2-11-30515/46 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Viivi Tomson, Triin Uusen-Nacke, Üllar Roostoja

Otsuse tegemise aeg ja koht

15. veebruar 2016, Tartu

Tsiviilasja number

2-11-30515

Tsiviilasi

L.P. hagi AS Mivar-Viva vastu kutsehaigusega tekitatud

varalise kahju hüvitamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

10 149,66 eurot

75 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 18. juuni 2015 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS Mivar-Viva apellatsioonkaebus

L.P. vastuapellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

26. jaanuar 2016

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja): AS Mivar-Viva (rk: 10033087), esindaja

Tarmo-Tanel Padrik

Vastuapellatsioonkaebuse

esitaja

(hageja):

L.P.

(ik: XXXXXXXXX), esindaja advokaat Henn Koduvere ja

nõustaja Erich Poll

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 18. juuni 2015 otsus AS-lt Mivar-Viva L.P. kasuks välja

mõistetud ühekordse hüvitise 38 721,61 euro ning igakuise hüvitise 836,54 euro suuruse

(ja selle indekseerimises RPKS § 26 lg-s 6 sätestatud indeksiga); kahju 2620,80 euro

väljamõistmise; viivise määra ja sissenõutavaks muutunud viivise 6506,07 euro suuruse

ning menetluskulude jaotuse osas.

2. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.

3. Lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt:

”3.1. Rahuldada L.P. hagi AS Mivar-Viva vastu kutsehaigusega tekitatud kahju

väljamõistmiseks osaliselt ning mõista AS-lt Mivar-Viva L.P. kasuks välja ühekordne

hüvitis ajavahemiku 01.01.2011 kuni 31.12.2015 eest 18 959,94 eurot ja hüvitis alates

01.01.2016 igakuiselt 354,47 eurot.

3.2. Alates 01.01.2016 tuleb igakuiselt väljamõistetav hüvitis 354,47 eurot indekseerida

igal aastal 1. aprillist töötleva tööstuse keskmise brutokuupalga juurdekasvutempoga,

mis avaldatakse Statistikaameti veebilehel www.stat.ee.

3.3. Välja mõista AS-lt Mivar-Viva L.P. kasuks viivis ühekordselt hüvitiselt 18 959,94

euro seisuga 31.12.2015 6325,86 eurot ning alates 01.01.2016 viivis ühekordselt hüvitiselt

18 959,94 eurot VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni hüvitise kohase

täitmiseni.

3.4. Jätta rahuldamata L.P. hagi AS Mivar-Viva vastu kahju 2620,80 euro

väljamõistmiseks.”

4. Rahuldada

AS

Mivar-Viva

apellatsioonkaebus

osaliselt

ning

L.P.

vastuapellatsioonkaebus täielikult.

MENETLUSKULUDE JAOTUS

Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus täielikult poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. L.P. esitas 30.06.2011 maakohtule AS Mivar-Viva vastu hagi kutsehaigusega tekitatud

varalise kahju hüvitamiseks. 23.04.2015 esitatud lõplikes nõuetes palus hageja mõista kostjalt

välja hageja kasuks:

- kutsehaigusest tingitud kahju hüvitis perioodi 01.01.2011–30.04.2015 eest 37 885,05 eurot;

- kutsehaigusest tingitud kahju hüvitis igakuiste maksetena 836,54 eurot alates 01.05.2015 kuni

hageja kutsehaigusest tingitud töövõimetuse püsimiseni. Hüvitisesummat indekseeritakse iga

aasta 1. aprillil riikliku penisonikindlustuse seaduse (RPKS) § 26 lg 6 alusel kinnitatud

indeksiga. Hüvitis arvutatakse ümber vastavalt hageja töövõimetusemäära muutumisele;

- viivis kahjuhüvitise tasumisega viivitamise eest kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja

edasi protsendina põhinõudest (30.04.2015 seisuga moodustas viivis 6110,46 eurot);

- aastatel 2011–2014 tulumaksuvaba miinimumi arvestamise võimaluse kaotamisest tulenev

kahju 2620,80 eurot.

Hageja väidete kohaselt on ta töötanud õmblejana:

- õmblusvabrikus „Võit“ (01.08.1963–13.05.1968, 4,8 aastat);

- teeninduskombinaat „Leola“ moeateljees (01.06.1979–24.09.1982, 3,33 aastat);

- AS Mivar-Viva ning tema õiguseellased TTTK „Mistra“ Viljandi EV ja AS Mistra-Viva

(01.10.1987–21.03.1996, 8,48 aastat).

Perioodi

01.10.1987–01.10.1990

kohta

on

tööraamatus

märgitud

töökohaks

kvaliteedikontrollija, kuid tegelik töö oli vaipade õmblemine. Töö oli väga raske, kuna

kasutatud tolmuste vaipade lõikamine toimus külmal tsementpõrandal põlvili asendis

käsikääridega, kusjuures lõigatav materjal oli paks ja tihe. Tööandja lubas hankida

elektrikäärid, kuid ei teinud seda. Puudus õmblusmasinale sobilik töölaud. Sobivate

töövahendite (elektrikäärid, tööpingid) puudumise tõttu avaldas töö ülemäärast koormust

hageja organismile, sh kätele, sõrmedele, õlgadele, põlvedele, puusale ja seljale. Aastatel 1987–

1991 toimus töö kütmata laoruumis (talvel oli temperatuur 0–2 kraadi, suvel 8–9 kraadi).

Aastatel 1987–1991 oli vaipade lõikamise ja õmblemise tööle täiendavateks töödeks veel

kiupallide puhastamine, parandamine ja pakkimine, mis oli väga tolmune, kätele raske ning

toimus samuti kütmata ruumis.

Perioodil 02.08.1993–21.03.1996 oli tööülesandeks tekkide õmblemine. Töö toimus jällegi

praktiliselt kütmata, tuuletõmbega ja väga tolmuses ruumis ning oli väga pingeline. Müra oli

suur, kõrvaklapid puudusid. Õmblusmasin oli amortiseerunud ja vibreeris tugevalt. Töö oli

raske kätele ja jalgadele. Lauad olid liiga kõrged ja toolid viltused, seega toimus töö

ebanormaalses sundasendis. Tööandja ei olnud organiseerinud võimlemist ega piisavaid

puhkepause. Lõunapaus oli 20 minutit, kui töö võimaldas. Kui agregaati, kus tekke tehti, seisma

ei pandud, siis pausi teha ei saanud. Nädalavahetustel pidi hageja ühe aasta jooksul tegema

lisaks veel vaipade ääristaja tööd.

08.03.1996 tuvastati hagejal kutsehaigus. Kutsehaigus tekkis ja kujunes välja kostja ning kostja

õiguseellaste TTTK „Mistra“ Viljandi EV ja AS Mistra-Viva juures töötamisel. Kergerõivaste

õmbleja töötingimused Õmblusvabrikus „Võit“ olid head. Moeateljees „Leola“ oli tööruumis

aeg-ajalt tuuletõmme (kui suvel kuumade ilmadega hoiti aknaid lahti). Tuuletõmbest sai ilmselt

alguse hageja kaelaradikuliit, kuid kaelaradikuliiti ei loeta kutsehaiguseks ning see ei mõjuta

hageja sõrmede, käte, õlgade ja põlvede olukorda, mis on kutsehaigusest enim kahjustatud.

Hageja oli 26.08.2013 seisukohas nõus oma nõuet kostja vastu 15% ulatuses vähendama.

Kostja rikkus hageja töö korraldamisel järgmisi õigusaktide sätteid, millised rikkumised võisid

olla hageja kutsehaiguste põhjusteks: ENSV töökoodeksi (TK) § 147 lg-d 1, 3; § 148 lg 1;

§ 149 lg 1; § 153 lg-d 1, 2, 3; § 157 lg 1; 162 lg 1. Analoogilised sätted kehtestati 1992. a ka

Eesti Vabariigi töökaitseseaduse §-dega 5; 7; 8; 14 ja 16. Hageja tugineb loetletud sätetele,

TK §-le 166 ning ENSV tsiviilkoodeksi (TsK) §-dele 463; 466; 472 ja 473.

Kostja maksis hagejale tervisekahju hüvitist alates 1996. aastast kuni 2010. a lõpuni. Hüvitise

maksmisel lähtuti asjaolust, et kutsehaigus on tervikuna tekkinud kostja juures töötamisest.

Hagejal on õigus kahjuhüvitise indekseerimisele: kuni 2007. a tarbijahinnaindeksiga ning alates

01.01.2007 töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) §-s 312 sätestatud korras.

Tulumaksuseadusest lähtuvalt ei ole võimalik eelnevate aastate maksuvaba tulu 2015. a

laekumiselt arvestada. Aastatel 2011–2014 tulumaksuvaba miinimumi arvestamise võimaluse

kaotamisest tulenev kahju on 2620,80 eurot.

2. Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja vastuväidete kohaselt peatas kostja hagejale hüvitise

maksmise põhjusel, et kostja ei ole veendunud enda kohustuses maksta vastavat hüvitist, seda

ainuisikuliselt ja hageja nõutud määras. Hageja on teinud tervistkahjustavat tööd pikaajaliselt

ning kutsehaigestumist on mõjutanud kogu nimetatud periood, mitte ainult kostja ja tema

õiguseellaste juures töötatud aeg. Peale kutsehaiguse on hagejal ka teisi haiguseid ning 1987. a

oli hagejal tööga mitteseotud trauma, mis ilmselt samuti muutis organismi töötegurite toimele

vastuvõtlikumaks. Hageja pöördus esimest korda Kutsehaiguste kliinikusse 1990. a, kus talle

tehti ettepanek vältida edasist koormust kätele. Hageja sellest tööandjat ei teavitanud, vaid

töötas kuus aastat sama koormusega edasi. Lisaks tegi hageja peale määratud töö omal

initsiatiivil lisatööd (valmistas susse), mis mõjutas kutsehaiguse süvenemist. Arvestada tuleb

kahju hüvitamise eesmärki, milleks on isiku asetamine olukorda, kus ta oleks olnud, kui kahju

tekitanud asjaolu ei oleks esinenud. Hageja on 68-aastane, tal on peale kutsehaiguse ka mitmeid

teisi haiguseid ja suure tõenäosusega ei oleks ta vanaduspensionärina edasi töötanud, samuti ei

oleks hageja saanud teenida sedavõrd suurt töötasu, kui on hüvitise arvestuses, arvestades, et

õmblustööstuses on palgad keskmisest palgast oluliselt väiksemad.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 18. juuni 2015 otsusega hagi ja mõistis AS-lt Mivar-Viva välja

L.P. kasuks:

- kutsehaiguse ühekordse hüvitise perioodi 1. jaanuar 2011 kuni 31. mai 2015 eest

38 721,61 eurot;

- kutsehaiguse igakuise hüvitise alates 1. juunist 2015. a 836,54 eurot arvestades RPKS § 26

lg 6 alusel kinnitatud indeksit;

- aastatel 2011–2014 tulumaksuvaba miinimumi arvestamise võimaluse kaotamisest tuleneva

kahju 2620,80 eurot;

- viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras, s.o kuni 19. juunini 2015

sissenõutavaks muutununa 6506,07 eurot ja alates 18. juunist 2015 kuni kutsehaiguse hüvitise

tasumiseni või selle tasumata osa kohase täitmiseni.

Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt nähtub hageja esitatud tõenditest usaldusväärselt, et hageja

kutsehaigus kujunes välja eelkõige kostja ja tema õiguseelaste juures töötamisel. Hageja on

põhjendatult osundanud kutsehaiguse menetlemisel fikseeritud olulistele rikkumistele kostja

poolt, mis põhjustasid kutsehaiguse. Kohtu määratud ekspertiisi aktis avaldatud eksperdi

arvamusest nähtub, et betoonpõrandaga, ventileerimata ja suure temperatuurikõikuvusega

ruumis töötamine kiirendas ja soodustas kutsehaiguse väljakujunemist. Eksperdi ütlustest

kohtuistungil järeldub, et kutsekliinikus on tehtud väga põhjalik uuring ning ei ole tuvastatav,

et kutsehaigus tekkis enne 1990. aastat.

Kostja väide, et hageja on kutsehaiguses ka ise süüdi, sest hageja tegi omal initsiatiivil lisatööd

(susse), usaldusväärselt tõendamist ei leidnud. Tunnistaja R.V. kinnitas kohtuistungil, et

ametlikult selline toodang kostjal puudus, kuid arvestades, et möödunud on palju aastaid ja

hageja väitel andis susside tegemise ülesande temale tööd andev meister, ei ole R.V.e ütlused

piisavad, tõendamaks susside mittevalmistamist kostja juures.

Põhjendatud ei ole kostja seisukoht, et hüvitise suurus on piiratud kostja või teiste

õmblusettevõtete või antud tegevusala keskmiste palkadega. Hüvitise arvutamise aluseks on

hageja palgaandmed, kuna nendes väljendub hagejal enne kutsehaiguse tuvastamist olnud

töövõime. See kajastab ka tekitatud kahju suurust, sest kui kutsehaigus poleks töövõimet

kahjustanud, oleks hageja saanud ka edasiselt teenida keskmisest suuremat sissetulekut.

Alates 01.07.2002 kohaldatakse kutsehaiguse või muu tervise kahjustamisega põhjustatud

kahju hüvitamisel võlaõigusseaduse sätteid. Kuna hageja töötas tööandjate juures, kelle kahju

hüvitamise kohustuse täitmise eest kostja võib vastutada, enne 01.07.2002, tuleb asja

lahendamisel võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse

seaduse rakendamise seaduse § 2; § 11 ja § 22 lg 1 järgi kohaldada varem kehtinud seadust,

st tsiviilkoodeksit. Tsiviilkoodeksi järgi lahendati tervisekahjustuse tagajärjel tekkinud kahju

hüvitamise asju lepinguväliselt. Vabariigi Valitsuse 10.06.1992 määrusega nr 172 kinnitatud

„Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse

või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutise kord“ (ajutine kord) kaotas

kehtivuse alates 01.07.2002, kui jõustus võlaõigusseadus, kuid varem toimunud tegudele saab

seda kohaldada. Kannatanu peab TsK § 448 lg 1 järgi tõendama nii kahju tekitaja õigusvastase

käitumise (muu hulgas töökaitsenormide rikkumise), kahju tekkimise kui ka põhjusliku seose

teo ja tagajärje vahel. Süü puudumine on TsK § 448 lg 2 järgi kahju tekitaja tõendada (sellise

hinnangu on andnud Riigikohus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-10). Tõendatud on kostja

töökaitsenormide rikkumised ning põhjuslik seos rikkumiste ja kutsehaiguse kujunemise vahel.

Kostja ei ole süü puudumist tõendanud. Kostja ei ole esitanud selliseid tõendeid, millest kohus

saaks järeldada hageja süüd.

Perioodiliselt makstava tervisekahjuhüvitise indekseerimine on mõistlik ja kooskõlas

menetlusökonoomia põhimõttega. Kahjuhüvitist saab indekseerida indeksiga, mis arvestab

kahjuhüvitise suuruse määramise aluseks olevate asjaolude muutumist. Selliseks indeksiks võib

olla üldise keskmise brutopalga või kahju kannatanud isikuga samal tegevusalal töötavate

isikute keskmise brutopalga muutust kajastav indeks. Kohus peab kohaldama asjakohast

indeksit ja selgitama, millise indeksiga saab hüvitist indekseerida (3-2-1-106-14, p-d 10–12).

Hageja on hüvitist indekseerinud ja asjakohased arvutused kohtule esitanud. Kostja ei ole

hageja indekseerimise põhimõtteid ja arvestust vaidlustanud.

Kui isik kaotab kutsehaiguse tõttu oma töövõimest 60%, on eelduslikult samas ulatuses

vähenenud tema võime saada sissetulekut. Selline eeldus jätab kostjale siiski võimaluse

tõendada, et hageja on kaotanud töö muul põhjusel kui tööandja süül toimunud töövõime

kaotuse või vähenemise tagajärjel. Muu hulgas võib kostja tõendada, et hageja töövõimetus on

kas osaliselt või täielikult põhjustatud tema east (3-2-1-92-03). Kostja ei ole usaldusväärselt

tõendanud, et hageja töövõimetus tuleneb tema east. Kohus ei tuvastanud asjaolusid, et hageja

ei oleks oma east tulenevalt normaalsete töötingimuste korral võimeline töötama oma erialal.

Kohus arvestas ka eksperdi kohtuistungil antud ütlusi, millest järeldub, et hagejal ei ole

diagnoositav üldhaigestumine. Hagejaga toimunud trauma ja muude haiguste teke ei ole seotud

tööandjate tegevusega.

TsK § 464 järgi on tööandja vastutuse eelduseks kannatanul kahju tekkimine ulatuses, mis

ületab tervisekahjustuse tõttu saadava toetuse ja pensioni summa. Kahjust saab maha arvata

vaid need toetused ja pensionid, mis on määratud tervisekahjustuse tõttu. Vanaduspensioni ei

tule kannatanule arvestatavast hüvitisest maha arvata. Kahju ulatuse kindlaksmääramisel võib

kannatanu tõendada, et tema kahju on suurem, ning tööandja võib tõendada, et kannatanu kahju

on väiksem, kui oleks ajutise korra järgi arvutatav kannatanu kahju. Juhul kui pooled ei soovi

tõendada kahju suurust ajutises korras sätestatust erineval viisil, peab kahju hüvitamise eelduste

esinemise korral kohaldama kahjuhüvitise arvestamisel ajutist korda. Kannatanu töövõime

vähenemisega seotud tervise kahju tuleb hüvitada kuumaksetena. Kutsehaigusest põhjustatud

sissetulekukaotuse eest võib hüvitise välja mõista eluks ajaks (3-2-1-117-08). Hageja ei ole

saanud töövõimetuspensioni perioodil, mille eest ta hüvitist nõuab.

