2-14-53854/57 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Tsiviilasja number

2-14-53854

Määruse tegemise aeg ja koht

26.02.2016, Tallinn

Kohtukoosseis

Eesistuja Ulvi Loonurm, liikmed Indrek Soots ja Imbi

Sidok-Toomsalu

Kohtuasi

Z.M avaldus lapse ühise hooldusõiguse osaliseks

üleandmiseks isale ja lapsega suhtlemiskorra

kindlaksmääramiseks ning A.B vastuavaldus ühise

hooldusõiguse lõpetamiseks, lapse ainuhooldusõiguse

üleandmiseks lapse emale

ja suhtlemiskorra

kindlaksmääramiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 30.12.2015 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse

liik

Z.M määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Avaldaja (määruskaebuse esitaja): Z.M (ik XXX, elukoht

XXX; telefon XXX; e-post XXX)

Puudutatud isik: A.B (ik XXX, elukoht XXX; telefon XXX;

e-post XXX)

Puudutatud isik: E.N (ik XXX), esindaja riigi õigusabi

korras vandeadvokaadi vanemabi Raivo Bergson

(Advokaadibüroo A.Kunila & Ko, Kentmanni 24-4, 10116

Tallinn, telefon 5043266, e-post XXX)

Puudutatud isik: Tallinna Linn Põhja-Tallinna Valitsuse

kaudu (asukoht Niine 2, 10414 Tallinn, e-post XXX),

esindaja Kadri Pettai

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON:

1. Jätta Harju Maakohtu 30.12.2015 määruse lõppjäreldus hooldusõiguse

üleandmise osas muutmata, täpsustades määruse resolutsiooni punkti 2 ja

sõnastada see järgmiselt: Lõpetada Z.M ja A.B ühine hooldusõigus alaealise

E.N viibimiskoha määramise osas Eesti Vabariigi piires ja anda selles osas

ainuhooldusõigus A.B-le ning muuta vastavaid määruse põhjendusi. Ühise

hooldusõiguse osalise säilitamise ja suhtlemiskorra määramise osas jätta

määrus muutmata.

1(8)

2. Z.M määruskaebus jätta rahuldamata.

3. Jätta määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud poolte enda kanda

ja alaealise lapse riigi õigusabi korras esindaja kulud riigi kanda.

4. Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul

määruse ärakirja kättesaamisest alates.

Asjaolud

1. Z.M esitas 20.06.2014 Harju Maakohtule avalduse lapse E.N ühise hooldusõiguse

temale osaliseks üleandmiseks. 01.05.2010 Z.M ja A.B kooselu lõppes ning nende

XX.XX.XXXX sündinud tütar jäi elama emaga. Tütar ja isa on pidevalt suhelnud

vanemate jooksvate kokkulepete alusel, tütar on isa elukohas viibinud ka mitu päeva

järjest. Probleemid tekkisid 2014.a. aprillis, kui ema otsustas vahetada tütre lasteaeda,

millega isa ei nõustunud. Z.M on avalduses seisukohal, et A.B on teda tõrjunud tütre

hooldusõiguses osalemast. Ema on üksi otsustanud lasteaia vahetuse, teades isa

vastuseisu sellele. Avaldaja mõjutamiseks kasutab A.B takistuste tegemist isa ja tütre

suhtlemisele. Avaldaja taotleb tütre hooldusõiguse osalist või täielikku üleandmist temale

ning vanemate ja lapse suhtlemiskorra kindlaksmääramist.

2. A.B, oma vastuväidetes ja vastuavalduses taotles jätta rahuldamata Z.M avaldus tütre

hooldusõiguse üleandmiseks lapse isale. E.N elab ema juures koos oma noorema

poolõega. A.B leiab, et õdede lahutamine teineteisest ei oleks laste huvides. Enamus

vanemate suhtlemishäiretest on tulenenud võimatusest kokku leppida Z.M-ile sobivates

kohtumisaegades. Z.M ei seisa lapse huvide eest, vaid vaidleb absoluutse

enesekehtestamise soovist. Seepärast ühise hooldusõiguse teostamine ei ole edaspidi

võimalik. Taotleb lõpetada Z.M ning A.B ühine hooldusõigus nende tütre E.N osas ning

määrata ainuhooldusõigus A.B-le.

