3-14-50642/52 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Agu Timmi, Tiina Pappel ja Madis Ernits

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

16.02.2016, Tartu

Haldusasja number

3-14-50642

Haldusasi

Roman Gorodivski kaebus Politsei- ja Piirivalveameti

Valga

arestimaja

nõuetele

mittevastavate

kinnipidamistingimustega tekitatud kahju hüvitamiseks

summas 600 eurot perioodidel 17.05.2011-24.05.2011,

29.05.2012-05.06.2012 ja 08.10.2013-22.10.2013

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 11.12.2014. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Roman Gorodivski apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Roman Gorodivski

Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet

RESOLUTSIOON

1. Tagastada kaebaja poolt esitatud apellatsioonkaebuse lisa, s.o Tartu

Halduskohtu 11.12.2014. a otsus.

2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 11.12.2014. a otsus

muutmata.

3. Kanda kaebajale välja mõistetud summa Natus Vincere Õigusbüroo OÜ

arveldusarvele nr EE452200221061395973.

4. Jätta kaebaja menetluskulud (riigilõiv) apellatsiooniastmes Eesti Vabariigi

kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast, s.o hiljemalt 17.03.2016 (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kaebaja viibis 17.05.2011 kuni 24.05.2011, 29.05.2012 kuni 05.06.2012 ja 08.10.2013

kuni 22.10.2013 Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) Lõuna prefektuuri Valga arestimajas.

2. Valga arestimajas viibitud ajal paiknes kaebaja järgmiselt:

- kambris nr 3 perioodil 17.05-24.05.2011;

- kambris nr 6 perioodil 29.05-05.06.2012;

- kambris nr 7 perioodil 08.10-22.10.2013.

3.

27.04.2014 esitas kaebaja Tartu Halduskohtule hiljem kohtuistungitel täiendatud kaebuse

(I kd, tl 2-5), milles nõudis PPA-lt Valga arestimaja kinnipidamistingimustega tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamist summas 600 eurot. Kaebuse kohaselt hoiti kaebajat perioodidel

17.05.2011-24.05.2011, 29.05.2012-05.06.2012 ja 08.10.2013-22.10.2013 kokku 31 päeva

jooksul Valga arestimajas inimväärikust alandavates tingimustes.

Kaebuse kohaselt puudus arestimajas jalutusboks ning kaebajal ei olnud soovi korral võimalik

viibida vähemalt tund aega värskes õhus. Lisaks puudusid kambrites tool ja laud, mistõttu pidi

kaebaja sööma, jooma, kirjutama, lugema ning hoolitsema isikliku hügieeni eest voodi peal.

Kaebaja väidetel puudus Valga arestimaja kambris nr 3 aken ja kunstlik valgustus oli niivõrd

nõrk, et ei saanud lugeda ega kirjutada, kuna silmad hakkasid valutama ja kipitama.

Arestimaja kambrites nr 6 ja 7 olid aknad klaasplokkidest. Kaebaja viitas, et haldusasjas nr 3-

06-294 mõõdeti kambris, kus oli samuti klaasplokkidest aken, et 150W võimsusega

elektripirni kasutamisel jäi keskmine valgustatus kambrites 100 luksi piirdesse. Lugemiseks,

kirjutamiseks või riiete hooldamiseks on vajalik valgustatus vähemalt 400 luksi. Kaebaja

väidete kohaselt alandas kaebaja inimväärikust, et ta pidi WC-d kasutama kambrikaaslaste

juuresolekul, kuna puudus eraldatus kambrist ja WC oli lahtine. Kaebaja väidetel eraldas WC-

d ülejäänud kambrist ainult 75 cm kõrgune sein. Kirjeldatud WC kohal tuli pesta ka oma

hambaid ja nägu, kuna kambris puudus kraanikauss ja soe vesi. Kaebaja väidetel viibis ta

Valga arestimajas kambrites, kus oli tal isiklikku ruumi alla 3 m2, mis on kaebaja hinnangul

Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika järgi Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse

konventsiooni (EIÕK) artikkel 3 rikkumine. 10.11.2014 ja 27.11.2014 toimunud

kohtuistungitel (II kd, protokoll tl 13, 25-28) leidis kaebaja, et mööbel ja tualett tuleb

isiklikuks kasutamiseks oleva vaba pinna leidmiseks kambri üldpinnast maha arvutada.

