3-14-52457/40 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

17.02.2016, Tallinn

Haldusasja number

3-14-52457

Haldusasi

R.L.i kaebus Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju

hüvitamiseks summas 13 958,08 eurot seoses Tallinna

Vangla kinnipidamistingimustega perioodidel 18.07.2011-

15.05.2012 ja 10.08.2012-13.01.2014 (põrandapinda alla

3m2, ventilatsiooni puudulikkus ja sooja vee puudumine).

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja – R.L.

Vastustaja – Tallinna Vangla

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada R.L.i kaebus osaliselt ja mõista Tallinna Vanglalt R.L.i kasuks välja

mittevaralise kahju hüvitis summas 700 (seitsesada) eurot.

2. Kohustada Tallinna Vanglat kandma see summa L. V. arveldusarvele nr

XXXXXXXXXXXX Swedbank AS.

3. Jätta poolt menetluskulud nende enda kanda.

4. Sekretäril edastada kohtuotsus menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva

jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 18. märtsil 2016.

Vastuseks

esitatud

apellatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil,

tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja

lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine

ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja

järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille

tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg

6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK.

1. Tallinna Vangla kinnipeetav R.L. esitas 02.07.2014 Tallinna Vanglale taotluse 44 367 euro

suuruse mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses tema kinnipidamisega ebapiisava

põrandapinnaga kambris. Tallinna Vangla jättis 02.10.2014 otsusega nr 5-18/14/18664-3 R.L.i

kahju hüvitamise taotluse perioodi 18.07.2011–01.07.2014 osas rahuldamata ning tagastas

nõude perioodide 14.03.2008–11.06.2010 ja 02.08.2010–29.06.2011 osas läbivaatamatult

(seoses taotluse esitamise tähtaja rikkumisega) (tl 17-19 pöördel).

2. R.L. esitas 15.10.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse 44 376 euro suuruse

mittevaralise kahju hüvitamiseks Tallinna Vanglas viibitud aja eest perioodidel 01.01.2006–

27.08.2007, 14.03.2008–11.06.2010, 02.08.2010–29.06.2011, 18.07.2011–15.05.2012 ja

10.08.2012–13.01.2014.

3. Tallinna Halduskohus tagastas 19.11.2014 määrusega R.L.i kaebuse perioodide

14.03.2008–11.06.2010 ja 02.08.2010–29.06.2011 osas kohustusliku kohtueelse menetluse

läbimata jätmise tõttu (resolutsiooni p 1) ning muus osas jättis kaebuse käiguta ja andis

kaebajale 15-päevase tähtaja kaebuse puuduste kõrvaldamiseks (nõude suuruse määratlemiseks

ja vaidlusaluse perioodi täpsustamiseks ning vajaduse korral kaebetähtaja ennistamise taotluse

esitamiseks).

4. Tallinna Ringkonnakohus jättis oma 30.06.2015 määrusega R.L.i määruskaebuse

rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 19.11.2014 määruse haldusasjas nr 3-14-52457

resolutsiooni punkt 1 muutmata.

5. 19.08.2015 määrusega võttis kohus R.L.i kaebuse Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju

hüvitamiseks summas 24 201,92 eurot seoses Tallinna Vangla kinnipidamistingimustega

perioodidel

01.01.2006-27.08.2007;

18.07.2011-15.05.2012

ja

10.08.2012-13.01.2014

(põrandapinda alla 3m2, ventilatsiooni ja valgustuse puudulikkus, sooja vee puudumine,

sportimisvõimaluste kesisus) menetlusse sh perioodi 01.01.2006-27.08.2007 osas kaebetähtaja

küsimuse lahendamiseks.

6. 19.10.2015 määrusega otsustas kohus: Jätta rahuldamata Tallinna Vangla taotlus jätta

läbivaatamata R.L.i kaebus perioodi 01.01.2006-27.08.2007 osas (resolutsiooni p 1); Lugeda

kaebus

perioodi

01.01.2006-27.08.2007

puudutava

kahju

hüvitamise

nõude

osas

mittetähtaegseks, jätta R.L.i taotlus kaebetähtaja ennistamiseks rahuldamata ja lõpetada selles

osas kaebuse menetlus (resolutsiooni p 2). Jätta R.L.i kaebus läbi vaatamata mürarikka

keskkonna, kehakultuuri piirangute ning ebapiisava valgustuse osas (resolutsiooni p 3); Jätkata

R.L.i kaebuse menetlust Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks summas

13 958,08 eurot seoses Tallinna Vangla kinnipidamistingimustega perioodidel 18.07.2011-

15.05.2012 ja 10.08.2012-13.01.2014 (põrandapinda alla 3m2, ventilatsiooni puudulikkus ja

sooja vee puudumine,) (resolutsiooni p 4).

7. 02.11.2015 määrusega määras kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse ja märas

menetlustähtajad.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

8. Kaebuse esitaja palub välja mõista Tallinna Vanglalt kaebajale tekitatud mittevaraline kahju

summas 13 958,08 eurot seoses Tallinna Vangla kinnipidamistingimustega perioodidel

18.07.2011-15.05.2012 ja 10.08.2012-13.01.2014 (põrandapinda alla 3m2, ventilatsiooni

puudulikkus ja sooja vee puudumine). Kaebuse esitaja põhjendab oma kaebust alljärgnevalt.

8.1. Kaebuse esitaja leiab, et talle on tekitatud mittevaralist kahju, kuna vaidlusalustel

perioodidel oli kambrites, kus kaebaja paiknes ruumikitsikus kohutav ning elamistingumused

halvad. Kambrites puudus soe vesi ja töötav ventilatsioon. Pesta sai ainult üks kord nädalas,

kuigi Euroopa Vanglareeglistik näeb ette vähemalt kaks pesemiskorda nädalas.

8.2. Kaebuse esitaja tugineb oma kaebuse esitamisel EIK lahendile Tunis vs Eesti (jt samal

teemal tehtud lahenditele) ning leiab, et Tallinna Vangla tegevus kaebuse esitaja hoidmisel

eelkirjeldatud tingimustes oli õigusvastane. Vastustaja on rikkunud EIÕK art 3, mis on

ülimuslik siseriikliku õiguse ees.

Kaebuse esitaja toob välja, et lahendis Tunis vs Eesti (otsus asjas nr 429/12) tuvastas EIK EIÕK

art 3 rikkumise olenemata muudest asjaoludest juhul, kui põrandapinda oli alla 3 m2.

8.3. Kaebaja on seisukohal, et kaebuse esitaja hoidmine alla 3 m2 vaba põrandapinnaga

kambrites ühe isiku kohta oli õigusvastane, mis on käesoleval juhul kahju hüvitamise nõude

aluseks.

8.4. Kaebuse esitaja märgib, et tal ei olnud võimalik kasutada ka esmaseid õiguskaitse

vahendeid kahju tekkimise vältimiseks, kuna tal oli talumiskohustus nii kriminaalmenetluse kui

vangistuse suhtes. Samuti ei oleks vastavate õiguskaitsevahendite kasutamine olnud tõhus (vt

ka tl 150-155).

8.5. Kaebaja viitab, et vastavalt EIK praktikale eeldatakse inimväärikust alandavate

kinnipidamistingimuste korral kannatusi ja hüvitamisele kuuluva kahju tekkimist ning

kinnipeetav ei pea seda tõendama (EIK lahend nr 38427/05 ja 16391/05).

8.6. Kaebaja leiab, et tulenevalt EIK praktikast tuleb kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel

kambri üldpinnast maha arvata ka mööbli alla jääv pindala. Ka wc alust pinda ei saa arvata

kambri pinna hulka arvestades vastava ruumi kasutusotstarvet ning asjaolu, et vastav pind ei

lahenda kuidagi ülerahvastatuse probleemi.