3. Kohus kuulas 12.10.2015 ära E.N . Tegemist on rõõmsameelse, kohanemisvõimelise ja

arenenud lapsega, kes on võimeline oma arvamust avaldama ja seisukohti põhjendama.

Lapsega vestlusest selgus, et laps armastab oma mõlemat vanemat, hoolib neist ja tunneb

rõõmu mõlema vanemaga ettevõetud tegevustest. Samuti hoolib ta väga oma õest. Lapse

ainsa elulise murena nimetas ta asjaolu, et vanemad omavahel tülitsevad tema pärast ning

see tegevat ta tuju alati pahaks.

4. E.N-ile kohtu poolt määratud esindaja on veendunud, et mõlemad vanemad hoolivad

oma lapsest ning tahavad tema elukorralduses ja kasvatamises osaleda. Samas on ilmne,

et lahuselu korral ei ole võimalik tagada mõlemale vanemale lapsega võrdset suhtlemist.

Käesoleval ajal elab laps emaga ja soovib ka edaspidi ema ja õega koos elada. Z.M ei ole

välja toonud olulisi asjaolusid, mis annaksid aluse lapse senist elukorraldust muuta.

Tuginedes asja materjalidele ja vahetule suhtlemisele menetlusosalistega kujunes

esindajal veendumus, et ühise hooldusõiguse osaline lõpetamine on käesoleval ajal

ennatlik, põhjendamata ega lähtu lapse parimatest huvidest.

5. Põhja-Tallinna Valitsus leidis, et lapse vanematel on mitmes asjas oma kindlad

seisukohad, millest ei soovi taganeda kumbki vanem. Lastekaitse talituse peaspetsialist

soovitas vanematel 2014. aasta kevadel pöörduda pereteraapiasse, kuhu vanemad jõudsid

kahel korral. Omavaheliste suhete parandamiseni ja kompromissi leidmiseni selle ajaga ei

jõutud. Mõlemad vanemad väljendasid oma kindlaid väljakujunenud seisukohti lapse elu

korraldamise osas ning koostöö tegemise ja lahenduste leidmise asemel „kaevati üles“

vanu, asjasse mittepuutuvaid mälestusi ja sündmusi. Lasteaia rühmaõpetaja on väitnud, et

2(8)

lapse käitumises või meeleolus ei ole täheldatud erinevusi selles osas, kas laps tuleb

lasteaeda ema või isa juurest või kas lapsele tuleb järele ema või isa. Lapsel on hea

läbisaamine ja usalduslik suhe mõlema vanemaga. Seni on lapse elukorraldus toimunud

viisil, kus laps elab koos noorema õe ja emaga ning kohtub regulaarselt isaga. Kohalik

omavalitsus on seisukohal, et vanemate eriarvamus lasteaia osas ei ole aluseks lapse seni

kehtinud elukorralduse muutmiseks (lahutamine õest ja elukoha määramiseks isa juurde).

Põhja-Tallinna valitsus leidis, et lapse praegune elukorraldus on turvaline ja kooskõlas

lapse huvidega, ja tegi ettepaneku kohustada vanemaid läbima pereteraapia või

perelepituse, et jõuda last puudutavates küsimustes (elukoht, kooli valik, suhtlemine)

kompromissile.

Esimese astme kohtu määrus

6. Harju Maakohus 30.12.2015 määrusega rahuldas avalduse ja vastuavalduse osaliselt.

Kohus määras, et lapse isikuhooldusõigus tema elukoha määramise osas Eesti Vabariigi

piires on tema emal ja ülejäänud osas on vanematel ühine hooldusõigus.

