3-15-3143/14 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Agu Timmi, Madis Ernits, Maili Lokk

Määruse tegemise aeg ja koht

11.02.2016, Tartu

Haldusasja number

3-15-3143

Haldusasi

Andrei Talõzini (Talõzin) kaebus Viru Vangla ja Viru

Ringkonnaprokuratuuri

tegevuse

õigusvastasuse

kindlakstegemiseks

Menetluse alus ringkonnakohtus

Andrei Talõzini määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja - Andrei Talõzin

Vastustajad - Viru Vangla ja Viru Ringkonnaprokuratuur

RESOLUTSIOON

1. Jätta Andrei Talõzini määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu

19.01.2016. a määruse resolutsiooni p 1 muutmata.

2. Jätta Andrei Talõzini taotlus määruskaebusest koopia saamiseks rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse resolutsiooni punkti 1 peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva

jooksul määruse kättetoimetamisest arvates. Määruse resolutsiooni p 2 ei ole edasikaevatav.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.

16.12.2015 saabus Tartu Halduskohtusse Viru Vangla kinnipeetava Andrei Talõzini

kaebus ning 28.12.2015 kaebuse täiendus. Kaebuse kohaselt oli kaebaja 30.01.2014. a

jalutuskäigul liikudes tervitanud kõvahäälselt teisi kinnipeetavaid. Seepeale olid valvurid

viinud ta jõudu kasutades kambrisse tagasi, tõuganud põrandale ja löönud talle kuklasse,

millega olid tekitanud talle peahaava. Samal päeval oli kohaldatud tema suhtes ilma

käskkirjata täiendavaid julgeolekuabinõusid: teise kambrisse paigutamist ja

ohjeldusmeetmetena käeraudade kasutamist. Viru Vangla kohaldas 31.01.2014. a käskkirjaga

nr 6-1/176-KP kaebaja suhtes alates 31.01.2014 täiendavaid julgeolekuabinõusid. Viru

Ringkonnaprokuratuur keeldus 13.02.2014. a teatisega nr VRP-7/14/66 kaebaja avalduse

alusel Viru Vangla valvurite suhtes kriminaalmenetluse alustamisest. Viru Vangla karistas

27.02.2014. a käskkirjaga nr 6-3/295-D kaebajat distsiplinaarkorras selle eest, et kaebaja ei

allunud 30.01.2014 valvuri suulisele korraldusele. 15.09.2015 oli kaebaja esitanud Viru

Vanglale taotluse, milles palus tunnistada õigusvastaseks tema suhtes 30.01.2014 kasutatud

füüsiline vägivald, täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine, lisatoitlustamise keelamine

ning 30.01.2014 jalutuskäigule mittelubamine. Viru Vangla 17.11.2015. a otsusega nr 6-

16/131-2 tagastati osaliselt kaebaja kahju hüvitamise taotlus ja muus osas jäeti taotlus

rahuldamata.

Kaebaja palub kaebuses kohtul tuvastada Viru Vangla ja Viru Ringkonnaprokuratuuri

alljärgnevate toimingute ja haldusaktide õigusvastasus:

-

30.01.2014 kaebajale jalutuskäigu mittevõimaldamine;

-

30.01.2014 kaebaja suhtes füüsilise vägivalla kasutamine;

-

30.01.2014 kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine;

-

Viru Vangla tegevusetus seoses kaebaja suhtes kasutatud vägivalla asjaolude

väljaselgitamisega;

-

Viru Vangla 31.01.2014. a käskkiri nr 6-1/176-KP;

-

Viru Vangla 27.02.2014. a käskkiri nr 6-3/295-D;

-

Viru Vangla 07.03.2014. a vaideotsus nr 6-12/33-2 ja 6-12/41-2;

-

Viru Vangla 26.05.2014. a otsus nr 6-16/87-2;

-

Viru Vangla 17.11.2015. a otsus nr 6-16/131-2;

-

Viru Ringkonnaprokuratuuri 13.02.2014. a teatis nr VRP-7/14/66;

-

Viru Ringkonnaprokuratuuri 09.12.2015. a vastus nr VRP-7/15/642 ja 16.12.2015. a

vastus nr VRP-7/15/665, millega keelduti kaebajale väljastamast tema pöördumisest

koopiaid.