8.7. Kaebaja leiab, et on oluline mõista, milliseid kannatusi tekitab alla 3 m2 alal viibimine, kui

seal on veel viis inimest ja isikule ei ole antud ühtegi hetke (tundi või päeva), mil ta saaks üksi

olla. Lisaks puudub soe vesi ja ventilatsioon. Ka jalutusboks on liiga väike. Akende ees on

metallist plaadid, kus sees on ainult väikesed augud. Kambris ei ole ruumi käia, kaebaja käib

ainult söögi järel ja wc-s. Suvel on nii palav, et kõik higistavad, õhku ei ole, süda on paha –

olemine on justnagu vati sees. Mingid tüübid lõugavad, raadio ja teler mängivad, vangide vahel

käib ähvardav jutt – õhkkond on pingeline. Kogu aeg on müra. Mõelda või millelegi

keskenduda on võimatu, tekib sügav häiritus, šokk.

Eelnevast tulenevalt tunneb kaebaja raevu, muret, hirmu, häbi, põlgust, nukrust ja

kurvameelsust läbisegi. Esinevad nutupäevad (ööd). Nimetatud tunded ilmuvad läbisegi ja

suvalisel ajal.

8.8. Kaebaja viitab tuginedes erinevatele psühholoogiaalastele teostele, et selline kitsas ruumis

kokkusurutult olemine tekitab agressiivsust ja frustratsiooni. Samas selline pikaajaline

frustratsioon võib viia passiivsesse seisundisse (õpitud abitus), mis on aga depressiooni tuum.

8.9. Kaebaja märgib, et vangla on nendest õigusvastasest tingimustest teadlik vähemalt alates

2006 aastast, kui allkirjastati Euroopa Vanglareeglistik (Rec 2006). Samuti oleks vastustaja

pidanud arvestama CPT poolt läbi viidud kontrollkäigu järgselt koostatud raportis märgituga

ning aru saama, et 2,5 m2 ei ole piisav põrandapind ning, et igale isikule tuleks tagada vähemalt

4 m2 isiklikku põrandapinda, kuid seda ei tehtud. Vastav info oli vastustajale teada ka teistest

EIK lahenditest.

8.10. Vastustaja on küll viidanud oma vastuses Riigikohtu lahendile nr 3-4-1-9-14, kuid on

jätnud tähelepanuta vastava otsuse põhjendused.

Vastustaja vastusest nähtub, et vastustaja oli teadlik ülerahvastatuse probleemist ja EIK

praktikast, kuid vastavat probleemi ei lahendanud ning on teadlikult kaebuse esitajat vastavates

tingimustes kinni pidanud, millest tulenevalt on vastustaja käitunud süüliselt.

8.11. Kaebuse esitaja palub välja mõistetav hüvitis kanda V. L. arveldusarvele nr

XXXXXXXXXXX Swedbank AS.

8.12. Kaebaja palub menetluskulud jätta vastustaja kanda.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

9. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta kaebuse rahuldamata. Tallinna Vangla on

02.10.2014 vastuskirjas nr 5-18/14/18664-3 seoses Tallinna Vangla väidetavalt ebainimlike

kinnipidamistingimuste tõttu kaebajal tekkinud mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas oma

seisukohad esitanud ja neid põhjendanud. Vastustaja ei pea siinkohal vajalikuks neid üle korrata

ja palub kohtul vangla seisukohtadega arvestada käesoleva kaebuse lahendamisel. Vastustaja

soovib täiendavalt lisada alljärgnevat.

9.1. Vastustaja märgib viidates Justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kehtestatud

“Vangla sisekorraeeskirja“ (VSKE) § 6 lg 6 ja § 7 lg 1, et siseriiklikust õigusest tulenevalt on

kambri osadeks WC, kui see on kambris sees, ning mööbel, mis on igapäevaeluks vajalik.

9.2. Kinnipeetavate kambritele on sätestatud eluruumidele kehtestatud nõuded (VangS § 45).

Kuna ka väljapool vanglat ei arvestata (nt eluruumi ostmisel) WC pinda ruumi kogupinnast

maha, siis ei tule WC-alust pinda maha arvata ka vanglas. WC pindala mahaarvamine kambri

põrandapinna suurusest oleks põhjendatud üksnes juhul, kui tegemist oleks sellise ruumiga või

esemetega, mida kinnipeetav kasutada ei saa ja mis seetõttu vähendab põhjendamatult

kambripinda.

Vastustaja hinnangul tuleb WC-d kambris näha vangistustingimuste kontekstis positiivse

asjaoluna. Igal kinnipeetaval ei ole WC-d kambris ja nad peavad selle külastamiseks ajal, kui

kambrite uksed on lukustatud, pöörduma vanglaametniku poole. See võib tähendada ka

veidikest viivitust WC-sse saamisel. Lisaks pakub WC võimalust kinnipeetaval olla mõne hetke

privaatselt ja päris omaette ruumis, kui ta tunneb kambris olles, et ta seda vajab. Seega

suurendab WC kinnipeetava privaatsus- ja liikumisvõimalusi, kui WC on kambris.

EIK-i lahendites on enamasti WC pind arvatud kambripinnast välja seetõttu, et see ei asunud

kambris ja kinnipeetavad ei saanud seda igal hetkel kasutada. Tallinna Vangla esimeses ja teises

üksuses, kus kaebaja vaidlusalusel perioodil viibis, asuvad WC-d kambris ning on seinte ja

uksega eraldatud ruumid, tagades kinnipeetavale privaatsuse. Lisaks tuleneb EIK-i lahenditest,

et pidev juurdepääs tualettidele on kinnipidamistingimuste oluliseks detailiks.

9.3. 24.12.2001 kuni 31.12.2013 kehtinud VSKE § 6 lõige 6 kohustas vanglat tagama kambris

kinnipeetavale vähemalt 2,5 m2 põrandapinda ning alates 01.01.2014 kehtima hakanud VSKE

§ 6 lg 6 vähemalt 3 m2 põrandapinda, millest ei ole maha arvestatud kambri tualettruum ja

mööblialune pind. Seda siseriiklikus õiguses kehtestatud nõuet Tallinna Vangla täitis - riikliku

kinnipeetavate, karistusjärgselt kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute registri (edaspidi ka

Kinnipeeturegister) andmetel oli kaebajale vaidlusalusel perioodil Tallinna Vanglas tagatud

kuni 07.02.2013 vähemalt 2,5 m2 ning peale eelnimetatud perioodi vähemalt 3 m2

põrandapinda, millest ei ole maha arvestatud kambri tualettruum ja mööblialune pind (tl 114-

120 pöördel). Arvestades, et Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium leidis

20.06.2014 otsuses nr 3-4-1-9-14, et VSKE § 6 lg 6, mis nägi kinnipeetavale ette kambris

vähemalt 2,5 m2 põrandapinda, ei riivanud, arvestades VSKE regulatsiooni kogumis,

kinnipeetavate õigust inimväärikale kohtlemisele ning seetõttu ei olnud norm ka põhiseadusega

vastuolus, siis oli kaebajale Tallinna Vanglas kasutada olnud põrandapind kooskõlas kehtiva

õigusega.

9.4. Vastustaja märgib, et EIK on alati keeldunud määramast, milline ruutmeetrite arv peab

olema kinnipeetavale tagatud muid faktoreid arvesse võtmata, et tagatud oleks EÕIK artikliga

3 kooskõlaline kohtlemine. Seejuures EIK-i praktika ei ole antud küsimuses üheselt välja

kujunenud. Küll aga lähtub EIK asja lahendamisel asjaolude kogumis hindamisest, mistõttu

automaatsed otsused ei ole võimalikud, vaid otsus põhineb konkreetsete asjaolude hindamisel.

