3-14-52207/29 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Madis Ernits, Maili Lokk

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

16.02.2016, Tartu

Haldusasja number

3-14-52207

Haldusasi

Andres Meinarti kaebus Tallinna Vangla vastu

mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 10 100 eurot

seoses ebapiisava põrandapinnaga vangla kambrites

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 08.05.2015. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Tallinna Vangla apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Andres Meinart

Vastustaja Tallinna Vangla

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Tallinna Vangla apellatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Tartu Halduskohtu 08.05.2015. a otsus osas millega vaadati kaebus

sisuliselt läbi hüvitamisnõudes, mis puudutab perioodi 28.10.2010-29.07.2011 ja

mõisteti vastustajalt kaebaja kasuks mittevaralise kahju hüvitisena välja

1230 eurot ning riigituludesse menetluskuluna 36 eurot.

3. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta Andres Meinarti hüvitamiskaebus

läbi vaatamata perioodi 28.10.2010-29.07.2011 osas, mõista Tallinna Vanglalt

Andres Meinarti kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis summas 500 eurot ning

muuta eelnevaga seonduvalt ka halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt

käesoleva otsuse põhjendustele. Ülejäänud osas jätta Tartu Halduskohtu

08.05.2015. a otsus muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 16.02.2016, arvates (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.

01.08.2014 registreeriti Tallinna Vanglas Andres Meinarti 30.07.2014. a kahju

hüvitamise taotlus, milles isik taotles mittevaralise kahju hüvitamist seoses ebapiisava

kambri põrandapinnaga Tallinna Vangla kambrites perioodidel 28.10.2010 – 12.02.2012,

27.06.2012 – 27.08.2012, 16.09.2012 – 04.06.2013 ja 03.10.2013 – 28.05.2014.

2.

25.09.2014 saabus Tartu Halduskohtusse A. Meinarti kaebus Tallinna Vangla vastu

mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kaebuse kohaselt viibis A. Meinart Tallinna Vanglas kokku

32 kuud (alates 2010. aastast) ning ta taotles iga Tallinna Vanglas viibitud kuu eest hüvitist

summas 300 eurot. Kaebaja hinnangul oli talle tekkinud mittevaraline kahju tema

kinnipidamise tõttu Tallinna Vanglas ebainimlikes tingimustes, kus kambris oli isiklikku

põrandapinda valdavalt alla 3 m², kaebajale võimaldati üks 20-minutiline dušikord nädalas,

ventilatsioon kambris oli ebapiisav ja õhuvahetus puudulik ning jalutusboks oli mõõtmetega

2,7 x 4,7 m².

3. Tallinna Vangla vastas 01.10.2014 vastuseks halduskohtu nõudele, et A. Meinart on

Tallinna Vanglale esitanud kahju hüvitamise taotluse, mis registreeriti 01.08.2014, kuid vangla

ei ole seda kahjunõuet lahendanud.

4. Tartu Halduskohus tagastas 02.10.2014. a määrusega kaebuse osas, milles kaebaja taotles

Tallinna Vanglalt hüvitist seoses sellega, et kaebajale võimaldati üks 20-minutiline dušikord

nädalas, ventilatsioon kambris oli ebapiisav ja õhuvahetus puudulik ning jalutusboks oli

mitterahuldav, kuna nende nõuete osas oli läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus. Sama

määrusega jättis kohus kaebuse käiguta ja andis kaebajale tähtaja kaebuses esinevate puuduste

kõrvaldamiseks. Kaebajal tuli selgitada, millal talle kahju põhjustati ning täpsustada hüvitise

nõuet.

5. A. Meinart esitas avalduse kaebuses esinevate puuduste kõrvaldamiseks, milles märkis,

et soovib kahju hüvitamist summas 10 100 eurot perioodide eest 28.10.2010 – 12.02.2012,

27.06.2012 – 27.08.2012, 16.09.2012 – 04.06.2013 ja 03.10.2013 – 28.05.2014, mil ta viibis

Tallinna Vanglas kitsastes oludes.

6. Tartu Halduskohus rahuldas 08.05.2015. a otsusega kaebuse osaliselt ja mõistis Tallinna

Vanglalt A. Meinarti kasuks välja hüvitise 1230 eurot ning riigituludesse menetluskulu

36 eurot.

Halduskohus lähtus kaebaja Tallinna Vanglas viibimise perioodide osas vastustaja andmetest,

mille kohaselt viibis A. Meinart Tallinna Vanglas 28.10.2010 – 03.02.2012,

29.06.2012 – 27.08.2012, 18.09.2012 – 04.06.2013 ja 02.10.2013 – 28.05.2014. Kohus ei

nõustunud vastustaja seisukohaga, et kaebaja on perioodi osas 28.10.2010 – 29.07.2011

esitanud kahju hüvitamise taotluse riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg-s 3 sätestatud

tähtaja rikkumisega. Kohus leidis, et sel ajal viibis kaebaja Tallinna Vanglas ning kuna isiku

kinnipidamine inimväärikust alandavates tingimustes on jätkuv haldustoiming, siis hakkab

sellega tekitatud kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg kulgema, kui lõpeb toiming,

millega kahju tekitati. Halduskohtu hinnangul ei ole ilmne, et kaebaja sai või pidi saama teada

talle väidetavalt perioodil 28.10.2010 – 03.02.2012 tekitatud mittevaralise kahju lõplikust

ulatusest teada varem kui 03.02.2012 Tallinna Vanglast lahkudes.