Hageja nõue tulumaksuvaba miinimumi arvestamise võimaluse kaotamisest on põhjendatud.

Hageja sellekohased põhjendused on käsitletavad hageja kahjuna 2620,80 eurot.

Kuna poolte vahel puudub kokkulepe viivises, siis kohaldatakse viivist VÕS § 113 lg-s 1

sätestatud määras.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. AS Mivar-Viva esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 18. juuni 2015

otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata ja kohtukulud hageja

kanda.

Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt:

1) jättis kohus suure osa tõenditest hindamata (rikkudes oluliselt TsMS § 232 lg-t 1), mistõttu

kohtu järeldused rajanevad suures osas vaid hageja esitatud tõenditel;

2) ei ole hageja kutsehaigus tekkinud ainult kostja ja tema õiguseellaste juures töötamisest, vaid

ka töötamisest teiste tööandjate juures. Kohus on jätnud tähelepanuta tõendid ja kostja väited,

mis kinnitavad hageja kutsehaigestumise algusaega oluliselt varasemal perioodil kui kostja

ettevõttes töötamisel.

Kutsehaiguste kliinik on 08.03.1996 epikriisis Hgl 106/96 (I kd, tl 199) tuvastanud, et hageja

on töötanud õmblejana AS-s Mivar-Viva ning enne seda Õmblusvabrikus „Võit“ ja

Tootmiskoondises „Leola“, kokku u 20 aastat. Kõigi tööandjate juures töötamine on arvestatud

tervistkahjustava perioodi hulka.

Kutsehaiguste kliinik on kirjas nr 548 (I kd, tl 30–32) fikseerinud, et kogutud andmete alusel

on hagejal õmblemisega (sh osaliselt käsitsi kääridega lõikamisega) seotud tööstaaži üle

16 aasta. Arvestatavate tervistkahjustavate tööteguritena on fikseeritud töötamine õmblejana ja

kassapidaja-raamatupidajana. Kaelaradikuliitide algus on 1980. aastast. Kutsehaiguste kliinik

ei ole tuvastanud, et hageja tervis oleks saanud kahjustada ainult kostja ettevõttes töötades. Kui

hageja tervis oli kahjustatud juba 1980. a, siis järelikult tuleb kutsehaigestumise perioodi

arvestamisel arvesse võtta kõik hageja tervistkahjustavad töökohad.

Ekspert A. Tamm on 05.09.2014 arvamuse (I kd, tl 139-140) p-s 1.4 tuvastanud, et isik viibis

esmakordselt Kutsehaiguste kliinikus uuringutel 1990. a kahtlusega kutseastmale, mis ei

leidnud kinnitust. Samast ajast on dokumenteeritud kaebused kaelavaludele, parema õlavarre

põndapealise- ja kõõluste põletikule, nimme-ristluu radikuliidi ägenemisele, kaelaradikuliidi

alguseks on arvatud 1980. a. Arvamuse p-s 1.7 on ekspert järeldanud, et kutsehaiguse

kujunemist soodustasid kõik varasemad õmblemisega seotud tegevused, pakkija töö,

sundasendis töötamine nagu raamatupidaja töö. Kaelapiirkonna vaevused on dokumenteeritud

juba alates 1980. aastast, mis viitab samuti kutsehaiguse kujunemisele varasemast perioodist.

Kohus jättis osaliselt tähelepanuta ekspert A. Tamme vastused 19.02.2015 kohtuistungil (I kd,

tl 170–172) küsimustele seoses hageja tervise kahjustumise perioodiga, et see on pikk protsess

ja progresseeruv, õmblustöö on otseselt neid vaevusi tasapisi põhjustav ning ei saa välistada, et

enne 1980. aastat olnud vaevusi võib käsitleda kutsehaiguse tekke algusena ning kuna vaevusi

oli ka varem, siis oli eelsoodumus ülekoormushaiguse väljakujunemisele ja kõik isiku

varasemad tööd on kaasa aidanud. Sellest järeldub, et hageja haigestumine ei ole põhjustatud

ainult kostja tegevuse tagajärjel.

Hageja taotles kahel korral kolmandate isikute kaasamist põhjusel, et kutsehaigestumine võis

saada alguse töötamisel varasemate tööandjate juures. 26.08.2013 kokkuvõtvate seisukohtade

(I kd, tl 79–83) p-s 3.1.1 on hageja möönnud, et hageja tervis võis saada kahjustatud töötamisel

„Leolas“, kuna tööruumis olnud tuuletõmbest sai ilmselt alguse kaelaradikuliit;

3) ei saaks hageja suure tõenäosusega enam õmblejana töötada oma east tulenevalt, järelikult

puudub tal kahju saamata tulu näol. Tõendist kostja ettevõtte vanuselise struktuuri kohta (I kd,

tl 192) nähtub, et vanim õmbleja kostja ettevõttes on 64-aastane. Vanaduspensioni iga ei ole

määratud suvaliselt, vaid see on üheks näitajaks inimeste vanuselise töövõime hindamisel.

Arvestades, et Kutsehaiguste kliiniku kirja nr 548 (I kd, tl 30–32) kohaselt oli hageja juba

20 aastat tagasi äärmiselt haige inimene (kõik haigused ei olnud seotud kutsehaigusega), on

põhjendatud alus arvata, et ka tavapärasel töötamisel oleks hageja läinud vanaduspensionile

seadusega ettenähtud ajal. Faktiliselt tegigi ta seda esimesel võimalusel ehk 60-aastasena

05.04.2007;

4) ei saa nõustuda kohtu järeldusega, mille järgi ei olevat kostja hageja indekseerimise

põhimõtteid ja arvestust vaidlustanud. Kostja on kogu menetluse jooksul väljendanud

seisukohta, et hageja nõude arvestus ja indekseerimine ei kajasta tegelikku kahju. Põhjendatud

ei ole, et ainukese näitajana võetakse arvesse hageja palgatase 20 aastat tagasi, ning jäetakse

täielikult arvesse võtmata muutunud majandusolud ja töötasude oluline muutumine

õmblussektoris. Maakohus ei ole arvesse võtnud TsK § 448 lg-st 1 ning Riigikohtu juhistest

(3-2-1-55-10, p 19; 3-2-1-54-00; 3-2-1-109-02, p 8; 3-2-1-140-09, p 12) tulenevat põhimõtet,

et TsK § 448 lg-s 1 sätestatud kahju täies ulatuses hüvitamise põhimõtte kohaselt tuli hageja

asetada olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud siis, kui ta ei

oleks kutsehaiguse tõttu töövõimet osaliselt kaotanud, ning samad põhimõtted tulenevad ka

ajutise korra p-st 2. Kohus on asetanud hageja oluliselt soodsamasse olukorda võrreldes sellega,

kui kahju hüvitamise kohutuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud.

Riigikohus on leidnud (3-2-1-106-14, p 12), et kostja saab perioodilise kahjuhüvitise

indekseerimisele esitada vastuväite ja tõendada, et hageja ei saaks tulevikus sellist töötasu, nagu

indekseerimine ette näeks. Kostja on esitanud selle asjaolu tõendamiseks hulgaliselt tõendeid,

mida maakohus pole arvestanud (näiteks Mivar-Viva AS keskmise brutopalga võrdlus Eesti

keskmisega aastatel 2002–2014).

Kostja palub kohtul võtta nõude hindamisel aluseks õmblejate tegelik palgatase Eesti

Vabariigis, mis kajastab võimalikult lähedaselt olukorda, kus hageja oleks võinud olla ilma

kutsehaiguse tekketa. Maakohtu otsus moonutab kahju hüvitamise eesmärki oluliselt;

5) ei vasta hageja nõude arvestuses toodud andmed hageja keskmise töötasu kohta faktiliselt

hagejale väljamakstud summadele. Kostja esitas hageja palgaarvestuse algandmed (II kd,

tl 13-17) ja selgitas 20.04.2015 seisukohtades, millised andmed ei vasta tegelikkusele;

6) aitas hageja enda raske ettevaatamatus kaasa kahju tekkimisele. Kohus jättis tähelepanuta

tõendid, mis kinnitavad, et susside valmistamine ei ole olnud kostja ettevõtte tööks ja hageja

valmistas susse omaalgatuslikult lisatööna, mis ei võimaldanud kasutada puhkepause.

