3-14-52479/10 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

3. veebruar 2016, Tallinn

Haldusasja number

3-14-52479

Haldusasi

E.M.i ja A.L.i kaebus Vabariigi Valitsuse 12.09.2014

määruse nr 147 „Ahja jõe ürgoru maastikukaitseala kaitse-

eeskiri“

tühistamiseks

osas,

millega

kehtestatakse

sihtkaitsevöönd

Vissi-Jaani

maaüksusele

(katastritunnusega 87202:002:0051).

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja 1: E.M.

Kaebuse esitaja 2: A.L.

Kaebuse esitajate esindaja: vandeadvokaat Tarmo Pilv

Vastustaja: Vabariigi Valitsus (Keskkonnaministeeriumi

kaudu)

Vastustaja esindaja: Džein Sottšenko

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

3. Sekretäril edastada kohtuotsus menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva

jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 4. märtsil 2016.

Vastuseks

esitatud

apellatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil,

tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja

lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine

ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja

järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille

tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg

6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK.

1. E.M. ja A.L. (kaebajad) on Vissi-Jaani maaüksusele (katastritunnusega 87202:002:0051)

kaasomanikud (tl 18). Vissi-Jaani maaüksus (kinnistu) asub Ahja jõe ürgoru maastikukaitseala

piirkonnas.

2. Vabariigi Valitsus võttis 12.09.2014.a vastu määruse nr 147 “Ahja jõe ürgoru

maastikukaitseala kaitse-eeskiri”, mille § 2 lõikes 2 on määratletud kaitseala välispiir ja

vööndite piirid viitega määruse lisale. Kaebajate kinnistu jääb viidatud määruse kohaselt

osaliselt kaitseala sihtkaitsevööndisse.

Eelnevalt kehtinud ja Vabariigi Valitsuse 17.07.2001.a määruse nr 247 alusel kinnitatud

kaitsekorra järgi asus Vissi-Jaani maaüksus Ahja jõe ürgoru maastikukaitsealas

piiranguvööndis.

3. 16.10.2014 esitasid E.M. ja A.L. Tallinna Halduskohtule kaebuse Vabariigi Valitsuse

12.09.2014 määruse nr 147 „Ahja jõe ürgoru maastikukaitseala kaitse-eeskiri“ tühistamiseks

osas, millega kehtestatakse sihtkaitsevöönd Vissi-Jaani maaüksusele (katastritunnusega

87202:002:0051).

4. Tallinna Halduskohus võttis 24.10.2014 määrusega E.M.i ja A. L. kaebuse menetlusse.

21.09.2015 määrusega määras kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse.

KAEBUSE ESITAJATE NÕUDED JA PÕHJENDUSED

5. Kaebuse esitajad paluvad Vabariigi Valitsuse 12.09.2014 määruse nr 147 „Ahja jõe ürgoru

maastikukaitseala kaitse-eeskiri“ tühistada osas, millega kehtestatakse sihtkaitsevöönd Vissi-

Jaani maaüksusele (katastritunnusega 87202:002:0051). Kaebajad on seisukohal, et

põhjendamatu on kehtestada Vissi-Jaani maaüksusul sihtkaitsevöönd, kuna jättes kaebajate

kinnistu piiranguvööndisse, on endiselt täidetud või tagatud kaitse-eeskirja eesmärkide

täitmine. Kaebaja põhjendab oma seisukohata järgmiselt:

5.1. Sihtkaitsevööndi kehtestamise vajalikkus on käesoleval juhul tuletatud asjaolust, et

kaebajate kinnistul on Keskkonnaametile teadaolevalt inventeeritud 3,4 ha C väärtusega

(keskmine, arvestatav esinduslikkus) vanade loodusmetsade (9010) elupaik (tl 13 ja selle

pöördel). Euroopa Nõukogu Direktiivi 92/43/EMÜ (Loodusdirektiiv) artikkel 6 ja lisa I järgi

tuleb liikmesriigil kehtestada kaitsemeetmed, mis vastavad vana loodumetsa elupaigatüübi

ökoloogilisele nõudlusele.

