3-16-129/14 · Tallinna Halduskohus Pärnu kohtumaja

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

16. veebruar 2016, Tallinn

Haldusasja number

3-16-129

Haldusasi

OÜ Mikk-Reisid kaebus vaidlustusasjas nr 02-16/168909

tehtud Riigihangete vaidlustuskomisjoni 15. jaanuari 2016

otsuse

tühistamise

ning

MTÜ

Pärnumaa

Ühistranspordikeskus

riigihanke

“Pärnu

linna

bussiliinivedu

2017-2026”

hankedokumentide

õigusaktidega kooskõlla viimiseks kohustamise nõuetes.

Asja läbivaatamise viis

Kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Kaebaja: OÜ Mikk-Reisid

Esindaja: adv. Liis Puidak

Vastustaja: MTÜ Pärnumaa Ühistranspordikeskus

Esindaja: Andrus Kärpuk

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada OÜ Mikk-Reisid kaebus osaliselt. Tühistada Riigihangete vaidlustuskomisjoni

15. jaanuari 2016 otsus nr 02-16/168909 ning kohustada MTÜ-d Pärnumaa

Ühistranspordikeskus viima riigihanke "Pärnu linna bussiliinivedu 2017-2026"

(viitenumber 168909) hankedokumendi "Lisa 1 Tehniline kirjeldus" punktid 5.3 ja 7.1

vastavusse õigusaktides ettenähtud nõuetega. Muus osas jätta kaebus rahuldamata.

2. Mõista MTÜ-lt Pärnumaa Ühistranspordikeskus OÜ Mikk-Reisid kasuks välja

menetluskulu 324 (kolmsada kakskümmend neli) eurot.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalisel

on

õigus

kohtuotsuse

peale

esitada

apellatsioonkaebus

Tallinna

Ringkonnakohtule

hiljemalt

26. veebruaril 2016 (HkMS § 278 lg 1, § 180).

ASJAOLUD JA VAIDLUSTUSKOMISJONI OTSUS

1. MTÜ Pärnumaa Ühistranspordikeskus esitas 20. novembril 2015 hanketeate (edaspidi HT)

riigihanke „Pärnu linna bussiliinivedu 2017-2026“ (viitenumber 168909) läbi viimiseks. Hanke

alusdokumentide hulgas on tehniline kirjeldus (edaspidi HD lisa 1) ja avaliku teenindamise lepingu

projekt (edaspidi HD lisa 2). Käesoleva kohtuasja seisukohast on olulised hanke alusdokumentide

järgmised sätted:

HT

p. III.1.1

Pakkumuse tagatis on 36 000 eurot. […]

HD lisa 1

p. 4.9 ja

HD lisa 2

p. 4.2.10

bussidel peab olema kolm sõitjatele mõeldud teenindusust, milledest vähemalt

keskmine ja tagumine on kahe poolega (1 + 2 + 2 või 2 + 2 + 2)

HD lisa 1

p. 5.3

busside sõitjate salongis peab olema piisav arv salvestavaid liikumisdetektoriga

turvakaameraid […] Kaamerate vaateväli peab katma kogu sõitjate salongi ning

uksed. […] Kui kaamerad paigaldatakse Eestis, tuleb nende konkreetne paiknemine

Hankijaga kooskõlastada

HD lisa 1

p. 7.1

Kõik bussid varustatakse vedaja poolt kaabeldusega, mis võimaldab paigaldada

bussile Hankija poolt antavad elektroonilise piletisüsteemi seadmed, mille

paiknemine, skeem ja parameetrid täpsustatakse Hankija poolt hiljemalt 15.

detsembriks 2016.a. […]

HD lisa 2

p. 2.2

[…] Vedaja teostab avaliku liiniveo korraldamisel sõiduplaanijärgset veoteenust

lepingu lisades 1 ja 5 toodud liinidel ja mahus […]

HD lisa 2

4.2.2

bussid peavad olema tellijale esitlemiseks ja piletiseadmete paigaldamiseks Pärnus

hiljemalt 15. detsembriks 2016.a.

HD lisa 2

p. 5.1.13

[Vedaja on kohustatud] tagama pileti- ja loendusseadmete, turvakaamerate,

busside asukoha määramise seadmete, alkolukkude, tabloode jm lisaseadmete

korrasoleku ning teavitama esimesel võimalusel riketest seadmete hooldajat

HD lisa 2

p. 6.1.7

[Tellijal on õigus] muuta ühepoolselt liinide läbisõitu lepingu perioodil kuni 20%

ulatuses võrreldes HD tehnilises kirjelduses esitatud liinide läbisõiduga. Tellija

teatab vedajale ette veomahu muutmisest vähemalt 30 (kolmkümmend)

kalendripäeva. […]

HD lisa 2

p. 9.1.

Vedaja on kohustatud esitama tellijale […] tellija poolt eelnevalt aktsepteeritud

krediidi- või finantseerimisasutuse või kindlustusandja garantii […]

2. OÜ Mikk-Reisid esitas Riigihangete vaidlustuskomisjonile (edaspidi VAKO) vaidlustuse, milles

taotles hankija kohustamist HT punkti III.1.1; HD Lisa 1 punktide 4.9, 5.3 ja 7.1 ning HD Lisa 2

punktide 2.2, 4.2.10, 4.2.2, 5.1.13, 6.1.7 ja 9.1 õigusaktidega ettenähtud nõuetega vastavusse

viimiseks.

3. VAKO jättis 15. jaanuari 2016 otsusega nr 02-16/168909 OÜ Mikk-Reisid vaidlustuse riigihangete

seaduse (RHS) § 122 lg 3 p 6 alusel läbi vaatamata, leides, et OÜ-l Mikk-Reisid puudub vaidlustuse

esitamise õigus, kuna ta ei vastaks pakkujate kvalifitseerimise tingimustele, samas kui isik, kellega

OÜ Mikk-Reisid väidetavalt soovis ühispakkumust esitada, oli minetanud hanke alusdokumentide

peale

vaidlustuse

esitamise

õiguse

juba

enne

OÜ

Mikk-Reisid

vaidluse

laekumist

vaidlustuskomisjonile. Viidates Tallinna Ringkonnakohtu otsustele kohtuasjades 3-14-50271 ja 3-

14-50374, leidis VAKO, et kui ühispakkumuse esitavad isikud, kelle puhul on ilmne, et pakkujatele

esitatud kriteeriumidele vastab vaid üks, peaks vaidlustuse esitama neile kriteeriumidele vastav

isik.

KAEBAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

4. OÜ Mikk-Reisid esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb VAKO 15. jaanuari 2016

otsuse nr 02-16/168909 tühistamist ning MTÜ Pärnumaa Ühistranspordikeskus kohustamist HT

punkti III.1.1, HD Lisa 1 punktide 4.9, 5.3 ja 7.1 ning HD Lisa 2 punktide 2.2, 4.2.10, 4.22, 5.1.13,

6.1.7 ja 9.1 õigusaktidega ettenähtud nõuetega vastavusse viimiseks.

5. Kaebaja hinnangul tagastas VAKO vaidlustuse põhjendamatult, sest asjaolu, et kaebajale

ühispakkumuse esitamiseks nõusoleku andnud teise ettevõtja jaoks oli hanke alusdokumentide

vaidlustamise tähtaeg möödunud, ei mõjuta kaebaja õigust neid vaidlustada. Kaebaja ei pea

asjakohaseks VAKO viidet ringkonnakohtu otsusele kohtuasjas 3-14-50271, sest seal käsitletud

asjas soovis vaidlustust esitada isik, kellel oli maksuvõlg, kellel puudus majandustegevus ning kes

ei tõendanud vaidlustusmenetluses oma soovi ühispakkumuse esitamiseks. Kaebaja rõhutab, et

tema näitas VAKO-le ära, kellega koos ta ühispakkumuse esitada soovib ning VAKO tuvastas, et see

isik vastab pakkujate kvalifitseerimise tingimustele. Kaebaja peab ekslikuks VAKO seisukohta, et

hanke alusdokumente saab vaidlustada vaid selline isik, kes üksi vastab kõigile kvalifitseerimise

tingimustele.

6. Kaebaja leiab, et HD lisa 1 punkt 7.1 ei võimalda pakkujal arvesse võtta pakkumuse esitamiseks

olulisi, kuid selle esitamise ajal teadmata kulusid. Kaebaja selgitab, et HD lisa 1 punkti 3.1 kohaselt

tuleb punktis 7.1 nimetatud kaabeldus paigaldada 28-sse bussi ja HD lisa 2 punkti 4.2.2 kohaselt

peavad bussid tellijale esitlemiseks Pärnus olema hiljemalt 15. detsembril 2016, ent samas pole

hankedokumentide pinnalt võimalik saada mingit teavet piletimüügiseadmete tehniliste

lahenduste kohta ega seega hinnata ligilähedaseltki nende jaoks vajaliku kaabelduse kulu. Kaebaja

selgitab, et selline kaabeldus on töömahukas, eeldades vähemalt busside sisekonstruktsioonide

ajutist lahti võtmist. Ka märgib kaebaja, et kui hankija teatab kaabelduse parameetrid alles 15.

detsembril 2016, on jõulueelsest ajast tingituna ebarealistlik kaabelduse ja seadmete

paigaldamine enne busside tööle asumist 1. jaanuaril 2017. Veel märgib kaebaja, et isegi kui vajalik

kaabeldus on võimalik paigaldada Eestis, pole seda ilmselgelt võimalik teha Pärnus, mis tähendab,

et kõik bussid on vaja pärast Pärnus esitlemist viia tarnija juurde tööde teostamiseks. Vastustaja

poolt kohtule esitatud vastuse pinnalt näib kaebajale, et hankijal pole isegi täit arusaamist sellest,

kas kõnealuse kaabelduse peab teostama vedaja või korraldab hankija ka kaabelduse kohta eraldi

hanke.

7. HD lisa 2 p 6.1.7 osas leiab kaebaja, et liinimahu vähenemine 20% võrra on võimalik, siis

kindlasti pole võimalik selle suurendamine 20% võrra 30-päevase etteteatamisega, sest see

eeldaks ka busside arvu suurenemist vähemalt 6 bussi võrra, mille juurde hankimine nii lühikese

aja jooksul pole realistlik.

8. Kaebaja hinnangule ei ole HD lisa 2 punktis 9.1. läbipaistvalt reguleeritud vedaja

garantiikohustus, sest hankija on seadnud põhjendamatult garantii andva äriühingu sobivuse

sõltuvusse enda suvaotsusest. Kaebaja ei lepi selles osas ka vastustaja selgitusega, et vastustaja

kavatseb kõigi Eesti krediidi- ja finantseerimisasutuste garantiisid aktsepteerida, ning leiab, et

garantii tingimused peaksid selgelt hanke alusdokumentidest tulenema, samuti jääb kaebajale

arusaamatuks, miks eelistatakse Eesti krediidiasutusti muudele Euroopa Liidu omadele.

9. Kaebaja leiab, et HT punktist III 1.1 tulenev tagatise nõue pole läbipaistev, kuna ei selgu, kas

36000 euro suuruse tagatise määramisel on lähtutud RHS § 34 lõikest 1, arvestades, et

hankedokumentides ei ole hankelepingu eeldatavat maksumust määratud. Kohtumenetluses

vastustaja esitatud selgituse kohta leiab kaebaja, et Tartu linnaliinide 2015. aasta liinikilomeetri

maksumuse aluseks võtmine pole asjakohane, kuna see tuleneb ammu sõlmitud lepingust, samas

kui juhinduda 2015. aastal läbi viidud Narva linna bussiliiniveo hankest, kus eduka pakkuja

liinikilomeetri hind oli 1,43 eurot, kujuneks Pärnu hanke eeldatavaks maksumuseks 2,574 miljonit

eurot, milles 1% oleks 25 740 eurot.

10. Kaebaja heidab HD lisa 2 punktile 5.1.13 ette, et sellega vedajale pandav kohustus tagada

piletisüsteemi seadmete korrasolek, on rahaliselt määratlemata, sest hankija pole sisuliselt

avaldanud teavet piletisüsteemi ülesehituse ega selle hooldamise korra ja vajaduste kohta.

11. Kaebaja hinnangul on ebaselge ka hanke ese, sest HD lisa 2 punkti 2.2. kohaselt teostab vedaja

sõiduplaanijärgset veoteenust lepingu lisades 1 ja 5 toodud liinidel ja mahus, samas kui HD lisa 2

punktis 1.5 määratletakse lepingu lisana 5 ühe aasta liiniveo kogumaksumuse arvutus. Vastuseks

vastustaja selgitusele, et tegemist on sisuliselt trükiveaga, märgib kaebaja, et selline ebatäpsus

oleks tulnud hankedokumentides parandada.

