3-14-50890/43 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Agu Timmi, Maili Lokk

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

23.02.2016, Tartu

Haldusasja number

3-14-50890

Haldusasi

Aleksei Savva kaebus Tallinna Vangla vastu kahju

20 000 eurot hüvitamise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 21.05.2015. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Tallinna Vangla ja Aleksei Savva apellatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Aleksei Savva

Vastustaja Tallinna Vangla

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Tallinna Vangla apellatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Tartu Halduskohtu 21.05.2015. a otsus osas, millega vaadati kaebus

sisuliselt läbi hüvitamisnõudes, mis puudutab perioodi 20.05.2010-29.01.2011 ja mõisteti

vastustajalt kaebaja kasuks mittevaralise kahju hüvitisena välja 750 eurot.

3. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta Aleksei Savva hüvitamiskaebus läbi

vaatamata perioodi 20.05.2010-29.01.2011 osas, mõista Tallinna Vanglalt Aleksei Savva

kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis summas 50 eurot ning muuta eelnevaga

seonduvalt ka halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.

4. Muuta halduskohtu 21.05.2015. a otsuse resolutsiooni punkti 1 sõnastust ja sõnastada

see järgmiselt: „Jätta kaebus valju muusika mängimise, duši vähese kasutamise ja

vähese pereliikmetega suhtlemisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes läbi

vaatamata.“

5. Ülejäänud osas jätta Tartu Halduskohtu 21.05.2015. a otsus muutmata.

6. Aleksei Savva apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ja tema poolt

apellatsioonimenetluses kantud kulud (riigilõiv) jätta tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 23.02.2016, arvates (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aleksei Savva esitas Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse, mis registreeriti

03.02.2014. Kahju hüvitamise taotluse kohaselt hoiti A. Savvat Tallinna Vanglas perioodil

20.05.2010 – 14.07.2011 kambrites, kus oli isiklikku ruumi ühe inimese kohta 1,5-2 m²,

riideid tuli pesta ja kuivatada kambris, mistõttu oli seal pidevalt niiske ja rõske ning kambri

valgustus ja ventilatsioonisüsteem ei vastanud nõuetele. A. Savva palus hüvitada talle

tekkinud mittevaraline kahju summas 10 000 eurot.

2. Tallinna Vanglas andis A. Savvale 03.03.2014. a kirjaga kahju hüvitamise taotluses

esinevate puuduste kõrvaldamiseks tähtaja. A. Savva esitas Tallinna Vanglale täiendava

avalduse, mis registreeriti 13.03.2014. A. Savva märgib selles, et sai oma õiguste rikkumisest

teada Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) otsusest asjas Tunis vs. Eesti ning lisas, et viibis

Tallinna Vanglas ka 2007. a 7 kuud ja 2008 – 2009. a 6 kuud ning oli vanglas viibimise ajal

kinnipidamistingimuste osas korduvalt suuliselt pöördunud vangla töötajate poole, kuid talle

vastati, et tingimused vastavad riigisisestele normidele.

3. A. Savva esitas 21.05.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse, millega nõudis Tallinna

Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamist summas 20 000 eurot seoses mittenõuetekohaste

kinnipidamistingimustega, millega alandati tema inimväärikust. Kaebuse kohaselt viibis

A. Savva Tallinna Vanglas 2007. a 7 kuud, 2008 – 2009. a 6 kuud ning perioodil

20.05.2010 – 14.07.2011. Kaebuse kohaselt tuli kaebajal viibida kambrites, kus oli vaba

põrandapinda ühe isiku kohta 1,5 – 2 m². Lisaks sellele tuli riideid pesta ja kuivatada kambris,

mistõttu oli seal pidevalt rõske ja niiske, kambri valgustus ei vastanud nõuetele, ventilatsioon

oli ebapiisav, päevad läbi mängis välja vali muusika, mis kostus ka kambrisse,

pesemisvõimalus oli ainult üks kord nädalas, vangla piiras tema õigust pereliikmetega

suhelda. Kaebusele oli lisatud ka kaebetähtaja ennistamise taotlus, mille kohaselt kaebaja

palus kohtul ennistada kaebuse esitamise tähtaeg 2007. a (7 kuud), 2008 – 2009. a (6 kuud) ja

2010 – 2011 (14 kuud) osas.

4. Tallinna Vangla vastas 30.05.2014 vastuseks halduskohtu nõudele, et Tallinna Vangla ei

ole veel A. Savva taotlusele vastanud.

5. Tartu Halduskohus rahuldas kaebuse 21.05.2015. a

otsusega

ajavahemikul

20.05.2010 – 14.07.2011 kinnipidamistingimustega tekitatud kahju hüvitamise nõudes

osaliselt ja mõistis Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja hüvitise 750 eurot. Halduskohus

tagastas kaebuse valju muusika mängimise, duši vähese kasutamise ja vähese pereliikmetega

suhtlemisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes ning jättis kaebaja taotluse

kaebetähtaja ennistamiseks rahuldamata ja lõpetades menetluse ajavahemikel

28.02.2007 – 04.10.2007 ja 28.10.2008 – 02.06.2009 kinnipidamistingimustega tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamise nõudes.

Halduskohus tegi kindlaks, et kaebaja ei ole esitanud vastustajale nõudeid seoses valju

muusika pideva mängimise, vähese pesemisvõimaluse (duši kasutamine) või pereliikmetega

suhtlemise nõuete rikkumisega. Sellest tulenevalt leidis halduskohus, et kaebajal on nende

nõuete osas läbimata vangistusseaduse (VangS) § 1¹ lg 8 sätestatud kohustuslik kohtueelne

menetlus ning jättis kaebuse selles osas halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 151 lg 1

p 1 ja § 121 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata. Perioodide 28.02.2007 – 04.10.2007 ja

28.10.2008 – 02.06.2009 osas, leidis halduskohus, et kaebus on esitatud kaebetähtaega

ületades, sest kaebaja pidi väidetava mittevaralise kahju tekkimisest teada saama hiljemalt

tema kinnipidamise lõppemisel kahju põhjustanud tingimustes ning kaebuse esitamise ajal

21.05.2014 oli mõlemast perioodist möödunud rohkem kui kolm aastat. Kaebaja taotles küll

kaebetähtaja ennistamist, kuid halduskohtu hinnangul ei ole ta esile toonud ühtegi objektiivset

põhjust, mis takistas tal kaebust tähtaegselt esitada. Kohtuasja Tunis vs. Eesti lahendist

teadasaamist halduskohus mõjuvaks põhjuseks ei pidanud ning jättis kaebetähtaja ennistamise

taotluse rahuldamata ja lõpetas nende perioodide osas menetluse. Perioodi 20.05.2010 –

29.01.2011 tuli halduskohtu hinnangul tulenevalt Riigikohtu lahendist asjas nr 3319313, p-st

14 käsitleda ühtsena ning kuna kaebus oli esitatud kolme aasta jooksul perioodi lõppemisest,

siis on see esitatud tähtaegselt.