Kaebaja märgib kaebuses, et esitas tuvastamiskaebuse, kuna hetkel ei leidu tema õiguste

kaitseks tõhusamaid vahendeid ning ta soovib tulevikus esitada hüvitamiskaebuse. Kaebaja on

seisukohal, et hüvitamiskaebus ei saa olla ilmselgelt perspektiivitu, sest tema suhtes kasutati

füüsilist vägivalda ning selle uurimine oli puudulik.

Kaebaja esitas kaebuses ka riigi õigusabi taotluse, mille põhjenduseks märkis, et see on

vajalik õiglase kohtumenetluse tagamiseks.

2. Tartu Halduskohus jättis 19.01.2016. a määruse resolutsiooni punktiga 1 kaebaja riigi

õigusabi taotluse rahuldamata. Halduskohus tõlgendas kaebaja taotlust nii, et kaebaja soovib

riigi kulul advokaati selleks, et viimane esindaks teda halduskohtumenetluses. Halduskohus

märkis, et riigi õigusabi seaduse kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui taotleja on ise võimeline

kaitsma oma õigusi. Halduskohtumenetluses ei kehti eeldust, et menetlusosaline peab

kohtumenetluses osalema esindaja kaudu. Kohtule esitatud kaebusest ja selle täiendusest

nähtuvalt on kaebaja iseseisvalt suutnud kohtule selgitada, millise probleemiga seoses ta on

kohtusse pöördunud ja mida ta soovib kohtus saavutada. Kaebuses toodud faktiliste väidete

pinnalt õiguslike järelduste tegemine on halduskohtu ülesanne. Halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 2 lg-st 4 tulenevalt tagab kohus omal algatusel asja lahendamiseks

oluliste asjaolude väljaselgitamise, kogudes vajaduse korral tõendeid ise või tehes nende

esitamise kohustuseks menetlusosalistele. Kohus tõlgendab menetlusosaliste avaldusi ja

lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtes, samuti tagab HKMS § 2 lg 5 kohaselt

kohus igas menetlusstaadiumis oma selgitustega, et menetlusosaliste huvide kaitseks vajalik

avaldus ega tõend ei jääks esitamata õigusliku kogenematuse tõttu. Seega on kohtul

haldusasjades kohustus kaebajat vajadusel suunata ja abistada ning sellest tulenevalt ei ole

halduskohtumenetluses esmatähtis, et kaebajal oleksid õigusalased teadmised.

Halduskohtumenetluses kehtivad uurimispõhimõte ja selgitamiskohust aitavad kompenseerida

kaebaja õigusalaste teadmiste võimalikku puudumist. Halduskohus märkis, et on veendunud,

et kaebaja suudab kohtu abil oma õigusi ise kaitsta ning jättis sellest tulenevalt riigi õigusabi

seaduse (RÕS) § 7 lg 1 p 1 alusel kaebaja riigi õigusabi taotluse rahuldamata.

3. Kaebaja esitas 24.01.2016 Tartu Halduskohtu 19.01.2016. a määruse peale

määruskaebuse, milles palub määruse tühistamist ja oma taotluse rahuldamist. Kaebaja leiab

määruskaebuses, et halduskohus on tema riigi õigusabi taotluse rahuldamata jätmisel eksinud

inimõiguste konventsiooni ning Euroopa Liidu õiguse vastu ning kohtumäärus on teda

diskrimineeriv. Tulenevalt konventsioonist on kohtu objektiivne kohustus tagada

menetlusosaliste võrdsus kohtu ees, seda enam, kui üheks osapooleks on ametiasutus, s.o riik.

Kaebaja leiab, et tõendamist ei ole leidnud asjaolu, et ta oleks võimeline ise enda õigusi

kaitsma ning seda kinnitab ka kohtu väide, et ta suudab oma õigusi kaitsta kohtu abil. Kaebaja

arvates on määrus vastuolus selles esitatud põhjendustega ning kohus on eiranud kaebaja

tegelikku tahet, milleks oli kaitsta oma õigusi õigusabi osundaja vahendusel. Kaebaja väitel

on ta seni pidanud paluma kaaskinnipeetavate abi. Samuti on kaebaja palunud

määruskaebusest koopiat.

