3-15-372/43 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Maili Lokk ja Madis Ernits

Määruse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

01.03.2016, Tartu

Haldusasja number

3-15-372

Haldusasi

Dmitri Lorentsi kaebus Väike-Maarja vallasekretäri

04.02.2015. a vastuse nr 11-10/8-1 tühistamiseks ja

kaebaja valijate nimekirja lisamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 18.02.2015. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Dmitri Lorentsi apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Dmitri Lorents

Vastustaja Väike-Maarja Vallavalitsus

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus läbi vaatamata.

2. Tühistada Tartu Halduskohtu 18.02.2015. a otsus ning lõpetada asjas menetlus.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

saamisest arvates (HKMS § 235 lg 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla kinnipeetav kaebaja esitas Väike-Maarja Vallavalitsusele 04.02.2015

avalduse tema lisamiseks valijate nimekirja, et ta saaks hääletada 01.03.2015 toimuvatel

Riigikogu valimistel.

2. Väike-Maarja vallasekretär jättis 04.02.2015. a vastusega nr 11-10/8-1 kaebaja taotluse

valijate nimekirjas muudatuse tegemiseks rahuldamata.

3. Kaebaja esitas 13.02.2015 Väike-Maarja vallasekretäri asendaja kaudu Tartu Halduskohtule

kaebuse, milles palus kohtul jätta kohaldamata Riigikogu valimise seaduse (RKVS) § 4 lg 3

koosmõjus teiste sama seaduse sätetega, mis takistavad kinnipeetaval olla valija (eeskätt

RKVS § 22 lg 3), otsekohaldada Euroopa Inimõiguste Konventsiooni (EIÕK), tühistada

Väike-Maarja vallasekretäri 04.02.2015. a vastus nr 11-10/8-1 ja lisada kaebaja valijate

nimekirja, et ta saaks hääletada Riigikogu valimistel 01.03.2015.

Kaebaja leidis, et RKVS sätted, mis välistavad hääletamisõiguse teostamise Riigikogu

valimistel, on vastuolus EIÕK protokolli nr 1 art-ga 3. Eesti Vabariik on ratifitseerinud EIÕK

ja selle lisaprotokollid jõustunud seadusega. Seega on EIÕK Eesti Vabariigile siduv

välisleping ning Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 123 lg-st 2 tulenevalt vastuolu korral Eesti

seaduste või muude aktidega ülimuslik siseriikliku õiguse ees. Kohtul tuleb praegusel juhul

otsekohaldada EIÕK-d. Põhiseaduse kommenteeritud väljaandes on viidatud Euroopa

Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikale, mille kohaselt on üldine seadusest tulenev kõigi

karistatud kinnipeetavate aktiivse valimisõiguse piirang ebaproportsionaalne. EIK on

rõhutanud, et riikidel on õigus otsustada, kas valimisõiguse piiramise proportsionaalsust

hindab kohtunik igal üksikul juhul eraldi või nähakse see tagajärg ette karistusõiguslike

üldnormidega. Kaebaja leidis, et EIK järelduste järgi tuleb igal üksikjuhtumil eraldi kaaluda.

Kaebaja ei näe seost tema poolt toime pandud kuriteol ja hääletamisõiguse äravõtmisel.

Kaklus (olgugi et letaalse tagajärjega) ei muuda kaebajat kuidagi riigivastaseks. Kaebaja soov

hääletada ei ole kuidagi seotud karistusõigusega, vaid hoopis tsiviilõiguslike küsimustega.

Kaebaja on selle riigi sünnijärgne kodanik. Saab teha järelduse, et RKVS sätted, mis

välistavad vangistatud kinnipeetava hääletamise, on vastuolus põhiseadusega ning tulenevalt

PS § 152 lg-st 1 on kohtul õigus jätta seadusesäte kohaldamata ning rahuldada kaebus.

4. Väike-Maarja vallasekretär lisas kaebusele oma seisukoha, milles osutas RKVS § 4 lg-le 3

ja § 22 lg-le 3 ning asjaolule, et kaebaja on kohtu poolt süüdi mõistetud kuriteos ja kannab

vanglakaristust Tallinna Vanglas, ning leidis, et eeltoodu alusel pidi vallasekretär kaebaja

taotluse rahuldamata jätma.