9.5. Kaebaja viibis Tallinna Vanglas vaidlusalustel perioodidel 18.07.2011-15.05.2012

kümnenda ja 10.08.2012-13.01.2014 üheteistkümnenda vangistuse ajal. Kinnipeeturegistri

andmetel oli kaebaja vaidlusalustel perioodidel paigutatud Tallinna Vanglas kambritesse, kus

talle oli tagatud 372 päeval põrandapinda alla 3 m2 s.o vahemikus 2,5 m2-2,97 m2 ja 450 päeval

põrandapinda üle 3 m2 s.o vahemikus 3 m2-15 m2. Oluline on märkida, et isikute arv kambris

pidevalt muutus ja sellega seonduvalt muutus ka põrandapind isiku kohta. Samuti ei viibinud

kaebaja vangistuses ühe jätkuva perioodi jooksul, vaid sai vahepeal vabaduses olles viibida

temale sobivates elutingimustes.

Kinnipeeturegistri andmetel oli kaebaja vaidlusalustel perioodidel 18.07.2011-15.05.2012 ja

10.08.2012 kuni vangla poolt kaebajat süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisest 29.08.2013 teada

saamiseni vahistatu staatuses, seejärel paigutati kaebaja kuni 19.09.2013 vastuvõturežiimile.

Alates 20.09.2013 kandis kaebaja talle määratud karistust avatud osakonnas.

Vaidlusalustel ajavahemikel, mil kaebaja viibis Tallinna Vanglas vahistatuna ning oli peale

kohtuotsuse jõustumist paigutatud vastuvõtuosakonda, oli talle igapäevaselt tagatud võimalus

liikuda väljaspool oma elukambrit vähemalt 1 tunni jooksul päevas värskes õhus jalutuskäigu

ajal ca 15 m2 suuruses jalutusboksis. Ka ajavahemikel, mil kaebaja oli distsiplinaarkaristuste

kandmiseks paigutatud kartserikambrisse (05.12.2011-10.12.2011, 10.12.2011-13.12.2011,

13.12.2011-18.12.2011,

08.10.2012-12.10.2012,

27.10.2012-30.10.2012,

27.02.2013-

14.03.2013,

14.03.2013-20.03.2013,

18.07.2013-26.07.2013,

23.09.2013-29.09.2013,

29.09.2013-02.10.2013, 22.11.2013-28.11.2013, 28.11.2013-04.12.2013) oli talle tagatud

vähemalt 1 tunni jooksul päevas jalutuskäik värskes õhus.

Esmalt tulenesid kaebaja liikumispiirangud asjaoludest, et ta viibis vanglas vahistatuna, oli

paigutatud vastuvõtuosakonda või kandis kartserikaristust.

Perioodil 20.09.2013-13.01.2014 oli kaebaja paigutatud neljanda üksuse avatud eluosakonda,

kus kambrite uksed on avatud päevakavajärgsest äratusest kuni öörahuni. Seega ajavahemikul,

mil kaebaja viibis avatud üksuse kambris nr 44, pidi ta kambris viibima vaid öörahu ajal, mil

Tallinna Vangla kodukorra kohaselt peavad kinnipeetavad viibima oma voodites - muul ajal oli

kaebajal võimalus viibida väljaspool kambrit. Eelmärgitud perioodil oli kaebajal, lisaks

igapäevasele vähemalt 1-tunnisele jalutuskäigule värskes õhus ca 170 m2 suurusel jalutusalal,

võimalus kord nädalas graafiku alusel kasutada spordisaali, mis andis kaebajale võimaluse

üldfüüsiliseks treeninguks.

9.6. Lisaks sai kaebaja kinnipeeturegistri andmete kohaselt viibida väljaspool eluosakonda ka

lühiajaliste kokkusaamiste ajal lähedastega ning kokkusaamistel ametiisikutega (tl 121).

9.7. Arvestades Tallinna Vangla tingimusi kogumis, ei olnud need sellised, et oleksid kaebajale

kaebuses märgitud kannatusi põhjustanud. Kambrites, milles kaebaja viibis, oli osaliselt avatav

aken, mis võimaldas ruume hõlpsasti ventileerida ning lisaks avatavale aknale oli kambrites

sundventilatsioon. Kinnise osakonna kambrite akendele on küll lisatud perforeeritud

metallplaadid, kuid need ei takista õhuvahetust. Akna olemasolu tagas ka kambrite loomuliku

valgustatuse. Täiendava kunstliku valgusallikana oli kambrite laes ja seintel valgustid ning

lisaks oli vanglas viibivatel isikutel vangla vahendusel võimalik tugevama kunstliku valgustuse

saamiseks soetada isikuarvel oleva raha eest näpitslamp. Nõutava temperatuuri kindlustas

kambrites keskküttesüsteem. Kinnise osakonna kambrites oli magamisruumist eraldatud ja

veega WC ning kraanikauss, avatud osakonna kambris asusid WC-d ja kraanikausid väljaspool

kambrit eraldi ruumis. Lisaks võimaldati vanglas viibivatele isikutele graafiku alusel duši

kasutamist ühel korral nädalas, millega olid tagatud miinimumnõuded isiklike hügieeninõuete

täitmiseks (VangS § 50 lg 2). Samas oli vahistatutele ja süüdimõistetutele kambris muuhulgas

lubatud ka seep ning kuna isikutel oli juurdepääs voolavale veele, said nad ennast elementaarses

määras pesta ka kambris olles, soojendades selleks veekeetjaga vett või tehes esmaseid

hügieenitoiminguid soovi korral külma veega. Voodipesu vahetati reeglina kaks korda kuus.

Igal vahistatul ja süüdimõistetul oli oma voodikoht, padi, tekk, madrats ja voodipesu.

Ajavahemikul 22:00 – 06:00 oli vanglas öörahu, mis tähendab, et iga isik sai korralikult välja

puhata.

9.8. Vahistatutele ja süüdimõistetutele, s.h kaebajale oli tagatud mõningane meelelahutus,

infovajaduse rahuldamine ja neile, kelle suhtes ei olnud rakendatud suhtlemispiiranguid, ka

suhtlemisvõimalus lähedastega (kirjavahetus, helistamine, lühiajalised kokkusaamised).

Vahistatutel ja süüdimõistetutel oli ca iga kahe nädala tagant võimalus laenutada Tallinna

Vangla raamatukogust raamatuid, samuti väljastas vangla ajalehti. Loa alusel väljastati

kambritesse isiklikke raadioid, televiisoreid ja muid meelelahutusliku iseloomuga esemeid.

Lisaks oli vahistatutel lubatud saada pakke. Sisseoste võimaldati sooritada reeglina kaks korda

kuus. Usuliste vajaduste rahuldamiseks oli võimalus kohtuda individuaalselt vangla kaplaniga.

Vahistatute ja süüdimõistetute käsutuses olid ka vangla sotsiaaltöötajad, psühholoogid ning

meditsiinipersonal. Võimaluste piires võimaldati ka vahistatutele hõivetegevust. Toitlustamise

kolm korda päevas tagas vangla. Samuti võimaldati iga päev värskes õhus jalutamist.

9.9. Seoses kinnise osakonna kambrite akende ette paigaldatud perforeeritud plaatidega peab

vastustaja vajalikuks veel selgitada veel, et julgeoleku tagamiseks tuleb vanglal välistada

kinnipeetavate omavaheline suhtlemine ja esemete üleandmine ka akna kaudu, mistõttu on

akendel ees piirded, mis samas ei takista õhu liikumist.

9.10. Eeltoodul tuginedes on vastustaja seisukohal, et vangistustingimused ei saanud ületada

nõutavat minimaalset raskusastet, sest need olid ja on Tallinna Vanglas vähemalt rahuldaval

tasemel. Siinkohal peab vastustaja vajalikuks märkida, et kaebaja ei ole vaidlusalusel perioodil

esitanud vanglale ühtegi pöördumist (v.a kahjunõue), millest nähtunuks otseselt või olnuks

võimalik välja lugeda, et ebapiisav põrandapind või muud kambri tingimused kaebajale tema

poolt kaebuses kirjeldatud kannatusi põhjustaks.

