3-15-2996/9 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Madis Ernits ja Tanel Saar

Määruse tegemise aeg ja koht

17. veebruar 2016, Tartu

Haldusasja number

3-15-2996

Haldusasi

Romeo Kalda kaebus Viru Vangla 31. augusti 2015. a

otsuse nr 2-6/23266-3 tühistamise ning vangiregistri

kande parandamise taotluse uueks läbivaatamiseks

kohustamise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 22. detsembri 2015. a

määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Romeo Kalda määruskaebus

Menetlusosalised

Kaebaja Romeo Kalda

Esindaja v-adv Janek Valdma

Vastustaja Viru Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta Romeo Kalda määruskaebus rahuldamata.

2. Jätta Tartu Halduskohtu 22. detsembri 2015. a määruse resolutsioon muutmata,

asendades määruse põhjendused käesoleva määruse põhjendustega.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Romeo Kalda esitas 17. juulil 2015 Viru Vanglale taotluse parandada kinnipeetavate,

vahistatute, arestialuste ja kriminaalhooldusaluste andmekogus (vangiregister) kanne selle

kohta, millal tekib kohtul õigus otsustada R. Kalda tingimisi ennetähtaegse vabastamise üle,

ning kanda eelnimetatud kuupäevana registrisse 28. juuli 2024.

2. Viru Vangla jättis 31. augusti 2015. a otsusega nr 2-6/23266-3 R. Kalda taotluse rahuldamata.

3. R. Kalda esitas 23. septembril 2015 Viru Vangla 31. augusti 2015. a otsuse peale vaide, mille

Viru Vangla 29. oktoobri 2015. a vaideotsusega rahuldamata jättis.

4. R. Kalda esitas 30. novembril 2015 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada Viru

Vangla 31. augusti 2015. a otsus nr 2-6/23266-3 ning kohustada vanglat vangiregistri kande

parandamise taotlust uuesti läbi vaatama.

Kaebuse kohaselt mõisteti kriminaalasjades nr 1/2-1676/96 (ka 1/2-14/97, Tallinna

Linnakohtu 2. jaanuari 1997. a otsus, muudetud ringkonnakohtu 1. aprilli 1997. a otsusega) ja

1/2-797 (Tallinna Linnakohtu 30. detsembri 1997. a otsus, muudetud ringkonnakohtu

23. aprilli 1998. a otsusega) tehtud kohtuotsustega karistuseks eluaegne vabadusekaotus ja

karistuse kandmise ajaks loeti 27. aprill 1996. Sellest kuupäevast lähtudes on Viru Vangla

arvestanud tingimisi ennetähtaegse vabastamise otsustamise ajaks 27. aprill 2026. Kaebaja

väidete kohaselt tuleks arvestada ka seda, et ta viibis vahi all 11. aprillist 1994 kuni

10. jaanuarini 1996 ehk 1 aasta, 8 kuud ja 30 päeva. Karistusseadustiku (KarS) § 77 lg 1

kohaselt võib kohus eluaegse vangistusega karistatud isiku katseajaga tingimisi karistusest

vabastada, kui süüdlane on karistusajast tegelikult ära kandnud vähemalt kolmkümmend

aastat. Kriminaalasjades nr 1/2-1676/96 ja 1/2-797 tehtud kohtuotsustes on öeldud, et vahi all

viibitud aeg loeti karistusest kantuks. Kaebaja hinnangul tuleks ennetähtaegse vabastamise

otsustamise aeg nihutada vahi all oldud aja võrra ettepoole ja määrata selleks 28. juuli 2024.

Vastasel korral on R. Kalda ennetähtaegse vabastamise otsustamise ajaks karistusest ära

kandnud mitte 30, vaid 31,83 aastat.

5. Tartu Halduskohus 22. detsembri 2015. a määrusega tagastas R. Kalda kaebuse

halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p 2 alusel.

