläbi, et see tõi kaasa ebaõige

karistamise.

32. Kaebaja suhtes tuvastatud süütegu ja määratud karistus ei ole siiski sõltunud antud juhul sellest,

et taandamise kirjaliku taotluse vormistamisele järgnevalt esitas vangla toimingu põhistamise ca kuu

aega hiljem. Kuna ametnik jäi taandamata, siis kohus kontrollib edasiselt, kas esines taandamise alus

ja kas antud olukorras kaasnes kaebaja ebaõige karistamine.

33. VangS ei reguleeri distsiplinaarmenetlus läbiviiva ametniku taandamise küsimust, kuigi seadus

võimaldab haldusmenetluse seaduse kohaldamist. Haldusmenetlusest osavõtva isiku taandamise

alused on sätestatud HMS § 10 lg 1 neljas punktis. Kui aluseks on kahtlus isiku erapooletuses, siis

on see üks võimalikest taandamise alustest.

34. Nagu võib aru saada, siis märgib kaebaja oma kohtukaebuses, et ta soovis menetleja taandamist

toetudes HMS § 10 lg 1 p 4 ja lg-le 4 ja et ta heidab ametnikule ette, et viimane ei teinud ühtegi olulist

toimingut kuni 20.04.15 distsiplinaarasjas asjaolude väljaselgitamiseks, 20.04.15.a. tegi vaid 1

menetlustoimingu, kui vaatas videosalvestist.

Kaebaja nimetab veel, et menetleja on viidanud mingisugustele tegudele, nagu ametnike autoriteedi

kõigutamisele, kui raskele rikkumisele, ehkki distsiplinaarmenetluse protokollis sõnaselgelt ei ole

väljendatud, et tehakse ettepanek karistamiseks lugupidamatuse tõttu ja kaebaja seob seda ametniku

nn isikliku huvitatuse küsimusega asja lahendamise vastu.

35. Kohus juba märkis, et kaebaja on ebaõigesti mõistnud menetleja tegevust esmalt juba seetõttu, et

käskkirjas märgitud süütegu ei ole muudetud ega laiendatud. Seega ei esine taandamiseks eelmärgitud

asjaolust alust.

Haldusakti motiveerimise kohustuse täitmine, milles kirjeldatakse süüteo koosseisu ja hinnatakse

süüteo raskust, ei muuda menetlejat erapoolikuks, kuna motiveerimise nõue tuleneb seadusest.

Ametnik ei muutu seeläbi kuidagi huvitatud isikuks, ta ei ole ka sama paragrahvi lg 1 p 1 nimetatud

asjas olevaks menetlusosaliseks või menetlusosalise esindajaks. Seega puudus taandamiseks alus.

36. Väidetav viivitamine menetlustoimingutes ei ole aga käsitletav isikliku huvitatusega. Küsimus

menetlustoimingu teostamisest teatud aja jooksul seondub asja lahendamise normidega või mõistliku

aja küsimusega, mitte taandamise alusega. Millise aja jooksul tehakse toimingud, ei seondu

küsimusega, et ametnik soovib mingil kindlal viisil asja lahendada või et see välistaks seadusega

ettenähtud lahendi tegemise.

37. Isegi juhul, kui mõista kaebaja taotlust nii, et esinevad muud asjaolud taandamiseks, ka siis ei

nähtu kohtule, et menetlus tervikuna viiks järeldusele, et asja lahendav ametnik on olnud ka

tegelikkuses erapoolik. Kaebaja on viidanud hiljem, et tal tekkis ametnikuga konflikt, kuid nagu võib

mõista, oli selleks ajaks menetlusmaterjal kogutud. Kaebaja viitab küll kohtule ka Harju MK otsuse

nr 4-15-4546 asjaoludele, kuid see viide jääb ebaselgeks, sest nagu võib mõista oli kaebaja 24.04.15

saatnud Justiitsministeeriumile kirja ja selle kirja sisu sai M. Pendinile teatavaks hiljem, so kui ta