Halduskohus märkis, et vaidlust ei ole selles, et kaebaja viibis 20.05.2010 – 14.07.2011,

kokku 421 päeva Tallinna Vangla kambrites, kus kambri pinda ühe kinnipeetava kohta oli 150

päeval alla 2,5 m², 99 päeval vahemikus 2,5-2,99 m² ning 172 päeval 3 m² ja rohkem. WC

alust pinda halduskohus kambri pinna hulka ei arvestanud, samuti ei võtnud ta arvesse

kambris asuvat mööblit ega selle pinna osakaalu kambri põrandapinnaga võrreldes.

Halduskohus märkis täiendavalt, et pooltel puudub vaidlus ka selles, et kaebaja viibis 23 tundi

ööpäevas lukustatud kambris ning kaebajale võimaldati iga päev ühetunnine jalutuskäik.

Kaebaja väitel oli ka kambris puudulik ventilatsioon ja pesu kuivatamise ajal kõrge niiskus,

samuti ei olnud kambri kunstlik valgustus lugemiseks, kirjutamiseks ja rõivaste

parandamiseks piisav. Kuna kumbki pool ei olnud nimetatud asjaolude kohta tõendeid

esitanud, lähtus halduskohus nende osas üldiselt teadaolevast ja õiguskantsleri 2011. a

kontrollikäigu kokkuvõttes nimetatud asjaolust, et Tallinna Vangla hooned on vanad, oluliselt

amortiseerunud ja nendes ei ole viimastel aastatel tehtud suuremaid parendusi. Halduskohus

märkis, et kuna kaebaja on põhiprobleemina toonud esile ruumipuuduse kambris, siis on

muud tema poolt välja toodud asjaolud käsitletavad kinnipidamistingimusi kirjeldavate

asjaoludena ning seetõttu puudus halduskohtu hinnangul vajadus nende asjaolude täpsemaks

väljaselgitamiseks.

Halduskohus leidis, et kuna kaebaja viibis 150 päeva olukorras, kus ühele kinnipeetavale oli

tagatud vähem kui 2,5 m² põrandapinda, siis rikuti tema suhtes 150 päeval õigusaktidest

tulenevaid nõudeid. Halduskohus pidas õigusvastaseks ka kaebaja kinnipidamist 99 päeval

kambrites, kus ühele kinnipeetavale oli tagatud põrandapinda vahemikus 2,5-2,99 m², kuna

selline olukord on vastuolus inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3

kohaldamisel tekkinud EIK praktikaga. Halduskohus võttis seejuures arvesse, et kaebaja

viibis sellistes tingimustes kokku suhteliselt pikka aega ja pikkadel järjestikkustel

ajavahemikel ning pidi kambris viibima 23 tundi ööpäevas ning ka ühetunnine jalutuskäik

toimus jalutusboksis, kus ühe kinnipeetava kohta oli ruumi ligikaudu 2,5 m². 172 päeva osas,

mil kaebaja viibis kambrites, kus ühe kinnipeetava kohta oli põrandapinda vähemalt 3 m² ning

arvestades, et kambrit oli võimalik akna kaudu õhutada, kaebajal oli võimalik ühe tunni

jooksul päevas viibida vabas õhus, talle oli tagatud duši kasutamise võimalus üks kord

nädalas ja privaatne WC kasutamise võimalus, ei pidanud halduskohus vastustaja

tegevust õigusvastaseks. Seega luges halduskohus kokku 249 päeva osas kaebaja

kinnipidamistingimused väärikust alandavateks, sest arvestades muid kinnipidamistingimusi

oli kaebaja kasutuses olev ruum sedavõrd väike, et see tõenäoliselt põhjustas kannatusi või

ebameeldivusi, mis ületavad vanglas kinnipidamisega paratamatult kaasneva. Tervisekahju

tekkimist halduskohus tõendatuks ei lugenud.

Halduskohus asus seisukohale, et 249 päeva ulatuses saab kaebajal mittevaralise kahju

tekkimist eeldada ja tegemist on kahjuga, mis tuleb hüvitada rahas. Hüvitise suuruse

määramisel lähtus halduskohus lisaks eeltoodust lisaks veel ka sellest, et kaebaja kannatused

ei saanud olla rasked, sest kaebaja ei pöördunud Tallinna Vanglas viibimise ajal või vahetult

pärast seda nõuetega vangla poole või kaebuste kohtu poole. Olukorras, kus kambripinda oli

ühe kinnipeetava kohta üle 2,5 m², aga alla 3 m², ei saanud halduskohtu hinnangul vastustajale

ette heita õigusnormis selgelt sätestatud kohustuse järgimata jätmist. Halduskohus arvestas ka

seda, et väärikuse alandamise mõiste sisu on ajas muutuv ja kui kaebaja arusaamine sellest, et

kinnipidamistingimused Tallinna Vanglas on kahjustanud tema õigusi, saabus lahendi Tunis

vs. Eesti kaudu, siis tuleb aktsepteerida ka seda, et õiguslik hinnang nendele tingimustele sai

riigile teatavaks samast lahendist ning riik on pärast seda parandanud Tallinna Vanglas

ruumikitsikusega kaasnevaid olusid. Kõiki asjaolusid kogumis hinnates leidis halduskohus, et

kaebajale tuleb 249 päeva eest, mil ta viibis kambrites, kus ühele kinnipeetavale oli vähem kui

3 m² kambri põrandapinda, kokku 750 eurot.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. Vastustaja esitas 11.06.2015 Tartu Halduskohtu 21.05.2015. a otsuse peale

apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsuse tühistada osas, millega kohus rahuldas

osaliselt kaebuse, ja teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata.