Kaebaja lisas täiendavalt, et kambrites nr 3 ja 6 ei vastanud voodi mõõdud nõuetele. Kaebaja

pidi seetõttu magama põrandal ja seeläbi kannatama.

4. Vastustaja vaidles halduskohtule esitatud vastuses (I kd, tl 68p-69p) kaebusele vastu.

5. Tartu Halduskohus rahuldas 11.12.2014. a otsusega (II kd, tl 29-32) kaebuse osaliselt ja

mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja hüvitise 264 eurot.

Halduskohus märkis, et poolte vahel puudub vaidlus selles, et Valga arestimaja kambris 3

puudus aken. Halduskohus leidis, et inimeste kinnihoidmine aknata ruumis on vastuolus

VangS § 90 lg-ga 4 koosmõjus § 45 lg-ga 1 ja seega õigusvastane. ASkE v.r § 10 lg 1 p-de 2 ja

3 järgi kuulusid kambri sisustusse laud ja istekoht igale kinnipeetavale. Vastustaja ei vaidle

vastu, et sellel perioodil kambrites nr 3, 6 ja 7 puudus laud ja istekoht. Halduskohus leidis, et

eeltooduga on tuvastatud, et kaebaja viibis 8 päeva kambris nr 3, milles õigusvastaselt puudus

aken ja laud. Halduskohus selgitas, et erinevalt varasemast regulatsioonist ei ole laua ja tooli

puudumine kambris alates 24.10.2011 õigusvastane. Kohuslikuna kuuluvad kambri sisustusse

vaid ühe- või kahekordsed voodid. Kõik muud esemed kuuluvad kambri sisustusse kehtiva

ASkE § 13 lg 1 p-de 2-8 kohaselt vaid võimaluse korral. Seega ei nõustunud halduskohus

kaebaja väitega, et nende esemete olemasolu kambris on ka pärast 24.10.2011 kohustuslik.

Halduskohus märkis, et kambrites nr 6 ja 7 viibis kaebaja üksi ja põrandapinda mõlemas

kambris oli 7,1 m2. Kambri nr 3, milles viibis lisaks kaebajale üks kuni kaks kinnipeetavat,

pindala oli 11,4 m2. Perioodil 29.05.2013 – 05.06.2012 ja 08.10.2013 – 22.10.2013 viibis

kaebaja seal üksi. Halduskohus leidis, et põrandapinna suurus oli ühe inimese kohta

vaidlusalustel perioodidel kõikides kambrites nõuetekohane.

Halduskohus märkis, et ASkE v.r § 10 lg 1 p-st 7 ja ASkE § 13 lg 1 p-st 7 tulenevalt kuulub

kambri sisustusse võimaluse korral WC. ASkE ega VangS ei sätesta aga seda, millistele

nõuetele WC vastama peab. Kambrites nr 6 ja 7 oli kaebaja üksi. Halduskohus leidis, et seega

ei rikutud kaebaja privaatsust WC kasutamisel. Halduskohus ei nõustunud kaebaja väitega, et

kaebaja privaatsust rikkus asjaolu, et ametnikud said ukse või toiduluugi kaudu näha ruumi,

kus oli WC. Vastavalt VangS § 90 lg-s 4 ja § 156 lg-s 2 sätestatule peab olema tagatud

vahistatu pidev visuaalne või elektrooniline jälgimine. Halduskohus märkis, et Riigikohtu

halduskolleegiumi 17.11.2008. a otsuse nr 3-3-1-54-08 kohaselt on selline nõue sätestatud

eelkõige vahistatu enda julgeoleku tagamiseks ja on eesmärgiga proportsionaalne. Seega saab

kaebaja ebamugavusi selles osas käsitleda arestimajas kinnipidamisega paratamatult

kaasnevate ebamugavustena.

