3-14-52796/23 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Agu Timmi, Madis Ernits, Tiina Pappel

Määruse tegemise aeg ja koht

15.02.2016, Tartu

Haldusasja number

3-14-52796

Haldusasi

Vitali Moissejevi (end. Botševar) kaebus Tallinna

Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks summas

3900

eurot

seonduvalt

ebainimlike

kinnipidamistingimustega

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 11.11.2015. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Tallinna Vangla apellatsioonkaebus

V. Moissejevi apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Vitali Moissejev (end. Botševar)

Esindaja v-adv Denis Piskunov

Vastustaja Tallinna Vangla

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Halduskohtu 11.11.2015. a otsus ning lõpetada haldusasja menetlus.

2. Tagastada V. Moissejevi apellatsioonkaebus.

3. Jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

teatavakstegemisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla registreeris 09.01.2014 Vitali Moissejevi kahju hüvitamise nõude,

milles viimane leidis, et teda hoiti Tallinna Vanglas tingimustes, mis põhjustasid talle

kannatusi nagu ahistatuse tunne, nõrkus alakoormusest, psüühiline stress ja erinevad

hirmud, perioodil 02.02.2011-13.09.2011 ja 05.04.2013-10.2013. V. Moissejevi väitel

hoiti teda nimetatud perioodi jooksul erinevates kambrites, kus ei olnud ühe

kinnipeetava jaoks ette nähtud enam kui 2,5 m² kambripinda. V. Moissejev lisas, et

Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on korduvalt otsustanud, et ühe kinnipeetava kohta

peab olema kambripinda vähemalt 3 m² ja arvestada tuleb seda, et ta viibis kitsastes

tingimustes pikema aja vältel. Tallinna Vangla registreeris 05.03.2014 puuduste

kõrvaldamise avalduse, milles V. Moissejev täpsustas, et ahistatuse tunne oli tal kogu

ajal vältel, kuna viibides kambris, kus on peale tema veel viis inimest, tuleb pidevalt

jälgida, et kellegagi ei tekiks füüsilist kontakti. Lisaks oli kambris pidevalt õhupuudus.

V. Moissejev lisas, et nõrkus alakoormusest tekkis sellest, et kambris oli võimatu

liikuda, mistõttu tekkisid tal seljavalud ja teadvuse kaotused. V. Moissejev märgib, et

pöördus selles asjas meditsiinitöötaja vastuvõtule. Samuti võimaldati talle üksnes

tunniajane jalutuskäik 15 m² suuruses jalutusaias. V. Moissejevi väitel tekkis tal

psüühiline stress, kuna kitsastes oludes viibimise tagajärjel tekkis tal depressioon ja

unepuudus. Sellega seonduvalt pöördus ta psühhiaatri poole. Erinevad hirmud

tekkisid, kuna ta kartis, et ruumi puuduse tõttu võivad tekkida omavahelised

konfliktid. Seega esines tal pidev närvipinge ning ta oli kergesti ehmuv. Määratava

hüvitise suuruse osas tugines V. Moissejev EIK lahenditele.

2. Tallinna Vangla jättis 28.10.2014. a vastusega kahju hüvitamise taotlusele

esitatud kahju hüvitamise nõude läbi vaatamata osas, mis puudutas ajavahemikku

02.02.2011-14.02.2011 ning muus osas rahuldamata. Tallinna Vangla leidis, et

ajavahemikul 02.02.2011-14.02.2011 ei viibinud V. Moissejev Tallinna Vanglas. Muus

osas leidis Tallinna Vangla, et kambris pidi iga kinnipeetava kohta olema vähemalt 2,5

m² põrandapinda, millel võivad paikneda ka kambri sisustuse kohustuslikud

elemendid. Nõuetekohases suuruses põrandapind oli V. Moissejevile kogu vaidlusaluse

perioodi jooksul tagatud. Tallinna Vangla hinnangul ei tulene EIK praktikast üheselt, et

isiku paigutamine kambrisse, kus tal on kasutada ruumi alla 3 m², on igal juhul

inimväärikust alandav. Seonduvalt V. Moissejevi poolt välja toodud väidetega hirmu,

alakoormusest tingitud nõrkuse, tervisehädade ning õhupuudusega asus Tallinna

Vangla seisukohale, et kuivõrd Tallinna Vangla ei ole V. Moissejevi suhtes käitunud

õigusvastaselt, puudub põhjuslik seos vangla tegevuse ja väidetavalt tekkinud

mittevaralise kahju osas.

