1-15-10144/14 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. märts 2016. a, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-15-10144 Kohtukoosseis Maarika Kuusk, Mati Kartau, Aarne Sarjas Kriminaalasi U.N süüdistuses KarS § 121 lg 2 p-de 2,3 järgi lühimenetluses Vaidlustatud kohtulahend Viru Maakohtu (Narva kohtumaja) 21. jaanuari 2016. a otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Süüdistatav U.N, apellatsioon

RESOLUTSIOON

Jätta U.N apellatsioon Viru Maakohtu 21. jaanuari 2016. a otsuse peale läbi vaatamata.

Edasikaebamise kord: Määruse peale võib advokaadi vahendusel Tartu Ringkonnakohtu kaudu esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates vaidlustatavast kohtumäärusest teada saamisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. U.N anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 121 lg 2 p-de 2,3 järgi selles, et tema:

- olles isik, keda on varem kohtu poolt karistatud kehalise väärkohtlemise eest KarS § 121 järgi pani taas toime analoogilise kuriteo, kui viibides 13. juunil 2015. a kella 09:00 paiku alkoholijoobes aadressil XXX lõi tüli käigus oma ema O.K. t kehalise väärkohtlemise eesmärgil ukselauaga vastu keha. Oma tegevusega tekitas U.N kannatanule füüsilist valu;

- 17. juunil 2015 kella 18:00 paiku kasutas taas oma ema suhtes vägivalda, kui olles alkoholijoobes aadressil XXX haaras tüli käigus oma ema O.K. t kehalise väärkohtlemise eesmärgil juustest kinni ja tutistas. Oma tegevusega tekitas U.N kannatanule füüsilist valu.

2. KarS § 121 lg 2 p-de 2,3 Viru Maakohtu 21. jaanuari 2016. a otsusega tunnistati U.N järgi süüdi ja karistati 1 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusega. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra mõistes karistuseks 1 aasta vangistust.

3. mõistetud karistuse osas. Apellatsioonis taotletakse maakohtu otsuse tühistamist U.N-ile Maakohtu seisukoht karistuse osas oli järgmine.

Kohus märkis, et loeb kergendavaks asjaoluks puhtsüdamliku kahetsuse KarS § 57 mõttes. Karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Kohus arvestas, et U.N pani uue teo toime kohe pärast vanglast vabanemist, kus ta kandis karistust samalaadse kuriteo eest. Kohus ei pidanud võimalikuks kergemaliigilise karistuse, s.o rahalise karistuse mõistmist põhjendades seda asjaoluga, et U.N on varem korduvalt kriminaalkorras karistatud, sh vägivaldse teo eest vangistusega. Sellele vaatamata pani U.N karistuse kandmiselt vabanedes toime kaks uut episoodi KarS § 121 järgi. Ka rahalise karistusega ei ole võimalik saavutada karistuse erija üldpreventiivset eesmärki. U.N on võimalik mõjutada kuritegude toimepanemisest loobuma üksnes reaalse vangistusega. Seetõttu ei ole otstarbekas jätta karistus tingimisi kohaldamata või asendada vangistus üldkasuliku tööga. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks (RKKKo 1-1-99-06). Selliseid asjaolusid U.N puhul ei esine. Lähtudes U.N süü suurusest ja tema isikust ning võttes arvesse kannatanu arvamust, kes palus mitte karistada süüdistatavat rangelt, karistust kergendava asjaolu olemasolu ning raskendavate asjaolude puudumist, karistas kohus U.N sanktsiooniga, mis jääb oluliselt alla KarS § 121 lg-s 2 sätestatud vangistuse keskmist määra.

4. U.N esitas Viru Maakohtu otsusele apellatsiooni, taotledes uue otsuse tegemist, millega mõista talle mittevabadusekaotuslik karistus. U.N lubab täita kõiki kohtu poolt talle pandavaid nõudeid. U.Neiab, et karistus on liialt karm ega ole toimepandud teoga proportsionaalne. Ka prokurör taotles märksa leebemat, s.o mittevabadusekaotuslikku karistust. U.N möönab, et pani toime kuriteo, aga ei saa aru, miks peab võtma isikult vabaduse, kui on muidki karistuse alternatiive. Vabaduses on U.N naine ja alaealine laps, keda ta toetab. Tõsi, kindlat töökohta U.N ei ole, ent ta töötab pidevalt mitteametlikult ja töötasust jätkub perekonna ülalpidamiseks. Arvestama peaks sellega, et kohtus kannatanu, ema O.K. , teatas, et on toimunud leppimine ja praeguseks on suhted normaalsed. U.N ei ole uurimisest ega kohtust kõrvale hoidnud.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

5. apellatsiooni põhjendusi, olemasolevat kohtupraktikat

Ringkonnakohus, hinnates U.N ja võimalikku tulemust, leiab, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja tuleb KrMS § 326 lg 3 alusel jätta läbi vaatamata.