Halduskohtu hinnangul ei olnud eluliselt usutav, et kuigi kaebaja oli teadlik võimalusest

viibida tund aega värskes õhus, siis ei ole kaebaja kordagi 31 päeva jooksul soovinud seda

võimalust kasutada. Halduskohus märkis, et vastustaja esitatud töö arvestuse raamatute

väljavõtetest ei nähtu, et sinna oleks kantud isikud, kes soovisid jalutada ning vastustaja on

kinnitanud, et jalutuskambris käimisi seal fikseeritud ei ole. Halduskohtu hinnangul ei olnud

eluliselt usutav, et perioodil, mil arestimajas viibis 15-19 inimest, soovis värske õhu kambrit

kasutada maksimaalselt kaks kinnipeetavat päevas ning mõnel päeval ei kasutatud seda üldse.

Halduskohus asus seisukohale, et antud küsimuses lasus tõendamiskoormis HKMS § 59 lg-st

1 tulenevalt vastustajal, kuna kaebajal puudub sisuline võimalus vastava asjaolu

tõendamiseks. Halduskohus selgitas, et kui seaduse või määrusega on ettenähtud nii

haldusorgani kohustus kui ka isiku subjektiivne õigus ning selle õiguse kasutamise soov on

poolte vahel vaieldav, siis peab haldusorgan tõendama, et isik ei soovinud oma õigust

kasutada. Kui arestimaja tööarvestuse raamatus puudub märge, et kinnipeetu ei soovinud

jalutada ning esitatud tõendite pinnalt ei ole usutav, et raamatusse kanti kõik isikud, kes

soovisid jalutada või et tõepoolest kõik soovijad jalutada said, siis luges halduskohus

tõendatuks, et kaebaja soovis oma õigust kasutada, kuid tal polnud võimalik seda teha.

Halduskohus leidis, et tunnistaja ütlused ei ole asjas piisavaks vastupidiseks tõendiks, kuna on

selge, et kaebaja ei puutunud kogu arestimajas viibimise ajal kokku ainult ühe ametnikuga.

Seega asus halduskohus seisukohale, et asjas ei ole tõendatud, et kaebajale oleks pakutud

võimalust jalutuskambri kasutamiseks. Eelnevale tuginedes luges halduskohus tõendatuks, et

vastustaja rikkus Valga arestimajas viibitud ajal VangS § 93 lg-st 5 ning ASkE v.r § 31 p-st 4

ja ASkE § 31 lg-st 2 tulenevat õigust.

Halduskohtu hinnangul ei ole kaebaja tõendanud, et Valga arestimajas olid voodid kitsad ja

lühikesed. Õiguskantsler ei ole kolmel kontrollkäigul maininud, et Valga arestimajas selline

puudus esineks. Halduskohtu hinnangul tuleb võimalikke voodi kasutamisest tingitud

ebamugavusi käesoleval juhul lugeda arestimajas kinnipidamisega paratamatult kaasnevateks

ebamugavusteks.

Halduskohus märkis, et käesolevas haldusasjas on tuvastatud, et kaebaja pidi viibima 8 päeva

õigusvastase sisustusega kambris ning kõigi 31 päeva vältel arestimajas ilma võimaluseta

viibida värskes õhus. Halduskohtu hinnangul ei saa laua puudumine alandada kaebaja

inimväärikust ka kogumis teiste kinnipidamistingimustega. Samas asus halduskohus

seisukohale, et akna puudumine kambris on niisugune rikkumine, mis mitmeid päevi kestva

kinnipidamise korral võib ületada selle raskusastme, mis eristab haldusorgani lihtsalt

õigusvastast tegevust inimväärikuse alandamisest. Halduskohus leidis, et vabas õhus

viibimise õigusest kaebaja ilma jätmine on tema õiguste niivõrd tõsine rikkumine, mida saab

pidada väärikuse alandamiseks riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 mõttes ka siis, kui

muud olmetingimused vastasid nõuetele. Vahistatule on see sageli ainuke võimalus viibida

väljaspool oma kambrit, mistõttu saab halduskohtu hinnangul sellest õigusest ilmajätmise

korral eeldada isiku kannatusi. Halduskohus võttis arvesse, et need 31 päeva ei olnud

järjestikku, vaid kolmes perioodis. Seega pidas halduskohus õiglaseks hüvitiseks perioodi

17.05.2011-24.05.2011 (8 päeva) eest 10 eurot päevas, kuna lisaks jalutusvõimaluse

puudumisele puudus kambris ka aken. Perioodide 29.05.2012-05.06.2012 ja 08.10.2013-

22.10.2013 (kokku 23 päeva) eest pidas halduskohus õiglaseks hüvitiseks 8 eurot päevas.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6.