Halduskohus tegi vastustaja esitatud andmete alusel kindlaks, et kaebaja viibis Tallinna

Vanglas vaidlusalustel perioodidel kokku 1020 päeva, millest 379 päeva viibis ta kambrites,

kus oli ühe isiku kohta pinda (ilma WC-ta) alla 2,5 m², 238 päeval jäi see vahemikku

2,52,99 m² ning 403 päeval üle 3 m². Seega viibis kaebaja alla 3 m² põrandapinnaga kambris

kokku 617 päeva. Kogu Tallinna Vanglas viibitud ajast viibis kaebaja avatud osakonnas

kambrites põrandapinnaga ühe isiku kohta alla 2,5 m² 175 päeva, põrandapinnaga 2,5–2,99 m²

32 päeva ja pinnaga alates 3 m² 8 päeva. Kinnises osakonnas viibis kaebaja kambri

põrandapinnaga ühe isiku kohta alla 2,5 m² 204 päeva, põrandapinnaga 2,5–2,99 m² 206

päeva ja põrandapinnaga üle 3 m² 395 päeva.

Viitega Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) lahendile Tunis vs. Eesti leidis halduskohus, et

kaebaja isikliku ruumi õigusaktidest tulenevatele nõuetele vastavuse hindamiseks tuleb

kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel kambri üldpindalast tualeti alune pind välja jätta.

Halduskohus leidis, et kaebaja viibis 617 päeva olukorras, kus talle oli tagatud vähem kui 3

m² kambri põrandapinda isiku kohta ning sellest 379 päeva olukorras, kus ühele

kinnipeetavale oli tagatud vähem kui 2,5 m² kambri põrandapinda. Seega rikuti kaebaja suhtes

justiitsministri 30.11.2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE) kuni

31.12.2013. a kehtinud redaktsioonis § 6 lg 6 nõudeid, mille kohaselt peab kinnipeetavale

olema toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m² põrandapinda. Viitega Riigikohtu

praktikale märkis halduskohus, et inimväärikust alandava kohtlemise kindlakstegemiseks

tuleb arvestada lisaks kambri põrandapinnale ka muid kinnipidamistingimusi.

Halduskohus tuvastas, et 617 päevas, mil kaebaja viibis kambrites, kus oli põrandapinda ühe

kinnipeetava kohta alla 3 m², viibis kaebaja 207 päeva avatud osakonnas ja 410 päeva

kinnises osakonnas. Kinnises osakonnas viibis kaebaja 23 tundi ööpäevas lukustatud kambris

ning ühetunnine jalutuskäik toimus jalutusboksis, kus ühe kinnipeetava kohta oli ruumi 2,33

m². Avatud osakonnas oli kaebajal võimalik 4 tundi päevas kambrist väljas käia.

Halduskohus leidis, et 403 päeva osas, mil kaebaja viibis kambrites, kus oli põrandapinda ühe

kinnipeetava kohta vähemalt 3 m² ning arvestades teisi kinnipidamistingimusi kogumis, ei

olnud vastustaja tegevus õigusvastane ning kinnipidamistingimused ei olnud kaebaja

inimväärikust alandavad, sõltumata sellest, kas kaebaja viibis kinnises või avatud osakonnas.

Kaebaja kinnipidamistingimused 617 päeva osas olid halduskohtu hinnangul õigusvastased.

Mittevaralise kahju kindlakstegemisel märkis halduskohus, et kaebaja kannatused ei saanud

olla rasked, sest kaebaja ei pöördunud Tallinna Vanglas viibimise ajal ega vahetult pärast seda

nõuetega vangla või kaebustega kohtu poole. Halduskohus märkis, et olukorras, kus

kambripinda oli ühe kinnipeetava kohta alla 2,5 m², rikkus vastustaja VSKE kuni

31.12.2013. a kehtinud redaktsiooni § 6 lg-t 6, kuid olukorras, kus kambripinda oli ühe

kinnipeetava kohta vahemikus 2,5–2,99 m² ei saa vastustajale ette heita õigusnormis selgelt

sätestatud kohustuse järgimata jätmist. Kohus märkis, et alates 01.01.2014. a ei ole Tallinna

Vangla VSKE nõudeid põrandapinna osas rikkunud, sest sellest ajast oli kaebajale tagatud

rohkem kui 3 m² põrandapinda.

Halduskohus leidis, et rahaliselt kuulub hüvitamisele periood, mil kaebaja viibis kinnises

osakonnas kambrites, kus ühe kinnipeetava kohta oli kambri põrandapinda alla 3 m² ning

kaebaja pidi kambris viibima vähemalt 23 tundi ööpäevas. Selliseid päevi oli kokku 410.