7. Maakohus põhjendas, et alates vanemate lahkuminekust 2010.a (ca 5 aasta jooksul) on

tütar elanud koos emaga. Kohus möönis, et laps on enne kooli minekut mõnda aega

elanud nädal emaga ja nädal isaga. Käesoleva aasta sügisest asus tütar õppima esimesse

klassi. Kohus leidis, et koolis käival lapsel peab olema üks kindel elukoht, kus on tema

kõik koolis vajaminevad asjad. Kui praegu on vanemate vahel vaidlused, kelle ostetud

riided on liikunud ühe vanema elukohast koos lapsega teise, siis lapse kolimine koos

kõigi kooli- ja trenniasjadega suurendab vaidlusi ja pingeid täiendavalt. Z.M on kohtule

esitanud materjale ja uuringuid Rootsi Kuningriigist, mille kohaselt arenenumad olid

lapsed, kes pärast vanemate lahkuminekut elasid vaheldumisi ühe ja teise vanema juures.

Kohus põhjendas, et ei oma ülevaadet, milline on laste elukorraldus Rootsi Kuningriigis,

kas seal lapsed oma õppevahendeid koolist üldse koju toovad, kas neile antakse koduseid

ülesandeid jms. Seepärast ei saanud kohus lapse kohta otsustuste vastuvõtmisel lähtuda

teise riigi küsitavatest uuringutest.

8. Kohus leidis, et lapse alaline elukoht peab jääma ema ja õe juurde, mis tagab lapsele

turvalisuse ja elukorralduse stabiilsuse ning on lapse huvides. Ka Z.M ei ole

põhimõtteliselt vastu tütre elamisele ema juures. Teistsugust seisukohta on ta väljendanud

vaid vanemate vaidlustes. Samas ei takista elukoht ema juures lapsel regulaarset

suhtlemast oma isaga. Ka laps ise on väljendanud soovi praeguse elukorralduse

säilitamiseks. Ülejäänud osas tuleb vanematel säilitada ühine hooldusõigus. Samale

seisukohale on asunud linnaosavalitsuse lastekaitsetöötajad ja lapse esindaja. Vanematel

tuleb õppida ühiselt vastu võtma otsuseid, mis puudutavad lapse arengut.

9. Perekonnaseaduse (PKS) § 118 kohaselt teostavad vanemad lapse suhtes ühist

hooldusõigust ja täidavad hoolduskohustust omal vastutusel ja üksmeeles, pidades silmas

lapse igakülgset heaolu. Vanemad said ühiselt lapse kasvatamisega hakkama ilma

kõrvalise vahelesegamiseta kuni lapse lasteaia vahetuseni. Z.M ei aktsepteerinud, et

tema seisukohaga ei arvestatud ning A.B väitel tuli otsus vastu võtta kiiresti ja tal ei

olnud aega oodata, millal lapse isa jõuab otsustuseni. Kohus leidis, et lasteaia vahetus oli

siiski lapse huvides. Laps on läinud kooli ja tänaseks on ära langenud vaidlusalune teema.

Seepärast on kohtul põhjust eeldada, et vanemad on jällegi võimelised ühiselt teostama

lapse hooldusõigust.

3(8)

10. Mõlemad vanemad on soovinud lapsega suhtlemiskorra kindlaksmääramist. Kuna lapse

elukohaks jääb ema elukoht, kohus reguleeris Z.M ja E.N suhtlemiskorda, sest vanemad

ei ole seni saanud suhtlemiskorra osas kokkuleppele. Suhtlusõigus on osa lihasele

vanemale kuuluvast põhiseaduslikust vanemaõigusest (PS § 27). Eesti Vabariigi

lastekaitse seaduse § 28 sätestab, et lapsel, kes on lahutatud ühest või mõlemast

vanemast, on õigus säilitada isiklikud suhted ja kontakt mõlema vanemaga ja lähedaste

sugulastega, välja arvatud juhul, kui see kahjustab last. Perekonnaseaduse (PKS) § 143 lg

1 kohaselt on lapsel õigus isiklikult suhelda mõlema vanemaga. Mõlemal vanemal on

kohustus ja õigus suhelda lapsega isiklikult. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt peab vanem

hoiduma tegevusest, mis kahjustab lapse suhet teise vanemaga või raskendab lapse

kasvatamist.