9.11. Vastustaja on seisukohal, et kaebajale tagatud isiklik ruum ei olnud niivõrd väike, et see

oleks saanud põhjustada sedavõrd suuri kannatusi, et kaasa tuua mittevaralise kahju hüvitamist

rahas. Tallinna Vangla kinnipidamistingimused võisid kaebajale tekitada küll teatud

ebameeldivusi, ent tegemist ei saanud olla märkimisväärselt tajutava alandusega ning seetõttu

ei saanud Tallinna Vangla kinnipidamistingimused ka olulisel määral kaebaja õigusi rikkuda.

Kuna vangla tegevus vastas siseriiklikule õigusele ja oli seeläbi õiguspärane, ühtegi vangla

tegevuse aluseks olevat õigusnormi ei ole tunnistatud põhiseadusega vastuolus olevaks, siis ei

saanud vangla tegevus isiku kinnipidamisel antud vangistustingimustes ja kambri

põrandapinnal olla ka kogumis õigusvastane. Kuna vastustaja tegevus ei olnud õigusvastane,

samuti ei nähtu, et kaebajale oleks vangla tegevuse tulemusel kahju tekkinud, siis puuduvad

alused ka mittevaralise kahju hüvitamiseks.

9.12. Eesti riik ei saa varasemat õiguspraktikat ja esinenud olukordi muuta, mistõttu saab

õiguspärane halduspraktika muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel. Õiguse

üldpõhimõtteid ja inimõiguste dünaamilist arengut arvestades ei saa kohtuotsustes toodud

seisukohtadel olla riigi jaoks tagasiulatuvat mõju, vaid mõju saab olla üksnes edasiulatuv.

Vastustaja rõhutab, et vabadusevõtmise kontekstis on EIK järjepidevalt rõhutanud, et selleks,

et kannatused ja alandus kuuluks EIÕK artikli 3 kohaldamisalasse, peavad need igal juhul

olema suuremad kinnipidamisega seotud paratamatust kannatusest ja alandusest. Riik peab

tagama, et isikut peetakse kinni inimväärikust austavates tingimustes, et meetme rakendamise

viis ega meetod ei põhjustaks talle kannatusi ega raskusi, mis ületaks kinnipidamisega

kaasnevat vältimatut kannatust, ja et vangistuse praktilisi nõudeid arvestades oleks tema

tervislik seisund ja heaolu piisavalt tagatud (vt nt EIK 26. oktoobri 2000. a otsus asjas nr

30210/96: Kudla vs. Poola, p-d 92-94).

9.13. Vastustaja selgitab, et Eesti riik sai 2013. aastal teada, et alla 3 m2 kambripinda peetakse

EIK praktikas iseenesest EIÕK rikkumiseks ning koheselt on astutud samme siseriikliku õiguse

EIK praktikaga kooskõlla viimiseks ning astutud mitmeid samme kinnipidamisasutuste

ülerahvastatuse vältimiseks.

Esmalt muudeti siseriiklikku õigust (VSKE), mille kohaselt on minimaalseks kambri pinnaks

kinnises vanglas kahe ja poole ruutmeetri asemel kolm ruutmeetrit.

Alates 01.01.2014 tagatakse kinnipidamisasutustes kinnipeetavatele vähemalt 3 m2

põrandapinda.

Ehitatud on uued vanglad (Tartu ja Viru Vangla, Tartu Avavangla). Vähendatud on ka

kinnipeetavate arvu.

Eeltoodust nähtub, et Eesti riik ei ole olnud tegevusetu ja on astunud konkreetseid samme, et

viia kehtiv õigus kooskõlla EIK praktikaga.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

10. Käesolevas asjas seisneb vaidlus selles, kas kaebaja nõue hüvitada talle väidetavalt

õigusvastaste kinnipidamistingimustega ajavahemikes 18.07.2011-15.05.2012 ja 10.08.2012-

13.01.2014 tekitatud mittevaraline kahju on põhjendatud.

Kaebaja väitel on kahju põhjustatud sellega, et kambrites, kus ta on pidanud viibima, oli

ebapiisavalt põrandapinda ja liikumisvõimalusi, kambrites puudus soe vesi (dušši alla sai käia

üksnes üks kord nädalas) ning ventilatsioon oli puudulik. Kõik see kokku põhjustas kaebajale

mittevaralise kahju, mille ta palub hüvitada.

11. Kohtule esitatud andmete kohaselt hoiti kaebajat perioodil 18.07.2011-15.05.2012 ja

10.08.2012-29.08.2013 vanglas vahistatu staatuses. 30.08.2013-19.09.2013 oli kaebaja

paigutatud vastuvõturežiimile vangistusseaduse (VangS) § 14 lg 3 ja Justiitsministri 30.11.2000

määrusega nr 72 kehtestatud vangla sisekorraeeskirja (VSKE) § 8 lg 4 alusel. Nimetatud

perioodidel viibis kaebuse esitaja 23 tundi ööpäevas lukustatud kambris ja talle võimaldati ühe

tunni pikkune jalutuskäik päevas.

Alates 20.09.2013-13.001.2014 viibis kaebuse esitaja Tallinna Vanglas avatud osakonnas, kus

tal igapäevaselt oli võimalik ajavahemikul päevakavajärgsest äratusest kuni öörahuni (so 06.00-

22.00) viibida väljaspool oma elukambrit, kuna kogu päevase aja jooksul olid kambrite uksed

avatud.

12. RVastS § 7 lg 1 kohaselt peavad kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks olema täidetud

järgmised tingimused: 1) avaliku võimu kandja õigusvastane tegu avalik-õiguslikus suhtes; 2)

isiku subjektiivsete õiguste rikkumine; 3) kahju tekitamine; 4) põhjuslik seos õigusvastase teo

ja kahju tekkimise vahel; 4) esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus.

RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist

süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu

puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.

13. Vaidlust pole selles, et vastustaja (Tallinna Vangla) on avaliku võimu kandja, kes täidab

talle seadusest tulenevat avalik-õiguslikku ülesannet (vangistuse täideviimine) ja täitis seda

ülesannet ka kaebaja kaebuses toodud ajavahemikul kaebaja suhtes.

14. Järgnevalt tuleb kohtul võtta seisukoht, kas vangla tegevus oli õigusvastane ja kas kaebajale

väidetavalt tekitatud mittevaraline kahju kuulub hüvitamisele.

15. VangS § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel

eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks

vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja

kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kambri suuruse ja kambri

sisustusse kuuluvate esemete loetelu kehtestab valdkonna eest vastutav minister vangla

sisekorraeeskirjas.

Justiitsministri 30.11.2000. a määruse nr 72 "Vangla sisekorraeeskiri" § 6 "Kinnipeetava

vanglasisene paigutamine" kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioonis lõige 6 sätestas

"Kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda." Alates

01.01.2014 kehtinud VSKE redaktsioonis on põrandapinna minimaalseks suuruseks ette nähtud

3 m2. Kaebusega hõlmatud ajavahemik jääb mõlema regulatsiooni kehtivusaega.

16. Vastustaja on kohtule esitanud tabelina põhjaliku ülevaate kaebaja paigutamiste ja kambrite

täituvuse kohta (tl 114-120 pöördel ja 161-167 pöördel). Sellest nähtub millistel kuupäevadel

on kaebaja mingis kambris viibinud, ära on näidatud kambri number, iga kambri suurus

ruutmeetrites, kambri täituvus (kambris viibinud kinnipeetavate arv) ning põrandapind ühe

isiku kohta ruutmeetrites. Samas on näidatud, kas kambri juurde kuulus eraldi WC ning

sellistel juhtudel näidatud ka kambri suurus ilma WC pinnata ja kambri pind ühe isiku kohta

ilma WC pinda arvestamata.

