3-14-52557/23 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

10. veebruar 2016, Tallinn

Haldusasja number

3-14-52557

Haldusasi

A.K.i kaebus Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju

hüvitamiseks

seoses

ebapiisava

põrandapinna

võimaldamisega

perioodidel

26.09.2011-15.08.2012,

28.03.2013-10.01.2014 ja 24.04.2014-14.08.2014 summas

10 755 eurot

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja – A.K.

Vastustaja – Tallinna Vangla, esindaja – Teerika Marilin

Martisen

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada A.K.i kaebus osaliselt ja mõista Tallinna Vanglalt A.K.i kasuks välja

mittevaralise kahju hüvitis summas 700 (seitse sada) eurot. Kohustada Tallinna

Vanglat kandma see summa J. K. arveldusarvele nr xxxxxxxxxxx.

2. Mõista Tallinna Vanglalt A.K.i kasuks välja kaebuse rahuldamisele vastav osa

tasutud riigilõivust summas 20 eurot ja 97 senti. Muus osas jäävad poolte

menetluskulud nende enda kanda.

3. Sekretäril edastada kohtuotsus menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva

jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 11. märtsil 2016.

Vastuseks

esitatud

apellatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil,

tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja

lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine

ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja

järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille

tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg

6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK.

1. Tallinna Vangla kinnipeetav A. K. esitas 15.08.2014 Tallinna Vanglale taotluse mittevaralise

kahju hüvitamiseks seoses tema kinnipidamisega ebapiisava põrandapinnaga kambris. Taotluse

esitaja palub välja mõista õiglane hüvitis (tl 14-15). Tallinna Vangla jättis 03.10.2014 otsusega

nr 5-18/14/22434-2 A.K.i kahju hüvitamise taotluse perioodide 26.09.2011-15.08.2012 ja

28.03.2013-10.01.2014 osas rahuldamata ning tagastas nõude perioodide 21.03.2007-

13.05.2008, 12.06.2009-21.09.2009, 06.07.2010-10.05.2011 osas läbivaatamatult (seoses

taotluse esitamise tähtaja rikkumisega) (tl 16-18).

2. 22.10.2014 (koos 01.12.2014 ja 16.12.2014 kaebuse täpsustusega) esitas A.K. Tallinna

Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses

ebapiisava põrandapinna võimaldamisega perioodidel 26.09.2011-15.08.2012, 28.03.2013-

10.01.2014 ja 24.04.2014-18.08.2014 summas 10 755 eurot.

3. 22.12.2014 määrusega võttis kohus A.K.i kaebuse menetlusse järgmises nõudes - A.K.i

kaebus Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses ebapiisava põrandapinna

võimaldamisega perioodidel 26.09.2011-15.08.2012, 28.03.2013-10.01.2014 ja 24.04.2014-

14.08.2014 summas 10 755 eurot. 21.09.2015 määrusega määras kohus asja lahendamise

viisiks kirjaliku menetluse ja määras menetlustähtajad.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

4. Kaebuse esitaja palub hüvitada talle Tallinna Vangla poolt seoses ebapiisava põrandapinna

võimaldamisega tekitatud mittevaraline kahju summas 10 755 eurot. Kaebaja põhjendab oma

kaebust alljärgnevalt.

4.1. Kaebuse esitaja leiab, et vastustaja on rikkunud tema inimõigusi hoides kaebajat pikema

aja vältel kitsastes tingimustes. Kaebaja märgib, et olud Tallinna vanglas on üldtuntud, mistõttu

ei pea kaebaja neid vajalikuks hakata lähemalt kirjeldama – kohus teab neid niigi.

4.2. Kaebaja leiab, et EIK poolt mõeldud põrandapind on vaba põrandapind, millest tulenevalt

tuleb kambri pinnast välja arvata eraldi seintega wc ja vähemalt osaliselt ka inventari alune

pind. Kaebaja ei saa ju liikuda võõrastes voodites, kappide peal, kraanikausi kohal. Kahju tekib

liikumisvaegusest kitsas ruumis.

4.3. Kaebaja märgib, et ei soovi mitte riigi kulul rikastuda, vaid palub lähtudes EIK praktikast

tulenevalt talle välja mõista 15 euro suurune hüvitis iga päeva eest, mil kaebaja ahistatavates

tingimustes so kambrites, kus põrandapinda oli alla 3 m2, mis on selge EIÕK art 3 rikkumine.

pidi viibima.

4.4. Kaebaja palub hüvitis üle kanda J. K. arveldusarvele nr xxxxxxxxxxxxx.

4.5. Kaebaja palub menetluskulud jätta vastustaja kanda.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

5. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta kaebuse rahuldamata.

5.1. VSKE § 6 lg 6 (kehtiv kuni 31.12.2013) ja § 7 lg 1 eesmärgiks on tagada, et kambrisse

majutatakse üksnes mõistlik hulk kinnipeetavaid ja nende eluruumis on olemas igapäevaeluks

minimaalselt vajalikud esemed. Nimetatud sätetest ei tulene, et igale kinnipeetavale peab

olemas kambris ettenähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda lisaks pinnale, millel asub VSKE §

7 lg 1 ettenähtud kambrisisustus. Seega pidi kambris iga kinnipeetava kohta olema vähemalt

2,5 m2 põrandapinda, millel võivad paikneda ka kambri sisustuse kohustuslikud elemendid.

5.2. Kõigil Tallinna Vanglas viibitud perioodidel oli A.K. vahistatu staatuses. Seega viibis ta

ööpäev läbi lukustatud kambris. Ajavahemikus 22:00 – 06:00 on vanglas öörahu, mil

kinnipeetavad peavad viibima oma voodites.

5.3. Olemasolevate andmete pinnalt on vastustaja koostanud tabeli, millest nähtub, millises

kambris kaebaja viibis, kui palju ja mitmel päeval viibis kambris teisi kinnipeetavaid, kui palju

ühe kinnipeetava kohta kambris põrandapinda oli nii koos WC-alust pinda arvesse võttes kui

ka ilma (tl 57-63). Tabelist nähtub, et kaebuse esitaja kinnipidamistingimused vastasid

kehtivale õigusele, mistõttu puudub Tallinna Vangla tegevuses õigusvastasus.

5.4. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga nagu tuleks kambri põrandapinna suuruse

arvestamisel lähtuda vabast põrandapinnast.

Tallinna Vangla lähtus kuni 31.12.2013 kehtinud VSKE § 6 lg-s 6 sätestatust ja tagas kaebajale

vähemalt 2,5 m2 põrandapinda, millest ei ole maha arvestatud kambri tualettruumi ja

mööblialust pinda. Kinnipeetavate kambritele on sätestatud eluruumidele kehtestatud nõuded.

Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusega nr 38 on kinnitatud "Eluruumidele esitatavad

nõuded", mille punkt 4 kohaselt arvestatakse eluruumi põrandapindala lähtudes toa laiusest

(vastasseinte vahelisest kaugusest). Seega ei tähenda „põrandapind“ ruumis olevat jalutamiseks

vaba pinda, vaid ruumi põrandapinna suurust, mille arvestamise aluseks on vastasseinte

vaheline kaugus, seega ruumi üldpind. Ka väljapool vanglat ei arvestata (nt eluruumi ostmisel)

WC pinda selle kogupinnast välja. WC (ja nt ka mööblialuse) pinna mahaarvamine kambri

põrandapinna suurusest oleks põhjendatud üksnes juhul, kui tegemist oleks sellise ruumi

(esemetega), mida kinnipeetav kasutada ei saa ja mis seetõttu põhjendamatult kambripinda ära

võtab.

5.5. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium tõi 20.06.2014 otsuses nr 3-4-1-9-14

välja EIK-i hiljutises, 06.02.2014 otsuses asjas nr 2689/12, Semikhvostov vs Venemaa öeldu,

et EIK on alati keeldunud määramast, milline ruutmeetrite arv peab olema kinnipeetavale

tagatud muid faktoreid arvesse võtmata, et tagatud oleks EÕIK artikliga 3 kooskõlaline

kohtlemine.

Tallinna Vangla peab vajalikuks rõhutada, et muid etteheiteid ja kaebusi seos

vangistustingimustega taotluse esitaja välja toonud ei ole.

5.6. Vastustaja leiab, et ei ole oma tegevusega rikkunud EIÕK-s sätestatut. Tallinna Vangla

leiab, et vahistatutele ning kinnipeetavatele tagatava põrandapinna suuruse osas tuleb arvestada

riigi tegevust EIK praktika selginedes ja arvestada seejärel kasutusele võetud meetmeid: EIK-i

väljendatud seisukohti on arvesse võetud siseriikliku õiguse muutmisel ning alates 01.01.2014

jõustunud muudatuse kohaselt on minimaalseks kambri pinnaks kinnises vanglas 2,5 m2 asemel

3 m2; ehitatud on uued vanglad (Tartu ja Viru Vangla); vähendatud on kinnipeetavate arvu ning

alates 01.01.2015 jõustub karistusseadustiku § 415 lg 1 p 3, mis sätestab, et täitmiskohtunik

võib vangistuse täitmisele pööramise lükata oma määrusega edasi kuni ühe aasta võrra, kui

süüdimõistetu ei saa karistust kanda vangla ülerahvastatuse tõttu. Täiendavalt toome välja

Riigikohtu 19.01.2012 otsuse nr 3-3-1-76-11, mille punktis 13 on kohus välja toonud, et

kaalutlusreeglitest kinnipidamise kontrollimisel tuleb muu hulgas arvestada seda, kas faktilised

asjaolud jätsid haldusorganile tegeliku valikuvõimaluse. Pikemat käsitlemist ei vaja tõsiasi, et

riik ei suuda praegusel ajal paigutada valdavat enamikku kinnipeetavaist eraldi kambritesse.

Seadusandja on pidanud vajalikuks kehtestada vanglates nn ülerahvastatuse keelu. Seega

nähtub, et Eesti riik ei ole olnud tegevusetu ja on astunud konkreetseid samme, et viia kehtiv

õigus kooskõlla EIK-i praktikaga.

Tallinna Vangla on seisukohal, et vaidluse lahendamisel ei saa tugineda üksnes Euroopa

Inimõiguste Kohtu praktikale sarnastes asjades, kuna seisukohad põhiõiguste osas on olnud ajas

muutuvad ning Eesti riik ei saa varasemat õiguspraktikat ja esinenud olukordi muuta, mistõttu

saab õiguspärane halduspraktika muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel. Õiguse

üldpõhimõtteid ja inimõiguste dünaamilist arengut arvestades ei saa kohtuotsustes toodud

seisukohtadel olla riigi jaoks tagasiulatuvat mõju, vaid mõju saab olla üksnes edasiulatuv.

5.7. Vastustaja leiab, et Tallinna Vangla vangistustingimused ei saanud ületada nõutavat

minimaalset raskusastet, sest need olid ja on Tallinna Vanglas vähemalt rahuldaval tasemel.

Kohtule esitatud tabelist nähtuvalt oli kaebuse esitajale tagatud vaid kolmel päeval 2,63 m2

põrandapinda ja 333-l päeval jäi põrandapind väga vähe alla 3 m2. Oluline on märkida, et isikute

arv kambris pidevalt muutus ja sellega seonduvalt muutus ka põrandapind isiku kohta.

Perioodid, kus kambris oli maksimaalselt kuus inimest, ei olnud märkimisväärselt pikad ja

vaheldusid perioodidega, kus kambris oli isikuid vähem. Lisaks ei olnud kaebaja Tallinna

Vanglas järjest, vaid kokku kolmel erineval perioodil, millede vahelisel ajal ta Tallinna Vanglas

ei olnud.

Tallinna Vangla leiab, et ka juhul, kui kaebuse esitajale oleks vaidlusalustel päevadel olnud

tagatud 3 m2 suurune pindalamiinimum, ei oleks kambris olnud inimesel võimalik teha

märkimisväärselt midagi sellist, mida ei olnud võimalik teha väiksemates kambrites, ent mille

tegemine oleks heaolu või elukvaliteeti oluliselt parandanud. Samuti ei saa väita, et 3 m2

suuruse miinimumi täitmisel oleks olnud privaatsust oluliselt rohkem kui seda kaebajal oli. See

tähendab, et kaebaja heaolu kõnealuses kambris ei oleks saanud olla eelnimetatud 3 m2 suuruse

miinimumnõude täitmise korral oluliselt suurem. See omakorda tähendab, et kaebajale tekkinud

mittevaraline kahju ei saa olla märkimisväärne.

5.8. Tallinna Vangla leiab ja peab vajalikuks rõhutada, et A.K. ei ole rakendanud esmaseid

õiguskaitsevahendeid (Riigikohtu lahendid nr 3-3-1-47-08, nr 3-3-1-2-10), s.t püüdnud

eelmises punktis väidetud kahju tekkimist ära hoida (vt tl 66-69 kaebaja pöördumised). Kui

kaebaja Tallinna Vanglas viibides leidis, et vangla tema õigusi rikub, oli tal võimalik

sellekohase märgukirja või selgitustaotlusega vangla poole pöörduda. Kaebaja seda aga teinud

ei teinud ning juhib vangla tähelepanu väidetavatele õiguste rikkumistele peale seda, kui

mittevaralise kahju tekkimist ära hoida või seda vähendada ei ole Tallinna Vanglal enam

võimalik.