3. V. Moissejevi esindaja, vandeadvokaat Denis Piskunov esitas 13.11.2014 Tartu

Halduskohtule kaebuse, milles ta palus välja mõista 3900 euro suurune hüvitis Tallinna

Vanglalt V. Moissejevi kasuks seonduvalt nõuetele mittevastavate kinnipidamistingimustega

ning viivise seadusjärgses määras põhinõudest alates kaebuse esitamisest kuni põhinõude

rahuldamiseni. Kaebuse kohaselt viibis V. Moissejev Tallinna Vanglas kokku 13 kuud

ajavahemikel 01.02.2011-13.09.2011 ja 05.04.2013-05.10.2013 nõuetele mittevastavates

kinnipidamistingimustes. Kaebajat vaevasid stress ja hingeline ahastus ning pidev

liikumispuudus ja abitustunne. Kaebaja märkis, et Tallinna Vangla 6-kohalistes kambrites oli

vaba pinda vähem kui 1,5 m² inimese kohta, arvestades maha mööbli ja inventari alla jääva

ruumi. Kaebaja tõi välja, et ka vähestes suuremates kambrites ei ületa põrandapind 4 m² ühe

inimese kohta. Ka Tallinna Vangla kinnipeetavatele mõeldud nn vanas osas, kus on erineva

suurusega kambrid, on isiklik ruum alla 3 m² inimese kohta. Lisaks rõhutas kaebaja asjaolu, et

seal asuvad tualetid koridoris, on üldkasutatavad ning ajal, mil uksed on lukustatud, võib

tualetti pääsemiseks ooteaeg olla tund või rohkem ning vahistatute kambrites ja

kinnipeetavate ootekambrites olid uksed lukustatud 23 tundi ööpäevas. Kõigile on päevas ette

nähtud 1-tunnine jalutuskäik boksis, mille suurus jääb alla 15 m² ja mida jagatakse kõigi

kambrikaaslastega. Veel tõi kaebaja välja järgmised puudused: riideid tuli pesta ja kuivatada

kambris, mistõttu oli seal niiske ja seintel esines hallitust, millest võib järeldada, et

ventilatsioon oli puudulik; kambrite kunstlik valgustus ei vastanud vangistusseaduse (VangS)

§ 45 lg-s 1 sätestatud nõuetele ja vähene valgus kurnas silmi; isikliku hügieeni eest

hoolitsemiseks võimaldati 20-minutiline duširuumi külastus nädalas ja seda olukorras, kus

kambrites oli ainult külm vesi. Kaebaja viitas lisaks EIK praktikale kinnipeetavate

põrandapinna suuruse osas ning Piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või

karistamise tõkestamise Euroopa Komitee raportile. Kaebaja lisas, et oli kuni Tunis vs. Eesti

kohtulahendist teadlikuks saamiseni eksitusse viidud ning ta pidas kannatusi ja

ebameeldivusi, mis talle osaks said, paratamatult vangistusega kaasnevateks. Kaebaja palus

hüvitise suuruse hindamisel lähtuda EIK praktikast ja Riigikohtu asjakohastest lahenditest.

4. Tartu Halduskohus tagastas 12.12.2014. a määrusega haldusasjas nr 3-14-52796 esitatud

kaebuse osas, mis puudutas ajavahemikku 01.02.2011-14.02.2011 ning võttis ülejäänud osas

kaebuse menetlusse.