luges läbi märgukirja, mis oli saadetud ministeeriumisse 29.04.15 ja saadeti alles seejärel temale

vastamiseks. Nähtub, et tegemist ei olnud näost-näkku ütlemisega, seega ei olnud M.Pendin varem

teadlik, et kaebaja teda sellisel viisil solvas. Asjaolu, et kohus märgib ära, et puudutatud isik ei ole

kohustatud distsiplinaarmenetluse protokolliga tutvumisel ütlusi andma, ei muuda käesolevas asjas

midagi, kuivõrd käesolevas asjas on fikseeritud, et kaebaja seletustest hiljem keeldus, mitte ei ole

seda talle ette heidetud kui süütegu.

Ka videosalvestise protokoll vastab tegelikele asjaoludele. Nende tõendite ja varem kogutud

selgituste sisu ei muutuks ka siis, kui kaebajal oleks olnud ametnikuga ka tegelikult mingi konflikt.

Antud juhul taandustaotluse nö viimasel minutil esitamine tähendas, et ametnikul endal ei olnud

menetluse kestel mingit alust arvata, et ta võiks olla nn ebausaldusväärne, sest kaebaja seda ei olnud

talle ega muule isikule varem avaldanud. Asjaolu, et kaebajal on tekkinud oma arusaam karistuse

raskusastme kirjeldamisest (kaebaja loeb ametniku isiklikult huvitatud isikuks), ei saanud olla

ametnikule teada ning see ei oleks ka ametnikul enesetaanduse ega taandamise aluseks. Kuidagi ei

saa keegi aimata, et kaebaja asub sellisele positsioonile, mis ta kohtule on avaldanud ja mis ei ole

asjakohane.

Kaebaja on asunud ka kohalduvale VangS andma tähendust, mida sealt siiski välja ei saanud keegi

lugeda. Seaduse kohaselt ei ole tegemist olukorraga, mil menetleja ja ettekande koostaja on üks ja

sama isik, seega ei olnud ametnikul seadusest tulenevalt ka enesetaanduse kohustust, kuna ta ei saa

alusetult jätta enda töökohustusi täitmata. Ametnik ei pea ega saagi seadust tõlgendada kaebaja

soovitud viisil.

38. Kohtule ei nähtu, et menetlus oleks viidud läbi sellise veaga, mis tingib igal juhul lõpptulemuse

õigusvastasuse.

Kohus nõustub, HMS-is märgitud 3 päevast tähtaega ei ole järgitud, seda kinnitab ka vangla. Kohus

leiab, et toimingu hiline kirjalik motiveerimine ei saa mõjutada antud juhul distsiplinaarkaristuse

sisulist õiguspärasust. Kohtule ei nähtu sj, et antud juhul oleks tagajärjeks see, et juhtkond ei ole teada

saanud taandamise taotlusest. Selles mõttes oli juhtkonnal võimalik ka hiljem otsustada, millist

ametnikku tuleks nö korrale kutsuda, mis on kaebaja huviks. Kui ametnik jääb karistuseta, siis see

kaebaja distsiplinaarkaristuse sisulist otsust ei saa kuidagi mõjutada.

39. Kuigi võib mõista, et arutledes VangS § 63 lg 1 üle teeb kaebaja järelduse, et iga vanglateenistuja

on erapoolik juba seetõttu, et ta on ametnik ja kui tegu puudutab autoriteedi küsimust, siis on ta juba

ka ametnikuna nö asjast huvitatud/puudutatud isik ehk menetluses erapoolik, siis seda asjaolu sai

kaebaja nö varakult ette näha. Kuna kaebaja mõistab aga vangistusseaduse ja menetleja erapooletuse

küsimust vääralt ja kuna see osaliselt tingis tema hilisema taandamise taotluse, ent tegelikku

taandamise sisu see taotlus ei kanna, siis ei saa lõpptulemus olla eelmärgitud alustel vale. Kaebaja on

sj alles kohtumenetluse käigus asunud kahtlema, kas seadusnorm on õiguspärane. Edasine

vaidemenetlus ei saa siinkohal asjaolusid mõjutada, sest vaidemenetlus järgnes eelnevale

menetlusele. Vaideotsuse tegemine on usaldatud teisele ametnikule ja vaidemenetluses kaebaja

taandustaotlust ei ole esitanud.

