3-14-50705/24 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Einar Vene ja Agu Timmi

Otsuse avalikult teatavakstegemise

aeg ja koht

01.03.2016, Tartu

Haldusasja number

3-14-50705

Haldusasi

Andrey Egorovi kaebus Tallinna Vangla tekitatud

mittevaralise kahju eest hüvitise summas 4851

eurot väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 16.01.2015. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Tallinna Vangla apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Andrey Egorov

Vastustaja Tallinna Vangla

RESOLUTSIOON

1. Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

2. Tühistada Tartu Halduskohtu 16.01.2015. a otsus osas, millega halduskohus mõistis

Tallinna Vanglalt Andrey Egorovi kaskuks välja mittevaralise kahju hüvitise summas 1836

eurot. Teha vastavas osas uus otsus, millega mõista Tallinna Vanglalt Andrey Egorovi kasuks

välja mittevaralise kahju hüvitis 350 eurot, muutes halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt

käesoleva otsuse põhjendustele.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemise päevast, s.o hiljemalt 31. märtsil 2016.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kinnipeetav Andrey Egorov esitas 21.02.2014 Tallinna Vanglale ebapiisava kambripinnaga tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamise taotluse.

Tallinna Vangla ei lahendanud A. Egorovi kahju hüvitamise taotlust õigeaegselt ning lõpetas esitatud kahjunõudes

menetluse pärast A. Egorovi poolt kaebuse esitamist halduskohtule.

2. A. Egorov esitas 04.05.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju eest

hüvitise summas 4851 eurot väljamõistmiseks.

Kaebuse kohaselt viibis kaebaja Tallinna Vanglas perioodidel 19.08.2011 – 16.09.2011, 30.09.2011 – 16.12.2011,

13.01.2012 – 23.03.2012, 30.03.2012 – 20.02.2013, so ligikaudu 16 kuud ebapiisava põrandapinnaga kambrites.

Mittevaraline kahju seisneb selles, et Tallinna Vanglas viibimise ajal olid kambrid keskeltläbi 15 m2 suurused ning

sisaldasid nii inventari kui WC-d. Vaba põrandapinda oli kambris umbes 6,5 m2, kambris oli 5 vahistatut. Kambri

üldpindalast tuleb maha arvutada nii tualeti kui kambris oleva mööbli alune pind.

Kaebajal ei võimaldatud kordagi osaleda spordiüritustel ega külastada spordisaali. Ainus kehaline tegevus oli

jalutamine jalutusboksis koos teiste vahistatutega, kuid ka seal puudus spordiinventar. Jalutusboksi pind oli

ebapiisav, et 6 inimest saaks samaaegselt teha liikumis- või võimlemisharjutusi.

Alla 3 m2 isikliku ruumiga kambris hoidmisega alandati kaebaja inimväärikust ning põhjustati rohkem kannatusi

kui nõuetekohaste kinnipidamistingimuste korral võib tekkida. Pika ajaperioodi jooksul halbades tingimustes

hoidmine ilma võimaluseta end füüsiliselt koormata, on tekitanud liigesevalud ning see on käsitletav piinamisena.

Kitsastes tingimustes elamine põhjustas emotsionaalset pinget, mis avaldas mõju närvisüsteemile ja väljendus

närvilisuses.

Kaebaja pöördus suuliselt kontaktisiku poole seoses kambri kitsaste elamistingimustega ning taotles

ümberpaigutamist suuremasse kambrisse. Kontaktisik vastas, et Tallinna Vanglas ei ole suuremaid kambreid ning

viitas vangla sisekorraeeskirjale (VSkE), mille kohaselt peab kambris põrandapinda olema ühe kinnipeetava kohta

2,5 m2. Seega ei olnud otstarbekas esitada kirjalikku pöördumist ümberpaigutamiseks.

Tallinna Vangla rikkus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-t 3. Euroopa

Inimõiguste Kohtu (EIK) lahenditest tuleneb, et igal kinnipeetaval on õigus isiklikule ruumile, mille standardiks

Euroopas on 4 m2. Hüvitise määramisel tuleb juhinduda EIK praktikast. Õiglane hüvitis Tallinna Vanglas

ebainimlikes tingimustes viibimise eest 16 kuu jooksul on 294 eurot kuus, so 4851 eurot.