5. Tartu Halduskohus jättis 11.11.2015. a otsusega V. Moissejevi kaebuse läbi vaatamata osas,

mis puudutas kahju hüvitamise nõuet seoses kambrite lukustamise kestuse, jalutuskäigu

kestuse ja tingimuste, riiete pesemise ja kuivatamise tingimuste, kambrite niiskuse ja

valgustatuse ning duši ja tualeti kasutamise võimaldamisega. Ülejäänud osas rahuldas

halduskohus esitatud kaebuse osaliselt ning mõistis Tallinna Vanglalt V. Moissejevi kasuks

välja mittevaralise kahju hüvitise summas 190 eurot. Menetluskulud jättis kohus poolte endi

kanda. Otsuse põhjendused:

1) Halduskohus leidis, et osas, mis puudutas kambrite lukustamise kestust, jalutuskäigu

kestust ja tingimusi, riiete pesemise ja kuivatamise tingimusi, kambrite niiskust ja valgustatust

ning duši ja tualeti kasutamise võimaldamist oli kaebajal läbimata kohustuslik kohtueelne

menetlus, mistõttu kuulus vastustaja taotlus nimetatud osas kaebuse läbi vaatamata jätmiseks

rahuldamisele halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) §-de 121 lg 1 p 4 ja § 151 lg 1 p 1

alusel.

2) Kohus tuvastas, et perioodil 15.02.2011-13.05.2011 ja 05.04.2013-05.10.2013 viibis

V. Moissejev vahistatu staatuses ning 13.05.2011-13.09.2011 kinnipeetava staatuses. Kaebaja

viibis perioodil 09.06.2011-13.09.2011 avatud sektsioonis, kus kambrite uksed olid avatud

alates äratusest kuni öörahuni ning sel ajal oli kaebajal võimalik soovi korral liikuda ja viibida

ka väljaspool kambrit. Ülejäänud perioodil oli kaebaja paigutatud suletud sektsiooni.

3) Halduskohus asus seisukohale, et tualettruumi pinda ei saa käesoleva vaidluse kontekstis

arvata kambripinna hulka, kuivõrd tualettruumi ei saa arvestada igapäevaseks elutegevuseks,

sh liikumiseks kasutatava ruumina. Samuti ei tule halduskohtu hinnangul võtta kambripinna

piisavuse kindlakstegemisel arvesse mööblit. Halduskohus tegi kindlaks, et vaidlusalusel

perioodil viibis kaebaja 7 päeva olukorras, kus ühele isikule oli kambri põrandapinda vähem

kui 2,5 m². Seega oli kaebaja osas rikutud siseriiklikest õigusaktidest tulenevaid nõudeid.

Lisaks viibis kaebaja 112 päeva olukorras, kus talle oli tagatud vähemalt 3 m² põrandapinda.

Selles osas ei pidanud halduskohus vangla tegevust õigusvastaseks. Vaidlusalusest perioodist

275 päeva viibis kaebaja olukorras, kus ühele isikule oli põrandapinda rohkem kui 2,5 m²,

kuid vähem kui 3 m². Nimetatud perioodist 95 päeva viibis V. Moissejev avatud sektsioonis

ning selles osas ei olnud vangla tegevus õigusvastane.

4) Seega leidis halduskohus, et perioodide osas, mil kaebaja viibis 7 päeva alla 2,5 m² pinnal

kinnipeetava kohta ning 180 päeva kinnise sektsiooni kambrites, kus pinda kinnipeetava kohta

oli 2,5-2,99 m², oli vangla tegevus õigusvastane ning sellised tingimused alandasid kaebaja

väärikust. Kohus märkis lisaks, et nimetatud perioodidel viibis kaebaja 23h ööpäevas

lukustatud kambrites. Halduskohus pidas põhjendatuks mõista Tallinna Vanglalt kaebaja

kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise summas 190 eurot 180 päeva eest, mil kaebaja viibis

olukorras, kus kambripinda ühe isiku kohta oli vähem kui 3 m². Esitatud viivise nõude jättis

halduskohus rahuldamata ning menetluskulud poolte endi kanda.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

6. Tallinna Vangla esitas 10.12.2015 apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu

Halduskohtu 11.11.2015. a otsus ning lõpetada haldusasja menetlus tulenevalt kaebetähtaja

rikkumisest või tühistada Tartu Halduskohtu 11.11.2015. a otsus osas, millega kohus rahuldas

