3-15-1425/20 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Reelika Lind

Otsuse tegemise aeg ja koht

8. veebruar 2016, Tallinn

Haldusasja number

3-15-1425

Haldusasi

Tallinna

linna

kaebus

majandus-

ja

taristuministri

05.05.2015 otsuse nr 12-8/12-00245/013 tühistamiseks või

alternatiivselt toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks ning

vastustaja kohustamiseks vaadata kaebaja 16.07.2014

taotlus uuesti läbi

Menetlusosalised

Kaebaja – Tallinna linn, volitatud esindaja Jaan Lindsaar ja

Priit Lello

Vastustaja – majandus- ja taristuminister, volitatud

esindajad Ivar Siska, Ain Tatter, Lauri Künnapuu ja

Kristo-Taavi Ruus

Asja läbivaatamine

01.02.2016 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata majandus- ja taristuministri taotlus Tallinna linna kaebuse läbi

vaatamata jätmiseks.

2. Jätta Tallinna linna kaebus rahuldamata.

3. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt

09.03.2016 (HKMS § 181 lg 1).

Vastuseks teiste menetlusosaliste poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada

vastuapellatsioonkaebuse

päeva

jooksul

apellatsioonkaebuse

menetlusosalisele

kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui

14 päeva (HKMS § 184).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei

peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks

3-15-1425

2(9)

peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Linnavalitsus esitas 16.07.2014 kirjaga nr LV-1/5465-1 (I kd tl 12-15)

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile (MKM) taotluse erinevate Tallinna linna

teede riigimaanteede nimekirja kandmiseks.

2. Majandus- ja taristuminister (vastustaja) leidis 05.05.2015 kirjas nr 12-8/12-

00245/013 (I kd tl 25-26), et taotluses esitatud tänavad ei kuulu riigimaanteede nimekirja

kandmisele. Põhjendused:

2.1. Kuna teeseaduses (TeeS) ei ole kindlat metoodikat otsustamaks tee kuuluvuse üle

riigimaanteede hulka, tuleb iga juhtumit käsitleda eraldi ja kaaluda koostoimes erinevaid

asjaolusid. Hindamise tulemused on toodud iga objekti kohta kirjale lisatud aruandes.

Hindamise käigus leiti, et kõikidel taotluses nimetatud Tallinna tänavatel puuduvad selged ja

määravad riigimaanteede tunnused. Osa tänavaid on küll rahvusvahelise ja riigimaanteede

võrgustiku osad, kuid nendel tänavatel esinev transiitliikluse osakaal võrreldes nendel teedel

esineva kohaliku liiklusega on marginaalne ning tänavad täidavad eelkõige kohaliku liikluse

teenindamise funktsiooni. Kuna vastavushindamise menetluses ühelgi tänaval riigimaanteele

omast üldfunktsionaalsust (eelkõige liikluse iseloom) ei tuvastatud, siis ülejäänud tehniliste

aspektide, nagu tee ehitustehnilised lahendused, ühtse teehoiu ja liikluse korraldamise

võimalused jms, analüüsimine ei olnud vajalik.

2.2. Vabariigi Valitsuse 16.09.2013 korraldusega nr 448 kinnitatud “Riigimaanteede

teehoiukavas aastateks 2014-2020” on riik planeerinud riigimaanteede arendamist ja hoidu

olemasoleva rahastamismahu ulatuses, samuti ei näe riigieelarve strateegia ette täiendavaid

investeeringuid lisanduvate teede hoiuks.

2.3. Tallinna linn (kaebaja) on saanud kümnete miljonite eurode ulatuses toetust Euroopa

Liidu toetusfondidest teehoiu korraldamiseks TEN-T võrgustikku kuuluvatel tänavatel. Ka

perioodiks 2014-2020 on kaebajal võimalik toetust taotleda. Selliseid toetusi ei ole enamik

teisi omavalitsusüksusi saanud ega saa ka uuel eelarveperioodil. Sellele lisanduvad

riigipoolsed iga-aastased teehoiu toetused, mis jaotatakse kõigi omavalitsusüksuste vahel.

Samuti on kaebaja saanud sihtotstarbelist nö transiitteede toetust. Kõik need täiendavad

riigipoolsed toetusmeetmed on oluliselt kaasa aidanud kaebajale seadusega pandud ülesannete

täitmisele, seda nii tänavate teehoiu korraldamisel kui ka muude avaliku huvi teenuste

osutamisel.

3. Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse vastustaja 05.05.2015 otsuse

nr 12-8/12-00245/013 tühistamiseks või alternatiivselt toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks

ja vastustaja kohustamiseks vaadata kaebaja 16.07.2014 taotlus uuesti läbi. Põhjendused:

3.1. Vastustaja 05.05.2015 kirjast ei ole aru saada, kas tegemist on haldusakti või toiminguga,

kuid võib eeldada, et sellega on taotluse menetlus lõppenud. Kaebaja pöördus selgituse

saamiseks MKM ametniku poole, kes vastas suuliselt, et loeb selle kirjaga kaebaja taotluse

lahendatuks.