Vastustaja on seisukohal, et halduskohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi ja

rikkunud oluliselt menetlusnorme ning jätnud arvestamata olulised EIK seisukohad.

Apellatsioonkaebuse seisukohad on järgmised:

6.1. Vastustaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et kaebus on perioodi osas

20.05.2010 – 29.01.2011 tähtaegne. Vastustaja arvates ei ole Riigikohtu lahend asjas

nr 3-3-1-93-13 käesolevas asjas kohaldatav ja on seisukohal, et nõude esitamise tähtaega tuleb

hakata arvestama hetkest, kui kaebaja sai oma väidetavaid kannatusi reaalselt tajuma hakata,

mistõttu on õigustatud piiritleda kaebeõiguse tähtaeg rangelt kolme aastaga, nagu

riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg 3 ette näeb. Kaebetähtaja kehtestamise mõte on

tagada, et isikud ei viivitaks põhjendamatult oma õiguste kaitsmisele asumisega . Lähtumine

Riigikohtu lahendis asjas nr 33-1-93-13 võetud seisukohast viiks ebamõistliku tulemuseni,

mis ei oleks kooskõlas seaduses sätestatud kaebetähtaja olemuse ja eesmärgiga. Kahjust, mis

tekkis väidetavalt väärikuse alandamisega, pidi kaebaja teada saama vahetult vastavatesse

tingimustesse sattudes.

6.2. Vastustaja ei nõustu kohtu seisukohaga, et WC alla jääv pind tuleb kambri põrandapinna

suuruse arvestamisel välja arvata. Selle tulemusel on halduskohus lähtunud otsuse tegemisel

väiksematest andmetest, kui tegelikult oli kaebajale Tallinna Vanglas tagatud. Siseriikliku

õiguse kohaselt on WC kambri osa, kui ta paikneb kambris sees. EIK lahendites on WC alune

pind arvatud kambri kogupinnast välja seetõttu, et see ei asunud kambris ja kinnipeetavad ei

saanud seda igal hetkel kasutada.

6.3. WC pinna kambri üldpinna hulka arvestamisel oli kaebajale tagatud kõikidel Tallinna

Vanglas viibitud päevadel üle 2,5 m² põrandapinda, mis vastas riigisisestes õigusaktides

sätestatud põrandapinna ruutmeetritele, mistõttu ei ole kaebajat inimväärikust alandavates

tingimustes hoitud. Justiitsministri 30.11.2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“

(VSKE) kuni 31.12.2013. a kehtinud redaktsioonis § 6 lg 6 on Riigikohtu otsuse kohaselt

asjas nr 3-4-1-9-14 põhiseadusega kooskõlas, õiguspärane ja kehtiv. Vangla tegevus on

vastanud riigisisesele õigusele ja on seega õiguspärane.

6.4. Vastustaja leiab, et halduskohus on jätnud arvestamata, et inimõigustel on ajas

dünaamiline iseloom, mis tähendab, et teatud õiguste kaitse läheb aja jooksul rangemaks ja

täieneb. Eesti riik ei saa varasemat õiguspraktikat ja esinenud olukordi muuta, mistõttu saab

õiguspärane halduspraktika muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel. Õiguse

üldpõhimõtteid ja inimõiguste dünaamilist iseloomu arvestades ei saa kohtuotsustes toodud

seisukohtadel olla riigi jaoks tagasiulatuvat mõju, vaid mõju saab olla üksnes edasiulatuv.

Halduskohus on arvestanud EIK praktikat valikuliselt ja jätnud arvestamata olulised

seisukohad, mis välistavad võimaluse lugeda alla 3 m² põrandapinda isiku kohta kambris

automaatselt EIÕK art 3 rikkumiseks. Halduskohus on jätnud põhjendamata, miks vastustaja

oleks pidanud EIK seisukohti pidama riigisisesest õigusest olulisemaks olukorras, kus EIK

seisukohad isikliku ruumi küsimuses ei olnud järjepidevad.

6.5. Alates 21.06.2011. a oli kaebaja paigutatud Tallinna Vanglas kambritesse, kus talle oli

igapäevaselt tagatud vähemalt neli tundi päevas eluosakonna piires liikumiseks, lisaks

igapäevane tunnine jalutuskäik värskes õhus ja iganädalane spordisaali kasutamise võimalus.

Kuni selle ajani oli kaebaja vahistatu staatuses ning VangS § 90 lg 3 kohaselt hoitakse

vahistatuid ööpäev läbi lukustatud kambris. Seega tulenes kaebaja liikumispiirang asjaolust, et

ta viibis vahistatuna vanglas. Ei ole põhjust arvata, et kaebaja heaolu olnuks kvalitatiivselt

märkimisväärselt parem, kui ta oleks viibinud kambris, kus iga kinnipeetava kohta oleks

ruumi olnud vähemalt 3 m².

6.6. Halduskohus on leidnud, et õiglane hüvitis oleks 3 eurot päeva eest. Tartu

Ringkonnakohus on otsuses asjas nr 3-13-1610 pidanud õiglase hüvitise päeva määraks 2

eurot. Kohtuotsusest ei selgu, kas halduskohus on seda seisukohta arvestanud või mitte.

7. Kaebaja esitas 21.06.2015 Tartu Halduskohtu otsuse resolutsiooni punkti 3 peale

apellatsioonkaebuse ning palub ringkonnakohtul suurendada kahjuhüvitise summat. Kaebaja

leiab, et käesolev asi on analoogne EIK kohtuasjaga Tunis vs. Eesti, kus kohus mõistis

hüvitisena välja 10 eurot päeva eest. Asjas nr 3-11-700 mõistis kohus arestimajas viibimise

eest välja 14 eurot päeva eest.

