3-15-247/28 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Madis Ernits, Agu Timmi, Tiina Pappel

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

09.02.2016, Tartu

Haldusasja number

3-15-247

Haldusasi

Sergei Sokovi kaebus Tallinna Vangla vastu

mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses ebainimlike

vangistustingimustega

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 09.06.2015. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Tallinna Vangla apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Sergei Sokov

Esindaja v.adv. Denis Piskunov

Vastustaja Tallinna Vangla

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Tallinna Vangla apellatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Tartu Halduskohtu 09.06.2015. a otsus osas, millega

halduskohus mõistis Tallinna Vanglalt Sergei Sokovi kasuks välja mittevaralise

kahju hüvitise summas 258 eurot. Teha vastavas osas uus otsus, millega mõista

Tallinna Vanglalt Sergei Sokovi kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis summas

150 eurot, muutes halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse

põhjendustele.

3. Muuta menetluskulude jaotust ning mõista Tallinna Vanglalt Sergei

Sokovi kasuks välja halduskohtus kantud menetluskulud summas 30,46 eurot

(s.h riigilõiv summas 1,07 eurot ja õigusabikulud summas 29,39 eurot) ning

apellatsiooniastmes kantud menetluskulud (õigusabikulud) summas 9,80 eurot.

Mõista Tallinna Vanglalt Eesti Vabariigi kasuks riigituludesse välja

halduskohtus kantud menetluskulud (riigilõiv) summas 3,41 eurot. Sergei

Sokovi menetluskulud summas 44,59 eurot jätta Eesti Vabariigi kanda.

Ülejäänud osas jätta Sergei Sokovi kantud menetluskulud tema enda kanda.

4. Tallinna Vanglal kanda väljamõistetud kahjuhüvitis ja esimese astme kohtu

menetluskulud Advokaadibüroo Magnusson OÜ kontole nr EE287700771001196543

ning apellatsiooniastme menetluskulud Advokaadibüroo Magnusson OÜ kontole

nr EE822200221058296933.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 10.03.2016 (k.a) (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vanglasse saabus 21.11.2014 S. Sokovi kahju hüvitamise nõue, milles ta

palus mõista talle välja kahjuhüvitis summas 300 eurot iga Tallinna Vanglas viibitud

kuu eest. S. Sokovi väitel viibis ta Tallinna Vanglas 14 kuud ebainimlikes tingimustes,

sest valdavalt jäi kinnipeetava isiklik ruum alla 3 m², millisel juhul on tegemist

Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 rikkumisega.

Lisaks märkis S. Sokov puudustena järgimisi asjaolusid: võimaldati ainult 20-

minutiline dušikord nädalas, kuigi kambrites puudus soe vesi; akendele paigutatud

perforeeritud metallist plaadid takistasid õhuvahetust; riideid tuli pesta ja kuivatada

kambris, mistõttu oli seal niiske; kambrite seintel võis kohata hallitust, millest

järeldub, et ventilatsioon oli puudulik; kambrist väljaspool sai viibida vaid üks tund

ööpäevas jalutuskäigu ajal; vangla nn vanas osas asuvad tualetid koridoris ja ajal, mil

kambrite uksed on lukustatud, võib tualetti pääsemiseks ooteaeg olla tund või rohkem;

kunstlik valgustus ei vastanud vangistusseaduse (VangS) § 45 lg-s 1 sätestatud

nõuetele ja vähene valgus kurnas silmi.

2. S. Sokov esitas 30.01.2015 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles ta palus mõista Tallinna

Vanglalt välja 2100 eurot kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju

hüvitamiseks ja lisaks viivis 8,15% aastas alates kaebuse esitamisest kuni põhinõude

rahuldamiseni. Kaebuse põhjendused:

1) Tallinna Vanglas viibis ta perioodil 26.09.2012-26.04.2013. 6-kohalistes kambrites oli vaba

pinda, kust on maha arvatud mööbli ja inventari alla jääv ruum, vähem kui 1,5 m² inimese

kohta. Ka vähestes suuremates kambrites ei ületanud üldpind 4 m² inimese kohta. Vangla nn

vanas osas asuvad tualetid koridoris ja ajal, kui uksed on lukustatud, võib tualetti pääsemiseks

ooteaeg olla tund või rohkem. Oli lukustatud kambris 23 tundi ööpäevas. Päevas oli ette

nähtud 1tunnine jalutuskäik boksis, mille suurus jääb alla 15 m² ja mida jagatakse

kambrikaaslastega. Riideid tuli pesta ja kuivatada kambris, mistõttu oli seal pidevalt niiske ja

rõske. Paljude kambrite seintel võis kohata hallitust, millest võib järeldada, et ventilatsioon oli

puudulik. Kunstlik valgustus ei vastanud VangS § 45 lg-s 1 sätestatud nõuetele ja vähene

valgus kurnas silmi. Isikliku hügieeni eest hoolitsemiseks võimaldati 20-minutiline duširuumi

külastus nädalas olukorras, kus kambrites on ainult külm vesi. Euroopa Inimõiguste Kohus

(EIK) on seisukohal, et soovitav minimaalne põrandapind on 4 m² isiku kohta. Juhul, kui

põrandapinda isiku kohta on vähem kui 3 m², tuleb ülerahvastatust pidada sedavõrd tõsiseks,

et selline olukord iseenesest kujutab EIÕK art-i 3 rikkumist.

