3-15-727/23 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Madis Ernits, Maili Lokk, Tiina Pappel

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

16.02.2016, Tartu

Haldusasja number

3-15-727

Haldusasi

Alexey Dronini kaebus Tallinna Vangla vastu tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamise nõudes summas

15 640 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 13.08.2015. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Tallinna Vangla apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Alexey Dronin

Vastustaja Tallinna Vangla

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Tallinna Vangla apellatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Tartu Halduskohtu 13.08.2015. a otsus osas, milles

halduskohus lahendas Alexey Dronini kaebuse Tallinna Vanglalt vanglas

14.04.2010-21.01.2012 viibitud aja eest kahju hüvitamise nõudes ning osas,

milles halduskohus mõistis Tallinna Vanglalt Alexey Dronini kasuks välja

mittevaralise kahju hüvitise summas 775 eurot. Teha vastavas osas uus otsus,

millega jätta Alexey Dronini kaebus kahju hüvitamiseks perioodi 14.04.2010-

21.01.2012 (k.a) osas läbi vaatamata ning mõista Tallinna Vanglalt Alexey

Dronini kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis summas 70 eurot, muutes

halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.

Tallinna Vanglal kanda väljamõistetud kahjuhüvitis Rahandusministeeriumi

kontole nr EE932200221023778606 (viitenumber 10588000852168).

3. Muuta menetluskulude jaotust ning jätta Alexey Dronini poolt esimese

astme kohtus kantud menetluskulud (riigilõiv) summas 15 eurot kaebaja enda

kanda ja menetluskulu (riigilõiv) summas 453 eurot Eesti Vabariigi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 17.03.2016 (k.a) (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla registreeris 22.01.2015 A. Dronini kahju hüvitamise taotluse,

milles ta palus hüvitada talle tekitatud mittevaraline kahju summas 600 eurot kuus,

kuna teda koheldi Tallinna Vanglas viibimise ajal 14.04.2010-06.06.2012 ebainimlikult

ja alandavalt, sest teda hoiti 6kohalises kambris, kus isiklikuks ruumiks isiku kohta oli

alla 3 m² vaba põrandapinda, millega rikuti tema suhtes Euroopa inimõiguste ja

põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-t 3. Lisaks tuli riideid pesta ja

kuivatada kambris, mistõttu oli seal alati niiske, ning kunstlik valgustus ei vastanud

vangistusseaduse (VangS) § 45 lg 1 nõuetele ja vähene valgus kurnas silmi.

2. Tallinna Vangla tagastas 17.03.2015. a vastusega nr 5-37/15/22-2 A. Dronini kahju

hüvitamise nõude perioodi 14.04.2010-21.01.2012 osas läbivaatamatult ning jättis A. Dronini

kahju hüvitamise nõude perioodi 22.01.-06.06.2012 osas rahuldamata.

3. A. Dronin esitas 24.03.2015 Tartu Halduskohtule kaebuse ja 26.06.2015 täiendava

selgituse, milles ta palus mõista Tallinna Vanglalt välja 15 640 eurot tekitatud mittevaralise

kahju hüvitamiseks. Kaebaja põhjendused:

1) Tulenevalt Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) lahenditest on igal kinnipeetaval õigus

isiklikule ruumile, mille standardiks on 4 m². Tallinna Vanglas viibis kaebaja

14.04.201006.06.2012 6-kohalistes kambrites, kus isiku kohta oli 1,5 m² vaba pinda. Isikliku

ruumi raamidesse ei kuulu tualettruum ega mööblialune pind. Kinnipidamistingimustes

esinesid ka teised puudused: riideid tuli pesta ja kuivatada samas kambris, mistõttu oli seal

alati niiske; kunstlik valgustus ei vastanud VangS § 45 lg-s 1 sätestatud nõuetele.

2) Kahju hüvitamise taotluse esitamise aeg on tingitud sellest, et kaebaja korduvalt pöördus

vanglaametnike poole palvega võimaldada talle dokumente tutvumiseks, kuid keelduti

meelevaldsel moel. Kaebajale ei tutvustanud tema õigusi ja ta ei võinud teada, et tema õigusi

rikutakse. Alles EIK 19.12.2013. a otsusest asjas Tunis vs Eesti nägi, et tema õigusi on

rikutud.

4. Tartu Halduskohus rahuldas 13.08.2015. a otsusega kaebuse osaliselt ning mõistis Tallinna

Vanglalt A. Dronini kasuks välja hüvitise 775 eurot ja menetluskulu 15 eurot. Otsuse

põhjendused:

1) Vastustaja poolt kaebaja kahjunõude perioodi 14.04.2010-21.01.2012 osas tagastamine ei

ole õiguspärane, kuna tulenevalt kohtupraktikast loetakse konkreetne vanglas viibimise

periood jätkuvaks toiminguks ja sellega tekitatud kahju hüvitamisnõude esitamise tähtaeg

hakkab üldjuhul kulgema pärast jätkuva toimingu lõppu (RKHKo nr 3-3-1-93-13 p 14).

2) Kambri põrandapinnast ei tule maha arvata kambri inventari (mööbli) alla jäävat

põrandapinda. Kambris asuvat tualetti ei saa kambri põrandapinna määramisel arvesse võtta

tuginevalt EIK seisukohtadele asjades Tunis vs Eesti ja Jevšnik vs Sloveenia. Kaebaja viibis

kambrites, kus põrandapinda isiku kohta oli 162 päeva alla 2,5 m² ja 289 päeva 2,7-2,97 m²,

kokku alla 3 m² 451 päeva. Kaebaja sai väljaspool kambrit liikuda vaid 1-tunnisel

jalutuskäigul. 334 päeva oli põrandapinda isiku kohta 3,0-5,04 m² ja ühel päeval 15,12 m².