4. Tartu Halduskohus võttis 28.01.2016. a määrusega kaebaja määruskaebuse 19.01.2016. a

määruse resolutsiooni p-i 1 peale menetlusse, jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas

Tartu Ringkonnakohtule läbivaatamiseks ja lahendamiseks. Määruskaebus koos toimikuga

jõudis Tartu Ringkonnakohtusse 04.02.2016.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

5. Ringkonnakohus leiab, et ükski määruskaebuses esitatud väide ei anna alust

määruskaebuse rahuldamiseks ja Tartu Halduskohtu 19.01.2016. a määruse tühistamiseks.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu määruse põhjendustega ja ei pea vajalikuks neid

korrata (HKMS § 203 lg 2 ja § 201 lg 4). Määruskaebuses esitatud väidete osas märgib

ringkonnakohus järgmist.

6. Halduskohus on kaebaja riigi õigusabi taotluse jätnud rahuldamata tuginedes RÕS § 7 lg

1 p-le 1, mille kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi.

Määruskaebuses kaebaja poolt esitatud viited inimõiguste ja põhivabaduste kaitse

konventsioonile ning Euroopa Liidu õigusele ja sealt kaebajale väidetavalt tulenevatele

õigustele kinnitavad ringkonnakohtu arvates halduskohtu seisukohta, et kaebaja suudab

käesolevas haldusasjas oma õigusi ise kaitsta. Samuti on kaebaja 15.09.2015 vanglale esitatud

taotluses (tl 15-19) lisaks faktilistele asjaoludele viidanud asjakohastele õigusnormidele ning

tsiteerinud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ning viidanud Euroopa

Inimõiguste Kohtu lahendites avaldatud seisukohtadele, tuues sealjuures välja ka kohtuotsuse

punktid, milles vastavad seisukohad on esitatud. Seega nõustub ringkonnakohus halduskohtu

järeldusega, et kaebaja on ise võimeline kaitsma oma õigusi ning tema taotlus on RÕS § 7 lg

1 p 1 alusel õigesti jäetud rahuldamata. Ükski määruskaebuses esitatud väide ei anna alust

jõuda teistsugusele seisukohale, kui jõudis halduskohus. Kaebaja väidab määruskaebuses, et

tõendamist ei ole leidnud, et ta suudaks ise kellegi abita oma õigusi kaitsta ning märgib, et ta

on seni vajanud selleks kaaskinnipeetavate abi. Ringkonnakohus märgib, et ka see kaebaja

väide ei ole tõendamist leidnud. Asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja ei ole vanglale esitatud

taotlust või kohtule esitatud dokumente ise koostanud.

7. Kaebaja leiab määruskaebuses, et kohus on tema riigi õigusabi taotlust rahuldamata jättes

rikkunud uurimispõhimõtet ja kaebaja tegelikku tahet, kuna kaebaja tegelik tahe oli enda

õigusi kaitsta õigusabi osutaja vahendusel. Ringkonnakohus märgib, et HKMS § 31 kohaselt

on kaebajal võimalik osaleda halduskohtumenetluses ka esindaja vahendusel. Kui ta soovib

aga saada õigusabi enda esindamiseks riigi kulul, siis sellise taotluse lahendamisele

kohalduvad halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud menetlusabi regulatsioon ja riigi

õigusabi seadus ning nagu ringkonnakohus eespool juba leidis, siis halduskohus on

käesolevas asjas õigesti jätnud RÕS § 7 lg 1 p 1 alusel kaebaja riigi õigusabi taotluse

rahuldamata.

8. Kaebaja on määruskaebusesse märkinud ka, et soovib saada sellest koopiat.

Riigikohtu halduskolleegiumi 08.09.2015. a määruse haldusasjas nr 3-7-1-502-15 kohaselt

puudub menetlusosalisel üldjuhul põhjendatud vajadus saada ärakirju tema enda poolt kohtule

esitatud menetlusdokumendist. Niisuguse dokumendi sisu on isikule teada ning tal on reeglina

enne dokumendi kohtule esitamist võimalik teha sellest omale ärakirju (Riigikohtu

halduskolleegiumi 08.09.2015. a määrus asjas nr 3-7-1-502-15, p 3).

Ringkonnakohtu arvates puudub kaebajal käesoleval hetkel vajadus koopia saamiseks tema

enda poolt kohtule esitatud menetlusdokumendist, kuna selle sisu on talle teada. Kaebaja ei

ole ka koopia väljastamise taotlustes esitanud põhjendusi, mis annaksid alust arvata, et koopia

saamine tema enda esitatud määruskaebusest on kaebaja õiguste kaitse seisukohast talle siiski

vajalik.

Eeltoodust tulenevalt jääb kaebaja taotlus määruskaebusest koopia saamiseks rahuldamata.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Agu Timmi

Madis Ernits

Maili Lokk