Kaebajad leiavad, et Keskkonnaamet jättis et Euroopa Nõukogu Direktiivi 92/43/EMÜ

(Loodusdirektiiv) rakendamisel tähelepanuta asjaolu, et viidatud direktiiv ei sätesta otseselt,

milliseid kaitsemeetmeid peab liikmesriik kohaldama. Kaebajate hinnangul on kinnistul olev

mets (mis varasemalt oli piiranguvööndis) nii enne kui ka praegu seisukorras, mis tagab kaitse-

eeskirja eesmärkide täitmise maastiku ning liikide kaitse aspektist. Kaebajatele jääb selgusetus,

mil määral ei täitnud piiranguvöönd kaitse-eeskirja eesmärke.

5.2. Kaebajad leiavad, et Looduskaitse arengukava (LAK, kättesaadav Arvutivõrgus:

https://valitsus.ee/sites/default/files/content-

editors/arengukavad/looduskaitse_arengukava_aastani_2020.pdf)

üheks

strateegiliseks

eesmärgiks on loodusvarade pikaajaline püsimise tagamine ning nende kasutamisel

ökosüsteemsete lähenemise põhimõtetega arvestamine.

Viidatud arengukavas on selgitatud, et puit on olulisemaid Eesti taastuvaid loodusvarasid ning

LAK-i hinnangul tuleb metsanduses järgida eelkõige põhimõtet, et puitu varutakse viisil ja

ulatuses, mis tagab metsade elustiku mitmekesisuse, tootlikkuse, uuenemisvõime, elujõulisuse

ning potentsiaali.

Kaebajad leiavad, et nende kinnistul kasvab 16,5 ha ulatuses mets, mida on eelviidatud

põhimõtetega kooskõlas võimalik majandada. Looduskaitseseadus (LKS) § 31 lg 1 järgi on

piiranguvöönd kaitseala maa-ala, kus majandustegevus on lubatud, arvestades käesoleva

seadusega sätestatud kitsendusi. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt võib kaitse-eeskirjaga

piiranguvööndis seada tingimusi maastikuilme ning koosluse loodusliku tasakaalu, liikide ja

vanuse mitmekesisuse säilitamiseks ning keelata puidu kokku- ja väljavedu külmumata

pinnaselt. Lisaks annab LKS § 31 lg 4 võimaluse seada kaitse-eeskirjaga piiranguid raielangi

suurusele, samuti raie tegemise ajapiiranguid, mis on vajalikud koosluse või sellesse kuuluva

kaitsealuse liigi säilimiseks ja elutingimuste parandamiseks. Kaebaja toob välja, et ka

sihtkaitsevööndi puhul tuleneb LKS § 30 lg 2 p-st 1 võimalus lubada sihtkaitsevööndis

majandustegevust, kui see kaitse-eeskirjaga vastavalt sätestada.

Kaebajad leiavad, et kaitse-eeskirjaga on võimalik kehtestada piiranguvööndis asuval kinnistul

kasvava metsa majandamisele teatud piiranguid, lubades jätkuvalt piiranguvööndis

majandustegevust. Vaidlustatava Vabariigi Valitsuse määruse alusel kehtestatud kaitse-eeskiri

on ebamõistlikult koormav, kuna sisuliselt jääb kogu kaebajate kinnistul asuv mets

sihtkaitsevööndisse. Samas on seadusandja ette näinud võimaluse kaitse-eeskirja eesmärkide

täitmiseks viisil, mis on kaebajate õigusi vähem koormav.

5.3. Oma 01.03.2013 kirjas kaebajatele tõi Keskkonnaamet esile, et kaebajate kinnistu võib olla

sobivaks elupaigaks erinevatele linnuliikidele (kanakull, laanerähn, väike-kärbsenäpp, öösorr

ja karvasjalg-kakk). Kaebajad leiavad, et sel põhjusel kinnistule sihtkaitsevööndi kehtestamine

ei ole õigustatud. Majandustegevuse lubamisel ei muutu nimetatud linnuliikide elupaiga

sobivus antud piirkonnas.