5.9. Vastustaja on seisukohal, et kaebajale ei ole tekitatud sellist mittevaralist kahju, mis

õigustaks rahalise hüvitise väljamõistmist.

Kaebaja on endale tekkinud kahjuna välja toonud enda alandava ja ebainimliku kohtlemise. Kui

tingimused vanglas olid sedavõrd häirivad ja alandavad nagu kaebaja seda väidab, siis ei saa

tõsiselt võetavaks pidada kaebaja väidet, et ta pidas temale riigi poolt tekitatud kannatusi

vangistuse loomulikuks osaks ning et enam kui kaks aastat vangistuses viibides ta siiralt uskus,

et riik vangla kaudu tema õigusi ei riku.

Enamikes kohtulahendites, kus EIK on isiku kasuks välja mõistnud rahalise hüvitise, on lisaks

põrandapinna nappusele esinenud ka muud isiku heaolule negatiivset mõju avaldanud tegurid.

Vastustaja leiab, et arvestades Tallinna Vangla tingimusi kogumis, ei olnud need inimväärikust

alandavad: kambrites oli osaliselt avatav aken, mis tagas ventilatsiooni ja loomuliku

valgustatuse, lisaks elektrilambid, nõutava temperatuuri taganud keskküttesüsteem, kambris oli

magamisruumist eraldatud ja veega tualett ning kraanikauss, samuti võimaldati kinnipeetavatel

duši kasutamist, voodipesu vahetati reeglina kaks korda kuus. Vastustaja selgitab, et kaebajale

oli tagatud infovajaduse rahuldamine ning ligemale iga kahe nädala tagant võimalus laenutada

Tallinna Vangla raamatukogust raamatuid, samuti väljastas vangla vahistatutele ajalehti, loa

alusel väljastati kambritesse isiklikke raadioid, televiisoreid ja muid meelelahutusliku

iseloomuga esemeid, sisseoste võimaldati vahistatutel sooritada reeglina kaks korda kuus,

usuliste vajaduste rahuldamiseks oli võimalus kohtuda individuaalselt vangla kaplaniga,

vahistatute käsutuses olid ka vangla sotsiaaltöötajad, psühholoogid ning meditsiinipersonal,

vahistatutele oli tagatud toitlustamise kolm korda päevas, samuti võimaldati vahistatutel iga

päev värskes õhus jalutamist.

Mistahes põhiõiguste rikkumine, mis võis eelduslikult põhjustada isikule ebamugavusi ja

mittevaralist kahju, ei õigusta tingimata sellise kahju eest rahalise hüvitise väljamõistmist. Ka

Riigikohus on korduvalt leidnud, et põhiõiguste rikkumine ei pruugi endaga alati kaasa tuua

kahju hüvitamist rahas. Haldusasjas nr 3-3-1-43-11 tehtud otsuses selgitas Riigikohus, et rahas

hüvitamine oleneb asja sisulisel menetlemisel välja selgitatud asjaoludest ning muu hulgas ka

kohtu hinnangust riive intensiivsusele ning mittevaralise kahju kohaseks hüvitamise viisiks

võib kahju rahas kompenseerimise asemel olla ka kohtuotsusega kahju põhjustanud haldusakti

või toimingu õigusvastasuse tuvastamine.

Lisaks tuleb arvestada RVastS §-s 13 sätestatud vastuse piirangutega, samuti tuleb mittevaralise

kahju hüvitamisel arvestada kahju põhjustaja süü vormiga. Antud juhul on ilmne, et kaebaja

hoidmine vaidlusalustes kambrites ei olnud kantud vanglateenistuse soovist põhjustada

kaebajale kannatusi või rohkem ebameeldivusi kui on vahi all viibimise paratamatuks ja

loomulikuks osaks. Kambrite ülerahvastatus on tingitud vanglate üldisest ruumikitsikusest.

Tegemist on üldteada probleemiga, mille lahendamine ei ole väga operatiivsete vahenditega

võimalik, ent milleks siiski on Eesti haldusvõimud asjakohaseid samme astunud, olles juba

ehitanud ja ehitades veelgi uusi, tänapäevastele nõuetele vastavaid vanglaid. Kaebaja

kinnipidamine sellistes tingimustes nagu teda Tallinna Vanglas kinni peeti, oli tingitud

objektiivsest paratamatusest ning selle vältimine ei olnud vangla võimuses.

Minimaalsest vajalikust suuremad ebameeldivused ei olnud antud juhul vastuolus kaebajale

seatud piirangute legitiimse eesmärgiga ega moonutanud põhiõiguste iseloomu.

Rahaline hüvitis oleks õigustatud eeskätt juhul, kui saaks eeldada, et inimväärikust tagavate

miinimumnõuete täitmine taganuks isiku selgelt parema heaolu võrreldes sellega, mis talle

tegelikult osaks sai. Käesoleval juhul see nii ei ole. Tallinna Vanglal ei ole põhjust arvata, et

kaebaja heaolu olnuks kvalitatiivselt märkimisväärselt parem, kui igas kambris, kus ta viibis,

olnuks ruumi vähemalt 3 m2 iga seal viibiva isiku kohta.

Samuti leiab vastustaja, et rahalise hüvitise väljamõistmine annab kaebajale vangistusega

seotud vabadusõiguste kitsenduste kontekstis suurema heaolu, kui oleks talle andnud see, kui

vangla oleks paigutanud ta kambritesse, kus tal oleks ruumi olnud maksimaalselt 0,02 - 0,37

m2 rohkem. Seega leiab Tallinna Vangla, et kaebajale mittevaralise kahju rahas hüvitamine ei

ole põhjendatud.

5.10. Kokkuvõtvalt on vastustaja seisukohal, et kuna ei ole tuvastanud, et vangla tegevus oleks

olnud õigusvastane, samuti ei nähtu, et kaebajale oleks vangla tegevuse tulemusel kahju

tekkinud, siis puuduvad alused ka mittevaralise kahju hüvitamiseks.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

6. Käesolevas asjas on menetlusosaliste vahel vaidlus selles, kas kaebaja nõue hüvitada talle

väidetavalt õigusvastaste kinnipidamistingimustega ajavahemikes 26.09.2011-15.08.2012,

28.03.2013-10.01.2014

ja

24.04.2014-14.08.2014

tekitatud

mittevaraline

kahju

on

põhjendatud.

Kaebaja väitel on kahju põhjustatud sellega, et kambrites, kus ta on pidanud viibima, oli

ebapiisavalt põrandapinda ja liikumisvõimalusi.

