3-15-1468/19 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ruth Plaks, Maret Altnurme ja Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

01.03.2016, Tallinn

Haldusasja number

3-15-1468

Haldusasi

XX kaebus Sotsiaalkindlustusameti 03.03.2015 otsuse

nr 1002187 ja 11.05.2015 vaideotsuse nr 1.1-10/34

tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – XX

Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet, volitatud esindaja

Silvia Azojan

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 23.10.2015 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

XX apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tagastada XX-le apellatsioonkaebusele lisatud täiendavad tõendid.

2. Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 23.10.2015 otsus

haldusasjas nr 3-15-1468 muutmata.

3. Jätta apellatsioonimenetluse kulud menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o. hiljemalt 31.03.2016, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

(HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

3-15-1468

2(7)

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. XX (praeguse perekonnanimega X) sündis XX.XX.XXXX Kirovi oblasti Muhinski

sovhoosis (sünnitunnistus nr XXXXXXX,

tl 42). Eesti NSV Siseministeeriumi

Informatsioonikeskuse 22.06.1990 õiendi nr 26600 kohaselt oli XX isa YY kohtuväliselt välja

saadetud Tallinn-Nõmmelt ning ta viibis ajavahemikul 14.06.1941−21.09.1957 asumisel Kirovi

oblasti Kõrtšanski, Muhinski ja Zujevski rajoonides (tl 13). Tööraamatu (tl 9, tõlge tl 26)

kohaselt vallandati YY 19.05.1958 omal soovil Muhinski sovhoosist ning tema viimane tööpäev

seal oli 23.05.1958. YY võeti tööle Kohila sovhoosi 05.06.1958 (tl 9). ENSV Siseministeeriumi

17.06.1958 tõendi nr 9/3-2093 (tl 10, tõlge tl 25) kohaselt vabastati YY eriasumiselt ENSV

Siseministeeriumi ja ENSV Prokuratuuri 10.08.1957 korralduse alusel edasise kinnipidamise

ebaotstarbekuse tõttu. Kohila Vallavalitsuse 07.11.2005 elukohatõendi kohaselt oli XX elukoht

Venemaalt Eestisse elama asumisel 30.06.1958 PPP, Kohila alev, Rapla rajoon (tl 11). XX-le

on 20.04.2005 Sotsiaalkindlustusameti (SKA) poolt väljastatud represseeritu tunnistus nr 12819

(tl 42 pöördel).

2. XX esitas 06.02.2015 SKA-le pensioniavalduse (tl 35 pöördel-37) ja dokumendid

soodustingimustel vanaduspensioni määramiseks okupatsioonirežiimide poolt represseeritud

isiku seaduse (ReprS) § 12 p 1 alusel, taotledes soodustingimustel vanaduspensioni määramist

kolm aastat enne vanaduspensioniikka jõudmist.

3. SKA keeldus 03.03.2015 otsusega nr 1002187 (tl 3-4) XX-le soodustingimustel

vanaduspensioni määramisest kolm aastat enne vanaduspensioniikka jõudmist. XX on viibinud

asumisel 2 aastat 7 kuud ja 21 päeva ehk kaks täisaastat ReprS § 12 p 1 tähenduses. Tulenevalt

ReprS § 12 p-st 1 tekib XX-l seetõttu õigus soodustingimustel vanaduspensionile kaks aastat

enne vanaduspensioniiga, s.o 31.01.2016.

4. XX esitas 04.03.2015 SKA 03.03.2015 otsuse peale vaide, mille SKA jättis 11.05.2015

vaideotsusega nr 1.1-10/34 (tl 5-7) rahuldamata.

5. XX esitas 09.06.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse (tl 2-2 pöördel) SKA 03.03.2015

otsuse ja 11.05.2015 vaideotsuse tühistamiseks.

1) SKA-le esitatud dokumendid tõendavad kaebaja reaalselt asumisel olemist Kirovi oblastis

3 aastat ja 4 kuud, mis annab temale õiguse soodustingimustel vanaduspensionile alates

31.01.2015, s.o kolm aastat enne vanaduspensioniikka jõudmist.