5. Tartu Halduskohus jättis 18.02.2015. a otsusega kaebuse rahuldamata.

Halduskohus tuvastas, et kaebaja on Eesti Vabariigi kodanik, Riigikogu liikmete valimise

päeva ehk 01.03.2015. a seisuga vähemalt 18-aastane, tema elukohaks on rahvastikuregistris

märgitud Väike-Maarja vald ning ta on kohtu poolt süüdi mõistetud kuriteos ja valimispäevale

eelneva 30. päeva seisuga kannab valimispäevani vanglakaristust.

RKVS § 4 lg 3 kohaselt ei võta hääletamisest osa isik, kes on kohtu poolt süüdi mõistetud

kuriteos ja kannab vanglakaristust. RKVS § 22 lg 3 kohaselt ei kanta valijate nimekirja isikut,

kelle kohus on karistusregistri andmetel süüdi mõistnud kuriteos ja kes valimispäevale

eelneva 30. päeva seisuga kannab valimispäevani vanglakaristust.

PS § 57 lg 1 kohaselt on hääleõiguslik Eesti kodanik, kes on saanud kaheksateist aastat

vanaks. See säte on lähtekohaks hääletamisõigusele kui põhiõigusele (Eesti Vabariigi

põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne, 3. tr, 2012, § 57 kommentaarid 1, 5 ja 7). PS § 58,

mis reguleerib kõrgeima riigivõimu teostamist rahva poolt, sätestab, et seadusega võib piirata

nende Eesti kodanike osavõttu hääletamisest, kes on kohtu poolt süüdi mõistetud ja kannavad

karistust kinnipidamiskohtades. Seega näeb põhiseadus otsesõnu ette võimaluse kehtestada

kinnipeetavate hääletamisõiguse piirangu Riigikogu liikmete valimistel. Küll aga tuleb

põhiõiguste piiramisel arvestada PS §-st 11 tulenevat nõuet, et põhiõiguse riivel peab olema

legitiimne eesmärk ja riive peab olema proportsionaalne (vt nt RKPJKo 26.03.2009, 3411608,

p 28).

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on 22.01.2013. a määruses asjas

nr 34126-12 leidnud, et RKVS sätted, mille kohaselt ei saa hääletamisest osa võtta isik, kelle

kohus on kuriteos süüdi mõistnud ja kes kannab vanglakaristust, võivad olla vastuolus PS

§ga 57 koostoimes §-ga 11, nii nagu neid tuleb tõlgendada lähtuvalt EIÕK protokolli nr 1

artst 3, mille sisu on EIK täpsustanud kohtuasjades Hirst vs. Ühendkuningriik (nr 74025/01,

06.10.2005. a otsus), Greens ja M. T. vs. Ühendkuningriik (nr 60041/08 ja 60054/08,

23.11.2010. a otsus), Scoppola vs. Itaalia (nr 126/05, 22.05.2012. a otsus) ja Frodl vs. Austria

(nr 20201/04, 08.04.2010. a otsus).

EIÕK protokolli nr 1 art 3 sätestab, et protokolliosalised kohustuvad mõistlike ajavahemike

järel korraldama salajase hääletamisega vabu valimisi tingimustel, mis tagavad rahva vaba

tahteavalduse seadusandja valimisel. EIK on selgitanud, et ehkki esmapilgul paistab EIÕK

protokolli nr 1 art 3 sõnastuslikult erinevat teistest konventsiooniga tagatud õigustest, on EIK

asunud selle sätte ettevalmistavat tööd arvesse võttes ja sätet kogu konventsiooni kontekstis

tõlgendades seisukohale, et see sisaldab ka isiku hääletamis- ja kandideerimisõigust (EIK

02.03.1987. a otsus asjas nr 9267/81: Mathieu-Mohin ja Clerfayt vs. Belgia, p-d 46‒51).