Kaebaja viibimine 162 päeva kambrites, kus põrandapinda isiku kohta oli alla 2,5 m², oli

vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 6 lg 6 kohaselt õigusvastane. Ka ei saa 2,5-2,97 m² suurust

põrandapinda pidada õiguspäraseks, vaid lähtuda tuleb EIK praktikast ning eeldada, et alla 3

m² suurune põrandapind isiku kohta kambris oli inimväärikust alandav, sest vähesest isiklikust

ruumist tulenevaid mõjusid ei olnud võimalik väljaspool elukambrit liikumisega leevendada.

3) Kaebajale olid kindlustatud vanglas elementaarsed tingimused, peale kohtupraktika poolt

aktsepteeritud pindala kambrites. Vangla on seisukohal, et ei ole kaebaja õigusi rikkunud.

Sellisel juhul ei ole põhjust eeldada, et vangla poole pöördumine oleks saanud kaasa tuua

mõne tegelikkuses kaebaja olukorda parandava tagajärje. Seetõttu on mittevaralise kahju

hüvitamise eeldused seoses vähese isikliku ruumi tõttu väärikuse alandamisega käesoleval

juhul täidetud. Vangla süü vormiks on raske hooletuse, kuna vangla on jätnud vajaliku hoole

olulisel määral järgimata. Riigivastutuse seaduse (RVastS) §-s 13 sätestatud vastutuse

piiramise aluseid ei esine. Vangla ei rakendanud meetmeid isikliku ruumi puuduse

leevendamiseks, milleks võinuks olla täiendav värskes õhus viibimise võimaldamine, ajutine

ümberpaigutamine teise vanglasse jne.

4) 3 eurot iga päeva eest, mil kaebaja isiklik ruum oli alla 2,5 m² on kokku 162 päeva eest

486 eurot. 1 euro iga päeva eest, mil kaebaja isiklik ruum oli 2,7-2,97 m² on kokku 289 eurot.

Ühtekokku 775 eurot. Mainitud summad päeva eest on kohane hüvitis, kuna vangla

kinnipidamistingimustes ei olnud muid minetusi peale liiga väikese kambri pinna, mistõttu

sisuliselt sai kaebaja realiseerida kõiki oma õigusi. Ilmnenud ei ole muid asjaolusid, mis

oleksid süvendanud rikkumise mõju kaebajale või mille kumulatiivne toime ühes isikliku

ruumi vähesusega oleks kvalitatiivselt muutnud kaebajale tekkinud mittevaralise kahju

olemust.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

5. Tallinna Vangla esitas 03.09.2015 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu

Halduskohtu 13.08.2015. a otsus osas, millega kohus rahuldas A. Dronini kaebuse osaliselt ja

mõistis kaebaja kasuks välja hüvitise 775 eurot ja menetluskulu 15 eurot ning teha asjas uus

otsus, millega jätta A. Dronini kaebus täies ulatuses rahuldamata ja menetluskulud kaebaja

enda kanda. Apellatsioonkaebuse põhjendused:

1) Kohus on ebaõigesti kohaldanud RVastS § 17 lg-t 3. Kahju hüvitamise taotlus on perioodi

14.04.2010-21.01.2012 osas esitatud tähtaja rikkumisega. Kuna kambris kaebaja

kasutada olnud põrandapind pidevalt muutus, siis pidi kaebajale koheselt võimalik

mittevaralise kahju tekkimine tuntav olema. Kui vangistuse ajal on

kinnipidamistingimused muutunud, siis ei saa kogu vangistuse aega lugeda jätkuvaks

toiminguks. Kuna kaebaja on viibinud erinevates kinnispidamisasutustes, kus

kinnipidamistingimused Tallinna Vangla omadest erinesid, pidid talle koheselt

14.04.2010 Tallinna Vanglasse paigutamisel kinnipidamistingimused tuntavad olema.

Kahju hüvitamise tähtaja seisukohast ei ole oluline, et kaebaja varem ei teadnud, et

vangla rikkus kaebaja õigusi ega järginud seadusi ning tähtaja alguseks ei ole vangla

tegevuse õigusvastasuse tuvastamine. Kaebaja ei ole välja toonud, et esinenud oleksid

objektiivsed takistused vanglale kahju hüvitamise nõude tähtaegselt esitamiseks. Ei

ole välistatud, et primaarsete õiguskaitsevahendite abil oleks kaebaja saanud kahju

vähendada. Tähtaegseks saab lugeda kahju hüvitamise nõude alates 22.01.2012. 3-

aastane tähtaeg on piisavalt pikk, et kahju kannatanud isikul oleks soovi korral

võimalik oma kaebeõigust realiseerida.

2) WC alla jäävat pinda ei tule kambri põrandapinna suuruse arvestamisel välja arvata.

„Põrandapind“ ei tähenda ruumis olevat jalutamiseks vaba pinda, vaid ruumi põrandapinna

suurust, mille arvestamise aluseks on vastasseinte vaheline kaugus, seega ruumi üldpind.

Kambrites, kus kaebaja paiknes, asub WC kambris ja on eraldiseisev ruum, mille saab uksega

sulgeda. Kaebaja oli paigutatud kambritesse, mis vastasid siseriiklikes õigusaktides sätestatud

põrandapinna ruutmeetritele, mistõttu ei ole kaebajat inimväärikust alandavates tingimustes

hoitud ja vangla tegevus kaebaja paigutamisel ei ole olnud ühelgi päeval õigusvastane,

mistõttu on mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmine põhjendamatu.

