3-14-50806/82 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ruth Plaks, Oliver Kask ja Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

08.02.2016, Tallinn

Haldusasja number

3-14-50806

Haldusasi

Keskkonnaauto OÜ kaebus SA KredEx 14.04.2014

käskkirjade nr 55, 56, 57 ja 58 tühistamiseks ning

MTÜ Pirita EV kaebus SA KredEx 15.04.2014 käsk-

kirjade nr 59, 60, 61, 62, 63, 64, 65, 66, 67, 68 ja 69

tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – Keskkonnaauto OÜ, seaduslik esindaja And-

res Suurväli

Kaebaja - MTÜ Pirita EV, seaduslik esindaja Teet

Randma

Vastustaja – SA KredEx, volitatud esindaja v.adv Hel-

mut Pikmets

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 17.09.2014 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Keskkonnaauto OÜ ja MTÜ Pirita EV apellatsioonkae-

bus

Asja läbivaatamine

08.12.2015

RESOLUTSIOON

1. Jätta Keskkonnaauto OÜ ja MTÜ Pirita EV apellatsioonkaebused rahuldamata

ning Tallinna Halduskohtu 17.09.2014 otsus haldusasjas nr 3-14-50806 muutmata.

2. Jätta poolte apellatsioonimenetluse kulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 09.03.2016, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioon-

kaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoime-

tamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva

(HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

3-14-50806

2(12)

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebu-

se läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS

§ 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Rii-

gikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustäh-

taja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taot-

leja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eel-

kõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Keskkonnaauto OÜ esitas 19.04.2013 SA-le KredEx majandus- ja kommunikatsioonimi-

nistri 12.07.2011 määruse nr 69 „Rohelise investeerimisskeemi „Elektriautode toetus“ kasu-

tamise tingimused ja kord“ (edaspidi määrus) alusel 11 elektriauto soetamiseks toetuse saami-

se taotlused (sh taotlused EL-149, EL-150, EL-151 ja EL-152). SA KredEx rahuldas

09.05.2013 otsustega taotlused ning 09.05.2013 ja 13.05.2013 allkirjastati Keskkonnaauto

OÜ-ga toetuste eraldamise lepingud. Keskkonnaauto OÜ esitas 11.06.2013 SA-le KredEx

toetuste väljamakse taotlused. Elektriautode toetuse taotluse rahuldamise otsustes toodud

maksekorralduste kohaselt teostas SA KredEx väljamaksed ZEV Motors OÜ-le.

2. Elektriautode müüja ZEV Motors OÜ teavitas 13.02.2014 kirjaga SA-d KredEx, et Kesk-

konnaauto OÜ-le on üle antud 7 elektriautot. Seda kinnitas 27.03.2014 kirjas ka Keskkon-

naauto OÜ. SA KredEx edastas 04.04.2014 Keskkonnaauto OÜ-le teatise nr 1.1-12/374, et

teostab 11.04.2014 Keskkonnaauto OÜ tegutsemiskohas järelevalvetoimingud. Teatises sisal-

dus palve, et Keskkonnaauto OÜ teavitaks SA-d KredEx hiljemalt 08.04.2014 toimingute te-

gemiseks sobivast kellaajast ja kohast. Keskkonnaauto OÜ teatisele ei vastanud.

3. SA KredEx tunnistas 14.04.2014 käskkirjadega nr 55-üld, nr 56-üld, nr 57-üld ja nr

58-üld (edaspidi käskkirjad I) elektriautode taotluste nr EL-149, EL-150, EL-151 ja EL-152

rahuldamise otsused kehtetuks (p 1), nõudis vastavas osas Keskkonnaauto OÜ-lt elektriautode

soetamiseks antud toetuse tagasi (p 2) ja kohustas Keskkonnaauto OÜ-d tagastama toetuse

hiljemalt 14.05.2014 (p 3).

4. MTÜ Pirita EV esitas 22.05.2013 SA-le KredEx 11 elektriauto soetamiseks toetuse saami-

se taotlused (EL-153, EL-154, EL-155, EL-156, EL-157, EL-158, EL-159, EL-160, EL-161,

EL-162 ja EL-163). SA KredEx rahuldas 24.05.2013 otsustega taotlused ning 19.06.2013 ja

01.07.2013 allkirjastati MTÜ-ga Pirita EV toetuste eraldamise lepingud. MTÜ Pirita EV esitas

01.07.2013 SA-le KredEx toetuse väljamakse taotlused. Taotluste rahuldamise otsustes too-

dud maksekorralduste kohaselt teostas vastustaja väljamaksed ZEV Motors OÜ-le.

5. MTÜ Pirita EV kinnitas 27.03.2014 kirjas, et tema omandis ega vastutavas kasutuses ei ole

elektriautosid. SA KredEx edastas 04.04.2014 MTÜ-le Pirita EV teatise nr 1.1-12/373, et

teostab 11.04.2014 MTÜ Pirita EV tegutsemiskohas järelevalvetoimingud. Teatises sisaldus

palve, et MTÜ Pirita EV teavitaks SA-d KredEx hiljemalt 08.04.2014 toimingute tegemiseks

sobivast kellaajast ja kohast. MTÜ Pirita EV teatisele ei vastanud.

6. SA KredEx tunnistas 14.04.2014 käskkirjadega nr 59-üld, nr 60-üld, nr 61-üld, nr 62-

üld, nr 63-üld, 64-üld, nr 65-üld, nr 66-üld, nr 67-üld, nr 68-üld ja nr 69-üld (edaspidi

käskkirjad II) elektriautode taotluste nr EL-153, EL-154, EL-155, EL-156, EL-157, EL-158,

EL-159, EL-160, EL-161, EL-162 ja EL-163 rahuldamise otsused kehtetuks (p 1), nõudis

MTÜ-lt Pirita EV elektriautode soetamiseks antud toetuse tagasi (p 2) ja kohustas MTÜ-d

Pirita EV tagastama toetuse hiljemalt 15.05.2014 (p 3).

3-14-50806

3(12)

7. Keskkonnaauto OÜ esitas 14.05.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse SA KredEx juha-

taja 14.04.2014 käskkirjade tühistamiseks (haldusasi nr 3-14-50806). Samal kuupäeval esitas

MTÜ Pirita EV Tallinna Halduskohtule kaebuse (täiendatud 27.06.2014) SA KredEx juhata-

ja 15.04.2014 käskkirjade tühistamiseks (haldusasi nr 3-14-50811). Tallinna Halduskohus

liitis asjad ühte menetlusse.

Keskkonnaauto OÜ kaebuse põhiseisukohad on järgmised.