Samas on EIK rõhutanud, et EIÕK protokolli nr 1 art-st 3 tulenevad õigused ei ole

absoluutsed (EIK suurkoja 06.10.2005. a otsus asjas nr 74025/01: Hirst vs. Ühendkuningriik,

p 60). EIK ei ole ülalviidatud lahendites pidanud kinnipeetavate hääletamisõiguse piiramist

iseenesest lubamatuks. EIK on sedastanud, et kinnipeetavate hääletamisõiguse piiramise

legitiimseks eesmärgiks võib olla soov ennetada kuritegusid, tõsta kodanikuvastutust ja

austust õiguskorra vastu ning tagada demokraatliku režiimi kohane funktsioneerimine ja

säilimine (EIK suurkoja 22.05.2012. a otsus asjas nr 126/05: Scoppola vs. Itaalia, p-d 90−91).

Küll aga on EIK tuvastanud EIÕK protokolli nr 1 art 3 rikkumise juhul, kui kinnipeetava

hääletamisõiguse piirangu proportsionaalsust ei ole kontrollitud, võttes arvesse kinnipeetava

karistuse pikkust, süüteo laadi ja tõsidust ning muid individuaalseid asjaolusid.

Karistusregistri andmetel tunnistati kaebaja Pärnu Maakohtu 13.09.2011. a otsusega

kriminaalasjas nr 1-11-6531 süüdi kuriteos karistusseadustiku (KarS) § 117 lg 1 ja § 118 p 1

järgi, st ettevaatamatusest surma põhjustamises ja tervisekahjustuse tekitamises, põhjustades

ohu kannatanu elule. Kaebajale mõisteti karistuseks kuus aastat vangistust kohustusega see

reaalselt ära kanda. Vangistuse alguseks loeti 02.02.2011 ning karistuse kandmine lõpeb

02.02.2017. Viidatud Pärnu Maakohtu otsuse kohaselt oli kaebaja enne selle otsuse tegemist

kolm korda kriminaalkorras karistatud, mh KarS § 186 järgi, st narkootilise ja psühhotroopse

aine ebaseaduslikule tarvitamisele kallutamise eest. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt jättis

Harju Maakohus 27.02.2014. a määrusega kohtuasjas nr 1-11-6531 kaebaja tingimisi enne

tähtaega vangistusest elektroonilise valve alla vabastamata. Määrus on jõustunud. Maakohus

märkis selles määruses, et kuriteo, mille toimepanemise eest kaebaja praegu vangistuses

viibib, näol on tegemist raske esimese astme kuriteoga ning kinnipeetav on oma käitumisega

näidanud üles ääretut jõhkrust ning ükskõiksust kaaskodanike elusse ja turvatundesse.

Tallinna Ringkonnakohus märkis samas asjas 09.04.2014 tehtud määruses, et kuigi

kinnipeetav viibib vangistuses esimest korda, on teda varem korduvalt kriminaalkorras

karistatud, millest järeldub, et tema suhtes varem kohaldatud karistused ei ole täitnud KarS §

56 lg-s 1 sätestatud karistuse eesmärki – mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude

toimepanemisest. Lisaks tõi ringkonnakohus välja, et kaebaja poolt toime pandud kuriteod on

oma olemuselt läinud raskemaks. Sama asja materjalide hulgas olevast kriminaalhoolduses

koostatud arvamusest nähtuvalt on kaebaja ka vangistuses käitunud agressiivselt ega ole

järginud üldtunnustatud viisakusreegleid, samuti on ta keeldunud koostööst kontaktisikuga.

Kohus leiab, et eeltoodut kogumis hinnates tuleb pidada õigustatuks ja proportsionaalseks

kaebaja suhtes kehtivat keeldu hääletada 01.03.2015 toimuvatel Riigikogu liikmete valimisel.

Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 44 lg 1 kohaselt võib isik kaebusega

halduskohtusse pöörduda üksnes oma õiguse kaitseks. Sellest sättest tulenevalt ei käsitle

kohus haldusasja lahendamisel asjaolusid ja olukordi abstraktselt, vaid teeb kindlaks, kas

kaebuses esitatud asjaoludel on rikutud konkreetse isiku õigusi. Kuna kohus leiab, et RKVS §

4 lg 3 ja § 22 lg 3 kohaldamine kaebaja suhtes ei ole vastuolus EIÕK protokolli nr 1 art-ga 3

ega põhiseadusega, puudub praeguse kaebuse lahendamisel vajadus ja alus tunnistada

vastavad RKVS sätted põhiseadusvastaseks ning jätta need kohaldamata.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

6. Kaebaja esitas 20.03.2015 Tartu Halduskohtu otsusele hiljem täiendatud

apellatsioonkaebuse (tl 50-55, 65-65p), milles taotleb kohustamiskaebuse muutmist

tuvastamiskaebuseks selliselt, et oleks võimalik tuvastada vastuolu EIÕK-ga ja läbi selle ka

vastuolu PS §-ga 3. Lisaks palub kaebaja muuta vastustajat selliselt, et vastustajaks oleks

Eesti Vabariik Väike-Maarja vallasekretäri kaudu. Kaebaja palub tunnistada

põhiseadusvastaseks ka seadusandja tegevusetus osas, millega siiani pole kohtutele antud

õigust otsustada hääleõiguse piirangu proportsionaalsuse üle.

Kaebaja selgitusel sai ta 18.02.2015. a otsuse kätte peale valimiste toimumist 04.03.2015.

Kaebaja väitel ei ole teda kunagi süüdi mõistetud KarS § 186 järgi, s.t narkootilise ja

psühhotroopse aine ebaseaduslikule tarvitamisele kallutamise eest. Kaebaja väitel ei ole teda

isegi mitte kahtlustatud seoses narkootilise või psühhotroopse aine käitlemisega. Tegemist oli

1999. aastal toime pandud kriminaalkoodeksi § 186 (Dokumendi, pitsati või stambi

võltsimine või võltsitud dokumendi, pitsati või stambi kasutamine) järgi karistatava teoga.

Kaebaja viitab seejuures Tallinna Ringkonnakohtu 21.02.2011. a määruse nr 1-11-1533

punktile 5, Justiitsministeeriumi kantsleri M. Sarapuu 26.02.2014. a vastusele nr 9-2/13-

10598-2, Pärnu Maakohtu 24.03.2005. a otsusele nr 1-100/2005 ja Tallinna Halduskohtu

14.11.2013. a määruse nr 3-13-2096 punktile 4.

Seoses etteheitega kontaktisikuga koostööst keeldumise osas väidab kaebaja, et tegemist oli

ametnikupoolse võimu kuritarvitusega isiku poolt, kes enam vanglasüsteemis ei tööta.

Kaebajal selles süüd polnud. Kaebaja väitel on tema kontaktisik A. Skorodunov valmis seda

tunnistama.

Kaebaja leiab, et tema hääletamisõigust on ebaproportsionaalselt piiratud. Riigikogu koosseis

valitakse neljaks aastaks. Kaebaja karistusaeg lõpeb 02.02.2017, seega veedab kaebaja

vabaduses rohkem kui 50% ajast, mil on võimul 2015. a märtsis valitud Riigikogu koosseis.

Edasi osutab kaebaja sellele, et Harju Maakohus on 12.03.2015. a määrusega nr 1-11-6531

kaebaja ennetähtaegselt vabastanud.

Kaebaja selgitab, et menetluse jätkamine on oluline tema enda jaoks. Kaebaja leiab, et

halduskohtu otsus rikub tema au ja väärikust, kuna seal on ekslikult kirjas, et ta on mõistetud

süüdi narkootilise ja psühhotroopse aine ebaseadusliku käitlemise eest. Kaebaja tunneb ennast

seetõttu alandatuna.

05.04.2015 kohtule esitatud kaebuse täienduses selgitas kaebaja, et kuna valimised on läbi,

nõustub ta menetluse jätkamisega tuvastuskaebusena. EIK tõlgenduste kohaselt peavad

seadusandja valimistel saama hääletada ka kinnipidamisasutuses viibivad süüdi mõistetud

isikud.