3) Kaebaja liikumispiirang tulenes asjaolust, et ta viibis vahistatuna vanglas ja süüdimõistva

kohtuotsuse jõustumisel piirati tema liikumisvabadust VSkE § 8 lg 4 alusel. Arvestades

vangla tingimusi kogumis, ei olnud vangla tingimused sellised, et oleksid kaebajale kaebuses

märgitud kannatusi põhjustanud ning muud kinnipidamistingimused kogumis leevendasid

oluliselt võimalikust vähesest põrandapinnast tingitud ebamugavustunnet ja välistavad art-i 3

rikkumise. Kohus jättis isikuõiguste riive tuvastamisel muude kinnipidamistingimustega ja

asjas tähtsust omavate asjaoludega arvestamata. Kohus on arvestanud EIK praktikat

valikuliselt ja jätnud arvestamata olulised seisukohad, mis välistavad võimaluse lugeda alla 3

m² suurust põrandapinda isiku kohta automaatselt EIÕK art 3 rikkumiseks (EIK 06.02.2014. a

otsus asjas nr 2689/12 Semikhvostov vs Venemaa, 12.03.2015. a otsuses asjas nr 7334/13

Muršic vs Horvaatia). Vangla on täitnud kõiki siseriikliku õiguse norme, seega puudub kahju

hüvitamise obligatoorne tunnus, milleks on avaliku võimu õigusvastane tegevus.

4) Ei nõustu kohtuga, et vangla on käitunud süüliselt raske hooletuse vormis. Kohus on

jätnud arvestamata, et inimõigustel on ajas dünaamiline iseloom. Eesti riik ei saa varasemat

õiguspraktikat ja esinenud olukordi muuta, mistõttu saab õiguspärane halduspraktika

muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel. Õiguse üldpõhimõtteid ja inimõiguste

dünaamilist arengut arvestades ei saa kohtuotsustes toodud seisukohtadel olla riigi jaoks

tagasiulatuvat mõju, vaid mõju saab olla üksnes edasiulatuv. Eesti riik sai 2013. a teada, et

alla 3 m² suurust kambripinda peetakse EIK praktikas iseenesest EIÕK rikkumiseks ning

koheselt on astutud samme siseriikliku õiguse EIK praktikaga kooskõlla viimiseks – alates

01.01.2014 tagatakse kinnipeetavatele vähemalt 3 m² põrandapinda, ehitatud on uued

vanglad, vähendatud on kinnipeetavate arvu.

6. A. Dronin ei esitanud vastust Tallinna Vangla apellatsioonkaebusele.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et Tallinna Vangla apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.

8. Esmalt teeb ringkonnakohus kindlaks, millises osas oli A. Dronini kaebus halduskohtule

lubatav (I); seejärel võtab seisukoha selles, kas ja kuidas sai WC alla jääv pind mõjutada

kambripinna nõuetekohasust (II); hindab, kas kaebaja kinnipidamistingimused olid

kambripinna suurust, kaebaja kinnipidamise režiimi ning muid tingimusi arvestades

õigusvastased (III); analüüsib halduskohtu poolt väljamõistetud kahjuhüvitise suuruse

põhjendatust (IV) ning lahendab viimaks menetlusosaliste taotlused ja jagab menetluskulud

(V).

I

9. RVastS § 17 lg 3 sätestab, et kahju hüvitamise taotlus või kaebus tuleb esitada

kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud

isikust teada sai või pidi teada saama, sõltumata teada saamisest aga 10 aasta jooksul

kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates. Riigikohus on selgitanud,

et RVastS § 17 lg 3 ei seo kahjunõude esitamise tähtaega sellega, milline oli

väidetavalt kahju tekitanud tegevuse iseloom – kas tegemist oli ühekordse, korduva

või jätkuva toiminguga. Nõude esitamise tähtaja kulgemise algus on määratletud

päevaga, mil kannatanu sai kahjust ja selle põhjustanud isikust teada. Sealjuures pole

oluline, et kannatanu teaks kõiki kahju tekitamise või kahjuga seonduvaid asjaolusid.

Määrav on, et kannatanul oleksid teada kahjunõuet õigustavad asjaolud sellisel määral,

et koostada piisava edulootusega kaebus. Kahjust teadasaamise hetke ei saa siduda

EIK kohtuasjas Tunis vs Eesti 19.12.2013. a otsusega, sest õigusliku hinnangu saamine

asjaoludele (antud juhul hinnang, et teatud tingimustel võib alla 3 m² kambripinda ühe

isiku kohta olla kvalifitseeritav EIÕK art-i 3 rikkumisena) ei oma kaebetähtaja

kulgema hakkamise seisukohalt tähtsust. Kaebuse esitamise tähtaeg võib erandina

hakata kulgema enne jätkuva toimingu lõppemist, kui on ilmne, et isik sai või pidi

saama kahju lõplikust ulatusest teada varem (06.03.2014. a otsus nr 3-3-1-93-13, p-d

13 ja 14). Kui isikut hoitakse pikaajaliselt kinnipidamiskohas väidetavalt ebainimlikes

tingimustes, võib eeldada, et ta adub tingimuste inimväärikust rikkuvat iseloomu

mõistliku aja jooksul, sõltumata kahjustava tegevuse jätkumisest. Kui mittevaralise

kahju nõude aluseks olevad asjaolud on isikule teada, ei takista miski piisava

edulootusega kahjunõude koostamist, sest kahju põhjustanud isikus kaebajal kahtlust

olla ei saanud (RKHK 15.06.2015. a määrus asjas 3-3-1-20-15, p-d 11, 12 ja 15).

