3-16-31/11 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R

U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Madis Ernits, Tiina Pappel ja Einar Vene

Määruse tegemise aeg ja koht

29. veebruar 2016, Tartu

Haldusasja number

3-16-31

Haldusasi

Jaak Reinomägi taotlus riigi kulul õigusabi saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 11. jaanuari 2016. a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Jaak Reinomägi määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Määruskaebuse esitaja Jaak Reinomägi

RESOLUTSIOON

Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 11. jaanuari 2016. a määrus

muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates

otse Riigikohtule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Jaak Reinomägi esitas 4. jaanuaril 2016 Tartu Halduskohtule taotluse riigi õigusabi

saamiseks. Taotleja esitas 1. oktoobril 2015 Viru Vanglale taotluse, milles soovis, et Viru

Vangla tagaks taotlejale tööhõives osalemise võimaluse. Viru Vangla tagastas 2. novembri

2015. a otsusega nr 6-10/30471-2 nimetatud taotluse. 4. jaanuari 2016. a käskkirjaga nr 6-1/4

tunnistas vangla taotluse tagastamise kehtetuks.

2. 2. detsembril 2015 esitas taotleja Viru Vanglale vaide 2. novembri 2015. a otsuse kehtetuks

tunnistamiseks. Viru Vangla jättis taotleja vaide 4. jaanuari 2016. a vaideotsusega nr

6-12/343-2 rahuldamata, kuna vangla oli 2. novembri 2015. a otsuse juba omaalgatuslikult

kehtetuks tunnistanud.

3. Kohus tegi kindlaks, et 4. jaanuaril 2016 esitas taotleja Viru Maakohtusse taotluse riigi

õigusabi saamiseks kuriteokaebuse esitamiseks ja kohtueelseks menetluseks kohtuasjas nr

1-16-80. Taotluse asjaolud kattusid halduskohtule esitatud taotluse asjaoludega.

4. Tartu Halduskohtu 11. jaanuari 2016. a määrusega jäeti J. Reinomägi riigi õigusabi taotlus

rahuldamata riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 7 lg 1 p-de 1 ja 5 alusel, kuna halduskohtu

hinnangul oli taotleja võimalus oma õiguste kaitseks ilmselt vähene ja samuti oli taotleja

võimeline ise oma õigusi kaitsma. Halduskohus käsitles halduskohtule esitatud taotlust kui

taotlust saada riigi õigusabi halduskohtule esitatava kaebuse koostamiseks ja

halduskohtumenetluses osalemiseks ning ei edastanud taotlust osaliselt lahendamiseks

maakohtule. Halduskohtu hinnangul võis taotlust mõista kahel viisil: esiteks nii, et taotleja

soovis saavutada oma 1. oktoobri 2015. a taotluse rahuldamist ning teiseks nii, et taotleja

arvates alandati selle taotluse menetlemisel tema väärikust ja ta soovis esitada sellest tuleneva

nõude. Halduskohus leidis, et kummalgi juhul ei olnud taotlejal kohtusse pöördumise õigust.

Kuna vangla tunnistas 1. oktoobri 2015. a taotluse tagastamise kehtetuks, puudus haldusakt,

mille kohta taotleja oleks saanud nõude esitada. Halduskohus selgitas, et kui taotleja leidis, et

haldusmenetluse käigus rikuti tema õigusi, siis peab taotleja esmalt esitama vaide või kahju

hüvitamise taotlus vanglale. Halduskohus asus seisukohale, et taotluses toodud asjaoludel ei

saanud kaebaja esitada kaebust, mida halduskohus oleks saanud menetleda. Lisaks tuvastas

halduskohtus, et taotleja on alates 1. jaanuarist 2015 iseseisvalt esitanud mitmeid kaebusi,

määruskaebusi ja taotlusi ning on nii neis kui ka käesolevas taotluses toonud esile oma nõude

aluseks olevad asjaolud, esitanud põhjendused ja kirjeldanud läbitud haldusmenetlust, samuti

läbinud iseseisvalt kohtueelse vaidemenetluse. Seetõttu asus halduskohus seisukohale, et

kaebaja on võimeline ise oma õigusi kaitsma. Halduskohus tõi välja, et halduskohtul lasuva

uurimispõhimõtte kohaselt peab kohus vajadusel kaebajat suunama ja abistama ning et

uurimispõhimõttest tulenevalt selgitab halduskohus enda initsiatiivil välja kaebuse

menetlemiseks vajalikud asjaolud, seadusesätted ning võimaliku kohtupraktika.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

5. J. Reinomägi esitas määruskaebuse, milles palub Tartu Halduskohtu 11. jaanuari 2016. a

määruse tühistada. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt taotles J. Reinomägi riigi õigusabi

selleks, et esitada halduskohtule kaebus seoses sellega, et Viru Vangla tagastas taotleja

taotluse töö saamiseks. Tööd vajab taotleja selleks, et tasuda halduskohtule kaebuste

esitamisel riigilõiv. Taotleja leiab, et riigi õigusabi taotluses toodud asjaoludel on tal võimalik

halduskohtule esitada selline kaebus, mida kohus menetleda saab, kuna vaideotsuses oli

kirjas, et kui isik leiab, et vaidemenetluses on rikutud tema õigusi, võib ta pöörduda 30 päeva

jooksul

halduskohtusse.

