2-13-60534/84 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Tsiviilasja number

Kohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

Kohtukoosseis

Tsiviilasi

Vaidlustatud kohtulahend

Tsiviilasja hind

apellatsioonimenetluses

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kohtuistungi toimumise aeg

2-13-60534

Tallinna Ringkonnakohus

12.02.2016, Tallinn

Reet Allikvere, Ande Tänav, Ulvi Loonurm

Osaühingu ARQUETTE GROUP hagi ER vastu

aluseta saadud 30 000 euro ja viivise saamiseks

Harju Maakohtu 22.12.2014 otsus 32

550 eurot

ER apellatsioonkaebus

Hageja: Osaühing ARQUETTE GROUP (registrikood

11202244, asukoht Peterburi tee 44, 11415 Tallinn),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Marek Herm

Kostja: ER (isikukood XXXXXXXXX, elukoht

XXX), esindaja riigi õigusabi korras advokaat Ronald

Riistan

27.01.2016

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 22.12.2014 otsus jätta muutmata.

2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

Menetluskulude jaotus

Apellatsiooniastmes ja Riigikohtus kantud menetluskulud jätta ER kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist

otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada

teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi

andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist.

Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või

tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Hagiavalduse asjaolud ja menetluse käik

18.12.2013 esitas Osaühing ARQUETTE GROUP (hageja) Harju Maakohtule hagi ER (kostja)

vastu lepingu täitmise kohustuse tuvastamise, kahju hüvitamise ning leppetrahvi nõudes.

Hageja täiendas ja muutis korduvalt hagiavaldust. Lõpliku nõudena palus hageja kostjalt välja

mõista alusetult saadud 30 000 eurot ja viivise põhinõudelt alates hagiavalduse esitamisest kuni

kohtuotsuse kohase täitmiseni.

Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt kuulub kostjale koos kaasomanike SR ja HP-ga Kiili

vallas Paekna külas Arno kinnistul (katastritunnus 30401:002:0273) asuv 12,89 ha

metsakinnistu. Hageja sõlmis 11.10.2013 kostjaga nimetatud kinnistul asuva raiumata

metsamaterjali müügilepingu, mille kohaselt tegi hageja kostjale ettemakse 15 000 eurot enne

metsateatise väljastamist. Pärast metsateatise väljastamist sõlmisid pooled

15.11.2013 kasvava metsa raieõiguse võõrandamise lepingu ning hageja tasus kostjale veel 15

000 eurot. Hageja alustas metsakinnistul raiet, kuid politsei peatas tööd kuriteoavalduse

esitamise tõttu. Kui lepingud on tühised, on hagejal kostja vastu nõue tühise tehingu alusel

saadu (30 000 eurot) tagastamiseks. Hageja kandis kostja pangakontole kokku 30 000 eurot

kohustuse täitmiseks, mida ta arvas endal lepingu alusel olevat. Kostja rikastumine ei ole ära

langenud. Seega on hagejal õigus nõuda kostjalt selle raha tagastamist võlaõigusseaduse

(VÕS) § 1028 lg 1 alusel.

Kostja vastuväited

Kostja vaidles hagiavaldusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda. Kostja vastuväidetel ei ole ta hagejaga nimetatud lepinguid allkirjastanud ega neid heaks

kiitnud. Kostja teadmata tegid toiminguid kostja isikuandmeid ja dokumente kasutades

kolmandad isikud. Kostja pangakontodele laekus tema teadmata osade kaupa 30 000 eurot, kuid

kostja ei saanud kasu, kuivõrd kolmandad isikud kandsid raha kohe edasi. Seega kasutasid

petturid kostja pangakontot raha endale saamiseks (n-ö vahekontona kuriteo täideviimiseks).

Kostja ei ole 30 000 euro võrra rikastunud. Viivise väljamõistmise korral palus kostja viivist

vähendada mõistliku suuruseni, milleks on null eurot.

Maakohtu otsus

22.12.2014 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 30

000 eurot ning viivise põhinõudelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates

hagiavalduse esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Maakohus lõpetas TsMS § 428 lg 1 p 3

järgi menetluse 15.11.2013 sõlmitud lepingu kehtivuse tuvastamise, selle lepingu alusel

raiutud metsamaterjali väljaandmise, 6129,90 euro kahjuhüvitise, 3000 euro leppetrahvi ning

alternatiivselt 12 750 euro kahju ja 3000 euro leppetrahvi väljamõistmise nõudes.