Halduskohus märkis, et kaebaja eesmärk halduskohtusse pöördumisel on saavutada see, et

vangiregistrisse oleks kuupäevana, millal kohtul tekib õigus otsustada kaebaja tingimisi enne

tähtaega vabastamine, kantud 27. aprilli 2026 asemel 28. juuli 2024. Halduskohus viitas

Riigikohtu lahendites haldusasjades nr 3-3-4-2-12 ja 3-3-1-52-12 esitatud seisukohtadele,

mille kohaselt nii vaidlus selle üle, millal hakkas kinnipeetava karistusaeg kulgema, kui ka

selle üle, kuidas arvutada kinnipeetava tingimisi ennetähtaegseks vabastamiseks taotluse

esitamise tähtaega, tuleb lahendada maakohtus. Halduskohus leidis viidatud lahenditele

tuginedes, et kaebajal ei ole võimalik saavutada oma eesmärki halduskohtusse pöördumisel ja

kaebus tuleb tagastada HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel. Halduskohus märkis, et on küll õige, et

kandeid vangiregistrisse teeb vangla, kuid vangla peab seejuures lähtuma maakohtu poolt

tehtud kohtuotsusest. Halduskohus leidis, et seni, kuni kaebaja ei ole saavutanud maakohtu

otsuse resolutsiooni muutmist, täpsustamist või selgitamist maakohtu poolt, ei ole vanglal

võimalik kaebaja ennetähtaegse vabastamise otsustamise aega vangiregistris parandada.

Halduskohus selgitas, et kaebaja ei saa nõuda vanglalt seda, et vangla asuks uurima, kas ja

kuidas on liitkaristuste moodustamisel läbi mitme kohtuasja arvesse võetud eelvangistuses

viibitud aeg ning vajadusel muudaks selle arvesse võtmiseks maakohtu otsusega kindlaks

määratud karistuse kandmise alguskuupäeva. Seejuures on kohtuasjas 1-07-8640 tehtud

otsuse põhjal eelvangistus viibitud aeg „kaduma läinud“ mitte viimaste, vaid varasemate

otsuste tegemisel. Halduskohus märkis, et vangla on õigesti viidanud sellele, et tema

ülesandeks on vangistuse täideviimine ning vanglal tuleb lähtuda viimasest jõustunud

kohtuotsusest, millega määrati kaebajale praegu kehtiv liitkaristus.

Halduskohus märkis täiendavalt, et isegi kui vanglal oleks võimalik teha vangiregistrisse

maakohtu otsusega vastuolus olevat kannet, siis on kaebaja kaebeõigus halduskohtus vaieldav.

HKMS § 44 lg 1 kohaselt võib isik halduskohtusse pöörduda üksnes oma õiguste kaitseks.

Tulenevalt Vabariigi Valitsuse 13. juuli 2004. a määruse nr 246 „Riikliku kinnipeetavate,

karistusjärgselt kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute registri asutamine ja registri

pidamise põhimäärus“ (põhimäärus) § 4 lg-st 2 ei ole registri andmetel õiguslikku tähendust.

Kui vangla kaebaja poolt õigeks peetud ajal ei edasta maakohtule materjale kaebaja

ennetähtaegse vabastamise otsustamiseks, siis on kaebajal õigus pöörduda otse

täitmiskohtuniku poole (Riigikohtu 16. septembri 2015. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-45-15, p

12). Halduskohus leidis, et seega ei saa praeguses kohtuasjas vaadeldav kanne vangiregister

isegi selle ebaõigsuse korral rikkuda kaebaja õigusi.

Halduskohus lisas, et kuivõrd maakohus ei tagastanud kohtuasjas 1-15-2843 kaebaja taotlust

pädevuse puudumise tõttu, vaid lahendas selle sisuliselt, ning ka halduskohus ei tagasta

kaebust pädevuse puudumise tõttu, siis ei edasta halduskohus kohtuasja pädeva kohtu

määramiseks Riigikohtule.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. R. Kalda esitas 21. jaanuaril 2016 määruskaebuse, milles palus Tartu Halduskohtu

22. detsembri 2015. a määrus tühistada ning võtta kaebus menetlusse.