3.2. Tallinna linnas asub mitmeid TeeS § 5 lg-s 2 sätestatud tunnustele vastavaid teid, mis

tuleks TeeS § 5 lg 3 alusel kanda riigimaanteede nimekirja ja mille hoidu peaks korraldama

kaebaja asemel riik. Läbi linna toimuvad riiki läbivad transiitveod, linnas asuvad mitmed

reisi- ja kaubaveosadamad, lennuväli, piiripunktid jm infrastruktuuriobjektid, mida

3-15-1425

3(9)

kasutatakse riiki sisenemiseks ja riigist väljumiseks ning neile ühenduse tagamiseks, mis ei

ole mõeldud kohaliku elu korraldamiseks. Vaatamata sellele, et nimetatud riigi strateegiliste

objektide kasutamiseks on vaja juurdepääsuteid, ei korralda riik nendele juurdepääsemiseks

vajalikku teede hoidu. Kõik riigimaanteed lõpevad Tallinna piiril. On selge, et riigimaantee

jätkub faktiliselt ka omavalitsuse territooriumil, sest ilma riigimaantee osana läbi Tallinna

kulgeva teeta ei ole võimalik kasutada ainsatki nimetatud objekti. Kõik riigimaanteed

paiknevad mõne omavalitsuse territooriumil ja kõigil neil teedel liigub ühtlasi ka kohalik

transport.

3.3. Kaebajale ei tagatud võimalust esitada asja kohta oma arvamus ja vastuväited, sest teda ei

teavitatud, millise sisuga haldusakt võidakse tema taotluse kohta anda. Vastustaja küsis küll

13.01.2015 kirjaga kaebajalt täiendavaid andmeid, kuid sellest võis jääda pigem mulje, et

taotlus rahuldatakse vähemalt osaliselt. Pealegi küsiti täiendavaid andmeid taotluse kiiremaks

lahendamiseks. Antud juhul oli vastustajal otsuse tegemisel suur kaalumisruum, seega olnuks

ärakuulamine eriti oluline ja selline rikkumine võis mõjutada asja otsustamist. Seega annab

ainuüksi menetlusnormide rikkumine aluse kaebuse rahuldamiseks.

3.4. Kuna TeeS ei sätesta üksikasjalikke kriteeriume, mille alusel saab hinnata riigimaantee

olemust, et kanda tee riigimaanteede nimekirja, oli vastustajal väga ulatuslik hindamisruum.

Sellele vaatamata ei saa arvestada kaalutlusi, mis oleks TeeS §-ga 5 vastuolus. Vastustaja

kaalutlused ei ole asjakohased ega kontrollitavad. TeeS § 5 lg 2 p-st 1 tulenevalt oleks tulnud

kaebaja taotlus vähemalt osaliselt rahuldada. Transpordi arengukava 2014-2020 (lk 17)

kohaselt on riigimaanteede ülesanne tagada inimeste ja kaupade liikumine, ühendades Eesti

erinevaid piirkondi ja tagades juurdepääsu kõikidele Eesti linnadele ja valdadele ja

olulisematele sihtkohtadele (sadamad, piiripunktid). Seega on riigi ülesanne tagada

teedevõrgu abil juurdepääs sadamateele, raudteesõlmedele ja piiripunktidele. Tee, mis täidab

neid eesmärke, on olemuslikult riigimaantee, olenemata sellel teel olevast liiklussagedusest

või piiriületajate arvust. TeeS ei sätesta õiguslikke kriteeriume kohaliku jm transpordi

osakaaludele, millest sõltuks tee kvalifitseerimine riigimaanteeks. Keeldumiseks ei anna alust

ka asjaolu, et kohalikule omavalitsusele juba eraldatakse raha teehoiu korraldamiseks. Sellist

raha jagab riik oma suva järgi ja see ei ole kunagi piisav. Tegemist on asjakohatu

kaalutlusega, sest need vahendid ei ole käsitletavad riigi teede hoiu korraldamise või

rahastamisena, vaid kohalike teede hoiu rahalise toetamisena TeeS § 16 lg 4 alusel. Seejuures

toimub rahastamine valdavalt Euroopa Liidu vahendite abil. Riigimaanteede hoidu tuleb TeeS

§ 16 lg 1 järgi rahastada täielikult riigieelarvest. Samas näitavad täiendavad rahaeraldused, et

vähemalt need teed peaksid olemuslikult kuuluma riigimaanteede nimekirja. Seda ei ole

kaalumisel arvestatud. Eelarvesse rahaliste vahendite planeerimata jätmine või nende vähesus

ei ole õiguspärane kaalutlus riigi poolt enda ülesande täitmisest loobumiseks.

4. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata. Põhjendused:

4.1. Vastustaja 05.05.2015 kiri oli seisukoht kaebaja taotluse suhtes, mitte haldusakt ega

menetlust lõpetav toiming. Kui kohus leiab, et tegemist on haldusakti või menetlust lõpetava

toiminguga, siis ei vasta kaebaja väited tema ärakuulamata jätmise kohta tõele. MKM on

21.08.2014 kirjas selgitanud kaebajale tee riigimaanteede nimekirja kandmise põhimõtteid ja

selle tagajärgi. Kaebajale anti võimalus kõrvaldada taotluse puudused ja esitada täiendav

teave. Kaebajale selgitati, miks ja milliseid andmeid on vaja. Kaebaja keeldus 10.10.2014

kirjaga täiendavate andmete esitamisest, viidates õigusliku aluse puudumisele. Seega ei

käitunud ta heas usus ja vajalike andmete esitamisest keeldumine tuleb lugeda

ärakuulamisõiguse kasutamisest keeldumiseks. Riigikohus leidis 28.04.2014 otsuses asjas nr

3-3-1-52-13, et eksimused ärakuulamisõiguse tagamises ei pruugi olla määrava tähtsusega ega

tingida haldusakti tühistamist, kui menetlusosaline on ulatuslikult informeeritud menetluse

3-15-1425

4(9)

asjaoludest. MKM on selgitanud kaebajale 04.02.2014, 21.08.2014 ja 13.01.2015 kirjades

põhjalikult tee riigimaanteede nimekirja kandmise kriteeriume jm asjaolusid. Kaebajal on

teede valdkonnas ulatuslikud teadmised ja kogemused, seda enam, et kõnealuste tänavate

hoidu on kaebaja korraldanud juba Eesti taasiseseisvumisest saadik. Kuna kaebaja keeldus

vastustajale täiendavaid andmeid esitamast ja vastustajal tuli need endal koguda, siis ei oleks

kaebaja ärakuulamisõiguse parem tagamine ühelgi juhul viinud kaebaja jaoks soodsama

lahenduseni. Vastustajal tuleks ka uue otsuse langetamisel lähtuda samadest asjaoludest.

Kaebaja ei ole esitanud ka kohtule täiendavaid andmeid. Seega ei näe vastustaja võimalust

mingite uute andmete ilmnemiseks, mis vastustaja senise seisukoha ümber lükkaksid.

4.2. Väited kaalutlusvigade kohta on asjakohatud. Vastustaja tutvustas kaebajale eelnevalt

oma

senisele

halduspraktikale

tuginevaid

tee

riigimaanteede

nimekirja

kandmise

kaalutluskriteeriume. Kaebaja ei ole neile vastu vaielnud.

4.3. TeeS ei sätesta riigimaanteede tunnuseid, mille korral tuleks tee riigimaanteede nimekirja

kanda. TeeS § 5 lg-st 2 võib tuletada, et riigimaanteede funktsiooniks on ühendada linnu,

aleveid ja alevikke omavahel või linnu tähtsamate sadamate, raudteesõlmede ja

piiripunktidega. Kohalik maantee on TeeS § 5 lg 4 järgi kohaliku liikluse korraldamiseks

rajatud maantee. Transpordi arengukava 2014-2020 (lk 33) kohaselt on riigimaanteede

korrashoid oluline kõikide liiklejate seisukohast, sõltumata sellest, kus nad igapäevaselt

liiguvad, kuna riigimaanteede peamine funktsioon on ühendada Eesti erinevaid piirkondi,

asulaid ja olulisi sihtkohti (sadamad, piiripunktid jm). Kohalike teede funktsioon on

teenindada kohalikku liiklust, luua kohalike elanike jaoks ühendus riigimaanteedega. Lisaks

võib kohalik tee jätkata riigimaanteed riiklikult tähtsa objektini. Nende korrashoid ja

teenindustase sõltub kohalikest otsustest, mida väljendab see, et neid rahastatakse suures osas

kohaliku omavalitsuse tulubaasist, millele täiendavalt eraldatakse sihtotstarbelist toetust

riigieelarvest. Sihtotstarbelise toetusena on silmas peetud täiendavaid toetusi nii riigieelarve

maksutuludest kui Euroopa Liidu struktuurifondidest jms. Igal teel, sh linnas olevatel

tänavatel võib olla liiklejaid, kes suunduvad piiripunktile, sadamasse vms objekti juurde.

Samuti võib riigimaanteedel olla liiklejaid, kes kasutavad maanteed ainult kohalikuks

liikluseks. Seega tuleb igal teel hinnata, kas teel olev liiklus on peamiselt kohaliku või riikliku

tähtsusega. Oluline on, et riigimaanteede nimekirja ei kantaks tänavat, kus esineb peamiselt

kohaliku iseloomu ja tähtsusega liiklus, sest tee muutumisel riigimaanteeks ei ole kohalikul

omavalitsusel võimalik täita enam oma ülesandeid, sh korraldada kohalikku liiklust.

4.4. Kohalike teede andmisel riigi omandisse peaks riik osaliselt omandama otsustuspädevuse

linnaplaneeringute prioriteetide üle, sh otsustama tänava äärde jäävatele ehitistele

ligipääsulahendused. Samuti peaks riik otsustama linna jaoks oluliste kommunikatsioonide

(soojus, elekter, vesi) kulgemised, sh nende ehitamise ja remondi lubamise. Vastavalt

seadusele tuleks

riigimaantee kaitsevööndis seaduses loetletud

tegevusteks saada

Maanteeameti nõusolek (nt liiklusvälise teabevahendi paigaldamiseks). Maanteeametil tuleks

oluliselt sekkuda kohaliku elu korraldamise küsimustesse, nt bussirajad, trammiliikluse

korraldamine. Kuna riigimaanteede põhifunktsioon on tagada ühendus Eesti erinevate

piirkondade vahel, siis võib tekkida vajadus läbivliikluse takistamise vältimiseks likvideerida

osad mahasõidud või fooriristmikud. Kuna kaebaja ülesanded nende teede hoiu tõttu

vähenevad, siis tuleks proportsionaalselt vähendada ka linna tulubaasi nii üldise

omavalitsusüksuse maksutulu osas kui ka riigieelarvest makstavate toetuste (nii toetusfondist

kui struktuurifondidest) osas.