2)

Kaebaja

sündis

XX.XX.XXXX

Kirovi

oblastis

väljasaadetu

lapsena.

ENSV

Siseministeeriumi 22.06.1990 õiendi kohaselt vabastati kaebaja isa asumiselt küll 21.09.1957,

kuid olles tuhandete kilomeetrite kaugusel, sai ta sellest teada alles südatalvel, kui oli võimatu

asuda teele kolme alla 8-aastase lapsega, teades sealjuures, et minna pole kuhugi. ENSV

Siseministeeriumi 17.06.1958 tõend kinnitab, et kaebaja peret ei oodatud Eestis, sest tõendist

nähtuvalt ei olnud see aluseks elamisloa saamisel. Reaalne võimalus Eestisse naasmiseks tekkis

1958. aasta maikuus, kui YY 1956. aastal vabanenud õemees oli leidnud Eestis töö- ja elukoha

nii endale kui kaebaja perele. YY tööraamatust nähtub, et tema viimane tööpäev Muhinski

sovhoosis oli 23.05.1958. Samast tööraamatust nähtub, et kaebaja isa oli Kohila sovhoosi tööle

võetud 05.06.1958. Seega pidi kaebaja pere Eestisse naasma ajavahemikus 24.05.−04.06.1958.

3-15-1468

3(7)

Eestisse naasnud represseeritud pidid ise endale otsima töö- ja elukoha. Kaebaja pere sai

elukoha ja sissekirjutuse Kohila alevisse PPP 30.06.1958, mida kinnitab Kohila Vallavalitsuse

tõend. Alles sellest tõendist nähtub reaalne võimalus Eestisse jäämiseks.

3) SKA on kaebaja õdedele arvestanud tööstaaži lähtuvalt pere naasmisest Eestisse 1957. aastal

(SKA 30.01.2007 otsus nr 31642/2 kaebaja õe HH pensioniõigusliku staaži arvestamise kohta,

tl 12). Jääb arusaamatuks, miks seda ei tehta kaebaja suhtes, kuna ka tema oli sel ajal laps ega

saanud üksi Eestisse tagasi tulla.

6. SKA palus vastuses (tl 30-31) jätta kaebus rahuldamata.

1) ReprS § 13 lg 1 p 5 reguleerib juhtumeid, kus asumisel sündinud lapsele anti luba ja reaalne

võimalus Eestisse naasmiseks varem kui vanematele. Praktikas on esinenud juhuseid, kui

sugulased on võtnud lapse enda juurde Eestisse, et võimaldada tal Eestis koolis käia, või on laps

saanud enne vanema asumiselt vabastamist täisealiseks ja naasnud Eestisse. Praktikas on ka

juhuseid, kus 15-16-aastased tulid Eestisse tagasi, kui vanemad veel asumisel viibisid.

Eelnimetatud juhtudel arvatakse asumisel sündinud lapse pensioniõigusliku staaži hulka

kolmekordselt mitte tema vanemate, vaid tema enda reaalne asumisel oleku aeg. Vastustaja

viitas Tallinna Ringkonnakohtu lahendile nr 3-12-1483 ning leidis, et tulenevalt

ReprS § 13 lg 1 p-st 5 kuulub üldjuhul staaži hulka vanema asumisel või kinnipidamisel oleku

aeg, kuid see aeg võib erineda juhtudel, mil lapsele anti luba ja võimalus Eestisse naasta

vanematest eraldi.