11. Kohtumenetluse käigus on ilmnenud, et vanemad vaidlevad sageli selle üle, kelle soov ja

tahtmine peale jääb. Kui alguses süüdistas Z.M lapse ema, et viimane ei pea

nendevahelistest kokkulepetest kinni ja keeldub temaga rääkimast, tuues sellekohaseid

näiteid (tl 7-10 I), siis käesolevalt on A.B asunud süüdistama lapse isa samas käitumises

(tl 152 II). Eeltoodust tulenevalt kohus pidas vajalikuks reguleerida isa ja lapse

suhtluskorda üsna detailselt ja jätta võimalikult vähe ruumi vanemate kokkulepetele, sest

praktika on näidanud, et kokkulepete saavutamine antud juhul on suhtlemise raskeim osa

ja valdavalt see võimalik ei ole. Samuti pidas kohus vajalikuks vanemate kohustamist

osalema perenõustamises, arvestades asjaolu, et mõlemad vanemad kinnitasid

kohtuistungil sellise soovi olemasolu (tl 66 II). Korra kindlaksmääramisel Z.M peab

endale teadvustama, et ei ole võimalik ja lapse huvides võrdsustada aeg, mida laps

veedab kummagi vanemaga, sest kõik ei ole mõõdetav. Lapse jaoks peabki kujunema üks

kodu ja meeldivalt veedetud aeg oma teise vanemaga. Kohus leidis, et mõlemal vanemal

peab olema võimalik lapsega reisida väljaspoole Eesti Vabariiki, eelkõige viisavabasse

riiki, sest viisa vormistamiseks peab niigi olema mõlema vanema nõusolek. Kohus pidas

mõistlikuks korda, mille kohaselt tütar viibib isaga iga teise nädalavahetuse.

12. Mitmetes lapsega suhtlemise asjaoludes on vanemad kohtuistungil saanud kokkuleppele:

sügisese ja kevadise koolivaheaja veedab tütar ühel aastal isaga ja teisel emaga;

suvekuudel veedab tütar isaga 2 korda 2 nädalat. Mõlemad vanemad on soovinud, et

lapsega välismaale reisimisest informeeriks kumbki teist vanemat. Emadepäeva ja ema

sünnipäeva veedab laps emaga ning isadepäeva ja isa sünnipäeva isaga. Laps osaleb

mõlema vanema lähisugulaste sünnipäevadel tingimusel, et sellest on vanem, kelle juures

nädalavahetusel laps viibib, teadlik vähemalt viis päeva enne ürituse toimumist. Z.M on

nõustunud viima tütart trenni nädalas kahel korral.

13. Vaidlus on aastavahetuse ja jõulude veetmisega. Z.M sooviks on, et laps veedaks jõulud

ühe vanemaga ja uusaasta saabumise teise vanemaga, järgmisel aastal vastupidi. A.B

sooviks on, et tütar veedaks temaga iga jõululaupäeva, kuna neil lastega on sel päeval

kindlad traditsioonid. Kuna laps rääkis jõululaupäeval toimuvatest ettevõtmistest suure

õhinaga ja oli sellest vaimustuses, nõustus kohus lapse ema taotlusega. Vastukaaluks

tuleb sellises olukorras jätta isale võimalus veeta lapsega koos aastavahetus. Kuna

tegemist on talvise koolivaheajaga, siis eeltoodut arvestades võib lapse viibimine isa

juures olla pikem. Vaidlus on tütre sünnipäeva korraldamise üle. Z.M soovib korraldada

tütrele sünnipäeva üle aasta. A.B on seisukohal, et lapse isa ei suuda üritust korraldada ja

seepärast soovib korraldada tütre sünnipäevad alati ise. Kohus leidis, et ka lapse

sünnipäeva korraldamiseks peaksid mõlemal vanemal olema võrdsed võimalused. Kui

4(8)

Z.M-il puuduvad sünnipäeva organiseerimise kogemused, siis tal on võimalik need nüüd

omandada tegutsemise käigus.