4.5. Kuna TeeS-s ei ole sätestatud metoodikat tee riigimaanteeks võtmise kohta, siis tuleb iga

juhtumit käsitleda eraldi ja kaaluda koostoimes erinevaid asjaolusid. TeeS rakendamisel välja

kujunenud halduspraktika kohaselt hindab Maanteeamet kohalikult omavalitsuselt saadud

3-15-1425

5(9)

taotluse ja selgituste põhjal, kas kõnealusel teel on riigimaantee tunnused ja seejärel

määratakse kindlaks ka riigile lisanduvad kohustused. Hindamisel kaalutakse selliseid

asjaolusid nagu tee tähtsus rahvusvaheliste teede ja riigimaanteede võrgustiku osana,

liiklussagedus ja liikluse iseloom, transiitliikluse osakaal, tee ehitustehnilised lahendused, sh

teega seotud tehnovõrkude mõjud, ühtse teehoiu ja liikluse korraldamise võimalus ja

otstarbekus ühenduses riigimaanteedega jms.

4.6. TeeS § 5 lg-s 2 on silmas peetud esmajoones maanteid. Sätet muudeti 26.01.2005. Eelnõu

seletuskirja kohaselt oli muudatus tingitud sellest, et eelnev riigimaantee definitsioon

võimaldas ekslikult tõlgendada, et kõik linna tänavad, mis on riigimaantee jätkuks, peaksid

olema riigimaanteed. TeeS § 5 lg-s 2 toodud loetelu riigimaanteede liikidest ei ole

vastupidiselt kaebaja arvamusele käsitletav kriteeriumina teede arvamiseks riigimaanteede

nimekirja, vaid toodud loetelust lähtudes tuleb määrata riigimaantee liik, kui uus tee kantakse

riigimaanteede nimekirja.

4.7. Vastustaja ei ole kordagi väitnud, et tee riigimaanteeks võtmise üheks kriteeriumiks oleks

toetuse saamine. Toetusi ei jagata suva järgi, vaid 90% kohalike teede teehoiu toetuseks

eraldatud summast jagatakse omavalitsusliitudega kokkulepitud põhimõtete järgi ja 10%

Vabariigi Valitsuse kaalutlusõiguse alusel, arvestades kohalike omavalitsuste poolt esitatud

teehoiutoetuste taotlusi.

4.8. Kaebus on vastuoluline. Kord väidetakse, et TeeS § 5 sätestab väga üldised kriteeriumid,

mille alusel saab hinnata riigimaantee olemust ja kanda tee riigimaanteede nimekirja. Kuna

üksikasjalikud kriteeriumid puuduvad, oli vastustajal väga ulatuslik hindamisruum. Seejärel

väidab kaebaja, et kui tee vastab TeeS § 5 lg-s 2 sätestatud tee tunnustele, siis tuleb see kanda

riigimaanteede nimekirja. Sellest võib järeldada, et kaebaja arvates kaalutlusruum üldse

puudub.

4.9. Kaebaja taotlus tuleb lugeda kohati täiesti ebamõistlikuks, sest sisaldab mitmeid objekte,

mis ilmselgelt ei vasta ka kaebaja enda käsitlusele riigimaanteede tunnustest (nt Kaarli pst,

Vabaduse väljak). Samuti on kaebaja taotlus ebamõistlikult mahukas, sisaldades 10% kogu

Tallinna tänavatest ning tõenäoliselt üle poole kõigist Tallinna magistraaltänavatest.

5. Vastustaja esitas 01.02.2016 taotluse kaebuse läbi vaatamata jätmiseks, sest vastustaja

05.05.2015 kirja näol ei olnud tegemist menetlust lõpetava haldusakti ega toiminguga.

Vastustaja kajastas kirjas oma seisukohti kaebaja 16.07.2014 taotluse osas ja ootas neile

kaebaja vastuväiteid, kuid kaebaja pöördus selle asemel kaebusega kohtusse. Kuna

haldusmenetlus ei ole lõppenud, ei saa kohustada vastustajat kaebaja taotlust uuesti läbi

vaatama.

KOHTU PÕHJENDUSED

05.05.2015 kirja õiguslik tähendus ja kaebuse läbi vaatamata jätmise taotlus

6. Vastustaja arvates ei ole 05.05.2015 kirja näol tegemist menetlus lõpetava haldusakti ega

toiminguga, vaid kaebaja teavitamisega vastustaja seisukohast tema taotluse suhtes, mis pidi

andma kaebajale võimaluse esitada selle suhtes oma vastuväited ja arvamus. Kuna tegemist on

menetlustoiminguga ja sellega ei lahendatud kaebaja taotlust lõplikult, siis ei ole selle kirja

vaidlustamine lubatav ja kaebus tuleb jätta vastustaja arvates läbi vaatamata.