12. Kaebaja leiab, et kohustus kooskõlastada salongis asuvate kaamerate paigaldus Eestis

hankijaga on ebaproportsionaalselt koormav, sest olukorras, kus hankija on sätestanud nõuded

turvakaamerate tehniliste tingimuste osas ja nõude vaateväljale, ei ole põhjendatud lisanduv

kooskõlastusnõue sõltuvalt sellest, kus seadmed paigaldatakse. Kaebaja märgib, et pakkujale, kelle

pakutavatesse bussidesse paigaldatakse kaamerad mõnes teises riigis, sellist nõuet ei ole.

13. Kaebaja leiab, et HD lisa 1 punkt 4.9 ja HD lisa 2 punkt 4.2.10 on konkurentsi lubamatult

piiravad, kuna enamus turul saada olevaid liigendbusse on rohkem kui kolme teenindusuksega

ning uste arvu piiramine üksnes kolmega ei ole liigendbussi puhul ka praktikas mõistlik.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

14. MTÜ Pärnumaa Ühistranspordikeskus vaidleb OÜ Mikk-Reisid kaebusele vastu ning taotleb

selle rahuldamata jätmist. Esiteks leiab vastustaja, et VAKO otsus vaidlustuse tagastamise kohta oli

õige ja kooskõlas varasema kohtupraktikaga. Vastustaja rõhutab, et kaebaja ei vastanud

kvalifitseerimise tingimustele ning isik, kellega kaebaja koos väidetavalt ühispakkumuse esitada

soovis, ei ole hankedokumente vaidlustanud.

15. Vastustaja hinnangul on HD lisa 1 punkt 7.1 nõue mõistlik, sest lähtub objektiivsetest

asjaoludest, mida ta ei saa mõjutada. Vastustaja selgitab, et Pärnu linnaliinibussidesse

paigaldatavad piletiseadmed on osa Pärnumaa ühtsest piletisüsteemist, ent vastavat hanget ei saa

läbi viia enne Ettevõtluse Arendamise SA poolt rahastamise otsuse tegemist, mis toimub

orienteeruvalt 2016. aasta juuni lõpus. Seetõttu pole vastustaja väitel võimalik väljastada täpseid

kaabelduse tehnilisi tingimusi ega parameetreid. Samas selgitab vastustaja, et üldteada on asjaolu,

et enamus Eestis kasutusel olevad linnaliinibussid on varustatud piletiseadmetega ja nende tööks

vajaliku kaabeldusega ning bussitarnijad ja linnaliinide teenindamise kogemusega vedajad on

selliseid töid varem teostanud ja omavad ettekujutust nende mahust ja maksumusest. Neist

kogemustest saab vastustaja hinnangul lähtuda ka pakkumuse esitamisel. Vastustaja selgitab, et

näiteks Tartu ja Tallinna linnaliinibusside kaabeldamise kulu moodustas umbes 0,0002%, samas kui

pakkuja peab oma senisest kogemusest ja kutsealasest pädevusest lähtuma ka palju olulisemate

kuluelementide prognoosimisel (näiteks tööjõukulu).

16. Liiniveomahtude muutmise kohta selgitab vastustaja, et väljapakutud liinivõrk on koostatud

vastavalt praegustele oludele, et hankijal võib tekkida kohustus neid elanike liikumisvajaduste

muutumisel muuta. Vastustaja selgitab, et liikumisvajaduse võimalik muutumine 9,5-aastase

lepinguperioodi jooksul ei ole mitte midagi ettenägematut ja ilma 20% mahu muutmise

võimaluseta tuleks leping lõpetada ja korraldada uus riigihange vedaja leidmiseks muutunud

liinivõrgule, mis oleks aga koormav nii hankijale kui kahjulik investeeringud teinud vedajale.

Vastustaja leiab, et sellises olukorras on hankelepingu muutmise võimalus RHS § 69 lõikega 3.

Vastustaja selgitab, et pakkujal peab olema 28 bussi, ent HD lisadest 3 ja 4 tulenevalt on

üheaegselt liinil 18 ja tipptundidel 23 bussi, mis tähendab, et liiniläbisõitu on võimalik suurendada

nii olemasolevate busside ja kui parandatud liinilogistika arvelt ning lisaks nähakse HD lisa 2

punktis 4.1.6 ette tellijale õiguse anda vedajale avaliku liiniveo teostamiseks üle CO2 emissiooni

vähendamise meetmete abil soetatud täiendavaid busse.

17. Vastustaja toob välja, et garantiiandja usaldusväärsus on tema jaoks väga oluline ja

garantiiandja eelnev aktsepteerimine parimaks tunnistatava pakkujaga tehtava koostöö enam kui

9,5-aastast perioodi silmas pidades vajalik. Vastustaja kinnitab, et Eestis tegevusluba omavate

krediidi või finantseerimisasutuste garantiikirjade puhul aktsepteerib hankija neid.

18. Tagatise nõude osas märgib vastustaja, et RHS ei sätesta kohustust avaldada hankelepingu

eeldatavat maksumust ja kinnitab samas, et käesoleval juhul on RHS § 34 lg 1 nõuded täidetud.

Vastustaja selgitab, et Eestis ei ole seni sõlmitud sellist avaliku bussiliiniveo lepingut linnaliinidele,

kus maagaasil töötavate busside osakaal on nii suur (64% busside arvust), mistõttu ei ole võimalik

hanke eeldatavat maksumust välja tuua. Vastustaja selgitab, et ligikaudse hinnangu pakkumuse

tagatise suuruse vastavuse kohta saab anda näiteks Tartu linnaliinide 2015. aasta IV kvartali

normaal- ja liigendbusside keskmise liinikilomeetri maksumuse alusel, milleks on ilma

käibemaksuta 2,0616 eurot ning korrutades see vaidlusaluse hanke veomahuga (1,8 mln. km), on

tulemuseks 3,7 mln. eurot, millest 1% on 37 000 eurot.