Kohus nõustub kokkuvõttes vastustajaga, et eeltoodust ei nähtu, et esinesid taandamiseks seaduslikud

alused. Kohus leiab, et kui taandamiseks puudusid tegelikult seaduslikud alused, siis seetõttu ei

saanud ametniku taandamata jätmine tuua kaasa tagajärgi, mis vältimatult vääraks tehtud lahendi.

40. Kaebaja leiab, et erapoolikust võib järeldada ka asjaolust, et distsiplinaarasja menetluses on

ametnik venitanud toimingutega, so video uurimisega ja distsiplinaarmenetluse protokolli

tutvustamisega temale.

Kohus möönab, et vastuväidete esitamise aeg distsiplinaarmenetluse protokolli osas peab olema

mõistlik ja piisav, kuid asjaolu, et protokoll on vormistatud päev enne distsiplinaarkaristuse käskkirja

andmist ei tähenda vältimatult, et kinnipeetaval polnud piisavalt aega vastuväidete esitamiseks. Ka

nimetatud asjaolu ei tingi kohtu hinnangul käskkirja tühistamist ega viita menetleja nn erapoolikusele.

Ametnik ei saanud sellega mõjutada lõpptulemust.

Kaebaja sai anda koheselt seletuse peale A.Hanssoni ettekande tegemist ja vaidlust ei ole selles, et

kaebaja tutvus sellega juba 24.03.15 ning ta ei soovinud midagi enam juurde selgitada. Ka ei ole

vaidlust selles, justkui kaebaja soovis järgnevatel päevadel vaatamata eelnevale keeldumisele anda

veel mingeid seletusi, ent keegi ametnikest takistas nende andmist või vastuvõtmist. Kaebaja on

käesolevaks ajaks esitanud kirjalikud seletused ning miski ei viita, et ta oleks oma positsioone

muutnud või et sündmuse osas oleks tal jäänud midagi esitamata.

Seega fakt, et 21.03.2015 on vormistatud Tallinna Vangla IV üksuse valvuri A.Hanssoni poolt

ettekanne nr 791, millele kaebaja märkis, et ta tutvus sellega 24.03.15.a. (tlk 56 ), vastab

tegelikkusele. Seletuskirja kaebaja esitas juba aga 25.03.15 (tlk 57). Kaebaja ei saa enam väita, et ta

seletust ei saanud ametnike tegevuse tõttu esitada. Kaebajale oli ettekandest nähtuvalt etteheidetav

tegu teada ja see oli talle teada ka nähtuvalt ta enda seletusest. Kohtule nähtub, et vähemalt märgitud

ajast saanuks kaebaja järele mõelda ja uurida, mida ta võiks veel kirjutada, kui see oli tema huvides

vajalik. Kuni video uurimiseni ja selle menetlustoimingu läbiviimiseni oli kaebajal põhimõtteliselt

võimalik esitada ka taandustaotlus, kui ta tõepoolest leidis, et menetleja ja ettekande koostaja osas

võib nende huvitatus asjast tekitada ka tegelikkuses probleemi ning et see tuleneb juba

Vangistusseaduse regulatsioonist (muudatused on kaebaja meelest toonud kaasa sellise olukorra).