7. Kohtule esitatud andmete kohaselt oli kaebaja kõigil vaidlusalustel perioodidel 26.09.2011-

15.08.2012, 28.03.2013-10.01.2014 ja 24.04.2014-14.08.2014 vahistatu staatuses. Vaidlust ei

ole, et kaebuse esitaja viibis vahistatu staatusest tulenevalt 23 tundi ööpäevas lukustatud

kambris ja talle võimaldati ühe tunni pikkune jalutuskäik päevas.

8. RVastS § 7 lg 1 kohaselt peavad kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks olema täidetud

järgmised tingimused: 1) avaliku võimu kandja õigusvastane tegu avalik-õiguslikus suhtes; 2)

isiku subjektiivsete õiguste rikkumine; 3) kahju tekitamine; 4) põhjuslik seos õigusvastase teo

ja kahju tekkimise vahel; 4) esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus.

RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist

süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu

puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.

9. Vaidlust pole selles, et vastustaja (Tallinna Vangla) on avaliku võimu kandja, kes täidab talle

seadusest tulenevat avalik-õiguslikku ülesannet (vangistuse täideviimine) ja täitis seda

ülesannet ka kaebuses toodud ajavahemikul.

10. Tulenevalt seaduses kahju hüvitamise otsustamiseks sätestatud tingimustele tuleb kohtul

järgnevalt võtta seisukoht küsimuses, kas vangla tegevus oli õigusvastane ja kas kaebajale

väidetavalt tekitatud mittevaraline kahju kuulub hüvitamisele.

11. VangS § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel

eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks

vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja

kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kambri suuruse ja kambri

sisustusse kuuluvate esemete loetelu kehtestab valdkonna eest vastutav minister vangla

sisekorraeeskirjas.

Justiitsministri 30.11.2000. a määruse nr 72 "Vangla sisekorraeeskiri" § 6 "Kinnipeetava

vanglasisene paigutamine" kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioonis lõige 6 sätestas

"Kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda." Alates

01.01.2014 kehtinud VSKE redaktsioonis on põrandapinna minimaalseks suuruseks ette nähtud

3 m2. Kaebusega hõlmatud ajavahemik jääb mõlema regulatsiooni kehtivusaega.

12. Vastustaja on kohtule esitanud tabelina põhjaliku ülevaate kaebaja paigutamiste ja kambrite

täituvuse kohta (tl 57-63). Sellest nähtub millistel kuupäevadel on kaebaja mingis kambris

viibinud, ära on näidatud kambri number, iga kambri suurus ruutmeetrites, kambri täituvus

(kambris viibinud kinnipeetavate arv) ning põrandapind ühe isiku kohta ruutmeetrites. Samas

on näidatud, kas kambri juurde kuulus eraldi WC ning sellistel juhtudel näidatud ka kambri

suurus ilma WC pinnata ja kambri pind ühe isiku kohta ilma WC pinda arvestamata.

13. Esitatud tabelist nähtuvalt on kaebusega hõlmatud perioodil kambri pinna suurus

ruutmeetrites ühe inimese kohta olnud erinev. Selle perioodi sees on ajavahemikke, mil

kambripinda oli piisavalt isegi praegu kehtiva normi järgi (st vähemalt 3 m2 inimese kohta ja

rohkem), perioode ja päevi, mil pinda oli vahemikus 2,5 m2 kuni 3 m2. Kaebaja on vaidlusalusel

perioodil viibinud ka osad päevad tingimustes, kus pinda ühe inimese kohta oleks alla VSKE

v.r § 6 lg-s 6 sätestatud määra. Seega tuleb eraldi hinnata kinnipidamistingimuste õiguspärasust

erinevatel ajavahemikel erinevates kambrites.

Kohus märgib siinkohal veel täiendavalt, et VSKE § 6 lg 6 (v.r) valguses võib teatud kaebusega

hõlmatud ajavahemike puhul vangla tegevuse õiguspärasuse hindamisel osutuda oluliseks, kas

kambripinna hulka tuleb arvata ka eraldatud WC pindala ning kas arvesse tuleb võtta mööbliga

kaetud osa kambripinnast.

Kohus on seisukohal, et nendel juhtudel, kui kambri juurde kuulus tualett eraldi ruumis, ei saa

selle pinda arvata kambri pindala hulka (vähemalt praeguse vaidluse lahendamise kontekstis)

ning tuleb lähtuda nendest vastustaja esitatud tabelites toodud andmetest, kus pindala ühe isiku

kohta on välja toodud ilma tualettruumi pindala arvestamata.

14. Kohus märgib, et ka EIK jättis ka asjas Tunis vs Eesti (otsus asjas nr 429/12) kinnipeetava

isikliku ruumi arvutamisel kambri üldpindalast välja tualeti pindala. Tualeti pindala

arvestamine ei oleks põhjendatud ühest küljest seetõttu, et tegemist on seintega eraldatud

ruumiga. Teisalt tuleb arvesse võtta ruumi kasutusotstarvet. Olukorras, kus kambris viibib mitu

kinnipeetavat (vastustaja andmetest nähtuvalt on kaebaja valdavalt viibinud kambrites, kus elas

neli kuni kuus kinnipeetavat), kes kõik kasutavad sama tualetti, ei saa seda pidada ruumiks, mis

võimaldaks pinda kinnipeetava vabaks liikumiseks lisaks kambri elupinnale. Samuti peab

kohus oluliseks seda, et WC otstarbeks on selle olemusest tulenevalt eelkõige ja ainult

loomulike vajaduste rahuldamine inimorganismile mittevajalike jääkainete väljutamise kaudu,

mitte liikumisruumi tagamine tavaliseks inimtegevuseks piiratud ruumis.

15. Kohus leiab, et kambripinna piisavuse kindlakstegemisel ei ole oluline arvesse võtta

kambris asuvat mööblit ega selle pinna osakaalu kambri põrandapinnaga võrreldes. Kohus

nõustub vastustaja järeldusega Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusega nr 38 kinnitatud

"Eluruumidele esitatavad nõuded" punkt 4 sisustamisel, st mõiste „põrandapind“ ei tähenda

ruumis olevat jalutamiseks vaba pinda, vaid ruumi üldpinda ehk ruumi põrandapinna suurust,

mille arvestamise aluseks on vastasseinte vaheline kaugus.

Mööbli pindala mahaarvamist kambri pindala kindlaksmääramisel ei ole vajalikuks pidanud ka

EIK (vt nt EIK otsus asjas Tunis vs Eesti, p 46). Seega, ka EIK lähtub isikliku ruumi arvutamisel

kambri pindala ja seal viibivate kinnipeetavate jagatisest, arvestamata kambris asuvat mööblit.