HALDUSKOHTU LAHEND

3. Tartu Halduskohtu 16.01.2015. a otsusega rahuldati A. Egorovi kaebus osaliselt

(resolutsiooni p 1) ja mõisteti Tallinna Vanglalt A. Egorovi kasuks välja mittevaralise kahju

hüvitis summas 1836 eurot (resolutsiooni p 2).

Kohtuotsuse kohaselt on kaebaja kohtule esitatud kaebuses põhjendanud oma kahju hüvitamise

nõuet ainult ebapiisavast kambri pinnast tulenevalt. Seetõttu jätab kohus tähelepanuta

vastustaja vastuses esitatud seisukohad kambri valgustuse, õhuniiskuse ja pesemise võimaluste

osas. Kaebaja on neid puudusi märkinud vanglale esitatud kahju hüvitamise nõudes, kuid mitte

kohtule esitatud kaebuses.

Kaebuse põhjendustest nähtuvalt on kaebaja ka võimaliku tervisekahju tekkimise seostanud

kambri tingimustega. Kaebaja viibis vastustaja andmetel Tallinna Vanglas erinevatel

perioodidel kokku 505 päeva. Kuni 16.01.2013 oli kaebaja vahistatu staatuses ja 16.01.2013

alates kuni 20.02.2013 süüdimõistetuna.

Vastustaja ei ole väitnud, et kaebaja kinnipidamistingimused oleksid EIK-i lahendis asjas Tunis

vs Eesti käsitletutest oluliselt erinenud. Seega ei saa vastustaja tegevuse õiguspärasust kaebaja

kinnipidamisel viimasele võimaldatud isikliku ruumi suuruse osas hinnata üksnes VSkE § 6

lg-s 6 sätestatud minimaalse põrandapinna (2,5 m2) nõude alusel. Kaebajale võimaldatud

isikliku ruumi suurust tuleb hinnata EIK praktika järgi nõutavaks peetava isikliku ruumi

miinimumstandardiga võrreldes. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta

kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes

tingimustes peeti.

Isikliku ruumi pindala arvutamisel tuleb kambri üldpindalast maha arvutada tualeti alune pind,

kuna tualett ei ole eluruumina kasutatav. Samas ei ole EIK oma praktikas kambri pindalast

maha arvanud mööbli alust pindala. Vastustaja andmete järgi on kaebaja viibinud kambris, kus

ühe isiku kohta oli isiklikku pinda alla 3 m2 (pind koos tualeti aluse pinnaga) 318 päeva.

Vastustaja vastuses toodud andmete järgi WC aluse pinna kambri pinnast mahaarvamisel

moodustab päevade arv, kus põrandapinda oli ühe isiku kohta alla 3 m2, kokku 459 päeva.

Seejuures 257 päeva viibis kaebaja tingimustes, kus kinnipeetava kohta oli põrandapinda alla

2,5 m2.. Nii on kaebaja viibinud 57 päeva järjest kambris nr 318, kus isiku kohta oli

põrandapinda 2,41 m2, 93 päeva kambris nr 316, kus oli põrandapind isiku kohta 2,48 m2 ning

162 päeva kambris nr 142, kus ühe isiku kohta oli põrandapinda 2,43 m2. Kambrites oli sel ajal

6 isikut. Seega jäi enamikel päevadel kaebaja isiklik ruum alla minimaalselt lubatavaks peetava

määra, milliseid kinnipidamistingimusi tuleb EIK praktika kohaselt pidada EIÕK art-st 3

tuleneva alandamise keeluga vastuolus olevateks.

Puudub vaidlus, et kaebaja viibis kinnistes kambrites vahistatuna 23 tundi ööpäevas, saades

kambrist välja ainult tunniajalisele jalutusele. Enamusel päevadel viibis kambrites üheaegselt 6

isikut, 162 päevast ainult 32 päeval on kambris olnud vähem kui 6 isikut, kuid ka juhul, kui

kambris on olnud 5 isikut, on vaba pind ühe isiku kohta jäänud alla 3 m2.

Kaebajal puudus võimalus spordiga tegeleda või spordisaali külastada. Asjaolu, et kambrisse

sai värsket õhku osaliselt avatava akna kaudu, et kambris oli vastustaja väitel piisavalt nii

loomulikku kui kunstlikku valgust, et kambris oli nõutav temperatuur, ei korva asjaolu, et isik

viibis vähemalt 23 tundi ööpäevas kambris, milles isiklikku pinda oli vähem nõutud

minimaalsest pinnast. Kaebaja ei viibinud neis tingimustes lühiajaliselt, vaid 505 päeva. Isiku

hoidmine kambris, mille pindala oli väiksem kui 3 m2 isiku kohta, ei olnud kooskõlas

inimväärikuse austamise nõudega.