1) Vaidlustatud käskkirjad ei vasta haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 nõuetele. Käskkirja-

de andmisel ei ole arvesse võetud, et ZEV Motors OÜ-le on tasutud nii omafinantseering kui

ka vastustaja toetus. Kaebajale on tarnitud 7 elektriautot ja 4 elektriauto tarnimist oodatakse.

Seega ei saa väita, et ta ei täida määrust eesmärgipäraselt. Elektriautode tarneraskused, talve-

perioodil akude vastupidavusega seotud probleemid ja elektriautode tootjatehase finantsrasku-

sed ei sõltu kaebajast.

2) Käskkirjadest jääb selgusetuks, mille alusel on toetuse kehtivuse perioodiks võetud ZEV

Motors OÜ liisingupakkumuse tarneperiood 3 kuud. Kui vastustaja oleks soovinud lähtuda

liisingupakkumuse tarneperioodist, siis oleks see tulnud selliselt ka määrata. Tarneaeg on lii-

singulepingu osapoolte otsustada ja kui see ei välju toetuse maksmise abikõlblikkuse perioo-

dist, ei saa haldusorgan sellesse sekkuda.

3) Keskkonnaauto OÜ ei ole rikkunud toetuse eraldamise lepingute p 8.7 ja määruse § 20 p

11. Kui elektriautod ei ole saabunud, neid ei ole registrisse kantud ja kaebajale üle antud, siis

ei saa neid ka kindlustada. Samuti jääb arusaamatuks viide määruse §-le 22, kuna määrus lõ-

peb §-ga 21. Ka ei ole toetuse eraldamise lepingus EL-150 punkti 10.1.3.

4) Vastustaja ei ole kaalunud võimalust küsida toetus tagasi osaliselt, rikkudes seega proport-

sionaalsuse printsiipi. Samuti on jäänud kaalumata tarneperioodi võimalik pikendamine. Vas-

tustaja ei ole tarneaja osas kaebajalt infot küsinud.

5) Vastustaja ei esitanud teadet, et algatas menetluse toetuste rahuldamise otsuste tühistami-

seks ja toetuse tagasinõudmiseks. Samuti ei selgitanud vastustaja, milliseid tõendeid ja doku-

mente kaebajalt oodatakse ning millised on kaebaja õigused ja kohustused menetluses osale-

des (HMS § 36 lg 1). Kaebajale ei antud võimalust olla ära kuulatud. Käskkirjade andmisel ei

ole arvestatud kaebaja usaldust toetuse andmise otsuste kehtima jäämisele ning HMS § 67 lg-t

2. Kaebaja on koostanud äriplaani, alustanud läbirääkimisi teiste isikutega äriplaani teostami-

seks, kulutanud aega ja raha äri töös hoidmiseks. Käskkirjad panevad kaebajale põhjendama-

tuid varalisi kohustusi ning sunnivad juba ostetud elektriautod maha müüma, samuti rikuvad

kaebaja omandiõiguse puutumatust, kuna kaebaja jääb ilma elektriautode soetamiseks tehtud

omafinantseeringust. Lisaks rikuvad käskkirjad kaebaja õigust eneseteostusele, sest need vii-

vad kaebaja pankrotti, mis piirab kaebaja vabadust tegeleda ettevõtlusega.

MTÜ Pirita EV kaebuse põhiseisukohad on järgmised.

1) Vastustaja ei teavitanud kaebajat käskkirjade andmise haldusmenetluse algatamisest. Vas-

tustaja suhtles elektriautode maaletooja, mitte kaebajaga. Seda kinnitab asjaolu, et vastustaja

suhtles teet@zev.ee kaudu. Vastustaja ei selgitanud kaebajale tema õigusi ja kohustusi hal-

dusmenetluses. Kaebajale ei olnud teada, milliseid tõendeid või dokumente tuleks menetluses

esitada. Täiendava informatsiooni saamiseks oleks tulnud seda kaebajalt küsida ning kohalda-

da uurimisprintsiipi. Kuna kaebajale ei antud võimalust esitada oma arvamust, siis on rikutud

HMS § 40 lg-t 1.

2) Kaebaja on elektriautod soetanud, kuid ei ole neid kätte saanud. Seda tõendab 19.05.2014

kohtule edastatud elektriautode tellimuse lõpparve ning konto väljavõte, mis näitab lõppmakse

3-14-50806

4(12)

teostamist. Kuna kaebajale ei olnud elektriautode valdust üle läinud, siis ei saanud kaebaja

end elektriautode registreerimistunnistusel vastutavaks kasutajaks märkida. Sama käib kasko-

kindlustuse kohta. Seega ei ole kaebaja rikkunud toetuse eraldamise lepingu p 8.7 ja määruse

§ 20 p 11. Elektriautode tarne- ning garantiiprobleemid on tingitud MIA Electric S.A.S (edas-

pidi MIA) pankrotimenetlusest. Vastustaja on jätnud objektiivsed asjaolud (autotootja pankrot

ja tarneraskused) kaalumata, kuna on pidanud neid ekslikult subjektiivseteks.

3) Käskkirjade andmisel ei ole arvestatud kaebaja usaldust toetuse rahuldamise otsuste kehti-

ma jäämiseks (HMS § 67 lg 2). Kaebaja on toetuse rahuldamise otsuste alusel saadud vara ära

kasutanud ning lisanud sellele ka oma vara. Lisakohustuse määramine jääb kaebajale arusaa-

matuks. Samuti on arusaamatu vastustaja viide HMS § 66 lg 2 p-le 4, kuna kaebaja liisis toe-

tuse eest elektriautod. Toetust saades koostas kaebaja äriplaani, alustas läbirääkimisi teiste

isikutega selle teostamiseks ning kulutas aega ja raha äri töös hoidmiseks.

4) Väär on väide, et määruse eesmärgi täidab kõige paremini see, et kaebajalt nõutakse toetus

tagasi ning antakse isikutele, kes reaalselt kavatsevad elektriautosid soetada. Kaebaja ei ole

autode tarnimist edasi lükanud. Elektriautode soetamise soovi tõendavad liisingulepingud ja

tasutud omafinantseering. Samuti tasus vastustaja liisinguandjale (ZEV Motors OÜ-le) toetus-

summad ning toetust ei ole kasutatud muul viisil. Kaebajal ei ole käskkirjadega nõutud sum-

mat tagasi maksta, mistõttu on ta sunnitud kuulutama välja pankroti. Käskkirjad piiravad kae-

baja ettevõtlusvabadust ja omandiõiguse puutumatust ning panevad talle põhjendamatuid va-

ralisi kohustusi. Lisaks rikuvad käskkirjad õigusselguse ja õiguskindluse põhimõtteid.