19. HD lisa 1 punkti 7.5. osas märgib vastustaja, et see ei nõua pakkujalt planeerimata lisakulutusi

ning ei takista pakkumuse koostamist, sest kuna HD lisa 1 p. 7.1 kuuluvad piletiseadmed hankijale,

ei pea pakkuja kandma nende hooldamisega seotud kulusid. Vastustaja selgitab, et piletiseadmete

korrasoleku tagamisel peab vedaja vaid tegema endast oleneva, näiteks ilmutades mõistlikku

hoolsust seadmete kasutusjuhenditest kinnipidamisel, uute töötajate instrueerimisel, vandalismi

ja varguste ärahoidmisel jms juhtudel.

20. Vastustaja möönab, et HD lisa 2 punktis 2.2. on kirjavea tõttu ekslikult viidatud lisale 5, ent

peaks olema viidatud lisale 6 „Sõiduplaanid“. Vastustaja hinnangul on tegu vormiveaga, mis

parandatakse lepingu sõlmimisel.

21. Kaamerate asukohtade kooskõlastamise osas selgitab vastustaja esmalt, et see ei eelda

busside eelnevat kohale toomist, vaid kooskõlastada saab ka muul moel, näiteks joonisel ning

seega pole tegu ebamõistlikult koormava nõudega.

22. Busside uste arvu osas on vastustaja seisukohal, et tal hankijana on õigus määratleda, millistele

tingimustele vastavaid busse ta teenuse osutamiseks kasutada soovib ning üldreeglina pakuvad

kõik bussitootjad liigendbusse tellijatele sobiva uste arvuga, seejuures ka 3-ukselisi. Vastustaja

selgitab, et eelistas 3-ukselisi busse eeskätt seetõttu, et seni on Pärnus sellised end õigustanud

rohkem kui 4-ukselised. Vastustaja toob välja, et paljud bussipeatuste ooteplatvormid on liiga

lühikesed bussi viimase ukse kasutamiseks ning samuti ei jää liigendbuss peatusesse sõites alati

täiesti sirgeks, mistõttu ei pruugi juht näha kõige tagumise ukse juures toimuvat, mis võib aga

liikuma hakkamisel reisijaid ohustada. Ka märgib vastustaja, et 4. ukse olemasolu vähendab bussis

võimalikku istekohtade arvu, sellises bussis on kõigi uste avamise korral kulukam tagada soovitavat

salongitemperatuuri ning selline buss nõuab rohkem piletiseadmeid ja töö spetsiifikast tulenevalt

ka rohkem piletikontrolöre, mis on tellijale kulukam.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

23. Hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid, leian, et OÜ Mikk-Reisid

kaebus on põhjendatud ning tuleb rahuldada osaliselt. Olen seisukohal, et VAKO jättis vaidlustuse

põhjendamatult läbi vaatamata ning hanke alusdokumendid on RHS § 3 punktis 2 sätestatud

läbipaistvuse nõudega vastuolus osas, mis puudutab pakkuja kohustust varustada bussid

piletiseadmete jaoks tarviliku kaabeldusega (HD lisa 1 punkt 7.1) ning kohustust kooskõlastada

turvakaamerate paiknemine hankijaga (HD lisa 1 p 5.3.). Muus osas on kaebus põhjendamatu ja

tuleb rahuldamata jätta.

24. VAKO on teinud oma otsuses viidatud ringkonnakohtu määrusest liiga kaugeleulatuva

järelduse ning ebaõigesti leidnud, et kaebajal puudus vaidlustuse esitamise õigus. Hanke

alusdokumentide vaidlustamise õigus on riigihangete seaduse (RHS) § 117 lõikest 1 ning lõike 2

punktidest 1 ja 7 tulenevalt hankemenetluses osalemisest huvitatud isikul. Huvitatud isikuna saab

käsitada sellist isikut, kes põhimõtteliselt saaks olla hankemenetluse tulemusena sõlmitava

hankelepingu teiseks pooleks vähemalt eeldusel, et kaebus rahuldatakse. Olen seisukohal, et (RHS)

§ 122 lg 3 p 6 alusel võib vaidlustuse läbi vaatamata jätta, kui vaidlustaja võimalus

hankemenetluses konkurentsivõimeline pakkumine teha on kas objektiivselt välistatud või

vaidlustaja isikut ilmestavatest subjektiivsetest asjaoludest tulenevalt eluliselt äärmiselt

ebausutav. VAKO otsuses viidatud kohtumääruses selgitas ka ringkonnakohus vajadust hinnata

vaidlustaja huvi ja võimalust hankemenetluses osaleda.

25. Käesoleval juhul pole vaidlust selles, et OÜ Mikk-Reisid ei vastanud vaidlustuse esitamise ajal

hanketingimusele, mille kohaselt pidi pakkujal olema vähemalt kaheaastane liiniveo kogemus.

Samas nähtub VAKO otsusest, et kaebaja nimetas vaidlustuse esitamisel konkreetse isiku, kellega

ta väitis soovivat ühispakkumust esitada, samuti selle isiku kinnituse ühispakkumuse esitamise

kavatsuse kohta. VAKO tuvastas, et ühispakkumuse esitamise korral oleksid kaebaja ning

eelnimetatud isiku poolt ühiselt kvalifitseerimise nõuded täidetud. Neil asjaoludel ei saa väita, et

kaebaja võimalus konkurentsivõimelise pakkumuse esitamiseks oli välistatud või äärmiselt

ebausutav. VAKO otsuses ei ole välja toodud ka muid kaalukaid asjaolusid, mille põhjal saaks

järeldada, et kaebaja soov hankemenetluses osaleda polnud tõeline. Seisukoht, et kaebaja esitas

vaidlustuse mingil muul eesmärgil, ei saa tugineda peaasjalikult tõdemusele, et kaebaja poolt

nimetatud teine ühispakkuja oli selleks ajaks vaidlustuse esitamise õiguse kaebetähtaja mööda

laskmise tõttu minetanud.