2) Viivist nõuab lähtuvalt Riigikohtu lahendites nr 3-3-1-47-08 (p 27) ja 3-3-1-83-10 (p 22)

esitatud seisukohtadest. Vastustajal on kohustus hüvitada kaebajale mittevaraline kahju

vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 82 lg-tele 3 ja 7.

3. Tallinna Vangla tagastas 30.01.2015. a vastusega nr 5-18/14/32856-2 S. Sokovi kahju

hüvitamise nõude 08.02.-20.08.2011 osas läbivaatamatult ning jättis S. Sokovi kahju

hüvitamise nõude 26.09.2012-26.04.2013 osas rahuldamata.

4. Tartu Halduskohus rahuldas 09.06.2015. a otsusega S. Sokovi kaebuse osaliselt; mõistis

Tallinna Vanglalt S. Sokovi kasuks välja 258 eurot ja ülejäänud osas jättis kaebuse

rahuldamata; mõistis Tallinna Vanglalt S. Sokovi kasuks menetluskulude katteks välja 52,77

eurot ja ülejäänud osas jättis S. Sokovi kantud menetluskulud tema enda kanda; S. Sokovi

kasuks välja mõistetud raha tuli kanda Magnusson OÜ kontole nr EE287700771001196543;

Tallinna Vangla menetluskulud jättis tema enda kanda. Otsuse põhjendused:

1) Kaebaja viibis Tallinna Vanglas 26.09.2012-26.04.2013. Vastustaja tegevuse õiguspärasust

kaebaja kinnipidamisel viimasele võimaldatud isikliku ruumi suuruse osas ei saa hinnata

üksnes vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 6 lg-s 6 sätestatud minimaalse põrandapinna nõude

alusel. Kaebajale võimaldatud isikliku ruumi suuruse õiguspärasust tuleb hinnata seda EIK

praktika järgi nõutavaks peetava isikliku ruumi miinimumstandardiga võrreldes. Kambris

asuvat tualetti ei saa kambri põrandapinna määramisel arvesse võtta, mida kinnitab

muuhulgas EIK seisukoht asjades Tunis vs Eesti ja Jevšnik vs Sloveenia.

2) S. Sokovi kasutuses olnud isiklik ruum jäi alla 3 m² 129-l päeval (kambrid nr 347 ja 439).

Seega jäi isiklik ruum alla minimaalse lubatavaks peetava määra, mille tõttu EIK praktika

kohaselt tuleb kinnipidamistingimusi pidada EIÕK art-st 3 tuleneva piinamise keeluga

vastuolus olevateks. EIK praktika on ülerahvastatuse küsimuses olnud järjepidev, et nn 3 m²

reeglit ei saa pidada vastustaja jaoks üllatavaks. Seega on kaebaja jätkuv kinnipidamine

isikliku ruumi miinimumnõuet rikkuvates tingimustes olnud teadlik valik. Vastavalt

eeltoodule tuleb vastustaja tegevus lugeda süüliseks vähemalt raske hooletuse vormis (VÕS §

104 lg 4).

3) Kaebuse väited olmetingimuste puuduste kohta on üldsõnalised. Asja materjalidest ei

nähtu, et kaebaja oleks Tallinna Vanglas viibimise ajal pöördunud vastustaja poole seoses

väidetavate puudustega olmetingimustes. Kaebaja ei ole kinnipidamistingimusi eriliselt

kannatusi põhjustavana tajunud ja esitab võimalike puuduste kataloogi, neid enda

läbielamistega seostamata, üksnes võimaliku hüvitise suurendamise eesmärgil. Samas ei ole

kaebaja etteheited ka sisuliselt põhjendatud. Kaebajale oligi tagatud duši kasutamise võimalus

kord nädalas. Spetsiaalne pesemiskoht kambris on soovituslik, aga pesemiskoha puudumine ja

pesemisvõimaluse olemasolu tualetinurgas ei ole käsitatav õiguste õigusevastase piiramisena.

Samuti ei tulene õigusaktidest kohustust tagada kinnipeetavatele sooja vee kasutamise

võimalus kambris. Õigusaktid ei sätesta keeldu pesu kambris kuivatada ega vastustaja

kohustust pesu kuivatamiseks eraldi ruumi sisustamiseks. Võimalik ei ole tuvastada, kas

õhuniiskus elukambris oli nõuetele vastav. Kaebaja etteheide kambri valgustuse kohta on

üldsõnaline.