Halduskohus ei arvestanud vastustaja esitatud andmetega, et kaebaja osales

21.12.2012 – 04.06.2013 tööhõivega majandustöödel, sest vastustaja ei olnud selgitanud,

kuidas kaebaja kinnipidamistingimused seetõttu muutusid.

Halduskohus asus seisukohale, et kaebaja kasuks tuleb välja mõista mittevaralise kahju

hüvitisena 3 eurot päeva eest, kokku 1230 eurot (410 x 3). Halduskohtu hinnangul on 3 eurot

päeva kohta summa, mis vastab ühiskonna õigustundele ning väärtushinnangutele ning on

hinnanguliselt võrreldav ühiskonna vähemkindlustatud rühmade sissetuleku selle osaga, mis

statistiliste andmete järgi ei kulu vältimatuteks väljaminekuteks. Halduskohus märkis, et

vastustaja ei ole tõendanud süü puudumist ning samuti ei nähtu kohtule, et kaebaja oleks

saanud oma tegevuse või taotlustega mõjutada kinnipeetavale ette nähtud isikliku ruumi

tagamist.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

7. Vastustaja esitas 05.06.2015 Tartu Halduskohtu 08.05.2015. a otsuse peale

apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsuse tühistada osas, millega kohus rahuldas

osaliselt kaebuse, ja teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata.

Vastustaja on seisukohal, et halduskohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi ja

kohaldanud kohtupraktikat ebaõigesti. Apellatsioonkaebuse seisukohad on järgmised:

7.1. Vastustaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et kaebus on ka perioodi

28.10.2010 – 29.07.2011 osas tähtaegne ning leiab, et halduskohus on ebaõigesti tuginenud

Riigikohtu lahendile asjas nr 3-3-1-93-13. Vastustaja arvates ei ole viidatud lahend antud asjas

kohaldatav. Vastustaja on seisukohal, et käesoleval juhul tuleb nõude esitamise tähtaega

hakata arvestama hetkest, mil kaebaja oma väidetavaid kannatusi reaalselt tajuma sai hakata,

s. o Tallinna Vanglasse kaheksandal korral paigutamise hetkest 22.11.2010. Vastustaja ei näe

ühtegi mõistlikku põhjust, mis oleks takistanud kaebajal pöörduda inimväärikuse

alandamisega tekitatud kahju hüvitamise nõudega varem vangla poole. Seetõttu on õigustatud

piiritleda kaebeõiguse tähtaeg RVastS § 17 lg 3 alusel rangelt kolme aastaga. Riigikohtu poolt

haldusasjas nr 3-3-1-93-13 võetud seisukohast lähtumine viiks käesoleva asja lahendamisel

ebamõistliku tulemuseni, mis ei oleks kooskõlas seaduses sätestatud kaebetähtaja olemuse ja

eesmärgiga.

7.2. Vastustaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et WC alla jääv pind tuleb kambri

põrandapinna suuruse arvestamisel välja arvata. WC pinna maha arvamine kambri

põrandapinna suurusest oleks põhjendatud üksnes juhul, kui tegemist oleks sellise ruumiga,

mida kinnipeetav ei saa kasutada. Tallinna Vangla kambrites, kus kaebaja paiknes, asub WC

kambris ning see on eraldiseisev ruum, mille saab uksega sulgeda.

7.3. WC pinna kambri põrandapinna hulka arvutamise korral oli kaebajale tagatud kõikidel

Tallinna Vanglas viibitud päevadel üle 2,5 m² põrandapinda. Seega ei ole vastustaja

siseriikliku õiguse norme rikkunud. Samuti ei ole VSKE kuni 31.12.2013. a redaktsioonis § 6

lg-t 6 tunnistatud põhiseadusega vastuolus olevaks. Vastustaja tegevus, mis lähtus kehtivast

õigusest, ei saanud olla sellega vastuolus ega õigusvastane. Seega ei ole kaebajat

inimväärikust alandavates tingimustes hoitud ning vastustajalt kaebaja kasuks mittevaralise

kahju hüvitise väljamõistmine on põhjendamatu.

7.4. Vastustaja leiab, et halduskohus on jätnud arvestamata, et inimõigustel on ajas

dünaamiline iseloom, mis tähendab, et teatud õiguste kaitse läheb aja jooksul rangemaks ja

täieneb. Eesti riik ei saa varasemat õiguspraktikat ja esinenud olukordi muuta, mistõttu saab

õiguspärane halduspraktika muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel. Õiguse

üldpõhimõtteid ja inimõiguste dünaamilist arengut arvestades ei saa kohtuotsustes toodud

seisukohtadel olla riigi jaoks tagasiulatuvat mõju, mõju saab olla üksnes edasiulatuv.