J. Reinomägi leiab, et vaidemenetluses alandati tema väärikust. Taotleja hinnangul ei tagatud

4. jaanuari 2016. a vaideotsusega talle Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 15 sätestatud

õigust otsida ja teha tööd. Samuti ei tunnistanud Viru Vangla 4. jaanuari 2016. a vaideotsuses,

et taotlejal takistati tema õigusi kasutada, kui ei võimaldatud talle tööd selleks, et ta saaks

riigilõivu tasuda ning et seeläbi pandi toime rikkumine. Taotleja hinnangul ei oma tähtsust

see, et 2. novembri 2015. a otsus kehtetuks tunnistati, kuna kaebajal puudub nüüd võimalus

seoses esitatud taotlusega tasuda halduskohtule riigilõive. Kaebaja toob välja, et ta on läbinud

käesolevas asjas kohtueelse vaidemenetluse. Samas ei tõenda see kaebaja hinnangul seda, et

ta oleks iseseisvalt võimeline halduskohtumenetluses oma õigusi kaitsma. Kaebaja leiab, et

sellise järelduseni saab jõuda ainult vabaduses viibivate isikute puhul, sest temal kui

kinnipeetaval ei ole võimalik oma õigusi enda äranägemisel kaitsta, kuna vangla reeglid ei

võimalda seda. Taotleja hinnangul on halduskohus põhjendamatult piiranud taotleja Euroopa

Liidu põhiõiguste harta artiklist 47 tulenevat õigust saada nõu ja kaitset ning olla esindatud.

Taotleja on seisukohal, et halduskohus on jätnud tähelepanuta taotleja väite, et ta ei ole

füüsiliselt, vaimselt ega materiaalselt võimeline oma õigusi kaitsma. Taotleja lisab, et ka

käesoleva määruskaebuse koostas ta iseseisvalt, kuid oli sunnitud seda tegema peavaluga.

Taotleja väidab, et halduskohtu 11. jaanuari 2016. a määrus on vastuolus demokraatliku riigi

põhimõtetega ning rikub riigi kohustust tagada igaühele probleemideta õiguste kohtulik

kaitse. Taotleja tugineb ka Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovituse Rec(2006)2 p-le

23.1, mille kohaselt on kõikidel vangidel õigus õigusabile. Taotleja hinnangul on 11. jaanuari

2016. a määruse näol tegemist tema väärkohtlemise ja diskrimineerimisega ning see ei saa

olla Euroopa Liidu liikmesriigi legitiimseks eesmärgiks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.

7. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu 11. jaanuari 2016. a määruses esitatud

seisukohtadega ega pea neid vajalikuks korrata (halduskohtumenetluse seadustiku § 203 lg 1

ja § 201 lg 4). Ükski määruskaebuses esitatud väidetest ei anna alust määruskaebuse

rahuldamiseks. Vastuseks määruskaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

8. Taotleja on määruskaebuses leidnud, et halduskohus on eiranud Euroopa Nõukogu

Ministrite Komitee soovitusega Rec(2006)2 kinnitatud „Euroopa vanglareeglistiku“ p-i 23.1,

mille kohaselt on kõikidel vangidel õigus õigusabile. Euroopa vanglareeglistiku normid ei ole

küll õiguslikult siduvad, kuid Riigikohtu praktika kohaselt tuleks neid käsitada eesmärkide ja

põhimõtetena, mille täitmise poole püüelda ja millest võimaluse korral juhinduda Eesti

õigusaktide tõlgendamisel ja rakendamisel (Riigikohtu 07.04.2010. a otsus asjas nr 3-3-1-5-

10, p 19). Euroopa vanglareeglistiku p 23.1 kohaselt on kõigil vangidel õigus õigusabile.

Nimetatud sätte sõnastustest ei saa aga järeldada, et kinnipeetavatele peab olema tagatud

tasuta õigusabi. Riigi poolt tagatava õigusabi liigid ja sellise õigusabi saamise kord on Eestis

reguleeritud riigi õigusabi seadusega. RÕS § 7 lg 1 p 1 kohaselt ei ole riigi õigusabi andmine

lubatud, kui taotleja on ise võimeline oma õigusi kaitsma. RÕS § 7 lg 1 p 5 kohaselt ei ole

riigi õigusabi andmine lubatud, kui asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguse

kaitseks ilmselt vähene. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et käesoleval juhul on

taotleja võimalus oma õiguste kaitseks ilmselt vähene ja taotleja on võimeline ise oma õigusi

kaitsma. Seega on halduskohus õigesti viitega RÕS § 7 lg 1 p-dele 1 ja 5 jätnud kaebaja riigi

õigusabi taotluse rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul puudub käesoleval juhul alus

pidada nimetatud normi kohaldamist kaebaja suhtes põhiseadusega vastuolus olevaks.

9. Tulenevalt eelnevalt esitatud seisukohtadest jääb määruskaebus rahuldamata ja Tartu

Halduskohtu 11. jaanuari 2016. a määrus muutmata.

/allkirjastatud digitaalselt/

Madis Ernits

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiina Pappel

/allkirjastatud digitaalselt/

Einar Vene