8. Kaebaja vastuses vastustaja apellatsioonkaebusele sellega ei nõustu ning vaidleb sellele

vastu. Kaebaja arvates on halduskohus õigesti lugenud ajavahemikku 20.05.2010 –

14.07.2011a ühtseks perioodiks ja kaebust tähtaegseks ning arvutanud õigesti kambri

põrandapinnast WC aluse pinna maha. Samuti ei nõustu kaebaja vastustaja tõlgendusega

EIK kohtuasjast Muršič vs. Horvaatia ning leiab, et selles toodud seisukohad ei ole käesolevas

asjas kohaldatavad ka seetõttu, et asjaolud on erinevad. Kaebaja märgib, et tema viibis kogu

Tallinna Vanglas viibitud aja kinnisel režiimil, sh perioodil 21.06.2011 – 14.07.2011, mille

osas vangla on ekslikult märkinud vastupidist.

9. Vastustaja vaidleb vastuses kaebaja apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see

rahuldamata. Vastustaja on seisukohal, et kaebajale rahalise hüvitise väljamõistmine ei ole

üldse õiguspärane, mistõttu ei ole põhjendatud ka kaebaja väide, et välja mõistetud hüvitis on

liiga väike.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus leiab, et Tallinna Vangla apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt

ning A. Savva apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Tartu Halduskohtu 21.05.2015. a

otsus tuleb tühistada osas, millega vaadati kaebus sisuliselt läbi hüvitamisnõudes, mis

puudutab perioodi 20.05.2010-29.01.2011 ja mõisteti vastustajalt kaebaja kasuks mittevaralise

kahju hüvitisena välja 750 eurot.

Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab A. Savva hüvitamiskaebuse

läbi vaatamata perioodi 20.05.2010-29.01.2011 osas, mõistab Tallinna Vanglalt A. Savva

kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise summas 50 eurot ning muudab eelnevaga seonduvalt

ka halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.

Lisaks eelnevalt märgitule muudab ringkonnakohus ka halduskohtu 21.05.2015. a otsuse

resolutsiooni punkti 1 sõnastust ja sõnastab selle järgmiselt: „Jätta kaebus valju muusika

mängimise, duši vähese kasutamise ja vähese pereliikmetega suhtlemisega tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamise nõudes läbi vaatamata.“

Ülejäänud osas jääb Tartu Halduskohtu 21.05.2015. a otsus muutmata.

11. Esmalt märgib ringkonnakohus, et halduskohtu vaidlusaluse otsuse resolutsiooni p 1

sõnastus ei ole kooskõlas HKMS-i nõuetega ega ka halduskohtu otsuse põhjendava osa p-s 10

toodud selgitusega, kus märgitakse iseenesest õigesti, et kuna kaebaja ei ole Tallinna Vanglale

esitatud kahju hüvitamise taotluses nõudnud hüvitist seoses valju muusika mängimise, duši

vähese kasutamise ja vähese pereliikmetega suhtlemise võimaluse tõttu, siis ei ole sellise

sisuga hüvitamisnõude osas kohustuslikku kohtueelset menetlust läbitud ja esitatud kaebus

tuleb nende nõuete osas jätta läbi vaatamata. Halduskohus võttis asja materjalidest nähtuvalt

kaebuse esmalt tervikuna, s. o halduskohtule esitatud kujul, 26.06.2014. a määrusega

menetlusse. Kui otsuse tegemise ajal, s. o pärast kaebuse menetlusse võtmist selgus, et osade

hüvitamiskaebuse aluseks olevate nõuete puhul on kohustuslik kohtueelne menetlus läbimata,

kohaldub HKMS § 151 lg 1 p 1, mille kohaselt jätab kohus kaebuse läbi vaatamata, kui

pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad HKMS § 121 lg-s 1 sätestatud asjaolud, s. h see,

et osade kaebuses esitatud hüvitamisnõude aluste osas on kaebajal kohustuslik kohtueelne

menetlus läbimata. Nagu juba märgitud, on halduskohus ise otsuse põhjendavas osas õigesti

leidnud, et selliste nõuete osas tuleb kaebus jätta läbi vaatamata, kuid otsuse resolutsiooni p-s

1 on samade nõuete osas kaebus tagastatud, mitte ei ole jäetud kaebust läbi vaatamata. Kuna

tegemist on ilmse eksimusega otsuse resolutsiooni sõnastamisel, mitte aga sisulise veaga, siis

leiab ringkonnakohus, et saab ise sellise resolutsiooni sõnastuse vea parandada ja seda ka ilma

selleta, et keegi apellantidest oleks oma apellatsioonkaebuses sellise vea parandamist

nõudnud. Eeltoodust tulenevalt muudab ringkonnakohus halduskohtu 21.05.2015. a otsuse

resolutsiooni punkti 1 sõnastust.

12. Tartu Halduskohus rahuldas vaidlusaluse otsusega A. Savva hüvitamiskaebuse osaliselt ja

mõistis kaebaja kasuks Tallinna Vanglalt välja mittenõuetekohastes tingimustes

kinnipidamisega tekitatud mittevaralise kahju eest 750 eurot. Tartu Halduskohus võttis

kaebuse menetlusse ja arvestas otsuse tegemisel ka ajavahemikku 20.05.2010 – 29.01.2011

leides, et ka sel ajavahemikul kaebajale väidetavalt tekkinud mittevaralist kahju tuleb

vaadelda ühtse kahjuna, mistõttu on tegemist tähtaegselt esitatud nõudega. Halduskohus

lõpetas menetluse ajavahemikel 28.02.2007 – 04.10.2007 ja 28.10.2008 – 02.06.2009

kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes (otsuse

resolutsiooni p 2) ja selles osas ei ole halduskohtu otsust apellatsiooni korras vaidlustanud ei

kaebaja ega ka vastustaja, mistõttu ei kontrolli ringkonnakohus vastavalt HKMS §-le 197 lg 1

selles osas halduskohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust.