10. Halduskohus on vaidlustatud otsuse põhjenduste p-s 16 leidnud, et kuigi vastustaja

tagastas osaliselt A. Dronini kahjunõude (perioodi 14.04.2010-21.01.2012 osas), ei ole see

õiguspärane, kuna tulenevalt kohtupraktikast loetakse konkreetne vanglas viibimise periood

jätkuvaks toiminguks ja sellega tekitatud kahju hüvitamisnõude esitamise tähtaeg hakkab

üldjuhul kulgema pärast jätkuva toimingu lõppu (RJHKo nr 3-3-1-93-13, p 14). Vastustaja on

apellatsioonkaebuses seisukohal, et kohus on ebaõigesti kohaldanud RVastS § 17 lg-t 3 ning

tähtaegseks saab lugeda kahju hüvitamise nõude alates 22.01.2012. Ka halduskohtule esitatud

28.04.2015. a vastuses kaebusele nr 1-11/15/9883-4 (p 18, tl 40-43p) on vastustaja asunud

seisukohale, et A. Dronini kahju hüvitamise nõue ei ole perioodi 14.04.2010-21.01.2012 osas

tähtaegne ja kuna kaebaja ei ole esitanud ühtegi objektiivset asjaolu, mis tingiks tähtaja

ennistamise, siis tuleb kahju hüvitamise nõue nimetatud osas läbivaatamatult tagastada.

Ringkonnakohus nõustub vastustaja seisukohaga. Asja materjalidest nähtuvalt on vangla

registreerinud 22.01.2015 kaebaja kahju hüvitamise taotluse (tl 4-4p). Ringkonnakohus on

seisukohal, et arvestades kaebaja kirjeldatud kannatuste iseloomu, pidid need talle mõju

avaldama hakkama praktiliselt esimesest päevast alates, kui kaebaja paigutati Tallinna

Vanglasse. Vastustaja esitatud andmete kohaselt kaebaja paiknemise kohta (tl 44-50p)

paigutati kaebaja 14.04.2010 Tallinna Vanglasse saabudes kambrisse nr 124, kus kahel

esimesel päeval paiknes peale kaebaja veel neli kinnipeetavat, millisel juhul, kui WC pind

välja jätta oli põrandapinna suuruseks ühe isiku kohta kambris 2,86 m² (koos WC-ga 3,20 m²).

Kolmandal päeval, 16.04.2010, paigutati kambrisse lisaks veel üks kinnipeetav, mis tõi

iseenesest ka kaasa põrandapinna vähenemise ühe isiku kohta kambris, millisel juhul, kui WC

pind välja jätta, oli põrandapinna suuruseks ühe isiku kohta kambris 2,38 m² (koos WC-ga

2,67 m²). Seega pidi kaebaja koheselt tajuma ruumipuudust ja tunnetama ka sellega kaasnevat

mõju. Kaebaja on kahju hüvitamise nõude esitanud siiski alles jaanuaris 2015. Kaebaja ei ole

välja toonud ühtegi mõistlikku põhjust, mis takistas tal pöörduda ruumipuudusega seotud

väidetava inimväärikuse alandamise eest kahju hüvitamise nõudega vangla poole varem kui

aastal 2015. Ringkonnakohus ei pea eluliselt usutavaks, et kaebaja hakkas inimväärikuse

alandamist mõistma alles mõned aastad peale Tallinna Vanglast lahkumist. Ringkonnakohtu

hinnangul on õigustatud piiritleda kahjuhüvitise nõudeõiguse tähtaega kolme aastaga lähtuvalt

RVastS § 17 lg-st 3.

11. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 47 lg 1 kohaselt võib seadus näha

mõnda liiki nõude lahendamiseks ette kohustusliku vaidemenetluse või muu

kohustusliku kohtueelse menetluse. Sellisel juhul võib kaebuse esitada üksnes siis, kui

isik on pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, ning

üksnes ulatuses, milles tema nõuet ei ole selles korras tähtaegselt rahuldatud. Vahistatu

või kinnipeetava puhul näeb kohustusliku kohtueelse menetluse ette VangS. VangS §

1¹ lg 8 kohaselt vangla tekitatud kahju hüvitamiseks on kinnipeetaval või vahistatul

õigus halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on

eelnevalt esitanud RVastS-is sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning

vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud.

Kohtupraktikas on rõhutatud, et kohus saab kinnipeetava esitatud kahju hüvitamise

nõuet menetleda vaid ulatuses, milles kaebaja on läbinud kohustusliku kohtueelse

menetluse (Riigikohtu 11.11.2008. a määrus nr 3-3-1-68-08, p 9; 17.06.2010. a otsus

nr 3-3-1-41-10, p 12). HKMS § 151 lg 1 p 1 sätestab, et kohus jätab kaebuse läbi

vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad HKMS § 121 lg-s 1

sätestatud alused. HKMS § 121 lg 1 p-st 4 tulenevalt kohus tagastab kaebuse, kui

kaebaja ei ole pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud

kohustuslikust korrast.

12. Ringkonnakohus on seisukohal, et kaebaja, kes väidetavalt viibis inimväärikust

alandavates tingimustes üle kahe aasta, pidi vastavates tingimustes viibides ka aru

saama nende võimalikust õigusvastasusest ja kahju tekkimisest ning kulgema hakkas

ka kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg. Mittevaralise kahju olemusest tuleneb, et

kahju kaasneb vahetult kahju tekitatud teoga ja isik on kahju tekkimisest üldjuhul kohe

teadlik. Kahjust ja selle põhjustanud isikust teadasaamise hetkeks ei saa lugeda hetke,

mil kannatanule selgus, et tal on võimalik kahju eest hüvitist nõuda. Seega sai kaebaja

kahjust ja selle põhjustanud isikust ilmselt teada juba varasemalt vastavates

tingimustes viibides. Kuna kaebaja on kahju hüvitamise taotluse esitanud osaliselt

hilinemisega, siis ei ole ta läbinud vastavas osas ka nõuetekohaselt kohtueelset

menetlust. Seega on Tallinna Vangla õigesti asunud seisukohale, et tähtaegseks saab

lugeda kahju hüvitamise nõuet alates 22.01.2012.