4) Hüvitise suuruse määramisel võttis halduskohus arvesse, et kaebaja oli 129-l päeval

paigutatud kambrisse koos sellise arvu kaaskinnipeetavatega, et tema isiklik ruum jäi alla 3

m², kusjuures katkematult hoiti kaebajat sellistes tingimustes vähemalt 86-l järjestikusel

päeval; kaebajal puudus võimalus liikuda väljaspool kambrit, v.a igapäevaseks värskes õhus

viibimiseks; isikliku ruumi vähesust leevendasid perioodid, kus kaebaja oli paigutatud ühte

kambrisse väiksema arvu kinnipeetavatega; pidas silmas siseriiklikku kohtupraktikat

kinnipeetavate alusetult kartserisse paigutamisel ja arestikambris kinnipidamisega isikule

tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise asjades; ilmnenud ei ole muid asjaolusid, mis oleksid

võinud süvendada rikkumise mõju kaebajale või mille kumulatiivne toime ühes isikliku ruumi

vähesusega oleks kvalitatiivselt muutnud kaebajale tekkinud mittevaralise kahju olemust;

kaebaja ei ole taotlenud vanglasisest ümberpaigutamist ega üleviimist teise kinnipidamiskohta

või esitanud kaebusi või taotlusi kinnipidamistingimuste, s.h ülerahvastatuse kohta; 30-l

päeval jäi kaebaja arvestuslik isiklik ruum väheoluliselt alla 3 m². Seega on põhjendatud

mõista päevade eest, mil kaebajale ei olnud tagatud minimaalselt nõutav isiklik ruum, välja

hüvitisena 2 eurot päevas, kokku 258 eurot.

5) Kaebaja ei ole väitnud, et hüvitise maksmisega viivitamine oleks tema jaoks kaasa toonud

varalise kahju tekkimise, mille hüvitamiseks oleks kohane ja vajalik viivise kohaldamine.

Kohtule ei olnud sellise kahju tekkimine äratuntav. Kahju puudumise tõttu ei ole täidetud

riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-s 1 sätestatud eeldused ja vastavalt puudub alus viivise

nõude rahuldamiseks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

5. Tallinna Vangla esitas 09.07.2015 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu

Halduskohtu 09.06.2015. a otsus osas, millega kohus rahuldas S. Sokovi kaebuse osaliselt ja

mõistis kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitisena 258 eurot ja menetluskulude

katteks 52 eurot ning teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata ja

menetluskulud S. Sokovi enda kanda. Apellatsioonkaebuse põhjendused:

1) Kohus on jätnud arvestamata seisukohad, mis välistavad võimaluse lugeda alla 3 m²

põrandapinda isiku kohta kambris automaatselt EIÕK art-i 3 rikkumiseks, nt EIK

06.02.2014. a otsus asjas nr 2689/12, Semikhvostov vs Venemaa ning 12.03.2015. a otsus

asjas nr 7334/13 Muršic vs Horvaatia. Kohus ei ole kaalunud iga asjaolu osatähtsust ega seda,

millist kaalu omasid kõik muud tingimused, mis kaebajale olid õiguspäraselt tagatud,

võrreldes põrandapinnaga. Vangla tingimused kogumis ei olnud sellised, et oleksid kaebajale

kaebuses märgitud kannatusi põhjustanud.

2) Kohus on ebaõigesti võtnud põrandapinna arvestamisel kambri üldpindalast maha WC

aluse pinna. „Põrandapind“ ei tähenda ruumis olevat jalutamiseks vaba pinda, vaid ruumi

põrandapinna suurust, mille arvestamise aluseks on vastasseinte vaheline kaugus, seega ruumi

üldpinda. EIK lahendites on enamasti WC pind arvatud kambripinnast välja seetõttu, et see ei

asunud kambris ja kinnipeetavad ei saanud seda igal hetkel kasutada. Vangla esimeses ja

teises üksuses asuvad WC-d kambris, on seinte ja uksega eraldatud ruumid. S. Sokovile oli

kogu Tallinna Vanglas viibimise ajal tagatud VSkE § 6 lg-s 6 isiku kohta sätestatud

minimaalne põrandapind ning ka kõik muud kaebaja õigused olid tagatud.

3) Kohus on jätnud tähelepanuta kaebaja tegevusetuse. Arvestades, et kaebaja on esile toonud

mitmeid kahjulikke tagajärgi, mida ta vanglas tundis, siis vähemalt mingis ulatuses oleks ta

tõenäoliselt saanud talle tekitatavat kahju vähendada vastavate nõuete esitamisega. Vangla

saanuks kinnipeetava olukorda ja tervislikku seisundit hinnata, operatiivselt sekkuda ja

vajadusel meetmeid rakendada, et kahju tekkimist ära hoida.

4) Eesti riik ei saa varasemat õiguspraktikat ja esinenud olukordi muuta, mistõttu saab

õiguspärane halduspraktika muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel. Õiguse

üldpõhimõtteid ja inimõiguste dünaamilist arengut arvestades ei saa kohtuotsustes toodud

seisukohtadel olla riigi jaoks tagasiulatuvat mõju, vaid mõju saab olla üksnes edasiulatuv.