Kaebaja märkis, et maakohtu poolt asja halduskohtule suunamine ning halduskohtu poolt

õigusemõistmisest keeldumine rikub kaebaja Põhiseaduse §-s 15 ja Euroopa inimõiguste ja

põhivabaduste kaitse konventsiooni art-s 13 sätestatud õigusi.

Kaebaja hinnangul on ebaõige halduskohtu seisukoht, et maakohus ei tagastanud kaebaja

taotlust kohtuasjas nr 1-15-2843 pädevuse puudumise tõttu, vaid lahendas asja sisuliselt.

Maakohus asus kaebaja väidete kohaselt lihtsalt seisukohale, et ennetähtaegse vabastamise

võimaluse aja arvutamiseks ei ole vaja maakohtute otsuse resolutsioone muuta. Kuivõrd

maakohus ja ringkonnakohus on sõnaselgelt asunud seisukohale, et vangiregistrisse kantud

tingimisi ennetähtaegse vabanemise kuupäevaga mittenõustumisel on õigus vastavalt

vangistusseaduse §-le 11 järgi esitada haldusakti või toimingu peale halduskaebus

halduskohtule HKMS-s sätestatud alustel ja korras, siis ei saanudki kohtud asja sisuliselt

lahendada. Kaebaja hinnangul oleks see toonud kaasa vastuolulise otsuse, milles kohus

lahendab sisuliselt taotluse, mille lahendamiseks kohus samas otsuses selgitab, et tal pädevus

puudub.

Kaebaja leiab, et Riigikohtu lahendid nr 3-3-4-2-12 ja 3-3-1-52-12 ei ole käesoleva asjaga

analoogsed ja kohaldatavad. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selle üle, millisest hetkest hakkas

kaebaja karistusaeg kulgema. Samuti ei ole ebaselgust kohtuotsuste sõnastuses. Kaebaja

kordas, et kohtuasjas 1-15-2843 on kohtud sisuliselt öelnud, et maakohtu otsused on piisavalt

selged, et teha nende pealt tähtaja arvutus, millega mittenõustumisel on arvutust võimalik

vaidlustada halduskohtus.

Kaebaja jaoks jääb arusaamatuks, kuidas on eelvangistus viibitud aeg halduskohtu hinnangul

„kaduma läinud“. Kuivõrd kohtuasjas nr 1-15-2843 on otsustes märgitud, et R. Kalda

karistusest tuleb lugeda kantuks vahi all viibitud aeg, siis ei ole eelvangistus viibitud aeg

kuidagi „kaduma läinud“. Eeltoodust tulenevalt ei ole kaebaja hinnangul vajalik ka

kohtuotsuste resolutsioonide muutmine.

Kaebaja väidete kohaselt on ebaõige halduskohtu seisukoht, et vangiregistri andmetel ei ole

õiguslikku tähendust ning kaebaja kaebeõigus halduskohtus on vaieldav. Kaebaja leiab, et

registri andmetel on otsene mõju kaebaja õigustele. Justiitsministri määruse nr 28

„Kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vabastamise materjalide ettevalmistamise kord“ § 5

lg 2 p-de 2 ja 3 ning § 6 lg 1 järgi käivitub otsustusprotsess kaebaja ennetähtaegse

vabastamise otsustamiseks just nimelt registrisse märgitud kuupäeval. Käesolevas asjas on

selge, et kaebaja poolt õigeks peetud ajal vangla ei edasta maakohtule materjale kaebaja

ennetähtaegse vabastamise otsustamiseks. Kaebaja hinnangul on sellise teadmisega elamine

vastuolus efektiivse õiguskaitse põhimõttega. Lisaks kulub kaebaja poolt õigeks peetud aja

saabumisel õigusmenetluse algatamisel eeldatavalt pikem aeg kui vaidlusalune aeg, s.o 1 aasta

8 kuud ja 30 päeva. Halduskohus jättis tähelepanuta ka õigusnormi, millele kaebaja on

viidanud ning mis otseselt kohustab vanglat kinnipeetu registris parandust tegema, s.o

põhimääruse § 10. Kaebaja leiab, et kaebaja motiveeritud avaldusele arvutuskäigu kohta peab

vangla, kas paranduse tegema või omapoolse motiveeritud arvutuskäiguga vastama.