Kaebaja väitel seisneb tema põhjendatud huvi kahjunõude esitamises selle eest, et ta ei saanud

hääletada, kui ka selle eest, et talt võeti võimalus vaidlustada Tartu Halduskohtu lahend.

Samuti soovib ta saada hüvitist au ja väärikuse teotamise eest, sest ta ei ole kunagi olnud

seotud või süüdi mõistetud narkokuritegudes.

Vastustaja muutmise osas selgitab kaebaja, et vallasekretär ei saa olla vastustaja

tuvastuskaebuses. Vallasekretär tegutses õiguskuulekalt ning järgis seadust. Vastustajaks saab

olla Eesti Vabariik, kuna lõppkokkuvõttes on kaebaja eesmärk saavutada kohtulahend, milles

jäetakse kohaldamata Eesti Vabariigi seadus, mis on vastuolus EIÕK esimese protokolli

artikliga 3 (Õigus vabadele valimistele) ja läbi selle ka PS §-ga 3 ning saada õigus osaleda

seadusandja valimistel hääletajana.

7. Kaebaja palub apellatsioonkaebusele esitatud vastuses (tl 80-80p) jätta apellatsioonkaebus

rahuldamata.

Kaebaja on tuvastamiskaebuse põhjendatud huvina märkinud soovi esitada kahju hüvitamise

nõue pärast vaidlustatud toimingu õigusvastasuse tuvastamist. HKMS § 45 lg 2 kohaselt

hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus ei anna õigust tuvastamiskaebuse esitamiseks,

kui hüvitamiskaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu. Käesoleval juhul viitab kaebaja tulevikus

mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamisele, kuid ei ole täpsemalt formuleerinud, milles

seisneks hüvitus selle eest, et ta ei saanud 2015 Riigikogu valimistel hääletada.

Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg-s 1 sisalduv loetelu on ammendav ja muudel juhtudel

mittevaralise kahju hüvitamine lubatud ei ole.

Mittevaralise kahju tekkimist peab tõendama kannatanu. Mittevaralise kahju tekkimist peab

olema võimalik objektiivselt hinnata. Seetõttu tuleb kaebuses märkida, millise konkreetse

õigusvastase toiminguga seoses on kahju tekitatud ja milline on kahju olemus. Seega

mõjutavad mittevaralise kahju kui kohtu diskretsioonis oleva summa väljamõistmist

kannatanu taotluse põhjendatus, eeskätt oskuslik põhjusliku seose tõendamine, aga ka

kohtupraktika muudes sarnastes asjades, ja rikkumise raskus.

Avaliku võimu kandja vabaneb RVastS § 13 lg 3 järgi mittevaralise kahju rahalise hüvitamise

kohustusest, kui ta tõendab, et kahju põhjustanud avalikku ülesannet täitnud isik ei olnud

väidetava kahju tekitamises süüdi. Vastustaja järgis seadust.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta läbi vaatamata, halduskohtu otsus

tuleb tühistada ja asjas tuleb menetlus lõpetada.

9. Esmalt selgitab ringkonnakohus välja, mida kaebaja apellatsioonimenetluses soovib ning

kuidas seda nõuet menetluslikult kvalifitseerida. HKMS § 2 lg 4 ls 2 järgi tõlgendab kohus

menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest. Kaebaja

kahest kohtule esitatud avaldusest on võimalik aru saada, et kuigi 2015. a valimised on

möödas, soovib ta menetluse jätkumist valimisnimekirja kandmata jätmise õigusvastasuse

tuvastamise vormis. Muudetud nõue kujutab endast tuvastamiskaebust. Tuvastamiskaebuse

menetluse raames taotleb kaebaja põhiseaduslikkuse järelevalvet ning Eesti Vabariigi

kaasamist menetlusse. Halduskohtumenetluse seadustik näeb ette, et selline nõude muutmine

peab olema lubatav.