14. Määratust erinev kord lapsega suhtlemiseks on alati võimalik vanemate kokkuleppel. Kui

seda ei saavutata tuleb täpselt järgida kohtu poolt määratud korda.

15. Lähtudes TsMS § 172 lg 1 esimeses lauses ja sama paragrahvi lg 3 teises lauses

sätestatust, tuleb kohtu hinnangul jätta praeguses asjas riigi õigusabi tasu ja kulud Eesti

Vabariigi kanda ning ülejäänud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

Määruskaebus

16. Z.M esitas maakohtu määrusele määruskaebuse, milles palus tühistada maakohtu määrus

ja saata asi uueks arutamiseks Harju Maakohtule teises koosseisus. Alternatiivselt, kui

ringkonnakohus peab aja saatmist esimese astme kohtusse uueks arutamiseks

mittevajalikuks, teha asjas uus määrus, millega rahuldada Z.M taotlused hooldusõiguse

üleandmise ning suhtluskorra määramise osas. Kui ringkonnakohus otsustab teha ise uue

otsuse, palus avaldaja arvestada Z.M esitatavate täiendavate tõendite ja seisukohtadega

ning koguda antud dokumendis nimetatavad tõendid, mida Z.M ei saa ise esitada.

Määruskaebuse esitaja palus lahendada asi kohtuistungil ja jätta menetlusosaliste

menetluskulud nende endi kanda.

17. Z.M on seisukohal, et maakohtu määrus on õigusvastane ning kuulub tervikuna

tühistamisele. Määratud suhtluskord ei vasta lapse huvidele ja Z.M hooldusõiguse

piiramiseks puudub alus. Vanemate suunamine pereteraapiasse on lapse huvides, kuid

osavõtt sellest peaks toimuma siis, kui käesolevas asjas on jõustunud lõplik lahend ning

on selge, milliseks kujuneb lapsega suhtlemise kord ning kas ja mil määral on tarvilik

piirata vanemate hooldusõigust.

18. Maakohus ei ole analüüsinud ega arvestanud Z.M poolt esitatud seisukohti ja tõendeid

seoses A.B tegevusega isa ja lapse suhtlemise takistamisel, mis kinnitavad väidet, et ema

ei ole lapse kasvatamisel lähtunud parimatest huvidest. Maakohus jättis alusetult

rahuldamata 20.10.2015 täiendavates seisukohtades sisalduva taotluse anda võimalus

esitada täiendavad seisukohad ja tõendid, kui kohus ei nõustu Z.M poolt välja pakutud

suhtlemiskorra ettepanekuga. Maakohus ei edastanud Z.M-ile seisukohavõtuks ning

võimalike vastuväidete esitamiseks teiste menetlusosaliste poolt esitatud seisukohti ja

taotlusi. Maakohus jättis põhjendamatult rahuldamata Z.M taotluse asja lahendava

kohtuniku taandamiseks.

19. Ülaltoodu tähendab, et kogu tsiviilasja arutamine tuleb viia sisuliselt uuesti läbi, st anda

kõigepealt menetlusosalistele võimalus täiendavate seisukohtade ja tõendite esitamiseks,

koguda asjas tähtsust tõendid, mida menetlusosaline ei saa ise esitada, kohtu enda poolt;

seejärel teistele menetlusosalistele võimalus nende ning varasemalt esitatud seisukohtade

ja tõendite osas seisukohtade esitamiseks. Seejärel hinnata kõiki esitatud tõendeid ning

seisukohti ning teha selle pinnalt uus otsus.