8. Kaebaja ei nõustu apellatsioonkaebusega ja vaidleb sellele vastu, palub jätta

apellatsioonkaebus rahuldamata ning halduskohtu otsus muutmata. Kaebaja märgib, et ta

nõustub halduskohtu seisukohaga, et kaebus on ka perioodi 28.10.2010 – 29.07.2011 osas

tähtaegne. WC pinna kambri põrandapinnast maha arvamise osas viitab kaebaja EIK lahendile

Tunis vs. Eesti, mille asjaolude kohaselt oli kinnipeetaval samuti ööpäevane juurdepääs WCle,

kuid EIK ei arvestanud WC alust pinda kambri põrandapinna hulka. Euroopa inimõiguste ja

põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) ning siseriikliku õiguse vastuolu korral tuleb

juhinduda rahvusvahelisest konventsioonist ning vastustaja ei saa õigustada enda tegevust

väitega, et ta tugines siseriiklikule õigusele.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et Tallinna Vangla apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.

Tartu Halduskohtu 08.05.2015. a otsus tuleb tühistada osas millega vaadati kaebus sisuliselt

läbi hüvitamisnõudes, mis puudutab perioodi 28.10.2010-29.07.2011 ja mõisteti vastustajalt

kaebaja kasuks mittevaralise kahju hüvitisena välja 1230 eurot ning riigituludesse

menetluskuluna 36 eurot.

Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab A. Meinarti hüvitamiskaebuse

läbi vaatamata perioodi 28.10.2010-29.07.2011 osas, mõistab Tallinna Vanglalt A. Meinarti

kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise summas eurot ning muudab eelnevaga seonduvalt ka

halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele. Ülejäänud osas jääb

halduskohtu 08.05.2015. a otsus muutmata.

10. Tartu Halduskohus rahuldas vaidlusaluse otsusega A. Meinarti kaebuse osaliselt ja mõistis

kaebaja kasuks Tallinna Vanglalt välja mittenõuetekohastes tingimustes kinnipidamisega

tekitatud mittevaralise kahju eest 1230 eurot. Tartu Halduskohus võttis kaebuse menetlusse ja

arvestas otsuse tegemisel ka ajavahemikku 28.10.2010-29.07.2011 leides, et ka sel

ajavahemikul kaebajale väidetavalt tekkinud mittevaralist kahju tuleb vaadelda ühtse

kahjuna.

11. Ringkonnakohus nõustub Tallinna Vangla seisukohaga, et ajavahemiku

28.10.2010-29.07.2011 osas on kaebaja mööda lasknud vanglale kahjunõude

esitamise kolmeaastase tähtaja. Kuna tähtaja ennistamiseks puudusid objektiivsed

põhjused, oleks eelnimetatud osas tulnud ka halduskohtule esitatud kaebus tagastada

või jätta läbi vaatamata kohustusliku kohtueelse menetluse läbimata jätmise tõttu.

12. Asja materjalidest nähtuvalt esitas kaebaja kahju hüvitamise taotluse vanglale

30.07.2014 ja see registreeriti vanglas 01.08.2014. Haldusorganile kahju hüvitamise

nõude esitamise tähtaeg on RVastS § 17 lg 3 kohaselt kolm aastat kahjust või selle

põhjustanud isikust teada saamisest või ajast, mil isik pidi sellest teada saama.

Arvestades A. Meinarti poolt kirjeldatud kannatuste iseloomu, pidid need talle mõju

avaldama hakkama praktiliselt esimesest päevast alates, kui kaebaja paigutati Tallinna

Vanglasse. Vangla selgitustest nähtuvalt paigutati ta 27.10.2010 Tallinna Vanglasse

saabudes kambrisse nr 124, kus paiknes sel hetkel peale tema veel viis kinnipeetavat

ja vaba põrandapinda ühe isiku kohta oli sellisel juhul kambris 2,67 m2.

Apellatsioonkaebuses toodud selgituste kohaselt oli A. Meinart viibinud Tallinna Vanglas

korduvalt ka varem, kui alates 2010. a oktoobrist (tl 88-89). Seega pidi kaebaja koheselt

tajuma ruumipuudust ja tunnetama sellega kaasnevat mõju. Olenemata sellest esitas ta kahju

hüvitamise nõude vanglale alles 2014. a juulis, s. h perioodi eest, mis algas 2010. a. Asja

materjalidest nähtuvalt ei ole kaebaja välja toonud ka ühtegi mõistlikku põhjust, mis takistas

tal pöörduda pideva ruumipuudusega seotud väidetava inimväärikuse alandamise eest kahju

hüvitamise nõudega vangla poole varem, kui 2014. a. Ka ringkonnakohus ei pea usutavaks

seda, et kaebaja hakkas mittevaralise kahju nõude aluseks olevat ängi, meeleolulangust ja

inimväärikuse alandamist tunnetama alles siis, kui oli Tallinna Vanglast lahkunud 27.10.2010

alanud perioodi lõpus 03.02.2012. Eeltoodu tõttu on õigustatud piiritleda kahjuhüvitise

nõudeõiguse tähtaeg kolme aastaga, nii nagu RVastS § 17 lg 3 ette näeb.