Kaebaja märgib, et tema eesmärk halduskohtus on see, et vangla vaataks kaebaja avalduse

vangiregistris paranduse tegemiseks uuesti läbi, teeks arvutuse ning parandaks registrikande.

Kaebaja hinnangul on halduskohtumenetluses see eesmärk võimalik saavutada.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.

8. Kuivõrd käesoleva määruskaebemenetluse seisukohast on võtmeküsimuseks, milline kohus on

antud asja pädev lahendama ning pädevuse puudumine on kaebuse imperatiivne tagastamise

alus (vt HKMS § 121 lg 1 p 1), siis võtab ringkonnakohus seisukoha esmalt halduskohtu

pädevuse osas. Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu halduskohtu määrusest üheselt kohtu

seisukoht pädevuse küsimuses. Halduskohus on määruse p-s 11 vaid märkinud, et

halduskohus ei tagasta kaebust pädevuse puudumise tõttu. Eeltoodust tulenevalt eeldab

ringkonnakohus, et halduskohus leidis end olevat pädev käesolevat asja lahendama.

Ringkonnakohus nõustub R. Kalda poolt määruskaebuses märgituga, et erinevalt halduskohtu

poolt viidatud Riigikohtu lahendite asjaoludest on maa- ja ringkonnakohus käesoleva asja

kohta kohtuasjas nr 1-15-2843 öelnud, et maakohtu otsused on piisavalt selged, et nende pealt

teha motiveeritud tähtaja arvutus. Tallinna Ringkonnakohus on 9. aprilli 2015. a määruse ps 7

selgitanud, et R. Kalda poolt vahi all viibitud aeg on arvestatud kohtuotsuste järgi tema

karistusaja hulka ning selles osas puudub kohtul alus võtta uut seisukohta või täpsustada vahi

all viibitud aja arvestamist karistusaja hulka. Samas punktis on Tallinna Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegium leidnud, et R. Kalda tingimisi enne tähtaega vabastamise õiguse

tekkimise kuupäeva välja arvestamine ja selle kohta kande tegemise määramine ei ole

kohtulahendi täitmisel tekkiva ebaselguse või kahtluse kõrvaldamine ning antud küsimus ei

kuulu lahendamisele kriminaalmenetluse seadustiku § 431 alusel. Ringkonnakohus nõustub

eeltoodud seisukohaga ja leiab, et vaidluse lahendamine kuulub halduskohtu pädevusse.

9. Tartu Halduskohus on 25. detsembri 2015. a määrusega kaebuse tagastanud HKMS § 121 lg 2

p 2 alusel, kuna kaebusega ei ole võimalik saavutada selle eesmärki. Ringkonnakohus nõustub

küll halduskohtu seisukohaga, et kaebus kuulub tagastamisele, kuid ei nõustu halduskohtuga

kaebuse tagastamise aluse osas. Ringkonnakohtu hinnangul kuulub kaebus tagastamisele

HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel, kuna R. Kaldal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus. Seda

eelkõige järgnevatel põhjendustel.