20. Z.M on seisukohal, et asi tuleks saata uueks arutamiseks tagasi esimese astme kohtusse

teises koosseisus. Samas, kui kohus peaks leidma, et puudused on kõrvaldatavad

apellatsioonmenetlused, tuleks eelmises lõigus viidatud toimingud viia läbi käesoleva

apellatsioonkaebuse lahendamise käigus.

5(8)

21. Sõltumata sellest, kumma variandi kasuks ringkonnakohus otsustab, palus Z.M arvestada

asja lahendamisel tõendeid, mille esitamise võimalust taotles oma 20.10.2015

seisukohtades. Määruskaebuse lisana Z.M uusi tõendeid ei lisanud.

Menetluse edasine käik

22. E.N esindaja ja Tallinna linn leidsid, et määruskaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta

rahuldamata. A.B palus keelduda määruskaebuse menetlusse võtmisest või alternatiivselt

jätta määruskaebus rahuldamata.

23. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas

läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Määruse põhjendused

24. Tallinna Ringkonnakohus on seisukohal, et TsMS § 657 lg 1 p 21 ja § 659 alusel tuleb

maakohtu määruse lõppjäreldus hooldusõiguse üleandmise osas jätta muutmata,

täpsustades maakohtu määruse resolutsiooni punkti 2 ja põhjendusi (vt käesoleva

määruse punktid 31-34). Ülejäänud osas, s.o ühise hooldusõiguse osalise säilitamise ja

suhtlemiskorra määramise osas, tuleb maakohtu määrus jätta muutmata (TsMS § 657 lg 1

p 1). Selles osas on maakohtu määrus seaduslik ja põhjendatud, ringkonnakohus nõustub

maakohtu põhjendustega ega korda neid (TsMS § 654 lg 6).

25. Määruskaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Eeltoodu

ei anna aga alust määruskaebuse menetlusse võtmisest keeldumiseks, nagu on taotlenud

A.B. Z.M määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Kuna maakohus on järginud menetlus-

ja materiaalõiguse norme, selgitanud välja asja lahendamiseks vajalikud asjaolud,

kuulanud ära kõik asjast puudutatud isikud ja on teinud lahendi lapse huvidest lähtuvalt,

puuduvad igasugused alused asja teistkordseks algusest peale läbivaatamiseks

maakohtus. Maakohtu määruse resolutsiooni ebatäpsus ei anna alust määruse

tühistamiseks ja asja saatmiseks uueks lahendamiseks maakohtule. Lisaks ei olnud

kolleegiumi hinnangul aluseid maakohtu kohtuniku taandamiseks, seega ei anna ka

kohtuniku taandumata jätmine antud juhul alust maakohtu määruse tühistamiseks (TsMS

§ 656 lg 1 p 3).

26. Vastavalt TsMS § 477 lg-le 5 ei ole kohus hagita menetluses seotud menetlusosaliste

esitatud taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele, kui seadusest ei

tulene teisiti. Kolleegiumi hinnangul on käesolevat määruskaebust võimalik lahendada

kirjalikus menetluses ning istungi korraldamine ei ole vajalik.

27. Põhjendamatu on määruskaebuse esitaja seisukoht, et Z.M-ile ei antud 20.10.2015

taotluses palutud võimalust esitada täiendavaid tõendeid ja seisukohti. Z.M-il oli

võimalik esitada seisukohti ja tõendeid kogu menetluse kestel, sh määruskaebuses.

Erinevalt määruskaebuses lubatust ei esitanud Z.M ka ringkonnakohtule oma täiendavaid

tõendeid.

28. Kolleegium märgib, et Z.M ei ole esitanud määruskaebuses konkreetseid seisukohti,

mille osas maakohtu määrus ei vasta lapse huvidele. Nagu eelpool märgitud, ei ole

maakohus rikkunud menetlusnorme, mis annaksid alust määruse tühistamiseks. Asjaolu,

et maakohus Z.M avaldust ei rahuldanud ega määranud lapsega suhtlemise korda

vastavalt Z.M ettepanekule, ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks.