5) MIA pankrot on käsitatav äririskina ning vääramatu jõu või erandliku asjaoluna. Vastustaja

oleks pidanud hindama võlaõigusseaduse (VÕS) § 103 lg-t 2. Kuna vastustajale oli teada telli-

tavate autode tootja, siis on tekkinud olukorras süü ka vastustajal. Käskkirjade andmisel jäeti

kaalumata kaebaja õigusi ja huve vähem riivavad tegevusvariandid (nt võimalus nõuda toetus

tagasi osaliselt, võimalik tarneperioodi pikendamine, autotehase pankrot).

6) Käskkirjast jääb selgusetuks, mille alusel on võetud toetuse kehtivuse perioodiks 9 kuud.

Kaebaja ei nõustu sellega, et tarnekuupäev on haldusakti lisatingimus. Määruses on sätestatud

üldine tähtaeg toetuse kasutamiseks ning HMS § 53 lg-s 2 sätestatud nõuded ei ole kõrvaltin-

gimuse kehtestamiseks täidetud. Kuigi määruse § 16 lg 6 p 5 sätestab, et eritingimused peavad

olema vajadusel otsuses märgitud, siis seda ei ole tehtud. Kui vastustaja soovis toetuse andmi-

sel lähtuda liisingulepingus sätestatud tarneperioodist, siis oleks see tulnud vastavalt sätestada.

Viide määruse § 17 lg 5 p-le 2 jääb arusaamatuks, kuna säte puudutab toetuse rahuldamise

otsuses sätestatud tähtaega. Otsuses määratud tähtpäevast on kaebaja kinni pidanud, mida kin-

nitavad ka toetuse väljamaksed.

7) Tavapäraselt algab autode tarneaeg ettemaksu laekumise kuupäevast. Kui arvestada autode

tarneajaks liisingulepingus toodud 9 kuud, siis oleks autode kõige varasem tarneaeg olnud

16.04.2014, kuna esmased toetuste väljamakse otsused ja maksekorraldused tehti 16.07.2013.

Vastustaja tunnistas toetuse andmise otsused kehtetuks 15.04.2014, s.o 1 päev enne autode

tarneaja möödumist. Kuigi vastustaja võis MIA pankroti tõttu anda käskkirjad päev varem, ei

ole käskkirjades seda põhjendatud.

8) Käskkirjade andmisel ei ole kaalutud avalikku huvi. Praegusel juhul sattus elektriautode

tootmise tehas pankrotti pärast toetuse maksmist. Kaebaja teavitas vastustajat, et poolelioleva-

te tellimuste täitmist jätkab elektriautode tehase ostja. Seda asjaolu ei ole käskkirjade andmi-

sel arvestatud. Avalikku huvi ei kahjusta see, kui autod jõuavad kohale hiljem.

3-14-50806

5(12)

9) Asjaolu, et kaebaja seaduslik esindaja ning liisinguandja seaduslik esindaja on üks ja sama

isik, ei oma tähendust. Tegemist on oma valdkonna tippspetsialistiga, kellele ei kuulu ZEV

Motors OÜ-s enamus- ega ainuosalust.

10) Käskkirjades viidatakse määruse § 22 p-le 5, kuid määruses on 21 paragrahvi. Olematu

paragrahvi rikkumisega ei saa seletada toetuse andmise otsuste kehtetuks tunnistamist ja toe-

tuse tagasinõudmist. Nõustuda ei saa sellega, et tegemist võiks olla trükiveaga. Kuna käskkir-

jad sisaldasid väga erinevaid ja seosetuid paragrahve, siis jäi arusaamatuks, et § 22 p 5 asemel

oli tegu § 21 p-ga 5.

8. SA KredEx palus jätta kaebused rahuldamata.

1) Vastustajal oli õigus nõuda soetamata elektriautode toetus tagasi. Kaebajad ei ole soetamata

elektriautode osas määratud tähtaja jooksul alustanud toetuse kasutamist ega täida taotluse

rahuldamise otsuses või õigusaktides sätestatud tingimusi. Vastustaja kaalus käskkirjade and-

misel kaebajate usaldust käskkirjade kehtima jäämise suhtes, kuid praeguses olukorras ei vä-

lista HMS § 67 lg 2 toetuse andmise otsuste kehtetuks tunnistamist. HMS § 67 lg 4 p 3 koha-

selt ei saa isik tugineda usaldusele, kui isik ei ole täitnud haldusaktiga seotud lisakohustust.

Kaebajad rikkusid teadlikult ja olulisel määral kohustusi ning põhjustasid seeläbi toetuse

andmise otsuste kehtetuks tunnistamise. Samuti esineb oluline avalik huvi (tagada transpordi

saastekoormuse vähenemine ja suurendada taastuvenergia kasutamist transpordis), kuna kae-

bajad ei kasutanud toetust eesmärgipäraselt. Toetuse tagasinõudmisel saab toetuse anda isiku-

tele, kes hakkavad seda sihipäraselt kasutama.

2) Vastustaja oli õigustatud arvestama tarneaega arvates toetuste andmise otsustest. Tarneaja

arvestamine hilisemast sündmusest võib tekitada olukorra, kus toetuse saaja taotlus toetuse

andmiseks on rahuldatud, kuid sündmust tarneaja arvestamise alustamiseks ei saabugi. Ette-

maksu hetkest lähtumine ei ole korrektne ka seetõttu, et vastustaja teeb makse viivituseta. Nii

kaebajatele kui ka vastustajale oli elektriautode tarneaeg teada taotluste esitamise hetkel, mis-

tõttu sai vastustaja tarneajaga arvestada juba toetuse andmise rahuldamise otsuste tegemisel

ning nende otsuste kehtetuks tunnistamisel. Vastutulekuna kaebajale ning kooskõlas VÕS-ga

arvestas vastustaja tarneaega liisingulepingute sõlmimisest.

3) Äriregistri andmetel on Teet Randma MTÜ Pirita EV ja liisinguandja (OÜ ZEV Motors)

ainus juhatuse liige. Seega on liisinguandja ja kaebaja tihedalt seotud äriühingud ning kogu

toetuste saamine on osa laiemast n-ö äriplaanist. Iseendaga peetud läbirääkimisi ei saa pidada

pädevaks argumendiks.

4) Kaebajatele oli käskkirjade andmisele eelnevalt tagatud õigus ärakuulamisele ning toetuste

tagasinõudmine ei olnud neile üllatuslik. Asjakohatu on kaebaja väide, et omavahel suhtlesid

vastustaja ja tarnija esindaja. Ei ole oluline, et suhtlus kaebajaga käis kohati läbi e-posti aad-

ressi teet@zev.ee, kuna faktiliselt oli tegemist füüsilise isiku T. Randmaga, kes on lisaks ZEV

Motors OÜ-le ka MTÜ Pirita EV esindaja.