26. Kaebaja on õigesti välja toonud ka selle, et käesolev juhtum erineb oluliselt VAKO otsuses

viidatud ringkonnakohtu määrustes käsitletud juhtumitest. Viimastest nähtub nimelt, et sealse

vaidlustaja väited ühispakkumuse esitamise võimalikkuse kohta jäid paljasõnalisteks ning

vaidlustaja enese tausta silmas pidades eluliselt äärmiselt ebausutavateks. Ringkonnakohtu

lahenditest ei nähtu, et seal käsitletud juhtumite puhul oleks väidetava ühispakkujana kõne all

olnud üldse mõni konkreetne isik. Seega oli neis asjus põhjust arvata, et tegelikult ei pruugi

vaidlustajal mingit tõsiseltvõetavat partnerit ollagi. Lisaks sellele oli ringkonnakohtu käsitletud

juhtumites vaidlustajaks isik, kelle puhul oli põhjust kahelda iseseisva majandustegevuse

olemasolus (majandusaasta aruannete puudumine, maksuvõlg, registrist kustutamise hoiatus).

Käesoleval juhul selliseid asjaolusid ei esine. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja näol on tegemist

reisijateveoteenustega

tegeleva

ettevõtjaga.

Tõsi,

liiniveoteenuseid

kaebaja

(vähemalt

hanketingimustes nõutaval määral) osutanud ei ole, ent samas on kaebaja nimetanud konkreetse

võimaliku ühispakkuja, kes selles osas kvalifitseerimise tingimustele vastab. Tõsiasi, et see teine

ühispakkuja vastaks üksi ka kõigile kvalifitseerimise tingimustele, võib küll tõstatada küsimuse,

miks peaks talle olema vajalik ühispakkumuse esitamine kaebajaga, ent sellekohane soov ei ole

niivõrd uskumatu, et saaks lugeda, et kaebaja poolt vaidlustuse esitamine on kantud

mingisugusest lubamatust huvist või eesmärgist.

27. Leian, et VAKO otsuses viidatud ringkonnakohtu lahenditest ei saa teha järeldust, et

ühispakkumuse esitamise soovi korral saab hanke alusdokumente vaidlustada üksnes see isik, kes

kõigile kvalifitseerimise tingimustele vastab. Vastasel juhul jääksid põhjendamatult halba olukorda

need ühispakkumuse esitamisest huvitatud isikud, kellest eraldivõetuna ükski kõigile tingimustele

ei vasta, ent kes ühiselt esinedes kõik need tingimused siiski täidaksid. Ka see, et üks võimalik

ühispakkuja täidaks kõik kvalifitseerimise tingimused üksi, ei välista teise võimaliku potentsiaalse

ühispakkuja vaidlustusõigust. Iseseisvalt kõigile kvalifitseerimise tingimustele vastaval isikul võib

olla erinevaid majanduslikke põhjusi ühispakkumuse esitamiseks ning kuidagi pole välistatud

ühispakkumuse esitamisest huvitatud isikute vaheline kokkulepe, mille kohaselt esitab

hanketingimuste

peale

vaidlustuse

üks

neist.

Ringkonnakohtu

seisukoht

eelviidatud

kohtumäärustes tugines suurel määral just asjaolule, et mistahes teise võimaliku ühispakkuja

olemasolu oli kaheldav. Käesoleval juhul see nii ei ole.

28. Asjakohaseks ei saa pidada ka seda, et kaebaja poolt nimetatud võimalik ühispakkuja oli

hankedokumentidega tutvunud varem. RHS-ist ei tulene, et ühispakkumust esitada soovivad isikud

peaksid hanketingimusi vaidlustama ühiselt või et iga ühispakkumust esitada sooviva isiku jaoks

hakkaks vaidlustuse esitamise tähtaeg kulgema päevast, mil esimene võimalikest ühispakkujatest

neist hanketingimustest teada sai. Nagu viitasin juba 19. jaanuaril 2016 tehtud määruses, on

käesoleva asja puhul iseenesest täiesti võimalik, et tegelikult on pakkumuse esitamisest huvitatud

just kaebaja poolt nimetatud teine isik, kes aga kaasas kaebaja peaasjalikult selleks, et oli ise

hanketingimuste vaidlustamise tähtaja mööda lasknud. See on võimalik, ent mitte tingimata kõige

tõenäolisem, mistõttu ei saa selline võimalus võtta kaebajalt vaidlustuse esitamise õigust.

29. Viimaks tuleb tähele panna, et VAKO otsuses viidatud ringkonnakohtu lahendites ei ole

käsitletud mitte vaidlustuse läbi vaatamata jätmise põhjendatust, vaid esialgse õiguskaitse

kohaldamise küsimust. Esialgse õiguskaitse kohaldamise etapis on oluliselt suurem kaal avalikul

huvil selle vastu, et hankemeneltus venima ei jääks. Seetõttu on olukorras, kus vaidlustaja tegelik

võimalus konkurentsivõimeline pakkumus esitada on kaheldav, põhjendatud esialgse õiguskaitse

kohaldamisest avalikes huvides keelduda. See aga ei tähenda tingimata seda, et vaidlustajal

puudub vaidlustuse esitamise õigus.

30. Nõustun kaebaja seisukohaga, et HD lisa 1 punkt 7.1 on seadusega vastuolus, kuivõrd sellega

pannakse pakkujale kohustus võtta pakkumuse esitamisega endale määratlemata ulatusega

kohustus, millega seotud kulu pole võimalik pakkujal pakkumuse esitamisel adekvaatselt hinnata.

Sel moel on selline hanketingimus vastuolus RHS § 3 punktist 2 tuleneva hankemenetluse

läbipaistvuse nõudega. Vaidlusaluse HD lisa 1 punkti 7.1. kohaselt peab edukaks osutuv pakkuja

varustama bussid kaabeldusega, mis võimaldab bussidesse paigaldada piletisüsteemi seadmed,

mille

parameetrid

täpsustatakse

hankija

poolt

hiljemalt

15. detsembriks 2016. Mistahes täpsemaid andmeid eelviidatud piletisüsteemi seadmete kohta

hankedokumentides toodud ei ole, seejuures pole sätestatud isegi seda, millised need üldjoontes

on, kui palju neid tuleb igasse bussi paigaldada, kus need umbeski asuma peaksid ega seda, mis

laadi kaabeldust (toide, sideühendus) nende seadmete sihipäraseks kasutamiseks vaja on.