11.01.2015 esitas kaebaja apellatsioonkaebuse (II kd, tl 40-44p), milles palub tühistada

Tartu Halduskohtu 11.12.2014. a otsus ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus täies

ulatuses.

Kaebaja märkis, et ta viibis 31 päeva kambris, kus põrandapind oli väiksem kui 3 m²

kinnipeetava kohta. EIK on tuvastanud EIÕK art 3 rikkumise olenemata muudest asjaoludest,

kui kinnipeetava isiklik ruum jääb alla 3 m2. Apellatsioonkaebusest nähtub, et kaebaja

hinnangul kuulub isikliku ruumi arvutamisel kambri pindalast maha arvamisele mööbliga

kaetud pind. Seega tuleb halduskohtu otsus tühistada EIÕK art 3 ebaõige ja väära

kohaldamise tõttu. Lisaks leidis kaebaja, et olukorda, kus kaebaja on sunnitud kasutama

avatud WC-d kaaskinnipeetavate juuresolekul, tuleb hinnata inimväärikust alandavaks.

7.

02.03.2015 saabus Tartu Ringkonnakohtusse kaebaja taotlus (II kd, tl 54, tõlge tl 56),

milles ta palub kanda vastavalt kokkuleppele õigusbürooga hüvitis Natus Vincere Õigusbüroo

OÜ arveldusarvele.

8. Vastustaja palub oma ringkonnakohtule esitatud vastuses (II kd, tl 58-59) jätta

apellatsioonkaebus rahuldamata.

Vastustaja märkis täiendavalt, et Riigikohtu halduskolleegium on 17.06.2010. a otsuses nr

331-95-09 märkinud, et EIK on korduvalt leidnud, et vaheseinata tualeti kasutamine ei ole

iseenesest kinnipeetava inimväärikust alandav. Tualettruumi avatust on EIK võtnud arvesse

ühe komponendina asjaolude kogumist, mille alusel kohus on hinnanud, kas kinnipidamise

tingimused kambris ületavad minimaalse raskusastme, et tegemist oleks isiku väärikust

alandava kohtlemisega. Vastustaja märkis, et kõnealuses kohtuasjas leidis Riigikohus, et

arvestades, et kaebaja viibis kambris üksi, ei saa seda olukorda hinnata inimväärikust

alandavaks.

Lisaks märkis vastustaja, et kaebaja on isikliku ruumi mõistet tõlgendanud ekslikult, olles

seisukohal, et selle arvutamiseks tuleb kambri pindalast maha arvata mööbliga kaetud

põrandapind. EIK 09.01.2014. a otsusest asjas nr 5747/10 Jevšnik vs Sloveenia nähtuvalt

arvestab EIK kinnipeetava isiklikku ruumi lahutades kambri pindalast tualettruumi pindala

ning jagades saadud tulemuse kambris viibivate kinnipeetavate arvuga. Arvestades, et WC-

nurga pindala on umbes 1 m2, siis oli Valga arestimaja kambris nr 3 kaebajale isiklikku ruumi

3,55,2 m2 ning kambrites nr 6 ja 7 6,1 m2. Seega leidis vastustaja, et isikliku ruumi suurus oli

EIK arvutusmeetodit kasutades piisav.

9.

14.04.2015 saabus Tartu Ringkonnakohtusse kaebaja täiendav seisukoht (II kd, tl 65-68),

milles kaebaja märkis täiendavalt, et kambrites nr 6 ja 7 rikkus kaebaja privaatsust see, et

ametnikud nägid, kuidas ta WC-d kasutab.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Halduskohtu

11.12.2014. a otsus muutmata.

11. Ringkonnakohus teeb esmalt kindlaks vaidluse eseme apellatsiooniastmes (I), seejärel

käsitleb riigivastutusnõude eeldusi (II), hindab kahjuhüvitise suurust (III) ning lahendab

viimaks apellatsioonkaebuse, taotlused ja menetluskulude küsimuse (IV).