17. Esitatud tabelist nähtuvalt on kaebusega hõlmatud perioodil kambri pinna suurus

ruutmeetrites ühe inimese kohta olnud erinev. Selle perioodi sees on ajavahemikke, mil

kambripinda oli piisavalt isegi käesoleval hetkel kehtiva normi järgi (st vähemalt 3 m2 inimese

kohta ja rohkem), ja ka perioode ja päevi, mil pinda oli vahemikus 2,5 m2 kuni 3 m2. Kaebaja

on vaidlusalusel perioodil viibinud ka osad päevad tingimustes, kus pinda ühe inimese kohta

oli alla VSKE v.r § 6 lg-s 6 sätestatud määra. Seega tuleb kohtul asja lahendamisel eraldi

hinnata kinnipidamistingimuste õiguspärasust erinevatel ajavahemikel erinevates kambrites.

Kohus märgib siinkohal veel täiendavalt, et VSKE § 6 lg 6 (v.r) valguses võib teatud kaebusega

hõlmatud ajavahemike puhul vangla tegevuse õiguspärasuse hindamisel osutuda oluliseks, kas

kambripinna hulka tuleb arvata ka eraldatud WC pindala ning kas arvesse tuleb võtta mööbliga

kaetud osa kambripinnast.

18. Kohus on seisukohal, et nendel juhtudel, kui kambri juurde kuulus tualett eraldi ruumis, ei

saa selle pinda arvata kambri pindala hulka (vähemalt praeguse vaidluse lahendamise

kontekstis) ning tuleb lähtuda nendest vastustaja esitatud tabelites toodud andmetest, kus

pindala ühe isiku kohta on välja toodud ilma tualettruumi pindala arvestamata. Küll aga saab

kohtu arvates WC olemasolu kambris arvestada üldiselt elamistingimuste hindamisel.

Kohus märgib, et ka EIK jättis ka asjas Tunis vs Eesti (otsus asjas nr 429/12) kinnipeetava

isikliku ruumi arvutamisel kambri üldpindalast välja tualeti pindala. Tualeti pindala

arvestamine ei oleks põhjendatud ühest küljest seetõttu, et tegemist on seintega eraldatud

ruumiga. Teisalt tuleb arvesse võtta ruumi kasutusotstarvet. Olukorras, kus kambris viibib mitu

kinnipeetavat (vastustaja andmetest nähtuvalt on kaebaja valdavalt viibinud kambrites, kus elas

viis kuni kuus kinnipeetavat), kes kõik kasutavad sama tualetti, ei saa seda pidada ruumiks, mis

võimaldaks pinda kinnipeetava vabaks liikumiseks ja soovikohaseks üksinda eraldumiseks

lisaks kambri elupinnale. Samuti peab kohus oluliseks seda, et WC otstarbeks on selle

olemusest tulenevalt eelkõige ja ainult loomulike vajaduste rahuldamine inimorganismile

mittevajalike jääkainete väljutamise teel, mitte liikumisruumi ja üksi olemise tagamine

tavaliseks inimtegevuseks piiratud ruumis. Kohus ei nõustu siinkohal ka vastustaja viitega

tsiviilkorras müüdavate eluruumide WC pinna arvestamisega eluruumide pinna alla, sest

tegemist on olemuslikult vabatahtlike tehingutega ja pinda ostvad isikud otsustavad ise, millise

suurusega pind neile eluks vajalik ja rahuldav on. Lisaks ei ole isikute liikumisruum ja

võimalused tsiviilkorterite osas piiratud ostetud eluruumiga. Nad võivad sellest igal ajal väljuda

ja omada inimväärikaks eluks piisavat ruumilist vabadust.

19. Kohus leiab, et kambripinna piisavuse kindlakstegemisel ei ole oluline arvesse võtta

kambris asuvat mööblit ega selle pinna osakaalu kambri põrandapinnaga võrreldes. Kohus

nõustub vastustaja järeldusega (vt tl 109) Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusega nr 38

kinnitatud "Eluruumidele esitatavad nõuded" punkt 4 sisustamisel, st mõiste „põrandapind“ ei

tähenda ruumis olevat jalutamiseks vaba pinda, vaid ruumi üldpinda ehk ruumi põrandapinna

suurust, mille arvestamise aluseks on vastasseinte vaheline kaugus.

Mööbli pindala mahaarvamist kambri pindala kindlaksmääramisel ei ole vajalikuks pidanud ka

EIK (vt nt EIK otsus asjas Tunis vs Eesti, p 46). Seega, ka EIK lähtub isikliku ruumi arvutamisel

kambri pindala ja seal viibivate kinnipeetavate jagatisest, arvestamata kambris asuvat mööblit.

Sarnasele seisukohale on asunud Tallinna Ringkonnakohus 18.12.2014 otsuses asjas nr 3-14-

50078 (p 10) arestimaja kinnipidamistingimuste õiguspärasust hinnates ning 25.06.2015

otsuses haldusasjas nr 3-14-52725 Tallinna Vangla kinnipidamistingimuste õiguspärasust

hinnates ja ka Riigikohus haldusasjas nr 3-3-1-42-15.

EIK praktika on mööbli arvessevõtmist küll oluliseks pidanud juhtudel, kui see liikumist

kambris takistab, pidades EIÕK artikli 3 rikkumiseks olukorda, kui ruum suurusega 3 m2 kuni

3,3 m², oli reaalselt väiksem mööbli tõttu, ja mida ei kompenseerinud võimalus veeta aega

väljaspool kambrit (Slemenšek vs. Sloveenia (Kaebus nr 6120/10), 03.04.2014).

Arvestades erinevate tegurite koosmõju, ei pea kohus praegusel juhul mööblialuse pinna

mahaarvamist põhjendatuks. Kambri, kui eluruumi, oluliseks osaks on seal asuv mööbel, mis

on normaalseks igapäevaeluks vajalik. VSKE § 7 lg-s 1 sätestatakse kambri sisustuse

kohustuslikud elemendid, sealhulgas ka minimaalselt vajalikud mööbliesemed, mille

puudumine omakorda muudaks kinnipidamistingimused õigusvastaseks või raskendaks vangla

rikkumist õiguspäraste kinnipidamistingimuste tagamata jätmisel. Näiteks peab EIK oluliseks

kinnipeetava omaette voodikoha olemasolu (Logothetis jt vs. Kreeka (Kaebus nr 740/13),

25.09.14). (Vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 25.06.2015 otsus haldusasjas nr 3-14-52725 p 21.)

20. Arvestades otsuse punktides 17-19 öeldut ning tuginedes vastustaja ülevaatele kaebaja

paigutamise kohta (tl 114-120 pöördel ja 161-167 pöördel), märgib kohus kaebajale tagatud

põrandapinna kohta järgmist.

Kahjunõue on esitatud ajavahemiku 18.07.2011-15.05.2012 ja 10.08.2012-13.01.2014 kohta.

Selles asjavahemikus esines perioode, kus pinda ühe kinnipeetava kohta kambris, milles viibis

kaebaja, oli ulatuses, mis vastab alates 01.01.2014 kehtivale normile, st 3 m2 või rohkem 237

päeva (sh 149 päeva, mil kambri pind ühe isiku kohta oli rohkem kui 4 m2). Samuti oli

kaebaja 230 päeva (sh viibis kaebuse esitaja sellest 199 päeval lukustatud kambris)

tingimustes, kus kambripinda ühe kinnipeetava kohta oli küll vastavalt VSKE § 6 lg 6 (v.r)

miinimumtasemele (2,5 m2), kuid alla 3 m2. Alla VSKE § 6 lg 6 (v.r) sätestatud

miinimumtasemest (so alla 2,5 m2) viibis kaebuse esitaja kokku 352 päeva olles kogu selle

perioodi jooksul lukustatud kambris.