31. On ilmne, et nõutud kaabelduse paigaldamise maksumus sõltub märkimisväärselt sellest, kas

kaabel on vaja vedada üheainsa toiteallikale lähedal paikneva seadme jaoks või on ette nähtud

seadmete (ühe või kahe) paigaldamine bussi iga teenindusukse juurde. Kaebaja selgituse pinnalt,

millele vastustaja ka ühtki tõsiseltvõetavat vastuväidet pole esitanud, muudab kõnealuse

kaabelduse

töömahukaks

ja

seega

kulukaks

eeskätt

vajadus

eemaldada

busside

konstruktsioonielemente selleks, et peita kaablid nende taha, alla või sisse. Sellise töö mahukus

sõltub peamiselt just sellest, kust ja kuhu on vaja asjassepuutuvad kaablid vedada. Hankelepinguga

pakkujale pandavate kohustuste ulatus peab olema hankedokumentides piisavalt määratletav.

Vastasel korral ei ole võimalik teha läbimõeldud ning hanke esemega seotud kõiki võimalikke

kulusid hõlmavat pakkumust. Pakkumuse esitamisel sellise kaabelduse maksumusega

arvestamiseks ei ole tingimata vaja teada seadmete tehnilisi üksikasju väga detailselt, ent

olukorras, kus pole teada isegi see, kui palju neid seadmeid igasse bussi paigaldada vaja on, ning

kus need paiknema peavad, ei ole pakkujal sellise kaabelduse maksumust võimalik välja selgitada.

32. Selles, et hanke kogumaksumuse juures ei kujuta kaabelduse kulu endast märkimisväärset osa,

on hankijal ilmselt õigus, ent kehtivate hankedokumentide kohaselt pole selle kulu suurust

umbkaudseltki võimalik välja selgitada. Vastustaja poolt kohtumenetluses esitatud väide enamikus

Eesti bussides kasutatavate piletiseadmete kohta pole siin asjakohane, kuna hankedokumentidest

ei nähtu, kas kaebaja plaanib hankida eelviidatutega samalaadsed seadmed või sootuks

teistsugused ega eeskätt see, kui palju neid igasse bussi vaja paigaldada on. Vastustaja seletus,

miks ei ole piletiseadmete täpsete parameetrite esitamine veel võimalik, on usutav, küll aga ei näi

mingit takistust olevat selleks, et määrata käesoleva hanke raames kindlaks nende seadmete hulk

ja see, kuhu need bussis paigutada tuleb. Nende andmete põhjal oleks pakkujatel võimalik

arvestada vastavate kaabeldustööde ja -materjalide ligikaudse maksumusega. Olukorras, kus

seadmete üldine iseloom, arv ja paiknemine on teada, saab kaabelduse maksumuse vajaliku

täpsusega välja arvutada ning see, milliseid konkreetseid kaableid selleks kasutama peab, muudab

seda maksumust lõppkokkuvõttes ilmselt tõesti vaid väga vähesel määral.

33. Eeltoodust tulenevalt pean põhjendamatuks vastustaja seisukohta, et pakkujad saaksid

pakkumuste esitamiseks vajaliku kaabelduse maksumuse arvestamisel lähtuda oma varasematest

kogemustest. Samuti pole asjakohane vastustaja viide sellele, et oma varasemate kogemuste

põhjal tuleb pakkujatel prognoosidest lähtuda märksa suuremate kuluartiklite puhul, kui seda on

eelviidatud kaabeldus. Vajadus pakkumuse tegemisel prognoosidele ja kogemusele tugineda on

paratamatu, ent hankemenetluse läbipaistvuse tagamiseks tuleb hankedokumentides esitada

võimalikult palju objektiivseid näitajaid, mille põhjal saaks pakkuja oma prognoosid teha. Nõue

varustada bussid kaabeldusega teadmata hulga teadmata kohtades paiknevate tundmatute

seadmete tarbeks sellele nõudele ei vasta.

34. Lisaks eeltoodule tuleneb HD lisa 2 punktist 4.2.2, et bussid peavad olema tellijale esitlemiseks

ja piletiseadmete paigaldamiseks Pärnus samuti hiljemalt 15. detsembriks 2016. Kuna vaidlust pole

selles, et seadmete paigaldamine eeldab vastava kaabelduse olemasolu, saab HD lisa 2 punkti

4.2.2. tõlgendada vaid selliselt, et seal nimetatud 15. detsembriks 2016 peavad bussid Pärnus

kohal olema koos vastava kaabeldusega. Olukorras, kus ühtegi konkreetset tingimust, millele see

kaabeldus vastama peaks, ei ole hanke alusdokumentidest selgelt sätestatud ega ka võimalik

tuletada ning hankija on endale võtnud vabaduse täpsustada piletiseadmete paiknemise ja

parameetrid samaks päevaks (s.o 15. detsembriks 2016), ei ole edukaks osutuval pakkujal selle

kohustuse täitmine eluliselt võimalik. Olenemata sellest, kui lihtne kõnealune kaabeldus olla võiks,

ei saa tõsiseltvõetavaks pidada seda, et see paigaldatakse samal päeva, kui hankija piletiseadmete

parameetrid täpsustab. HD lisa 2 punkti 4.2.2 ennast ei saa seejuures lugeda õigusaktidele

mittevastavaks, sest arvestades hankelepingu planeeritava täitmisega alustamise aega on busside

esitlemise kohustus 15. detsembril 2016 igati mõistlik. Küll aga tuleb hankijal seadusega

vastavusse viia HD lisa 1 punkt 7.1.

35. Seevastu ei saa seadusega vastuolus olevaks pidada neidsamu piletiseadmeid puudutavat HD

lisa 2 punkti 5.1.13., millest tuleneb vedaja kohustus tagada muuhulgas piletisüsteemi seadmete

korrasolek. Kuivõrd HD lisa 1 punkti 7.1. paigaldatakse bussidesse hankija piletiseadmed ning HD

lisa 1 punktis 7.5. piiratakse nende osas vedaja kohustus sõnaselgelt nende korrasoleku jälgimise

ning seadmete hooldaja teavitamisega, siis ei saa HD lisa 2 punkti 5.1.13. mõista selliselt, et

vedajal oleks kohustus korraldada piletiseadmete hooldust või remonti või kanda sellega seotud

kulusid. Seega piirneb eelnimetatud korrasoleku tagamise kohustus seadmete töö mõistliku

sagedusega kontrollimisega ning riketest teavitamisega. Sellise kohustuse maht, iseäranis sellega

seonduv kulu, millega pakkuja arvestama peab, sõltub tähtsusetult vähesel määral sellest, kui palju

neid seadmeid bussis on või millised need täpselt on.