5) Käskkirjade andmisel ei ole tehtud kaalutlusvigu. Keskkonnaauto OÜ-lt toetuste tagasi-

nõudmisel võttis vastustaja arvesse realiseeritud toetused ning neid tagasi ei nõutud. Kuna

MTÜ Pirita EV ei ole ühtegi elektriautot soetanud, siis ei esinenud aluseid, mis oleksid või-

maldanud nõuda toetust tagasi üksnes osaliselt. Vastustaja analüüsis elektriautode soetamise

perioodi pikendamist, kuid ka selleks puudus igasugune alus.

6) Käskkirjade andmisel ei ole rikutud kaebajate põhiõigusi. Kaebajad ei ole käskkirjade eba-

selgust põhjendanud. Kaebajad rikkusid teadlikult võetud kohustusi, mistõttu ei ole käskkirja-

de andmisel rikutud õiguspärase ootuse põhimõtet.

3-14-50806

6(12)

7) Määruse eesmärgi saavutamiseks ei piisa fiktiivse liisingulepingu sõlmimisest, mille alusel

ei ole pooled oma kohustusi isegi täitma asunud. Nõustuda saab, et olematuid elektriautosid ei

saa kindlustada, kuid kaebajatel oli piisav aeg elektriautode soetamiseks. Käskkirjade andmise

ajaks oli möödunud igasugune mõistlik aeg toetuse kasutamiseks. Kaebajate subjektiivsed

põhjused (akude talvesuutlikkus, valmistajatehase finantsraskused) ei ole toetuse tingimuste

täitmata jätmiseks asjakohased.

8) Kuigi toetuse andmise otsuses ei ole sõnaselgelt määratud tähtaega, mille jooksul tuleb toe-

tuse kasutamist alustada, siis on Keskkonnaauto OÜ taotlusele lisatud liisingupakkumustest

tulenevalt sõiduki tarneaeg tehasetellimusel 3 kuud ning MTÜ Pirita EV taotluste kohaselt oli

sõidukite tarneajaks 9 kuud. Toetuse kasutamise perioodi hindamisel ei saa lähtuda abikõlb-

likkuse perioodist, kuna viimane on taotluste esitamisega seotud kuupäev. Sellest kuupäevast

ei ole võimalik tuletada, et oluliselt enne nimetatud kuupäeva esitatud taotluste puhul võiks

toetuse sihipärase kasutamisega viivitada kuni 30.11.2014.

9) Elektriautode laiema kasutuselevõtu eesmärki ei täida olukord, kus teadmata ajaks on elekt-

riautode soetamine edasi lükatud. Ka MTÜ Pirita EV osas esinevad tõendid üksnes selle koh-

ta, et kaebaja ei suuda ega soovi vaidlusaluseid elektriautosid soetada. Kuna kaebajad ei täit-

nud lisakohustust soetada elektriautod või olla märgitud elektriauto vastutavaks kasutajaks

ning samuti ei ole kaebajad neid elektriautosid kindlustanud, siis oli vastustaja HMS § 66 lg 2

p 3 ja määruse § 17 lg 5 p 3 alusel õigustatud toetuse andmise otsused kehtetuks tunnistama.

Lisaks annab HMS § 66 lg 2 p 4 täiendava aluse toetuse andmise otsuste kehtetuks tunnista-

miseks, kuna kaebajad ei ole soetamata elektriautode toetust kasutanud eesmärgipäraselt.

10) Väär on MTÜ Pirita EV väide, et raha ei ole OÜ ZEV Motors ega kaebaja arvel ning kae-

baja ja liisinguandja on lepinguliselt teinud kõik võimaliku, et autod kätte saada. MIA makse-

jõuetusprotsessi menetleja AB teavitas vastustajat, et teadaolevalt on ZEV Motors OÜ tasunud

MIA-le kahel korral – vastavalt 27 500 eurot (24.10.2013) ja 61 134,13 eurot (14.02.2014).

Seega ainus maksedokument raha tasumisest MIA-le (nii Keskkonnaauto OÜ kui ka MTÜ

Pirita EV autode osas) on üksnes summas 61 134,13 eurot ning pankrotimenetluse menetleja

kinnitusel on kokku laekunud ainult 88 634,13 eurot. Kaebajate elektriautode soetamiseks

peaks olema tootjale tasutud oluliselt suurem summa. Selliselt ei ole võimalik, et ZEV Motors

OÜ oleks vajalike elektriautode eest tootjale tasunud. Järelikult pole tõendatud, et kaebajad

reaalselt kavatsesid puuduolevad elektriautod soetada.

11) Kuna käskkirjade alusena on viidatud määruse §-dele 17 ja 21, siis on selge, et vastustaja

lähtus käskkirjade lõpuosas määruse §-st 21. Viide §-le 22 on tähtsusetu trükiviga.

9. Tallinna Halduskohus jättis 17.09.2014 otsusega kaebused rahuldamata ning menetlus-

kulud poolte endi kanda.

1) Liisingulepingu olemuslikuks tunnusteks on liisinguandja kohustus omandada liisinguvõtja

poolt soovitud liisinguese, anda liisingueseme valdus üle liisinguvõtjale ning mitte takistada

liisinguvõtjat liisingueseme valdamisel ja kasutamisel (VÕS § 361 ja § 362 lg 1). Vastustaja

on õigesti leidnud, et määruse tähenduses saab pidada liisingu alusel elektriauto soetamiseks

üksnes seda, kui liisinguandja on liisingueseme omandanud ja andnud liisingueseme valduse

üle liisinguvõtjale selliselt, et takistatud ei ole liisingueseme valdamine ja kasutamine. Kuna

praegusel juhul ei ole eeltoodud asjaolud täidetud (kaebajatele ei ole elektriautosid üle antud

ning neid ei ole võimalik kasutada), siis on väär kaebajate seisukoht, et nad on vaidlusalused

elektriautod määruse tähenduses soetanud.

3-14-50806

7(12)

2) Vaidlust ei ole selles, et käskkirjade I andmise seisuga ei olnud Keskkonnaauto OÜ ühe-

teistkümnest elektriautost omandanud nelja ning käskkirjade II andmisel ei olnud MTÜ Pirita

EV omandis ühtegi elektriautot.