21. EIK on rõhutanud, et kinnipidamistingimuste mõju hindamisel tuleb arvestada tingimustega

kogumis, pidades silmas kinnipidamise kestust, selle mõju isiku vaimsele ja füüsilisele tervisele

jms. Kinnipeetava kasutuses oleva isikliku ruumiga seoses on EIK asunud seisukohale, et

soovitatav minimaalne põrandapind on 4 m2 isiku kohta. Juhul, kui põrandapinda isiku kohta

on vähem kui 3 m2, tuleb EIK arvates ülerahvastatust pidada sedavõrd tõsiseks, et selline

olukord iseenesest kujutab EIÕK art 3 rikkumist (vt Ananyev jt vs Venemaa (2012) p 145).

22. Kohus märgib, et üksnes kambripinna ebapiisavusest tingitud kinnipidamistingimuste

õigusvastasus ei tähenda, et see tooks alati endaga kaasa hüvitamisele kuuluva mittevaralise

kahju RVastS § 9 lg 1 tähenduses.

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium leidis 20.06.2014 otsuses asjas nr 3-4-1-

9-14 (p 44), et tuvastamaks või välistamaks inimväärikust alandavat kohtlemist ajal, kui

kaebajale oli tagatud vaid minimaalne VSKE-ga ette nähtud kambri põrandapind, tuleb hinnata

seda, milline oli kinnipeetava tegelik liikumisvõimalus ja millised olid muud

kinnipidamistingimused sel perioodil.

23. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et vaidlusalusest perioodist suure osa so ajavahemikul

18.07.2011-15.05.2012 ja 10.08.2012-29.08.2013 oli kaebaja vahistatu staatuses. VangS § 90

lg 3 sätestab, et vahistatut hoitakse ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui

vahistatu töötab või õpib. Eraldi hoitakse vahistatuid, keda süüdistatakse ühes ja samas

kriminaalasjas. Vaidlust ei ole, et kaebaja ei osalenud Tallinna Vanglas vahistatuna viibimise

ajal tööhõives, samuti ei olnud ta hõivatud õppimisega.

Kaebajale oli tagatud 1-tunnine jalutuskäik värskes õhus. Vaidlust ei ole ka asjaolus, et kaebajal

ei olnud kogu vaidlusaluse perioodi jooksul võimalik kasutada spordisaali.

24. Pärast süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist oli kaebaja staatuseks süüdimõistetu ja

30.08.2013-19.09.2013 oli kaebaja paigutatud vastuvõturežiimile. Tulenevalt VangS § 14 lg-st

3 paigutatakse kinnipeetav vanglasse saabumisel vastuvõtuosakonda. Tulenevalt VSKE § 8 lg-

st 4 ei ole vastuvõtuosakonnas viibival kinnipeetaval samuti vanglas liikumisõigust, st ka

vastuvõturežiimil viibiv kinnipeetav viibib lukustatud kambris, v.a. 1-tunnise jalutuskäigu ajal

värskes õhus.

Vaidlust ei ole, et kaebaja ei osalenud Tallinna Vanglas vahistatuna viibimise ajal ega

vastuvõtuosakonnas viibimise ajal tööhõives, samuti ei olnud ta hõivatud neil perioodidel

õppimisega. Vaidlust ei ole asjaolus, et kaebajal ei olnud neil perioodidel võimalik kasutada

spordisaali.

Seoses liikumisvõimalustega toob kohus välja, et kaebaja ei ole väitnud, et talle pole olnud

tagatud igapäevane ühe tunni pikkune jalutuskäik vastavalt VangS § 55 lg-le 2.

25. Alates 20.09.2013-13.01.2014 oli kaebaja (vt vastustaja vastus tl 110 ja tabel tl 166 pöördel)

paigutatud avatud sektsiooni. Avatud sektsioonis viibides olid kambrite uksed avatud

päevakavajärgsest äratusest kuni öörahuni, mille jooksul ta sai tulenevalt VSKE § 8 lg-le 1 sai

osakonnas vabalt ringi liikuda.

Kohus märgib, et ajavahemikul 20.09.2013-13.01.2014 oli kaebajale tagatud ka spordisaali

kasutamine üks kord nädalas.

Kaebaja kahjunõudega hõlmatud ajavahemikul muude tegevustega hõivatud ei olnud, mis oleks

täiendanud veelgi suhtlemis- ja liikumisvõimalusi.

Vastustaja poolt viidatud kokkusaamist ametnikega ning kohtumisi lähedastega, millele

vastustaja oma vastuses viitas, ei saa pidada sellisteks asjaoludeks, mis oleks oluliselt võinud

leevendada väidetavast ruumikitsikusest tingitud kannatusi.

26. Kaebaja on lisaks vähesele kambripinnale õigusvastaste kinnipidamistingimustena

nimetanud kambrites sooja vee puudumist ja ventilatsiooni puudulikkust.

Kohus märgib, et vangistusseadusest ega muudest õigusaktidest ei tulene nõuet, et kambri

pesemiskoht peaks olema varustatud sooja veega ja kaebajal puudub subjektiivne õigus seda

nõuda.

Ebapiisava pesemisvõimaluse osas selgitab kohus, et kui näiteks eraldivõetuna võib VangS §

50 lg-s 2 sätestatu („Vähemalt üks kord nädalas, samuti vanglasse vastuvõtmisel võimaldatakse

kinnipeetavale saun, vann või dušš.“) põhjendatust mõnevõrra vaieldavaks pidada, ei ole

praegusel juhul kaebaja väitnud, et seda miinimumtaset poleks vastustaja taganud. Kohus

märgib siinkohal ka seda, et kinnipidamistingimusi kogumis hinnates ei halvenda kaitstava

hüve võimaldamine vähemalt või ainult minimaalses ulatuses kindlasti kinnipidamistingimuste

kui terviku kvaliteeti. Ka Riigikohus on põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-50-14 (p

34.1) märkinud, et VangS § 50 lg-st 2 ei tulene kinnipeetavale tingimusteta ja üldist

subjektiivset avalikku õigust kaks korda nädalas dušši kasutada ning avaliku võimu kandja

(vangla) ei ole kohustatud sellesisulist toimingut tegema.

27. Kohus leiab, et käesolevas asjas ei ole tõendamist leidnud kaebaja väide, et kambris olev

ventilatsioon oli puudulik. Kohus märgib siinkohal, et kaebaja ei ole selle väite tõendamiseks

esitanud mingeid tõendeid ja see on sisuliselt paljasõnaline. Kohus viitab siinkohal ka Tallinna

Ringkonnakohtu 19.08.2015 otsusele haldusasjas nr 3-13-70099, kus kohus on ebapiisava

ventilatsiooni küsimust põhjalikult käsitlenud ning asunud lõppjäreldusena seisukohale, et

Tallinna Vanglas on olnud tagatud ventilatsioonisüsteemide toimimine (vt viidatud otsuse p 15

ja 16).

28. Kohus leiab, et olmetingimused Tallinna Vanglas ei olnud vaidlusalusel ajajärgul sellised,

mis kogumis võinuksid raskendada vastustaja rikkumist. Seejuures viitab vastustaja õigesti, et

kaebuse esitaja ei ole astunud ise ühtegi sammu, et oma olukorda parandada – ehk püüdnud

väidetava mittevaralise kahju tekkimist ära hoida.

Kuigi ajas nii pikka aega tagasi ei ole võimalik tõendada, et tingimused (nt ventilatsiooni vms

osas) oleksid päris igal ajahetkel olnud täielikult nõuetekohased, puuduvad kohtul ka tõendid,

mis kinnitaksid usutavalt vastupidist. Kohus leiab talle esitatud andmeid kogumis hinnates, et

kinnipidamistingimuste kvaliteet Tallinna Vanglas vaidlusalusel perioodil ja kambrites

tervikuna ei saa eeltoodust tulenevalt raskendada kaebajale ebapiisava kambripinna

võimaldamises seisnevat õigusvastast tegu.

29. EIK seisukohtadele toetuva siseriikliku kohtupraktika kohaselt võib isikul olla

kinnipidamistingimustest tulenevalt õigus mittevaralise kahju rahas hüvitamisele juhul, kui

kinnipidamisega kaasnev isikuõiguste riive ületab kinnipidamisega kaasnevate kannatuste

vältimatu taseme (vt Riigikohtu 15.03.2010 otsus asjas nr 3-3-1-93-09, p 11).