I

12. Kaebaja palub apellatsioonkaebuses tühistada Tartu Halduskohtu 11.12.2014. a otsus ja

teha uus otsus, millega rahuldada tema nõue täies ulatuses. Kuivõrd halduskohtu otsus oli

kaebaja jaoks osaliselt soodne, siis eeldab ringkonnakohus, et kaebaja ei ole rahul välja

mõistetud hüvitise suurusega ning kaebaja soovib vaidlustada halduskohtu otsust osas, milles

halduskohus jättis kahju hüvitamise nõude rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjendustes

kaebaja poolt esitatud vastuväited halduskohtu otsusele puudutavad suuresti kahjunõude

aluseid. Eeltoodut arvestades kontrollib ringkonnakohus käesolevas asjas nii kahjunõude alust

kui ka suurust.

13. Kokkuvõtvalt luges halduskohus õigusvastaseks ja inimväärikust alandavaks perioodil

17.05.2011-24.05.2011 kaebajale värskes õhus viibimise mittevõimaldamise ja Valga

arestimaja kambri nr 3 tingimused seonduvalt laua, tooli ning akna puudumisega. Perioodidel

29.05.2012-05.06.2012 ja 08.10.2013-22.10.2013 luges halduskohus õigusvastaseks kaebajale

värskes õhus viibimise mittevõimaldamise. Kuna kaebaja ei ole apellatsioonkaebuses esitanud

vastuväiteid halduskohtu otsusele seonduvalt nõuetele mittevastavate vooditega, siis nende

asjaolude üle apellatsiooniastmes vaidlust ei ole.

14. Eeltoodust tulenevalt on apellatsiooniastmes vaidlus kaebajal kahju tekkimise üle

järgmistel alustel: kambris liikumiseks piisava põrandapinna puudumine ja WC eraldamatus

kambrist.

II

15. Esmalt käsitleb ringkonnakohus RVastS § 7 lgst 1 ja § 9 lgst 1 tuleneva mittevaralise

kahju hüvitamise nõude eeldusi.

16. RVastS § 7 lg 1 järgi võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase

tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui

kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud

viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 järgi võib füüsiline isik nõuda

mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise,

vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea

nime teotamise korral. RVastS §-des 3, 4 ja 6 on sätestatud vastavalt haldusakti kehtetuks

tunnistamise nõue, toimingu lõpetamise nõue ning haldusakti andmise või toimingu

sooritamise nõue. Eelnevast tulenevalt on väärikuse alandamisega tekitatud mittevaralise

kahju hüvitamise nõude eeldused järgmised: 1) avaliku võimu kandja, 2) avalik-õiguslik suhe,

3) avaliku võimu kandja tegevuse õigusvastasus, 4) kannatanu on füüsiline isik, 5) väärikuse

alandamine, 6) avaliku võimu kandja tegevuse süülisus ning 7) kahju ei olnud võimalik

vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise

või taastamisega.

17. Pooled vaidlevad eelkõige avaliku võimu kandja tegevuse õigusvastasuse ning kaebaja

väärikuse alandamise üle. Ringkonnakohus peatub esmalt PPA tegevuse õigusvastasuse

küsimusel. Seejuures tuleb esmalt lähtuda riigisisesest õigusest, eelkõige ASkE-st. Perioodi

17.05.2011-24.05.2011 osas tuleb lähtuda siseministri 08.01.2008. a määrusega nr 3 vastu

võetud ja kuni 24.10.2011 kehtinud ASkE-st ning perioodide 29.05.2012-05.06.2012 ja

08.10.2013-22.10.2013 osas kehtivast ASkE-st. ASkE v.r § 9 lg 3 ja ASkE § 12 lg 3 kohaselt

peab kinnipeetul kambris olema vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Lisaks riigisisesele õigusele

tuleb arvestada ka Eestile siduvaid välislepinguid, eelkõige EIÕK-d. Riigikohus on hiljuti

selgitanud: „Ka ratifitseeritud välisleping võib isikule luua kohtus kaitstava subjektiivse

õiguse, kui välislepinguga korraldatakse riigisiseseid suhteid ja seda pole vaja konkretiseerida