2) ReprS eelnõu (187 SE) seletuskirjast nähtuvalt on seadusandja tahteks võrdsustada asumisel

sündinud lapsed vanematega ja koos vanematega asumisele saadetud lastega. Seadusandja

eesmärk ei olnud anda vanemate asumise ajal sündinud lastele suuremaid soodustusi kui

vanematele või vanematega koos asumisele saadetud lastele. Seega oleks XX-l õigus asumisel

oleku aja arvamiseks pensioniõigusliku staaži hulka sama ajani kui tema isal YY-l. Eesti NSV

Siseministeeriumi Informatsioonikeskuse õiendist nähtuvalt vabanes YY asumiselt Kirovi

oblastis 21.09.1957. Kaebaja kirjeldatud asjaolud ei ole käsitatavad olukorrana, kus isikult oli

õigusvastaselt võetud õigus asuda elama Eestisse. Arvestades seda, et XX sündis

XX.XX.XXXX, viibis ta ReprS § 12 p 1 tähenduses asumisel 2 täisaastat ning tal tekib õigus

soodustingimustel vanaduspensionile 2 aastat enne vanaduspensioniiga 61 aasta vanuselt, s.o.

31.01.2016.

7. Tallinna Halduskohus jättis 23.10.2015 otsusega kaebuse rahuldamata.

1) Kuna kaebaja isa YY on ReprS § 2 lg 1 mõistes õigusvastaselt represseeritud isikuks ning

kaebaja sündis vanema asumisel olemise ajal, on tulenevalt ReprS § 2 lõikest 2 ka kaebaja

represseeritu. Kohus nõustus vastustaja otsuses esitatud põhjendustega ning leidis, et tulenevalt

ReprS § 13 lg 1 punktist 5 ei tule kaebaja asumisel viibimise aja hulka arvata aega kuni tema

perekonna reaalselt Eestisse naasmiseni. Kaebaja kirjeldatud asjaolud, miks Eestisse tuldi tagasi

Kohila Vallavalitsuse väljastatud elukohatõendil märgitud ajal, s.o 1958. aastal, ei ole ReprS-i

mõttes käsitatavad Eestisse naasmise reaalse võimaluse puudumisena. Kaebaja isa YY vabastati

asumiselt 21.09.1957 ja Eesti NSV Siseministeeriumi Informatsioonikeskuse 22.06.1990

õiendist ei nähtu, et temalt oleks vabastamisel õigusvastaselt võetud õigus asuda elama Eestisse.

XX-l on ReprS § 13 lg 1 p 5 järgi õigus asumisel oleku aja arvamiseks pensioniõigusliku staaži

hulka sama ajani kui tema isal YY-l, sest kaebajale ei ole antud luba ja võimalust Eestisse

naasmiseks vanematest eraldi. YY-le on riikliku pensionikindlustuse registri andmetel arvatud

kolmekordselt pensioniõigusliku staaži hulka periood 14.06.1941−21.09.1957.

2) SKA on tuvastanud, et Rapla osakonna 30.01.2007 otsusega nr 31642/ 2 (tl 12) kaebaja õele

HH-le kolmekordselt represseeritu staaži arvestamine perioodi 21.09.1957−23.05.1958 eest on

3-15-1468

4(7)

toimunud õigusliku aluseta (tl 53-53 pöördel). Riigikohus on oma praktikas selgitanud, et kuigi

haldusorgan võib oma püsiva praktikaga anda aluse õiguspärase ootuse tekkimiseks, ei saa

usalduse kaitset kohaldada eesmärgil jätkata ebaõiget halduspraktikat (RKHKo 3-3-1-53-04, p

13). Ka käesoleval juhul on SKA varasem praktika olnud ekslik ning sellise olukorra ilmnemisel

lasus haldusorganil kohustus viia oma tegevus vastavusse õigusaktidega. Ebaõige

halduspraktika jätkamist või laiendamist ei saa nõuda ka toetudes võrdse kohtlemise

põhimõttele (nt RKHKo 3-3-1-19-04, p 18; RKHKo 3-3-1-23-06, p 12).

3) Kuivõrd kaebuse väited ei anna alust SKA otsuse tühistamiseks ning kaebusest ei nähtu, et

vaideotsuse tühistamise nõue tugineks muudele asjaoludele kui need, millega kaebaja on

põhistanud otsuse peale esitatud kaebust, puuduvad alused ka vaideotsuse tühistamiseks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

8. XX palub 17.11.2015 apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 23.10.2015 otsuse

tühistada ja kaebuse rahuldada.