13. Ka HKMS § 47 lg-st 1 tulenevalt on kaebus lubatav üksnes juhul, kui kaebaja on läbinud

kohustusliku kohtueelse menetluse nõuetekohaselt. Kui taotlus on esitatud hilinemisega, pole

kaebaja läbinud nõuetekohast kohtueelset menetlust (Riigikohtu 28.04.2014. a määrus

nr 3-3-1-78-13, p 19). Tallinna Vangla leidis õigesti, et tähtaegseks saab lugeda kahju

hüvitamise nõude selle esitamisele eelneva kolme aasta osas ehk alates 30.07.2011.

14. Oma 15.06.2015. a määruses asjas nr 3-3-1-20-15 märkis Riigikohus, et RVastS § 17

lg 3 ei seo kahjunõude esitamise tähtaega sellega, milline oli väidetavalt kahju tekitanud

tegevuse iseloom – kas tegemist oli ühekordse, korduva või jätkuva toiminguga. Nõude

esitamise tähtaja kulgemise algus on määratletud päevaga, mil kannatanu sai kahjust ja selle

põhjustanud isikust teada. Sealjuures pole oluline, et kannatanu teaks kõiki kahju tekitamise

või kahjuga seonduvaid asjaolusid. Määrav on, et kannatanul oleksid teada kahjunõuet

õigustavad asjaolud sellisel määral, et koostada piisava edulootusega kaebus. Kaebuse

esitamise tähtaeg võib erandina hakata kulgema enne jätkuva toimingu lõppemist, kui on

ilmne, et isik sai või pidi saama kahju lõplikust ulatusest teada varem (vt 6. märtsi 2014. a

otsus asjas nr 3-3-1-93-13, p-d 13 ja 14). Kolleegium leidis ka seda, et kui isikut hoitakse

pikaajaliselt kinnipidamiskohas väidetavalt ebainimlikes tingimustes, võib eeldada, et ta adub

tingimuste inimväärikust rikkuvat iseloomu mõistliku aja jooksul, sõltumata kahjustava

tegevuse jätkumisest. Kui mittevaralise kahju nõude aluseks olevad asjaolud on isikule teada,

ei takista miski piisava edulootusega kahjunõude koostamist, sest kahju põhjustanud isikus

kaebajal kahtlust olla ei saanud.

15. Ringkonnakohus leiab, et isik, kes viibib vangistuses (väidetavalt) inimväärikust

alandavates tingimustes pikema perioodi vältel, peab juba vastavates tingimustes viibides aru

saama nende võimalikust õigusvastasusest ja kahju tekkimisest. Kui isik viibib pikemat aega

kinnipeetuna vanglas, siis mingil hetkel peab talle selguma, et talle on tekitatud kahju ning

hakkab kulgema kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg.

16. Vastavalt RVastS § 7 lg-le 4 kohaldatakse avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju

hüvitamisel lisaks RVastS-le ka eraõiguse kahju hüvitamise sätteid. Võlaõigusseaduse § 128

lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu

ning kannatusi. Mittevaralise kahju olemusest tuleneb, et kahju kaasneb vahetult kahju

tekitanud teoga ning isik on kahju tekkimisest üldjuhul kohe teadlik. Kahjust ja selle

põhjustanud isikust teadasaamise hetkeks ei saa lugeda hetke, mil kannatanule selgus, et tal on

võimalik kahju eest hüvitist nõuda. Kuna eeldatavad kannatused kaasnesid kaebaja väitel

vahetult inimväärikust alandavates tingimustes viibimisega, sai kaebaja kahjust ja selle

põhjustanud isikust ilmselt teada juba varasemalt vastavates tingimustes viibides.

17. Eelnevast tulenevalt tühistab ringkonnakohus halduskohtu otsuse ka osas, mis puudutas

hüvitamisnõude esitamist ja selle sisulist läbivaatamist perioodi eest 28.10.2010-29.07.2011

ja jätab A. Meinarti kaebuse nimetatud osas HKMS § 151 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 4 alusel läbi

vaatamata.

18. Eeltoodust tulenevalt saab kaebaja kinnipidamistingimuste õiguspärasust hinnata üksnes

ajavahemike osas 30.07.2011 - 03.02.2012, 29.06.2012 – 27.08.2012, 18.09.2012 –

04.06.2013 ja 02.10.2013 – 28.05.2014. Halduskohus leidis vaidlusaluses otsuses, et Tallinna

Vangla on käitunud kaebaja suhtes õigusvastaselt neil ajavahemikel, mil kaebajat hoiti

kambris, kus põrandapinda oli ühe kinnipeetava kohta alla 3 m2 (halduskohtu arvutuste

kohaselt oli selliseid päevi 617, neist 207 päeva siis, kui kaebaja viibis avatud osakonnas ja