13. Eeltoodut arvestades tühistab ringkonnakohus Tartu Halduskohtu otsuse osas, mis

puudutas kahju hüvitamise nõude esitamist ja selle sisulist läbivaatamist perioodi

14.04.2010-21.01.2012 eest ning jätab A. Dronini kaebuse HKMS § 151 lg 1 p 1 ja §

121 lg 1 p 4 alusel eelnimetatud osas läbi vaatamata.

II

14. Ringkonnakohus märgib, et saab kaebaja kinnipidamistingimuste õiguspärasust hinnata

üksnes perioodi 22.01.-06.06.2012 osas, s.o kokku 138 päeva. Tallinna Vangla ei nõustu

halduskohtu otsusega osas, millega halduskohus mõistis kaebaja kasuks välja mittevaralise

kahju hüvitise summas 775 eurot ja arvas WC alla jääva pinna kambri põrandapinnast välja.

15. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja viibis eelnimetatud ajavahemikul Tallinna Vangla

kambrites nr 317, 357, 359 ja 421 koos erineva hulga kinnipeetavatega (tl 49p-50p).

Halduskohus on kambri põrandapinna suuruse määramisel leidnud (otsuse p 20), et kambris

asuvat tualetti ei saa kambri põrandapinna määramisel arvesse võtta. Analüüsides

kambripinna suurust ilma tualetita asus halduskohus (otsuse p 21) seisukohale, et kambrites,

kus kaebaja viibis, oli põrandapinda ühe isiku kohta 162 päeva vältel alla 2,5 m², 289 päeva

vältel vahemikus 2,7-2,97 m², 334 päeva vältel 3-5,04 m² ja ühel päeval 15,12 m². Kohus

hindas kaebaja viibimise 162 päeva vältel kambrites, kus põrandapinda isiku kohta oli alla 2,5

m², VSkE § 6 lg 6 kohaselt õigusvastaseks (otsuse p 23) ning lisaks leidis, et ka 2,5-2,97 m²

suurust põrandapinda isiku kohta kambris ei saa pidada õiguspäraseks (otsuse p 25).

Vastustaja hinnangul on ebaõige arvata WC alune pind kambri üldpindalast maha.

Ringkonnakohus märgib, et EIK on vangla kambri põrandapinna kaasuste asjaolusid vahel

refereerinud tualettruumi pindala arvesse võtmata (nt asi nr 36059/12: Bordeniciu/Rumeenia,

p-d 9-17), samas on teistes asjades arvestanud kambripinda koos tualetiga (nt asi nr 44753/12:

Gégény/Ungari, p 6; 29334/11: Lutsenko/Ukraina, p 117). Sageli on EIK riive intensiivsuse

hindamisel rõhutanud, et vaadeldud isiklik ruum hõlmab ka WC ja mööblialust pinda, ning

käsitlenud riivet selle võrra intensiivsemana (nr 43589/02: Salakhutdinov/Venemaa, p 72;

30112/04: Petrenko/Venemaa, p 39). EIK praktikast ei tulene, et ilma tualettruumi pindala ja

mööblialust põrandat arvesse võtmata peab kinnipeetava käsutuses igal juhul olema

põrandapinda vähemalt 3 m² või et soovitavalt võiks seda olla vähemalt 4 m². Sellist

kohustust ei tulene ka Eesti õigusaktidest. Kui kohustust ei tulene kehtivast õigusest, s.h

välislepingust, ei saa isik selle rikkumisele kahjuhüvitise nõudmisel RVastS §-de 7 ja 9 alusel

tugineda (Riigikohtu 09.12.2015. a otsus nr 3-3-1-42-15, p 17). Eeltoodust tulenevalt asub

ringkonnakohus seisukohale, et tualettruumi pind tuleb arvestada kambrite üldpinna sisse.

Ringkonnakohus märgib, et olukorras, kus erinevalt halduskohtust arvestada kambri

põrandapinna suurust koos tualetiga perioodil 22.01.-06.06.2012, viibis kaebaja kokku

46 päeva kambrites, kus kinnipeetava kohta on isiklikku ruumi alla 3 m², kuid talle oli

vaidlusalusel perioodil tagatud kehtinud redaktsioonis VSkE § 6 lg-s 6 nimetatud minimaalne

ruutmeetrite arv, s.o vähemalt 2,5 m². Järgnevalt tuleb selgitada, kas kaebaja kinnipidamist

46 päeva jooksul kambrites, kus kinnipeetava kohta oli isiklikku ruumi alla 3 m², saab pidada

õigusvastaseks.

III

16. Ringkonnakohus on seisukohal, et vastustaja tegevuse õiguspärasust kaebaja

kinnipidamisel viimasele võimaldatud isikliku ruumi suuruse osas ei saa hinnata üksnes VSkE

§ 6 lg-s 6 sätestatud minimaalse põrandapinna nõude alusel. Vastustajal oli kohustus järgida

ka EIÕK-st tulenevaid nõudeid, kuna tegemist on Eestile siduva välislepinguga, mille

tõlgendamine ja kohaldamine on EIK pädevuses. Seega on põhjendatud lähtuda kambri

põrandapinna suuruse määramisel nii siseriiklikust õigusest kui ka EIK poolt esile toodud

kriteeriumidest. Riigikohus on selgitanud, et EIÕK art 3 ega PS §-d 10 ja 18 ei kehtesta täpset

piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle

inimväärikust alandavaks kohtlemiseks (Riigikohtu 09.12.2015. a otsus nr 3-3-1-42-15,

pd 1315). Ka EIK on selgesõnaliselt keeldunud määramast, kui suur peaks minimaalselt

olema kambri põrandapind kinnipeetava kohta muid faktoreid arvesse võtmata (EIK otsus

asjas nr 2689/12: Semikhvostov/Venemaa, p 79). EIK on selgitanud, et tugeva eelduse, et

tegemist on alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega, loob see, kui rikutud on kasvõi

