3-14-52083/28 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Madis Ernits, Maili Lokk, Tiina Pappel

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

29.02.2016, Tartu

Haldusasja number

3-14-52083

Haldusasi

Nikolai Lebedevi kaebus Tartu Vangla vastu

mittevaralise kahju hüvitamiseks ja isikliku abistaja

määramiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 04.06.2015. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Nikolai Lebedevi apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Nikolai Lebedev

Vastustajad Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 04.06.2015. a otsus

muutmata, asendades halduskohtu otsuse p-des 19 ja 21 toodud põhjendused N.

Lebedevi kaebeõiguse kohta ringkonnakohtu otsuse põhjendustega.

2. Jätta Nikolai Lebedevi menetluskulud Eesti Vabariigi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 30.03.2016 (k.a) (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. N. Lebedev esitas 17.02.2014 Tartu Vanglale taotluse, milles ta taotles mittevaralise

kahju hüvitamist summas 500 eurot selle eest, et määratud abistajat ei paigutatud

tähtajaliselt temaga samasse kambrisse ja ta ei saanud vältimatut abi. N. Lebedevi

väitel temale määratud isiklik abistaja viidi 14.02.2014 kartserisse ning kuigi talle

määrati uus abistaja, ei paigutatud teda N. Lebedeviga ühte kambrisse, mistõttu ta jäi

hätta oma igapäevatoimingutega tegelemisel. N. Lebedev palus alustada

distsiplinaarmenetlust ametnike suhtes, kelle pädevusse kuuluvad ümberpaigutamised,

kuna seda ei tehtud koheselt, kui käskkiri anti. Veel märkis N. Lebedev, et püüdis

alates 14.02.2014 kutsuda meedikut vältimatu abi saamiseks, sest ta ei saanud kaks

ööpäeva magada suurte valude tõttu jalgades ja maos.

2. N. Lebedev esitas 02.07.2014 taotluse, milles ta taotles kahju hüvitamist summas 1000

eurot tema piinamise ja alandamise eest. N. Lebedevi väitel alates 18.06.2014 ei ole ta saanud

isikliku abistaja puudumise tõttu käia inimlikult duši all ja kasutada WC-d, ka on ta mitmeid

kordi kukkunud, mille tagajärjel on ära löönud pea, ega ole saanud käia kirikus.

3. N. Lebedev esitas 23.07.2014 taotluse, milles ta taotles kahju hüvitamist tema piinamise,

inimväärikuse alandamise ja ebaseadusliku kohtlemise eest summas 2000 eurot ja iga

viivitatud päeva eest 50 eurot. N. Lebedevi väitel ratastoolist WC potile ümberistumisel

kukkus ta pea katki ning 22.07.2014 vigastas paremat kätt, mis pandi kipsi. N. Lebedev

märkis, et ta on alates 18.06.2014 pöördunud vangla poole abilise küsimuses, kuna ta on raske

puudega invaliid ja liigub ainult ratastoolis, kuid vangla arvates saab ta igapäevaste

toimingutega ise hakkama. N. Lebedevi väitel on tal tasakaaluhäired ja ta ei suuda iseseisvalt

istuda WC potile ega dušitoolile, mistõttu on ta üle kuu aja pesemata.

4. Tartu Vangla jättis 01.09.2014. a otsusega nr 1-13/201-2 N. Lebedevi kahju hüvitamise

taotlused rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt ei ole N. Lebedev kahju hüvitamise

taotlustes toonud välja ühtegi kahjulikku tagajärge, mis oleks talle saabunud ning kahe

abistaja vahele jäävatel päevadel oli tagatud kambri korrasolek ja söögi kättetoimetamine.

Vangla leidis, et invakambri spetsiaalselt kohandatud sisustus võimaldab seal viibivatel

isikutel iseendaga võimalikult efektiivselt hakkama saada. Vangla ei pidanud tõeseks N.

Lebedevi väidet, et talle ei ole arstiabi osutatud ning ta pidi piinlema valudes, kuna juba

13.02.2014 olid N. Lebedevile määratud ravikapslid maovalude leevendamiseks ja

14.02.2014 sai ta jalavalu vastu valuvaigistit. Vangla leidis, et ei ole õigusvastaselt käitunud

ega ole N. Lebedevi väärikust alandanud, vaid N. Lebedevi enda soovimatus olla abistatud

isiku poolt, kes temale ei meeldi, ei ole käsitletav vangla poolt õiguste rikkumisena. Veel

märkis vangla, et ametniku suhtes distsiplinaarmenetluse algatamine ei puuduta N. Lebedevi

õigusi, mistõttu puudub tal subjektiivne õigus nõuda ametniku suhtes distsiplinaarmenetluse

algatamist.