3) Kohus nõustus vastustaja käsitlusega määruse §-st 6 ning tarneaja kulgema hakkamisest

liisingulepingute sõlmimisest arvates. Määruse §-s 6 sätestatud tähtaeg on toetuse abikõlb-

likkuse periood, mitte maksimaalne tähtaeg elektriautode soetamiseks. Kooskõlas määruse §

16 lg 6 p-ga 4 on taotluste rahuldamise otsustes määratud elektriautode soetamise lepin-

gu/liisingulepingu jõustumise hiliseim kuupäev. Keskkonnaauto OÜ oli kohustatud liisingu-

lepingud sõlmima hiljemalt 09.08.2013 ning MTÜ Pirita EV hiljemalt 23.08.2013. Keskkon-

naauto OÜ sõlmis 10.05.2013 liisingulepingud nr 130508 kuni nr 130511 ning MTÜ Pirita

EV sõlmis liisingulepingud nr 130153 kuni nr 130163 30.06.2013. Sõlmitud liisingulepingud

jõustusid nende allakirjutamise momendist (p 7). Kaebajad ei ole tõendanud, et liisingulepin-

gud oleksid kehtima hakanud toetusrahade ülekandmisest ZEV Motors OÜ-le.

4) Toetuse maksmise aluseks on määruse § 18 lg 2 ja lg 5 p 2 kohaselt allkirjastatud liisingu-

leping. Seega on liisingulepingus ja selle lisades toodud andmed toetuse maksmise oluliseks

osaks ning vastustajal oli õigus võtta toetuse eesmärgipärase kasutamise väljaselgitamisel alu-

seks liisingulepingutes (sh nende lisades) toodud tähtajad. Seega on õige vastustaja käsitlus, et

tarneperiood algas liisingulepingute sõlmimisest ning käskkirjade andmise ajal oli elektriauto-

de tarneperiood möödunud ning langeb ära MTÜ Pirita EV väide, et käskkirjad II anti 1 päev

enne tarnetähtpäeva saabumist.

5) Toetuse andmise otsuste kehtetuks tunnistamisel on viidatud määruse §-dele 17 ja 21. Koh-

tumenetluses selgitas vastustaja, et tunnistas käskkirjad kehtetuks HMS § 66 lg 2 p-de 2-4

alusel. Käskkirjadest viite puudumine HMS §-le 66 ei ole määrav. Käskkirjades on viidatud

toetusraha mitte-eesmärgipärasele kasutamisele (HMS § 66 lg 2 p 4) ning asjaoludele, mille

esinemisel ei oleks taotlusi rahuldatud (HMS § 66 lg 2 p 2). Seega on käskkirjad selles osas

motiveeritud.

6) Haldusakti kehtetuks tunnistamisel tuleb arvestada HMS § 67 lg-t 2, kuid sellele sättele

tuginemise eelduseks on haldusakti alusel saadud raha kasutamine haldusakti eesmärki arves-

tades. Praegusel juhul saaks määruse § 1 alusel lugeda raha eesmärgipäraseks kasutamiseks,

kui kaebajad oleks elektriautod soetanud ning neid kasutataks. Seda tõendatud ei ole, mistõttu

ei saa lugeda, et kaebajad oleksid asunud saadud toetust eesmärgipäraselt kasutama. Samuti ei

ole kaebajad tõendanud, et nende huvi haldusakti kehtima jäämiseks kaalub üles avaliku huvi.

MIA pankrotimenetluses otsustati ettevõte likvideerida, mistõttu on tõenäosus elektriautode

soetamiseks kaebajatel sisuliselt olematu ning määruse eesmärgi saavutamine puuduolevate

elektriautode osas võimatu. Toetuse jätmine kaebajatele ja seeläbi toetuse mitte-

eesmärgipärase kasutamise võimaldamine ei ole kaalukam avalikust huvist kasutada toetust

eesmärgipäraselt.

7) Lisaks tuleb HMS § 67 lg 2 kohaldamisel arvestada HMS § 67 lg-ga 4. Praegusel juhul on

toetuse andmise otsuste kehtetuks tunnistamise võimalus sätestatud määruse §-s 17 ning kae-

bajate ja vastustaja vahel sõlmitud toetuse eraldamise lepingutes. Sellest tulenevalt ei saa kae-

bajad tugineda usaldusele ning nad pidid oma äriplaani kujundamisel ja realiseerimisel arves-

tama toetuse tagasinõudmise võimalusega, kui autosid reaalselt ekspluatatsiooni ei võeta. Ku-

na kaebajad ei soetanud ja ei võtnud kasutusele elektriautosid liisingulepingus toodud tähtaja

jooksul, siis on tõendatud määruse nõuete rikkumine ning vastustajal oli õigus nõuda toetus

tagasi (määruse § 21 p 5 ja toetuse eraldamise lepingu p 10.1.3). Soetamise riisiko lasus täieli-

kult toetuse saajal. Seega ei ole asjakohased kaebajate väited õigusselguse või õiguskindluse

põhimõtte rikkumisest.

3-14-50806

8(12)

8) Kohus nõustus vastustaja käsitlusega avaliku huvi olemasolust ning leidis, et käskkirjad on

proportsionaalsed ja eesmärgipärased. ZEV Motors OÜ esindaja kinnitas vastustajale, et MIA

tehas on suletud ning algatatud on tehase likvideerimismenetlus. Seega on tõenäosus elekt-

riautode tarneks pea olematu. Avalikes huvides on, et toetus eraldatakse isikule, kes seda

reaalselt ka kasutada saab. Tõendamata on MTÜ Pirita EV väited, et toetusperioodi pikendati

2015. aasta lõpuni. Määruse eesmärgiks on autode reaalne kasutuselevõtt, mitte lihtsalt raha

eraldamine autode soetamiseks. Kuigi MTÜ Pirita EV esitas kohtule tõendid selle kohta, et

ZEV Motors OÜ tasus 16.02.2014 MIA-le 61 134,13 eurot, siis kaebajale eraldati elektriauto-

de soetamiseks kokku 198 000 eurot. Seega peaks kaebajale eraldatud toetusrahadest olema

teoreetiliselt alles 136 865,87 eurot, mis oleks võimalik tagasimakse korral teisele taotlejale

toetusena anda. MIA-le rahade osaline ülekandmine ei tähenda, et selles osas oleks tagasinõue

välistatud. MIA pankrotist või mistahes muust tema enda sõlmitud lepingu täitmisest tulenev

riisiko on vastustaja ees täies ulatuses taotleja kanda.

9) Tähtsust ei oma asjaolu, et vastustaja kandis toetusesumma üle liisinguandja kontole, kuna

toetust maksti õiguslikus mõttes ikkagi kaebajatele, mitte liisinguandjale elektriautode soeta-

miseks ning oli kaebajate valik, et nad soovisid need soetada liisinguga, mitte otse tootjalt.