Kohus jättis tähelepanuta ka kostja 20.04.2015 seisukohtade (II kd, tl 2–6) p-s 3.3.1 esitatud

väited ja Kutsehaiguste kliiniku 20.08.–21.09.1990 epikriisi (I kd, tl 174). Kui kohus oleks

vastava tõendi ja kostja selgitused arvesse võtnud, siis oleks täiendav alus kohaldada hageja

enda raske ettevaatamatuse asjaolu ning vähendada väljamõistetavat hüvitist;

7) venis asja menetlus hageja tegevuse tõttu (esindajate vahetamine, korduvad taotlused

kolmandate isikute kaasamiseks ja seejärel taotlustest loobumine, nõuete täpsustamine, uute

nõuete esitamine, arvandmete muutmine). Kui hageja oleks oma nõude juba hagi esitamisel

korrektselt formuleerinud, siis tõenäoliselt oleks asja menetlus lõppenud oluliselt varem ning

hageja ei oleks kaotanud võimalust tulumaksuvaba miinimumi arvestamiseks.

5. L.P. esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 18. juuni 2015 otsuse

resolutsiooni punkti 1.4 muutmist osaliselt ja sõnastamist järgmiselt: välja mõista AS-lt Mivar-

Viva L.P. kasuks viivis VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras, s.o Euroopa Keskpanga

põhirefinatseerimisoperatsioonidele (EKP) kohaldatavas viimases intressimääras, millele

lisandub VÕS § 113 lg-s 1 märgitud intressimäär, milleks käesoleva otsuse vastuvõtmise ajal

on 8%.

Menetluskulud palub vastuapellant jätta kostja kanda.

6. L.P. vaidleb AS Mivar-Viva apellatsioonkaebusele vastu.

Vastuväidete kohaselt:

1) ei saa nõustuda kostja väitega, et hageja kutsehaiguse põhjus tuleneb ka teistest töökohtadest

ja et kohus jättis apellandi loetletud tõendid tähelepanuta. Kostja on pika aja jooksul

aktsepteerinud hüvitise maksmisega ja ka dokumentaalselt (nt kutsehaiguste raport), et vastutab

kogu hageja kutsehaiguse tekkimise eest. Nüüd, kui kostja on hakanud ca 20 aastat hiljem

väitma midagi muud, peaks kostja esitama väga kaalukad tõendid, mida ei olnud võimalik

esitada 1996. a, või asjaolud, millest kostja ei saanud varem teadlik olla. Kohtuotsuse p-s 4.2.1

on kohtu nimetatud tõendite hulgas ka kostja 15.05.1997 kiri nr 287 Kutsehaiguste kliinikule

(I kd, tl 120), millest nähtub, et kostja on 1997. a analüüsinud hagejale hüvitise maksmise

kohustust. Just sellele kirjale vastuseks saatis Kutsehaiguste kliinik 2007. a mais kostjale kirja

nr 548. Kostja sai antud kirjaga 2007. a oma küsimustele vastused ning aktsepteeris seejärel

jätkuvalt, et kostja on põhjustanud hagejal kutsehaiguse ning kohustatud tasuma hüvitist.

2) möönis hageja 26.08.2013 kokkuvõtvates seisukohtades, et kuna „Leolas“ ilmnesid mõned

kaelaradikuliidi sümptomid, siis teatud mõju võis „Leolas“ töötamine hageja tervisele omada,

kuid mitte üle mõne protsendi tema kutsehaiguse põhjustest ja arengust. Kaelaradikuliit ei

kuulunud ei sotsiaalministri 07.06.2000 määrusega nr 42 kinnitatud kutsehaiguste loetellu ega

kuulu ka sotsiaalministri 09.05.2005 määrusega nr 66 kinnitatud kutsehaiguste loetellu. Samuti

ei ole kaelaradikuliiti hagejal tuvastatud kutsehaiguste hulgas;

3) ei ole hageja teised haigused ja trauma jäänud tähelepanuta. Eksperdi vastustest nähtub, et

hageja puhul ei ole tegemist üldhaiguste mõttes haige inimesega. Hageja üldhaigused ei anna

funktsioonihäireid, mis takistaksid töötamist, ehk üldhaigused hagejal töövõimetust ei põhjusta.

Ka trauma vigastused paranesid ja ei põhjusta järelmõjusid ega töövõimetust.

RPKS § 16 lg 3 kohaselt tuleneb teatud tegevusalal töövõimetuse määr haiguse

funktsioonihäirest, mitte haiguse faktist. Hageja töötamist õmblejana takistavad kutsehaigusest

tulenevad funktsioonihäired. Kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et hageja üldhaigestumisest

tulenevad funktsioonihäired takistaksid õmblejana töötamist. Riigikohus on selgitanud

(3-2-1-68-11, p 12), et vastutusest vabanemiseks on kostja kohustus tõenditele tuginedes

tõendada, et hageja on üldhaigestumise tagajärjel töövõime kaotuse tõttu kaotanud oma

sissetuleku selles ulatuses nagu kostja seda väidab. Kostja ei ole tõendanud, et hageja on

kaotanud oma sissetuleku üldhaigestumise tagajärjel töövõime kaotuse tõttu. Järelikult ei ole

õige kostja seisukoht, et hageja üldhaigestumise tõttu tuleb kostja vastutust vähendada;

4) ei saa nõustuda kostja väitega, et hageja ei saaks suure tõenäosusega enam õmblejana töötada

oma east tulenevalt;

5) märkis kohus õigesti, et kostja ei ole hageja indekseerimise põhimõtteid ja arvestust

vaidlustanud. Kostja väljendas, et kostjale ei ole meelepärased hageja arvutuste tulemused, kuid

ei toonud esile, milline viga on arvutustes tehtud;

6) vastavad hageja nõude arvestuses toodud andmed hageja keskmise töötasu kohta hagejale

väljamakstud summadele;

7) puudub asjas hageja enda raske ettevaatamatus, mis oleks aidanud kaasa kahju tekkimisele.

Hageja ei varjanud tööandja eest, et töötingimused on väga rasked, paludes ka teist tööd. Hageja

andis 29.04.2015 kohtuistungil vande all ütlusi, mille kohaselt pidi hageja susse valmistama

meister I.T. korraldusel. Seega hageja suhtes oli tööülesanne saadud tööandja poolt. Hageja on

esitanud ka sellekohased M.P. ja L.R. kirjalikud tunnistused. R.V.e ütlustest lähtuvalt ei saa

määratleda hageja töötingimusi või tööülesandeid, kuna R.V.e ütlustest 29.04.2015

kohtuistungil selgub, et R.V. ei puutunud hagejaga tööalaselt kokku ajal, mil hageja töötas

vaibaõmblejana ning valmistas ka susse. Kohus on arvesse võtnud kõiki tõendeid ja jõudnud

veendumusele, et kostja väide ei ole usaldusväärselt tõendatud. Tähelepanuta ei ole jäänud ka

kostja 20.04.2015 seisukohtade p 3.3.1 väited, samuti Kutsehaiguste kliiniku 20.08.-21.09.1990

epikriis. Asjaolu, et hagejale 1990. a Kutsehaiguste kliinikus tööala või koormuse muutmise

kohta suuniseid ei antud, nähtub ka hageja ütlustest 29.04.2015 kohtuistungil;

8) ei ole hageja menetlust venitanud, samas kostja esitas ekspertiisi teostamise taotluse alles

20.09.2013 menetlusdokumendis, s.o rohkem kui kaks aastat pärast hagi menetlusse võtmist.

7. AS Mivar-Viva teatas, et ei vaidle hageja vastuapellatsioonkaebusele vastu, kuna hageja

taotlus on kooskõlas VÕS § 113 lg 1 kehtiva redaktsiooniga.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus

leiab,

et

apellatsioonkaebus

tuleb

rahuldada

osaliselt

ja

vastuapellatsioonkaebus täielikult. Tartu Maakohtu 18. juuni 2015 otsus tuleb tühistada AS-lt

Mivar-Viva L.P. kasuks välja mõistetud:

- ühekordse hüvitise 38 721,61 eurot ning igakuise hüvitise 836,54 eurot suuruse (ja selle

indekseerimises RPKS § 26 lg-s 6 sätestatud indeksiga) osas (maakohtu otsuse resolutsiooni

p-d 1.1 ja 1.2);

- tulumaksuvaba miinimumi arvestamise võimaluse kaotamisest tuleneva kahju 2620,80 eurot

osas (maakohtu otsuse resolutsiooni p 1.3);

- viivise määra ning sissenõutavaks muutunud viivise 6506,07 eurot suuruse osas (maakohtu

otsuse resolutsiooni p-d 1.4. 1.4.1, 1.4.2);

- menetluskulude jaotuse osas (maakohtu otsuse resolutsiooni p 2.1).

Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab L.P. hagi AS Mivar-Viva

vastu kutsehaigusega tekitatud kahju väljamõistmiseks osaliselt ning mõistab AS-lt Mivar-Viva

L.P. kasuks välja ühekordse hüvitise ajavahemiku 01.01.2011 kuni 31.12.2015 eest 18 959,94

eurot ning alates 01.01.2016 igakuise hüvitise 354,47 eurot. Alates 01.01.2016 igakuiselt

väljamõistetav hüvitis tuleb indekseerida igal aastal 1. aprillist töötleva tööstuse keskmise

brutokuupalga juurdekasvutempoga, mis avaldatakse Statistikaameti veebilehel www.stat.ee.

Lisaks tuleb AS-lt Mivar-Viva L.P. kasuks välja mõista viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras ühekordselt väljamõistetud hüvitiselt 18 959,94 eurot seisuga 31.12.2015

6325,86 eurot ning alates 01.01.2016 hüvitiselt 18 959,94 eurot VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras kuni täitmiseni.

L.P. tulumaksuvaba miinimumi arvestamise võimaluse kaotamisest tulenev kahju hüvitamise

nõue summas 2620,80 eurot tuleb jätta rahuldamata.

Muus osas tuleb maakohtu otsus jätta muutmata.

9. Pooltel ei ole vaidlust selles, et hagejal diagnoositi kutsehaigus (füüsiline ülekoormushaigus)

29.02.1996 (I kd, t.l 30) ning alates kutsehaiguse diagnoosimisest kuni 2010 lõpuni maksis

kostja hagejale tervisekahju hüvitist.

Kostja seisukohast nähtuvalt peatas ta hüvitise maksmise muuhulgas seetõttu, et kutsehaigusega

tekitatud kahju eest peavad vastutama ka teised tööandjad, kelle juures töötamine mõjutas

hagejal kutsehaiguse kujunemist. Seejuures tugines kostja Kutsehaiguste Haigla 08.03.1996

epikriisile Hgl 106/96 (I kd, t.l 88). Epikriisist nähtuvalt on L.P. töötanud õmblejana viimased

10 aastat AS-s Mivar-Viva, enne seda õmblusvabrikus Võit ja teeninduskombinaadis Leola,

kokku umbes 20 aastat. Tervistkahjustavateks tingimusteks on sundasendid ja –liigutused, töö

kõrge intensiivsus ja monotoonsus, lokaalsed lihaspinged, ebasoodne töö- ja puhkerežiim,

periooditi halb mikrokliima, vibratsioon.

Maakohus leidis, et kutsehaigus kujunes kostjal välja eelkõige kostja ja tema õiguseellaste

juures töötamisel ning seetõttu vastutab ainult kostja hagejale põhjustatud kahju eest.

Ringkonnakohus maakohtu selle seisukohaga ei nõustu. Õige on apellandi seisukoht, et

maakohus ei ole põhjendanud, miks ta ei nõustu kostja esitatud vastuväidete ja tõenditega.

Sellega rikkus maakohus TsMS § 442 lg-s 8 sätestatud nõudeid.

Apellant kinnitas ringkonnakohtu istungil, et hagejal diagnoositud kutsehaiguse kujunemist

mõjutas töötamine õmblejana õmblusvabrikus Võit 4,8 aastat ja teeninduskombinaadis Leola

3,9 aastat ning selles osas kostja kahju eest ei vastuta.

Riigikohus on 16.06.2010 otsuse p-s 10 (tsiviilasi nr 3-2-1-55-10) märkinud, et „TTOS § 23

lg 1 esimese lause järgi on kutsehaigus haigus, mille on põhjustanud kutsehaiguste loetelus

nimetatud töökeskkonna ohutegur või töö laad. Põhimõtteliselt sarnaselt on Riigikohus

sisustanud kutsehaigust ka varem, leides, et kutsehaigus on haigus, mis võib tekkida teatud

kutse- või erialal töötamisel inimorganismile kahjulike töötingimuste tagajärjel (vt Riigikohtu

28.04.1999 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-99)“.

Seega hindamaks, kas kostja vastuväide on põhjendatud, tuleb kindlaks teha, kas hagejal

diagnoositud kutsehaiguse kujunemist mõjutas ka hageja töötamine õmblejana õmblusvabrikus

Võit ja teeninduskombinaadis Leola. Seejuures ei ole oluline, kas õmblusvabrikus Võit ja

teeninduskombinaadis Leola rikuti töökaitsenorme või mitte.

Kutsehaiguste Kliiniku 15.05.1997 kirjas nr 548 (I kd, t.l 30.32) on arvestatavate

tervistkahjustavate tööteguritena fikseeritud L.P. töötamine õmblejana ning kassapidaja-

raamatupidajana. Samuti nähtub nimetatud kirjast, et L.P. viibis esmakordselt uuringutel

Kutsehaiguse Kliinikus 1990. a seoses võimaliku hingamisteede kutsekahjustusega, mis ei

leidnud kinnitust. Samas diagnoositi patsiendil juba siis kaelavalud, parema õlavarre

põndapealse põletik (epikondüliit) ja kõõluste põletik, mis võib olla seotud tööga; ning nimme-

ristluu radikuliidi ägenemine. Patsiendile soovitati vähendada töö intensiivsust ja vältida

ülajäsemete koormust. Kaela radikuliitide algus on diagnoositud 1980-st, mil haige töötas

õmblejana.

Seega nähtub Kutsehaiguste Kliiniku eelnimetatud kirjast, et hageja tervis oli kahjustatud juba

1980. aastast, tervise kahjustamine on seotud kutsetööga ning 1990. a diagnoositud

tervisekahjustused on märgitud 1996. a diagnoositud füüsilise ülekoormuse haiguse koosseisus

(I kd, t.l 88: kaela-õlavöötme müofastsiaalsed valud, nimmevalu pideva valusündroomina,

krooniline kaela- ja nimme-ristluude radikuliit).

Eksperdiarvamuse (I kd, t.l 139-140) p-s 1.7 on ekspert kinnitanud, et kaelapiirkonna vaevused

on dokumenteeritud juba alates 1980. a, mis viitab kutsehaiguse kujunemisele varasemast

perioodist. Samas arvamuse punktis on ekspert märkinud, et kindlasti soodustasid kutsehaiguse

kujunemist kõik varasemad õmblemisega seotud tegevused.

Maakohtu 19.02.2015 istungil (I kd, t.l 170-172) on ekspert A. Tamm täpsustanud enda poolt

antud arvamust ning kinnitanud, et peaaegu võimatu on vastata küsimusele (arvamuse p 1.7),

kas kutsehaiguse kujunemist võis mõjutada hageja töötamine kõigi tööandjate juures alates

1963. a. Veel on ekspert kinnitanud, et „Ei suuda ära tõestada, et mingi konkreetne töö

varasemalt on kutsehaiguse kujunemise põhjuseks olnud, kui kutsekliinik ei ole seda

tuvastanud.“ Samuti eksperdi ütluste kohaselt, „Et ei saa välistada, et enne 1980. a vaevusi võib

käsitleda kutsehaiguse tekke alguseks.“

Eksperdiarvamus on üheks tõendiks ning seda tuleb hinnata kogumis teiste asjas kogutud

tõenditega.

Ringkonnakohus leiab, et eksperdiarvamus ei lükka ümber Kutsehaiguste Kliiniku 15.05.1997

kirjas nr 548 märgitud faktilisi asjaolusid, s.o seda, et hageja tervis oli kahjustatud juba alates

1980. aastast ning hagejal tuvastatud tervisekahjustused olid seotud tööga, mille alusel

diagnoositi hagejal 1996. a kutsehaigusena füüsilise ülekoormuse haigus. Ringkonnakohus

peab siinjuures vajalikuks rõhutada, et nimetatud kirjale on alla kirjutanud Kutsehaiguste

Kliiniku peaarst E.-R.S., kutsehaiguste ekspertiisi ja konsultatsiooni komisjoni esimees R. L.

ning Neuroloog-ekspert T. K.. Samas ei ole ekspert A. Tamm välistanud, et hagejal enne 1990.a

tuvastatud vaevused võisid mõjutada kutsehaiguse kujunemist.

26.08.2013 menetlusdokumendis (I kd, t.l 79-83) on hageja väljendanud seisukohta, et tema

tervis võis saada kahjustatud ka töötamisel teeninduskombinaadis Leola ning ta on nõus sellega,

et kostja vastutab kahju eest 85% ulatuses.

Ringkonnakohus leiab, et ülalmärgitud tõendite kogumi alusel on võimalik tuvastada, et hagejal

diagnoositud kutsehaiguse kujunemist mõjutas ka töötamine õmblejana teeninduskombinaadis

Leola kokku 3,9 aasta jooksul ning sellest tulenevalt väheneb kostja vastutuse määr.