Kaebaja ei saanud lootma jääda, et karistuse määramise tähtajaks asja ära ei otsustata. Sj ei ole

kaebaja senimaani märkinud, mida ta ei saanud avaldada ettekande põhjal või ka veel

vaidemenetluses. Asjaolu, et menetleja siiski soovis üle kontrollida ka videosalvestise, ei viita kuidagi

menetleja erapoolikusele, vaid soovile veelkord asjaolude ja ettekandes märgitu üle kontrollida, et

toetuda objektiivsetele asjaoludele. Ka ei viita menetlustoimingu protokolli tutvustamine kuidagi

sellele, et menetleja oli selle tõttu erapoolik ja soovis sellega kaebajat asetada senisest raskemasse

olukorda. Ametnik esitas video alusel täiendavad kontrolli andmed, mis kinnitasid tema meelest

ettekande asjaolusid, kuid ei koormanud kuidagi täiendavalt kaebajat. Käskkirja kohaselt väljastati

A.E.ule tutvumiseks kõik distsiplinaarmenetluse materjalid ja protokoll tõepoolest vahetult enne

karistuse määramise tähtaega. Nagu võib käskkirjast lugeda, siis 21.04.2015 keeldus A.E. vestlusest

menetluse läbiviijaga ning protokolliga tutvumise kohta allkirja andmisest, see oli aga tema õigus.

Kaebaja ei saa väita, et talle ei pakutud võimalusi vestluse käigus avaldada oma seisukohad. Seda, et

kaebaja keeldus, süüks ei panda ning selline fikseering on dokumentide vormistamisel kohustuslik.

Kaebaja on ka ise neid asjaolusid kinnitanud. Suuliselt seletuste andmine ei ole eeldatult raskem, kui

kirjalikul viisil. Samas nähtub, et kaebaja heidab vanglale ette, et senisest täpsemad õiguslikud viited

said talle teatavaks alles 20.04.15.a. Kohus möönab, et ka see on õige, ent Kodukorra nõuete

väljaselgitamine või nendega tutvumine ei muuda asjaolu, et kaebaja pidi olema varem teadlik,

kuidas kanda vormiriietust. Kaebaja on tagantjärgi asunud otsima pigem vabandavad ja õigustavaid

põhjusi, mis ei veena, et ta poleks saanud koheselt võimalust anda enda seletust etteheidetava teo

kohta, mida ta ka tegi. Kaebaja ei väida, et ametnik lubas oodata tema kirjalike seletuste esitamist

või et andis talle lisaaja. Kuna distsiplinaarkaristus tuleb määrata konkreetseks tähtajaks, see tähtaeg

oli kaebajale teada, siis juhul, kui kaebaja oleks ametnikule avaldanud oma kavatsustest, oleks

viimane saanud vähemalt võimaluse selgitada kehtivat korda ja avaldada mittenõustumist.

Kaebeõiguse tegelik realiseerimine on kokkuvõttes senimaani igati tagatud. Kohtule ei nähtu nende

asjaolude valguses, et ametnik oleks saanud üldse loota, et tema tegevus ei ole kontrollitav ja et ta

seeläbi saanuks kaebajal tema õiguste realiseerimisel kuidagi takistada.

Vangistusseaduses ja vangla sisekorraeeskirjas ei ole reguleeritud aega, millal tuleb vormistada

distsiplinaarmenetluse protokoll. VangS 64 lg 3 kohaselt distsiplinaarmenetluse käik protokollitakse.

Protokollile kirjutab alla distsiplinaarmenetluse läbi viinud vanglaametnik. VangS § 64 lg 41 kohaselt

võib distsiplinaarkaristuse määrata kuue kuu jooksul arvates rikkumise toimepanemise päevast, kuid

mitte hiljem kui ühe kuu jooksul rikkumise teadasaamise päevast arvates. Tähtaja hulka ei arvata

aega, kui kinnipeetav viibib arestimajas või haiglas. Vangla sisekorraeeskirjas on täpsustatud

protokolli lisasid ja rekvisiite. Seega on reguleeritud üksnes karistuse määramise aeg. Kokkuvõtteks

võib märkida, et kui VangS § 64 lg 41 on järgitud, ei saaks see tingida kahtlusi menetleja

usaldusväärsuses.

41. Kaebajal on etteheited seotult VangS § 64 lg 1 regulatsiooniga.

Kaebaja esitas oma seisukohad seotult taandamise küsimusega, kuid ta leiab, et karistust ei tuleks

üldse määrata, kuna seadus ei taga õiglast menetlust.