5. Tartu Vangla jättis 07.08.2014. a vastusega nr 6-24/5260-2 läbi vaatamata N. Lebedevi

01.08.2014 taotluse isikliku hooldaja määramiseks, kuna kinnipeetavale oli korraldatud toidu

paigutamine elukambrisse, elukambri koristamine kinnipeetavast elusektsiooni koristaja

poolt, voodipesu vahetamine kinnipeetavast pesuvahetaja poolt ning elukambri tualettruum on

varustatud abivahenditega, mis võimaldavad iseseisvalt sooritada hügieeniga seotud

protseduure.

6. N. Lebedev esitas 12.08.2014 Tartu Vanglale vaide, milles ta vaidlustas temale abistaja

määramisest keeldumist. N. Lebedevi väitel ei saanud ta iseseisvalt istuda ratastoolist ümber

dušitooli või tualettpotile, liikuda pikki vahemaid nagu elukambrist meditsiiniosakonda,

kirikusse või raamatukokku ning elukambrit ei koristata regulaarselt, seega käib tema suhtes

piinamine ja ebamõistlik kohtlemine, mille tulemusena ta praktiliselt igapäevaselt kukub.

7. Tartu Vangla jättis 12.09.2014. a vaideotsusega nr 1-11/389-2 N. Lebedevi vaide

rahuldamata. Vangla väitel andis V. Didenko 23.07.2014 nõusoleku hakata N. Lebedevi

abistajaks, mistõttu ta paigutati viimase elukambrisse, kuid 23.07.2014 kella 13.50 ajal

avaldas N. Lebedev, et ta ei soovi V. Didenkot enda abistajaks ja et ta ei soovi abistajat.

Vangla märkis, et N. Lebedevile on väljastatud ratastool, millega ta liigub iseseisvalt

elukambris, elusektsioonis ja võib läbida vahemaid vangla erinevate hoonete vahel ning on

võimeline iseseisvalt ratastoolist ümber asuma magamisasemele, tualettpotile ja dušitooli,

millest kaks viimast on varustatud abivahenditega kasutamiseks isikutele, kellel esineb

liikumispuue. Veel märkis vangla, et N. Lebedevile on tagatud toidu toimetamine

elukambrisse kinnipeetavast toidujagaja poolt, elukambrit koristab kinnipeetavast

elusektsiooni koristaja, aseme pesu vahetab kinnipeetavast pesuvahetaja, seega on tagatud

toimetulekuks vajalik abi.

8. N. Lebedev esitas 14.09.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles ta taotles 12.09.2014. a

vaideotsuse ja kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise tühistamist. N. Lebedev esitas

09.11.2014 täienduse, milles ta palus kaebus läbi vaadata kohtuistungil ning tühistada Tartu

Vangla 01.09.2014. a otsus ja rahuldada tema taotlus kahju hüvitamiseks summas 10 000

eurot. Lisaks palus kaebaja tühistada Tartu Vangla 12.09.2014. a vaideotsus ja teha uus otsus,

millega kohustada Tartu Vanglat määrama talle isiklik abistaja.

Kaebaja väitel on ta raske puudega invaliid ja liigub ainult ratastooli abil ning alates 2012

kuni 2014 oli talle määratud isiklik abistaja, kes aitas teda igapäevastes toimingutes, kuid

alates juunist 2014 abistaja puudub ja seda ei määrata. Kaebaja märkis, et abistaja puudumise

aja jooksul on ta korra löönud pea katki ja 4 korda vigastanud paremat kätt, kuna tal on

tasakaaluhäired ning vangla on isikliku abistaja soovile vastanud, et ta saab ise hakkama.

9. Tartu Halduskohus jättis 04.06.2015. a otsusega N. Lebedevi kaebuse rahuldamata. Otsuse

põhjendused:

1) Kohtule esitatud kaebuses on kahjunõude aluseks ainult asjaolu, et Tartu Vangla ei

määranud kaebajale abilist. 14.02.2014. a käskkirjaga nr 6-3/29 oli kaebaja abiliseks määratud

kinnipeetav A. Zoneberg, kes paigutati kaebajaga ühte kambrisse 17.02.2014 ehk samal

päeval, kui kaebaja vanglale esimese kahju hüvitamise taotluse esitas. Seega oli kaebaja ainult

kolmel päeval kambris ilma määratud isikliku abiliseta. Kaebaja ei ole välja toonud ühtegi

kahjulikku tagajärge, mis kolme päeva jooksul sai tekkida. Teatud ebamugavus ja raskused

toimetulekuks olukorras, kus abilist kambris ei olnud, ei saanud tekitada tagajärgi, mis

annaksid aluse mittevaralise kahju hüvitamiseks. Vangla otsuse järgi koristas vahepealsetel

päevadel kambrit kambrikaaslane M. Kungla, kes andis kaebajale kätte ka toidu. A. Zoneberg

abistas kaebajat kuni 18.06.2014, millest alates kaebajale isiklikku abilist vangla poolt

määratud ei ole. Kahjunõuded on kaebaja esitanud 02.07.2014 ja 23.07.2014, seega on

kohtueelne menetlus kahju hüvitamise nõudes läbitud ajavahemiku 18.06.-23.07.2014. osas.

2) Puudub alus järeldada, et kaebajale isikliku abilise määramata jätmisega oleks tekitatud

selliseid tagajärgi, mille puhul oleks tegemist inimväärikuse alandamisega. Tulenevalt kaebaja

puudest, liikumisraskustest ja tasakaaluhäiretest ei vasta tema elukvaliteet sellisele tasemele,

milline on elukvaliteet tervetel kinnipeetavatel, kuid esitatud ei ole tõendeid või kaebaja

selgitusi, mis tõendaksid, et vastustaja on kaebaja suhtes toiminud õigusvastaselt. Kaebajal

puudub subjektiivne õigus nõuda endale isikliku abilise määramist. Kaebaja kasutuses olev

kamber on kohandatud liikumispuudega isiku jaoks. Asjaolu, et kaebajale on varasemalt

isiklik abistaja määratud ja ta on sellise asjaoluga ära harjunud, ei tähenda, et teatud ajast

isikliku abilise määramata jätmisel oleks vastustaja õigusvastaselt toiminud.

3) MTÜ Noorteklubi „Händikäpp“ 20.12.2012 „Isikliku abistaja teenuse vajaduse

määramine“ (tl 71-77) hindamise järeldustes on välja toodud, et kaebaja ei vaja oluliselt teise

inimese abi igapäevastes toimingutes. Õige ei ole kaebaja üldine väide, et ta ei tule

igapäevatoimingutes kõrvalabita toime. Vangla kinnitusel osalist kõrvalabi kaebajale

osutatakse. Peale 2012 aastat ei ole kaebaja suhtes kõrvalabi teenuse vajaduse osas uut

analüüsi tehtud, seega võib järeldada, et kaebaja tervislik seisund ja sellest tingitud toimetulek

ei ole oluliselt muutunud. Käesolevas asjas kahju hüvitamise aluseks olevasse perioodi jääb

22.07.2014 kukkumine tualetis, mille tulemusena vigastas parema käe sõrme. Raske on

olemasolevate selgituste alusel hinnata, kas isikliku abilise olemasolu oleks selle kukkumise

ära hoidnud. Ülejäänud kukkumised on toimunud jalutusboksis suitsule tuld võttes, kusjuures

kõikidel juhtudel on vigastanud parema käe pöialt. Puuduvad tõendid kinnitamaks, et

vigastused olid põhjustatud abilise puudumisest. Samuti tekib küsimus kaebaja enda

tegevuses ja võimalustest selliste kukkumiste vältimiseks.

4) Vangla ei ole toiminud õigusvastaselt ega kaebaja väärikust alandanud. Kuna üks kahju

hüvitamise nõude eelduseks olev tingimus ei ole täidetud, puudub vajadus teiste tingimuste

täidetavuse kontrollimiseks. Vangistust reguleerivatest õigusaktidest ei tulene vastustajale

kohustust määrata puudega kinnipeetavale isiklik abistaja teise kinnipeetava näol. Samas on

soovitav vanglal otsida võimalusi kaebajale isikliku abilise leidmiseks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

10. N. Lebedev esitas 21.06.2015 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu

Halduskohtu 04.06.2015. a otsus ning teha uus otsus, millega rahuldada kaebus ja mõista

Tartu Vanglalt välja 10 000 eurot kaebaja inimväärikuse alandamise ning vangla süül tekitatud

füüsilise valu ja traumade eest. N. Lebedev esitas 09.07.2015 täpsustuse, milles ta märkis, et

nõuab Tartu Vanglalt 10 000 eurot tervisekahjustamise eest ning ka inimväärikuse alandamise

eest 10 000 eurot, kuna möödas on üle aasta ja ta on enda kahju hüvitamise taotluses

märkinud, et iga viivitatud päeva eest nõuab 50 eurot. Apellatsioonkaebuse põhjendused:

1) Kohus otsustas asja läbi vaadata kirjalikus menetluses, kuigi 27.02.2015. a täienduses

soovis kaebaja kaebuse läbivaatamist kohtuistungil ja tunnistajate kohtusse kutsumist. Kohus

viitab vastustaja põhjendustele ega kaalu objektiivselt kõiki tõendeid, mis kaebaja on kohtule

esitanud, jäädes uskuma paljasõnalisi vastustaja põhjendusi. Vastustaja ei ole kordagi tulnud

vaatama tema elamistingimusi kambris ega küsitlenud kambrikaaslast A. Artemjevit.

2) Vastustaja kohtleb teda kui tavalist vangi, kuid ta on raske puudega invaliid, mistõttu

peaksid tingimused olema tal teised. Majandustöölised ei ole kohustatud koristama tema

kambrit ega toidujagaja tooma sööki kambrisse. Kambrikaaslasel on song, mistõttu ta ei saa

kaebajat abistada. WC kasutamiseks peab kannatama kuni kambri uksed tehakse lahti ja

kutsuma kedagi appi. Majandustöölised tulevad vahel kambrit koristama, kuna kardavad, et

nende peale kirjutatakse ettekanne keeldumisest ja nad saavad karistada. Kohus on uskunud

vastustajat, et kaebaja ei vaja abistajat, kuid ta esitas kohtule isikliku abistaja teenuse vajaduse

määramise kohta dokumendi, kus leiti, et ta vajab abi ööpäeva lõikes keskmiselt 9,5 tundi,

kuid talle on määratud 2010 kuni 2014 ainult 2 tunniks ööpäevas abistaja, millega ta oli rahul,

kuid praegu peab ta piinlema ja tundma ennast alandatuna.

11. Tartu Vangla esitas 28.07.2015 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta

N. Lebedevi apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 04.06.2015. a otsus

muutmata. Vastuse põhjendused:

1) Kaebaja ei täpsusta, millised konkreetsed vastustaja põhjendused on paljasõnalised või

valed, samas ei ole ta vastu vaielnud ühelegi vastustaja põhjendusele, mis puudutasid tema

elu-olu korraldust vanglas. Kaebaja viibib vanglas spetsiaalselt liikumispuudega

kinnipeetavale mõeldud kambris, mis on suurem ja kus saab liikuda ratastoolis. Kaebajale

tuuakse toit kambrisse, voodipesu vahetab ja kambrit koristab majandusabitöölisest

kinnipeetav, kambris on teine kinnipeetav, kes saab kaebajat võimaluse piires abistada või

kutsuda vajadusel abi, väljaspool elukambrit liikumisel on kaebajale abistaja tagatud.

2) Peale 06.11.2014 ei ole kaebaja kordagi käinud meditsiiniosakonnas. Seega suudab kaebaja

turvaliselt liigelda ratastoolis ka ilma vangla poolt abistajat määramata ning halduskohtusse

tõenditena esitatud ravilehtedel kajastatud ratastooliga kukkumised ei olnud tingitud isikliku

abistaja puudumisest.

12. Tartu Ringkonnakohus jättis 11.01.2016. a määrusega kaebaja taotluse kohtuistungi

korraldamiseks ja tunnistajate ülekuulamiseks rahuldamata ning määras vaadata kohtuasi läbi

kirjalikus menetluses (tl 118).

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

13. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub alus.

Ringkonnakohus piiritleb esmalt vaidluse eseme (I) ning analüüsib seejärel mittevaralise

kahju väljamõistmise põhjendatust (II). Viimaks lahendab ringkonnakohus

apellatsioonkaebuse (III).

I

14. Halduskohus lahendas kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise nõude, mille aluseks oli

kaebaja väärikuse alandamine seoses isikliku abistaja määramata jätmisega ning

kohustamisnõude isikliku abistaja määramiseks, jättes mõlemad nõuded rahuldamata.