V. Moissejevi kaebuse osaliselt ja mõistis Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja hüvitise

summas 190 eurot mittevaralise kahju tekitamise eest ning teha asjas uus otsus, millega jätta

V. Moissejevi kaebus täies ulatuses rahuldamata ja kaebaja menetluskulud tema enda kanda.

Vastustaja leiab, et kaebus on halduskohtule esitatud mittetähtaegselt. Kuivõrd vanglale

esitatud puuduste kõrvaldamise avaldus on registreeritud 05.03.2014, oleks kaebaja pidanud

kaebusega halduskohtu poole pöörduma hiljemalt 05.06.2014, kuid kaebaja on kaebuse

halduskohtule esitanud alles 12.11.2014. Lisaks esitas vastustaja ka sisulised põhjendused.

Tallinna Vangla leiab, et kohus on ebaõigesti arvestanud põrandapinna arvutamisel kambri

üldpindalast maha WC-aluse pindala. Samas ei selgunud kohtuotsusest, miks ei arvestanud

kohus mööbli alust pindala kambri üldpindalast maha. Vastustaja leiab, et V. Moissejevile oli

kõigil Tallinna Vanglas viibitud päevadel tagatud vähemalt 2,58 m² põrandapinda, mistõttu

täitis vangla siseriiklikus õiguses kehtestatud nõuet. Vastustaja märgib, et kohus on arvestanud

EIK praktikat valikuliselt ja jätnud arvestamata olulised seisukohad, mis välistavad võimaluse

lugeda alla 3 m² põrandapinda isiku kohta kambris automaatselt Euroopa Inimõiguste

Konventsiooni (EIÕK) art 3 rikkumiseks. Lisaks on vastustaja seisukohal, et halduskohus ei

võtnud arvesse asjaolu, et kaebaja ei ole kasutanud esmaseid õiguskaitsevahendeid kahju

ärahoidmiseks ega selle vähendamiseks. Samuti leiab Tallinna Vangla, et halduskohus ei ole

arvesse võtnud inimõiguste dünaamilist iseloomu ning õiguspärane halduspraktika saab

muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel. Lisaks juhib Tallinna Vangla tähelepanu

asjaolule, et Eesti riik on alates EIK seisukohtade teadasaamisest astunud konkreetseid

samme, et viia kehtiv õigus EIK praktikaga kooskõlla.

7. V. Moissejevi esindaja, vandeadvokaat Denis Piskunov esitas 10.12.2015

apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Halduskohtu 11.11.2015. a otsus ning uue

otsusega rahuldada kaebus või alternatiivselt saata asi tagasi halduskohtule uueks

läbivaatamiseks. Kaebaja palub jätta menetluskulud vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse

põhjenduste kohaselt ei ole halduskohus hüvitise suuruse määramisel võtnud arvesse EIK

praktikat (eelkõige Tunis vs. Eesti) ning on jätnud tähelepanuta Riigikohtu praktika

mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus

3313813). Halduskohus ei ole põhjendanud, miks on mõistetud hüvitis oluliselt väiksem EIK

praktikas väljamõistetust. Kaebaja hinnangul oleks õiglane hüvitise suurus 10 eurot päevas.

Lisaks märgib kaebaja, et halduskohus on asunud ekslikule seisukohale viivise nõude

rahuldamata jätmise osas ning jätnud menetluskulud põhjendamatult välja mõistmata.

8. V. Moissejevi esindaja, vandeadvokaat Denis Piskunov esitas 28.12.2015 vastuse

apellatsioonkaebusele ja seisukoha kaebuse tähtaegsuse küsimuses. Kaebaja leiab, et

kaebus halduskohtule on esitatud tähtaegselt, mistõttu ei ole kaebuse esitamise tähtaja

ennistamise avalduse esitamine vajalik. Kaebaja märgib, et HKMS § 47 lg 3 ja riigivastutuse

seaduse (RVastS) § 18 lg 2 vahel on vastuolu, mis tuleks ilmselt lahendada HKMS sätete

ülimuslikkust tunnistades. Seega oli kaebajal halduskohtusse pöördumiseks aega kuni

05.05.2015. Lisaks leiab kaebaja, et ka RVastS § 18 lg-st 2 lähtudes on kaebus esitatud

tähtaegselt. Nimetatud säte kehtib ka juhul, kui haldusorgan lahendab taotluse hilinenult.