VangS § 64 lg 1 sätestab, et distsiplinaarmenetluse viib läbi ning distsipliinirikkumise asjaolud

selgitab välja vanglateenistus. Sama paragrahvi lg 4 esimese lause kohaselt määrab

distsiplinaarkaristuse vanglateenistus distsiplinaarmenetluse läbi viinud ametniku ettepanekul.

Justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kehtestatud vangla sisekorraeeskirja (VSKE) § 17 lg 1

sätestab muuhulgas, et inspektori-kontaktisiku pädevuses on teha otsus vangistusseaduse § 64 lõike

4 alusel ehk inspektor-kontaktisikul on õigus kinnipeetavale distsiplinaarkaristus määrata. Nähtuvalt

kaebaja viidatud Harju MK otsusest nr 4-15-4546 tulenevad M. Pendini tööülesanded Tallinna

Vangla direktori 15.01.15 käskkirjaga nr 7 kinnitatud inspektor –kontaktisiku ametijuhendist ja

kaebaja ei ole vaidlusta, et ametnik ei ole ametiülesandeid täitnud, kui tegeles käesoleva asjaga.

Kohus juba märkis, et ametnik kontrollib teise ametniku koostatud ettekande õigsust, st seda

ettekannet ei ole tema ise koostanud. Niimoodi on see olnud ka varasemate regulatsioonide alusel ja

vastavalt toimivad menetlusreeglid ka muudes ametkondades. Alati koostab keegi ametnikest

ettekande, mida asub kontrollima teine ametnik, vastupidiselt ei oleks distsiplinaarmenetlus

korraldatav. Kui ametnik teeb teatavaks, milline karistust määrata, ei saa ka see kuidagi rikkuda

kaebaja õigusi, kuna kaebaja sai arvestada sellega, milline karistus võidakse määrata. Ametnik võib

oma otsust veel ka muuta. Järelikult ei saa kaebaja poolt märgitu olla vaidlusaluse

distsiplinaarkäskkirja tühistamise aluseks.

VangS § 11 lg 41 teine lause sätestab, et vanglateenistus vaatab läbi muu vanglas töötava isiku

haldusakti või toimingu peale esitatud vaideid. VSKE § 12 lg 21 kohaselt vaatab üksuse juht läbi

vaide, mis on esitatud inspektor-kontaktisiku või muu selle üksuse koosseisus oleva isiku haldusakti

või toimingu peale. Käesoleval juhul on vaideotsuse allkirjastanud üksuse juht. Seega on vaideotsuse

allkirjastatud samuti selleks pädevust omav isik. Vaideotsus, mille üksuse juht allkirjastab, on üksuse

juhi otsustus, mille eest ta kannab täit vastutust, seega tagab ettenähtud kord ametniku erapooletuse.

Vaidemenetluses kaebaja taandustaotlust ei ole esitanud.

42. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et käesoleval juhul ei ole rikutud ka HMS § 10 lg 1 p 4 sätestatut

ning ametniku taandamata jätmine ei saanud mõjutada karistuskäskkirja õiguspärasust. Kohus leiab,

et tehtud otsus on kooskõlas tõenditega ja kehtiva õigusega. Kaebaja on vaidlustatud käskkirjas

nimetatud distsipliinirikkumise toimepanemises süüdi, rikkumise suhtes on läbi viidud

distsiplinaarmenetlus, käskkiri ise sisaldab asjakohast faktilist ja õiguslikku põhjendust. Karistus ei

ole maksimaalne võimalik, see on määratud VangS-s kehtestatud tähtaegade piires ja selleks volitusi

omava ametiisiku poolt ning vastab teo iseloomule ja toimepanija isikule.

Käskkiri on piisavalt motiveeritud.