10. HKMS § 44 lg 1 järgi võib isik halduskohtusse pöörduda üksnes oma õiguste kaitseks.

R. Kalda on esitanud halduskohtule kohustamiskaebuse, mille eesmärgiks on kohustada

vanglat muutma vangiregistri kannet selle kohta, millal tekib kohtul õigus otsustada tema

ennetähtaegselt tingimisi vabastamise üle. Tartu Halduskohus on 25. detsembri 2015. a

määruses õigesti välja toonud, et põhimääruse § 4 lg 2 kohaselt ei ole vangiregistri andmetel

õiguslikku tähendust. Ringkonnakohtu hinnangul tuleneb eeltoodust, et vangiregistri kanne

selle kohta, millal tekib õigus otsustada R. Kalda ennetähtaegselt tingimisi vabastamise üle, ei

saa rikkuda kaebaja õigusi. Vaidlusalusel vangiregistri kandel puudub õiguslik tähendus selle

osas, millal tekib õigus otsustada kaebaja ennetähtaegselt tingimisi vabastamise üle. Isegi kui

kanne on ebaõige, tekib eelpool nimetatud õigus KarS § 77 lg 1 kohaselt siis, kui eluaegse

vangistusega karistatud isik on karistusajast tegelikult ära kandnud vähemalt kolmkümmend

aastat. Seega on väär kaebaja määruskaebuses väljendatud arusaam, et registri andmetel on

otsene mõju sellele, millal tekib kaebaja õigus taotleda ennetähtaegset vabastamist. Õige on

küll kaebaja poolt välja toodu, et otsustusprotsess kaebaja ennetähtaegse vabastamise

otsustamiseks käivitub registrisse märgitud kuupäeva arvestades, kuid samas on halduskohus

Riigikohtu hiljutisele seisukohale haldusasjas nr 3-3-1-45-15 viidates õigesti märkinud, et kui

vangla kaebaja poolt õigeks peetud ajal ei edasta maakohtule materjale kaebaja ennetähtaegse

vabastamise otsustamiseks, siis on kaebajal õigus pöörduda otse täitmiskohtuniku poole

(p 12). Ringkonnakohtu hinnangul ei jää eeltoodust tulenevalt seeläbi kaebaja õigused

kaitseta.

11. Ringkonnakohus selgitab täiendavalt, et PS § 15 lg 1 lausest 1 tuleneb küll igaühe õigus

pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse, kuid see ei tähenda, et isikul,

kes leiab, et tema õigusi on rikutud, peab olema piiramatu võimalus pöörduda kohtusse.

Kaebaja sellekohane arusaam on ebaõige. Kohtusse pöördumise mõningane kitsendamine on

õiguskindluse tagamiseks ja kohtusüsteemi ülekoormamise vältimiseks vajalik (Riigikohtu

6. septembri 2007. a määrus nr 3-3-1-40-07, p 11; 4. juuni 2013. a määrus nr 3-3-1-86-12,

p 11). Kohtusüsteemi efektiivne toimimine on väärtus, millega võib õigustada põhiõiguse

piiramist (Riigikohtu 12. märtsi 2003. a otsus nr 3-1-3-10-02, p 28). Ringkonnakohus

selgitab, et seaduses on sätestatud kaebuse lubatavuse eeldused ning kaebuse mittelubatavus

välistab asja sisulise lahendamise. Ühe kaebuse lubatavuse eeldusena peab isikul olema

kaebeõigus ja üheks kaebeõiguse tingimuseks on kaebaja subjektiivse avaliku õiguse riive.

Kui kaebaja õiguste riivet ei eksisteeri, siis on seadusandja poolt antud kohtule õigus kaebus

tagastada. Kuna käesolevas asjas kaebaja põhiõiguste riive puudub, siis ei ole kaebus

läbivaatamine põhjendatud. Kaebeõigust puudutavad asjaolud on selged, mistõttu puudub

vajadus kaebeõigust asja sisulisel lahendamisel täiendavalt selgitada. Vastavalt kuulub

R. Kalda kaebus tagastamisele.

12. Eeltoodud põhjendustel jääb määruskaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 22.15.2015.

a määruse resolutsioon muutmata, kuid ringkonnakohus asendab halduskohtu määruse

põhjendused käesoleva määruse põhjendustega.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiina Pappel

/allkirjastatud digitaalselt/

Madis Ernits

/allkirjastatud digitaalselt/

Tanel Saar