Maakohus tuvastas, et hageja tasus kostja arvelduskontole 14.10.2013 15 000 eurot selgitusega

„metsamaterjali müügileping 11. okt. 2013" ja 18.11.2013 15 000 eurot selgitusega „lepingu

viimane osamakse". Pooled ei vaidle selle üle, et kostja ei ole

allkirjastanud raiumata metsamaterjali müügilepingut, mille kohaselt ta pidi müüma

metsamaterjali 1000 tm ja hageja kohustus tasuma müügihinna 15 000 eurot ettemaksena enne

kehtivat metsateatist ja veel 15 000 eurot kehtiva metsamajanduskava korral. Pooled ei vaidle

ka selle üle, et hageja tegi kostjale ülekanded lepingu alusel, mida ta arvas kostjaga sõlminud

olevat. Kuna hagejal ei olnud kohustust tasuda kostjale kokku 30 000 eurot, siis on hagejal õigus

kostja arvelduskontole ülekantud raha tagasi nõuda (VÕS § 1028 lg 1).

Kostja ei ole tõendanud, et ta ei ole rikastunud tema arvelduskontole kantud 30 000 euro võrra

(VÕS § 1033 lg 1). Ei ole tõendatud, et petturid kandsid kostja arvelduskontolt raha edasi.

Kostja tegi raha ülekanded isiklikult pangakontoris ja seda fakti ei muuda asjaolu, et tehingute

juures viibis ka väidetav pettur MR. Kostja vande all antud seletustest nähtub, et ta oli teadlik

temale üle kantud esimesest 15 000 eurost, mistõttu ei ole veenev, et ta teise 15 000 euro

ülekandest midagi ei teadnud. Ei ole alust järeldada, et kostja pangaarvelt on raha üle kantud

tema tahte vastaselt. Kostja seletustega on tõendatud, et ta soovis MR aidata ja seda ka rahaliselt.

Ei vaielda selle üle, et kostja oli volitanud MR tegelema kostjale kuuluva metsaga ning sõlmis

26.09.2013 lepingu R.R.Õigusteenused TÜ-ga (kolmas isik) metsa hooldamiseks. Väidet, et 30

000 euro kandmine MR-ga seotud kolmandale isikule võis olla tehtud mõne kostja kohustuse

täitmise katteks, ei lükka ümber kostja vande all antud seletust, et tal ei ole mingeid kohustusi.

Panga väljavõtted selle kohta, et kolmas isik pole seda raha kostjale tagastanud, ei luba samuti

iseenesest arvata, et kostja ei ole rikastunud. Kostja suhtel kolmanda isikuga ei ole vaidluse

lahendamisel tähtsust.

Lisaks leidis kohus, et seadusjärgse viivise vähendamine ei ole põhjendatud ja hagejal on õigus

nõuda kostjalt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist.

Apellatsioonkaebus

21.01.2015 esitas kostja apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas,

milles maakohus hagi rahuldas, ja jätta uue otsusega hagi rahuldamata.

Kostja sai teada sellest, et hageja on kostjale raha kandnud, alles siis kui hageja töötajad tulid

kostjaga rääkima. Maakohtu materiaalõigusnormide rikkumine seisneb mh VÕS § 1033

ebaõiges kohaldamata jätmises. Maakohus oleks pidanud kohaldama VÕS §-i 1033 ning jätma

hagi rahuldamata, sest hagi rahuldamisel jääb kostja 30 000 euro ning viiviste võrra halvemasse

seisu, mis on VÕS §-is 1033 sätestatud õiguspõhimõtte vastane. Vaidlusaluse 30 000 euro

kandmine R.R. Oigusteenused TÜ-le ei olnud ka kostjapoolne kohustuse täitmine R.R.

Oigusteenused TÜ-le, mis tähendab, et kostja ei säästnud muid kulutusi vaidlusaluse 30 000

euro ülekandmisega, so kostja kohustused ei vähenenud 30 000 euro ülekandmisega R.R.