Vaidlustatud käskkirjas on õigesti leitud, et kaebaja rikkus süüliselt VangS § 67 p 1, millest tulenevalt

algatas vastustaja tema suhtes distsiplinaarmenetluse ning selle läbiviimise järel karistas kaebajat

õiguspäraselt kartserisse paigutamisega 8 ööpäevaks. Kaebaja poolt rikkumise toimepanemine on

tõendatud. Kaebaja ise ei olnud kindel, mismoodi sündmuse toimus aspektist, kas ta ametnikuga

vestles või mis keegi võis öelda. Nagu võib aru saada, on kaebaja heitnud ette A.Hanssoni suhtes, et

viimane jääb talle sageli ebaselgeks, mis aga ei veena kohut, et antud juhul ametnik ei olnud oma

tegevuses mõistetav.

Käskkirja kaalutlustest nähtub, et karistuse määramisel on arvestatud raskendava asjaoluna kehtivate

distsiplinaarkaristuste olemasolu. Samuti on välja toodud, et vanglateenistuse ametnike kui

riigivõimu esindajate autoriteedi kõigutamine on raske rikkumine ning korralduste eiramine

distsipliini nõrgestamine ja seega vangla julgeolekut ohustav. Vangla hinnangul näitab A.E. oma

käitumisega lugupidamatust ja negatiivset meelestatust vangla sisekorra suhtes ning oma suhtumist

vangla tegevust reguleerivatesse õigusaktidesse. Vastavalt VangS § 67 p-le 1 on kinnipeetav

julgeoleku tagamiseks vanglas kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse

ametnike seaduslikele korraldustele. Etteheidetavat tegu on kohus juba eelnevalt selgitanud.

Tallinna Vangla Kodukorra punkti 1.11.3. teise lause kohaselt on kinnipeetav kohustatud

ajavahemikul äratusest öörahuni kandma korrektset riietust. Kodukorra seletuskirja kohaselt on

kinnipeetava korrektse välimuse kohustus vajalik selleks, et kinnipeetavad ei liiguks vangla

territooriumil palja ala- või ülakehaga või aluspesus, millega nad paneksid piinlikku olukord nii teised

kinnipeetavad kui ka vanglaametnikud. Seletuskirjas on välja toodud, et ka vabaduses olevad isikud

ei liigu väljaspool kodu ringi palja üla- või alakehaga, vaid riietuvad korrektselt.

Kohus nõustub vanglaga selles, et isegi juhul, kui vaidemenetluses või edasises kohtumenetluses

tuvastatakse, et allumiskorraldus ei olnud seadusega kooskõlas, ei tähendaks see, et korraldusele

mitteallunud kinnipeetav on täitnud VangS § 67 p-s 1 sätestatud allumiskohustust. Kinnipeetava poolt

korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus vastab

HMS § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge

(Riigikohtu HK 01.03.2007.a. otsus nr 3-3-1-103-06).

HMS § 63 lg 2 kohaselt on haldusakt tühine, kui sellest ei selgu haldusakti andnud haldusorgan,

sellest ei selgu haldusakti adressaat, seda ei ole andnud pädev haldusorgan, see kohustab toime

panema õigusrikkumise või sellest ei selgu õigused ja kohustused, kohustused on vastukäivad või

seda ei ole muul objektiivsel põhjusel kellelgi võimalik täita. Käesoleval juhul ei saanud A.E. pidada

talle antud korraldust ilmselgelt tühiseks, kuivõrd antud juhul oli selge, et korralduse andis pädev

vangla ametnik ja ei nähtu, miks A.E. ei pidanud seda enda kohta käivaks, keegi muu lahtiste jaki

hõlmadega koridoris ei liikunud. Kui ametnik palub riietuda korrektselt ja panna jaki nööbid kinni,

siis ei saa siinkohal ette heita, et korraldus pole arusaadav.

43. Vastavalt VangS § 63 lg-le 1 võib vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude

õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest distsiplinaarkaristusena noomitust, isikliku raadio,

televiisori või muu vajaliku elektriseadme kasutamise keelamist kuni 45 päevaks, ühe lühi- või

pikaajalise kokkusaamise keelamist, töölt eemaldamist kuni üheks kuuks ning kartserisse paigutamist

kuni 45 ööpäevaks.