410 päeva siis, kui kaebaja viibis suletud osakonnas), kuid rahalise hüvitise mõistis

halduskohus kaebajale välja üksnes nende 410 päeva eest, mille kaebaja veetis vangla suletud

osakonnas tingimustes, kus põrandapinda oli ühe kinnipeetava kohta alla 3 m2, kusjuures

kambripinna suuruse arvutamisel jättis halduskohus WC kambripinnast välja. Kuna kaebaja ei

ole halduskohtu sellise seisukoha ja kaebuse osalise rahuldamata jätmise peale

apellatsioonkaebust esitanud, kontrollib ringkonnakohus apellatsioonimenetluses lähtuvalt

vastustaja apellatsioonkaebusest üksnes seda, kas vangla tegevus oli õigusvastane neil

perioodidel, kui kaebaja asus Tallinna Vanglas suletud osakonnas, s. o kas neil ajavahemikel

esines olukorda, kui kaebajal oli kambris pinda alla 3 m2 ja kui esines, siis kas on põhjust

muuta halduskohtu poolt väljamõistetud hüvitise suurust.

19. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole vaidlust selles, et

ajavahemikest

30.07.2011 - 03.02.2012, 29.06.2012 – 27.08.2012, 18.09.2012 – 04.06.2013 ja

02.10.2013 – 28.05.2014 viibis A. Meinart vangla kinnise osakonna kambrites üksnes

perioodidel 29.06.2012 – 27.08.2012, 18.09.2012 – 24.05.2013 ja 02.10.2013 – 28.05.2014

ning sai seega viidatud perioodidel kambrist väljas olla ühe tunni ööpäevas.

Vastustaja poolt esitatud tabelist (tl 38-48) nähtuvalt viibis kaebaja perioodil

29.06.2012 – 27.08.2012 kambrites, kus WC-ta oli ühe kinnipeetava kohta alla 2,5 m2

põrandapinda 2-l päeval ja kambrites, kus põrandapinda oli ühe kinnipeetava kohta alla

3,0 m2 31-l päeval. Kui arvestada sama ajavahemiku kohta kambrite pinda koos WC-ga, siis

saab sama tabeli alusel järeldada, et sellisel juhul kaebaja alla 2,5 m2-se pinnaga kambrites

ühe kinnipeetava kohta ei viibinud ning kambris, kus oli põrandapinda ühe kinnipeetava kohta

alla 3,0 m2 viibis kaebaja sel juhul 17-l päeval.

Perioodil 18.09.2012 – 24.05.2013 viibis kaebaja kambrites, kus WC-ta oli ühe kinnipeetava

kohta alla 2,5 m2 põrandapinda 75-l päeval ja kambrites, kus põrandapinda oli ühe

kinnipeetava kohta alla 3,0 m2 121-l päeval. Kui arvestada sama ajavahemiku kohta kambrite

pinda koos WC-ga, siis saab sama tabeli alusel järeldada, et sellisel juhul kaebaja alla 2,5 m 2-

se pinnaga kambrites ühe kinnipeetava kohta ei viibinud ning kambris, kus oli põrandapinda

ühe kinnipeetava kohta alla 3,0 m2 viibis kaebaja sel juhul 102-l päeval.

Perioodil 02.10.2013 – 28.05.2014 viibis kaebaja kambrites, kus WC-ta oli ühe kinnipeetava

kohta alla 2,5 m2 põrandapinda 47-l päeval ja kambrites, kus põrandapinda oli ühe

kinnipeetava kohta alla 3,0 m2 56-l päeval. Kui arvestada sama ajavahemiku kohta kambrite

pinda koos WC-ga, siis saab sama tabeli alusel järeldada, et sellisel juhul kaebaja alla 2,5

m2-se pinnaga kambrites ühe kinnipeetava kohta ei viibinud ning kambris, kus oli

põrandapinda ühe kinnipeetava kohta alla 3,0 m2 viibis kaebaja sel juhul 47-l päeval.

Mis puudutab küsimust, kas EIK praktika nõuab WC pinna kambri pindala sisse arvestamist

või mitte, siis EIK praktika kohaselt aktsepteeritakse kinnipeetava isiku isikliku ruumina

kambri pindala ning seal viibivate kinnipeetavate arvu jagatist (vt nt otsus asjas Jirsak

vs Tšehhi). Riigikohtu halduskolleegiumi 09.12.2015. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-42-15 on

samas märgitud, et kuigi EIK on vanglakambri põrandapinna kaasuste asjaolusid vahel

refereerinud tualettruumi pindala arvesse võtmata (nt asi nr 36059/12: Bordenciu/Rumeenia,

pd 9–17), on ta teistes asjades jällegi arvestanud kambripinda koos tualetiga (nt asi

nr 44753/12: Gégény/Ungari, pd 6; 29334/11: Lutsenko/Ukraina, p 117). Sageli on EIK riive

intensiivsuse hindamisel rõhutanud ka seda, et vaadeldud isiklik ruum on hõlmanud ka WC

ning mööblialust pinda, ning käsitlenud riivet selle võrra intensiivsemana (nr 43589/02:

Salakhutdinov/Venemaa, p 72; 30112/04: Petrenko/Venemaa, p 39). EIK praktikast ei tulene

aga, et ilma tualettruumi pindala ja mööblialust põrandat arvesse võtmata peab kinnipeetava

käsutuses igal juhul olema põrandapinda vähemalt 3 m2 või et soovitavalt võiks seda olla

vähemalt 4 m2. Sellist kohustust ei tulene ka Eesti õigusaktidest. Eeltoodust võib järeldada, et

ka WC alust pinda ei pea alati kambri üldpinnast maha arvama.