1) Kaebaja suhtes ei kohaldu ReprS § 13 lg 1 p 4, vaid ReprS § 13 lg 1 p 5, mis eristab selgelt

luba ja reaalset võimalust Eestisse naasmiseks. Luba ei ole samastatav reaalse võimalusega

Eestisse naasmiseks. Kaebaja isale YY-le anti luba Eestisse naasmiseks küll 21.09.1957, kuid

tal puudus reaalne võimalus Eestisse tulla, kuna naasmise eeldus on nii juriidiliselt kui faktiliselt

elukoha olemasolu. Kaebaja vanemate viibimine Venemaal kuni 1958. aasta juunini ei olnud

vanemate vaba tahe, vaid oli tingitud tagasitulekuks reaalse võimaluse puudumisest. ReprS §

13 lg 1 p 5 räägib pensionistaaži määratlemise kontekstis just kaebaja kui asumisel oleva

represseeritule sündinud lapse, mitte tema vanemate reaalsest võimalusest Eestisse naasmiseks.

Kaebaja oli Eestisse naasmisel 3-aastane, s.t. alaealine, mistõttu oli tema reaalne võimalus

naasmiseks vältimatult seotud vanemate tegeliku Eestisse naasmisega.

2) Vastustaja seisukoht, et ReprS § 13 lg 1 p 5 kuulub kohaldamisele vaid juhul, kui asumisel

sündinud lapsele anti luba ja reaalne võimalus Eestisse naasmiseks varem kui vanematele, ei

ole kooskõlas seaduse sõnastuse ega mõttega. Kaebajal ei saanud tekkida reaalset võimalust

Eestisse naasmiseks 21.09.1957, kuna ta oli siis 2-aastane ning ükski lapsevanem ei lase oma

last üksi Venemaalt Eestisse. ReprS § 13 lg 1 p-de 4 ja 5 sõnastuse erinevuse eesmärgiks võib

olla laste soodsamasse olukorda paigutamine võrreldes nende vanematega. Alaealiste puhul

tuleb arvestada, millal nad reaalselt said Eestisse tulema hakata sõltuvalt nende enda vanusest

ja vanematest, kuid täiskasvanud said hakata astuma samme Eestisse elama asumise õiguse

realiseerimiseks alates selle õiguse andmisest.

3) Kaebaja isal ei olnud võimalik saada tema vabanemise luba kätte viivitamatult pärast selle

tegemist 21.09.1957, vaid täiendav aeg kulus postkontorist selle kohale toimetamisele. Samuti

ei saanud ta jätta Siberisse oma kolme last. Kaebaja vanemad pidid arvestama sellega, et nad ei

leia kodumaale naastes elukohta ning valisid seetõttu Eestisse tulemiseks 1958. aasta

kevad-suve, mitte 1957. aasta südatalve. Kuna kaebaja isa naasis kodumaale 1958. aasta

maikuus, on ka temale ebaõiglaselt arvatud kolmekordselt pensioniõiguslikku staaži perioodi

14.06.1941−21.09.1957 eest. Tallinna Ringkonnakohtu lahendis nr 3-12-1483 kõne all olnud

aeg ei ole samastatav ajaga, mis kulus kaebaja isal oma pere ära toomisele Siberist kodumaale,

kus keegi neid ei oodanud.

4) Kaebaja palub lugeda tema küüditatuna Siberis oleku ajaks XX.XX.XXXX – 23.05.1958 ehk

3,4 aastat.

9. SKA palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastustaja jääb halduskohtule esitatud

selgituste juurde ega pea vajalikuks neid korrata.

3-15-1468

5(7)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta

rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea seetõttu

vajalikuks kõiki halduskohtu põhjendusi korrata (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks

apellatsioonimenetluses esitatud seisukohtadele selgitab ringkonnakohus järgmist.