Kuivõrd vastustaja lahendas taotluse 28.10.2014, oli 12.11.2014 esitatud kaebus tähtaegne.

Vastuseks Tallinna Vangla apellatsioonkaebusele märgib kaebaja, et ei nõustu vastustaja

seisukohaga põrandapinna suuruse arvutamise osas. Kaebaja hinnangul on nii EIK kui ka

Tartu Halduskohus oma praktikas põhjendatult jätnud WC-aluse põrandapinna kambri

põrandapinna suuruse arvestamisel välja. Kaebaja märgib, viitega Riigikohtu

halduskolleegiumi lahendile 3-3-1-42-15, et Tallinna Vangla tegevus oli õigusvastane.

Samuti ei välista õigusvastasust ka see, et riik on astunud samme kinnipidamistingimuste

parendamiseks. Kaebaja lisab, et tema varasem pöördumine ja esmaste õiguskaitsevahendite

kasutamine ei oleks aidanud kaebajal kahju ära hoida või vähendada, kuna vanglal on piiratud

võimalused ülerahvastatuse probleemi lahendamiseks.

9. Tallinna Vangla esitas 12.01.2016 seisukoha kaebuse tähtaegsuse ning tähtaja

ennistamise võimalikkuse osas. Kaebuse tähtaegsuse osas jääb Tallinna Vangla esitatud

apellatsioonkaebuse punktides 6-8 esitatud seisukohtade juurde, leides, et kaebus

halduskohtule on esitatud tähtaega rikkudes. Tallinna Vangla lisab, et kuivõrd talle

teadaolevalt ei ole kaebaja tähtaja ennistamise taotlust esitanud, puudus kaebajal mõjuv

põhjus kaebuse esitamiseks tähtaega rikkudes ning tähtaja ennistamine ei oleks põhjendatud.

10. V. Moissejevi esindaja, vandeadvokaat Denis Piskunov esitas 01.02.2016

ringkonnakohtule avalduse menetluskulude kindlaksmääramiseks. Avalduse põhjenduste

kohaselt on esindaja kaebuse esitajale osutanud õigusabi seoses kaebuse ettevalmistamise ja

isiku esindamisega halduskohtumenetluses 2 tunni ulatuses, kokku summas 276 eurot.

11. Tallinna Vangla esitas 09.02.2016. a seisukoha menetluskulude nõude osas. Tallinna

Vangla märgib, et talle jääb ebaselgeks, millise teenuse osutamise eest soovib kaebaja

esindaja menetluskulude väljamõistmist, kuivõrd arved on esitatud õigusabiteenuse osutamise

eest apellatsioonimenetluses, kuid esitatud taotluses soovitakse menetluskulude välja

mõistmist seonduvalt esimese astme menetlusega. Vastustaja palub arvesse võtta Tartu

Halduskohtu seisukohta haldusasjas nr 3-14-52447 menetluskulude väljamõistmise osas.

Samuti leiab vastustaja, et menetluskulu nõue on põhjendamatult suur. Tallinna Vangla

märgib, et kaebaja esindaja kaebus ning apellatsioonkaebus on sisuliselt identsed kõigi teiste

analoogsetes haldusasjades koostatud kaebuste ja apellatsioonkaebustega. Tallinna Vangla

palub jätta kaebaja esindaja taotlus menetluskulude väljamõistmiseks rahuldamata ning jätta

menetluskulud kaebaja enda kanda.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

12. Ringkonnakohus leiab, et Tallinna Vangla apellatsioonkaebuse alusel tuleb Tartu

Halduskohtu 11.11.2015. a otsus tühistada ning haldusasja menetlus lõpetada. V. Moissejevi

apellatsioonkaebus tuleb tagastada.

13. Ringkonnakohus võtab esmalt seisukoha haldusasja menetluse lõpetamise ja V. Moissejevi

apellatsioonkaebuse tagastamise küsimuses (I) ning otsustab seejärel menetluskulude jaotuse

(II).