Apellatsioonkaebuses taotleb kaebaja halduskohtu otsuse täielikku tühistamist,

apellatsioonkaebuse rahuldamist ning Tartu Vanglalt 20 000 euro ulatuses mittevaralise kahju

hüvitise väljamõistmist nii kaebaja väärikuse alandamist kui ka tervise kahjustamist

puudutavatel alustel. Kummagi kahjuhüvitise aluse puhul on kaebaja määratlenud

kahjusummaks 10 000 eurot. HKMS § 197 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni

korras halduskohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes apellatsioonkaebusega

vaidlustatud ulatuses. Kuna kaebaja ei taotle apellatsioonkaebuses ringkonnakohtult vangla

kohustamist kaebajale isikliku abistaja määramiseks, kontrollib ringkonnakohus halduskohtu

otsust vaid osas, milles halduskohus jättis kaebuse isikliku abistaja puudumisest tuleneva

mittevaralise kahju väljamõistmise nõudes rahuldamata. Ühtlasi märgib ringkonnakohus, et

kuna halduskohtule esitatud kaebuses ei väitnud kaebaja talle tekitatud mittevaralist kahju

tervise kahjustamise alusel ning ringkonnakohtule ei nähtu, et halduskohus oleks kaebuse

aluse selgitamisel menetlusnorme rikkunud või esineks mõjuv põhjus, mida ringkonnakohus

peaks HKMS kohaselt arvestama, ei luba ringkonnakohus HKMS § 49 lõikele 2 tuginedes

apellatsiooniastmes kaebuse muutmist. Seega kontrollib ringkonnakohus järgnevalt, kas

vanglalt kaebaja kasuks mittevaralise kahju väljamõistmine väärikuse alandamise eest seoses

isikliku abistaja määramata jätmisega on põhjendatud.

II

15. Halduskohus on õigesti tuvastanud, et kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise nõue seoses

väärikuse alandamisega hõlmab perioode, mille osas kaebaja on läbinud kohustusliku

kohtueelse menetluse ning olnud ilma isikliku abistajata, so 14.02.2014-16.02.2014 (k.a.)

(kokku 3 päeva) ning 18.06.-23.07.2014 (kokku 36 päeva). Ka on halduskohus õigesti

märkinud, et asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja on raske puudega isik, kes kasutab

liikumiseks ratastooli, et kaebajal on suhkruhaigus ning tal esinevad tasakaaluhäired.

Sotsiaalkindlustusamet on 10.08.2011 tuvastanud kaebajal raske puude, millest tulenevad

lisakulud ravimitele, transpordile, abivahendite kasutamisele, riietusele ja jalatsitele,

enesehooldusele ja majapidamisele ning kommunikatsioonivahendite kasutamisele 251%

ulatuses sotsiaaltoetuste määrast kuus kestusega kuni 22.03.2016 (tl 83). Ühtlasi on

kogemusnõustaja M. Rosental 20.12.2012 seisuga hinnanud ka kaebaja vajadust isikliku

abistaja teenuse määramiseks, leides, et „kõrvalabi vajadus oleneb peamiselt koha

ligipääsetavusest ratastoolis. Tuttavas ja kohandatud ruumis liikumisel saab klient iseseisvalt

hakkama. Pikema distantsi ja takistuste (uksepakud, astmed) ületamisel vajab abi, kuna

tasakaaluhäirete tõttu võib olla oht kukkuda. Igapäevaste toimingutega tuleb klient enamasti

iseseisvalt või osalise kõrvalabiga toime. Põhiliselt vajab kõrvalabi siirdumisel, toidu v. joogi

teisaldamisel. Sellest tulenevalt on praegu teise inimese abi vajadus kliendil hetkel keskmine

(9,5 t ööpäevas). Abivajadus on osaliselt kompenseeritav täiendava(te) abivahendi(te)ga, nt

turvavöö ratastoolile ja duššitoolile“ (tl 77p). Hinnangus antud kokkuvõtlik järeldus on

järgmine: „Klient ei vaja oluliselt teise inimese abi igapäevastes toimingutes ning

kinnipidamisasutuse töötajad tagavad kliendi turvalisuse. Soovitan kaaluda võimalust

korraldada siirdumist või liikumist sisaldavad toimingud nii, et klient tuleb võimalikult vähese

kõrvalabiga iseseisvalt toime.“ Vastustaja ei ole eelviidatud arvamuses esitatud seisukohti

käesolevas haldusasjas kahtluse alla seadnud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu

seisukohaga selles, et kuna kaebaja suhtes pärast 2012. aastat täiendavat analüüsi teostatud ei

ole, võib järeldada, et kaebaja tervislik seisund ja sellest tingitud toimetulek ei ole oluliselt

muutunud, mistõttu on otsuse tegemisel võimalik eelviidatud hinnangust juhinduda.

Hinnangule tuginedes nõustub ringkonnakohus halduskohtuga ka selles, et ebaõige oleks

järeldada, et kaebaja oma igapäevatoimingutega ilma kõrvalabita üldse hakkama ei saaks

(otsuse p 20). Tõenditest nähtuvalt on kaebaja vajadus kõrvalabi järele osaline ning sõltub

muu hulgas sellest, kuivõrd hästi on kaebaja varustatud muude täiendavate abivahenditega.