7. Kohus ei nõustu vastustaja seisukohaga, et 05.05.2015 kirja näol ei olnud tegemist

taotlust lahendava ja menetlust lõpetava lahendiga. Kuigi 05.05.2015 kirja koostamisel ei ole

järgitud kõiki haldusakti vormistamisele ettenähtud nõudeid, on kohtu hinnangul selle kirja

3-15-1425

6(9)

näol tegemist haldusaktiga, millega lõpetati kaebaja taotluse menetlemine. Antud juhul ei

vasta kiri haldusmenetluse seaduse (HMS) § 55 lg-s 1 toodud nõudele, mille kohaselt peab

haldusakt olema selge ja üheselt mõistetav. Vaidlusaluse kirja vormistus (sh pealkiri ja selgelt

eristamata jäetud resolutsioon) jättis kaebajale kahtluse, kas sellega lahendati tema taotlus

lõplikult või mitte, mistõttu tuli tal selgituse saamiseks MKM poole pöörduda. Kirjas puudub

HMS § 57 lg 1 kohane vaidlustamisviide. Need vormirikkumised ei mõjuta aga kirja

õiguslikku tähendust ega haldusakti kehtivust. Kirjast nähtub selgelt, et kaebaja taotluses

esitatud tänavad ei kuulu riigimaanteede nimekirja kandmisele, seega jäeti kaebaja taotlus

rahuldamata. Kirjas ei ole antud kaebajale võimalust esitada vastustaja seisukohtadele oma

vastuväiteid või täiendavaid tõendeid, samuti ei ole antud selleks ühtegi tähtaega. Kirjas ei ole

selgitatud, et lõplik otsus kaebaja taotluse kohta tehakse millalgi hiljem pärast täiendavat

kaalumist. Vastustaja on vastupidi oma 04.11.2014 ja 13.01.2015 kirjades (tl 22, 24) andnud

kaebajale teada, et menetlusele kulub tavapärasest pikem aeg ning kaebaja taotlusele antakse

motiveeritud vastus hiljemalt 01.05.2015.

8. Kuna kaebaja ei olnud kindel, kas tegemist oli vaid vastustaja seisukohaga või taotluse

menetlust lõpetava lahendiga, pöördus ta järelepärimisega MKM poole. MKM teede- ja

raudteeosakonna teedetalituse juhataja Julia Bergštein kinnitas kaebaja väidete kohaselt, et

kirjaga jäeti kaebaja taotlus rahuldamata. See, kas nimetatud ametnikul oli pädevus sellist

seisukohta esitada või mitte, on MKM sisepädevuse küsimus. Ametnik peab ise teadma,

milliseid arvamusi ta võib väljapoole asutust anda ja millal ta peab oma tegevuse eelnevalt

oma juhtidega kooskõlastama. Kaebajal ei pidanud tekkima kahtlust ametniku pädevuses, seda

enam valdkonnas tegutseva juhtiva ametniku omas. Vastustaja kinnitas kohtuistungil, et Julia

Bergštein oli taotluse menetlusse kaasatud, seega pidi ta kohtu hinnangul olema menetluse

asjaoludest teadlik ja oskama kaebajale ka asjakohast teavet anda. Kaebaja esindaja Priit Lello

saatis 02.06.2015 Julia Bergšteinile e-kirja (tl 45), milles markeeris üle, et eelneva

telefonivestluse käigus saadud info kohaselt jäeti kaebaja taotlus 05.05.2015 kirjaga

rahuldamata. Ka selle e-kirja peale ei pidanud vastustaja ametnik vajalikuks teavet täpsustada

ja kaebajat menetluse seisust täiendavalt teavitada. Kohus ei pea siinkohal asjakohasteks

vastustaja selgitusi, et Julia Bergšteinil puuduvad juriidilised teadmised ja kaebaja võis teda

eksitada. Kohtu hinnangul ei ole usutav, et ministeeriumis juhtival ametikohal teeniv ametnik

ei tunne juriidilistele teadmistele vaatamata haldusmenetluse elementaarseid nõudeid, ei tee

vahet haldusaktil ega toimingul ega oska hinnata, kas menetlus on vaidlusaluse kirjaga

lõppenud või mitte. Vastustaja väited tunduvad olevat otsitud.

9. Kaebaja kinnitusel ei ole vastustaja teinud pärast 05.05.2015 kirja saatmist kaebaja

taotluse menetluses mitte ühtegi toimingut. Konkreetsetele toimingutele, mis tõendaks, et

kaebaja taotluse menetlus siiski jätkus, ei ole vastustaja viidanud ka kohtuistungil. Seega oli

kaebaja taotluse menetlus ka faktiliselt lõppenud.