Eesti õigusega (…). Eesti seaduse või määruse ning ratifitseeritud välislepingu vastuolu korral

kohustab PS § 123 lg 2 kohtuid jätma seaduse või määruse kohaldamata. Halduse tegevuse

kooskõla riigisisese õigusega ei anna seega garantiid tegevuse õiguspärasuse suhtes. (…)

Riigisiseselt kehtis vaidlusalusel ajavahemikul VSkE § 6 lg 6 v.r, mis nägi kinnipeetavale

kambris ette vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. (…) Lisaks VSkE-le pidid vanglad arvestama

muid õigusnorme, sh PS §e 10 ja 18 ning EIÕK art-t 3, mis võisid sõltuvalt kinnipidamise

asjaoludest kohustada tagama suuremat põrandapinda (…). Seepärast ei eelda EIK praktika

arvestamine nn põrandapinna kaasustes VSkE § 6 lg 6 v.r kohaldamata jätmist“ (RKHKo

09.12.2015, 3-3-1-42-15, pd 1011). Ringkonnakohus on seisukohal, et Riigikohtu seisukoht

on kohaldatav ka ASkE puhul. Kaebaja kambri tingimuste õiguspärasuse hindamisel tuleb

niisiis lähtuda nii ASkE v.r § 9 lg-st 3 ja ASkE § 12 lg-st 3 kui ka PS §-dest 10 ja 18 ning

EIÕK artst 3 ning viimasele EIK poolt antud tõlgendustest. Kuna PS § 18 ja EIÕK art 3

tagavad väärikuse alandamise keelu, siis on juhul, kui tegemist on väärikust alandavate

tingimustega, tegemist ka vangla õigusvastase tegevusega.

18. EIÕK art 3 tõlgenduste osas on EIK leidnud, et mitme kinnipeetavaga kambris on

soovitav minimaalne põrandapind 4 m2 isiku kohta (EIKo 19.12.2013, 429/12 – Tunis vs.

Eesti, p 44). Asjades, kus isiklik ruum jääb vahemikku 3 kuni 4 m2, saab EIÕK art 3

rikkumisega olla tegemist vaid juhul, kui isiku olukorda raskendasid muud puudused,

iseäranis seoses värskes õhus jalutamise võimalusega, juurdepääsuga loomulikule valgusele

või värskele õhule, ventilatsiooni või küttega, tualettruumi kasutamise privaatsusega või

põhiliste sanitaar- ja hügieeninõuetega (nt EIKo 10.01.2012, 42525/07 ja 60800/08 – Ananyev

jt vs. Venemaa, p 149; 05.04.2012, 8968/08 – Jirsák vs. Tšehhi, p 64; 12.03.2015, 7334/13 –

Muršić vs. Horvaatia, p 57). Samas on EIK leidnud, et ka 3 m2-st väiksema kambripinna

mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused,

kui on tagatud liikumisvabadus vangla või osakonna piires, võimalus viibida väljaspool

kambrit ning kinnipidamisasutuse üldine nõuetekohasus (nt EIKo 17.10.2013, 9967/06 –

Belyayev vs. Venemaa, pd 33–36; 06.02.2014, 2689/12 – Semikhvostov vs. Venemaa, p 79;

12.03.2015, 7334/13 – Muršić vs. Horvaatia, p 56). Kuigi EIK on vanglakambri põrandapinna

kaasuste asjaolusid vahel refereerinud tualettruumi pindala arvesse võtmata (nt EIKo

22.09.2015, 36059/12 – Bordeniciu vs. Rumeenia, pd 9–17), on ta teistes asjades arvestanud

kambripinda koos tualetiga (nt EIKo 16.07.2015, 44753/12 – Gégény vs. Ungari, pd 6;

11.06.2015, 29334/11 – Lutsenko vs. Ukraina, p 117). Sageli on EIK riive intensiivsuse

hindamisel rõhutanud ka seda, et vaadeldud isiklik ruum on hõlmanud ka WC ning

mööblialust pinda, ning käsitlenud riivet selle võrra intensiivsemana (EIKo 11.02.2010,

43589/02 – Salakhutdinov vs. Venemaa, p 72; 20.01.2011, 30112/04 – Petrenko vs. Venemaa,

p 39). Riigikohus on hiljutises otsuses jätnud lahtiseks, kas ka tualettruumi alune pind tuleb

kambri pindalast maha arvata või mitte (RKHKo 09.12.2015, 3-3-1-42-15, p-d 17 ja 21).