6(8)

29. PKS § 137 lg 1 kohaselt kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus

või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal

õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või

täielikult üle. Kolleegium selgitab, et iseenesest säilib vanematel ühine hooldusõigus ka

siis, kui nad asuvad elama eraldi, ja vanemate omavahelised pingelised suhted ei anna

iseenesest alust lapse hooldusõiguse ümbervaatamiseks. Varasemalt on vanemad olnud

eriarvamusel lapse lasteaia vahetuse osas, milline vaidlusküsimus on praeguseks ajaks ära

langenud. Muus osas on vanemad teostanud hooldusõigust ühiselt, olenemata kooselu

puudumisest. Käesolevalt on kumbki vanematest soovinud endale lapse suhtes vähemalt

osalise hooldusõiguse üleandmist ühele vanematest, samuti on vaidlus lapsega suhtlemise

korra üle.

30. Ringkonnakohus on seisukohal, et Z.M enda soov ja valmisolek last kasvatada ja

ainuisikuliselt võtta vastu last puudutavaid otsuseid (kas osaliselt või täies ulatuses) ei ole

piisav selleks, et anda temale täielikult või osaliselt üle lapse hooldusõigus. Ka Z.M

esitatud uuringud võimalikest hooldusõiguse reguleerimise viisidest ei ole kohtu jaoks

siduvad. Kohus on otsuse tegemisel arvestanud lapse senist elukorraldust ja ka lapse

soovi jääda elama emaga. PKS § 137 lg-s 3 on sätestatud, et ühise hooldusõiguse

lõpetamise korral lähtub kohus hooldusõiguse ühele vanemale andmise otsustamisel

eeskätt lapse huvidest, arvestades muu hulgas kummagi vanema vaimset ja

majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist

pühendumist lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elamistingimusi. Samuti

sätestab PKS § 137 lg 2 p 2, et ühise hooldusõiguse lõpetamise avaldust ei rahuldata, kui

on alust eeldada, et ühise hooldusõiguse lõpetamine ja avaldajale ainuhooldusõiguse

määramine ei ole kooskõlas lapse huvidega. Kolleegiumi hinnangul on ka lapse soov, et

tema kasvatamises osaleksid nii ema kui isa, nagu on toimunud senini, piisav alus ühise

hooldusõiguse säilitamiseks osas, mille teostamise osas vanematel erimeelsusi ei ole.

31. Maakohus on otsustanud anda A.B-le üle lapse isikuhooldusõigus tema elukoha

määramise osas Eesti Vabariigi piires. Kolleegiumi hinnangul ei ole selline resolutsiooni

formulatsioon õiguslikult korrektne, kuigi PKS § 124 lg 1 kohaselt on isikuhooldusõiguse

sisuks mh ka lapse viibimiskoha määramise õigus. Samuti ei sisalda maakohtu määrus

õiguslikke põhjendusi, mille alusel on A.B-le antud üle lapse isikuhooldusõigus lapse

elukoha määramise osas. Seega täpsustab ringkonnakohus selles osas maakohtu määruse

resolutsiooni ja põhjendusi (vt järgnevad punktid 32-34).

32. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et kohus saab lõpetada ühise hooldusõiguse ka

üksnes lapse viibimiskoha määramise osas ning anda üksnes selles osas ühele vanemale

ainuhooldusõiguse. See tähendab, et vanemal on osaline ainuhooldusõigus, sh

ainuhooldusõigus lapse viibimiskoha määramise osas, mis hõlmab ka selle küsimuse

otsustusõigust (RKTKm 3-2-1-45-11 p-d 19-21, 3-2-1-159-15 p 24, 25).