36. Küll on aga vastustaja poolt kohtumenetluses antud selgituste valguses ilmselgelt meelevaldne

ning pakkujate võrdse kohtlemise nõudega (RHS § 3 p 3) vastuolus HD lisa 1 punktis 5.3 sätestatud

kohustus kooskõlastada hankijaga turvakaamerate konkreetne paiknemine, kui kaamerad

paigaldatakse Eestis. Vaidlust pole selles, et tehnilistes tingimustes on sätestatud konkreetsed ja

objektiivselt kontrollitavad nõuded turvakaamerate salvestuskvaliteedile ja vaateväljadele.

Vastustaja ei ole suutnud esitada ühtki loogilist põhjendust, kuidas saaks sellises olukorras

turvakaamerate ettenähtud moel funktsioneerimine sõltuda sellest, millises riigis need

paigaldatud on. Kui hankijal on täpsemad nõudmised kaamerate asukohtade osas, on vastavad

objektiivsed tingimused võimalik hankedokumentides sätestada selliselt, et need kehtiksid kõigile

pakkujatele ühetaoliselt. Pakkuja nõudmised kaamerate asukohtade osas ei saa sõltuda sellest,

millises riigis kaamerad paigaldatakse.

37. Põhjendatuks ei saa pidada ka kaebaja seisukohta hankija ühepoolsel nõudmisel

liiniveomahtude 20%-lise suurendamise võimalikkuse osas 30-päevase etteteatamisega. Selline

mahtude muutmise võimalus on lepingu ajalist kestust ning teenuse sisu arvestades paratamatult

vajalik, kuivõrd ühistranspordi korraldus peab vastama elanike tegelikele liikumisvajadustele, mis

võivad lepingu perioodi pikkust arvestades muutuda. Kaebaja leiab ekslikult, et liiniveomahtude

suurenemine toob kaasa täiendavate busside vajaduse. Kaebaja jätab seejuures põhjendamatult

tähelepanuta selle, et HD lisa 1 punktist 3.1.1 ja 3.2.1 tulenevalt on samaaegselt liinidel töötavate

busside maksimaalne arv piiratud vastavalt 15 normaalbussi ja 8 liigendbussiga ning igapäevaselt

reservi planeeritavate busside arv vastavalt ühe normaal- ja ühe liigendbussiga. Hankija ei saa

sellest tulenevalt nõuda vedajalt rohkemate busside olemasolu ega muuta liinide läbisõitu selliselt,

et sellega kaasneks vedajale kohustus busse juurde hankida.

38. Põhjendamatu on kaebaja etteheide HD lisa 2 punkti 9.1 osas. Hankijal on õigus nõuda

hankelepingu täitmise tagamiseks hankelepingu esemeks oleva teenuse osutajalt garantiid.

Garantii eesmärk on anda tellijale kindlustunne, et teenuse osutaja oma kohustused täidab ning

tagada teenuse osutaja poolse lepingu rikkumise puhuks vahendid, mille arvelt kõrvaldada

rikkumise tagajärjed. Garantii tegelik tõhusus sõltub eeskätt garantii andja usaldusväärsusest ning

lepingu säte, mis seab antava garantii sõltuvusse hankija heakskiidust, on mõistlik ja mõõdukas.

Garantiist ei ole tellijale kasu, kui selle realiseerimine võib lepingu rikkumise korral osutuda

võimatuks või ebamõistlikult keeruliseks. Etteulatuvalt oleks aga väga keeruline garandi

usaldusväärsuse kriteeriume hankedokumentides sätestada. Seepärast ei või hankija edukaks

tunnistatud pakkuja poolt lepingu sõlmimisel pakutavast garantiist meelevaldselt keelduda, ent

samas ei ole hanke alusdokumentides hankija poolt aktsepteeritava garantii andjale seatud

tingimusi vaja üksikasjalikult sätestada. Garantiikohustuse sätestamisel hanke alusdokumentides

on eeskätt oluline sätestada lepingu sõlmimisel nõutava tagatise rahaline väärtus ja

aktsepteeritavate tagatiste liigid. Nende põhjal saavad pakkumuse esitamisest huvitatud isikud

oma kogemuste ja finantsteenuste turuolukorda ja selle perspektiive silmas pidades arvestada

garantiiga seonduva kuluga. Antud juhul on ilmne, et nõutava garantii suurust ning

finantsteenuste turul valitsevat konkurentsi silmas pidades saavad pakkumuse esitamisest

huvitatud isikud selle kulu suurust prognoosida ilma, et hankija peaks garandile esitatavaid

nõudeid üksikasjalikult sätestama. Kohtule esitatud vastuses ei ole vastustaja seejuures väitnud, et

aktsepteerib üksnes Eesti krediidi- ja finantseerimisasutuste garantiisid, vaid tegemist oli üksnes

näitega. Liiati on alternatiivina garantii andmisele jäetud vaidlusaluses sättes võimalus

deponeerida 650 000 euro suurune summa tellija arvelduskontole. Garantii andmise või tagatise

hankija arvelduskontole deponeerimisega seotud finantskulu on hanketingimuste põhjal seega

pakkujate jaoks piisavalt prognoositav.

39. RHS § 34 lg 1 kohaselt võib hankija nõuda pakkujalt tagatist kuni 1% ulatuses hankelepingu

eeldatavast maksumusest. Hankelepingu eeldatava maksumuse määramisel (RHS § 20) on

erinevad eesmärgid – ühelt poolt sõltub hanke eeldatavast maksumusest hankemenetluse läbi

viimise kohustus ning piirangud hankeliigi valikul, samuti on hankemenetluse eeldatav maksumus

oluline sellest märkimisväärselt odavamate pakkumuste vastavuse hindamisel (RHS § 48) ning

kõigi pakkumuste tagasilükkamise otsustamisel (RHS § 49 lg 1 p 2). Leian, et RHS § 34 lõike 1

kohaldamisel ei saa hankijalt, kes hanketeates hanke eeldatavat maksumust sätestanud pole,

nõuda eriti üksikasjalikku õigustust tagatise suuruse osas. Piisab kui vaidluse korral hankija

esitatud põhjendus pole ilmselgelt meelevaldne ehk teisisõnu pole ilmselgelt suurem kui 1% RHS §