Sarnasele seisukohale on asunud Tallinna Ringkonnakohus 18.12.2014 otsuses asjas nr 3-14-

50078 (p 10) arestimaja kinnipidamistingimuste õiguspärasust hinnates ning 25.06.2015

otsuses haldusasjas nr 3-14-52725 Tallinna Vangla kinnipidamistingimuste õiguspärasust

hinnates ja ka Riigikohus 09.12.2015 haldusasjas nr 3-3-1-42-15.

EIK praktika on mööbli arvessevõtmist küll oluliseks pidanud juhtudel, kui see kambris

liikumist oluliselt takistab, pidades EIÕK artikli 3 rikkumiseks olukorda, kui ruum suurusega 3

m2 kuni 3,3 m², oli reaalselt väiksem mööbli tõttu, ja mida ei kompenseerinud võimalus veeta

aega väljaspool kambrit (Slemenšek vs. Sloveenia (Kaebus nr 6120/10), 03.04.2014).

Arvestades erinevate tegurite koosmõju, ei pea kohus praegusel juhul mööblialuse pinna

mahaarvamist põhjendatuks. Kambri, kui eluruumi, oluliseks osaks on seal asuv mööbel, mis

on normaalseks igapäevaeluks vajalik. VSKE § 7 lg-s 1 sätestatakse kambri sisustuse kohustus-

likud elemendid, sealhulgas ka minimaalselt vajalikud mööbliesemed, mille puudumine

omakorda muudaks kinnipidamistingimused õigusvastaseks või raskendaks vangla rikkumist

õiguspäraste kinnipidamistingimuste tagamata jätmisel. Näiteks peab EIK oluliseks

kinnipeetava omaette voodikoha olemasolu (Logothetis jt vs. Kreeka (Kaebus nr 740/13),

25.09.14). (Vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 25.06.2015 otsus haldusasjas nr 3-14-52725 p 21).

Kohus märgib, et tsiviilelus ei arvestata eluruumide pinnast maha selles asuvat eluks vajalikku

mööblit.

16. Arvestades otsuse punktides 14-15 öeldut ning tuginedes vastustaja ülevaatele kaebaja

paigutamise kohta (tl 57-63), märgib kohus kaebajale tagatud põrandapinna kohta järgmist.

Kahjunõue on esitatud ajavahemiku 26.09.2011-15.08.2012, 28.03.2013-10.01.2014 ja

24.04.2014-14.08.2014 kohta. Kohus loeb tuvastatuks, et nendes asjavahemikes oli perioodi

pikkuseks, kus pinda ühe kinnipeetava kohta kambris, milles viibis kaebaja, oli ulatuses, mis

vastab alates 01.01.2014 kehtivale normile, st 3 m2 või rohkem, 194 päeva. Samuti oli kaebaja

520 päeva tingimustes, kus kambripinda ühe kinnipeetava kohta oli küll vastavalt VSKE § 6 lg

6 (v.r) miinimumtasemele (2,5 m2), kuid alla 3 m2. Alla VSKE § 6 lg 6 (v.r) sätestatud

miinimumtasemest (so alla 2,5 m2) viibis kaebuse esitaja kokku 3 päeva.

17. EIK on rõhutanud, et kinnipidamistingimuste mõju hindamisel tuleb arvestada tingimustega

kogumis, pidades silmas kinnipidamise kestust, selle mõju isiku vaimsele ja füüsilisele tervisele

jms. Kinnipeetava kasutuses oleva isikliku ruumiga seoses on EIK asunud seisukohale, et

soovitatav minimaalne põrandapind on 4 m2 isiku kohta. Samuti on EIK leidnud, et juhul, kui

põrandapinda isiku kohta on vähem kui 3 m2, tuleb ülerahvastatust pidada sedavõrd tõsiseks, et

selline olukord iseenesest kujutab EIÕK art 3 rikkumist (vt Ananyev jt vs Venemaa (2012) p

145).

18. Kohus nõustub siinkohal vastustajaga, et üksnes kambripinna ebapiisavusest tingitud

kinnipidamistingimuste õigusvastasus ei tähenda aga veel, et see tooks alati endaga kaasa

hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju RVastS § 9 lg 1 tähenduses.

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium leidis 20.06.2014 otsuses asjas nr 3-4-1-

9-14 (p 44), et tuvastamaks või välistamaks inimväärikust alandavat kohtlemist ajal, kui

kaebajale oli tagatud vaid minimaalne VSKE-ga ette nähtud kambri põrandapind, tuleb hinnata

seda, milline oli kinnipeetava tegelik liikumisvõimalus ja millised olid muud

kinnipidamistingimused sel perioodil.

19. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kogu vaidlusaluse perioodi oli kaebaja vahistatu

staatuses. VangS § 90 lg 3 sätestab, et vahistatut hoitakse ööpäev läbi lukustatud kambris, välja

arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib. Eraldi hoitakse vahistatuid, keda süüdistatakse ühes

ja samas kriminaalasjas. Vaidlust ei ole, et kaebaja ei osalenud Tallinna Vanglas vahistatuna

viibimise ajal tööhõives, samuti ei olnud ta hõivatud õppimisega. Kaebaja kahjunõudega

hõlmatud ajavahemikul muude tegevustega hõivatud ei olnud, mis oleks täiendanud suhtlemis-

ja liikumisvõimalusi.

Seoses liikumisvõimalustega toob kohus veel välja, et kaebaja ei ole väitnud, et talle pole olnud

tagatud igapäevane ühe tunni pikkune jalutuskäik vastavalt VangS § 55 lg-le 2 ja kohus loeb

tuvastatuks, et kaebajale oli tagatud 1-tunnine jalutuskäik värskes õhus. Vaidlust ei ole ka

asjaolus, et kaebajal ei olnud kogu vaidlusaluse perioodi jooksul võimalik kasutada spordisaali.

Vastustaja poolt viidatud lühiajalised kohtumised lähedastega ei ole sellisteks asjaoludeks, mis

oleks oluliselt võinud leevendada väidetavast ruumikitsikusest tingitud võimalikke kannatusi.

20. Kohus märgib, et kaebaja ei ole põhjendades tema kinnipidamistingimuste õigusvastasust

välja toonud muid tegureid, mis lisaks ruuminappusele talle väärikuse alandamise näol kahju

on tekitanud. Kaebaja viitas küll üldsõnaliselt vangla kehvadele olemtingimustele, kuid oma

väiteid ei konkretiseerinud.