10. Riigikohus käsitles olukorda, kus haldusakt oli täielikult ammendunud, ning leidis, et

sellises olukorras tuleb kohaldada HKMS § 152 lg 1 p 4 ja lg-t 2 analoogia alusel (RKHKo

13.11.2014, 3-3-1-44-14, p 12). HKMS § 152 lg 1 p 4 kohaselt lõpetab kohus määrusega

menetluse, kui kaebuses vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud või kaebuses nõutav

haldusakt on antud või toiming tehtud. HKMS § 152 lg 2 sätestab, et kohus ei lõpeta

menetlust eelviidatud sätte alusel, vaid jätkab menetlust haldusakti õigusvastasuse

tuvastamiseks, kui see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks ja kaebaja seda taotleb.

Ringkonnakohus leiab, et nimetatud analoogiat tuleb laiendada ka käesolevale olukorrale.

Käesolevas olukorras on kaebaja soov saada kantud 2015. a Riigikogu valimiste valijate

nimekirja ammendunud, kuna valimispäev on möödas. Seega tuleb ka valimisnimekirja

kandmisest keeldumise õigusvastasuse tuvastamise nõude lubatavust hinnata HKMS § 152 lg

1 p 4 ja lg 2 analoogia alusel.

11. Eelnevast lähtuvalt saab õigusvastasuse tuvastamisele üle minna vaid kaebaja taotlusel ja

tema põhjendatud huvi korral (nt seoses võimaliku kahju hüvitamise nõudega). Kui kaebaja ei

taotle sellises olukorras õigusvastasuse tuvastamist või ei ole tal selleks põhjendatud huvi,

tuleb menetlus analoogia korras HKMS § 152 lg 1 p 4 ja lg 2 alusel lõpetada (vrd RKHKo

13.11.2014, 3-3-1-44-14, p 12). Kaebaja on esitanud tuvastamiskaebusele ülemineku taotluse.

Määravaks on seega, kas tuvastamiskaebuse menetlemine on vajalik kaebaja õiguste kaitseks.

12. Kaebaja on apellatsioonkaebuses selgitanud, et menetluse jätkamine on oluline tema enda

jaoks. Kaebaja leiab, et halduskohtu otsus rikub tema au ja väärikust, kuna seal on ekslikult

kirjas, et ta on mõistetud süüdi narkootilise ja psühhotroopse aine ebaseadusliku käitlemise

eest. Kaebaja tunneb ennast seetõttu alandatuna. Kaebuse täienduses on kaebaja lisanud, et

põhjendatud huvi seisneb kahjunõude esitamises selle eest, et ta ei saanud hääletada, kui ka

selle eest, et talt võeti võimalus vaidlustada Tartu Halduskohtu lahend. Samuti soovib ta saada

hüvitist au ja väärikuse teotamise eest, sest ta ei ole kunagi olnud seotud või süüdi mõistetud

narkokuritegudes. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et kohtule teadaolevalt ei ole

kaebaja tõepoolest süüdi mõistetud narkootilise ega psühhotroopse aine käitlemisega seotud

süütegude eest. Kahetsusväärselt on Pärnu Maakohtu 13.09.2011. a otsusesse nr 1-11-6531

sattunud viga, mida halduskohus on vaidlustatud otsuses kontrollimata korranud. See nähtub

Tallinna Halduskohtu 14.11.2013. a määruse nr 3-13-2096 punktist 4 ja Tallinna

Ringkonnakohtu 21.02.2011. a määruse nr 1111533 punktist 5.

13. Eelnev ei põhjenda aga kuidagi kaebaja huvi tuvastamisnõude menetlemiseks.

Ringkonnakohus juhib kaebaja tähelepanu sellele, et määravaks on põhjendatud huvi

valimisnimekirja kandmata jätmise õigusvastasuse tuvastamise ja mitte halduskohtu eksimuse

ega halduskohtu otsuse hilinenud kättetoimetamise osas. Ringkonnakohus leiab, et osas,

milles kaebaja soovib saada hüvitist valimisnimekirja kandmata jätmise õigusvastasuse eest,

on kahju hüvitamise nõue ilmselgelt perspektiivitu. HKMS § 45 lg 2 lause 3 järgi ei anna

hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus õigust tuvastamiskaebuse esitamiseks, kui

hüvitamiskaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu. EIK on kohtuasjas Greens ja M.T. vs.