Kaebajad leiavad, et pelgalt asjaolu, et kinnistu võib olla erinevatele linnuliikidele sobivaks

elupaigaks, ei kaalu üles kaebajate õigustatud huvi ning õigusi kinnistu ning sellel kasvama

metsa majandamisel. Kaebajad toovad esile Keskkonnaministeeriumi 29.04.2014 dokumendis

väljendatud seisukohad (tl 6-9), mis on analoogia korras rakendatavad ka antud kaasuses.

Keskkonnaministeerium asus nimetatud dokumendis seisukohale, et seades tingimusi või

keelde seoses metsamajandamisega, peavad need tingimused või keelud olema põhjendatud.

Samuti peab faktiliselt olema tõendatud kaitsealuse isendi olemasolu. Kaebajad leiavad, et

antud juhul on peetud küll võimalikuks, et teatud isendid võivad kasutada Vissi-Jaani

maaüksusel asuvat metsakooslust, kuid puuduvad andmed tegelikku olukorra kohta, st

faktiliselt ei ole tõendatud liikide olemasolu.

5.4. Ahja jõe ürgoru maastikukaitseala kaardilt (VV 12.09.2014 määruse nr 147 lisa) nähtub

Ahja sihtkaitsevöönd. Kaebajate kinnistu asub Saesaare paisjärve läänekaldal ning on

sihtkaitsevööndis. Kaebajad toovad siinkohal eraldi välja, et nende kinnistust teiselpool (ca

200m) paisjärve idakaldal asuv mets on jäetud piiranguvööndisse. Kaebajate hinnangul ei ole

usutav, et Vissi-Jaani kinnistul paikneda võivad liigid vajavad suuremat ja ulatuslikumat

kaitset, kui seda nähakse ette pelgalt 200 m eemal asuvale metsakooslusele. Sarnaselt paisjärve

idakaldal asuva metsakooslusega, on kooskõlas kaitse-eesmärkidega võimalik kehtestada

kaebajate kinnistule piiranguvöönd või lubada kaitse-eeskirjaga Vissi-Jaani maaüksusel

majandustegevus.

5.5. Kaebajad leiavad, et eeelnevast tulenevalt ei ole kaitse-eeskirja kehtestamisega

põhjendatud sihtkaitsevööndi laiendamine kaebajatele kuuluvale kinnistule. Kaebajate

kinnistul oli kaitse-eeskirja eesmärkide täitmine objektiivselt võimalik enne sihtkaitsevööndi

kehtestamist. Vabariigi Valitsuse määrus reguleerib olulises ulatuses kaebajate asja kasutamist

tulenevalt sihtkaitsevööndi piirangutest, keelates majandustegevuse, paraku tehakse seda

õigustamatult.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

6. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta kaebuse rahuldamata ja põhjendab seda

järgmiselt.

6.1. Vastustaja märgib esmalt, et Ahja jõe ürgoru maastikukaitseala on 2001. aastal

moodustatud Eesti NSV Ministrite Nõukogu 11. juuli 1957. a määrusega nr 242 „Abinõudest

looduskaitse organiseerimiseks Eesti NSV-s“ kaitse alla võetud maastikulise kaitseala „Ahja

jõe ürgorg keskjooksul“ baasil. ENSV MN 06.04.1959 määruse nr 119 "Riikliku maastikuliste,

geoloogiliste, botaanilis-zooloogiliste, botaaniliste, ja ornitoloogiliste keelualade ja nende

piiride kinnitamisest" lisa 1 kohaselt levis riiklik maastikuline keeluala piki Ahja jõge 18 km

pikkuselt alates Koorvere maanteesillast kuni Valgesoo veski paisuni, laiusega kummalegi