Vastustaja on siiski (eeldatavasti lähtudes varasemast kohtupraktikast) esitanud selgitused

kinnipidamistingimuste nõuetekohasuse kohta (eelpool otsuse p 5.9) kinnitamaks piisava

loomuliku ja kunstliku valgustuse, loomuliku ja sundventilatsiooni olemasolu kohta. Lisaks tõi

vastustaja välja, et nõutava temperatuuri on taganud keskküttesüsteem, kambris oli

magamisruumist eraldatud ja veega tualett ning kraanikauss, samuti võimaldati kinnipeetavatel

duši kasutamist, voodipesu vahetati reeglina kaks korda kuus. Vastustaja selgitas, et kaebajale

oli tagatud infovajaduse rahuldamine ning ligemale iga kahe nädala tagant võimalus laenutada

Tallinna Vangla raamatukogust raamatuid, samuti väljastas vangla vahistatutele ajalehti, loa

alusel väljastati kambritesse isiklikke raadioid, televiisoreid ja muid meelelahutusliku

iseloomuga esemeid, sisseoste võimaldati vahistatutel sooritada reeglina kaks korda kuus,

usuliste vajaduste rahuldamiseks oli võimalus kohtuda individuaalselt vangla kaplaniga,

vahistatute käsutuses olid ka vangla sotsiaaltöötajad, psühholoogid ning meditsiinipersonal,

vahistatutele oli tagatud toitlustamise kolm korda päevas, samuti võimaldati vahistatutel iga

päev värskes õhus jalutamist. Ajavahemikul 22:00 – 06:00 oli vanglas öörahu, mis tähendab

võimalust korralikult välja puhata.

Kaebuse esitaja ei ole neile vastustaja väidetele vastu vaielnud ega neid ümber lükanud. Seega

leiab kohus, et olmetingimused Tallinna Vanglas ei olnud sellised, mis kogumis võinuksid

raskendada vastustaja rikkumist.

21. EIK seisukohtadele toetuva siseriikliku kohtupraktika kohaselt võib isikul olla

kinnipidamistingimustest tulenevalt õigus mittevaralise kahju rahas hüvitamisele juhul, kui

kinnipidamisega kaasnev isikuõiguste riive ületab kinnipidamisega kaasnevate kannatuste

vältimatu taseme (vt Riigikohtu 15.03.2010 otsus asjas nr 3-3-1-93-09, p 11).

22. Vastustaja on seisukohal, et käesoleval juhul ei ole kaebaja kinnipidamisega Tallinna

Vanglas riivatud kaebaja õigusi sedavõrd intensiivselt, et see oleks käsitatav kaebaja

isikuõiguste rikkumisena RVastS § 9 lg 1 mõistes. Vastustaja väidab, et ta ei ole kaebaja suhtes

õigusvastaselt käitunud, kuna on järginud vaidlusalusel ajal kehtinud VSKE § 6 lg-s 6

sätestatud minimaalse põrandapinna (2,5 m2) nõuet iga kinnipeetava kohta. Kohus selle

vastustaja seisukohaga ei nõustu.

23. Riigikohus märkis oma 09.12.2015 lahendis nr 3-3-42-15, et ka ratifitseeritud välisleping

võib isikule luua kohtus kaitstava subjektiivse õiguse, kui välislepinguga korraldatakse

riigisiseseid suhteid ja seda pole vaja konkretiseerida Eesti õigusega (kolleegiumi 20.12.2002

otsus asjas nr 3-3-1-58-02, p 11). Eesti seaduse või määruse ning ratifitseeritud välislepingu

vastuolu korral kohustab PS § 123 lg 2 kohtuid jätma seaduse või määruse kohaldamata ning

halduse tegevuse kooskõla riigisisese õigusega ei anna veel garantiid tegevuse õiguspärasuse

suhtes. VSKE § 6 lg 6 v. r osas märkis Riigikohus, et see säte nägi ette vaid põrandapinna

alampiiri, mitte ülempiiri, millest enamat kinnipeetavad ühelgi juhul nõuda poleks saanud ja

lisaks VSKE-le pidid vanglad arvestama muid õigusnorme, sh PS §-e 10 ja 18 ning EIÕK art-

t 3, mis võisid sõltuvalt kinnipidamise asjaoludest kohustada tagama suuremat põrandapinda

(vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus asjas nr 3-4-1-9-14, p 41).

Seepärast ei eeldanud EIK praktika arvestamine põrandapinna kaasustes Riigikohtu hinnangul

VSKE § 6 lg 6 v. r kohaldamata jätmist. EIÕK art 3 sätestab aga piinamise ning ebainimliku ja

alandava kohtlemise ja karistamise keelu ning selle kohaldamispraktikat tuleb arvestada PS §-s

10 nimetatud inimväärikuse põhimõtte ning § 18 lg-s 1 sätestatud inimväärika kohtlemise

põhiõiguse tõlgendamisel. Riigikohus viitas ka sellele, et RVastS § 7 lg 21 teine lause näeb muu

hulgas ette õiguse nõuda kahju hüvitamist isikule, kellel on õigus esitada EIK-le

individuaalkaebus asjas, mis on sarnane niisugusele asjale, milles EIK on rahuldanud

individuaalkaebuse, juhul kui EIÕK-s sätestatud õigusi rikuti oluliselt ning isikul puuduvad

muud võimalused oma õiguste taastamiseks.

Eeltoodut arvestades tuli ka vastustajal kinnipeetavate paigutamisel vanglas arvestada kambri

põrandapinna suuruse määramisel lisaks siseriiklikule õigusele EIKi poolt esile toodud

kriteeriumeid.

24. Kohus toob käesoleva asja lahendamise kontekstis välja veel järgmised EIK seisukohad.

EIK on leidnud, et mitme kinnipeetavaga kambris on soovitav minimaalne põrandapind 4 m2

isiku kohta (otsus asjas nr 429/12: Tunis/Eesti, p 44). Asjades, kus isiklik ruum jääb vahemikku

3 kuni 4 m2, saab EIÕK art 3 rikkumisega olla tegemist vaid juhul, kui isiku olukorda

raskendasid muud puudused, iseäranis seoses värskes õhus jalutamise võimalusega,

juurdepääsuga loomulikule valgusele või värskele õhule, ventilatsiooni või küttega,

tualettruumi kasutamise privaatsusega või põhiliste sanitaar- ja hügieeninõuetega (nt EIK

otsused asjades nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt/Venemaa, p 149; 8968/08: Jirsák/Tšehhi,

p 64; 7334/13: Muršić/Horvaatia, p 57). Samas on EIK leidnud, et ka 3 m2-st väiksema

kambripinna mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud

kinnipidamistingimused, kui on tagatud liikumisvabadus vangla või osakonna piires, võimalus

viibida väljaspool kambrit ning kinnipidamisasutuse üldine nõuetekohasus (nt asjad

nr 9967/06: Belyayev/Venemaa, p-d 33–36; 2689/12: Semikhvostov/Venemaa, p 79; 7334/13:

Muršić/Horvaatia, p 56).