Ühendkuningriik (EIKo 23.11.2010, 60041/08 ja 60054/08, p 97) asunud seisukohale, et

karistuslik kahjuhüvitis ei ole sellisel juhtumil põhjendatud, kui isikut ei ole

konventsioonivastaselt kantud valijate registrisse. Ringkonnakohus leiab, et ka siseriikliku

õiguse järgi ei ole rahaline hüvitis valimisõiguse teostamise õigusvastase takistamise

hüvitamiseks kohane meede. Seega ei ole kolleegiumi arvates menetluse jätkamine vajalik

kaebaja poolt väidetud huvide kaitseks. Kuna kaebaja võimalik hüvitamiskaebus on

ringkonnakohtu hinnangul ilmselgelt perspektiivitu, siis puudub kaebajal põhjendatud huvi

Väike-Maarja vallasekretäri 04.02.2015. a vastuse nr 11-10/8-1 õigusvastasuse tuvastamiseks.

Ringkonnakohus selgitab, et juhul, kui halduskohtu otsuse kättetoimetamine hilines vangla

tegevuse tõttu, oleks see tulnud ettenähtud korras eraldi toiminguna vaidlustada.

14. Kuigi kaebaja ei ole ühelgi teisel alusel põhjendatud huvi märkinud, peab ringkonnakohus

vajalikuks lisada, et kuna kaebaja on vanglast vabanenud, ei saa kaebajal esineda ka

preventiivset huvi käskkirja õigusvastasuse tuvastamiseks. Seda, et karistuse ärakandmisel ei

saa vangla toimingu õigusvastasuse tuvastamine kaasa aidata eesmärgi saavutamisele, vältida

vangla jätkuvat või korduvat õigusvastast tegevust, on selgitanud ka Riigikohus, kes asus muu

hulgas seisukohale, et preventiivset huvi tuleb kontrollida ka kohtulahendi tegemise aja

seisuga (RKHKo 28.05.2014, 3-3-1-8-14, p-d 11, 12). Kuigi käesolev kaasus puudutab valla

tegevust, on vabanenud kinnipeetava puhul preventiivse huvi jaatamine ka käesoleval juhul

välistatud.

15. Eelnevast tulenevalt korrigeerib ringkonnakohus oma varasemat seisukohta kaebuse

nõude muutmise lubatavuse osas ega luba kaebuse muutmist ning lõpetab kaebaja nõude osas

HKMS § 152 lg 1 p 4 ja lg 2 alusel menetluse. HKMS § 200 p 5 kohaselt on ringkonnakohtul

apellatsioonkaebuse lahendamisel õigus tühistada määrusega halduskohtu otsus osaliselt või

täielikult ja lõpetada asja menetlus. Halduskohtu otsus tuleb Väike-Maarja vallasekretäri

04.02.2015. a vastuse nr 11-10/8-1 tühistamisnõude ja kaebaja valijate nimekirja lisamiseks

kohustamisnõude rahuldamata jätmise osas tühistada ning menetlus lõpetada.

16. Kaebaja on tasunud halduskohtule esitatud kaebuselt riigilõivu 15 eurot ning

ringkonnakohtule esitatud apellatsioonkaebuselt riigilõivu 15 eurot. HKMS § 104 lg 5 p 4

kohaselt tagastatakse tasutud riigilõiv, kui kohus lõpetab menetluse HKMS § 152 lg 1 p 4

alusel. HKMS § 104 lg 8 ls 2 järgi tagastatakse rohkem tasutud riigilõiv isiku nõudel.

Kaebajal on riigilõivuseaduse (RLS) § 12 ja § 15 lg 1 p 3 alusel võimalik enam tasutud

riigilõiv kohtult tagasi taotleda kahe aasta jooksul selle aasta lõpust, millal riigilõiv tasuti.

Vastavalt RLS § 12 lg-le 2 tuleb riigilõivu tagastamise taotlus esitada kirjalikult, märkides

ühtlasi informatsioon tasutud riigilõivu kohta ning andmed arvelduskonto kohta, kuhu

soovitakse riigilõivu tagastamist.

Tiina Pappel

Maili Lokk

Madis Ernits

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/