10) Kui isik ei kasuta haldusaktiga saadud raha eesmärgipäraselt, siis ei ole haldusorganil õi-

gust nõuda haldusaktiga saadud raha tagasi osaliselt.

11) Kohus ei nõustunud MTÜ-ga Pirita EV, et vastustajal on kaasvastutus põhjusel, et talle oli

teada elektriautode tootja. Asja materjalidest ei nähtu, et vastustaja oleks kaebajatele elekt-

riautod välja valinud või kohustanud äritegevuseks vajalikke elektriautosid soetama nimelt

MIA-lt. Taotlused konkreetsete elektriautode soetamiseks esitasid kaebajad ning elektriautode

tellimine oli kaebajate äririskiks.

12) Kuna soetamata elektriautode osas ei ole kaebajatele valdus üle läinud, siis ei ole nad saa-

nud elektriautosid kindlustada. See kinnitab tõlgendust, et määruse kohaselt on imperatiivselt

nõutav autode reaalne olemasolu toetuse saajal ning praegusel juhul on toetuse saaja seda ko-

hustust rikkunud.

13) Kohtutoimikus ei ole eraldi teadet haldusmenetluse algatamise kohta, kuid menetluse al-

gatamine on järeldatav vastustaja 04.04.2014 teatistest. Lisaks teavitas vastustaja Keskkon-

naauto OÜ-d toetuse tagasinõudmise võimalusest. Nõustuda ei saa kaebajatega, et vastustaja

ei selgitanud, milliseid tõendeid tuleb kaebajatel vastustajale esitada, kuna 04.04.2014 teatis-

tes on vastustaja selgitatud, milliste dokumentidega ta tutvuda soovib. Toetuse saaja pidi ta-

gama, et tal on autod reaalselt olemas ja on ilmselge, et tõendid tuli esitada selle fakti kohta.

14) Kohus nõustus kaebajate väidetega ärakuulamisõiguse rikkumisest käskkirjade andmisel

ja leidis, et vastustaja ei ole tõendanud kaebajatele sisuliselt ärakuulamise tagamist. Kooskõlas

HMS §-ga 58 ei too see aga praegusel juhul kaasa käskkirjade kehtetuks tunnistamist. MTÜ

Pirita EV on kohtumenetluses kinnitanud, et on enne käskkirjade II andmist vastustajale infot

andnud ning tõendamist on leidnud vastustajat huvitavad küsimused. Möönda tuleb, et vastus-

taja teavitas kaebajaid 04.04.2014 järelevalvemenetluse algatamisest ning andis neile võima-

luse selles osaleda. Tõendatud ei ole, et eelviidatud 04.04.2014 kirjades toodud kuupäevaks

(08.04.2014) kaebajad vastasid. Samuti ei ole kohtumenetluses tõendamist leidnud, et ärakuu-

lamisõiguse tagamine oleks muutnud lõppotsust, kuna kaebajad ei ole soetanud elektriautosid

ning nende tarne on MIA pankroti ja likvideerimismenetluse tõttu sisuliselt võimatu.

15) Kaebaja esitas ise 27.05.2014 kohtule lepingu EL-150 ning selles on punkt 10.1.3 olemas.

Seega on kaebaja väide nimetatud punkti puudumise kohta eksitav. Käskkirjade viide määruse

§-le 22 on ilmne ebatäpsus. Arvestades seda, et käskkirjades viidatud § 22 p 5 tekst kattub

3-14-50806

9(12)

määruse § 21 p 5 tekstiga, on tegemist kirjaveaga, mis ei mõjuta käskkirjade sisu ning ei too

endaga kaasa nende õigusvastasust.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

10. Keskkonnaauto OÜ ja MTÜ Pirita EV paluvad apellatsioonkaebuses halduskohtu ot-

sus tühistada ja saata asi uueks arutamiseks halduskohtule.

1) Halduskohus on jätnud arvestamata MTÜ Pirita EV soovi arutada asja kohtuistungil. MTÜ

Pirita EV soovist lähtuvalt tekkis ka Keskkonnaauto OÜ-l õiguspärane ootus osaleda kohtuis-

tungil. Seega on kohtulahend tehtud isikute suhtes, keda seaduse nõuete kohaselt kohtusse ei

kutsutud.

2) Kohus on rikkunud halduskohtumenetluse üldpõhimõtteid. Kohus on oletanud, et MTÜ-l

Pirita EV on toetusrahadest alles 136 865,87 eurot. Kohus oleks selles osas pidanud nõudma

täiendavaid selgitusi ja tõendeid (HKMS § 2 lg-d 4 ja 5).

3) Kohus on ebaõigesti tõlgendanud õigusnorme seoses liisingulepinguga. Määruse § 3 lg 7

kohaselt on soetamiseks omandamine või liising ning määruse § 3 p 5 kohaselt tuleb liisin-

guks lugeda liisingulepingut, mille puhul kohustub liisinguandja omandama elektriauto ja

andma selle üle liisinguvõtjale. Liisingulepingu alusel ei soovinud kaebajad elektriautosid

soetada, vaid võtta need liisingusse. Soetajaks sai olla üksnes ZEV Motors OÜ, kes kohustus

liisingulepingu alusel autod soetama. Määruse mõistes on kaebajad elektriautod soetanud,

sõlmides liisingulepingu. Kaebajad ei ole küll saanud elektriautosid kasutusele võtta, kuid

määruses tehakse vahet soetamise ja kasutusele võtmise vahel.

4) Määruse § 20 kohaselt on toetuse saaja kohustatud viima toetatavad tegevused ellu taotlu-

ses ja taotluse rahuldamise otsuses fikseeritud tähtaegade ja tingimuste kohaselt. Kuna määrus

räägib sõnaselgelt taotluse rahuldamise otsuses fikseeritud tähtaegadest ja tingimustest, on

kohtu poolt väär tõlgendada seda nii, et soovi korral võib tarnetähtaegade arvestamisel lähtuda

liisingulepingu sõlmimisest.

5) Kohus on üksnes põgusalt käsitlenud kaebajate väiteid, et haldusakt on vastuolus HMS §

63 lg 2 p-ga 5, kuna sellest ei selgu õigused ja kohustused, kohustused on vastukäivad või

seda ei ole muul objektiivsel põhjusel kellelgi võimalik täita. Arvestades, et haldusakt sisaldab

eksitavaid kirjavigu ja mitmeid arusaamatuid põhjendusi (nt olematute autode kaskokindlustu-

se puudumine, soetamata jätmine või kasutusele võtmata jätmine), siis ei selgunud sellest kae-

bajate õigused ja kohustused.