25. Riigikohtu halduskolleegium on oma 09.12.2015 lahendis asjas nr 3-3-1-42-15 (p 19)

samuti märkinud, et olenemata isiku vahistatu staatusest ei ole alust tema kambripinna

vähesusest tulenevat hüvitamiskaebust rahuldada osas, kui isikule oli kambris tagatud isiklikku

ruumi 3-4 m2 ja tema elutingimusi ei raskendanud muud ebakohased olmetingimused kambris.

Kuna nimetatud olukorda ei pidanud Riigikohus kinnipeetava inimväärikust alandavaks

kohtlemiseks, siis saab käesoleval juhul perioodide 26.09.2011-15.08.2012, 28.03.2013-

10.01.2014 ja 24.04.2014-14.08.2014 osas A.K.i inimväärikust alandavaks pidada ainult neid

ajavahemikke, kui kaebaja pidi viibima praktiliselt ööpäevaringselt kambris, kus tal oli

isiklikku ruumi alla 3 m2.

26. Kohus märgib, et põrandapinna arvestamisel on ta seisukohal, et kambris asuvat tualetti ei

saa kambri põrandapinna määramisel arvesse võtta, vaatamata sellele, et VSKE § 7 lg 1 p-s 7

on WC nimetatud kambri sisustusse kuuluvana. Kohtu veendumusel pole WC puhul tegemist

ruumiga, mis oleks inimväärikust austavalt kasutatav viibimiseks väljaspool selle põhilist

otstarvet, mistõttu oleks selle pindala arvestamine eluruumina kasutatava kambri pinna hulka

vastuolus minimaalse isikliku pidevalt kasutatava elu ruumi olemusega.

27. Riigikohus on sedastanud: „Kinnipidamise ja vangistuse tingimused sõltuvad muu hulgas

ka riigi majanduslikest võimalustest, kuid kolleegiumi arvates saab õigusvaidlustes

majanduslikke võimalusi arvestada kaalumisruumi olemasolul. Majanduslike faktoritega ei saa

õiguslikult põhjendada seaduses imperatiivselt sätestatud normide järgimata jätmist.“

(Riigikohtu 10.09.2009 otsus, p 9).

Kohus leiab, et käesoleval juhul on vastustaja tegevus olnud vastuolus imperatiivse normiga,

mis keelab isiku inimväärikuse alandamise ega luba põhjustada talle rohkem kannatusi või

ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kinnipidamisega kaasnevad.

Vastustaja viitab küll õigesti, et EIÕK on dünaamiline iseloom, kuid jätab tähelepanuta, et EIK

on järjepidevalt alates näiteks 11.02.2010 otsusest asjas Salakhutdinov vs Venemaa (punktis

66) selgitanud, et alla 3 m2 suurune põrandapind kinnipeetava kohta on iseseisvalt EIÕK artikli

3 rikkumine. Seega on kaebaja jätkuv kinnipidamine isikliku ruumi miinimumnõuet rikkuvates

tingimustes olnud vastustaja teadlik valik. Vastavalt eeltoodule tuleb vastustaja tegevus lugeda

süüliseks vähemalt hooletuse vormis.

Kohus märgib, et vastustaja esitatud väited selle kohta, et Eesti riik on pärast 2013. a astunud

samme siseriikliku õiguse EIK praktikaga kooskõlla viimiseks, annavad samuti tunnistust

sellest, et ka vastustaja oli teadlik, et siseriiklik õigus ei olnud EIK praktikaga kooskõlas.

Kuigi vastustaja on viidanud vanglate ruumikitsikusele suure kinnipeetavate arvu tõttu, ei saa

sellest järeldada, et vastustaja ei ole kaebaja õigusi rikkunud. Asjaolu, et Eesti riik on pärast

2013. a astunud samme siseriikliku õiguse EIK praktikaga kooskõlla viimiseks, ei muuda

toimunud rikkumist olematuks.

28. Kohus leiab, et kuigi Tallinna Vangla vastusest kaebaja kahju hüvitamise taotlusele ning

vastusest kaebusele ei nähtu, et kui kaebaja oleks Tallinna Vanglas viibimise ajal pöördunud

Tallinna Vangla poole taotlusega võimaldada talle kambris rohkem isiklikku ruumi, siis oleks

Tallinna Vangla kaebajale saanud seda võimaldada. Seega ei ole antud juhul RVastS § 7 lg-s 1

viidatud esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine kaebajale otseselt etteheidetav, sest

kaebaja ei oleks saanud ka õigeaegse vangla poole pöördumisega kahju tekkimist ära hoida.

29. Mis puudutab konkreetses asjas hüvitise määramist, siis teeb kohus mittevaralise kahju

hüvitise suuruse kindlaksmääramisel individuaalse otsuse, mis tagab õiglase hüvitise,

arvestades sealjuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume

(Riigikohtu halduskolleegiumi 10.10.2013. a otsus nr 3-3-1-38-13, p 21 ja selles viidatud

kohtupraktika). Kahju ulatuse otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid

arvestades ja diskretsiooni alusel (Riigikohtu 30.01.2012 otsus nr 3-3-1-78-11, p 15).

Kohtul ei ole keelatud kõrvale kalduda ka EIK praktikas väljamõistetud hüvitiste suurustest,

sest mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teeb ka EIK igakordselt

individuaalse otsuse (Riigikohtu 05.03.2014 otsus nr 3-3-1-10-14, p 12.1). EIK on oma

kohtupraktikas märkinud, et „EIK on täiesti rahul, kui riik, mis on kehtestanud

õiguskaitsevahendi hüvitise andmiseks, mõistab välja summasid, mis hoolimata sellest, et need

on väiksemad EIK poolt välja mõistetud summadest, ei ole ebamõistlikud, tingimusel, et

riigisisesed otsused, mis peavad olema kooskõlas õigustraditsiooni ja elatustasemega selles

riigis, tehakse kiiresti, need on põhjendatud ja need täidetakse viivitamata“ (EIK 07.05.2013

otsus asjas Mets vs. Eesti, avaldus nr 38967/10, p 31).

30. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et Tallinna Vangla on kohustatud hüvitama kaebajale

Tallinna Vanglas kinnipidamise ajal 26.09.2011-15.08.2012, 28.03.2013-10.01.2014 ja

24.04.2014-14.08.2014 isikliku ruumi vähesusest tekkinud mittevaralise kahju rahalise

kompensatsiooni maksmisega vastavalt RVastS § 9 lõikele 1 välja arvatud 194 päeva osas, kus

pinda ühe kinnipeetava kohta oli 3 m2 või rohkem ja sellistes tingimustes kaebaja kinnipidamist

ei saa lugeda õigusvastaseks.