Esitatud asjaolude pinnalt saab järeldada, et kaebaja ei oleks saanud oma tegevusega või

taotlustega mõjutada suurema ruumi tagamist kambris. Esmaste õiguskaitsevahendite

kasutamine või kasutamata jätmine ei takista hüvitise nõude rahuldamist.

Hindamist vajab ka vastustaja süü. Vastustaja oli teadlik ülerahvastatuse probleemist, samuti

EIK praktikast. Kohus möönab, et vabade kohtade puudumise tõttu võis kaebaja kinnipidamise

tingimuste parandamine olla keerukas ning, et enne 2013. a ei olnud EIK selgelt väljendanud

isikliku ruumi miinimumnõuet, kuid ei saa teha järeldust, et vastustaja ei oleks kaebaja õigusi

rikkunud. On usutav, et kambrite ülerahvastatus oli tingitud vanglate üldisest ruumikitsikusest.

Kaebaja pikaajaline kinnipidamine isikliku ruumi miinimumnõuet rikkuvates tingimustes oli

teadlik tegevus ja tuleb lugeda süüliseks vähemalt raske hooletuse vormis.

Määrav ei ole, kui suures ulatuses on EIK või siseriiklikud kohtud teistes asjades mittevaralise

kahju hüvitisi välja mõistnud. Kohus teeb individuaalse otsuse ja arvestab, et kaebaja oli 459

päeva paigutatud kambrisse koos sellise arvu kaaskinnipeetavatega, et tema isiklik ruum jäi

alla 3 m2, sealhulgas 257 päeval jäi isiklik ruum alla 2,5 m2. Ühe isiku põrandapinna sisse on

arvestatud ka kambris oleva mööbli alune pind, seega jäi reaalselt liikumiseks vaba ruum veel

väiksemaks. Kaebaja pidi vahistatuna sellisel pinnal viibima vähemalt 23 tundi ööpäevas.

Samas ei ilmnenud muid asjaolusid, mis oleksid võinud süvendada rikkumise mõju kaebajale

või mille kumulatiivne toime ühes isikliku ruumi vähesusega oleks kvalitatiivselt muutnud

kaebajale tekkinud mittevaralise kahju olemust. Kaebaja ei viibinud kõiki 162 päeva järjest

kambrites, kus põrandapind oli alla 3 m2, selle perioodi sees oli päevi, kus kambris viibis

vähem kui 6 kinnipeetavat või viibis kaebaja suurema põrandapinnaga kambrites. Kambrites

olid osaliselt avatavad aknad, kambrid oli piisavalt valgustatud, kambrites oli

sundventilatsioon, nõutava temperatuuri tagas keskküttesüsteem. Igal isikul oli oma voodikoht,

igas kambris oli eraldatud veega WC ja kraanikauss. Ei saa välistada, et kaebaja märgitud

liigesevalu, ärrituvus ja närvilisus võis tekkida ka seonduvalt pikaajalisest kinnisel režiimil

viibimisest, kus vaba ruumi isiku kohta oli alla 3 m2 või sellest vähesel määral rohkem.

Kaebajale tekitatud mittevaralise kahju eest kohaseks rahaliseks hüvitiseks on 4 eurot päeva

eest ehk 1836 eurot.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Tallinna Vangla esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada halduskohtu otsus osas,

millega kohus rahuldas kaebuse osaliselt ja mõistis Tallinna Vanglalt A. Egorovi kasuks välja

1836 eurot ning teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata. Menetluskulud jätta

kaebaja enda kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt leidis halduskohus, et Tallinna Vangla tegevus A. Egorovi kinnipidamisel oli

õigusvastane 459 päeval, kus vastustaja isiklik ruum kambris jäi alla 3 m2.

Vastustaja ei nõustu kohtu seisukohaga, et WC alla jääv pind tuleb kambri põrandapinna suuruse arvestamisel

välja arvata. Põrandapind ei tähenda ruumis olevat jalutamiseks vaba pinda, vaid ruumi põrandapinna suurust,

mille arvestamise aluseks on vastasseinte vaheline kaugus, seega ruumi üldpind. Kinnipeetavate kambritele on

sätestatud eluruumidele kehtestatud nõuded. Tallinna Vangla kambrites, kus paiknes A. Egorov vaidlusalusel

perioodil, asub WC kambris ning see on eraldiseisev ruum, mille saab uksega sulgeda, võimaldades privaatsuse ja

kohese tualeti kasutamise võimaluse. EIK-i lahendites on enamasti WC-pind arvatud kambripinnast välja seetõttu,

et see ei asunud kambris ja kinnipeetavad ei saanud seda igal hetkel kasutada.