Vastustaja on seisukohal, et käesoleval juhul ei ole kaebaja kinnipidamisega Tallinna Vanglas

riivatud kaebaja õigusi sedavõrd intensiivselt, et see oleks käsitatav kaebaja isikuõiguste

rikkumisena RVastS § 9 lg 1 mõistes. Vastustaja ei ole kaebaja suhtes õigusvastaselt käitunud,

kuna on järginud vaidlusalusel ajal kehtinud VSKE § 6 lg-s 6 sätestatud minimaalse

põrandapinna (2,5 m2) nõuet iga kinnipeetava kohta. Samuti leiab vastustaja, et kaebaja

liikumisvõimaluse puudumist leevendasid ametnike ja perekonnaga toimunud kohtumised.

Kohus vastustaja seisukohaga ei nõustu.

30. Riigikohus märkis oma 09.12.2015 lahendis nr 3-3-42-15, et ka ratifitseeritud välisleping

võib isikule luua kohtus kaitstava subjektiivse õiguse, kui välislepinguga korraldatakse

riigisiseseid suhteid ja seda pole vaja konkretiseerida Eesti õigusega (kolleegiumi 20.12.2002

otsus asjas nr 3-3-1-58-02, p 11). Eesti seaduse või määruse ning ratifitseeritud välislepingu

vastuolu korral kohustab PS § 123 lg 2 kohtuid jätma seaduse või määruse kohaldamata ning

halduse tegevuse kooskõla riigisisese õigusega ei anna veel garantiid tegevuse õiguspärasuse

suhtes. VSKE § 6 lg 6 v. r osas märkis Riigikohus, et see säte nägi ette vaid põrandapinna

alampiiri, mitte ülempiiri, millest enamat kinnipeetavad ühelgi juhul nõuda poleks saanud ja

lisaks VSKE-le pidid vanglad arvestama muid õigusnorme, sh PS §-e 10 ja 18 ning EIÕK art-

t 3, mis võisid sõltuvalt kinnipidamise asjaoludest kohustada tagama suuremat põrandapinda

(vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus asjas nr 3-4-1-9-14, p 41).

Seepärast ei eeldanud EIK praktika arvestamine põrandapinna kaasustes Riigikohtu hinnangul

VSKE § 6 lg 6 v. r kohaldamata jätmist. EIÕK art 3 sätestab aga piinamise ning ebainimliku ja

alandava kohtlemise ja karistamise keelu ning selle kohaldamispraktikat tuleb arvestada PS §-s

10 nimetatud inimväärikuse põhimõtte ning § 18 lg-s 1 sätestatud inimväärika kohtlemise

põhiõiguse tõlgendamisel. Riigikohus viitas ka sellele, et RVastS § 7 lg 21 teine lause näeb muu

hulgas ette õiguse nõuda kahju hüvitamist isikule, kellel on õigus esitada EIK-le

individuaalkaebus asjas, mis on sarnane niisugusele asjale, milles EIK on rahuldanud

individuaalkaebuse, juhul, kui EIÕK-s sätestatud õigusi rikuti oluliselt ning isikul puuduvad

muud võimalused oma õiguste taastamiseks.

31. Eeltoodut arvestades tuleb kambri põrandapinna suuruse määramisel arvestada lisaks

siseriiklikule õigusele ka EIK poolt esile toodud kriteeriumeid.

EIK on leidnud, et mitme kinnipeetavaga kambris on soovitav minimaalne põrandapind 4 m2

isiku kohta (otsus asjas nr 429/12: Tunis/Eesti, p 44). Asjades, kus isiklik ruum jääb vahemikku

3 kuni 4 m2, saab EIÕK art 3 rikkumisega olla tegemist vaid juhul, kui isiku olukorda

raskendasid muud puudused, iseäranis seoses värskes õhus jalutamise võimalusega,

juurdepääsuga loomulikule valgusele või värskele õhule, ventilatsiooni või küttega,

tualettruumi kasutamise privaatsusega või põhiliste sanitaar- ja hügieeninõuetega (nt EIK

otsused asjades nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt/Venemaa, p 149; 8968/08: Jirsák/Tšehhi,

p 64; 7334/13: Muršić/Horvaatia, p 57). Samas on EIK leidnud, et ka 3 m2-st väiksema

kambripinna mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud

kinnipidamistingimused, kui on tagatud liikumisvabadus vangla või osakonna piires, võimalus

viibida väljaspool kambrit ning kinnipidamisasutuse üldine nõuetekohasus (nt asjad

nr 9967/06: Belyayev/Venemaa, p-d 33–36; 2689/12: Semikhvostov/Venemaa, p 79; 7334/13:

Muršić/Horvaatia, p 56).

32. Riigikohtu halduskolleegium on oma 09.12.2015 lahendis asjas nr 3-3-1-42-15 (p 19)

samuti märkinud, et olenemata isiku vahistatu staatusest, ei ole alust tema kambripinna

vähesusest tulenevat hüvitamiskaebust rahuldada osas, kui isikule oli kambris tagatud isiklikku

ruumi 3-4 m2 ja tema elutingimusi ei raskendanud muud ebakohased olmetingimused

kambris. Kuna nimetatud olukorda ei pidanud Riigikohus kinnipeetava inimväärikust

alandavaks kohtlemiseks, siis saab käesoleval juhul perioodide 18.07.2011-15.05.2012 ja

10.08.2012-13.01.2014 osas R.L.i inimväärikust alandavaks pidada neid ajavahemikke, kui

kaebaja pidi viibima praktiliselt ööpäevaringselt kambris, kus tal oli isiklikku ruumi alla 3 m2.

33. Kohus jääb ka seisukoha juurde, et kambris asuvat tualetti ei saa kambri põrandapinna

määramisel arvesse võtta, vaatamata sellele, et VSKE § 7 lg 1 p-s 7 on WC nimetatud kambri

sisustusse kuuluvana. Kohtu veendumusel pole WC puhul tegemist ruumiga, mis oleks

inimväärikust austavalt pidevalt kasutatav viibimiseks väljaspool selle põhilist otstarvet,

mistõttu oleks selle pindala arvestamine eluruumina kasutatava kambri pinna hulka vastuolus

minimaalse isikliku ruumi olemusega.

34. Riigikohus on sedastanud: „Kinnipidamise ja vangistuse tingimused sõltuvad muu hulgas

ka riigi majanduslikest võimalustest, kuid kolleegiumi arvates saab õigusvaidlustes

majanduslikke võimalusi arvestada kaalumisruumi olemasolul. Majanduslike faktoritega ei saa

õiguslikult põhjendada seaduses imperatiivselt sätestatud normide järgimata jätmist.“

(Riigikohtu 10.09.2009 otsus, p 9).

Ka käesoleval juhul on vastustaja tegevus olnud vastuolus imperatiivse normiga, mis keelab

isiku inimväärikuse alandamise ega luba põhjustada talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi

kui need, mis paratamatult kinnipidamisega kaasnevad.

Vastustaja viitab küll õigesti, et EIÕK on dünaamiline iseloom, kuid jätab tähelepanuta, et EIK

on järjepidevalt alates näiteks 11.02.2010 otsusest asjas Salakhutdinov vs Venemaa (punktis

66) selgitanud, et alla 3 m2 suurune põrandapind kinnipeetava kohta on iseseisvalt EIÕK artikli

3 rikkumine. Seega on kaebaja jätkuv kinnipidamine isikliku ruumi miinimumnõuet rikkuvates

tingimustes olnud vastustaja teadlik valik. Vastavalt eeltoodule tuleb vastustaja tegevus lugeda

süüliseks vähemalt raske hooletuse vormis.