11. SA KredEx palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

1) Asja läbivaatamine kirjalikus menetluses oli õiguspärane. HKMS § 131 lg 1 p 2 alusel võib

kohus sõltumata menetlusosaliste nõusolekust jätta kohtuistungi korraldamata, kui vaidluse

iseloomu ja eset arvestades ei ole istungi pidamiseks ilmselgelt vajadust. Antud juhul oli ni-

metatud tingimus täidetud. Kaebajatel oli võimalus esitada vastuväide määruse peale, millega

kohus otsustas asja läbi vaadata kirjalikus menetluses. Kaebajad seda ei teinud, seega ei saa-

nud tekkida ka õiguspärast ootust, et kohus siiski lahendab asja suulises menetluses.

2) Kohus ei ole rikkunud halduskohtumenetluse üldpõhimõtteid. Kohtu seisukoht allesoleva

toetusraha suuruse kohta tuleneb arvutustehtest. Kaebajad ei ole selgitanud, millises osas täp-

semalt on halduskohus rikkunud selgitamiskohustust või millised tõendid või avaldused jäid

kaebajatel seetõttu esitamata. Haldusaktid on selged. Kohus on otsuste sisulist selgust analüü-

sinud ega ole jätnud kaebajate väiteid tähelepanuta. Kaebajate õigused ja kohustused on otsus-

3-14-50806

10(12)

tes selgelt sätestatud. Kaebajad ei ole selgitanud, millised kirjavead, viited või põhjendused

tingivad haldusakti niivõrd ulatusliku selgusetuse või millised õigused ja kohustused kaebaja-

tel selgusetuks jäid, et haldusakt seetõttu tühistada.

3) Kuna toetuse maksmise aluseks on määruse § 18 lg 2 ja lg 5 p 2 kohaselt allkirjastatud lii-

singuleping, siis on liisingulepingus ja selle lisades toodud andmed toetuse maksmise oluli-

seks osaks. Seega oli vastustajal võimalik eeldada ja toetuse taotluse rahuldamise otsuse keh-

tetuks tunnistamisel lähtuda sellest, et vähemalt liisingulepingus nimetatud tarneperioodi

jooksul peaks kaebajad olema saanud elektriautode vastutavaks kasutajaks või omanikuks.

Nimetatud periood oli otsuste tegemise hetkeks ületatud ja mõistlik aeg elektriautode soetami-

seks möödunud. Kohtuotsusest ilmneb, miks kaebajad ei oleks võinud liisinguandjaga nõustu-

da liisingulepingus sätestatust hilisemate tähtaegadega. Toetuse eesmärgipäraseks kasutami-

seks tuleb elektriauto kasutusele võtta. Kuna kaebajad ei võtnud autosid kasutusse, ei ole nad

määruse mõistes elektriautosid soetanud.

4) Vastustaja ei ole rikkunud teavitamiskohustust. Kaebajad said ilma eraldi teavitamiseta

arvestada sellega, et arvestuse aluseks võetakse tarneaeg. Vastustaja tagas enne otsuste tege-

mist ärakuulamisõiguse ja otsused ei olnud kaebajatele üllatuslikud. Kui oleks esinenud puu-

dusi kaebajate ärakuulamises, siis ei oleks see saanud mõjutada asja otsustamist vastavalt

HMS §-le 58, kuna kaebajad ei ole elektriautosid vajalikus ulatuses soetanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

12. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldama-

ta. Halduskohus on teinud kindlaks asja lahendamiseks olulised asjaolud, ei ole kohaldanud

ebaõigesti materiaalõiguse norme, hinnanud ebaõigesti tõendeid ega rikkunud ka kohtumenet-

luse norme, mis saaks kaasa tuua kohtuotsuse tühistamise. Ringkonnakohus nõustub haldus-

kohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid ega pea seetõttu vajalikuks kõiki halduskohtu põh-

jendusi korrata (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus

järgmist.

13. Apellatsioonkaebuses heidetakse halduskohtule ette kohtuistungi korraldamata jätmist.

MTÜ Pirita EV avaldas soovi arutada asja kohtuistungil, sellest tekkis ka Keskkonnaauto

OÜ-l õiguspärane ootus osaleda istungil, ning lõpptulemusena leiavad kaebajad, et kohtula-

hend on tehtud isikute suhtes, keda seaduse nõuete kohaselt kohtusse ei kutsutud.

Kohtulahendi tegemine isiku suhtes, keda seaduse nõuete kohaselt kohtusse ei kutsutud, kuju-

tab endast menetlusõiguse normi sellist rikkumist, mis toob igal juhul kaasa halduskohtu la-

hendi tühistamise ning asja halduskohtusse uueks arutamiseks saatmise, olenemata apellat-

sioonkaebuse ja vastuväidete põhjendustest (HKMS § 199 lg 1 p 2). Sellise menetlusnormi

rikkumisega ei ole praeguses asjas tegemist. Kohus ei pea tingimata vaatama asja läbi kohtuis-

tungil. Pärast eelmenetlust vaatab kohus asja läbi kohtuistungil või seaduses sätestatud juhtu-

del kirjalikus menetluses, lihtmenetluses või lepitusmenetluses (HKMS § 126 lg 1).

MTÜ Pirita EV avaldas 21.07.2014 soovi arutada asja kohtusaalis (IV kd tl 4). Halduskohus

valis 18.08.2014 määrusega (IV kd tl 5-6) asja läbivaatamise vormiks kirjaliku menetluse,

tuginedes HKMS § 132 lg 1 p-le 2, mille kohaselt võib kohus asja läbi vaadata kirjalikus me-

netluses, kui kohtu hinnangul on asja lahendamiseks olulised asjaolud võimalik välja selgitada

kohtuistungit korraldamata ning menetlusosalistel puudub ilmselgelt põhjus kohtuistungi kor-

raldamist nõuda, arvestades kaalul olevaid õigushüvesid ja vaidluse iseloomu, sealhulgas kui

menetlusosaliste vahel on vaidluse all üksnes õigusküsimused. Halduskohus leidis määruses,

et poolte vahel ei ole vaidlust faktiliste asjaolude üle, vaid pooled on erineval seisukohal õi-

guslikes küsimustes. Sama määrusega andis kohus menetlusosalistele võimaluse esitada lõpli-

3-14-50806

11(12)

kud seisukohad ja taotlused, sh taotlus menetluskulude väljamõistmiseks, hiljemalt

28.08.2014 ning esitatule võimalike vastuväidete esitamiseks hiljemalt 05.09.2014. MTÜ Piri-

ta EV kinnitas määruse kättesaamist 19.08.2014 (IV kd tl 9) ning esitas 28.08.2014 täiendavad

seisukohad, menetluskulude nimekirja ja kuludokumendi (IV kd tl 44-48). Keskkonnaauto

OÜ-le on määrus kätte toimetatud 27.08.2014 (IV kd tl 20) ning Keskkonnaauto OÜ esitas

28.08.2014 menetluskulude nimekirja ja kuludokumendi (IV kd tl 46-48). Asjast ei nähtu, et

kaebajad oleks esitanud halduskohtu poolt valitud asja läbivaatamise vormi osas vastuväiteid.