10. Kohtu hinnangul on 05.05.2015 kirja näol tegemist haldusakti, mitte toiminguga.

Vaidluse all ei ole asjaolu, et riigiteede korrashoidu peab tagama ja seda rahastama riik,

kohalike teede puhul aga kohaliku omavalitsuse üksus. Kui kaebaja taotlus oleks rahuldatud ja

taotluses toodud tänavad arvatud riigiteede hulka, oleks mõjutanud seega kaebaja õiguste ja

kohustuste mahtu. Seega oleks olnud tegemist haldusaktiga HMS § 51 lg 1 tähenduses. Kuna

haldusakt otsustati jätta andmata, on ka selle andmata jätmise kohta vormistatud otsustus

haldusakt (HMS § 43 lg 2).

11. Eeltoodust järeldab kohus, et vastustaja 05.05.2015 kiri oli kaebaja taotluse menetlust

lõpetav haldusakt, mida sai kohtus tühistamiskaebusega vaidlustada. Seetõttu tuleb vastustaja

taotlus kaebuse läbi vaatamata jätmise kohta jätta rahuldamata.

3-15-1425

7(9)

Tallinna Linnavalitsuse pädevus taotluse esitamiseks

12. 16.07.2014 taotluse Tallinna linnale kuuluvate teede kandmiseks riigimaanteede

nimekirja esitas vastustajale Tallinna Linnavalitsus (allkirjastas abilinnapea). Kaebaja

kohtuistungil antud selgituste kohaselt on kaebaja eesmärk, et riik täidaks oma ülesandeid

teede hoiu korraldamisel. Seejuures ei ole kaebaja kunagi soovinud oma omandit riigile üle

anda, vaid sõlmida riigiga lepingu riigiteede hoiuga kaasnevate kohustuste jagamiseks ja

selliste kohustuste rahastamiseks.

13. Taotluse esitamise ajal kehtis TeeS (alates 01.07.2015 kehtetu), mis ei andnud

riigimaantee definitsiooni. TeeS § 5 lg 1 järgi on maantee väljaspool linnu, aleveid ja alevikke

paiknev tee sõidukite ja jalakäijate liiklemiseks. TeeS § 5 lg 2 järgi on riigimaantee, mis

kantakse riigimaanteede nimekirja: 1) põhimaantee, mis ühendab pealinna teiste suurte

linnadega, neid linnu omavahel ning pealinna ja teisi suuri linnu tähtsate sadamate,

raudteesõlmede ja piiripunktidega; 2) tugimaantee, mis ühendab linnu omavahel ning linnu

põhimaanteedega; 3) kõrvalmaantee, mis ühendab linnu alevite ja alevikega, aleveid ja

alevikke omavahel või küladega ning neid kõiki põhi- ja tugimaanteedega; 4) ramp ja

ühendustee, mis on liikluse korraldamiseks ja liiklusvoogude kanaliseerimiseks rajatud eri- ja

samatasandiliste maanteede ristumisalale; 5) muu valdkonna eest vastutava ministri otsuse

alusel riigimaanteede nimekirja kantud tee. TeeS § 5 lg 3 järgi kehtestab riigimaantee liigi

ning otsustab tee riigimaanteede nimekirja kandmise ja sellest väljaarvamise valdkonna eest

vastutav minister.

Seevastu kohalik maantee on TeeS § 5 lg 4 järgi kohaliku liikluse korraldamiseks rajatud

maantee. Kohalik tee on TeeS § 51 järgi kohalik maantee, tänav, jalgtee ja jalgrattatee,

kohalikuks liiklemiseks ettenähtud talitee ja sama seaduse § 4 lg-s 3 sätestatud korras valla-

või linnavalitsuse ja eratee omaniku vahel sõlmitud lepingu alusel avalikuks kasutamiseks

määratud eratee. Kohalike teede nimekiri määratakse valla- või linnavolikogu otsusega. TeeS

§ 6 järgi on tänav linnas, alevis või alevikus paiknev tee, mis on ehitatud või kohandatud

sõidukite või jalakäijate liiklemiseks.

14. Kuna TeeS ei andnud riigimaantee definitsiooni, peab eeltoodud sätetest järeldama, et

riigimaantee oli üldise liikluse korraldamiseks mõeldud ning väljaspool linnu, aleveid ja

alevikke paiknev tee, mis vastas TeeS § 5 lg-s 2 toodud tunnustele ja oli kantud

riigimaanteede nimekirja.

15. Kuni 26.02.2005 kehtis TeeS § 5 lg 2 sõnastuses, mille järgi on riigimaantee riigi

omandis olev rajatis, mis on ette nähtud üldiseks liiklemiseks asulate vahel ja läbi asulate.

Selline lause kaotati TeeS-st teeseaduse muutmise seadusega, mille eelnõu 501 SE

seletuskirjas1 (lk 6) selgitati muudatust sellega, et sõnaühend “läbi asulate” võimaldas

tõlgendada, et kõik linnade tänavad, mis on riigimaantee jätkuks, peaksid olema

riigimaanteed. Järelikult ei pidanud seadusandja arvates kõik linnatänavad, mis on

riigimaantee jätkuks, olema kantud riigimaanteedena vastavasse nimekirja. Sama seaduse

muudatusega lisati riigimaanteede loetelule veel 5. alapunkt, mille järgi on riigimaanteeks ka

valdkonna eest vastutava ministri otsuse alusel riigimaanteede nimekirja kantud muu tee.