ühte järgmistest nõuetest: a) igal kinnipeetaval peab olema kambris isiklik magamisase; b) iga

kinnipeetava käsutuses peab olema vähemalt 3 m² põrandapinda; c) kambri suurus peab

võimaldama kinnipeetaval mööbliesemete vahel vabalt liikuda (otsus asjades nr 42525/07 ja

60800/08: Ananyev jt/Venemaa, p 148). EIK on samas leidnud, et ka 3 m²-st väiksema

kambripinna mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud

kinnipidamistingimused, kui on tagatud liikumisvabadus vangla või osakonna piires,

võimalus viibida väljaspool kambrit ning kinnipidamisasutuse üldine nõuetekohasus (nt asjad

nr 9967/06: Belyayev/Venemaa, p-d 33-36; 2689/12: Semikhvostov/Venemaa, p 79; 7334/13:

Muršić/Horvaatia, p 56, käesoleval ajal veel jõustumata). Riigikohtu põhiseaduslikkuse

järelevalve kolleegium asus asjas nr 3-4-1-9-14 tehtud otsuse p-s 38 seisukohale, et

põrandapind 2,5 m² kinnipeetava kohta ei ole sedavõrd väike, et inimväärikuse alandamist

saaks eeldada. Riigikohtu hinnangul alandaks inimväärikust tõenäoliselt see, kui isik oleks

sunnitud pikka aega viibima ruumis, kus tema jaoks on isiklikku põrandapinda 2,5 m² (samas,

p 37). Veel on Riigikohus seisukohal, et muidu head kinnipidamistingimused võivad väärikust

alandava kohtlemise välistada ka alla 3 m² suuruse isikliku ruumi puhul (samas, p 38).

17. Käesolevas asjas ei ole apellatsiooniastmes vaidlust muude olmetingimuste üle kambris,

kui ainult põrandapinna suuruse üle. Eelviidatud EIK praktika kohaselt alla 3 m² isikliku

ruumi puhul tuleb EIÕK art-i 3 rikkumist eeldada. Vastustaja ei ole kohtumenetluse raames

välja toonud asjaolusid, mis lükkaksid kõnealuse eelduse ümber. Käesolevas asjas ei ole

vaidlust selle üle, et väike isiklik põrandapind kambrites ei tulenenud mitte kambrite

väiksusest, vaid kinnipeetavate arvust kambris, s.t ajaperioodidel, mil kinnipeetavaid oli

kambris rohkem, muutus muidu nõuetekohane põrandapind mittevastavaks ja seega ka

kaebaja õigusi rikkuvaks. Seega võib kokkuvõtlikult järeldada, et kaebaja õigusi ei rikkunud

niivõrd kambrite suurus iseenesest kuivõrd kambrite ülerahvastatus ehk täiendavate

kinnipeetavate paigutamine kambritesse, millest tulenevalt vähenes kambrites isiklik

põrandapind kinnipeetava kohta allapoole selleks ettenähtud normi. Ringkonnakohus peab

võimalikuks arvestada kinnipidamistingimuste hindamisel ka vastustaja 28.04.2015. a

vastuses kaebusele (p-d 24-25, tl 42) nimetatud vangla tingimusi kogumis, milleks olid

osaliselt avatavad aknad kambrites, piisav ventileeritus ja valgustatus, nõutavat temperatuuri

tagav keskküttesüsteem, WC ja kraanikausi olemasolu kambrites, duši kasutamise võimalus,

oma voodikoht, padi, tekk, madrats ja voodipesu, mida vahetati reeglina kaks korda kuus,

öörahu kl 22.00-6.00, võimalus laenutada raamatuid, väljastati ajalehti ja loa alusel isiklikke

raadioid, televiisoreid ja muid meelelahutusliku iseloomuga esemeid, võimaldati teha

sisseoste kaks korda kuus ja saada pakke ning usuliste vajaduste rahuldamiseks kohtuda

individuaalselt vangla kaplaniga. Ringkonnakohus peab määravaks ka asjaolu, et vangla

andmetel (28.04.2015. a vastus kaebusele, p-d 11-12, tl 40p) viibis kaebaja vaidlusalusel

perioodil Tallinna Vanglas vahistatu staatuses kuni süüdimõistva kohtuotsuse jõustumiseni

30.04.2012 ning alates süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisest kuni Tartu Vanglasse

ümberpaigutamiseni 06.06.2012 viibis kaebaja vastuvõtuosakonnas suletud kambrites

tuginevalt VangS § 14 lg-le 3 ja VSkE § 8 lg-le 4. VSkE § 8 lg-st 1 tuleneb reegel, mille

kohaselt kinnipeetav, välja arvatud avavanglas või avavanglaosakonnas viibiv kinnipeetav, ei

ole kohustatud viibima kambris, kui ta on hõivatud taasühiskonnastava tegevusega.