Oigusteenused TÜ-le. Kõike eelnimetatud on kostja tõendanud enda vande all antud ütlustega

ning esitatud dokumentaalsete tõenditega. Samuti ei peata rikastumise äralangemist asjaolu, et

teoreetiliselt on kostjal olemas nõue R.R. Oigusteenused vastu. Õigusteoorias on asutud

seisukohale, et rikastumine võib ära langeda ka nt saadu varguse korral. Ka varguse korral tekib

ohvril nõue varga vastu, kuid nimetatud asjaolu ei peata rikastumise äralangemist.

Maakohtu menetlusõigusnormide rikkumine (mh TsMS § 438 lg-t 1 ja TsMS § 232 lg-t 1)

seisneb tõendite ebaõiges ja puudulikus hindamises ja otsuse ebapiisavas põhjendamises, mis

seisneb muu hulgas otsuse vastuolulisuses. Kohus on ebaõigesti otsustanud, millised asjaolud on

tuvastatud. Väär ning tõenditega vastuolus on maakohtu seisukoht, et kostja pole tõendanud, et

ta pole rikastunud. Kostja on panga väljavõtetega tõendanud, et ta pole tagasi saanud R.R.

Oigusteenused TÜ-lt ega kolmandatelt isikutelt vaidlusalust 30 000 eurot. Samuti on kostja

esitanud

kohtule

ainukese

lepingu

(metsahooldusleping,

st

kostja

06.10.2014

menetlusdokumendi lisa 2, mis kostja ning R.R. Oigusteenused vahel oli sõlmitud). Ei ole

eluliselt usutav, et metsahooldustööd ühes kolmandikus metsast, kui terve metsa raieväärtus on

30 000 eurot, võiks teha hooldustöid 30 000 euro eest. Lisaks on kostja enda vande all antavate

ütlustega tõendanud, et kostja ei ole vaidlusalust raha tasunud kohustuse täitmiseks ega ole

vaidlusalust raha tagasi saanud - kostja ei ole vaidlusaluse raha võrra rikastunud. Seega on

kostja tõendanud enda väidet ning kohus on jätnud kostja tõenditega põhjendamatult

arvestamata. Mõistetamatu ning väär on kohtu positsioon, et kostja esitatud tõendid ei tõenda, et

kostja pole rikastunud. Kostja on esitanud kõik tema käsutuses olevad tõendid tõendamaks, et

kostja ei ole rikastunud. Kostjal ei ole võimalik tõendada negatiivset asjaolu rohkemate

tõenditega kui need tõendid, mis on olemas. Kostja on esitanud negatiivse asjaolu tõendiks kõik

olemasolevad tõendid. Kohtu väär tõendite tõlgendamine on viinud ebaõige otsuse tegemiseni.

Maakohus on otsuses vääralt tuvastanud: „ER vande all antud seletustest nähtub, et ER oli

teadlik temale üle kantud esimesest 15 000 eurot, mistõttu ei ole veenev, et ta teise 15 000 euro

ülekandest midagi ei teadnud". Kohus on kostja vande all antud ütlustest järeldanud, et kostja

oli teadlik, et metsafirma kandis talle üle 15 000 eurot. Nimetatud kohtu seisukoht on ekslik

ning kohus on sellele jõudnud tõendeid vääralt tõlgendades. Tegelikult selgitas kostja vande all

alljärgnevat: ,,15000 [eurot] mis esimesel korral tema [MR] sedeli pani, seda ma tean. See

30000 [eurot] tuli siis välja, kui metsa firma [hageja] oli meid maatasa teinud." (vt 01.12.2014

istungi protokolli lisa 1). Kostja selgitas tegelikult vande all, et temale oli MR väitnud, et MR

on kostja kontole kandnud 15 000 eurot, mis tuleb nüüd kuhugi (R.R. Õigusteenustele) edasi

kanda. Kohus on aga kostja vande all antud ütlusi vääralt tõlgendanud nii nagu oleks kostja

olnud teadlik sellest, et hageja kostjale 30 000 eurot üle kandis.