I

14. Esitatud apellatsioonkaebuses taotleb Tallinna Vangla menetluse lõpetamist käesolevas

haldusasjas ning Tartu Halduskohtu 11.11.2015. a otsuse tühistamist, kuivõrd kaebaja on

pöördunud kaebusega Tartu Halduskohtu poole menetlustähtaega rikkudes. Seega kontrollib

ringkonnakohus esmalt, kas halduskohus on V. Moissejevi hüvitamiskaebuse õigesti

menetlusse võtnud.

15. Asja materjalidest nähtuvalt on Tallinna Vangla registreerinud kaebaja poolt esitatud kahju

hüvitamise nõude 09.01.2014 ning on seejärel registreerinud 05.03.2014 puuduste

kõrvaldamise taotluse. Kaebuse halduskohtusse on kaebaja esitanud 13.11.2014 (koostamise

kuupäevana märgitud 12.11.2014).

16. Hüvitamiskaebusega halduskohtusse pöördumisel näeb VangS § 1¹ lg 8 ette, et vangla

tekitatud kahju hüvitamiseks on kinnipeetaval või vahistatul õigus halduskohtu poole

pöörduda tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud RVastS-is sätestatud

korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata

või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. RVastS § 18 lg-st 1 tuleneb vanglale 2kuuline tähtaeg

taotluse lahendamiseks. Kohtupraktikas on sedastatud, et VangS § 1¹ lg-s 8 toodud kohtueelse

menetluse läbimise järgselt kohtusse pöördumisele kehtib RVastS § 18 lg-st 2 tulenev

30päevane kohtusse pöördumise tähtaeg. RVastS § 18 lg 2 reguleerib kohtusse pöördumist ka

taotluse tähtaegselt lahendamata jätmise korral (Riigikohtu 08.10.2008. a määrus nr 3314108,

p 9; 04.06.2013. a määrus nr 3-3-1-86-12, p 11). Seega peab kinnipeetav või vahistatu

kohtusse pöörduma hiljemalt 30 päeva jooksul vanglale esitatud taotluse läbivaatamiseks

ettenähtud 2-kuulise tähtaja möödumisest. Kaebajal oli kohustus esitada halduskohtule

kaebus, arvestades vanglale esitatud kahju hüvitamise nõudes puuduste kõrvaldamist (vastav

avaldus on registreeritud 05.03.2014), hiljemalt 04.06.2014, kuid kaebaja on kaebuse

halduskohtusse esitanud alles 13.11.2014. Seega on V. Moissejev esitanud hüvitamiskaebuse

halduskohtule mittetähtaegselt. Kaebuses ei ole kaebaja tähtaja ennistamise taotlust esitanud.

Ringkonnakohus andis 17.12.2015. a määrusega (tl 87-88) kaebajale võimaluse esitada

ringkonnakohtule kaebuse esitamise tähtaja ennistamise põhjendatud taotlus hiljemalt

04.01.2016. Kaebaja esindaja sai dokumendi kätte 18.12.2015 (tl 91). Kaebaja esindaja,

vandeadvokaat Denis Piskunov esitas 28.12.2015 ringkonnakohtule vastuse

apellatsioonkaebusele ning seisukoha tähtaegsuse osas. Kaebaja leidis, et kuivõrd kaebus

halduskohtule on esitatud tähtaegselt, ei ole vajalik kaebuse esitamise tähtaja ennistamise

taotluse esitamine. Tulenevalt HKMS § 71 lg-st 1, kui menetlusosaline lasi mööda seaduses

sätestatud menetlustähtaja, ennistab kohus tähtaja menetlusosalise avalduse alusel, kui

menetlusosaline ei saanud tähtaega järgida mõjuval põhjusel. Kuigi ringkonnakohus andis

kaebajale võimaluse taotleda kaebuse esitamise tähtaja ennistamist, esitamaks ennistamise

aluseks olevad asjaolud ja nende põhistuse, ei pidanud kaebaja vajalikuks ringkonnakohtule

taotlust esitada, mistõttu ei ole ringkonnakohtule teada põhjused, mis takistasid kaebajal

esitada kaebust halduskohtule tähtaegselt. Kuna kaebus on esitatud halduskohtusse

mittetähtaegselt, siis on halduskohus võtnud V. Moissejevi kaebuse ebaõigesti menetlusse ja

teinud otsuse mittelubatava kaebuse suhtes.