20. Kuigi käesoleva asja lahendamisel saab ka vastustaja poolt viidatud ja kuni 31.12.2013

kehtinud VSkE § 6 lg-t 6 iseenesest kohaldada, ei tähenda see aga, et A. Meinarti

hüvitamiskaebuse saaks üksnes sellele sättele tuginedes tervikuna rahuldamata jätta ja seda

eriti kambri põrandapinna küsimuses olukorras, kus kaebaja oli vahistatu ja pidi vahistatu

staatusest tingituna (VangS § 90) viibima kambris 23 tundi ööpäevas. RVastS § 7 lg 1 ja § 9

lg 1 alusel kuulub hüvitamisele õigusvastaselt tekitatud kahju. Eelpoolviidatud 09.12.2015. a

lahendis märkis ka Riigikohus, et nende sätete alusel ei kuulu hüvitamisele üksnes riigisisese

õiguse rikkumisega tekitatud kahju. Ka ratifitseeritud välisleping võib isikule luua kohtus

kaitstava subjektiivse õiguse, kui välislepinguga korraldatakse riigisiseseid suhteid ja seda

pole vaja konkretiseerida Eesti õigusega (kolleegiumi 20. detsembri 2002. a otsus asjas nr 3-

3-1-58-02, p 11). Eesti seaduse või määruse ning ratifitseeritud välislepingu vastuolu korral

kohustab PS § 123 lg 2 kohtuid jätma seaduse või määruse kohaldamata ning halduse

tegevuse kooskõla riigisisese õigusega ei anna veel garantiid tegevuse õiguspärasuse suhtes.

VSkE § 6 lg 6 v. r osas märkis Riigikohus, et see säte nägi ette vaid põrandapinna

alampiiri, mitte ülempiiri, millest enamat kinnipeetavad ühelgi juhul nõuda poleks saanud ja

lisaks VSkE-le pidid vanglad arvestama muid õigusnorme, sh PS §e 10 ja 18 ning EIÕK art-t

3, mis võisid sõltuvalt kinnipidamise asjaoludest kohustada tagama suuremat põrandapinda

(vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus asjas nr 3-4-1-9-14, p 41).

Seepärast ei eeldanud EIK praktika arvestamine põrandapinna kaasustes Riigikohtu

hinnangul VSkE § 6 lg 6 v. r kohaldamata jätmist. EIÕK art 3 sätestab aga piinamise ning

ebainimliku ja alandava kohtlemise ja karistamise keelu ning selle kohaldamispraktikat tuleb

arvestada PS §s 10 nimetatud inimväärikuse põhimõtte ning § 18 lgs 1 sätestatud inimväärika

kohtlemise põhiõiguse tõlgendamisel. Riigikohus viitas ka sellele, et RVastS § 7 lg 21 teine

lause näeb muu hulgas ette õiguse nõuda kahju hüvitamist isikule, kellel on õigus esitada

EIK-le individuaalkaebus asjas, mis on sarnane niisugusele asjale, milles EIK on rahuldanud

individuaalkaebuse, juhul kui EIÕK-s sätestatud õigusi rikuti oluliselt ning isikul puuduvad

muud võimalused oma õiguste taastamiseks.

21. Eeltoodut arvestades tuleb kambri põrandapinna suuruse määramisel arvestada lisaks

siseriiklikule õigusele ka EIK poolt esile toodud kriteeriumeid. EIK on nimelt leidnud, et

mitme kinnipeetavaga kambris on soovitav minimaalne põrandapind 4 m2 isiku kohta (otsus

asjas nr 429/12: Tunis/Eesti, p 44). EIK praktika kohaselt on soovitav minimaalne

põrandapind kambris ühe kinnipeetava kohta seega 4 m² ning juhul, kui põrandapinda on

isiku kohta vähem kui 3 m², tuleb ülerahvastatust pidada sedavõrd tõsiseks, et selline olukord

iseenesest kujutab EIÕK art 3 rikkumist (nt 19.03.2013. a otsus asjas Blejuşcă vs. Rumeenia

(avaldus nr 7910/10), p 41; 10.01.2012. a otsus asjas Ananyev jt vs. Venemaa (avaldused nr

42525/07 ja 60800/08), p 145; 11.02.2010. a otsus asjas Salakhutdinov vs. Venemaa (avaldus

nr 43589/02), p 66).