Väljaspool kambrit oma osakonna piires võib kinnipeetav liikuda kodukorras selleks

sätestatud vabal ajal. Oma osakonnas liikumiseks ettenähtud vaba aega peab olema vähemalt

neli tundi. Samas sätestab VSkE § 8 lg 4 erandi, mille kohaselt lgs 1 sätestatud liikumisõigust

ei ole muu hulgas ka kinnipeetaval, kes viibib vastuvõtuosakonnas. Asjas puudub vaidlus selle

üle, et kaebajale oli tagatud väljaspool kambrit liikumiseks igapäevaselt vähemalt ühe tunni

pikkune jalutuskäik värskes õhus. Ringkonnakohus on seisukohal, et arvestades kaebajale

kohaldunud režiimi ning asjaolu, et tal oli võimalik kambrist väljas liikuda vaid üks tund

päevas, ei saa seda pidada piisavaks, et kompenseerida kambri piiratud isiklikust pinnast

tulenevat ebasoodsat mõju. Seega kaebaja kinnipidamistingimused kambrites, kus talle oli

tagatud isiklikku ruumi vähem kui 3 m², olid õigusvastased.

18. Halduskohus luges vastustaja süü vormiks raske hooletuse (otsuse p 28). Kuigi vastustaja

on apellatsioonkaebuses üksnes lakooniliselt märkinud, et ta ei nõustu halduskohtu

seisukohaga, siis arvestades vastustaja viitamist kambrite ülerahvastatusele seonduvalt vangla

üldise ruumikitsikusega (28.04.2015. a vastus kaebusele, p 34, tl 43), ei saa eeltoodu pinnalt

siiski järeldada, et vastustaja ei ole käitunud kaebaja õiguste rikkumisel süüliselt. Riigikohus

on 10.09.2009. a otsuses nr 3-3-1-24-09 (p 9) tõdenud, et majanduslike faktoritega ei saa

õiguslikult põhjendada seaduses imperatiivselt sätestatud normide järgimata jätmist. Seega on

halduskohus otsuses põhjendatult järeldanud, et vastustaja on käitunud kaebaja õiguste

rikkumisel süüliselt. VÕS § 104 lg 1 kohaselt seaduses või lepingus ettenähtud juhtudel

vastutab isik oma kohustuse rikkumise eest üksnes süü olemasolu korral ning sama paragrahvi

lg 2 sätestab, et süü vormid on hooletus, raske hooletus ja tahtlus. VÕS § 104 lg 4 kohaselt on

raske hooletus käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine. VÕS § 104 lg 5

kohaselt on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või

lõpetamisel. Kohtupraktikas on rõhutatud, et tahtlus on seotud eeskätt subjektiivsete

tunnustega – teadlikkus käitumise õigusvastasusest ja sellise tagajärje soovimine (Riigikohtu

12.06.2013. a otsus nr 331-17-13, p 14). Kuna vastustaja väidetest ilmneb, et ta on küll olnud

teadlik kambrite ruumikitsikusest vangla ülerahvastatuse tõttu, kuid põrandapinna

miinimumnõuete rikkumisest tingitud tagajärgi ei ole vangla siiski soovinud, on

ringkonnakohtu hinnangul halduskohus põhjendatult lugenud vastustaja süü vormiks raske

hooletuse, s.o vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine tuginevalt VÕS § 104 lg-le 4.

Eeltoodut ei lükka ümber ka vastustaja väide inimõiguste dünaamilise arengu kohta, millega

ringkonnakohus iseenesest nõustub. Ka Eesti kohtupraktika on ajas muutuv ja arenev.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole aktsepteeritav vastustaja väide, et õiguspärane

halduspraktika saab muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel, kuna sellisel juhul

ei oleks ka EIK saanud teha otsust asjas Tunis vs Eesti. Kohtutel tuleb EIK seisukohtadega

arvestada.

IV

19. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist

süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu

puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. RVastS § 9

lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega

ning arvestades süü vormi ja raskust. Riigikohus on leidnud, et mitte igasugune põhiõiguste

rikkumine või riive ei pruugi endaga kaasa tuua kahju hüvitamist rahas, vaid see oleneb asja

sisulisel menetlemisel välja selgitatud asjaoludest ning muu hulgas ka kohtu hinnangust riive

intensiivsusele. Seega tuleb kohtupraktika kohaselt mittevaraline kahju hüvitada rahas, kui

väärikuse alandamise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab (Riigikohtu

05.03.2014. a otsus nr 3-3-1-10-14, p 12.2). Mittevaralise kahju hüvitise suuruse

kindlaksmääramisel teeb kohus individuaalse otsuse, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades

sealjuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume (Riigikohtu

10.10.2013. a otsus nr 3-3-1-38-13, p 21 ja seal viidatud kohtupraktika). Käesolevas asjas ei

ole tuvastamist leidnud, et vangla oleks kaebajale võimaldanud pikemalt värskes õhus viibida

või võimaldanud muid tegevusi, mille tõttu oleks kaebaja saanud olla kambrist väljas enam

kui vaid ühe tunni päevas. Samas ilmneb asja materjalidest, et vastustaja on järginud kambri

olmetingimustele esitatavaid nõudeid ning kaebajat ei peetud vähem kui 3 m² isikliku ruumiga

kambrites kinni järjepanu kogu vaidlusaluse perioodi jooksul, vaid 12 ja 34 päeva järjepanu

ning kohtlemise kogukestus on vaid kokku ca 6 kuud. Ringkonnakohus leiab, et neil

asjaoludel on kaebaja kasuks kahjuhüvitise väljamõistmine põhjendatud, kuid korrigeerida

tuleb kahjuhüvitise summa suurust.

20. Halduskohus mõistis kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitisena 775 eurot, s.h

3 eurot 162 päeva eest ja 1 euro 289 päeva eest (otsuse p 29). Hüvitis on arvutatud 451 päeva,

mitte 46 päeva eest (vt käesoleva otsuse p 15). Seega tuleb otsustada kahjuhüvitise mõistlik

suurus lähtudes kaebaja poolt alla 3 m² suuruse isikliku pinnaga kambrites veedetud

46st päevast.