35. Vastustaja esitatud väited selle kohta, et Eesti riik on pärast 2013. a astunud samme

siseriikliku õiguse EIK praktikaga kooskõlla viimiseks annavad samuti tunnistust sellest, et ka

vastustaja ise nendib, et siseriiklik õigus ei olnud EIK praktikaga kooskõlas.

Kuigi vastustaja on viidanud vanglate ruumikitsikusele suure kinnipeetavate arvu tõttu, ei saa

sellest järeldada, et vastustaja ei ole kaebaja õigusi rikkunud. Asjaolu, et Eesti riik on pärast

2013. a astunud samme siseriikliku õiguse EIK praktikaga kooskõlla viimiseks, ei muuda

toimunud rikkumist olematuks.

36. Kohus leiab, et Tallinna Vangla vastusest kaebaja kahju hüvitamise taotlusele ning vastusest

kaebusele ei nähtu, et kui kaebaja oleks Tallinna Vanglas viibimise ajal pöördunud Tallinna

Vangla poole taotlusega võimaldada talle kambris rohkem isiklikku ruumi, siis oleks Tallinna

Vangla kaebajale saanud seda võimaldada. Seega ei ole antud juhul RVastS § 7 lg-s 1 viidatud

esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine kaebajale etteheidetav, sest kaebaja ei oleks

saanud õigeaegse vangla poole pöördumisega kahju tekkimist ära hoida.

Kõike eeltoodut kokku võttes leiab kohus, et kaebajale on avaliku võimuorgani poolt

ametiülesannete täitmisel õigusvastaselt tekitatud mittevaralist kahju inimväärikusele

mittevastavates kinnipidamistingimustes pidamisega ja tekitatud kahju kuulub RVastS kohaselt

hüvitamisele.

37. Konkreetse kahjuhüvitise määramisel teeb kohus mittevaralise kahju hüvitise suuruse

kindlaksmääramisel lähtuvalt tuvastatud asjaoludest individuaalse otsuse, mis tagab õiglase

hüvitise, arvestades sealjuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume

(Riigikohtu halduskolleegiumi 10.10.2013. a otsus nr 3-3-1-38-13, p 21 ja seal viidatud

kohtupraktika). Kahju ulatuse otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid

arvestades ja diskretsiooni alusel (Riigikohtu 30.01.2012 otsus nr 3-3-1-78-11, p 15).

Kohus märgib, et tal ei ole keelatud kõrvale kalduda EIK praktikas väljamõistetud hüvitiste

suurustest sarnastes asjades, sest mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teeb

ka EIK individuaalse otsuse (Riigikohtu 05.03.2014 otsus nr 3-3-1-10-14, p 12.1). EIK on oma

kohtupraktikas samuti märkinud, et „EIK on täiesti rahul, kui riik, mis on kehtestanud

õiguskaitsevahendi hüvitise andmiseks, mõistab välja summasid, mis hoolimata sellest, et need

on väiksemad EIK poolt välja mõistetud summadest, ei ole ebamõistlikud, tingimusel, et

riigisisesed otsused, mis peavad olema kooskõlas õigustraditsiooni ja elatustasemega selles

riigis, tehakse kiiresti, need on põhjendatud ja need täidetakse viivitamata“ (EIK 07.05.2013

otsus asjas Mets vs. Eesti, avaldus nr 38967/10, p 31).

38. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et Tallinna Vangla on kohustatud hüvitama kaebajale

Tallinna Vanglas kinnipidamise ajal 18.07.2011-15.05.2012 ja 10.08.2012-13.01.2014 isikliku

ruumi vähesusest tekkinud mittevaralise kahju rahalise kompensatsiooni maksmisega vastavalt

RVastS § 9 lõikele 1 välja arvatud 237 päeva, kus pinda ühe kinnipeetava kohta oli 3 m2 või

rohkem ja sellistes tingimustes kaebaja kinnipidamist ei saa lugeda õigusvastaseks.

Hüvitise suuruse määramisel tuleb kohtu arvates eraldi arvestada ajavahemikke, kus täidetud

oli kehtiva õigusega ette nähtud tingimus (st 2,5 m2 nõue) olukordadest, kus see nõue täidetud

ei olnud. Samuti tuleb hüvitise väljamõistmisel arvestada asjaoluga, kas kaebaja oli paigutatud

lukustatud kambrisse kogu ööpäevaks (va 1 tunnine jalutuskäik värskes õhus) või viibis

kaebuse esitaja eluosakonnas ning sai mh kasutada ka teisi liikumisvõimalusi.

Lisaks tuleb käesoleval juhul hüvitise välja mõistmisel silmas pidada järgmisi tegureid:

- Ruuminappust on kaebaja suhtes leevendanud alates 20.08.2013 – 13.01.2014 võimalus

päevakava järgselt liikuda väljaspool kambrit, kasutada võimalust igapäevaseks ühe tunni

pikkuseks jalutuskäiguks, tegelda vähemalt mingil määral kehakultuuriga.

- Asjas esitatud tõenditest ei tulene, et olmetingimused Tallinna Vanglas (ventilatsioon ja

hügieenitingimused) oleksid olnud sellised, mis kogumis võinuksid raskendada vastustaja

rikkumist. Kambris oli olemas osaliselt avatav aken mis tagas ka kambri loomuliku valgustatuse

ning täiendava kunstliku valgusallikana olid kambrite laes valgustid. Lisaks avatavale aknale

oli kambrites sundventilatsioon ja nõutava temperatuuri kindlustas keskküttesüsteem. Samuti

oli kambrites olemas kraanikauss ja tagatud pidevalt külm vesi ning vee soojendamiseks oli

isikutel õigus taotleda kambrisse veekeetjaid. Lisaks võimaldati kinnipeetavatele dušši

kasutamist 1 kord nädalas, igal kinnipeetaval oli oma voodikoht, oma padi, tekk, madrats ja

voodipesu, mida regulaarselt vahetati. Kinnipeetavatele oli tagatud mõningane meelelahutus

(ajalehed, raamatute laenutamise võimalus, televiisorid ja raadiod kambrites vastavate lubade

alusel, suhtlemispiirangute puudumisel ka kirjavahetus ja kokkusaamised).

- Kaebaja on viibinud lukustatud kambrites, kus polnud tagatud isegi miinimummäär kehtiva

õiguse järgi, küllaltki pikki ajavahemikke järjest;

- Kaebaja on viibinud oludes, kus pind ühe isiku kohta ei küündinud 3 m2-ni, võrdlemisi pikka

aega. Samas tuleb arvestada, et nende ajavahemike seas on päevi, mil kinnipeetavate arv

kambris oli väiksem. Samuti näitab paigutuste kronoloogia ruuminappuse leevenemise

tendentsi – alates 17.09.2013 ei viibinud kaebaja enam ühelgi päeval tingimustes, kus

põrandapinda olnuks alla 3 m2.

39. Arvestades kõike eelpooltoodut leiab kohus, et põhjendatud on välja mõista kaebajale

rahaline hüvitis summas 700 eurot.

40. Kaebaja on palunud kanda temale väljamõistetav kahjusumma L. V. arveldusarvele nr

XXXXXXXXXXXX Swedbank AS. Kohus leiab, et kaebuse esitajal on õigus välja mõistetud

hüvitist vabalt käsutada, millest tulenevalt tuleb kaebaja taotlus väljamõistetava mittevaralise

kahju hüvitise ülekandmiseks kolmanda isiku arvele rahuldada.

41. Vastavalt HKMS § 108 lg 1 lausele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebaja on 19.08.2015 kohtumäärusega vabastatud riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel.

Kaebaja ei ole esitanud dokumente menetluskulude väljamõistmiseks. Seega tuleb

menetluskulud jätta poolte enda kanda.

/Allkirjastatud digitaalselt/

Daimar Liiv

Kohtunik

OSALISELT TÜHISTATUD TALLINNA RINGKONNAKOHTU 08.12.2016

KOHTUOTSUSEGA.