13. Ringkonnakohus nõustub Tallinna Vangla seisukohaga, et ajavahemiku

20.05.2010 - 29.01.2011 osas on kaebaja mööda lasknud vanglale kahjunõude

esitamise kolmeaastase tähtaja. Kuna tähtaja ennistamiseks puudusid objektiivsed

põhjused, oleks eelnimetatud osas tulnud ka halduskohtule esitatud kaebus tagastada

või jätta läbi vaatamata kohustusliku kohtueelse menetluse läbimata jätmise tõttu.

14. Asja materjalidest nähtuvalt esitas kaebaja kahju hüvitamise taotluse vanglale

30.01.2014 ja see registreeriti vanglas 03.02.2014. Haldusorganile kahju hüvitamise

nõude esitamise tähtaeg on RVastS § 17 lg 3 kohaselt kolm aastat kahjust või selle

põhjustanud isikust teada saamisest või ajast, mil isik pidi sellest teada saama.

Arvestades A. Savva poolt kirjeldatud kannatuste iseloomu, pidid need talle mõju

avaldama hakkama praktiliselt esimesest päevast alates, kui kaebaja paigutati Tallinna

Vanglasse. Vangla selgitustest nähtuvalt paigutati ta 20.05.2010 Tallinna Vanglasse

saabudes kambrisse nr 214, kus paiknes sel hetkel peale tema veel viis kinnipeetavat

ja vaba põrandapinda ühe isiku kohta oli sellisel juhul kambris 2,78 m2.

Apellatsioonkaebuses toodud selgituste kohaselt oli A. Savva viibinud Tallinna Vanglas

korduvalt ka varem, kui alates 2010. a maist (tl 122p). Seega pidi kaebaja koheselt tajuma

ruumipuudust ja tunnetama sellega kaasnevat mõju. Olenemata sellest esitas ta kahju

hüvitamise nõude vanglale alles 2014. a jaanuaris, s. h perioodi eest, mis algas 2010. a mais.

Asja materjalidest nähtuvalt ei ole kaebaja välja toonud ka ühtegi mõistlikku põhjust, mis

takistas tal pöörduda pideva ruumipuudusega seotud väidetava inimväärikuse alandamise eest

kahju hüvitamise nõudega vangla poole varem, kui 2014. a. Ka ringkonnakohus ei pea

usutavaks seda, et kaebaja hakkas mittevaralise kahju nõude aluseks olevat ängi,

meeleolulangust ja inimväärikuse alandamist tunnetama alles siis, kui oli Tallinna Vanglast

lahkunud 20.05.2010 alanud perioodi lõpus 14.07.2011 või ka alles pärast seda, kui EIK tegi

2013. a lõpus lahendi asjas Tunis vs Eesti. Eeltoodu tõttu on õigustatud piiritleda

kahjuhüvitise nõudeõiguse tähtaeg kolme aastaga, nii nagu RVastS § 17 lg 3 ette näeb.

15. Ka HKMS § 47 lg-st 1 tulenevalt on kaebus lubatav üksnes juhul, kui kaebaja on läbinud

kohustusliku kohtueelse menetluse nõuetekohaselt. Kui taotlus on esitatud hilinemisega, pole

kaebaja läbinud nõuetekohast kohtueelset menetlust (Riigikohtu 28.04.2014. a määrus

nr 3-3-1-78-13, p 19). Tallinna Vangla leidis õigesti, et tähtaegseks saab lugeda kahju

hüvitamise nõude selle esitamisele eelneva kolme aasta osas ehk alates 30.01.2011 kuni

14.07.2011.

16. Oma 15.06.2015. a määruses asjas nr 3-3-1-20-15 märkis Riigikohus, et RVastS § 17

lg 3 ei seo kahjunõude esitamise tähtaega sellega, milline oli väidetavalt kahju tekitanud

tegevuse iseloom – kas tegemist oli ühekordse, korduva või jätkuva toiminguga. Nõude

esitamise tähtaja kulgemise algus on määratletud päevaga, mil kannatanu sai kahjust ja selle

põhjustanud isikust teada. Sealjuures pole oluline, et kannatanu teaks kõiki kahju tekitamise

või kahjuga seonduvaid asjaolusid. Määrav on, et kannatanul oleksid teada kahjunõuet

õigustavad asjaolud sellisel määral, et koostada piisava edulootusega kaebus. Kaebuse

esitamise tähtaeg võib erandina hakata kulgema enne jätkuva toimingu lõppemist, kui on

ilmne, et isik sai või pidi saama kahju lõplikust ulatusest teada varem (vt 6. märtsi 2014. a

otsus asjas nr 3-3-1-93-13, p-d 13 ja 14). Kolleegium leidis ka seda, et kui isikut hoitakse

pikaajaliselt kinnipidamiskohas väidetavalt ebainimlikes tingimustes, võib eeldada, et ta adub

tingimuste inimväärikust rikkuvat iseloomu mõistliku aja jooksul, sõltumata kahjustava

tegevuse jätkumisest. Kui mittevaralise kahju nõude aluseks olevad asjaolud on isikule teada,

ei takista miski piisava edulootusega kahjunõude koostamist, sest kahju põhjustanud isikus

kaebajal kahtlust olla ei saanud.

17. Ringkonnakohus leiab, et isik, kes viibib vangistuses (väidetavalt) inimväärikust

alandavates tingimustes pikema perioodi vältel, peab juba vastavates tingimustes viibides aru

saama nende võimalikust õigusvastasusest ja kahju tekkimisest. Kui isik viibib pikemat aega

kinnipeetuna vanglas, siis mingil hetkel peab talle selguma, et talle on tekitatud kahju ning

hakkab kulgema kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg.

18. Vastavalt RVastS § 7 lg-le 4 kohaldatakse avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju

hüvitamisel lisaks RVastS-le ka eraõiguse kahju hüvitamise sätteid. Võlaõigusseaduse § 128

lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu

ning kannatusi. Mittevaralise kahju olemusest tuleneb, et kahju kaasneb vahetult kahju

tekitanud teoga ning isik on kahju tekkimisest üldjuhul kohe teadlik. Kahjust ja selle

põhjustanud isikust teadasaamise hetkeks ei saa lugeda hetke, mil kannatanule selgus, et tal on

võimalik kahju eest hüvitist nõuda. Kuna eeldatavad kannatused kaasnesid kaebaja väitel

vahetult inimväärikust alandavates tingimustes viibimisega, sai kaebaja kahjust ja selle

põhjustanud isikust ilmselt teada juba varasemalt vastavates tingimustes viibides.