Halduskohtule esitatud tabelist nähtuvalt on WC pinna üldpinna hulka arvutamise korral A. Egorovile

tagatud kõikidel Tallinna Vanglas viibitud päevadel üle 2,5 m2 põrandapinda. 24.12.2001 kuni 31.12.2013

kehtinud VSkE § 6 lg 6 kohustas vanglat tagama kambris kinnipeetavale vähemalt 2,5 m 2 põrandapinda. A.

Egorov oli Tallinna Vanglas paigutatud kambritesse, mis vastasid siseriiklikes õigusaktides sätestatud

põrandapinna ruutmeetritele, mistõttu ei ole kaebajat inimväärikust alandavates tingimustes hoitud ja vangla ei

rikkunud siseriikliku õiguse norme.

Nõustuda ei saa halduskohtu seisukohaga vastustaja süü kohta. Halduskohus jättis arvestamata, et inimõigustel on

ajas dünaamiline iseloom, mis tähendab, et teatud õiguste kaitse läheb aja jooksul rangemaks ja täieneb. Eestis

kuni 31.12.2013 kehtinud põrandapinna minimaalmäära 2,5 m2 ei saanud selle kehtestamise ajal pidada Euroopa

vangistusõiguse praktikat arvestades inimväärikust alandavaks. Tegemist oli põrandapinna suurusega, mida oli

Eesti vangide arvu ja vanglate võimalusi arvestades teoreetiliselt reaalne kinnipeetavale tagada. Arvestades seda,

et vangistustingumusi hinnatakse kogumis, ei riku ka täna ainuüksi 2,5 m2 kambri põrandapinda isiku kohta tema

õigusi. Eesti riik sai 2013. a teada, et alla 3 m2 kambripinda peetakse EIK praktikas EIÕK rikkumiseks ning

koheselt on astutud samme siseriikliku õiguse EIK praktikaga kooskõlla viimiseks. Alates 01.01.2014 tagatakse

kinnipidamisasutustes kinnipeetavatele vähemalt 3 m2 põrandapinda. Ehitatud on uued Tartu ja Viru Vanglad.

Kavas on uue Tallinna Vangla ehitus. Vähendatud on kinnipeetavate arvu. Ajal, mil A. Egorov viibis Tallinna

Vanglas, ei olnud vanglal võimalik talle tagada rohkem pinda. Tartu Vangla ja Viru Vangla mahutavusel on piirid,

mistõttu ei lahendaks olukorda neisse vanglatesse rohkemate kinnipeetavate paigutamine. Tallinna Vanglas

vähendati 2013. a kinnipeetavate arvu 145 võrra.

Nõustuda ei saa halduskohtu seisukohaga, et kaebaja ei oleks saanud oma tegevusega või taotlustega mõjutada

suurema ruumi tagamist kambris. Arvestades, et A. Egorov on esile toonud mitmeid asjaolusid, mis teda häirisid,

siis vähemalt mingis ulatuses oleks ta tõenäoliselt saanud talle tekitatavat kahju vähendada vastavate nõuete

esitamisega. A. Egorov ei ole rakendanud esmaseid õiguskaitsevahendeid, s.t püüdnud väidetud kahju tekkimist

ära hoida. A. Egorov ei esitanud vanglale pöördumisi, millest nähtunuks otseselt või olnuks võimalik välja lugeda,

et ebapiisav põrandapind kaebajale kaebuses kirjeldatud kannatusi põhjustaks. Seega järeldub, et Tallinna Vanglas

olles kaebajal ruumipuuduse osas pretensioone ei olnud. A. Egorovi kirjalikud pöördumised ei kinnita halduskohtu

poolt usutavaks peetud paljasõnalist väidet, et ta pöördus suuliselt vangla poole seoses ruumipuudusega. Seega

jättis halduskohus asjas olulise tähtsusega asjaolud välja selgitamata.