Samas ei saa eeltoodud hinnangule tuginedes eitada asjaolu, et kaebaja vajab teatud

toimingute tegemiseks kõrvalist abi.

16. Halduskohus viitab õigesti mittevaralise kahju hüvitamise tingimustele (otsuse p 14),

mida ringkonnakohus ei korda. Samas peab ringkonnakohus vajalikuks lisada, et

riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 järgi võib kahju hüvitamist nõuda vaid isik, kelle

õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud.

Nimetatut on korduvalt selgitanud ka Riigikohus, asudes ühtlasi seisukohale, et isikul puudub

alus hüvitisenõudeks ka juhul, kui halduse õigusvastasel tegevusel on küll seos väidetava

kahjuga, kuid halduse tegevus ei riku isiku õigusi. Näiteks on selline olukord võimalik juhul,

kus norm, millele isik tugineb, ei loo ega kaitse isiku õigust, mille rikkumisest väidetav kahju

tekkis (RKHK 26.04.2012. a otsus asjas nr 3-3-1-17-12, p 8). Halduskohus on kaebaja kahju

hüvitamise nõude rahuldamata jätnud põhjusel, et kuigi vangla ei määranud kaebajale

isiklikku abistajat – asjaolu, millele vastustaja vastu ei ole vaielnud - , puudus vangla

tegevuses õigusvastasus, ning seda nii seetõttu, et vanglal puudus õigus kohustada

kinnipeetavat teise kinnipeetava abistajaks asumisele kui ka seetõttu, et puudub alus järeldada,

et kaebajale isikliku abilise määramata jätmisega oleks tekitatud selliseid tagajärgi, mille

puhul oleks tegemist inimväärikuse alandamisega (vastavalt otsuse p-d 21 ja 19). Ka leidis

halduskohus kaebaja kohustamiskaebust lahendades, et vangistust reguleerivatest

õigusaktidest ei tulene vastustajale kohustust määrata puudega kinnipeetavale isiklikku

abistajat teise kinnipeetava näol (otsuse p 22). Ringkonnakohus nõustub halduskohtu

seisukohaga vaid osaliselt, pidades vajalikuks korrigeerida halduskohtu otsuse põhjendusi,

mis puudutavad vangla kohustust ning kinnipeetava subjektiivset õigust nõuda endale vanglas

isikliku abistaja määramist ning selle tagamata jätmisel mittevaralise kahju hüvitamist.

17. Halduskohus on ringkonnakohtu hinnangul kaebaja taotlust liiga kitsalt tõlgendanud.

Ringkonnakohtu arvates ei oma raske puudega isiku puhul tähtsust, kas kinnipeetavat abistab

vajalike toimingute teostamisel teine kinnipeetav, vanglaametnik või mõni muu isik (nt

sotsiaaltöötaja või meditsiiniõde). Olukorras, kus tuvastatakse, et raske puudega kinnipeetav

toimetulekuks kõrvalist abi vajab, on vangla ülesanne see korraldada, et isiku eluks vajalikud

toimingud ei jääks seetõttu tegemata. Sealjuures ei ole kinnipeetaval õigust nõuda, et teda

abistaks toimingute teostamisel konkreetne kinnipeetav. Seetõttu ei saa vangla ega kohus ka

isiku taotlust abistaja määramiseks tõlgendada kitsalt taotlusena konkreetse kinnipeetava

abistajaks määramiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga küll selles, et

vangistusseaduses ning vangistust reguleerivates alamalseisvates õigusaktides puuduvad

konkreetsed normid puudega kinnipeetavale abistaja määramise kohta, kuid sellega ei ole

võimalik põhjendada kaebaja subjektiivse nõudeõiguse puudumist. Konkreetse normi

puudumisel tuleb raske puudega kinnipeetava õigus tuletada vangistusseaduse teistest

normidest koosmõjus Põhiseaduse ja teiste asjassepuutuvate seadustega.

18. Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse (PISTS) § 2 lg 1 järgi on puue inimese

anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotus või kõrvalekalle,

mis koostoimes erinevate suhtumuslike ja keskkondlike takistustega tõkestab ühiskonnaelus

osalemist teistega võrdsetel alustel. PISTS § 2 lg 11 p 2 järgi on raske puue inimese

anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotus või kõrvalekalle,

millest tingituna vajab isik kõrvalabi, juhendamist või järelevalvet igal ööpäeval. PISTS §

2 lg 2 järgi on kõrvalabi või juhendamine abi osutamine inimesele, kes ei tule iseseisvalt

toime söömise, hügieenitoimingute, riietumise, liikumise või suhtlemisega. Järelevalve on

ohutuse tagamine inimese suhtes, kes oma tegevuse või tegevusetusega võib tekitada kahju

iseenda või teiste inimeste elule, tervisele või varale. Ringkonnakohus märgib, et tavapärases

olukorras lasub puuetega isikutele teiste inimestega võrdsete võimaluste tagamise kohustus

sellel valla- või linnavalitsusel, kelle haldusterritooriumil on isiku elukoht. See hõlmab muu

hulgas kohustust, tagada puuetega inimestele juurdepääs üldkasutatavatesse hoonetesse või

määrata vajadusel tugiisik või isiklik abistaja (vt sotsiaalhoolekandeseaduse § 26 lg 1 p-d 5,

6). Asjaolu, et kaebaja viibib vanglas, ja mitte vabaduses, ei tähenda, nagu võikski järeldada,

et kinnipeetaval erinevalt tavaisikutest, puudub ka konkreetse vajaduse (raske puue) korral

õigus nõuda endale teistega võrdsete võimaluste tagamist ning võrdsete võimaluste tagamata

jätmise korral mittevaralise kahju hüvitamist. Kohustatud isikuks on sellisel juhul vangla,

mitte kohalik omavalitsus. VangS § 57 kohaselt on sotsiaalhoolekande eesmärgiks muu hulgas

suurendada kinnipeetava iseseisvat toimetulekuvõimet. Vangistusseaduse kommentaaride

autorite arvates tuleneb nimetatud sätte põhimõte Põhiseaduse §-s 10 kirja pandud

sotsiaalriigi põhiprintsiibist, mille sisuks on lühidalt, et riik ei tohi oma kodanikku hätta jätta.

Vangistusõiguses eeldab sotsiaalriigi mudel, et vangistust kandvale isikule võimaldatakse

individuaalset abi ja sotsiaalhoolekannet (vt L. Madise, P. Pikamäe, J. Sootak.

Vangistusseaduse kommenteeritud väljaanne 2014, lk 144). Eeltoodust tulenevalt saab kaebaja

nõudeõiguse nii vangla soorituseks kui ka kahju hüvitamiseks tuletada VangS §-st 57

koosmõjus Põhiseaduse §-st 10 tuleneva sotsiaalriigi põhiprintsiibi ning ülalviidatud PISTS

sätetega.

19. Samas nõustub ringkonnakohus halduskohtuga selles, et asjas kogutud tõendid ei kinnita,

et isikliku abistaja määramata jätmisest said kaebajale tekkida sellised tagajärjed, mis

põhjendaksid rahaliselt hinnatava mittevaralise kahju väljamõistmist. Euroopa Inimõiguste

Kohus (EIK) on pidanud puudega kinnipeetava inimväärikust alandavaks kohtlemiseks

olukorda, kus kamber ei ole puudega kinnipeetava vajaduste jaoks kohandatud (näiteks on

füüsilise liikumispuudega isiku kamber liiga külm, voodi liiga kõva või ei ole võimalik

ratastoolist voodile või tualettpotile ümber istuda ning enese eest hoolitsemine on seetõttu

võimalik vaid teiste isikute abiga või ülima raskusega) (vt EIK 10.07.2001. a otsus asjas Price

vs Ühendkuningriigid, avaldus nr 33394/96). Ka on EIK pidanud EIÕK artikli 3 rikkumiseks

olukorda, kus kinnipeetaval puudus kambri ukseava kitsuse tõttu võimalus kambrist

ratastoolis väljumiseks muidu, kui teise inimese süles, kusjuures ratastooli väljaviimiseks oli

vaja sellelt eemaldada üks ratas ning see hiljem tagasi monteerida. EIÕK artikli 3 mõistes

rahuldavaks on EIK aga lugenud olukorda, kus isikul on piisav võimalus iseseisvalt

ratastoolis läbi uste ning spetsiaalseid kaldteid mööda liikuda ja enda hügieeni eest iseseisvalt

hoolitseda (nt dušš on varustatud spetsiaalse istumistooliga) (vt EIK 24.10.2006. a otsus asjas

Vincent vs Prantsusmaa, avaldus nr 6253/03). Seega on EIK oma senises praktikas pidanud

pigem kinnipeetava inimväärikust alandavaks olukorda, kus vangla ei ole taganud talle

iseseisvalt toimetulekuks nõutavaid tingimusi, mistõttu on kinnipeetav olnud sunnitud end

alandama ja paluma teistelt isikutelt abi elementaarsete hügieeni, liikumise jm toimingute

tegemiseks, mida tal muudel juhtudel olnuks võimalik teostada ka iseseisvalt.