19. Eelnevast tulenevalt tühistab ringkonnakohus halduskohtu otsuse osas, mis puudutas

hüvitamisnõude esitamist ja selle sisulist läbivaatamist perioodi eest 20.05.2010 - 29.01.2011

ja jätab A. Savva kaebuse nimetatud osas HKMS § 151 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 4 alusel läbi

vaatamata.

20. Eeltoodust tulenevalt saab kaebaja kinnipidamistingimuste õiguspärasust hinnata üksnes

ajavahemiku osas 30.01.2011 - 14.07.2011. Halduskohus leidis vaidlusaluses otsuses, et

Tallinna Vangla on käitunud kaebaja suhtes õigusvastaselt neil ajavahemikel, mil kaebajat

hoiti kambris, kus põrandapinda oli ühe kinnipeetava kohta alla 3 m2 ja kaebaja viibis suletud

osakonnas. Kambripinna suuruse arvutamisel jättis halduskohus WC kambripinnast välja.

Lähtudes ringkonnakohtu seisukohast jätta hüvitamiskaebus läbi vaatamata ka perioodi

20.05.2010 - 29.01.2011 osas, kontrollib ringkonnakohus apellatsioonimenetluses lähtuvalt

vastustaja apellatsioonkaebusest üksnes seda, kas vangla tegevus oli õigusvastane perioodil

30.01.2011 - 14.07.2011, s. o kas sel ajavahemikul esines olukorda, kui kaebajal oli kambris

pinda alla 3 m2 ja kui esines, siis kas on põhjust muuta halduskohtu poolt väljamõistetud

hüvitise suurust.

21. Asja materjalidest (tl 105-108) nähtuvalt viibis A. Savva perioodil 30.01.2011 -

14.07.2011 Tallinna Vangla kambrites 359, 246 ja 253. Halduskohtule esitatud kaebuses

märkis kaebaja, et ta viibis kogu hüvitamiskaebuse aluseks oleval perioodil, s. o ka perioodil

30.01.2011 - 14.07.2011 Tallinna Vangla kambrites kinnisel režiimil, mistõttu sai ta ööpäevas

kambrist välja vaid üheks tunniks. Tallinna Vangla vastuses kaebusele (tl 31-37) ei vaielnud

vastustaja kaebaja sellistele väidetele vastu ja nimetatud vastuse p-dest 13 ning 21-22 võib

välja lugeda pigem seda, et ka vangla ise pidas kaebajat kogu vaidlusaluse perioodi ulatuses

isikuks, kes viibis kambrites vahistatule ettenähtud režiimil. Sellest tulenevalt käsitles ka

halduskohus vaidlusaluses otsuses kogu seda perioodi, mida sisuliselt läbi vaadati sellise

perioodina, kus kaebaja viibis Tallinna Vanglas nn. vahistatu režiimil.

Alles ringkonnakohtule esitatud apellatsioonkaebuses (tl 124 p) asus vastustaja väitma, et

nende andmetel oli kaebaja alates 21.06.2011 paigutatud Tallinna Vangla avatud osakonna

kambritesse, kus kinnipeetavale oli igapäevaselt tagatud lisaks jalutuskäigule ka neli tundi

vaba aega oma osakonna piires liikumiseks. Vastuses Tallinna Vangla apellatsioonkaebusele

vaidles kaebaja vastustaja sellisele väitele vastu ja jäi oma algse selgituse juurde, väites, et ta

oli kuni 14.07.2011 vangla kambrites kinnisel režiimil. Ringkonnakohus küsis vastustajalt

täpsustavaid andmeid ja tõendeid apellatsioonkaebuses toodud väite kohta, et kaebaja viibis

perioodil 21.06.2011 – 14.07.2011 tavalises elukambris, kus väljaspool kambrit liikumise

võimalus oli suurem, kuid vastustaja poolt 12.02.2016 ja 15.02.2016 esitatud selgitused,

kinnipeeturegistri väljatrükk ning Tallinna Vangla direktori 01.07.2011. a käskkiri nr 104 (tl

166-174) ei tõenda tegelikult vangla väidet, et kaebaja paigutati alates 21.06.2011 kindlasti

kinniselt režiimilt ära ja sellisesse kambrisse ning osakonda, kus ta sai päevas vabalt liikuda

rohkem kui ühe tunni. Eeltoodu tõttu lähtub ka ringkonnakohus sarnaselt halduskohtule sellest

kaebaja väitest, et ta viibis kogu vaidlusaluse ja halduskohtu poolt sisuliselt arvesse võetud

perioodi jooksul, s. h ka ajavahemikul 30.01.2011 - 14.07.2011 kambrites kinnisel režiimil

ning sai seega viidatud perioodil kambrist väljas olla ühe tunni ööpäevas.

Vastustaja poolt esitatud tabelist (tl 105-108) nähtuvalt viibis kaebaja perioodil

30.01.2011 - 14.07.2011 kambrites, kus WC-ta oli ühe kinnipeetava kohta alla 3,0 m2

põrandapinda, 19-l päeval. Kui arvestada sama ajavahemiku kohta kambrite pinda koos

WC-ga, siis viibis kaebaja kambrites, kus oli põrandapinda ühe kinnipeetava kohta alla

3,0 m2, samuti 19-l päeval.