Halduskohus ei arvestanud hüvitise suuruse kindlaksmääramisel siseriikliku kohtupraktikaga ja mõistis välja

ebamõistlikult suure hüvitise. Halduskohus võttis hüvitise suuruse määramisel aluseks põrandapinna suuruse,

hindamata, kas muid kannatusi isikule tegelikkuses kaasnes või mitte. Alla 3 m2 isiklikku ruumi kambris ei saa

automaatselt aluseks võtta rahalise hüvitise väljamõistmisel. Olukorras, kus kinnipeetavale ei ole mingisuguseid

lisapiiranguid kaasnenud, ei saa 4 euro suurust päevamäära pidada õigustatuks. Mittevaralise kahju hüvitise

suuruse kindlaksmääramisel peab kohus juhinduma õiguse üldpõhimõtetest, ühiskonna heaolu tasemest ning

kohtupraktikast ning hüvitise suurus on ühiskonnas kokkuleppeline. Vaidlustatavast kohtuotsusest ei nähtu,

missugustest konkreetsetest kaalutlustest kohus juhindus hüvitise summa suuruse määramisel. Eesti ühiskonna

üldist jõukust arvestades ületab 1836 euro suurune hüvitis vanglas mitteviibivate inimeste õiglustunde piire.

5. A. Egorov leiab vastuses apellatsioonkaebusele, et apellatsioonkaebus tuleb jätta

rahuldamata ja Tartu Halduskohtu otsus muutmata.

Vastuse kohaselt leidis EIK lahendis Tunis vs Eesti, et tingimused, mis esinesid Tallinna

Vanglas, on ebainimlikud. Kaebaja viibis T. Tunisega sarnastes tingimustes.

Kaebaja ei nõustu vastustaja seisukohaga, et Eesti riik ei olnud tegevusetu ja astus konkreetseid

samme, et viia kehtiv õigus kooskõlla EIK praktikaga. EIK tugineb oma otsustes Piinamise ja

Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT)

raportitele. 05.03.2004 Eesti Valitsusele esitatud CPT raporti Tallinna Vanglat puudutavas osas

soovitab CPT Eesti ametivõimudel kiiresti kavandada ja jõuliselt ellu viia strateegia kohtade

arvu vähendamiseks Tallinna Vangla eelvangistusosakonnas, nii, et kambrisse paigutatakse

mitte rohkem kui 4 inimest. Selle soovituse eiramine Eesti Vabariigi justiitsministeeriumi ja

Tallinna Vangla poolt võimaldab tuvastada vähemalt kaudse tahtluse panna toime tegusid, mille

tõkestamiseks CPT on ellu kutsutud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu 16.01.2015. a otsus tuleb osaliselt tühistada ja

Tallinna Vangla apellatsioonkaebus osaliselt rahuldada. Ringkonnakohus tühistab halduskohtu

otsuse väljamõistetud hüvitise suuruse osas ja peab vajalikuks täiendada halduskohtu otsust

omapoolsete põhjendustega. Seoses apellatsioonkaebusega märgib ringkonnakohus järgmist.

7. Tallinna Vangla on vaidlustanud halduskohtu otsuse osas, milles halduskohus leidis, et WC

alune pind tuleb kambri põrandapinnast maha arvestada ja osas, millega halduskohus mõistis

kaebaja kasuks välja mittevaralise hüvitise 1836 euro suuruses summas.

8. EIK on kambri põrandapinna kaasuste puhul vahel asjaolusid refereerinud tualettruumi

pindala arvesse võtmata (nt asi nr 36059/12: Bordeniciu/Rumeenia, p-d 9-17), samas on teistes

asjades arvestanud kambripinda koos tualetiga (nt asi nr 29334: Lutsenko/Ukraina, p 117).

Samuti on EIK riive intensiivsuse hindamisel rõhutanud, et vaadeldav isiklik ruum hõlmab ka

WC ja mööblialust pinda ning käsitlenud riivet selle võrra intensiivsemana (nt asi nr 30112/04:

Petrenko/Venemaa, p 39). Seega ei tulene EIK praktikast, et ilma tualettruumi ja mööblialust

pinda arvesse võtmata peab iga kinnipeetava käsutuses igal juhul olema põrandapind vähemalt

3 m2 või, et soovitavalt võiks seda olla vähemalt 4 m2. Ringkonnakohus leiab, et tualettruumi

pind tuleb arvestada kambri üldpinna sisse. EIK on kinnipeetava kasutuses oleva isikliku

ruumiga seoses leidnud, et soovitatav minimaalne põrandapind on 4 m2 isiku kohta ning juhul,

kui põrandapinda isiku kohta on vähem kui 3 m2, tuleb ülerahvastust lugeda sedavõrd tõsiseks,

et selline olukord iseenesest kujutab EIÕK art 3 rikkumist (vt Ananayev/Venemaa (2012) p

145 ja Tunis/Eesti (2013) p-d 43-49).