Kohtu järeldused, et ei ole mõistlik eeldada, et isik pangadokumente täites ja maksekorraldusi

tehes ei tunne huvi, millised summad on tema arveldusarvel ning et kostja oleks tundnud

rohkem huvi oma rahaasjade vastu, kui ta poleks MR usaldanud, ei ole asjakohased ega vasta

kogutud tõenditele. Kostja on enda ütlustega ning ka arstitõendiga (vt kostja 06.10.2014

menetlusdokumendi lisa 1) tõendanud, et kostja kuuleb ja näeb halvasti ning ei suuda lünkliku

informatsiooni põhjal teha teadlikke ja kaalutletud otsuseid. Kohus on kohtuistungitel näinud, et

kostja saab rääkijast aru ainult siis, kui temaga räägitakse väga valju häälega (st sisuliselt

karjudes). Kostja on ka enda ütlustega tõendanud, et tema käitus nii nagu arvatav pettur MR tal

teha käskis, sealjuures, et ta kartis MR. Eeltoodust tulenevalt ei vasta kohtu poolt tuvastatu

tõenditele, kohus on jätnud tõendid hindamata ning tuvastanud asjaolusid, mille osas tõendid

väidavad vastupidist.

Vastus apellatsioonkaebusele

Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja

menetluskulud kostja kanda.

Ringkonnakohtu otsus

17.04.2015 otsusega rahuldas Tallinna Ringkonnakohus apellatsioonkaebuse, tühistas Harju

Maakohtu 22.12.2014 otsuse ja saatis asja maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebus

18.05.2015 esitatud kassatsioonkaebuses palus hageja tühistada Tallinna Ringkonnakohtu

17.04.2015 otsuse ja jätta jõusse maakohtu otsuse. Alternatiivselt palus hageja saata asja

maakohtule uueks läbivaatamiseks, lükates enne ümber ringkonnakohtu ekslikud juhised.

Vastus kassatsioonkaebusele

Kostja kassatsioonkaebusele oma vastuväiteid ei esitanud.

Riigikohtu otsus

02.12.2015 otsusega asjas nr 3-2-1-131-15 tühistas Riigikohus Tallinna Ringkonnakohtu

17.04.2015 otsuse osas, milles ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse, millega mõisteti

kostjalt hageja kasuks välja alusetult saadud 30 000 eurot ja viivis ning saatis asja maakohtule

uueks läbivaatamiseks, ja saatis asja tühistatud osas ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Osas, milles ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse menetluse lõpetamise kohta hageja

teistes kostja vastu esitatud nõuetes, jättis Riigikohus maakohtu otsuse jõusse. Kohus rahuldas

kassatsioonkaebuse osaliselt ja määras tagastada hagejale kassatsioonkaebuselt tasutud

kautsjoni.

Ringkonnakohtu seisukoht

Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna

alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Kaebuses on apellant jäänud maakohtus esitatud

seisukohtade juurde. Kuna maakohus on neile asjakohaselt ja piisavas ulatuses vastanud, siis

ringkonnakohus samu põhjendusi TsMS § 654 lg 6 alusel ei korda.

Ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt menetlusõiguse normide olulisi rikkumisi ega

materiaalõiguse normide ebaõiget kohaldamist. Samuti võtab kolleegium TsMS § 652 lg 1 p 1

kohaselt apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks maakohtus tuvastatud

faktilised asjaolud, kuivõrd puuduvad kahtlused nende tõendamise menetluse või protokolli

õiguspärasuse

või

ebapiisava

ulatuse

kohta.

Alljärgnevalt

vastab

kolleegium

apellatsioonkaebuse väidetele.

Pooled ei vaidle, et hageja tegi kostjale ülekanded lepingu alusel, mida ta arvas kostjaga

sõlminud olevat. Kuna hagejal ei olnud kohustust tasuda kostjale kokku 30 000 eurot, siis on

hagejal õigus kostja arveldusarvele ülekantud raha tagasi nõuda.

Kostja on hageja nõudele esitanud vastuväite, et kostja ei ole tema arveldusarvele kantud 30

000 euro võrra rikastunud.

Apellatsioonimenetluses ei ole pooled vaidlustanud maakohtu poolt tuvastarut, et hageja tegi

kostjale soorituse, ilma et hageja ja kostja vahel oleks olnud kehtivat lepingut. Ringkonnakohus

leiab, et kostja on omaks võtnud väite, et ta ei ole hageja viidatud lepingule alla kirjutanud.