poole jõge ja Saesaare paisjärve veepiirini 300 m (tl 41). Kui võtta arvesse praegust katastripiiri

ning kaldajoont, siis kuuluks 300 m puhvri ulatuse korral kaitseala koosseisu 11,5 ha

maaüksusest, arvestada tuleb, et 1959. a võis kaldajoon praegusest erineda. EELIS-es

oleva 1994. a arhiivi seisu kohaselt kuulus kaitseala koosseisu 62,3% (15,2 ha) maaüksuse

pindalast (tl 42). Seega on ala juba pikemat aega kaitse all ning sellega on tagatud olnud ka

loodusväärtuste soodsa seisundi säilimine.

6.2. Vastustaja selgitab, et kuivõrd Ahja jõe ürgoru maastikukaitseala kaitse-eeskiri tuli LKS §

91 lõike 1 alusel uuesti kehtestada, siis kaitse-eeskirja vastavusse viimisel LKS-ga tehti ka

loodusväärtuste esinemisest ja kaitsevajadustest lähtuvalt kaitse-eeskirjas muudatusi. Samuti

oli vajalik loodusväärtuste kaitseks kohaldatavate meetmete ajakohastamine tulenevalt

asjaolust, et ala esitati 2004. aastal Natura 2000 võrgustikku (kaitseala jääb Ahja loodusalale)

ning tagada on vaja Euroopa tasandil kaitset väärivate loodusväärtuste (elupaigad, liigid) kaitse.

Seetõttu tsoneeriti ka Vissi-Jaani maaüksusel kaitsealasse jääval osal osa metsaala

sihtkaitsevööndisse (tl 43).

6.3. Vastustaja märgib, et sihtkaitsevööndisse arvati ala, millel asub elupaigatüüp vanad

loodusmetsad. Nimetatud metsaelupaigatüüp ongi selleks loodusväärtuseks, mis vajab

säilimiseks sihtkaitsevööndi kaitsekorra rakendamist. Elupaik vanad loodusmetsad on seatud

Ahja jõe ürgoru maastikukaitseala kaitse-eesmärgiks. Elupaigatüüpi vanad loodusmetsad on

vaja kaitsta nii riigisisese kui ka Euroopa tasandil looduskaitse (Natura 2000 võrgustik)

vajadusest. Vissi-Jaani maaüksusest sihtkaitsevööndisse arvatud metsaelupaik jääb kaitse-

eeskirja kohaselt Ahja sihtkaitsevööndisse, mille kaitse-eesmärk on elupaiga arengu tagamine

üksnes loodusliku protsessina.

Ekspertarvamuses Ahja jõe ürgoru maastikukaitseala kaitse-eeskirja eelnõule (lk 6 vt tl 46

pöördel) on märgitud, et sihtkaitsevööndi režiim on vajalik kaitsealuste liikide elupaikade ja

metsakoosluste loodusliku arengu ning metsailme tagamiseks ning poollooduslike koosluste

säilimiseks. Kaitse-eeskirja seletuskirjast nähtub, et elupaik vana loodusmets on üheks kaitse

alla võtmise eelduseks.

6.4. Vastustaja märgib, et kaebuses on viidatud looduskaitse arengukavale (LAK) puidu

varumise kontekstis. Samas on jäetud tähelepanuta, et viidatud lauses on välja toodud ka

põhimõtted, mille kohaselt tuleb tagada ka metsade elustiku mitmekesisus ja seetõttu võib olla

puidu varumine välistatud (vt ka LAK lk 19).

6.5. Vastustaja on seisukohal, et Natura 2000 võrgustiku eesmärk on kaitsta Euroopas ohustatud

ja haruldasi liike ning elupaigatüüpe. Vanad loodusmetsad (9010 )٭on märgitud direktiivi

92/43/EMÜ lisas I esmatähtsa elupaigatüübina. Direktiivi artikli 1 punkti d kohaselt

iseloomustab esmatähtsaks määratud elupaigatüüpe see, et need on kadumisohus ja nende

kaitsmisel on ühendusel ja seega ka liikmesriigil eriline vastutus. Ahja jõe ürgoru

maastikukaitseala jääb Ahja loodusalale, mille kaitse-eesmärgiks on seatud elupaigatüüp vanad

loodusmetsad (Vabariigi Valitsuse 05.08.2004 korraldus nr 615 lisa 1 punkt 1 alapunkt 8).