Kaebajal on etteheited karistuse määramisele ja põhjendamisele. VangS § 63 lg-s 1 nimetatud aluse

esinemisel on vanglal õigus otsustada, kas on vajalik distsiplinaarkaristuse kohaldamine ja valida

samas paragrahvis toodud sobiv karistus. Seejuures karistuse määramine toimub kaalutlusõiguse

alusel vastavalt VangS §-le 63. HMS § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas

volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid

ning kaaludes põhjendatud huve.

Kohtulik kontroll vangla tegevuse üle distsiplinaarkaristuse kohaldamisel on piiratud, sest kohus saab

kontrollida üksnes, kas kaalumisviga distsiplinaarkaristuse kohaldamise otsustamisel või karistuse

valikul esines või mitte, kuid kohus ei saa kontrollida karistuse kohaldamise otstarbekust.

Kohtu hinnangul on vaidlusaluses käskkirjas esitatud asjaolud, millede põhjal on rikkumine

tuvastatud ning ka kaalutlused, mida karistuse määramisel on arvesse võetud, milleks on kehtivate

distsiplinaarkaristuste olemasolu, sj samalaadsete rikkumiste eest, arvestatud on rikkumise laadi ja

kinnipeetava suhtumist. Allumatus on vangla tingimustes raske üleastumine.

44. Kaebaja märgib uuel vastamisel, et ta leiab, et on ilmnenud, et VangS § 651 lg-s 4 nimetatud

piirangute nimetamine karistamise käskkirjas pole nõutav, kuna need tulenevad kartsE.aristuse

olemusest, siis ta taotleb jätta nimetatud norm kohaldamata ja tunnistada see põhiseadusega

vastuolus olevaks. PS § 11 ei salli ebavajalikke piirangudi ja seda enam olukorras, kus jäetakse

diskretsioon teostamata.

Kohtule nähtub, et kaebaja on ilmselt vastustaja vastust mõistnud valesti ja sellest tulenevalt on ka

kaebaja taotlus VangS § 651 lg 4 kohaldamata jätmiseks ekslik.

VangS § 651 lg 4 on sõnastatud diskretsiooni eeldava sättena, vastavalt nimetab lg 4, et kartserisse

paigutatud kinnipeetava suhtes võib vanglateenistus osaliselt või täielikult piirata käesoleva seaduse

§-de 22, 30–32, 34–38, 41, 43, 46 ja 48 kohaldamist.

Vangla selgitaski, et lisapiirangud kaasnevad distsiplinaarkaristusega, seega tuleb nende piirangute

kohaldamist igal konkreetsel juhul seostada distsiplinaarkaristuse määramisega. Vangla on

põhjendanud lisakaristuse määramise.

Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-41-11 märkinud, et Kaalutlusõiguse teostamata jätmine ei saa aga

kaasa tuua haldusakti tühistamist, kui haldusaktis märgitud piirangud tulenevad vahetult seadusest,

s.o hakkavad toimima sõltumata sellest, kas neid haldusaktis märgitakse või mitte. Või teisisõnu,

karistamise käskkirja andmisel lisapiirangute põhjendamata jätmine ei too kaasa karistamise

käskkirja tühistamist, kui piirangute rakendumiseks pole nende äramärkimine karistamise käskkirjas

vajalik.

Käesolevalt oli vangla selle põhjal selgitanud, et seotult kaebajale karistuse määramisega ei ole

käskkirjale etteheidetav motiveerimise veana see, kui lisapiiranguid, mis tulenevad seadusest, eraldi

ei motiveerita.

Tegelikkuses ei ole tekkinud olukorda, justkui ei leiaks VangS § 651 lg 4 või selles märgitud piirangud

rakendust ja ei esine olukorda, mil normis oleksid nn ebavajalikud piirangud (kaebaja viide

põhiseadusevastasele olukorrale).