Seletuskirjas märgitakse, et lisatakse säte muude teede võtmise kohta riigimaanteede

nimekirja, milleks võivad olla tänavad, jalg- ja jalgrattateed, samuti metsateed juhul, kui need

määratakse avalikuks kasutamiseks TeeS § 4 lg 4 alusel. Järelikult pidas seadusandja

võimalikuks, et teatud juhtudel kuuluvad riigimaanteede nimekirja kandmisele ka

1 Kättesaadav http://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/3338c9d2-95f3-3b1a-ac5d-

2ae576f479db/Teeseaduse%20muutmise%20seadus/ algteksti juurest.

3-15-1425

8(9)

linnatänavad, seega ei ole riigimaanteed üksnes väljaspool linnu, aleveid ja alevikke

paiknevad teed, nagu on TeeS § 5 lg-test 1 ja 2 võimalik tuletada. Majandus- ja

kommunikatsiooniministri 25.02.2005 määruse nr 26 “Riigimaanteede nimekiri ja

riigimaanteede liigid” lisast nähtub, et riigimaantee nimekirjas on mh teed, milles on linna,

alevi või aleviku piirides riigimaantee lõigud, mis on TeeS mõistes tänavad. Seega oli

kaebajal põhimõtteliselt võimalik taotleda ka enda tänavate riigimaanteede nimekirja

kandmist.

16. Erinevalt kuni 26.02.2005 kehtinud TeeS § 5 lg-st 2, mille kohaselt oli riigimaantee riigi

omandis olev rajatis, ei sätestanud kaebaja poolt taotluse esitamise ajal ükski norm, et

riigimaantee kuulub riigi omandisse. Ka TeeS § 5 lg 4 ja § 51 ei sätestanud, et kohalik

maantee või kohalik tee oleks kohaliku omavalitsuse omandis. Vastupidi, TeeS §-st 51 nähtub,

et kohalike teede hulka arvati ka valla- või linnavalitsuse ja eratee omaniku vahel sõlmitud

lepingu alusel avalikuks kasutamiseks määratud eratee. Riigi- ja kohalikke teid eristati vaid

tee eesmärgi ja kasutusvajaduse järgi. Seega ei olenenud tee kandmine riigimaanteede

nimekirja tee omandist. Küll aga olenes asjaolust, kas tegemist oli riigimaantee või kohaliku

teega, see, kes pidi tagama teehoiu ja seda rahastama ning kes oli pädev otsustama ja

korraldama tee-ehitust. Viidatud asjaolud ei seondu aga tingimata omandisuhetega. Kaebaja

viitas põhjendatult, et selliseid küsimusi saanuks vajadusel lahendada ka riigi ja kohaliku

omavalitsuse vahel sõlmitud lepinguga.

17. TeeS § 51 ls 2 järgi määratakse kohalike teede nimekiri valla- või linnavolikogu otsusega.

Praegu ja ka kaebaja esitatud taotluse ajal kehtis Tallinna Linnavolikogu 19.06.2012 otsus nr

106, millega kinnitatakse Tallinna kohalike teede nimekiri. Tegemist on otsusega, mille

andmise ja ka muutmise pädevus on seaduse järgi kohaliku omavalitsuse volikogul. Kohaliku

omavalitsuse korralduse seaduse § 22 lg 2 järgi otsustab seadusega kohaliku omavalitsuse,

kohaliku omavalitsusüksuse või kohaliku omavalitsusorgani pädevusse antud küsimusi

kohaliku omavalitsuse volikogu, kes võib delegeerida nende küsimuste lahendamise

valitsusele. Kaebaja taotluses esitatud tänavad kuulusid otsuse nr 106 järgi Tallinna kohalike

teede nimekirja. Nende teede riigimaanteede nimekirja kandmisel tuleks need teed kohalike

teede nimekirjast välja arvata, sest üks tee ei saa olla samaaegselt nii riigimaantee kui ka

kohalik tee. Sellist otsust on pädev vastu võtma vaid linnavolikogu. Kaebaja ei ole väitnud, et

linnavalitsusel oli praegusel juhul linnavolikogu volitus selles küsimuses tegutsemiseks. Enne

kui puudub linnavolikogu nõusolek, mille kohaselt ollakse valmis osasid kohalikke teid

riigimaanteede nimekirja kandmisel kohalike teede nimekirjast kustutama, puudus

linnavalitsusel pädevus vastustajale vaidlusaluse taotluse esitamiseks. Vastustajal tulnuks jätta

esitatud taotlus läbi vaatamata või küsida linnavalitsuselt volitust sellise taotluse esitamiseks.

18. Alates 01.07.2015 on TeeS kehtetu ning teega seotud küsimusi reguleerib ehitusseadustik

(EhS). EhS ei kasuta mõistet riigimaantee, vaid riigitee. Riigitee on EhS § 92 lg 6 järgi riigile

kuuluv tee, mille osas omaniku ülesandeid täidab Maanteeamet. Sama paragrahvi lg 7 järgi on

kohalik tee tee, mille osas omaniku ülesandeid täidab kohaliku omavalitsuse üksus. Kohalik

tee võib olla avalikuks kasutamiseks määratud eratee, kohaliku omavalitsuse üksusele kuuluv

tee või kohaliku omavalitsuse volikogu otsuse kohaselt kohaliku omavalitsuse hallatav

kohaliku liikluse korraldamiseks vajalik muu tee. Seega kuulub riigitee riigi omandisse.