Direktiivi 92/43/EMÜ artikli 6 lõigetest 1 ja 2 tulenevalt on Eesti riigil kohustus rakendada

Natura võrgustikku esitatud alal kaitse-eesmärgiks seatud loodusliku elupaigatüübi säilimiseks

vajalikke kaitsemeetmeid.

Ahja jõe ürgoru maastikukaitsealal vastavad elupaigatüübiks vana loodusmets määratud metsad

loodusmetsa kriteeriumidele (vt ka Loodusdirektiivi elupaigatüüpide käsiraamat Jaanus Paal,

2007, lk 188 ja 190).

Elupaigatüübi vanad loodusmetsad säilimiseks on vajalik välistada raied ja jätta ala

looduslikule arengule. Seda on võimalik tagada sihtkaitsevööndis, kus majandustegevus ja

loodusvarade kasutamine on keelatud. Kaebuses on märgitud, et LKS § 30 lõike 2 punktist 1

tuleneb võimalus lubada sihtkaitsevööndis majandustegevust, kui see kaitse-eeskirjaga

vastavalt sätestada. LKS võimaldab kaitse-eeskirjaga seaduses sätestatust erisusi teha, kuid

seda üksnes juhul, kui see on lähtuvalt loodusväärtustest võimalik. Elupaigatüübis vana

loodusmets raiete võimaldamisel elupaiga seisund kindlasti halveneks ja halvimal juhul häviks,

seega ei saa kaitse-eeskirjaga LKS sätestatud majandustegevuse piirangule leevendusi teha.

Piiranguvööndis (LKS § 31 lg 2 p 5) on keelatud üksnes uuendusraieid, seega on ülejäänud

raied võimalikud ja piiranguvööndi kaitsekord ei taga vana loodusmetsa looduslikku arengut.

6.6. Vastustaja juhib tähelepanu, et sihtkaitsevööndisse, kus metsa majandada ei saa, jääb

metsamaad 3,6 ha. Piiranguvööndisse, kus metsamajandamine on võimalik jääb Vissi-Jaani

maaüksusest 12,3 ha metsaga maad, lisaks on ka kaitsealast välja jääval Vissi-Jaani maaüksuse

osal metsaga kaetud eraldisi. Metsaregistri avaliku veebiteenuse andmetel jäävad Vissi-Jaani

maaüksuselt sihtkaitsevööndisse raieküpse metsaga eraldistest eraldised 5, 6 ja osaliselt eraldis

21. Eraldisel nr 5 on esimese rinde liigiks 100% mänd, mille vanuseks on määratud 125 aastat.

Eraldisel nr 6 on esimeses rindes esindatud 95% ulatuses 110 aastane mänd ja 5% ulatuses 100

aastane kuusk. Eraldisel nr 21 on 80% ulatuses esindatud mänd ja 20% ulatuses kuusk, mõlema

esimeserinde puude vanuseks on hinnatud 100 aastat. Takseerimise andmed on 2007. aasta

seisuga, seega on tänaseks esimese rinde vanus veelgi suurenenud.

6.7. Vastustaja leiab, et kaebajad on jätnud tähelepanuta, et Keskkonnaameti 01.03.2013 kirjas

nr 15-10/13/2703-3 on sihtkaitsevööndisse ala arvamist põhjendatud elupaigatüübi

olemasoluga ja sellele kaitse tagamise vajadusega. Seega on elupaik vana loodusmets selleks

loodusväärtuseks, miks ala sihtkaitsevööndisse arvati. See on lisaväärtus, et vana loodusmets

on lisaks sellele, et tegemist on liigirohke ja mitmekesise kooslusega, sobilik elupaik paljudele

kaitsealustele liikidele.