5.1. KrMS § 326 lg 3 näeb ette, et ringkonnakohus võib apellatsiooni määrusega jätta läbi vaatamata, kui kriminaalasja arutav kohtukoosseis üksmeelselt leiab, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu.

Riigikohus on määruses nr 3-1-1-49-10 (p 5) antud suunistes märkinud, et apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt teo õigusliku kvalifikatsiooni või karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta.

5.2. Maakohus leidis kogutud tõendeid kogumis hinnates, et U.N on toime pannud koosseisupärase, õigusvastase ja süülise kuriteo. Nimetatud osas ei ole apellatsioonimenetluses otsust vaidlustatud. Edasikaebuses ei vaidlustata ka maakohtu otsust U.N-ile mõistetud karistuse, 1 aasta pikkuse vangistuse osas. Apellatsioonis taotletakse, et ringkonnakohus tühistaks maakohtu otsuse U.N-ile mõistetud reaalse vangistuse osas ning jätaks selle tingimuslikult kohaldamata. U.N leiab, et karistuse täiendavat individualiseerimist võimaldavad perekonna ülalpidamise kohustus ja kannatanuga leppimine. Samuti leiab ta, et toimepandud tegude eest mõistetud karistus ei ole proportsionaalne.

5.3 RKKKo 3-1-1-99-06 p-s 16.2 märgitu kohaselt on süüdistatava karistusest tingimuslik vabastamata jätmine selline diskretsiooniotsus, mida kohus ei pea eraldi põhjendama ning kui kohus seda ei tee, ei ole tegemist KrMS § 337 lg 1 p 7 rikkumisega. Sellest järeldub üheselt, et mõistetud karistuse reaalne ärakandmine on karistusseadustiku regulatsiooni silmas pidades reegel ning karistusest tingimisi vabastamine sellest selgelt irduv erand, mille rakendamisele on seaduses seatud konkreetsed tingimused. Need tingimused oleksid KarS § 73 lg 1 ja § 74 lg 1 sõnastust silmas pidades järgmised – vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja/või süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks (vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn märkimisväärne eripära). Samuti on Riigikohus lahendis 3-1-1-99-06 asunud seisukohale, et tingimuslik vabastamine võib üldjuhul kõne alla tulla kergemate süütegude ja lühiajalisemate vangistuste puhul (p 18). Karistuse kandmisest osalise vabastamisega taotletakse eripreventiivset eesmärki: anda isikule, kelle täielik vabastamine karistuse kandmisest ei ole süü suuruse ja isikuomaduste tõttu põhjendatud, lühiajalise ehk šokivangistusega tõsine hoiatus.

5.4 Apellatsioonikohus on seisukohal, et käesolevas kaasuses ei esine erandlikke asjaolusid, mis iseloomustaksid toimepandud kuritegusid või U.N isikut selliselt, et tooksid kaasa tema karistuse tingimuslikult kohaldamata jätmise. U.N-ile esitati süüdistus ema korduvas kehalises väärkohtlemises. Hiljem ta küll kahetses süüd ja ka kannatanu on taotlenud kohtult süüdistatavale kergemat karistust, ent seda on kohus ka juba arvestanud karistuse mõistmisel, kui mõistis karistuse, mis on oluliselt alla sanktsiooni keskmist määra. Ehkki eraldivõetuna iseloomustab süü kahetsemine ja uurimisega koostöö süüdlase isikut positiivselt, välistab korduv kehaliste väärkohtlemiste toimepanemine siiski karistuse kohaldamise tingimuslikult. Apellatsioonikohus arvestab seejuures nagu maakohuski asjaolu, et U.N vabanes vahetult enne talle inkrimineeritavate süütegude toimepanemist vangistusest, kus ta samuti kandis karistust kehalise väärkohtlemise eest. Seega puudub apellatsioonikohtu hinnangul vähimgi võimalus karistuse individualiseerimiseks süüdistatava taotletud viisil, ehkki apellant on nüüdseks oma emaga leppinud ja praeguseks on suhted väidetavalt normaalsed ning tal on perekonna ees ülalpidamiskohustus.

5.5 Ringkonnakohus ei saa kohtupraktikat arvestades maakohtu otsusele etteheiteid teha – see vastab karistuse mõistmise põhistatuse nõuetele ning kohtuniku siseveendumuse kujunemine on konkreetse karistuse liigi ja määra valikul jälgitav. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga otsuses välja toodud argumentidel.

6. Ringkonnakohus leiab, et kuna apellatsiooniga taotletakse karistuspraktikaga igati kooskõlas oleva karistuse kergendamist, siis saab järeldada, et apellatsioonil puudub ilmselt edulootus ning tegemist on perspektiivitu edasikaebusega ning see tuleb KrMS § 326 lg 3 alusel jätta läbi vaatamata.

/allkiri/ /allkiri/ /allkiri/

Maarika Kuusk

Aarne Sarjas

Mati Kartau