Riigiteede liigid nimetab majandus- ja taristuministri 25.06.2015 määruse nr 72 “Riigiteede

liigid ja riigiteede nimekiri” § 1. Ka riigiteede liigitusest ja liikide definitsioonidest ei nähtu, et

riigiteede hulka võiks kuuluda teed, mis ei kuulu riigi omandisse. Seega mõjutab hetkel

kehtiva seadusandluse kohaselt tee riigiteede nimekirja kandmine omandisuhteid.

19. Kui kohus tühistaks vastustaja 05.05.2015 otsuse ja kohustaks vastustajat kaebaja taotlust

uuesti läbi vaatama, tuleks vastustajal lahendada taotlus kehtivate õigusnormide järgi (HMS §

3-15-1425

9(9)

54), mis tähendab, et taotluse rahuldamisel tuleks muuta riigiteede nimekirja arvatavate teede

omandit. Tee on maapinnaga püsivalt ühendatud rajatis ehk ehitis (EhS § 92 lg 1, § 3 lg-d 1 ja

2). Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 54 lg 1 järgi on ehitis kinnisasja oluline osa

ning TsÜS § 53 lg 2 järgi ei saa asi ja selle olulised osad olla eri isikute omandis. Seega tuleb

kaebajale kuuluvate teede kandmisel riigiteede nimekirja anda üle ka teede ja nende aluste

kinnistute omand.

20. Tallinna Linnavolikogu 13.06.2013 määruse nr 33 “Linnavara võõrandamise kord” § 4 lg

2 p 1 järgi otsustab linnale kuuluva kinnisvara võõrandamise pakkumismenetlust korraldamata

linnavolikogu. Linnavolikogu otsustab sama määruse § 4 lg 3 järgi ka linnavara tasuta

võõrandamise. Linnavara võõrandamise korraldaja on viidatud määruse § 6 p 1 järgi

kinnisvara puhul Tallinna Linnavaraamet. Praegusel juhul puudub seega linnavalitsusel

pädevus ilma linnavolikogu otsuseta linnavara võõrandamise menetlust läbi viia. Ka juhul, kui

kohus tühistaks vastustaja 05.05.2015 kirja, ei saa kohus kohustada vastustajat linnavalitsuse

esitatud taotlust menetlema, sest selline taotlus on esitatud pädevust ületades.

21. Arvestades kaebaja kohtuistungil antud selgitusi, ei ole kaebaja eesmärgiks linnale

kuuluvate teede omandi üleandmine riigile. Järelikult ei saaks vastustaja kaebaja taotlust

rahuldada ja taotluses nimetatud teid riigiteede nimekirja kanda. Kui kaebaja eesmärk on vaid

teehoiuga kaasnevate ülesannete jagamine linna ja riigi vahel tulenevalt asjaolust, et linna teed

täidavad ülesandeid, mida peaks majandus- ja taristuministri 25.06.2015 määruse nr 72 §-st 1

tulenevaid täitma riigiteed, siis tuleks kaebaja oma taotlust vastavalt muuta, täpsustada oma

nõuet, selle eesmärki ja põhjendusi ning pakkuda lahendusvõimalusi. Kuna kaebaja eesmärk

ei ole linnale kuuluvate teede omandi võõrandamine, siis ei saa vastustaja 05.05.2015 kiri

kaebaja õigusi rikkuda ning kaebus tuleb jätta rahuldamata. Samuti puudub kohtul võimalus

kohustada vastustajat kaebaja esitatud taotlust uuesti läbi vaatama, sest selle taotluse

rahuldamine ei ole kaebaja tahtega kooskõlas.

22. Asja lahendust ei mõjuta enam see, kas vastustaja kuulas kaebaja enne otsuse tegemist ära

ning võimaldas tal esitada asja kohta oma vastuväited ja arvamuse. Kuna otsustamisel, kas ja

millisel määral peaks riik osalema Tallinna teede hoius, on olulised teised kaalutlused ning

arvesse võetavatel asjaoludel on teine kaal, siis ei mõjuta vastustaja 05.05.2015 otsuses

toodud põhjendused kaebaja poolt tulevikus esitatava taotluse lahendust ning kohtul puudub

praegusel juhul vajadus hakata vastustaja 05.05.2015 otsuses toodud põhjendusi sisuliselt

analüüsima.

Otsus ja menetluskulud

23. Eeltoodud põhjendustel jätab kohus kaebuse rahuldamata.

24. Kuna kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, tuleb jätta menetluskulud kaebaja kanda

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1). Vastustaja ei ole esitanud kohtule

tema menetluskulusid tõendavaid dokumente, seetõttu jätab kohus menetlusosaliste

menetluskulud nende endi kanda (HKMS § 109 lg 1).

/allkirjastatud digitaalselt/

Reelika Lind

Kohtunik