Mis puudutab küsimust, kas EIK praktika nõuab WC pinna kambri pindala sisse arvestamist

või mitte, siis EIK praktika kohaselt aktsepteeritakse kinnipeetava isiku isikliku ruumina

kambri pindala ning seal viibivate kinnipeetavate arvu jagatist (vt nt otsus asjas Jirsak

vs Tšehhi). Riigikohtu halduskolleegiumi 09.12.2015. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-42-15 on

samas märgitud, et kuigi EIK on vanglakambri põrandapinna kaasuste asjaolusid vahel

refereerinud tualettruumi pindala arvesse võtmata (nt asi nr 36059/12: Bordenciu/Rumeenia,

pd 9–17), on ta teistes asjades jällegi arvestanud kambripinda koos tualetiga (nt asi

nr 44753/12: Gégény/Ungari, pd 6; 29334/11: Lutsenko/Ukraina, p 117). Sageli on EIK riive

intensiivsuse hindamisel rõhutanud ka seda, et vaadeldud isiklik ruum on hõlmanud ka WC

ning mööblialust pinda, ning käsitlenud riivet selle võrra intensiivsemana (nr 43589/02:

Salakhutdinov/Venemaa, p 72; 30112/04: Petrenko/Venemaa, p 39). EIK praktikast ei tulene

aga, et ilma tualettruumi pindala ja mööblialust põrandat arvesse võtmata peab kinnipeetava

käsutuses igal juhul olema põrandapinda vähemalt 3 m2 või et soovitavalt võiks seda olla

vähemalt 4 m2. Sellist kohustust ei tulene ka Eesti õigusaktidest. Eeltoodust võib järeldada, et

ka WC alust pinda ei pea alati kambri üldpinnast maha arvama.

22. Kuigi käesoleva asja lahendamisel saab ka vastustaja poolt viidatud ja kuni 31.12.2013

kehtinud VSkE § 6 lg-t 6 iseenesest kohaldada, ei tähenda see aga, et A. Savva

hüvitamiskaebuse saaks üksnes sellele sättele tuginedes tervikuna rahuldamata jätta ja seda

eriti kambri põrandapinna küsimuses olukorras, kus kaebaja oli vahistatu ja pidi tulenevalt

kinnisest režiimist viibima kambris 23 tundi ööpäevas. RVastS § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 alusel

kuulub hüvitamisele õigusvastaselt tekitatud kahju. Eelpoolviidatud 09.12.2015. a lahendis

märkis ka Riigikohus, et nende sätete alusel ei kuulu hüvitamisele üksnes riigisisese õiguse

rikkumisega tekitatud kahju. Ka ratifitseeritud välisleping võib isikule luua kohtus kaitstava

subjektiivse õiguse, kui välislepinguga korraldatakse riigisiseseid suhteid ja seda pole vaja

konkretiseerida Eesti õigusega (kolleegiumi 20. detsembri 2002. a otsus asjas nr 3-3-1-58-02,

p 11). Eesti seaduse või määruse ning ratifitseeritud välislepingu vastuolu korral kohustab PS

§ 123 lg 2 kohtuid jätma seaduse või määruse kohaldamata ning halduse tegevuse kooskõla

riigisisese õigusega ei anna veel garantiid tegevuse õiguspärasuse suhtes. VSkE § 6 lg 6 v. r

osas märkis Riigikohus, et see säte nägi ette vaid põrandapinna alampiiri, mitte ülempiiri,

millest enamat kinnipeetavad ühelgi juhul nõuda poleks saanud ja lisaks VSkE-le pidid

vanglad arvestama muid õigusnorme, sh PS §e 10 ja 18 ning EIÕK art-t 3, mis võisid

sõltuvalt kinnipidamise asjaoludest kohustada tagama suuremat põrandapinda (vt Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus asjas nr 3-4-1-9-14, p 41). Seepärast ei

eeldanud EIK praktika arvestamine põrandapinna kaasustes Riigikohtu hinnangul VSkE § 6

lg 6 v. r kohaldamata jätmist. EIÕK art 3 sätestab aga piinamise ning ebainimliku ja alandava

kohtlemise ja karistamise keelu ning selle kohaldamispraktikat tuleb arvestada PS §s 10

nimetatud inimväärikuse põhimõtte ning § 18 lgs 1 sätestatud inimväärika kohtlemise

põhiõiguse tõlgendamisel. Riigikohus viitas ka sellele, et RVastS § 7 lg 21 teine lause näeb

muu hulgas ette õiguse nõuda kahju hüvitamist isikule, kellel on õigus esitada EIK-le

individuaalkaebus asjas, mis on sarnane niisugusele asjale, milles EIK on rahuldanud

individuaalkaebuse, juhul kui EIÕK-s sätestatud õigusi rikuti oluliselt ning isikul puuduvad

muud võimalused oma õiguste taastamiseks.

23. Eeltoodut arvestades tuleb kambri põrandapinna suuruse määramisel arvestada lisaks

siseriiklikule õigusele ka EIK poolt esile toodud kriteeriumeid. EIK on nimelt leidnud, et

mitme kinnipeetavaga kambris on soovitav minimaalne põrandapind 4 m2 isiku kohta (otsus

asjas nr 429/12: Tunis/Eesti, p 44). EIK praktika kohaselt on soovitav minimaalne

põrandapind kambris ühe kinnipeetava kohta seega 4 m² ning juhul, kui põrandapinda on

isiku kohta vähem kui 3 m², tuleb ülerahvastatust pidada sedavõrd tõsiseks, et selline olukord

iseenesest kujutab EIÕK art 3 rikkumist (nt 19.03.2013. a otsus asjas Blejuşcă vs. Rumeenia

(avaldus nr 7910/10), p 41; 10.01.2012. a otsus asjas Ananyev jt vs. Venemaa (avaldused nr

42525/07 ja 60800/08), p 145; 11.02.2010. a otsus asjas Salakhutdinov vs. Venemaa (avaldus

nr 43589/02), p 66).

Riigikohtu halduskolleegium on oma 09.12.2015. a lahendis asjas nr 3-3-1-42-15 (p 19)

samuti märkinud, et olenemata isiku vahistatu staatusest ei ole alust tema kambripinna

vähesusest tulenevat hüvitamiskaebust rahuldada osas, kui isikule oli kambris tagatud

isiklikku ruumi 3-4 m2 ja tema elutingimusi ei raskendanud muud ebakohased

olmetingimused kambris. Kuna nimetatud olukorda ei pidanud Riigikohus kinnipeetava

inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, siis saab käesoleval juhul perioodi 30.01.2011 -

14.07.2011 osas kaebaja inimväärikust alandavaks pidada neid päevi, kui kaebaja pidi

viibima praktiliselt ööpäevaringselt kambris, kus tal oli isiklikku ruumi alla 3 m2.