11. Praeguses asjas puudub vaidlus selles, et kaebaja näol on tegemist ReprS § 2 lg-s 2

nimetatud represseerituga ehk ReprS § 2 lg-s 1 nimetatud isiku lapsega, kes sündis tema vanema

asumisel oleku ajal. Vastavalt ReprS § 12 p-le 1 on õigus soodustingimustel vanaduspensionile

riikliku pensionikindlustuse seaduse mõistes represseeritul, kellel on olemas vanaduspensioni

määramiseks nõutav pensionistaaž ning kes õigusvastaselt represseerituna on viibinud

kinnipidamiskohas või asumisel, samuti ReprS § 2 lg-s 2 nimetatud isikul – üks aasta enne

vanaduspensioniikka jõudmist iga kinnipidamiskohas või asumisel viibitud täisaasta kohta, ent

mitte varem kui viis aastat enne vanaduspensioniikka jõudmist. Represseeritud olemise aja

arvutamist pensioniõigusliku staaži hulka reguleerib ReprS § 13. ReprS § 2 lg-s 2 nimetatud

isikuid on käsitletud ReprS § 13 lg 1 p-s 5, mille kohaselt arvatakse Eestis omandatud

pensioniõigusliku staaži hulka ReprS § 2 lg-s 2 nimetatud isiku vanema asumisel või

kinnipidamiskohas oleku aeg kuni ajani, mil ReprS § 2 lg-s 2 nimetatud isikule anti luba ja

reaalne võimalus Eestisse naasmiseks, kolmekordselt.

12. Ringkonnakohus nõustub vastustaja ja halduskohtu seisukohaga, et ReprS § 13 lg 1 p 5 tuleb

mõista selliselt, et asumisel sündinud lapse pensioniõigusliku staaži hulka arvestatakse

kolmekordselt vanema asumisel oleku aeg või juhul, kui lapsele anti luba ja reaalne võimalus

Eestisse naasmiseks varem kui vanemale, tema reaalne asumisel oleku aeg. Teisisõnu reguleerib

nimetatud säte nii olukorda, kus asumisel sündinud lapsi saab pensioniõigusliku staaži

määratlemisel vaadelda sarnaselt nende vanemaga, sest neile ei olnud antud vanemast

eraldiseisvalt luba ja reaalset võimalust Eestisse naasmiseks, kui ka olukorda, kus luba ja

reaalne võimalus Eestisse asumiseks oli lapsele antud enne tema vanemat. Ringkonnakohtu

hinnangul saab selle sätte kohaldamisalasse kuuluda olukord, kus isikule oli väljastatud ametlik

luba, millega kaasnes reaalne võimalus Eestisse naasmiseks. Samuti tuleneb sätte sõnastusest

see, et kõnealune luba ja reaalne võimalus Eestisse naasmiseks pidi olema antud just

ReprS § 2 lg-s 2 nimetatud isikule ehk asumisel olnud isiku lapsele, mitte ReprS § 2 lg-s 1

nimetatud isikule endale. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kaebajale kui asumisel sündinud

lapsele sellist luba antud ei olnud ning ta naasis Eestisse samaaegselt oma vanematega. Seega

kohaldub kaebaja suhtes ReprS § 13 lg 1 p 5 see lauseosa, mille kohaselt arvatakse Eestis

omandatud pensioniõigusliku staaži hulka kolmekordselt ReprS § 2 lg-s 2 nimetatud isiku

vanema asumisel oleku aeg ning asjakohatud on kaebaja väited temal endal kui toona 2-aastasel

lapsel Eestisse naasmiseks reaalse võimaluse puudumisest. Kaebaja asumisel oleku ja

pensioniõigusliku staaži hulka arvatava aja kindlakstegemisel tuleb lähtuda tema represseeritud

isa YY asumisel oleku ajast ning ka Eestisse naasmiseks reaalse võimaluse olemasolu

hindamisel tuleb aluseks võtta just YY-l olnud võimalused.

13. Kaebaja isa kui asumisele saadetud isiku asumisel oleku aja kindlakstegemiseks annavad

juhised ReprS § 13 lg 1 p-d 2 ja 4. ReprS § 13 lg 1 p 2 kohaselt loetakse pensioniõigusliku staaži

hulka represseeritu õigusvastaselt vahi all, kinnipidamiskohas või asumisel oleku, sealhulgas

põgenemise

ja

hilisema

vahistamise

vaheline

aeg

kolmekordselt.