Ringkonnakohus juhib siinkohal tähelepanu sellele, et kaebaja väidetel eraldas WC-d

kambrist vaid 75 cm kõrgune müür. Vastustaja ei ole sellele vastu vaielnud ning on

kohtuistungil kinnitanud, et WC ühel küljel on ees piire ja teisest küljest on see avatud (II kd,

kohtuistungi protokoll, tl 2p). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kirjeldatud olukorras WC

eraldiseisev ruum ning sellisel juhul ei kuulu WC alune põrandapind kambri üldpinnast

mahaarvamisele.

19. Asjas puudub vaidlus selle üle, et kaebaja viibis Valga arestimajas ajavahemikul

17.05.2011-24.05.2011 kambris nr 3, kus hoiti vaidlusalusel perioodil kahte kuni kolme

kinnipeetut, ning ajavahemikel 29.05.2012-05.06.2012 ja 08.10.2013-22.10.2013 viibis

kaebaja vastavalt kambris nr 6 ja 7 üksinda (I kd, tl 69). Seega oli ühele kinnipeetule tagatud

kambris nr 3 põrandapinda perioodil 17.05.2011-24.05.2011 3,8 m2 (11,4:3) kuni 5,7 m2

(11,4:2). Kambris nr 6 ja 7 oli kaebajal põrandapinda 7,1 m2. Siseriikliku õiguse järgi olid

kõik perioodid seega õiguspärased, kuna kaebajale oli tagatud kõikidel perioodidel üle 2,5 m2

põrandapinda. Riigikohtu järgi saab väärikust alandavaks RVastS § 9 lg 1 mõttes pidada isiku

selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme

(RKHKo 15.03.2010, 33193-09, p 11). Kambrites nr 6 ja 7 oli kaebajal põrandapinda üle EIK

soovitusliku määra ning seega ei ole perioodidel 29.05.2012-05.06.2012 ja 08.10.2013-

22.10.2013 kaebaja inimväärikust alandatud. Kuigi kambris nr 3 jäi kaebaja käsutuses olnud

pind kohati alla EIK soovitusliku määra, s.o 4 m2, ei pea ringkonnakohus seda siiski väärikust

alandavaks. EIK praktikast ei nähtu ringkonnakohtu hinnangul üheselt, et ülejäänud

eelnimetatud tingimused tingiksid vältimatult teistsuguse hinnangu, juhul kui kinni peetava

isiku käsutuses on 3–3,99 m2 ruumi. Käesoleval juhul tuleb ringkonnakohtu hinnangul

arvestada ka sellega, et kaebaja viibis sellistes oludes, kus tal oli põrandapinda 3,8 m2, vaid

mõni päev 8 päeva pikkusest perioodist.

20. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega, mis puudutavad Valga

arestimaja kambrites asuva WC eraldamatust ega pea vajalikuks neid korrata. Kuigi

ringkonnakohus möönab, et tualeti kasutamisel privaatsus sisuliselt puudus ning WC oli

ülejäänud kambrist korralikult eraldamata, kuna WC-nurk oli eraldatud muust kambrist vaid

75 cm kõrguse müüriga, s.t tegemist ei olnud uksega suletava kinnise ruumiga, siis on eelnev

käsitletav arestimajas kinnipidamisega paratamatult kaasneva ebameeldivusena.

Ringkonnakohus võtab muuhulgas arvesse ka seda, et kaebaja pidi viibima eelpool nimetatud

tingimustes kolmel erineval ajavahemikul kokku vaid 31 päeva ja seda aastaste vahede järel.

III

21. Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus väljamõistetava hüvitise suurust.