Kostja väide, et hagejal diagnoositud kutsehaiguse kujunemist mõjutas ka hageja töötamine

õmblusvabrikus Võit ajavahemikul 01.08.1963-13.05.1968, ei ole tõendatud. Kuigi

Kutsehaiguste Haigla epikriisis Hgl 106/96 on ära märgitud L.P. töötamine õmblejana kolme

tööandja (sh õmblusvabrikus Võit) juures ning nimetatud on tervist kahjustavad tingimused, ei

saa ainuüksi selle alusel lugeda tõendatuks, et hageja tervis sai kahjustada aastatel 1963-1968

õmblusvabrikus Võit õmblejana töötades. Nimetatud asjaolu ei kinnita ka Kutsehaiguste

Kliiniku 15.05.1997 kiri nr 548 ning see ei ole tuvastatav ekspert A. Tamme arvamusest. Pärast

õmblusvabrikus Võit õmblejana töötamise lõpetamist 1968. a hageja 11 aastat ei töötanud

õmblejana ning sellele kui kutsehaiguse kujunemist välistavale asjaolule on viidanud ka ekspert

A. Tamm. Õmblusvabrik Võit oli hageja esimene töökoht ning hagiavalduses on hageja

kinnitanud, et õmblusvabrikus Võit oli töötingimused ja töövahendid head ning tema

tööülesandeks oli rinnahoidjate õmblemine. Seega ei saanud konkreetne töö laad

õmblusvabrikus Võit tõenäoliselt mõjutada hagejal kutsehaiguse kujunemist.

Riigikohus on eelviidatud lahendi nr 3-2-1-55-10 p-s 30 asunud seisukohale, et kui töötaja

kutsehaiguse kujunemist põhjustasid mitu tööandjat, tuleb kohaldada osavastutust.

Kostja on nõustunud (II kd, t.l 5), et osavastutuse kohaldamisel tuleb võtta arvesse hageja poolt

tema juures töötatud aeg kokku 11,23 aastat. Ringkonnakohus tuvastas eelnevalt, et hagejal

diagnoositud kutsehaiguse kujunemist mõjutas hageja töötamine teeninduskombinaadis Leola

kokku 3,9 aastat. Seega on hageja töötanud tervistkahjustavates töötingimustes, mis mõjutasid

kutsehaiguse kujunemist, kokku 15,13 aastat ning kostja osa moodustab sellest 74,22% (11,23

aastat 15,13 aastast). Seetõttu vastutab kostja hagejale tekitatud tervisekahju eest 74,22%

ulatuses.

10. Maakohtu otsuse kohaselt puudub pooltel vaidlus hüvitise arvestamise metoodika ja

hüvitise indekseerimise põhimõtete osas.

Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et tegelikult oli maakohtu menetluses pooltel nimetatud

asjaolude üle vaidlus ning maakohus on jätnud kostja vastavad vastuväited kohtuotsuse

põhjendavas osas käsitlemata. Sellega rikkus maakohus TsMS § 442 lg-s 8 sätestatud nõudeid.

VÕS § 130 lg 1 kohaselt isiku tervise kahjustamisest või talle kehavigastuse tekitamisest

tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule hüvitada

kahjustamisest tekkinud kulud, sealhulgas vajaduste suurenemisest tekkinud kulud, ning

täielikust või osalisest töövõimetusest tekkinud kahju, sealhulgas sissetulekute vähenemisest ja

edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju.

Käesoleval juhul nõudis hageja kostjalt osalisest töövõimetusest (80%) tekkinud kahju, s.o

saamata jäänud töötasu hüvitamist.

Riigikohus on mitmetes lahendites (näiteks 06.11.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-14;

29.04.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-15; 25.11.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-15)

rõhutanud, et isikule tervisekahju hüvitise väljamõistmisel tuleb arvestada VÕS § 127 lg-s 1

sätestatud kahju hüvitamise eesmärki, milleks on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis

oleks võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse

aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Samuti on Riigikohus märkinud, et hüvitise

väljamõistmisel on õigus arvestada ka ajutise korra põhimõtetega, kuid seda üksnes niivõrd, kui

see ei ole vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga.

Nimetatud lahendites on Riigikohus märkinud ka seda, et tervisekahjustusega tekitatud kahju

hüvitise arvutamisel ja väljamõistmisel tuleb kooskõlas VÕS §-des 127 ja 130 hinnata, millised

asjaolud ja tõendid võimaldavad kannatanu sissetulekut, mida ta oleks saanud ilma kahju

saamata, kõige täpsemini prognoosida. Olenevalt asjaoludest on kohtul võimalik teha makstava

hüvitise suurus kindlaks kahju tekkimisele eelnenud sissetuleku või üksnes eeldatava

sissetuleku järgi tulevikus. Tekkida ei tohiks olukorda, kus isikule makstav hüvitis ületaks

oluliselt temaga sarnasel ametikohal töötava tervisekahjustuseta isiku töötasu.

Maakohus ei ole hagejale hüvitise arvutamisel eelmärgitud Riigikohtu praktikaga arvestanud

ning seetõttu on maakohtu poolt hagejale väljamõistetud hüvitise suurused ebaõiged. Seejuures

on põhjendamatu maakohtu seisukoht, et juhul, kui kutsehaigus ei oleks hageja töövõimet

kahjustanud, oleks ta saanud teenida töötasu suuruses, mis on hageja esitatud hüvitise

arvutamise aluseks (näiteks 2015. a 1045,68 eurot kuus).

11. Hageja nõudis hüvitise väljamõistmist alates 01.01.2011.

Maakohus nõustus hageja esitatud hüvitise arvestusega ning sellest nähtuvalt oli hageja

keskmine töötasu kuus kutsehaiguse diagnoosimisel ajal 1996. a 260,13 eurot ning

indekseerimise tulemusena 01.01.2011 848,18 eurot ja 01.04.2015 1045,68 eurot.

Kostja vastuväidete kohaselt kui hagejal poleks kutsehaigust diagnoositud, ei oleks ta saanud

sellises suuruses töötasu, milliselt arvutatud hüvitist ta nõuab.

Kostja põhjendab oma vastuväiteid alljärgnevate tõenditega.

Kostja tõendist (II kd, t.l 11) tööliste keskmise brutopalga kohta nähtub, et kostja tööliste

keskmine kuupalk oli 2011. a 431 eurot, 2012. a 417 eurot, 2013. a 505 eurot, 2014. a 517 eurot

ning 2015. a 581,80 eurot (25.01.2016 esitatud tõend).

Eesti Rõiva- ja Tekstiililiidu 20.02.2015 tõendist (I kd, t.l 194) nähtub, et liidu liikmeks olevate

rõivatööstuse ettevõtetes töötavate tootmistööliste keskmised brutokuupalgad olid 2011. a 467

eurot, 2012. a 499 eurot, 2013. a 526 eurot ja 2014 563 eurot ning 2015. a I poolaastal 597

eurot.

Väljavõte CV-Online Estonia OÜ kodulehest (I kd, t.l 195) tõendab, et õmbleja keskmine

brutopalk oli Eestis tekstiili,- naha- ja rõivatööstuses 11.03.2015 seisuga 515 eurot ning AS

Sangar 01.04.2015 tõend (II kd, t.l 12) tõendab, et AS-s Sangar olid õmblejate keskmine

kuupalk 2011. a 455 eurot, 2012. a 495 eurot, 2013. a 528 eurot ning 2014. a 596 eurot.

Apellatsioonkaebuse põhjendustest nähtuvalt tõendavad apellandi esitatud tõendid, et hageja

esitatud arvutused ei tõenda hageja võimalikku töötasu, kui kutsehaigust ei oleks diagnoositud

ja hageja oleks senini õmblejana töötanud.

Hageja kostja esitatud tõendite usaldusväärsust ei vaidlustanud, kuid kinnitas, et lähtuda tuleb

tema esitatud arvutustest, kuna ta teenis enne kutsehaiguse diagnoosimist keskmisest palgast

oluliselt kõrgemat palka. Ringkonnakohtu arvates ei ole hageja vastuväide põhjendatud ning

hüvitise arvutamisel hageja esitatud keskmise töötasu arvestuste alusel tekiks olukord, kus

hagejale väljamõistetud igakuine hüvitis 836,54 eurot (80% töötasust) kui ka ühekordselt

väljamõistetud hüvitise summa aluseks olnud igakuise hüvitise suurus ületaks oluliselt temaga

sarnasel ametikohal töötava tervisekahjustuseta isiku töötasu. Selline olukord oleks selges

vastuolus VÕS § 127 lg-s 1 sätestatud kahju hüvitamise eesmärgiga. Seetõttu tuleb tühistada

maakohtu otsus, millega mõisteti hagejale välja ühekordne hüvitis 38 721,61 eurot ja igakuine

hüvitis alates 01.06.2015 836,54 eurot.