Vangla tegevus, mis lähtus kehtivast õigusest, ei saanud olla sellega vastuolus ega

õigusvastane. Kuna vangla tegevus ei olnud õigusvastane ega vastuolus EIÕK art-ga 3, S.

Sokovi inimväärikust ei ole vangistustingimustega alandatud ja mittevaralise kahju tekkimine

on tõendamata, on vanglalt mittevaralise kahju hüvitise ja menetluskulude väljamõistmine

põhjendamatu.

6. S. Sokov esitas 09.07.2015 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu

Halduskohtu 09.06.2015. a otsus ja uue otsusega kaebus rahuldada, või alternatiivselt saata asi

tagasi halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Kaebaja leidis, et halduskohus ei võtnud arvesse

kõiki asjaolusid ja kohtupraktikat, mistõttu määras hüvitise ebaõiges summas ning jättis ka

põhjendamatult rahuldamata viivise nõude.

7. Tartu Ringkonnakohus jättis 14.08.2015. a määrusega kaebaja apellatsioonkaebuse käiguta

ja andis kaebajale tähtaja täiendava riigilõivu 35 euro tasumiseks. Tartu Ringkonnakohus

tagastas 21.09.2015. a määrusega kaebaja apellatsioonkaebuse, sest nõutud täiendav riigilõiv

oli tasumata. Samas tagastas kohus MTÜ Auxilio poolt apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud

riigilõivu summas 15 eurot. Ringkonnakohtu 21.09.2015. a määrus jõustus 08.10.2015.

8. S. Sokov esitas 06.11.2015 vastuse Tallinna Vangla apellatsioonkaebusele, milles ta

märgib, et ei nõustu vastustaja apellatsioonkaebusega. Vastuse põhjendused:

1) Tunis vs Eesti kohtulahendist teadlikuks saamiseni oli kaebaja eksituses ja pidas osaks

saavaid kannatusi ja ebameeldivusi sellisteks, mida VangS § 4¹ lg 1 käsitleb paratamatult

vangistusega kaasnevateks, mistõttu ta pidas tingimusi ja endale tekkinud kahju õiguspäraselt

tekitatuks ega pöördunud varasemalt vastustaja poole.

2) Eesti riik pidi halduspraktika õigusvastasusest teadlik olema. 05.03.2004 vastu võetud

Piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa

Komitee (CPT) raportis soovitab CPT Tallinna Vanglat puudutavas osas Eesti ametivõimudel

püüda tagada vähemalt 4 m² suurune eluruum vahistatu kohta. Ka 2012. a CPT raportist

tuleneb soovitus tõsta vangide elamispinna suuruse miinimumnõue 4 m² peale. Eluliselt on

ebausutav, et Eesti Vabariik oli teadmatuses EIK lahenditest ja halduspraktika võimalikust

õigusvastasusest üle kümne aasta.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et Tallinna Vangla apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.

10. Tallinna Vangla on vaidlustanud halduskohtu otsuse osas, millega halduskohus mõistis

kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise summas 258 eurot 129 kalendripäeva eest

kaebaja viibimisel kambrites, kus tema isiklik ruum jäi alla 3 m². Ka ei nõustu vastustaja

halduskohtu seisukohaga, et WC alla jääv pind tuleb kambri põrandapinnast välja arvata.

Esmalt võtab ringkonnakohus seisukoha selles, kas ja kuidas sai WC alla jääv pind mõjutada

kambripinna nõuetekohasust (I); hindab, kas kaebaja kinnipidamistingimused olid

kambripinna suurust, kaebaja kinnipidamise režiimi ning muid tingimusi arvestades

õigusvastased (II); analüüsib halduskohtu poolt väljamõistetud kahjuhüvitise suuruse

põhjendatust (III) ning lahendab viimaks menetlusosaliste taotlused (IV).

I

11. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja viibis ajavahemikul 26.09.2012-26.04.2013

Tallinna Vangla kambrites nr 77, 88, 125, 347, 424 ja 439 koos erineva hulga

kinnipeetavatega (tl 52-54). Halduskohus on kambri põrandapinna suuruse määramisel

leidnud (otsuse p 22), et kambris asuvat tualetti ei saa kambri põrandapinna määramisel

arvesse võtta. Analüüsides kambripinna suurust ilma tualetita asus halduskohus (otsuse p 23)

seisukohale, et kaebaja kasutuses olnud isiklik ruum jäi alla 3 m² kambris nr 439 viibimise

ajal 71-l päeval ja kambris nr 347 viibimise ajal 58-l päeval, seega kokku 129-l päeval jäi

isiklik ruum alla minimaalse lubatavaks peetava määra, mille tõttu iseenesest EIK praktika

kohaselt tuleb kinnipidamistingimusi pidada EIÕK art-st 3 tuleneva piinamise keeluga

vastuolus olevateks. Vastustaja hinnangul on ebaõige arvata WC alune pind kambri

üldpindalast maha. Ringkonnakohus märgib, et EIK on vangla kambri põrandapinna kaasuste

asjaolusid vahel refereerinud tualettruumi pindala arvesse võtmata (nt asi nr 36059/12:

Bordeniciu/Rumeenia, p-d 9-17), samas on teistes asjades arvestanud kambripinda koos

tualetiga (nt asi nr 44753/12: Gégény/Ungari, p 6; 29334/11: Lutsenko/Ukraina, p 117). Sageli

on EIK riive intensiivsuse hindamisel rõhutanud, et vaadeldud isiklik ruum hõlmab ka WC ja

mööblialust pinda, ning käsitlenud riivet selle võrra intensiivsemana (nr 43589/02:

Salakhutdinov/Venemaa, p 72; 30112/04: Petrenko/Venemaa, p 39). EIK praktikast ei tulene,

et ilma tualettruumi pindala ja mööblialust põrandat arvesse võtmata peab kinnipeetava

käsutuses igal juhul olema põrandapinda vähemalt 3 m² või et soovitavalt võiks seda olla

vähemalt 4 m². Sellist kohustust ei tulene ka Eesti õigusaktidest. Kui kohustust ei tulene

kehtivast õigusest, s.h välislepingust, ei saa isik selle rikkumisele kahjuhüvitise nõudmisel

RVastS §-de 7 ja 9 alusel tugineda (Riigikohtu 09.12.2015. a otsus nr 3-3-1-42-15, p 17).

Eeltoodust tulenevalt asub ringkonnakohus seisukohale, et tualettruumi pind tuleb arvestada

kambrite üldpinna sisse. Ringkonnakohus märgib, et olukorras, kus erinevalt halduskohtust

arvestada kambri põrandapinna suurust koos tualetiga, viibis kaebaja kokku 99 päeva

kambrites, kus kinnipeetava kohta on isiklikku ruumi alla 3 m², kuid talle oli vaidlusalusel

perioodil tagatud kehtinud redaktsioonis VSkE § 6 lg-s 6 nimetatud minimaalne ruutmeetrite

arv, s.o vähemalt 2,5 m². Järgnevalt tuleb selgitada, kas kaebaja kinnipidamist 99 päeva

jooksul kambrites, kus kinnipeetava kohta oli isiklikku ruumi alla 3 m², saab pidada

õigusvastaseks.

II

12. Ringkonnakohus on seisukohal, et vastustaja tegevuse õiguspärasust kaebaja

kinnipidamisel viimasele võimaldatud isikliku ruumi suuruse osas ei saa hinnata üksnes VSkE

§ 6 lg-s 6 sätestatud minimaalse põrandapinna nõude alusel. Vastustajal oli kohustus järgida

ka EIÕK-st tulenevaid nõudeid, kuna tegemist on Eestile siduva välislepinguga, mille

tõlgendamine ja kohaldamine on EIK pädevuses. Seega on põhjendatud lähtuda kambri

põrandapinna suuruse määramisel nii siseriiklikust õigusest kui ka EIK poolt esile toodud

kriteeriumidest. Riigikohus on selgitanud, et EIÕK art 3 ega PS §-d 10 ja 18 ei kehtesta täpset

piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle

inimväärikust alandavaks kohtlemiseks (Riigikohtu 09.12.2015. a otsus nr 3-3-1-42-15,

pd 1315). Ka EIK on selgesõnaliselt keeldunud määramast, kui suur peaks minimaalselt

olema kambri põrandapind kinnipeetava kohta muid faktoreid arvesse võtmata (EIK otsus

asjas nr 2689/12: Semikhvostov/Venemaa, p 79). EIK on selgitanud, et tugeva eelduse, et

tegemist on alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega, loob see, kui rikutud on kasvõi

ühte järgmistest nõuetest: a) igal kinnipeetaval peab olema kambris isiklik magamisase; b) iga

kinnipeetava käsutuses peab olema vähemalt 3 m² põrandapinda; c) kambri suurus peab

võimaldama kinnipeetaval mööbliesemete vahel vabalt liikuda (otsus asjades nr 42525/07 ja

60800/08: Ananyev jt/Venemaa, p 148). EIK on samas leidnud, et ka 3 m²-st väiksema

kambripinna mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud

kinnipidamistingimused, kui on tagatud liikumisvabadus vangla või osakonna piires,

võimalus viibida väljaspool kambrit ning kinnipidamisasutuse üldine nõuetekohasus (nt asjad

nr 9967/06: Belyayev/Venemaa, p-d 3336; 2689/12: Semikhvostov/Venemaa, p 79; 7334/13:

Muršić/Horvaatia, p 56, käesoleval ajal veel jõustumata). Riigikohtu põhiseaduslikkuse

järelevalve kolleegium asus asjas nr 3-4-1-9-14 tehtud otsuse p-s 38 seisukohale, et

põrandapind 2,5 m² kinnipeetava kohta ei ole sedavõrd väike, et inimväärikuse alandamist

saaks eeldada. Riigikohtu hinnangul alandaks inimväärikust tõenäoliselt see, kui isik oleks

sunnitud pikka aega viibima ruumis, kus tema jaoks on isiklikku põrandapinda 2,5 m² (samas,

p 37). Veel on Riigikohus seisukohal, et muidu head kinnipidamistingimused võivad väärikust

alandava kohtlemise välistada ka alla 3 m² suuruse isikliku ruumi puhul (samas, p 38).