Vastavalt

ReprS § 13 lg 1 p-le 4 arvatakse pensioniõigusliku staaži hulka ka represseeritud isiku puhul

vahi alt, kinnipidamiskohast või asumiselt vabanemisele järgnenud aeg kuni Eestisse elama

asumise õiguse andmiseni, kui isikult oli õigusvastaselt võetud õigus asuda elama Eestisse,

kolmekordselt. ReprS § 1 lg-s 1 sätestatu kohaselt on ReprS-i eesmärk leevendada Eestit

okupeerinud riikide poolt 1940. aasta 16. juunist kuni 1991. aasta 20. augustini õigusvastastelt

3-15-1468

6(7)

represseeritud isikutele tekitatud ülekohut. Eelnevalt välja toodud sätetest nende koosmõjus

saab teha järelduse, et ReprS-i alusel annab soodustingimustel pensionile õiguse üksnes

ajavahemik, millal isikule kaasnesid õigusvastase represseerimise vahetud mõjud. Ka

ReprS § 13 lg 1 p 4 mõtteks saab pidada seda, et kui välja saadetud isik vabanes asumiselt, kuid

ilma Eestisse elama asumise õiguseta, saab aega kuni selle õiguse omandamiseni endiselt pidada

õigusvastaselt represseeritud oleku ajaks, mis annab õiguse ReprS-s sätestatud soodustustele.

Kui aga isik oli asumiselt vabastatud ilma okupatsioonivõimu poolsete piiranguteta Eestisse

naasta, oli tal edaspidiselt vaba võimalus ise oma viibimiskoha üle otsustada ning

represseerimisega kaasnevad mõjud olid tema suhtes lõppenud. Selliste piirangute puudumist

saab kohtu hinnangul samastada ReprS § 13 lg 1 p-s 5 ja § 2 lg-s 2 nimetatud reaalse

võimalusega Eestisse naasta. Kuigi ReprS § 13 lg 1 p-des 2 ja 4 ei ole kasutatud terminit

„reaalne võimalus Eestisse naasmiseks“, saab ReprS § 13 lg 1 p-s 4 kasutatud väljendist

„Eestisse elama asumise õiguse andmiseni“ ning seaduse mõttest järeldada, et tegemist on

samatähenduslike väljenditega, mille sisuks on okupatsioonivõimude poolt Eestisse naasmiseks

tehtavate takistuste lõppemine.

14. Asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja isa YY oleks asumiselt vabastatud Eestisse naasmise

õiguseta. Seega ei kohaldu asjas ReprS § 13 lg 1 p 4 ning puudub eraldiseisev vajadus hinnata,

kas ReprS § 13 lg 1 p 4 kohaldub ka ReprS § 2 lg-s 2 sätestatud isikute ehk asumisel sündinud

laste pensioniõigusliku staaži arvestamisel. Asjas kogutud tõendite pinnalt ei ole tuvastatav ka

see, et kaebaja perele oleks okupatsioonivõimude poolt pärast YY asumiselt vabastamist tehtud

otseseid takistusi Eestisse naasmiseks. Üksnes asjaolu, et kaebaja kirjelduste järgi arvestasid

tema vanemad Eestisse naasmise aja valikul sellega, et pere ei pruugi leida Eestis koheselt

elukohta ning sellest tulenevalt peaks tegemist olema ilmastikuoludelt soodsama aastaajaga, ei

saa pidada Eestisse naasmise reaalseks takistuseks. ReprS-i eesmärkidega ei ole kooskõlas

olukord, kus soodustingimustel vanaduspensionile annaks õiguse ka periood, mil välja saadetud

isikud olid okupatsioonivõimude poolt liikumise piirangutest vabastatud, kuid ootasid sobivat

aega Eestisse saabumiseks.