Ringkonnakohus leiab, et käesolevas asjas sellist olukorda ei esine.

20. Vangla vastusest apellatsioonkaebusele nähtub, et kaebaja viibib vanglas spetsiaalselt

liikumispuudega kinnipeetavale mõeldud kambris, mis on suurem ja kus saab liikuda

ratastoolis ning kus on liikumispuudega isikule vastavalt kohandatud nii tualeti kasutamine

kui ka pesemine (tl 116). Vangla varasematest selgitustest nähtub, et kaebajale on vangla poolt

väljastatud ratastool, millega ta liigub iseseisvalt elukambris, elusektsioonis, võib läbida

vahemaid vangla erinevate hoonete vahel ning on võimeline iseseisvalt ümber asuma

ratastoolist magamisasemele, tualettpotile ning dušitoolile. Tualettpott ja dušitool on

varustatud abivahenditega kasutamiseks isikutele, kellel esineb liikumispuue. Ühtlasi on

kaebajale tagatud toidu toimetamine elukambrisse kinnipeetavast toidujagaja poolt,

elukambrit koristab kinnipeetavast elusektsiooni koristaja, aseme pesu vahetab kinnipeetavast

pesuvahetaja. Jalutusboksides asuvad sigaretisüütajad on paigaldatud sellisele kõrgusele, mis

võimaldab ka ratastoolis istudes ulatuda sigaretisüütaja nupuni ja seda kasutada (vangla

12.09.214. a vaideotsus, tl 10; vangla 06.08.2014. a vastus kaebaja märgukirjale). Ka P.

Jermakovi 15.12.2014 halduskohtule antud kirjaliku selgituse kohaselt asub kaebaja Tartu

Vangla kolmanda elusektsiooni elukambris 1114, kus on lisavarustus puudega inimesele

toimetulekuks. Selgituse kohaselt võimaldab elukambri sisustuse paigutus ratastooliga

liikumist, tualettpott on varustatud tugedega, duši juures on seinale kinnitatud istepink ja

lisaks on seinal lisakäepide. P. Jermakovi kinnitusel ei ole tualettruumis kaebajat ihuhädade

rahuldamise ajal ega ka pesemisel keegi kunagi abistanud, sh varasemalt määratud isiklikud

abistajad (tl 62). Vangla selgitab vastuses apellatsioonkaebusele ka seda, et väljaspool

eluosakonda liikumisel on kaebajale abistaja tagatud, mistõttu on kaebajal võimalik käia nii

kirikus kui ka raamatukogus. Kirikusse sisenemisel on olemas ka ratastooliga liikujale vajalik

kaldtee. Ka selgitab vastustaja, et mitte kordagi ei ole kaebajal jäänud käimata

meditsiiniosakonnas üksnes seetõttu, et sinna ei saa sõita liftiga (tl 116). Eeltoodud asjaolusid

arvesse võttes nõustub ringkonnakohus halduskohtu järeldusega selles, et puudub alus

kaebajale mittevaralise kahju väljamõistmiseks. Ühtlasi on halduskohus õigesti asjaolude

hindamisel kõrvale jätnud meditsiinitoimiku selle osa, mis konkreetset kahju hüvitamise

perioodi ei puuduta, tuvastades, et vaidlusalusesse perioodi jääb vaid kaebaja üks kukkumine

22.07.2014 tualetis, mille tulemusena vigastas kaebaja parema käe sõrme (kohtuotsuse p 20).

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga ka selles, et puudub alus järeldada, et

sellise sõrme vigastuse tingis isikliku hooldaja puudumine.

III

21. Seega jääb kokkuvõttes kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata ning halduskohtu

29.02.2016. a otsus muutmata, kuid ringkonnakohus asendab halduskohtu otsuse p-des 19 ja

21 toodud põhjendused N. Lebedevi kaebeõiguse kohta käesoleva otsuse põhjendustega.

Kuna kaebaja oli nii halduskohtus kui ka ringkonnakohtus riigilõivu tasumisest vabastatud,

jäävad tema menetluskulud (riigilõiv) HKMS § 118 lg 3 alusel Eesti Vabariigi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Madis Ernits

/allkirjastatud digitaalselt/

Maili Lokk

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiina Pappel