Vastustaja leiab, et kui nõustuda kaebuses analoogia kohaldamisega osas, et faktiliselt peab

tõendatud olema loodusväärtuse olemasolu, siis on igati põhjendatud elupaigatüübi vanad

loodusmetsad arvamine sihtkaitsevööndisse. Loodusväärtust saab ja tuleb kaitsta seal, kus see

asub.

6.8. Vastustaja selgitab seoses asjaoluga, et paisjärve idakaldal olev mets on jäetud

piiranguvööndisse, et kuna paremale poole paisjärve, kus paikneb kaebajate maaüksus, jäi

kompaktne ala loodusmetsadest, mis kokku moodustas ka ühe tervikliku metsaala, siis seetõttu

arvati see metsaala sihtkaitsevööndisse. Teisel pool paisjärve on üksikud väikesed killud

loodusmetsa elupaigast (tl 43) ja seetõttu ei ole põhjendatud selle ala arvamine

sihtkaitsevööndisse.

6.9. Kokkuvõtvalt on vastustaja seisukoha, et on igati põhjendatud juba pikka aega kaitse all

oleval kaitstaval loodusobjektil üle 100 aastase metsa säilitamine ja kaitse tagamine

sihtkaitsevööndis. Kaitse-eeskirja tühistamisel Vissi-Jaani maaüksuse sihtkaitsevööndisse

jääva ala osas jääb looduslik elupaik kaitseta, mille tagajärjeks on elupaiga seisundi

halvenemine ja halvimal juhul hävimine. Loodusdirektiivist tulenevalt on liikmesriik

kohustatud võtma kasutusele meetmed, et vältida loodusliku elupaiga halvenemist Natura 2000

võrgustiku alal, seega sisuliselt tähendab see ala uuesti kaitse alla võtmise kohustust.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

7. Kohus leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata ja põhjendab seda alljärgnevalt.

8. Käesolevas asjas ei ole vaidlust, et vastavalt Vabariigi Valitsuse 12.09.2014 määruse nr 147

„Ahja jõe ürgoru maastikukaitseala kaitse-eeskirjale“ paikneb Vissi-Jaani maaüksusest

(katastritunnus 87202002:0051) kinnitatud kaitseala piiri järgi 3,6 ha looduslikus

sihtkaitsevööndis ja 12,3 ha piiranguvööndis. Vaidlust ei ole ka selles, et võrreldes varasema

17. juulil 2001 kinnitatud kaitse-eeskirjaga on 3,6 ha osas kaitsekorra režiim muutunud

rangemaks – piiranguvööndist sihtkaitsevööndiks.

9. Vaidlust ei ole, et Ahja jõe ürgoru maastikukaitseala esitati 2004 aastal Natura 2000

võrgustikku ja see jääb Ahja loodusalale, mille kaitse-eesmärgiks on Vabariigi Valitsuse

05.08.2004 korralduse nr 615 lisa 1 punkti 1 alapunktiga 8 seatud elupaigatüüp vanad

loodusmetsad.

10. Vaidlust ei ole poolte vahel ka selles, et sihtkaitsevööndisse määratud aladel asub mets, mis

vastab elupaigatüübile vanad loodusmetsad (9010*) ja see elupaigatüüp on märgitud direktiivi

92/43/EMÜ lisas I esmatähtsa elupaigatüübina. Vastava elupaigatüübi kaitsmiseks määrati

lähtudes muuhulgas ka vaidlustatud kaitse-eeskirja § 1 lg 1 p 1 ja § 9 lg 1 sätestatud

eesmärkidest ja seletuskirja lk 17 toodud selgitustest vaidlusaluse 3,6 ha ala kaitserežiimiks

sihtkaitsevööndi kaitserežiim (vt ka Keskkonnaameti Põlva-Valga-Võru regiooni juhataja

01.03.2013 nr PVV 15-10/13/2703-3 vastust tl 13-14 ja kaart tl 43).