Isegi kui asuda seisukohale, et halduskohus pidanuks kaalul olevaid õigushüvesid arvestades

siiski korraldama asja läbivaatamiseks kohtuistungi, ei annaks see praegusel juhul kohtuotsuse

tühistamiseks alust. Ringkonnakohus vaatas apellatsioonkaebuse läbi kohtuistungil ning kae-

bajad ei ole apellatsioonimenetluses toonud esile asjaolusid, mille tõttu tuleks halduskohtu

järeldused ümber hinnata.

14. Viitega HKMS § 2 lg-tele 4 ja 5 leiavad kaebajad, et halduskohus ei ole taganud asja

lahendamiseks oluliste asjaolude väljaselgitamist. Konkreetseks etteheiteks halduskohtule on

tuginemine oletusele, et MTÜ Pirita EV toetusrahadest on alles 136 865,87 eurot. Kaebajate

arvates pidanuks kohus nimetatud küsimuses nõudma täiendavaid selgitusi ja tõendeid.

Ringkonnakohus kaebajatega ei nõustu. Kohus on tõepoolest märkinud otsuses (p 15), et kuigi

MTÜ Pirita EV esitas kohtule tõendid selle kohta, et ZEV Motors OÜ tasus 16.02.2014 MIA-

le 61 134,13 eurot, siis eraldati MTÜ-le Pirita EV elektriautode soetamiseks kokku 198 000

eurot ning seega peaks viimasele eraldatud toetusrahadest olema teoreetiliselt alles 136 865,87

eurot, mis oleks võimalik tagasimakse korral anda toetusena teisele taotlejale. Ringkonnakoh-

tu hinnangul ei ole küsimus sellest, kui suures summas kaebajatele eraldatud toetusraha liisin-

guandja ZEV Motors OÜ täpselt tootjatehasele MIA üle kandis, praeguse asja lahendamise

seisukohast oluline. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et MIA-le rahade

osaline ülekandmine ei tähenda, et selles osas oleks tagasinõue välistatud; MIA pankrotist või

mistahes muust taotleja enda sõlmitud lepingu täitmisest tulenev riisiko on vastustaja ees täies

ulatuses taotleja kanda ning vastupidine tõlgendus läheks vastuollu määruse nr 69 mõtte ja

eesmärgiga; autode soetamise kohustus ja sellest tulenevalt ka riisiko on jäetud taotleja kanda.

15. Halduskohus ei ole õigusnormide tõlgendamisel eksinud, järeldades määruse § 4 lg 1 p-

st 1 ning § 3 p-dest 5 ja 7, et määruse tähenduses saab pidada liisingu alusel elektriauto soe-

tamiseks üksnes seda, kui liisinguandja on liisingueseme omandanud ja andnud liisingueseme

valduse üle liisinguvõtjale selliselt, et takistatud ei ole liisingueseme valdamine ja kasutamine.

Kaebajate seisukoht, et nad on pelgalt liisingulepingute sõlmimisega elektriautod määruse

tähenduses soetanud, on ekslik. Määruses ei peeta soetamisena silmas liisingulepingu sõlmi-

mist (kohustuste võtmist), vaid ka lepingu täitmist selliselt, et krediidi- või finantseerimisasu-

tus omandab taotleja poolt määratud müüjalt elektriauto ja annab selle tasu eest pikaajaliseks

perioodiks taotlejale kasutamiseks, jäädes seejuures lepingu perioodil elektriauto omanikuks.

Elektriautode toetuse eesmärk on vähendada transpordi saastekoormust ja suurendada taastuv-

energia kasutamist transpordis elektriautode laiema kasutuselevõtu abil (määruse § 1). Üksnes

lepinguliste kohustuste võtmine elektriautode kasutuselevõttu ei taga ja toetuse eesmärki ei

täida.

16. Halduskohus on kohtuotsuse p-des 12 ja 14 piisava põhjalikkusega selgitanud, miks on

õige vastustaja seisukoht, et tarneperiood algas liisingulepingute sõlmimisest. Halduskohtu

otsus ei vaja täiendavat põhjendamist.

17. Viitega HMS § 63 lg 2 p-le 5 märgivad kaebajad, et haldusaktist ei selgu nende õigused

ja kohustused. Ringkonnakohus selgitab, et haldusaktiga kindlaksmääratavaid õigusi ja kohus-

tusi sisaldavaks osaks on haldusakti resolutiivosa (HMS § 60 lg 2). Vaidlustatud haldusaktide

3-14-50806

12(12)

(I kd tl 9-30; III kd tl 20-27) resolutiivosadega on kaebajate õigused ja kohustused määratud

kindlaks väga selgelt: otsused, millega rahuldati kaebajate taotlused elektriautode soetamise

toetamiseks, tunnistati kehtetuks; elektriautode soetamise toetamiseks makstud summad nõuti

tagasi; kaebajaid kohustati määratud tähtajaks toetussummad tagastama. Ka haldusaktide põh-

jendused ei ole vastuolus nende resolutiivosadega.

18. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Ringkonnakohus jätab kaebajate kahjuks tehtud halduskohtu otsuse muutmata, mistõttu jäävad

kaebajate apellatsiooniastme menetluskulud (riigilõivud 2 X 15 eurot) nende endi kanda.

19. Vastustaja taotles kaebajatelt apellatsioonimenetluses kantud esindaja kulu väljamõist-

mist summas 3763,20 + 571,20 = 4334,40 eurot. Kulu kandmine ja seotus praeguse asjaga on

advokaadibüroo arvete ja maksekorraldustega tõendatud, kuid nii nagu halduskohus, jätab ka

ringkonnakohus vastustaja välise õigusabi kulud vastustaja enda kanda. Vastustaja on haldus-

organ ning praegune vaidlus ei välju vastustaja igapäevase põhitegevuse raamidest. Asjaolu-

sid, mille tõttu tuleks tavapärasest kohtupraktikast erand, asjas ei esine. Vastustaja poolt apel-

latsioonimenetluses kantud õigusabikulu ei ole vajalik ja põhjendatud menetluskulu HKMS §

109 lg 6 mõttes.

/allkirjastatud digitaalselt/

Oliver Kask

/allkirjastatud digitaalselt/

Ruth Plaks

/allkirjastatud digitaalselt/

Virgo Saarmets