13. Käesolevas asjas ei ole vaidlust muude olmetingimuste üle kambris, kui ainult

põrandapinna suuruse üle. Eelviidatud EIK praktika kohaselt alla 3 m² isikliku ruumi puhul

tuleb EIÕK art-i 3 rikkumist eeldada. Vastustaja ei ole kohtumenetluse raames välja toonud

asjaolusid, mis lükkaksid kõnealuse eelduse ümber. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle,

et väike isiklik põrandapind kambrites ei tulenenud mitte kambrite väiksusest, vaid

kinnipeetavate arvust kambris, s.t ajaperioodidel, mil kinnipeetavaid oli kambris rohkem,

muutus muidu nõuetekohane põrandapind mittevastavaks ja seega ka kaebaja õigusi

rikkuvaks. Seega võib kokkuvõtlikult järeldada, et kaebaja õigusi ei rikkunud niivõrd

kambrite suurus iseenesest kuivõrd kambrite ülerahvastatus ehk täiendavate kinnipeetavate

paigutamine kambritesse, millest tulenevalt vähenes kambrites isiklik põrandapind

kinnipeetava kohta allapoole selleks ettenähtud normi. Ringkonnakohus peab võimalikuks

arvestada kinnipidamistingimuste hindamisel ka vastustaja 30.01.2015. a vastuses kahju

hüvitamise taotlusele nr 5-18/14/32856-2 (tl 5-8p) p-s 26 nimetatud vangla tingimusi

kogumis, milleks olid osaliselt avatavad aknad kambrites, piisav ventileeritus ja valgustatus,

nõutavat temperatuuri tagav keskküttesüsteem, WC ja kraanikausi olemasolu kambrites, duši

kasutamise võimalus, oma voodikoht, padi, tekk, madrats ja voodipesu, mida vahetati reeglina

kaks korda kuus, öörahu kl 22.00-6.00, võimalus laenutada raamatuid, väljastati ajalehti ja loa

alusel isiklikke raadioid, televiisoreid ja muid meelelahutusliku iseloomuga esemeid,

võimaldati teha sisseoste kaks korda kuus ja saada pakke ning usuliste vajaduste

rahuldamiseks kohtuda individuaalselt vangla kaplaniga. Ringkonnakohus peab määravaks ka

asjaolu, et vangla andmetel viibis kaebaja vaidlusalusel perioodil Tallinna Vanglas vahistatu

staatuses, mistõttu lähtuvalt VangS § 90 lg-st 3 ja § 93 lg-st 5 viibis kaebaja ööpäev läbi

lukustatud kambris, v.a viibides üks tund päevas värskes õhus (vastustaja 19.03.2015. a vastus

kaebusele, p 5, tl 49p). Ringkonnakohus on seisukohal, et arvestades kaebajale kohaldunud

režiimi ning asjaolu, et tal oli võimalik kambrist väljas liikuda vaid üks tund päevas, ei saa

seda pidada piisavaks, et kompenseerida kambri piiratud isiklikust pinnast tulenevat

ebasoodsat mõju. Seega kaebaja kinnipidamistingimused kambrites, kus talle oli tagatud

isiklikku ruumi vähem kui 3 m², olid õigusvastased.

14. Riigikohus on sedastanud, et arvestades vangla piiratud võimalusi ülerahvastatuse

probleemi lahendamiseks, ei oleks esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine tõenäoliselt

aidanud kaebajal kahju ära hoida ega vähendada (Riigikohtu 09.12.2015. a otsus nr 3314215,

p 24). Vastustaja on 19.03.2015. a vastuses kaebusele (p 7, tl 49p) märkinud, et kambrite

ülerahvastatus on tingitud vanglate üldisest ruumikitsikusest ning kaebaja kinnipidamine

sellisest tingimustes, nagu teda Tallinna Vanglas kinni peeti, oli tingitud objektiivsest

paratamatusest ning selle vältimine ei olnud vangla võimuses. Vastustaja poolt esitatud

asjaolude pinnalt ei saa järeldada, et kaebaja oleks saanud oma tegevusega või taotlustega

mõjutada suurema ruumi tagamist kambris ning vabade kohtade puudumise tõttu võis kaebaja

kinnipidamistingimuste parandamine olla keerukas, kuid sellest ei saa teha järeldust, et

vastustaja oleks kaebaja õiguste rikkumisel käitunud õiguspäraselt. Eeltoodut arvestades loeb

ringkonnakohus vastustaja apellatsioonkaebuses (p 18, tl 76p) väidetu, et ta saanuks vajadusel

meetmeid rakendada, et kahju tekkimist ära hoida, paljasõnaliseks ja vastuoluliseks tema

poolt halduskohtus väidetuga. Eeltoodut ei lükka ümber ka vastustaja väide inimõiguste

dünaamilise arengu kohta, millega ringkonnakohus iseenesest nõustub. Ka Eesti

kohtupraktika on ajas muutuv ja arenev. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole aktsepteeritav

vastustaja väide, et õiguspärane halduspraktika saab muutuda õigusvastaseks alles rikkumise

tuvastamisel, kuna sellisel juhul ei oleks ka EIK saanud teha otsust asjas Tunis vs Eesti.