24. Mis puudutab konkreetses asjas hüvitise määramist, siis teeb kohus mittevaralise kahju

hüvitise suuruse kindlaksmääramisel individuaalse otsuse, mis tagab õiglase hüvitise,

arvestades sealjuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume

(Riigikohtu halduskolleegiumi 10.10.2013. a otsus nr 3-3-1-38-13, p 21 ja seal viidatud

kohtupraktika). Kahju ulatuse otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid

arvestades ja diskretsiooni alusel (Riigikohtu 30.01.2012. a otsus nr 3-3-1-78-11, p 15).

Kohtul ei ole keelatud kõrvale kalduda ka EIK praktikas väljamõistetud hüvitiste suurustest,

sest mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teeb ka EIK individuaalse otsuse

(Riigikohtu halduskolleegiumi 05.03.2014. a otsus nr 3-3-1-10-14, p 12.1).

EIK on oma kohtupraktikas samuti märkinud, et „EIK on täiesti rahul, kui riik, mis on

kehtestanud õiguskaitsevahendi hüvitise andmiseks, mõistab välja summasid, mis hoolimata

sellest, et need on väiksemad EIK poolt välja mõistetud summadest, ei ole ebamõistlikud,

tingimusel, et riigisisesed otsused, mis peavad olema kooskõlas õigustraditsiooni ja

elatustasemega selles riigis, tehakse kiiresti, need on põhjendatud ja need täidetakse

viivitamata“ (EIK 07.05.2013. a otsus asjas Mets vs. Eesti, avaldus nr 38967/10, p 31).

25. Ringkonnakohus peab eeltoodust tulenevalt mõistlikuks ja kohaseks summaks, mis

viidatud ja kaebaja jaoks ilmselt inimväärikust alandavate kambritingimustega tekitatud

mittevaralise kahju hüvitisena tuleb Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja mõista, 50 eurot.

26. Vastustaja apellatsioonkaebuses esitatud väited selle kohta, et Eesti riik on pärast 2013. a

astunud samme siseriikliku õiguse EIK praktikaga kooskõlla viimiseks annavad samuti

tunnistust sellest, et ka vastustaja ise nendib, et siseriiklik õigus ei olnud EIK praktikaga

kooskõlas.

Kuigi vastustaja on viidanud vanglate ruumikitsikusele suure kinnipeetavate arvu tõttu, ei saa

sellest järeldada, et vastustaja ei ole kaebaja õigusi rikkunud. Riigikohus on 10.09.2009. a

otsuses asjas nr 3-3-1-24-09 p-s 9 märkinud, et majanduslike faktoritega ei saa õiguslikult

põhjendada seaduses imperatiivselt sätestatud normide järgimata jätmist. Asjaolu, et Eesti riik

on pärast 2013. a astunud samme siseriikliku õiguse EIK praktikaga kooskõlla viimiseks, ei

muuda toimunud rikkumist olematuks.

Ringkonnakohus nõustub vastustaja väitega inimõiguste dünaamilise arengu kohta, sest ka

näiteks Eesti kohtupraktika on ajas muutuv ja arenev. Küll aga ei nõustu ringkonnakohus

vastustaja seisukohaga, et õiguspärane halduspraktika saab muutuda õigusvastaseks alles

rikkumise tuvastamisel. Ringkonnakohus märgib, et rikkumise tuvastamisel annab kohus

hinnangu tagantjärgi juba toimunud situatsioonile ning kui tuvastatakse rikkumine, siis see

tähendab, et juba vaidlusaluse sündmuse toimumise ajal oli tegemist õigusvastase olukorraga.

Ka kambri suurust puudutavates EIK lahendites 2013. a järgnevast perioodist on hinnatud

kinnipidamistingimuste lubatavust varasemal ajal. Asjaolu, et kinnipeetavate kambri suuruste

osas tehtud EIK lahendid ei määratlenud konkreetselt ära seda, milline on minimaalne

põrandapind, mis ühe kinnipeetava kohta tuleb tagada, ei tähenda, et rikkumist ei olnud.

27. A. Savva vaidlustab esitatud apellatsioonkaebuses üksnes halduskohtu otsust

ja selle resolutsiooni p 3 osas, millega halduskohus mõistis vanglalt kaebaja kasuks

välja vaid 750 eurot hüvitist. Kaebaja leiab, et halduskohus pidanuks talle

hüvitisena välja mõistma suurema summa, sest 750 eurot on liiga vähe, arvestades

näiteks EIK lahendis Tunis vs Eesti välja mõistetud summasid ja Riigikohtu poolt

asjas nr 3-3-1-38-13 (Jaeger vs PPA) kaebaja kasuks välja mõistetud summasid, kus

hüvitisena mõisteti välja umbes 10-14 eurot ööpäeva eest.

28. Arvestades seda, et ringkonnakohus rahuldab Tallinna Vangla apellatsioonkaebuse

osaliselt, tühistab halduskohtu 21.05.2015. a otsuse osas, millega vaadati kaebus sisuliselt läbi

ka hüvitamisnõudes, mis puudutab perioodi 20.05.2010 - 29.01.2011 ja mõisteti vastustajalt

kaebaja kasuks mittevaralise kahju hüvitisena välja 750 eurot ning teeb tühistatud osas uue

otsuse, millega jätab A. Savva hüvitamiskaebuse läbi vaatamata eelnimetatud perioodi

osas ja mõistab kaebaja kasuks hüvitise välja üksnes käesoleva otsuse p-des 14-21 ja 23-25

toodud alustel ja summas, ei ole ringkonnakohtul alust rahuldada kaebaja apellatsioonkaebust,

milles nõuti halduskohtu poolt väljamõistetud hüvitisesumma suurendamist kaebaja poolt

nõutud 20 000 euroni.

29. Kuna A. Savva

apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad tema poolt

apellatsioonimenetluses kantud kulud HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda.

Tiina Pappel

/allkirjastatud digitaalselt/

Agu Timmi

/allkirjastatud digitaalselt/

Maili Lokk

/allkirjastatud digitaalselt/