Ringkonnakohus leiab, et töötasu aluseks, millest tuleb arvestada hagejale väljamõistatava

hüvitise suurus, tuleb võtta Eesti Rõiva- ja Tekstiililiidu liidu liikmeks olevate rõivatööstuse

ettevõtetes töötavate tootmistööliste keskmised brutokuupalgad vaidlusalusel perioodil, s.o

2011. a 467 eurot, 2012. a 499 eurot, 2013. a 526 eurot, 2014. a 563 eurot ja 2015 I poolaastal

597 eurot. Eesti Rõiva- ja Tekstiililiidu tõendites märgitud palgaandmed kajastavad õmblejate

tegelikku töötasu kõige objektiivsemalt, kuna liidu liikmeteks on enamus Eesti suurematest

rõivatööstuse ettevõtteid ning nimetatud palgaandmed on suuruselt enim võrreldavad AS

Sangar poolt esitatud õmblejate keskmise palga andmetega vaidlusalusel perioodil. Kostja

tööliste palgaandmed ei pruugi kajastada niivõrd täpselt õmblejate töötasu, kuna kostja esindaja

kinnitas ringkonnakohtu istungil, et palgaandmed sisaldavad nii õmblejate kui teiste tööliste

palkasid. Samas ei ole ka kostja esitanud eelistust, milline tema esitatud tõenditest kajastaks

kõige täpsemini töötasu, mida oleks saanud hageja ilma tervisekahjustuseta.

Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-17-15 p-s 15 asunud seisukohale, et kohtul tuleb kooskõlas VÕS

§-des 127 ja 130 sätestatuga hinnata, millised asjaolusid ja tõendeid võimaldavad kõige

täpsemini kannatanu sissetulekut prognoosida ning olenevalt asjaoludest on võimalik makstava

hüvitise suurus kindlaks teha ka üksnes eeldatava sissetuleku järgi tulevikus. Arvestades

nimetatud Riigikohtu seisukohta, on võimalik hageja 2015. a hüvitise suurus kindlaks teha,

võttes aluseks üksnes rõivatööstuse tööliste 2015. a I poolaasta brutokuupalga, s.o 597 eurot.

Lisaks peab ringkonnakohus vajalikuks rõhutada, et Eesti Rõiva- ja Tekstiililiidu liidu liikmeks

olevate rõivatööstuse ettevõtetes töötavate tootmistööliste keskmised brutokuupalgad

vaidlusalusel perioodil kajastavad ka brutopalga muutust ajas ning puudub vajadus nimetatud

keskmisi palkasid eraldi indekseerida.

12. Hüvise arvestus perioodi 01.01.2011 kuni 31.12.2015 eest.

keskmine

töötasu kuus

(eurot)

töötasu

aastas

(eurot)

tervisekahjustus

80%

AS Mivar-

Viva osa

74,22%

2011

5712

4569,60

3391,56

2012

5988

4790,40

3555,43

2013

6312

5049,60

3747,81

2014

2015

6756

7164

5404,80

5731,20

4011,44

4253,70

Kokku hüvitis 01.01.2011–31.12.2015: 18 959,94 eurot

Alates 01.01.2016 peab kostja maksma hagejale hüvitist 354,47 eurot kuus (597x80%x74,22%)

13. Viivis

Viivis:

Hüvitise

summa

kuus

(eurot)

saamata

hüvitis

kokku

(eurot)

arvestuse

algus

arvestuse

lõpp

viivitatud

päevi

viivise

%

viivise

summa

(eurot)

01.2011

01.02.2011 28.02.2011 28

8,00

2,92

02.2011

01.03.2011 31.03.2011 31

8,00

6,47

03.2011

1428

01.04.2011 30.04.2011 30

8,00

9,39

04.2011

1904

01.05.2011 31.05.2011 31

8,00

12,94

05.2011

2380

01.06.2011 30.06.2011 30

8,00

15,65

06.2011

2856

01.07.2011 31.07.2011 31

8,25

20,01

07.2011

3332

01.08.2011 31.08.2011 31

8,25

23,35

08.2011

3808

01.09.2011 30.09.2011 30

8,25

25,82

09.2011

4284

01.10.2011 31.10.2011 31

8,25

30,02

10.2011

4760

01.11.2011 30.11.2011 30

8,25

32,28

11.2011

5236

01.12.2011 31.12.2011 31

8,25

36,69

12.2011

5712

01.01.2012 31.01.2012 31

8,00

38,81

01.2012

6211

01.02.2012 29.02.2012 29

8,00

39,48

02.2012

6710

01.03.2012 31.03.2012 31

8,00

45,59

03.2012

7209

01.04.2012 30.04.2012 30

8,00

47,40

04.2012

7708

01.05.2012 31.05.2012 31

8,00

52,37

05.2012

8207

01.06.2012 30.06.2012 30

8,00

53,96

06.2012

8706

01.07.2012 31.07.2012 31

8,00

59,15

07.2012

9205

01.08.2012 31.08.2012 31

8,00

62,54

08.2012

9704

01.09.2012 30.09.2012 30

8,00

63,81

09.2012

10 203

01.10.2012 31.10.2012 31

8,00

69,32

10.2012

10 702

01.11.2012 30.11.2012 30

8,00

70,37

11.2012

11 201

01.12.2012 31.12.2012 31

8,00

76,11

12.2012

11 700

01.01.2013 31.01.2013 31

7,75

77,01

01.2013

12 226

01.02.2013 28.02.2013 28

7,75

72,69

02.2013

12 752

01.03.2013 31.03.2013 31

7,75

83,94

03.2013

13 278

01.04.2013 14.04.2013 14

7,75

39,47

15.04.2013 30.04.2013 16

8,75

50,93

04.2013

13 804

01.05.2013 31.05.2013 31

8,75

102,58

05.2013

14 330

01.06.2013 30.06.2013 30

8,75

103,06

06.2013

14 856

01.07.2013 31.07.2013 31

8,50

107,25

07.2013

15 382

01.08.2013 31.08.2013 31

8,50

111,05

08.2013

15 908

01.09.2013 30.09.2013 30

8,50

111,14

09.2013

16 434

01.10.2013 31.10.2013 31

8,50

118,64

10.2013

16 960

01.11.2013 30.11.2013 30

8,50

118,49

11.2013

17 486

01.12.2013 31.12.2013 31

8,50

126,23

12.2013

18 012

01.01.2014 31.01.2014 31

8,25

126,21

01.2014

18 575

01.02.2014 28.02.2014 28

8,25

117,56

02.2014

19 138

01.03.2014 31.03.2014 31

8,25

134,10

03.2014

19 701

01.04.2014 30.04.2014 30

8,25

133,59

04.2014

20 264

01.05.2014 31.05.2014 31

8,25

141,99

05.2014

20 827

01.06.2014 30.06.2014 30

8,25

141,22

06.2014

21 390

01.07.2014 31.07.2014 31

8,15

148,06

07.2014

21 953

01.08.2014 31.08.2014 31

8,15

151,96

08.2014

22 516

01.09.2014 30.09.2014 30

8,15

150,83

09.2014

23 079

01.10.2014 31.10.2014 31

8,15

159,75

10.2014

23 642

01.11.2014 30.11.2014 30

8,15

158,37

11.2014

24 205

01.12.2014 31.12.2014 31

8,15

167,55

12.2014

24 768

01.01.2015 31.01.2015 31

8,05

169,34

01.2015

25 365

01.02.2015 28.02.2015 28

8,05

156,64

02.2015

25 962

01.03.2015 31.03.2015 31

8,05

177,50

03.2015

26 559

01.04.2015 30.04.2015 30

8,05

175,73

04.2015

27 156

01.05.2015 31.05.2015 31

8,05

185,67

05.2015

27 753

01.06.2015 30.06.2015 30

8,05

183,63

06.2015

28 350

01.07.2015 31.07.2015 31

8,05

193,83

07.2015

28 947

01.08.2015 31.08.2015 31

8,05

197,91

08.2015

29 544

01.09.2015 30.09.2015 30

8,05

195,48

09.2015

30 141

01.10.2015 31.10.2015 31

8,05

206,07

10.2015

30 738

01.11.2015 30.11.2015 30

8,05

203,38

11.2015

31 335

01.12.2015 31.12.2015 31

8,05

214,24

12.2015

31 932

01.01.2016 31.01.2016 31

8,05

218,32

Kokku

6325,86

14. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kostjalt hageja kasuks väljamõistetud

igakuine hüvitis tuleb indekseerida RPKS § 26 lg-s 6 sätestatud indeksiga.

VÕS § 136 lg-st 4 tulenevalt võib kohus perioodiliste maksete väljamõistmisel näha ette

maksete indekseerimise või muul viisil muutmise, kui see on ilmselt mõistlik.