22. Riigikohtu halduskolleegium on oma 09.12.2015. a lahendis asjas nr 3-3-1-42-15 (p 19)

samuti märkinud, et olenemata isiku vahistatu staatusest ei ole alust tema kambripinna

vähesusest tulenevat hüvitamiskaebust rahuldada osas, kui isikule oli kambris tagatud

isiklikku ruumi 3-4 m2 ja tema elutingimusi ei raskendanud muud ebakohased

olmetingimused kambris. Kuna nimetatud olukorda ei pidanud Riigikohus kinnipeetava

inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, siis saab käesoleval juhul perioodide 29.06.2012 –

27.08.2012, 18.09.2012 – 24.05.2013 ja 02.10.2013 – 28.05.2014 osas kaebaja

inimväärikust alandavaks pidada neid ajavahemikke, kui kaebaja pidi viibima praktiliselt

ööpäevaringselt kambris, kus tal oli isiklikku ruumi alla 3 m2.

23. Mis puudutab konkreetses asjas hüvitise määramist, siis teeb kohus mittevaralise kahju

hüvitise suuruse kindlaksmääramisel individuaalse otsuse, mis tagab õiglase hüvitise,

arvestades sealjuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume

(Riigikohtu halduskolleegiumi 10.10.2013. a otsus nr 3-3-1-38-13, p 21 ja seal viidatud

kohtupraktika). Kahju ulatuse otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid

arvestades ja diskretsiooni alusel (Riigikohtu 30.01.2012. a otsus nr 3-3-1-78-11, p 15).

Kohtul ei ole keelatud kõrvale kalduda ka EIK praktikas väljamõistetud hüvitiste suurustest,

sest mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teeb ka EIK individuaalse otsuse

(Riigikohtu halduskolleegiumi 05.03.2014. a otsus nr 3-3-1-10-14, p 12.1).

EIK on oma kohtupraktikas samuti märkinud, et „EIK on täiesti rahul, kui riik, mis on

kehtestanud õiguskaitsevahendi hüvitise andmiseks, mõistab välja summasid, mis hoolimata

sellest, et need on väiksemad EIK poolt välja mõistetud summadest, ei ole ebamõistlikud,

tingimusel, et riigisisesed otsused, mis peavad olema kooskõlas õigustraditsiooni ja

elatustasemega selles riigis, tehakse kiiresti, need on põhjendatud ja need täidetakse

viivitamata“ (EIK 07.05.2013. a otsus asjas Mets vs. Eesti, avaldus nr 38967/10, p 31).

24. Ringkonnakohus peab eeltoodust tulenevalt mõistlikuks ja kohaseks summaks, mis

viidatud ja kaebaja jaoks ilmselt inimväärikust alandavate kambritingimustega tekitatud

mittevaralise kahju hüvitisena tuleb Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja mõista, 500 eurot.

25. Vastustaja apellatsioonkaebuses esitatud väited selle kohta, et Eesti riik on pärast 2013. a

astunud samme siseriikliku õiguse EIK praktikaga kooskõlla viimiseks annavad samuti

tunnistust sellest, et ka vastustaja ise nendib, et siseriiklik õigus ei olnud EIK praktikaga

kooskõlas.

Kuigi vastustaja on viidanud vanglate ruumikitsikusele suure kinnipeetavate arvu tõttu, ei saa

sellest järeldada, et vastustaja ei ole kaebaja õigusi rikkunud. Riigikohus on 10.09.2009. a

otsuses asjas nr 3-3-1-24-09 p-s 9 märkinud, et majanduslike faktoritega ei saa õiguslikult

põhjendada seaduses imperatiivselt sätestatud normide järgimata jätmist. Asjaolu, et Eesti riik

on pärast 2013. a astunud samme siseriikliku õiguse EIK praktikaga kooskõlla viimiseks, ei

muuda toimunud rikkumist olematuks.

Ringkonnakohus nõustub vastustaja väitega inimõiguste dünaamilise arengu kohta, sest ka

näiteks Eesti kohtupraktika on ajas muutuv ja arenev. Küll aga ei nõustu ringkonnakohus

vastustaja seisukohaga, et õiguspärane halduspraktika saab muutuda õigusvastaseks alles

rikkumise tuvastamisel. Ringkonnakohus märgib, et rikkumise tuvastamisel annab kohus

hinnangu tagantjärgi juba toimunud situatsioonile ning kui tuvastatakse rikkumine, siis see

tähendab, et juba vaidlusaluse sündmuse toimumise ajal oli tegemist õigusvastase olukorraga.

Ka kambri suurust puudutavates EIK lahendites 2013. a järgnevast perioodist on hinnatud

kinnipidamistingimuste lubatavust varasemal ajal. Asjaolu, et kinnipeetavate kambri suuruste

osas tehtud EIK lahendid ei määratlenud konkreetselt ära seda, milline on minimaalne

põrandapind, mis ühe kinnipeetava kohta tuleb tagada, ei tähenda, et rikkumist ei olnud.

Tiina Pappel

/allkirjastatud digitaalselt/

Madis Ernits

/allkirjastatud digitaalselt/

Maili Lokk

/allkirjastatud digitaalselt/