15. Vabariigi Valitsuse 10.01.2002 määruse nr 6 „Pensioniõigusliku staaži tõendamise kord“

(määrus nr 6) § 19 lg 1 kohaselt tõendatakse rehabiliteeritud isiku õigusvastaselt vahi all,

kinnipidamiskohas või asumisel oleku aega rehabiliteerimistunnistusega või muu

dokumendiga, millest nähtub isiku kohtuväline represseerimine või alusetult süüdimõistmine

ning õigusvastaselt vahi all, kinnipidamiskohas või asumisel oleku aeg. Kaebaja on SKA-le

koos pensioniavaldusega esitanud ENSV Siseministeeriumi 22.06.1990 õiendi nr 26600 (tl 13),

milles on sõnaselgelt kinnitatud, et kaebaja isa viibis asumisel kuni 21.09.1957.

Ringkonnakohtu hinnangul on tegemist määruse nr 6 § 19 lg 1 nõuetele vastava tõendiga, mille

alusel saab lugeda tuvastatuks kaebaja isa asumisel oleku aja. Asumisel oleku aja lõpu

teistsuguseks määratlemiseks ei anna alust ka kaebaja poolt apellatsioonkaebuses esitatud

väited selle kohta, et asumiselt vabastamise loa postkontorist kättesaamisele kulus täiendav aeg.

ENSV Siseministeeriumi 17.06.1958 tõendi nr 9/3-2093 pinnalt saab järeldada, et kaebaja isa

eriasumiselt vabastamise kohta anti korraldus juba 10.08.1957, s.o enam kui kuu enne

22.06.1990 õiendilt nr 26600 nähtuvat YY asumisel oleku aja lõppu. Seega ei saa kaebaja isa

ning ka kaebaja enda asumisel oleku aja piiritlemine ENSV Siseministeeriumi 22.06.1990

õiendist nr 26600 nähtuva kuupäevaga 21.09.1957 kaebaja olukorda mingil määral halvendada.

16. Eeltoodust tulenevalt saab ReprS § 13 lg 1 p 5 alusel kaebaja pensioniõigusliku staaži hulka

kolmekordselt arvata tema asumisel viibitud aja, mis algas tema sünniga XX.XX.XXXX ning

lõppes tema isa asumiselt vabastamisega 21.09.1957. Kuivõrd kaebaja viibis asumisel üle kahe,

kuid alla kolme täisaasta, ei olnud tal SKA-le 06.02.2015 pensioniavalduse esitamise ajaks

tekkinud ReprS § 12 lg 1 alusel õigust soodustingimustel vabanduspensionile. Vastavalt

ReprS § 12 lg-le 1 tekkis tal õigus minna soodustingimustel vanaduspensionile kaks aastat enne

3-15-1468

7(7)

vanaduspensioniikka jõudmist ehk 31.01.2016. Seega on SKA 03.03.2015 otsusega ja

11.05.2015 vaideotsusega õiguspäraselt jätnud kaebaja 06.02.2015 esitatud avalduse

soodustingimustel vanaduspensionile jäämiseks rahuldamata. Halduskohtu 23.10.2015 otsuse

peale esitatud apellatsioonkaebus tuleb jätta seetõttu rahuldamata ja halduskohtu otsus

muutmata.

17. Ringkonnakohus tagastab kaebajale apellatsioonkaebusele lisatud tõendid. Õiend nr 26600,

väljavõte YY tööraamatust, elukohatõend ning sünnitunnistus on haldusasja toimikus juba

olemas ning nende teistkordseks toimikusse liitmiseks puudub vajadus. Puudub vajadus ka

apellatsioonkaebusele lisatud kaebaja abielutunnistuse haldusasja materjalide juurde võtmiseks,

kuna poolte vahel puudub vaidlus, et XX kandis enne abiellumist nime X.

18. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega

jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude

väljamõistmist taotlenud, mistõttu jäävad ka vastustaja võimalikud menetluskulud

HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Ruth Plaks

/allkirjastatud digitaalselt/

Maret Altnurme

/allkirjastatud digitaalselt/

Virgo Saarmets