Riigikohus on 06.11.2014 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-106-14 asunud seisukohale, et

kutsehaigusega põhjustatud tervisekahju perioodiliselt makstava hüvitis eesmärgiks on

hüvitada kahjustatud isikule eelkõige sissetulek, mida ta oleks saanud, kui tervisekahju ei oleks

tekkinud. Sellist hüvitist saab indekseerida sellise indeksiga, mis kajastab kahjustatud isiku

kaotatud sissetuleku võimalikku muutumist ajas. Selliseks indeksiks võib olla nt üldise

keskmise brutopalga või kahju kannatanud isikuga samal tegevusalal töötavate isikute keskmise

brutopalga muutust kajastav indeks.

Maakohus on küll nimetatud Riigikohtu otsusele viidanud, kuid ei ole põhjendanud, miks ta ei

arvesta selles otsuses väljendatud seisukohta ning võtab igakuise hüvitise indekseerimisel

aluseks RPKS § 26 lg-s 6 sätestatud indeksi.

Hageja töötas enne kutsehaigestumist tekstiilitootmise tegevusalal ning seetõttu on põhjendatud

alates 01.01.2016 väljamõistetud hüvitise 354,47 euro indekseerimine töötleva tööstuse

keskmise brutopalga muutusi kajastava indeksiga, kuna see kajastab kõige täpsemini hageja

kaotatud sissetuleku võimalikku muutumist ajas.

Statistikaamet

avaldab

igal

aastal

erinevate

tegevusvaldkondade

brutokuupalga

juurdekasvutempo, mis väljendab erinevates tegevusvaldkondade palgaandmetes toimunud

muutusi. Igakuise hüvitise indekseerimisel tuleb aluseks võtta Statistikaametis avaldatud

töötleva tööstuse keskmise brutokuupalga juurdekasvuindeks, kuna hageja kutsehaigus kujunes

välja tekstiilitootmise tegevusalal õmblejana töötades.

15. Põhjendatud on maakohtu seisukoht, et hageja töövõime kaotus on tingitud kutsehaigusest,

mitte tema east. Ringkonnakohus nõustub maakohtu sellekohase põhjendusega ning TsMS

§ 654 lg 6 alusel ei pea vajalikuks seda korrata.

Siinkohal peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et maakohtu ülalmärgitud seisukoht on

kooskõlas Riigikohtu praktikaga (vt näiteks Riigikohtu 06.10.2010 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-

1-68-10).

Hüvitise maksmise kohustuseks vabanemiseks peab kostja tõendama, et hageja töövõime

kaotus on tingitud mitte kutsehaigusest, vaid muudest põhjustest. See, et kostja ettevõtte vanim

töötaja on 64 aastane ning 68 aastasele hagejale maksab vanaduspensioni riik, ei tõenda, et

hageja ei suudaks oma east tingituna õmblejana töötada.

16. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja töövõime kaotusest tingitud

tervisekahjustus on põhjustatud kutsehaigusest, mitte muudest haigustest. Seejuures on

maakohus põhjendatult tuginenud eksperdiarvamusele, mille p-dest 1.1-1.3 nähtub, et hagejal

diagnoositud kutsehaigusel ja muudel hagejal tuvastatud haigustel ei ole omavahelist seost,

samuti puudub seos kutsehaiguse ja 1986. a toimunud trauma vahel. Arvamuses väljendatud

seisukohta kinnitas ekspert A. Tamm ka maakohtu istungil.

Seetõttu on ekslik apellandi seisukoht, et hagejal diagnoositud kutsehaigust võisid mõjutada

muud tööga mitteseotud haigused.

17. Põhjendatud ei ole apellandi seisukoht, et hageja kasuks väljamõistetavat hüvitist tuleks

vähendada seetõttu, et tervisekahjustuse tekkimisele aitas kaasa hageja enda raske

ettevaatamatus. Seejuures põhjendas apellant hageja rasket ettevaatamatust sellega, et hageja

valmistas lisatööna susse, kuid susside valmistamine ei kuulunud hageja tööülesannete hulka

ning susside valmistamine sai olla üksnes hageja omaalgatuslik tegevus.

L.P. on vande all antud seletuses kinnitanud, et susside valmistamine toimus aastatel 1987-

1991, vastava tööülesande andis talle meister I. T., susside valmistamine ei olnud pidev (II kd,

t.l 37 pöördel). Tunnistaja R.V.e ütluste kohaselt ei olnud sussidest ühelgi nõupidamisel juttu

ning ametlikult ei müünud nende ettevõte ühtegi paari susse.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja poolt susside valmistamine ei ole käsitletav

hageja raske ettevaatamatusena TsK § 462 tähenduses ning seetõttu puudub alus kostjalt

väljamõistetavat hüvitist vähendada. Usutav ei saa olla, et 4 aasta jooksul kostja tööruumides

ja töö ajal susside valmistamisest ei teadnud tööandja ning sellist tegevust saaks käsitleda

hageja omaalgatusliku tegevusena.

18. Maakohus on õigesti tuvastanud kostja poolt tööohutuse nõuete rikkumised ning põhjusliku

seose rikkumiste ja hagejal kutsehaigusega tekkinud kahju vahel. Maakohtu sellekohast

seisukohta ei ole apellatsioonkaebuses vaidlustatud.

19. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendamatult rahuldanud hageja nõude kostjalt

kahju 2620,80 euro väljamõistmiseks. Maakohtu otsus tuleb selles osas tühistada ning hageja

nõue kahju 2620,80 euro väljamõistmiseks jätta rahuldamata. Apellatsioonkaebus on selles osas

põhjendatud.

Hageja on kahjunõuet põhjendanud sellega, et kui kostjalt väljamõistetav hüvitis laekub

hagejale tagantjärele perioodi 2011-2014 eest, on nimetatud hüvitise kui tulu

maksustamisperioodiks 2015. a ning TuMS § 36 lg 1 järgi ei ole võimalik eelnevate aastate

maksuvabasid tulusid 2015. a laekumistelt arvestada. Sellega on hageja talle tekitanud kahju

2620,80 eurot.

Maakohus ei ole kostja vastuväiteid arvestanud ning ilma põhjendusteta hageja nõude

rahuldanud. Sellega rikkus maakohus TsMS § 442 lg-s 8 sätestatud nõudeid.

TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab hagimenetluses kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millel

tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti.

Seega kui hageja väidab, et kostja on tekitanud talle kahju seoses sellega, et hüvitise korraga

maksmisel ei ole tal võimalik kogu eelneva perioodi eest maksuvabasid tulusid arvestada, tuleb

tal ka seda tõendada. Antud juhul ei ole hageja sellekohaseid tõendeid esitanud ning ta kinnitas

ka ringkonnakohtu istungil, et praeguse hetke seisuga ei ole talle kahju tekkinud.

Hageja esitatud asjaoludest nähtuvalt võib tegemist olla tulevikus tekkiva kahjuga VÕS § 127

lg 6 tähenduses, kuid antud juhul puudub nii maksu- ja tolliameti otsus, millega oleks hagejale

keeldutud kogu hüvitise perioodi eest tulumaksuvaba miinimumi tagastamast, samuti ei ole

ringkonnakohtul võimalik kindlaks teha kahju täpset suurust. Seega ei saa ka väita, et kostja

tegevus põhjustas hagejale kahju 2620,80 eurot.

20. Ringkonnakohus leiab, et L.P. vastuapellatsioonkaebus on põhjendatud.

VÕS § 113 lg 1 teise lause (alates 15.04.2013 kehtiv redaktsioon) kohaselt on viivise määraks

käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas.

Maakohus ei ole VÕS § 113 lg 1 kehtiva redaktsiooniga arvestanud ning kohtuotsuses

ebaõigesti märkinud, et intressimäärale lisandub seitse protsenti aastas. Ringkonnakohus lähtub

viivise väljamõistmisel kehtivast VÕS § 113 lg 1 redaktsioonist.

21. Käesolevas asjas on hagi hinnaks TsMS § 129 lg 2 ja 124 lg 1 järgi 10 149,66 eurot

(9x836,54=7528,86 + 2620,80).

Ringkonnakohus rahuldas hageja tervise kahjustamisest tuleneva kahju hüvitamise nõude

osaliselt ja mõistis kostjalt välja igakuise hüvitise summas 354,47 eurot (9x354,47=3190,23).

Hageja kahju hüvitamise nõude 2620,80 eurot jättis ringkonnakohus rahuldamata. Kokku

rahuldas ringkonnakohus hageja nõude ca 32 % ulatuses ( 3190,23 eurot 10 149,66-st eurost).

TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või

ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

Kuigi kohus rahuldas hageja nõude ca 32% ulatuses, on põhjendatud jätta poolte menetluskulud

maa- ja ringkonnakohtus TsMS § 163 lg 1 kolmanda alternatiivi alusel täielikult poolte endi

kanda.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul pärast

kohtuotsuse jõustumist (TsMS § 177 lg 2).

/allkirjastatud digitaalselt/

Viivi Tomson

/allkirjastatud digitaalselt/

Triin Uusen-Nacke

/allkirjastatud digitaalselt/

Üllar Roostoja