VangS § 651 lg 4 tulenevalt ei too distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas vastavate piirangute

äranäitamine või äranäitamata jätmine kaasa VangS §-dega 22, 31-311, § 32 lg-tega 1, 2 ja 3, §-dega

34-38, 41, 43 ja 46 antud võimaluste piiramist. Nendes sätetes nimetatud võimaluste piiramine

tuleneb kartsE.aristuse olemusest ja vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirja sätetest tulenevalt

kartsE.aristuse määramine. Seadusandja on loetlenud õigusnormis, missugused on vajalikud ja

võimalikud lisapiirangud seotult kartsE.aristusega. Need normid ei jää nö kasutamata ja kaebaja

ilmselgelt on ajanud segamini olukorrad, mis käsitlevad küsimust kuidas, neid piiranguid kajastada

siis, kui antakse välja distsiplinaarmenetluses isikut karistav haldusakt.

Riigikohus on eelnevalt viidatud lahendis selgitanud, et piirangute äramärkimise korral ei too

piirangute rakendamise põhjendamata jätmine kaasa karistamise käskkirjas nimetatud piirangute

tühistamist. Need piirangud on põhjendatud, kui kartsE.aristus on määratud õiguspäraselt. Kohtule

nähtuvalt on vangla püüdnud seda kaebajale vastuses selgitada ja kaebaja on ilmselt vastust valesti

mõistnud ning esitanud oma põhiseaduslikkuse taotluse. Õigusnormide esitamine seaduses ei saa

kuidagi rikkuda kaebaja õigusi, sj tuua kaasa vajadust nende nö ära jätmiseks seadusest. Normide

olemasolul saab kinnipeetav isik prognoosida, missuguste piirangutega tal tuleb kartsE.aristuse ajal

arvestada ehk mida toob endaga kaasa kartserireziimi kohaldumine. Teisalt saab kinnipeetav

kontrollida, ega administratsioon ei rakenda tema suhtes ülemääraseid piiranguid, kui kinnipeetav

kannab kartsE.aristust. Kui õigusnorm võimaldab selliselt ettenägevuse, ei saa see kohtu arvates

kuidagi kaebaja õigusi rikkuda. Riigikohus on muuhulgas eelviidatud lahendis kontrollinud sätte

põhiseaduspärasust ning andnud hinnangu p-s 30: Kolleegium on seisukohal, et kartsE.aristus kui

kinnipeetava suhtes kohaldatava distsiplinaarkaristuse liik on põhiseaduse § 11 mõttes

proportsionaalne ning ülalnimetatud piirangud, mis kartsE.aristusega automaatselt kaasnevad või

mida võib koos kartsE.aristusega kaalutlusõiguse alusel kohaldada, on põhiseaduse § 11 mõttes

proportsionaalsed, kuna nad tulenevad kartsE.aristuse olemusest. Kohtule ei nähtu, et käesolevaks

ajaks oleks õiguslikus olukorras midagi selliselt muutunud, et tekiks kahtlus õigusnormi

põhiseaduspärasuses.

Kaebaja taotlus tuleb jätta rahuldamata.

45. Kuivõrd vaideotsuse aluseks olev käskkiri on õiguspärane, siis puudub alus ka Tallinna Vangla

üksuse juhi vaideotsuse tühistamiseks. Kaebus jääb ka selles osas rahuldamata, kuna vaidemenetluses

ei ole kaebaja taandustaotlust esitanud ning selle faktiliste ja õiguslike asjaolude pinnalt tuleb lugeda

vaideotsus kaebaja õigusi mittE.kuvaks, siis tuleb see jätta jõusse.

46. Kuna kohus leiab, et menetlusnormide rikkumise määr ei ole selline, mis oleks kaasa saanud tuua

ebaõige otsustuse, siis jääb kaebus tervikuna rahuldamata.

47. HKMS § 108 lg 1 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus

jääb täies ulatuses rahuldamata, kannab menetluskulud kaebaja. Vastustaja ei ole taotlenud

menetluskulude hüvitamist. Seega jäävad menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

Karin Kalmiste

kohtunik