20 alusel määratavast hanke eeldatavast maksumusest. Käesoleval juhul on hankija selgitanud, et

sarnases mahus gaasibussidega osutatava liiniveoteenuse hankeid ei ole Eestis varem läbi viidud

ning sellest tulenevalt on ka hanke eeldatava maksumuse prognoosimine keeruline. Kohtule

esitatud vastuses on hankija selgitanud, et lähtus tagatise suuruse määramisel 2015. aastal

kehtinud lepingu kohaselt bussiliiniveo liinikilomeetri maksumusest Tartu linnas. Hankija selline

põhjendus on adekvaatne ja piisav. RHS üldise loogika kohaselt peab hankija hanke eeldatavat

maksumust hindama pigem maksimaalse kui minimaalse võimalikuna. Kaebaja väide, et reaalselt

peegeldab turuolukorda paremini näiteks Narvas 2015. aastal läbi viidud hange, võib olla isegi

õige, ent selle kontrollimiseks tuleks viia läbi põhjalikum vastustaja poolt viidatud Tartu hanke ning

kaebaja viidatud Narva hanke tingimuste võrdlus. Arvestades hankija kaalutlusõiguse ulatust

hanke eeldatava maksumuse määramisel, ei pidanud hankija nii põhjalikku hindamist läbi viima

ning hanketeates nõutud tagatist ei saa pidada RHS § 34 lõikega 1 vastuolus olevaks.

40. HD lisa 2 punkt 2.2. ei ole seadusega vastuolus. Selles viidatakse tõepoolest ekslikult

liiniveoteenuse sisu ja mahu osas lepingu lisadele 1 ja 5, millest viimane sisaldab HD lisa 2 punkti

1.5.5 kohaselt hoopis ühe aasta liiniveo kogumaksumuse arvestuse vormi. Samas nähtub HD lisa 2

punktidest 1.5.7, et lepingu lahutamatuks lisaks on sõiduplaanid (lepingu lisa 6). Seega esineb HD

lisaks 2 oleva avaliku teenindamise lepingu projekti punktis 2.2. tehniline ja tähendust mitte omav

ebatäpsus – ekslikult on lepingu 6. lisa asemel viidatud 5. lisale, mis ilmselgelt ei sisalda teavet

veoteenuse osutamise liinide ega mahu kohta. Tegemist on tähenduseta trükiveaga, mis ei saa

kaebaja huve kuidagi kahjustada ning mille pinnalt ei saaks edukaks osutuva pakkujaga lepingu

sõlmimisel mingit tõsiseltvõetavat vaidlust tekkida.

41. Kaebaja peab õigustamatult seadusega vastuolus olevaks hankedokumentides esitatud nõuet,

et bussidel peab olema kolm teenindusust. Selles osas nõustun vastustaja seisukohaga. Hankijal on

õigus seada hanke esemeks olevale teenusele ning selle teenuse osutamiseks kasutatavatele

asjadele tema jaoks olulisi tingimusi, kui need ei piira lubamatult konkurentsi. Asjaolu, et paljud

bussitootjad pakuvad nelja teenindusuksega liigendbusse, ei kohusta hankijat selliseid hankima,

kui ta suudab loogiliselt põhjendada seda, et teistsuguse konfiguratsiooniga bussid vastavad tema

vajadustele paremini. Mõistlik ja usutav on vastustaja põhjendus, et Pärnus on nelja uksega

liigendbusside kasutamine ebaotstarbekas, kuna paljudes kohtades välistab neljanda ukse avamise

või muudab selle reisijatele ohtlikuks bussiooteplatvormide pikkus või tõsiasi, et buss jääb

peatusesse seisma selliselt, et juht selle tagaosas olevat (n.ö neljandat) ust ei näe. Samuti tuleb

nõustuda ka põhjendusega, et neljaukselises bussis on üldjuhul sama pika kolmeukselise bussiga

võrreldes vähem istekohti, mis tähendab, et vähem reisijaid saavad selles mugavalt ja turvaliselt

reisida ning nelja ukse avamine külma ilmaga jahutab bussi interjööri kiiremini maha. Ka see, et

nelja teenindusukse korral nõuab piletite kontrollimine suuremat vaeva, on tõsi. Tegemist ei ole

hankija meelevaldsete kaalutlustega. Kuigi selles osas, kas või kui paljud tootjad toodavad kolme

teenindusuksega liigendbusse, on mõlema poole väited üldsõnalised, on pigem usutav, et sellise

uste konfiguratsiooniga busse on võimalik tellida mitmetelt tootjatelt ning tegemist pole

konkurentsi lubamatult kitsendava tingimustega.

42. HkMS § 108 lg 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud

proportsionaalselt kaebuse rahuldatud osaga. Kaebaja vaidlustas kaheksa hanketingimust

(piletiseadmete kaabelduse; liinide läbisõidu muutmine; vedaja garantiikohustus; pakkumuse

tagatise suurus; seadmete korrashoiukohustus; väär viide lepingu lisale 5; kaamerate asukoha

kooskõlastamise kohustus, busside uste arv), põhjendatud on kaebus neist kahe osas. Kuivõrd

VAKO otsus eraldivõetuna kaebaja õigusi ei riku, siis selle tühistamise nõuet kaebuse rahuldamise

osakaalu määramisel arvesse võtta ei tule. Seega on kaebus rahuldatud kokkuvõttes 2:8 ehk 25%

ulatuses. Kaebaja on taotlenud enda kasuks menetluskulude välja mõistmist. Menetluskuluks on

kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel tasutud 1280+15=1295 euro suurune riigilõiv

ning 4284 euro suurune õigusabikulu. Riigilõivu tasumine on tõendatud kaebusele lisatud

maksekorraldustega. Õigusabikulu kohta on kaebaja esitanud advokaadibüroo arved, ent

tõendamata on arvete tasumine. Seega ei saa lugeda, et õigusabikulu oleks kantud (vt. Riigikohtu

täiendav kohtuotsus kohtuasjas 3-3-1-12-12) ning need kulud välja mõistmisele ei kuulu. Seega

tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista 25% viimase poolt tasutud riigilõivust, mis on

1295:4≈324 eurot.

/allkirjastatud digitaalallkirjaga/

Kristjan Siigur

Kohtunik

TÜHISTATUD OSALISELT TALLINNA RINGKONNAKOHTU 30.03.2016 KOHTUOTSUSEGA.