Samuti tuleb hüvitise suuruse määramisel kohtu arvates arvestada, et käesoleval juhul oli

täidetud kehtiva õigusega ette nähtud tingimus (st 2,5 m2 nõue) va kolme päeva osas ja sellega,

et kaebaja oli kogu vaidlusaluse perioodi vältel paigutatud lukustatud kambrisse kogu

ööpäevaks (va 1 tunnine jalutuskäik värskes õhus).

Lisaks tuleb käesoleval juhul hüvitise välja mõistmisel silmas pidada järgmisi tegureid:

- Ruuminappust on kaebaja suhtes leevendatud alates 19.11.2013. Sellest ajast arvates ei

viibinud kaebuse esitaja enam päevagi kambris, kus oleks kambripind olnud väiksem kui 3 m2

ühe isiku kohta.

- Asjas esitatud tõenditest ei tulene, et olmetingimused Tallinna Vanglas oleksid olnud sellised,

mis kogumis võinuksid raskendada vastustaja rikkumist. Kambris oli olemas osaliselt avatav

aken mis tagas ka kambri loomuliku valgustatuse ning täiendava kunstliku valgusallikana olid

kambrite laes valgustid. Lisaks avatavale aknale oli kambrites sundventilatsioon ja nõutava

temperatuuri kindlustas keskküttesüsteem. Samuti oli kambrites olemas kraanikauss ja tagatud

pidevalt külm vesi. Lisaks võimaldati kinnipeetavatele dušši kasutamist 1 kord nädalas, igal

kinnipeetaval oli oma voodikoht, oma padi, tekk, madrats ja voodipesu, mida regulaarselt

vahetati. Kinnipeetavatele oli tagatud mõningane meelelahutus (ajalehed, raamatute

laenutamise võimalus, televiisorid ja raadiod kambrites vastavate lubade alusel,

suhtlemispiirangute puudumisel ka kirjavahetus ja kokkusaamised).

- Kaebaja on viibinud oludes, kus pind ühe isiku kohta ei küündinud 3 m2-ni, võrdlemisi pikki

ajavahemikke järjest. Samas on nende ajavahemike seas ka üksikuid päevi, mil kinnipeetavate

arv kambris oli väiksem, mis leevendas osaliselt isiku ruumikitsikusest tulenenud kannatusi.

Lisaks ei viibinud kaebuse esitaja vaidlusaluste perioodide vahepeal Tallinna Vanglas. Alates

28.03.2013-18.11.2013 oli kaebuse esitajale tagatud enamus aega 2,94 m2 põrandapinda isiku

kohta, millest tulenevalt tuleb hüvitise suuruse arvestamisel osalt nõustuda vastustaja poolt

märgituga, et ka juhul, kui kaebuse esitajale oleks vaidlusalustel päevadel olnud tagatud 3 m2

suurune pindalamiinimum, ei oleks kambris olnud inimesel võimalik teha märkimisväärselt

midagi sellist, mida ei olnud võimalik teha väiksemates kambrites, ent mille tegemine oleks

heaolu või elukvaliteeti oluliselt parandanud. Samuti ei saa väita, et 3 m2 suuruse miinimumi

täitmisel oleks olnud privaatsust oluliselt rohkem kui seda kaebajal oli.

31. Kaebaja on taotlenud kahju hüvitamist arvestusega 15 eurot ebapiisava põrandapinnaga

kambris (alla 3 m2) viibimise päeva eest. Kohus on tuvastanud, et kaebaja viibis ebapiisava

põrandapinnaga kambris (WC pinda arvesse võtmata) kokku 523 päeva. WC pinda arvesse

võttes oli selliste päevade arv 336. Kohus leiab, et arvestades kõiki käesolevas asjas tuvastatud

asjaolusid ja õigusvastastes tingimustes veedetud aega, ei ole käesoleval juhul piisavaks

kahjuhüvitiseks ainult vastustaja tegevuse õigusvastasuse tuvastamine. Samas ei ole kohtu

arvates käesoleval juhul ilmselgelt põhjendatud ka kaebaja poolt nõutud kahjusumma

arvutamise alus ja lõppsuurus. Kohus leiab, et arvestades kõike eelpooltoodut ja muuhulgas

eriti asjaolu, et kaebaja ei olnud kuni kahjunõude esitamiseni kordagi väitnud, et kambripinna

vähesus oleks talle hingelisi või füüsilisi probleeme põhjustanud ega kirjeldanud täpsemalt ja

usutavalt neid kannatusi, mida see talle põhjustas, põhjendatuks kaebajale rahaline hüvitis välja

mõista summas 700 eurot. Selle summa kujunemisel arvestab kohus muuhulgas ka Eesti

sotsiaal-majanduslikke olusid ja seda, et mittevaralise kahjuhüvitise väljamõistmise eesmärk ei

saa olla kaebaja ebamõistlik rikastumine.

32. Kaebaja on palunud kanda temale väljamõistetav kahjusumma J. K. arveldusarvele nr

xxxxxxxxxxxx. Kohus märgib, et Riigikohus on oma haldusasjas nr 3-3-1-38-13 tehtud

lahendi

punktis

muuhulgas

selgitanud:

„…Kolleegium

on

seisukohal,

et

kinnipidamisasutuses viibival isikul on õigus käsutada haldusorganilt välja mõistetavat

mittevaralise kahju hüvitist ja näidata, kellele ja millisele arvelduskontole see tuleks kanda ning

VangS § 44 ei piira vastavat käsutusõigust. Kohtupraktikas on näiteks võimaldatud kanda

kohtumenetluses haldusorganilt välja mõistetud menetluskulud kinnipeetava vanglavälisele

arvelduskontole või kolmanda isiku arvelduskontole (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 3.

oktoobri 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-31-12, p 19, ja 12. juuni 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-3-

12, p 50). …“. Eeltoodust tulenevalt tuleb kaebaja vastav taotlus välja- mõistetava mittevaralise

kahju hüvitise ülekandmiseks kolmanda isiku arvele rahuldada.

33. Vastavalt HKMS § 108 lg 1 lausele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebaja on kaebuselt tasunud riigilõivu summas 322,65 eurot.

Kohus rahuldas kaebuse osaliselt so ca 6,5 % osas. Eeltoodust tulenevalt tuleb Tallinna Vanglalt

kaebuse esitaja kasuks välja mõista kaebuselt tasutud riigilõiv summas 20,97 eurot (so 6,5 %

322,65st). Muus osas kaebaja menetluskulude hüvitamise taotlust vastavalt seaduse nõuetele

esitanud ei ole ja menetluskulud jäävad menetlusosaliste kanda.

/Allkirjastatud digitaalselt/

Daimar Liiv

Kohtunik