17. HKMS § 200 p 5 kohaselt on ringkonnakohtul apellatsioonkaebuse lahendamisel õigus

tühistada määrusega halduskohtu otsus osaliselt või täielikult ja jätta kaebus läbi vaatamata

või lõpetada asja menetlus. HKMS § 152 lg 1 p 2 kohaselt lõpetab kohus määrusega

menetluse kaebetähtaja ületamise korral vastavalt käesoleva seadustiku § 124 lg-le 2. HKMS

§ 124 lg 2 kohaselt kohus lõpetab määrusega asja menetluse, kui kaebus on esitatud tähtaega

rikkudes ja tähtaeg ei kuulu ennistamisele. HKMS § 155 lg 3 ls 1 kohaselt kui kaebuse jätab

läbi vaatamata või menetluse lõpetab kõrgema astme kohus, tühistab ta ühtlasi määrusega

alama astme kohtu lahendi. Kuna Tartu Halduskohus on menetlenud tähtaja rikkumisega

esitatud kaebust, siis rahuldab ringkonnakohus Tallinna Vangla taotluse ning lõpetab

haldusasja menetluse ja tühistab halduskohtu otsuse. Kuna haldusasja menetluse lõpetamise

tõttu ei ole ringkonnakohtul võimalik kaebaja apellatsioonkaebust ka selles esitatud väidete

õigsust eeldades ilmselgelt rahuldada, tagastab ringkonnakohus HKMS § 187 lg 3 p 5 alusel

V. Moissejevi apellatsioonkaebuse. HKMS § 187 lg 3 p 5 kohaselt apellatsioonkaebus

tagastatakse, kui apellatsioonkaebuses esitatud väidete õigsust eeldades ei saaks

apellatsioonkaebust ilmselgelt rahuldada.

II

18. Kaebaja esindaja esitas 01.02.2016 avalduse menetluskulude kindlaksmääramiseks ning

vastustajalt kaebaja kasuks väljamõistmiseks. HKMS § 108 lg 4 kohaselt kannab kaebaja

menetluskulud kaebuse läbi vaatamata jätmise ja menetluse lõpetamise korral, kui samas

paragrahvis ei sätestata teisiti. HKMS § 108 näeb menetluse lõpetamise korral sellise erandi

ette üksnes lg-s 6, mille kohaselt kannab vastustaja menetluskulud siis, kui asjas lõpetatakse

menetlus HKMS § 152 lg 1 p 4 (kaebuses vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud,

nõutav haldusakt on antud või toiming tehtud) alusel. Kuna käesolevas asjas vastav säte

menetluse lõpetamise alusena kohaldamisele ei kuulu, kannab asjas peale tagastatava

riigilõivu muud menetluskulud kaebaja ise ja ringkonnakohtul puudub alus 01.02.2016

esitatud menetluskulude nimekirjas märgitud õigusabikulusid Tallinna Vanglalt kaebaja

kasuks välja mõista.

19. HKMS § 104 lg 5 p 4 kohaselt tasutud riigilõiv tagastatakse, kui kohus lõpetab menetluse

HKMS § 152 lg 1 p 2 või p 4 alusel. Tartu Halduskohus vabastas 12.12.2014. a määrusega

kaebaja täies ulatuses riigilõivu tasumise kohustusest. Kuivõrd kaebaja apellatsioonkaebust ei

ole võetud ringkonnakohtu menetlusse, ei ole kaebaja ka esitatud apellatsioonkaebuselt

riigilõivu tasunud. Tallinna Vangla oli apellatsiooniastmes riigilõivu tasumisest HKMS § 104

lg 10 alusel vabastatud. Eeltoodut arvestades puudub alus antud osas menetluskulude

jaotamiseks. Seega jäävad kokkuvõtlikult poolte menetluskulud poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Agu Timmi

/allkirjastatud digitaalselt/

Madis Ernits

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiina Pappel