11. Vaidlust ei ole asjaolu üle, et vaidlusalune Vissi-Jaani kinnistu osa jääb kaitsealal kaitse-

eeskirja § 8 lg 2 p 1 mainitud Ahja sihtkaitsevööndisse.

12. Kohus leiab kaebust sisuliselt lahendama asudes, et kõigepealt ei ole kaebajal ühtegi

vaidlustatud käskkirja menetlemisega seotud etteheidet. Kaebajad on olnud menetlusse

kaasatud ja saanud esitada ka oma seisukohad ja parandusettepanekud kavandatavale kaitse-

eeskirjale ning saanud sellele ka vastuse ning neile on määrus kätte toimetatud (tl 5, 13, 14-15).

Kaebaja vaidlustab käesoleval juhul vaidlusaluse määruse sisulist põhjendatust tema kinnistu

suhtes kehtinud kaitserežiimi osaliselt rangemaks muutmise osas ja piirangute seadmist

kaebajale oma kinnistu kasutamisel.

13. Kohus märgib, et ta nõustub kõigepealt kaebajaga selles, et tulenevalt LKS § 30 ja § 31

võrdlusest on sihtkaitsevöönd olemuslikult oluliselt rangema õiguslikurežiimiga kaitsemeede

kui piiranguvöönd. Seega on õige kaebaja väide, et tema õigusi majandada oma kinnistut on

võrreldes varasema kaitserežiimiga vaidlustatud kaitse-eeskirjaga piiratud.

14. Kohus ei nõustu aga kaebajaga, et tema kinnistu majandamise õigusi on piiratud vastuolus

kehtivate õigusaktidega ja piiramisel on tehtud kaalutlusvigu.

15. Kohus leiab, et vaidlust ei ole käesolevas asjas selle üle, et 3,6 ha (seatud sihtkaitsevööndi

ulatuses) on tegemist iseseisva elupaigatüübiga, vana loodusmets (9010*). Loodusdirektiivist

tulenevalt on liikmesriik kohustatud võtma kasutusele meetmed, et vältida loodusliku elupaiga

halvenemist Natura 2000 võrgustiku alal, seega sisuliselt tähendab see ala uuesti kaitse alla

võtmise kohustust. Kohus märgib, et vastustaja on piisavalt põhjendanud, miks on vaja

käesoleval juhul selle säilitamiseks vajalik välistada raied ja jätta ala looduslikule arengule

leides kõigepealt üldiselt, et juba

Vastavalt vaidlustatud kaitse-eeskirja § 9 lõikele 1 on Ahja sihtkaitsevööndi, kuhu kuulub ka

kaebaja kinnistu vastav osa, kaitse-eesmärk on vana loodusmetsa arengu tagamine üksnes

loodusliku protsessina, aluspõhjapaljandite, pinnavormide ja allikate säilimine, poollooduslike

koosluste säilitamine ning kaitsealuste liikide elupaikade kaitse. Kohus nõustub vastustajaga,

et selle eesmärgi saavutamine on võimalik eelkõige majandustegevus välistamisega ning ei ole

tagatav elupaiga piiranguvööndisse jätmisega ja selle kasutamiseks lubatud piirangute

seadmisega. Kohus nõustub siinkohal vastustajaga, et elupaigatüübis vana loodusmets raiete

võimaldamisel elupaiga seisund kindlasti halveneks ja halvimal juhul häviks, seega ei saa

kaitse-eeskirjaga

LKS

sätestatud

majandustegevuse

piirangule

leevendusi

teha.

Piiranguvööndis (LKS § 31 lg 2 p 5) on keelatud üksnes uuendusraieid, seega on ülejäänud

raied võimalikud ja piiranguvööndi kaitsekord ei taga vana loodusmetsa looduslikku arengut.