22. Halduskohus rahuldas kaebaja kaebuse osaliselt ning mõistis PPA-lt tema kasuks välja

hüvitise 264 eurot. Vastustaja hüvitise suurust vaidlustanud ei ole. Kaebaja

apellatsioonkaebusest nähtuvalt ei ole kaebaja rahul hüvitise suurusega ja taotleb tema

kaebuse rahuldamist täies ulatuses, s.o summas 600 eurot. Mittevaralise kahju tekitamise eest

väljamõistetava hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teeb kohus individuaalse otsuse, mis

tagab õiglase hüvitise, arvestades sealjuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud

kriteeriume (RKHKo 10.10.2013, 3-3-1-38-13, p 21 ja seal viidatud kohtupraktika). Kahju

ulatuse otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades ja

kaalutlusõiguse alusel (RKHKo 30.01.2012, 3-3-1-78-11, p 15). EIK on märkinud, et „EIK on

täiesti rahul, kui riik, mis on kehtestanud õiguskaitsevahendi hüvitise andmiseks, mõistab

välja summasid, mis hoolimata sellest, et need on väiksemad EIK poolt välja mõistetud

summadest, ei ole ebamõistlikud, tingimusel, et riigisisesed otsused, mis peavad olema

kooskõlas õigustraditsiooni ja elatustasemega selles riigis, tehakse kiiresti, need on

põhjendatud ja need täidetakse viivitamata“ (EIKo 07.05.2013, 38967/10 – Mets vs. Eesti,

p 31).

23. Halduskohus on mittevaralise kahju suuruse kindlaksmääramisel lähtunud inimväärikust

alandavates tingimustes viibimise päevade arvust, leides, et õiglaseks hüvitiseks on 10 eurot

iga päeva eest kambris nr 3 õigusvastase sisustusega kambris, ilma aknata ja ilma võimaluseta

viibida värskes õhus ning 8 eurot iga päeva eest perioodidel kambrites nr 6 ja 7 ilma

võimaluseta viibida värskes õhus. Riigikohtu praktika kohaselt on kannatanu alandava

kohtlemise kestus oluline, kuid siiski vaid üks hüvitise määramisel arvestatav aspekt.

Seepärast ei saa kohus tuletada senisest hüvitise määramise praktikast jäiku päevamäärasid ja

arvutada hüvitisi pelgalt aritmeetiliste tehete alusel (RKHKo 09.12.2015, 3-3-1-42-15, p 25).

Arvestades Riigikohtu eelnevat seisukohta ja kaebaja inimväärikust alandava kohtlemise

kestust, s.o kokku 31 päeva, siis on halduskohtu poolt määratud hüvitis summas 264 eurot

piisav kompensatsioon kaebaja õiguste rikkumise eest.

IV

24. Eeltoodud põhjendustel jääb kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu

Halduskohtu 11.12.2014. a otsus muutmata.

25. Kaebaja poolt esitatud apellatsioonkaebuse lisa, s.o Tartu Halduskohtu 11.12.2014. a

otsus seitsmel leheküljel tuleb tagastada, kuna viidatud dokument on juba käesoleva

haldusasja toimikus olemas (II kd, tl 29-32).

26. Kaebaja on taotlenud vastustajalt väljamõistetava kahjuhüvitise kandmist Natus Vincere

Õigusbüroo OÜ arveldusarvele nr EE452200221061395973 (II kd, tl 54, tõlge tl 56).

Kohtupraktikas on leitud, et kohtuotsuse alusel kinnipeetava kasuks vanglalt väljamõistetavad

summad on käsitatavad muude kinnipeetavale laekuvate summadena VangS § 44 lg 1

tähenduses (RKHKo 08.01.2009, 3-3-1-86-06, p 16) ning kinnipidamisasutuses viibival isikul

on õigus käsutada haldusorganilt välja mõistetavat mittevaralise kahju hüvitist ja näidata,

kellele ja millisele arvelduskontole see tuleks kanda ning VangS § 44 ei piira vastavat

käsutusõigust (RKHKo 10.10.2013, 3313813, p 24). Eelnevast juhinduvalt rahuldab

ringkonnakohus kaebaja taotluse.

27. Tulenevalt HKMS § 108 lg-st 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude väljamõistmist kaebajalt, mistõttu puudub vajadus

selles osas seisukoha võtmiseks. Kaebaja on olnud apellatsioonkaebuse esitamisel

menetlusabi jätkuvuse korras riigilõivu tasumisest vabastatud. Seega jäävad vastavalt HKMS

§ 118 lg-le 3 kaebaja menetluskulud (riigilõiv) Eesti Vabariigi kanda.

Agu Timmi

Tiina Pappel

Madis Ernits

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/