9. Kuna ringkonnakohus leiab, et tualettruumi alune põrandapind tuleb arvestada kambri

põrandapinna sisse, siis on halduskohus alusetult leidnud, et kaebaja viibis 459 päeva kambris,

kus põrandapinda oli kinnipeetava kohta alla 3 m2. Seega lähtub ringkonnakohus vastustaja

toodud andmetest, mille kohaselt viibis kaebaja kambris, kus põrandapinda jäi alla 3 m2 318

päeval. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida ka asjaolu, et kaebaja ei viibinud kambrites,

kus põrandapind jäi kinnipeetava kohta alla 3 m2 pidevalt, vaid teatud ajaperioodide jooksul,

millest kõige pikem oli 93 päeva. Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et kaebaja viibis

kambrites, kus põrandapinda oli vähem kui 3 m2 ja mille osas tuleb lugeda vastustaja tegevust

õigusvastaseks, kokku 318 päeva.

10. Halduskohus on oma otsuse p-s 20 hinnanud vastustaja tegevuse süülisust ja lugenud selle

tõendatuks vähemalt raske hooletuse vormis. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu

põhjendustega. Peale selle on halduskohus õigustatult viidanud ka asjaolule, et 11.02.2010. a

otsuses Salakhudtinov/Venemaa on EIK selgitanud, et alla 3 m2 suurune põrandapind

kinnipeetava kohta on iseseisvalt EIÕK art 3 rikkumine. Seega pidi Eesti Vabariigil olema

teada, et väiksema põrandapinna eraldamine kinnipeetavale on inimõiguste rikkumine. Asjaolu,

et vastustajal puudus võimalus tagada kinnipeetavatele ettenähtud põrandapinda, ei vabasta

teda vastutusest kaebaja õiguste rikkumise eest. Mis puudutab vastustaja apellatsioonkaebuse

väidet, et kaebaja ei pöördunud vastustaja poole seoses ruumipuudusega, siis arvestades

vastustaja enda seiskohti, ei oleks vastustajal olnud võimalust tagada kinnipeetavatele rohkem

põrandapinda ja seega ei oleks esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine tõenäoliselt aidanud

kaebajal kahju ära hoida või vähendada (vt RKHKo 3-3-1-42-15, p 24).

11. Kuna ringkonnakohus erinevalt halduskohtust leiab, et kaebaja viibis mittevastava

põrandapinnaga kambrites 318 päeva halduskohtu poolt viidatud 459 päeva aseme4l, siis

kuulub ümberarvutamisele ka kaebaja kasuks väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitis.

Kindlasti oli halduskohtu jaoks hüvitise summa suuruse määramisel oluliseks asjaoluks, et

halduskohus leidis, et 257 päeval jäi tualettruumi aluse pindala mahaarvamisel kinnipeetava

isiklik ruum alla 2,5 m2. Kuna ringkonnakohus taolise seisukohaga ei nõustu, siis ei saa seda

asjaolu ka arvesse võtta. Halduskohus on õigustatult leidnud, et muud kambri tingimustele

esitatud nõuded olid täidetud. Samuti on halduskohus viidanud ka sellele, et kaebaja ei viibinud

kambrites, kus oli vähem põrandapinda kogu aeg, vaid selle perioodi sees oli ka päevi, kui

kambris viibis vähem kinnipeetavaid ja seega oli põrandapinna nõue täidetud.

12. Riigikohus on leidnud, et liikmesriigi kohtud ei pea määrama hüvitisi samas suuruses, kui

seda teeb EIK. Samas võib hüvitise määramisel arvestada muuhulgas riigi elatustasemega ja

üldise sissetuleku tasemega (RKHKo 3-3-1-42-15, p 26). Sellistel asjaoludel peab

ringkonnakohus mõistlikuks ja vajalikuks mõista Tallinna Vanglalt välja kaebaja kasuks

mittevaralise kahju hüvitis summas 350 eurot.

13. Kuna Tallinna Vangla oli riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel vabastatud

HKMS § 104 lg 10 alusel, siis asjas menetluskulud puuduvad.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/

Tiina Pappel

Einar Vene

Agu Timmi