21. Ringkonnakohus võtab kahjuhüvitise suuruse määramisel arvesse, et mõningased

ebamugavused kuuluvad paratamatult vanglas viibimisega kaasnevate kannatuste ja

ebameeldivuste hulka VangS § 4¹ lg 1 mõttes. Samuti peab ringkonnakohus asjakohaseks

arvestada nii riigisisest kohtupraktikat analoogsetes vaidlustes kui ka asjaolu, et mittevaralise

kahju hüvitiseks määratud summa oleks kohane riigi olusid arvestades, s.o ühiskonna jõukuse

tase, võrreldavus ja õiglustunne ühiskonna vähemkindlustatud gruppide sissetulekute suhtes.

Lisaks peab ringkonnakohus vajalikuks silmas pidada, et kaebaja kinnipidamistingimuste

pinnalt väljamõistetava hüvitise päevamäär ei oleks suurem, kui on kohtupraktikas alusetult

kartseris viibitud aja eest välja mõistetud hüvitise päevamäär, kuna nimetatud olukorras on

kinnipeetavate õiguste riive oluliselt suurem. Lähtudes eeltoodud asjaoludest, rikkumise

iseloomust ja ulatusest koosmõjus sellega, et kambri muude olmetingimuste rikkumist ei ole

asjas tuvastatud, peab ringkonnakohus põhjendatuks mõista kaebajale välja mittevaralise

kahju hüvitise summas 70 eurot.

V

22. Eeltoodust lähtudes rahuldab ringkonnakohus Tallinna Vangla apellatsioonkaebuse

osaliselt ning tühistab Tartu Halduskohtu 13.08.2015. a otsuse osas, milles halduskohus

lahendas A. Dronini kaebuse Tallinna Vanglalt vanglas 14.04.2010-21.01.2012 viibitud aja

eest kahju hüvitamise nõudes ning osas, milles halduskohus mõistis Tallinna Vanglalt

A. Dronini kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise summas 775 eurot. Ringkonnakohus teeb

vastavas osas uue otsuse, millega jätab A. Dronini kaebuse kahju hüvitamiseks perioodi

14.04.2010-21.01.2012 (k.a) osas läbi vaatamata ning mõistab Tallinna Vanglalt A. Dronini

kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise summas 70 eurot, muutes halduskohtu otsuse

põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.

23. Kaebaja on taotlenud kahjuhüvitise kandmist Rahandusministeeriumi kontole nr

EE932200221023778606 (tl 4p). Kohtupraktikas on leitud, et kohtuotsuse alusel

kinnipeetava kasuks vanglalt väljamõistetavad summad (s.h menetluskulud) on

käsitatavad muude kinnipeetavale laekuvate summadena VangS § 44 lg 1 tähenduses

(Riigikohtu 08.01.2009. a otsus nr 3-3-1-86-06, p 16) ning kinnipidamisasutuses

viibival isikul on õigus käsutada haldusorganilt välja mõistetavat mittevaralise kahju

hüvitist ja näidata, kellele ja millisele arvelduskontole see tuleks kanda ning VangS §

44 ei piira vastavat käsutusõigust (Riigikohtu 10.10.2013. a otsus nr 3-3-1-38-13, p

24). Eelnevast juhinduvalt kohustab ringkonnakohus vastustajat väljamõistetava

kahjuhüvitise summa kandma kaebaja näidatud arvelduskontole.

24. HKMS § 108 lg 2 sätestab, et kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud

proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. HKMS § 109 lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme

kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata,

muudab ta kohtukulude jaotust. HKMS § 118 lg 2 sätestab, et kui otsus tehakse menetlusabi

saaja kasuks, mõistab kohus menetluskulud, mille kandmisest menetlusabi saaja oli

vabastatud või mida ta võis tasuda osamaksetena, kuid ei ole veel osaliselt või täielikult

tasunud, tema poole vastaspoolelt välja riigituludesse võrdeliselt kaebuse rahuldatud osaga.

HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja

vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Tartu

Halduskohus rahuldas 30.03.2015. a määrusega (tl 16-17) A. Dronini menetlusabi taotluse

osaliselt ja kohustas teda tasuma kaebuse esitamisel riigilõivu 15 eurot. Kaebuse esitamise

eest kuulunuks tasumisele riigilõiv summas 468 eurot. Nõutud riigilõiv 15 eurot on tasutud

08.06.2015 (tl 29). Kuna ringkonnakohus muudab halduskohtu otsust väljamõistetava hüvitise

summa osas, siis tuleb muuta vastavalt ka menetluskulude jaotust esimese astme kohtus.

Arvestades kaebuse rahuldatud osa (0,4%), tuleks Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja

mõista 0,06 eurot ja Eesti Vabariigi kasuks 1,81 eurot. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 11 võib

kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude

väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või

ebamõistlik. Tuginedes HKMS § 108 lgle 11 leiab ringkonnakohus, et eelmärgitud summade

väljamõistmine vastustajalt oleks ebamõistlik. Eeltoodust tulenevalt jäävad kaebaja poolt

esimese astme kohtus kantud menetluskulud (riigilõiv) summas 15 eurot tema enda kanda ja

ülejäänud menetluskulud summas (468-15) 453 eurot Eesti Vabariigi kanda. Tallinna Vangla

oli apellatsiooniastmes riigilõivu tasumisest HKMS § 104 lg 10 alusel vabastatud. Seega

puudub vajadus antud osas menetluskulude jaotamiseks.

/allkirjastatud digitaalselt/

Madis Ernits

/allkirjastatud digitaalselt/

Maili Lokk

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiina Pappel