Oma vastuses kaebajate ettepanekutele märkis menetluse läbiviija muuhulgas, et

„Sihtkaitsevööndite piiritlemisel lähtuti sellest, et kogu väärtuslik metsakooslus jääks tervikuna

range kaitse alla ning et rangelt kaitstavad vööndid oleksid piisavalt suured, et säilitada ka

tulevikus kõik oma bioloogilise mitmekesisuse väärtuslikud aspektid ning vältida killustatust

ja servaefekti…“ (tl 13 ). Kohus leiab, et selline selgitus on vastava kaitstava loodusliku

elupaiga olemasolu puhul oluliseks ja piisavaks aluseks sihtkaitsevööndiga seonduva õigusliku

režiimi kehtestamiseks.

16. Kohus märgib siinkohal ka eraldi ära, et kaebajate huvide kaalumist näitab üheselt ka see,

et neile on samas vastuses selgitatud võimalust müüa oma kinnistu osa, mille kasutamist

sihtkaitsevööndisse jätmisega piiratakse, LKS § 20 alusel riigile (tl 13 pöördel).

17. Kohus leiab, et vastustaja poolt kaebajate poolt väidetavat ebavõrdset kohtlemist ei näita

asjaolu, et teisel pool Saesaare paisjärve (selle idakaldal) olev mets on jäetud

piiranguvööndisse. Kohus leiab, et vastustaja on õigesti arvestanud asjaolu, et kaebaja kinnistul

asuva sihtkaitsevööndisse arvatud metsaala on kompaktne ala, kuid teisel pool paisjärve on

ainult üksikud väikesed killud loodusmetsa elupaigast, mille arvamine sihtkaitsevööndisse ei

olnud seetõttu põhjendatud (kaart tl 43). Kaebaja vastustaja vastavat väidet ja tõendit ümber ei

lükanud.

18. Kohus leiab, et kaebajad on põhjendamatult ja ainult osaliselt kaebuses viidanud

looduskaitse arengukavale (LAK) puidu varumise kontekstis. Kohus nõustub vastustajaga, et

seejuures on kaebajad jätnud tähelepanuta, et viidatud lauses on välja toodud ka põhimõtted,

mille kohaselt tuleb tagada ka metsade elustiku mitmekesisus ja seetõttu võib olla puidu

varumine välistatud (vt ka LAK lk 19). Kohus nõustub vastustajaga, et käesoleval juhul on just

selline olukord vaidlusaluses osas.

19. Kohus nõustub samuti vastustajaga, et kaebaja on väitnud eksitavalt, et sisuliselt jääb kogu

tema kinnistul asuv mets sihtkaitsevööndisse. Vastustaja märgib õigesti, et piiranguvööndisse,

kus metsamajandamine on võimalik, jääb 12,3 ha metsaga maad ja lisaks on metsaga kaetud

eraldisi kaitsealast välja jääval Vissi-Jaani maaüksuse osal. Kaebaja nendele väidetele vastu

vaielnud ei ole.

20. Seoses kaebaja väidetega, et liigikaitse eesmärgil ei ole põhjendatud maaüksusest osa

sihtkaitsevööndisse arvamine, märgib kohus, et vastustaja juhib õigesti tähelepanu asjaolule, et

sihtkaitsevööndisse arvamist on põhjendatud eelkõige elupaigatüübi olemasoluga ja selle kaitse

tagamise vajadusega. Seetõttu ei oma ka vastavate linnuliikide (kanakull, laanerähn, väike-

kärbsenäpp, öösorr ja karvasjalg-kakk) elamise faktiline tõendamine vastaval alal otsustavat

tähendust kaitserežiimi määramisel.

21. Kõike eeltoodut kokku võttes leiab kohus, et kaebus tuleb täies ulatuses rahuldamata jätta.

22. Vastustaja ei ole nõudnud kohtult menetluskulude hüvitamist ja need jäävad

menetlusosaliste kanda.

/Allkirjastatud digitaalselt/

Daimar Liiv

Kohtunik