33. Iseenesest saab vanem ka lapse viibimiskoha määramise õigust taotleda alternatiivselt

kahel materiaalõiguslikul alusel, s.o taotledes lapse viibimiskoha määramise küsimuses

endale otsustusõigust PKS § 119 alusel või nõudes lapse viibimiskoha määramise osas

ühise hooldusõiguse lõpetamist ja selles osas ainuhooldusõiguse endale andmist PKS §

137 lg 1 alusel. Otsustusõiguse saamiseks saab vanem esitada avalduse eelkõige siis, kui

vanemad vaidlevad last puudutava olulise küsimuse lahendamise üle ja soovivad

konkreetse küsimuse või olukorra lahendada ega soovi ühist hooldusõigust nimetatud

küsimuses edaspidi tekkida võivate küsimuste lahendamiseks lõpetada. Seevastu ühise

7(8)

hooldusõiguse osalise või täieliku lõpetamise ja lõpetatud osas ühele vanemale

ainuhooldusõiguse andmise avalduse eesmärgiks on üldjuhul ulatuslikumate muudatuste

tegemine vanemate hooldusõiguses, mille tulemusena saab üks vanem õiguse otsustada

üksi tulevikus tekkida võivate last puudutavate oluliste küsimuste üle ning teine vanem

kaotab selles osas hooldusõiguse (RKTKm 3-2-1-159-15 p 25).

34. A.B on taotlenud määrata lapse elukohaks lapse ema igakordne elukoht. Samuti on A.B

palunud kohtule anda temale lapse hooldusõiguse teostamine üle selles osas, mis

puudutab alaealise jaoks oluliste otsuste tegemist (kooli, huviringide, välisreiside ja

ekskursioonide valik, lapse igakordse viibimiskoha üle otsustamine, lapse nimel

suuremate tehingute tegemine jmt). Lasteaia vahetuse küsimus on käesolevaks ajaks ära

langenud, samuti ei ole kohtu ette toodud asjaolusid, et vanemad ei jõua kokkuleppele

muudes küsimustes nagu kooli, huviringide, välisreiside ja ekskursioonide valik. A.B

eesmärgiks on saada õigus määrata lapse viibimis- ja elukohta nii käesoleval ajal kui ka

edaspidi. Seega saab ema avaldust lapse viibimiskoha määramise osas pidada ühise

hooldusõiguse osalise lõpetamise avalduseks PKS § 137 lg 1 mõttes, arvestades

ülaltoodud Riigikohtu seisukohti ja selgitusi. Ka maakohus on määruse resolutsioonis

märkinud, et ülejäänud osas (v.a. lapse elukoha määramise osas) on vanematel ühine

hooldusõigus.

35. Seega eelnimetatud osas tuleb maakohtu määruse põhjendusi muuta ja täpsustada

vastavalt ka maakohtu määruse resolutsiooni osalise ainuhooldusõiguse A.B-le

üleandmise osas. A.B-le tuleb anda osaline ainuhooldusõigus lapse elukoha määramise

osas Eesti Vabariigi piires. Muus osas on vanematel ühine hooldusõigus.

36. Olenemata hooldusõiguse osalisest üleandmisest A.B-le lapse elukoha määramise osas

säilib Z.M-il muus osas lapse suhtes (emaga ühine) hooldusõigus, samuti lapsega

suhtlemise õigus. Asjaolude muutumise korral võib kumbki pool pöörduda uuesti

kohtusse. Kolleegium siiski märgib, et lapsega suhtlemise korra osas on vanematel

mõistlik lapse huve arvestades jõuda omavahelisele kokkuleppele ja vältida uue

kohtuvaidluse tekkimist, mis kahtlemata mõjutab ka last.

37. Ehkki ringkonnakohus jätab Z.M määruskaebuse rahuldamata, on kolleegiumi hinnangul

mõistlik ja põhjendatud jätta määruskaebuse menetlusega seotud menetluskulud sarnaselt

maakohtu määratud menetluskulude jaotusega poolte enda kanda ja lapsele määratud riigi

õigusabi korras esindaja kulud riigi kanda (TsMS § 171 lg 1, § 172 lg 1 ja 3).

Ulvi Loonurm

Indrek Soots

Imbi Sidok-Toomsalu

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

8(8)