Eeltoodu on kooskõlas asja materjalidega. Hageja on selgitanud, et ta esitas oma nõude kasvava

metsa raieõiguse võõrandamise lepingu alusel, mis on allkirjastatud digitaalselt (II kd, tl 25).

Kostja on selgitanud, et selle lepingu allkirjastas kostja ID-kaarti kasutades MR (II kd, tl 13, 49,

53, 142-143). Arvestades kostja selgitusi, märkis hageja esindaja maakohtu 01.12.2014

istungiprotokolli kohaselt, et soovib kostjalt VÕS § 1028 alusel ülekantud raha tagastamist,

kuna kostja on väitnud, et ta ei ole lepinguid, mille alusel hageja raha üle kanti, sõlminud (II kd,

tl 192-193). Kostja ei ole tuginenud asjaolule, mille kohaselt sõlmis ta tühise lepingu kostja

piiratud teovõime või hagejapoolse ähvarduse või vägivalla mõjul, mis välistab tuginemise VÕS

§ 1034 lg-le 1.

Hageja on tuginenud sellele, et kostja on tema arvel alusetult rikastunud (VÕS § 1028 lg 1) ning

kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista kostjale ülekantud rahasumma (VÕS § 1032 lg

1 esimene lause) ja tema tõendamiskoormuseks on tõendada, et ta kandis vaidlusaluse tehingu

alusel kostja arvelduskontole rahasumma, kuid tehingust tulenev kohustus on ära langenud,

sest tehing on tühine (kehtetu). Maakohus on põhjendatult leidnud, et hageja on nimetatud

asjaolusid piisavalt tõendanud.

Kuna hageja on alusetust rikastumisest tuleneva nõude eelduseks olevad asjaolud tõendanud,

saab kostja VÕS § 1033 lg 1 järgi esitada rikastumise äralangemise vastuväite. Viidatud sätte

järgi ei pea saaja saadut tagastama ega selle väärtust hüvitama ulatuses, milles ta ei ole saadu

hävimise, äratarvitamise või kahjustamise tõttu või muul põhjusel saadu või selle väärtuse

võrra rikastunud. VÕS § 1033 lg 1 kohaldamise eelduseks on see, et kostja oli rikkumise

äralangemisel heauskne VÕS § 1035 lg 1 ja 2 mõttes. VÕS § 1033 lg 1 järgi peab kostja

tõendama, et alusetu rikastumine on ära langenud. Kostja on tuvastatud asjaolude kohaselt

tõendanud, et vaidlusalune rahasumma kanti tema kontolt edasi kolmandale isikule. Samuti

esitas kostja kolmanda isikuga sõlmitud teenuse osutamise lepingu ning kinnitas, et ta ei

kandnud raha kolmandale isikule üle mingi kohustuse täitmiseks ning et ta raha ülekandmisega

mingitest kohustustest vabanemise tõttu ei rikastunud. Ringkonnakohus leiab, et ka siis, kui

kostja eeltoodud väited on tõesed, ei ole rikastumine ära langenud, sest siis oleks kostjal

kolmanda isiku vastu nõudeõigus ülekantud raha tagastamiseks VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1

esimese lause alusel.

VÕS § 1034 lg 1 kohaldamise eelduseks asjas on see, et vaidlusaluse lepingu sõlmis kostja.

Kuivõrd kostja on eitanud vaidlusaluse lepingu allkirjastamist ja asjas on tuvastatud, et tema

vaidlusalust lepingut ei allkirjastanud, ei saa kostja saajana tugineda VÕS § 1034 lg 1 järgi

sellele, et leping on tema piiratud teovõime tõttu tühine.

Maakohus on kõiki asjas esitatud tõendeid hinnanud ja põhjendatult hagi rahuldanud.

Apellatsioonkaebuses toodud väited ei anna alust kaevatava otsuse tühistamiseks või

muutmiseks. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

Menetluskulud

Kuna ringkonnakohus jätab kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning esimese astme kohtu

otsuse muutmata, jätab ta apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda (TsMS § 171 lg 1).

Riigikohtus kantud menetluskulud tuleb jätta ER kanda.

TsMS 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult

menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva

jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Reet Allikvere

Ande Tänav

Ulvi Loonurm