Kohtutel tuleb EIK seisukohtadega arvestada.

III

15. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist

süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu

puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. RVastS § 9

lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega

ning arvestades süü vormi ja raskust. Riigikohus on leidnud, et mitte igasugune põhiõiguste

rikkumine või riive ei pruugi endaga kaasa tuua kahju hüvitamist rahas, vaid see oleneb asja

sisulisel menetlemisel välja selgitatud asjaoludest ning muu hulgas ka kohtu hinnangust riive

intensiivsusele. Seega tuleb kohtupraktika kohaselt mittevaraline kahju hüvitada rahas, kui

väärikuse alandamise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab (Riigikohtu

05.03.2014. a otsus nr 3-3-1-10-14, p 12.2). Mittevaralise kahju hüvitise suuruse

kindlaksmääramisel teeb kohus individuaalse otsuse, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades

sealjuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume (Riigikohtu

10.10.2013. a otsus nr 3-3-1-38-13, p 21 ja seal viidatud kohtupraktika). Käesolevas asjas ei

ole tuvastamist leidnud, et vangla oleks kaebajale võimaldanud pikemalt värskes õhus viibida

või võimaldanud muid tegevusi, mille tõttu oleks kaebaja saanud olla kambrist väljas enam

kui vaid ühe tunni päevas. Samas ilmneb asja materjalidest, et vastustaja on järginud kambri

olmetingimustele esitatavaid nõudeid ning kaebajat ei peetud vähem kui 3 m² isikliku ruumiga

kambrites kinni järjepanu kogu vaidlusaluse perioodi jooksul, vaid lühemate ajavahemike

kaupa (s.h maksimaalselt 24 päeva järjepanu) ning kohtlemise kogukestus on vaid ca 7 kuud.

Ringkonnakohus leiab, et neil asjaoludel on kaebaja kasuks kahjuhüvitise väljamõistmine

põhjendatud, kuid korrigeerida tuleb kahjuhüvitise summa suurust.

16. Halduskohus mõistis kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitisena 258 eurot, s.o

2 eurot päeva eest. Hüvitis on arvutatud 129 päeva, mitte 99 päeva eest (vt käesoleva otsuse

p 11). Seega tuleb otsustada kahjuhüvitise mõistlik suurus lähtudes kaebaja poolt alla 3 m²

suuruse isikliku pinnaga kambrites veedetud 99 päevast.

17. Ringkonnakohus võtab kahjuhüvitise suuruse määramisel arvesse, et mõningased

ebamugavused kuuluvad paratamatult vanglas viibimisega kaasnevate kannatuste ja

ebameeldivuste hulka VangS § 4¹ lg 1 mõttes. Samuti peab ringkonnakohus asjakohaseks

arvestada nii riigisisest kohtupraktikat analoogsetes vaidlustes kui ka asjaolu, et mittevaralise

kahju hüvitiseks määratud summa oleks kohane riigi olusid arvestades, s.o ühiskonna jõukuse

tase, võrreldavus ja õiglustunne ühiskonna vähemkindlustatud gruppide sissetulekute suhtes.

Lisaks peab ringkonnakohus vajalikuks silmas pidada, et kaebaja kinnipidamistingimuste

pinnalt väljamõistetava hüvitise päevamäär ei oleks suurem, kui on kohtupraktikas alusetult

kartseris viibitud aja eest välja mõistetud hüvitise päevamäär, kuna nimetatud olukorras on

kinnipeetavate õiguste riive oluliselt suurem. Lähtudes eeltoodud asjaoludest, rikkumise

iseloomust ja ulatusest koosmõjus sellega, et kambri muude olmetingimuste rikkumist ei ole

asjas tuvastatud, peab ringkonnakohus põhjendatuks mõista kaebajale välja mittevaralise

kahju hüvitis summas 150 eurot.

IV

18. Eeltoodust tulenevalt rahuldab ringkonnakohus Tallinna Vangla

apellatsioonkaebuse osaliselt. Ringkonnakohus tühistab Tartu Halduskohtu

09.06.2015. a otsuse osas, millega halduskohus mõistis Tallinna Vanglalt S. Sokovi

kasuks välja mittevaralise hüvitise summas 258 eurot ning teeb tühistatud osas uue

otsuse, millega mõistab Tallinna Vanglalt S. Sokovi kasuks välja mittevaralise kahju

hüvitise summas 150 eurot.

19. HKMS § 108 lg 2 sätestab, et kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud

proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. HKMS § 109 lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme

kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata,

muudab ta kohtukulude jaotust. HKMS § 118 lg 2 sätestab, et kui otsus tehakse menetlusabi

saaja kasuks, mõistab kohus menetluskulud, mille kandmisest menetlusabi saaja oli

vabastatud või mida ta võis tasuda osamaksetena, kuid ei ole veel osaliselt või täielikult

tasunud, tema poole vastaspoolelt välja riigituludesse võrdeliselt kaebuse rahuldatud osaga.

HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja

vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Kuna

ringkonnakohus muudab halduskohtu otsust väljamõistetava hüvitise summa osas, siis tuleb

muuta vastavalt ka menetluskulude jaotust esimese astme kohtus. Tartu Halduskohus rahuldas

19.02.2015. a määrusega (tl 34-35) kaebaja taotluse riigilõivu (63 eurot) tasumise kohustusest

vabastamiseks osaliselt ning andis kaebajale tähtaja riigilõivu 15 euro tasumiseks. Nõutud

riigilõiv on tasutud 26.02.2105 (tl 42). Halduskohtus on kaebaja taotlenud kantud

õigusabikuludena 414 euro väljamõistmist (tl 61-65). Arvestades kaebuse rahuldatud osa

(7,1%), mõistab ringkonnakohus Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja esimese astme kohtus

kantud menetluskulud summas 30,46 eurot, s.h riigilõiv summas 1,07 eurot ja õigusabikulud

summas 29,39 eurot ning mõistab Tallinna Vanglalt Eesti Vabariigi kasuks riigituludesse välja

menetluskulud (riigilõiv) summas 3,41 eurot ja menetluskulud summas 44,59 eurot jätab Eesti

Vabariigi kanda. Ülejäänud osas jätab ringkonnakohus esimese astme kohtus kaebaja kantud

menetluskulud tema enda kanda.

20. 12.01.2016 ringkonnakohtule esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on kaebaja

menetluskuludeks õigusabikulud summas 276 eurot. Menetluskulude kandmise tõendamiseks

esitas kaebaja esindaja Advokaadibüroo Magnusson OÜ kassa sissetuleku orderi nr 26, mille

kohaselt on Auxilio MTÜ tasunud sularahas 276 eurot arve nr 20160019 alusel. Arve

nr 20160019 kohaselt koosnevad õigusabikulud S. Sokovi apellatsioonkaebuse koostamisest

ning Tallinna Vangla apellatsioonkaebusega tutvumisest ja vastuse koostamisest. HKMS §

109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.

Ringkonnakohus on kaebaja apellatsioonkaebuse tagastanud 21.09.2015. a määrusega

(tl 9090p), millisel juhul loetakse juhinduvalt HKMS § 187 lg 2 teisest lausest, et

apellatsioonkaebust ei ole esitatud. Eeltoodust lähtuvalt ei ole ringkonnakohtu hinnangul

põhjendatud välja mõista kaebaja kasuks õigusabikulusid seonduvalt apellatsioonkaebuse

koostamisega. Ringkonnakohus on seisukohal, et õigusabikulud seonduvalt vastustaja

apellatsioonkaebusega tutvumisega ja vastuse koostamisega (1 h, 115 eurot, lisaks käibemaks

23 eurot) on vajalikud ja põhjendatud. Arvestades kaebuse rahuldatud osa (7,1%), mõistab

ringkonnakohus Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja apellatsiooniastmes kantud

õigusabikulud summas 9,80 eurot. Ülejäänud osas jäävad apellatsiooniastmes kaebaja kantud

menetluskulud tema enda kanda.

21. Kaebaja esindaja on halduskohtus taotlenud kahjuhüvitise ja menetluskulude

kandmist Advokaadibüroo Magnusson OÜ kontole nr EE287700771001196543 (tl

61). Apellatsiooniastmes on kaebaja esindaja taotlenud õigusabikulude kandmist

Advokaadibüroo Magnusson OÜ kontole nr EE822200221058296933. Kohtupraktikas

on leitud, et kohtuotsuse alusel kinnipeetava kasuks vanglalt väljamõistetavad summad

(s.h menetluskulud) on käsitatavad muude kinnipeetavale laekuvate summadena

VangS § 44 lg 1 tähenduses (Riigikohtu 08.01.2009. a otsus nr 3-3-1-86-06, p 16) ning

kinnipidamisasutuses viibival isikul on õigus käsutada haldusorganilt välja mõistetavat

mittevaralise kahju hüvitist ja näidata, kellele ja millisele arvelduskontole see tuleks

kanda ning VangS § 44 ei piira vastavat käsutusõigust (Riigikohtu 10.10.2013. a otsus

nr 3-3-1-38-13, p 24). Eelnevast juhinduvalt kohustab ringkonnakohus vastustajat

väljamõistetava kahjuhüvitise ja menetluskulude summad kandma kaebaja esindaja

näidatud arvelduskontodele.

22. Tallinna Vangla oli apellatsiooniastmes riigilõivu tasumisest HKMS § 104 lg 10 alusel

vabastatud. Seega puudub vajadus antud osas menetluskulude jaotamiseks.

/allkirjastatud digitaalselt/

Madis Ernits

/allkirjastatud digitaalselt/

Agu Timmi

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiina Pappel

12.01.