2-14-59636/21 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht

29. jaanuar 2016.a, Tartu

Tsiviilasja number

2-14-59636

Tsiviilasi

V.J.H.

hagi

S.H.

vastu

sundtäitmise

lubamatuks

tunnistamiseks täiteasjas nr 084/2014/3084

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

3500 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 13. märtsi 2015.a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

S.H. apellatsioonkaebus

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja): S.H. (isikukood XXXXXXX), esindajad

vandeadvokaat Urmas Kõrgesaar ja vandeadvokaat Häli

Jürimäe

Vastustaja (hageja): V.J.H. (isikukood XXXXXXXXXX),

esindaja advokaat Marko Paabumets

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 13. märtsi 2015.a otsus.

2. Teha asja uus otsus, millega jätta rahuldamata V.J.H. hagi S.H. vastu sundtäitmise

lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 084/2014/3084.

3. Rahuldada S.H. apellatsioonkaebus.

4. Rahuldada V.J.H. taotlus võtta asja materjalide juurde V.J.H. Danske Bank A/S Eesti

filiaali kontoväljavõte perioodist 01.08.2014.a – 31.08.2014.a (ühel lehel).

5. Jätta maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud V.J.H. kanda.

6. Mõista V.J.H.lt välja S.H. kasuks menetluskulude katteks 2214,70 eurot, sh 300 eurot

apellatsiooniastmes tasutud riigilõivu ja 1914,70 eurot kahes kohtuastmes kantud

õigusabikulude katteks (summa sisaldab käibemaksu).

7. S.H.le hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda alates menetluskulude

suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises

lauses ettenähtud ulatuses.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Hageja palus tunnistada lubamatuks sundtäitmine täiteasjas nr 084/2014/3084 ning lõpetada

täitemenetlus nimetatud asjas.

Tartu kohtutäitur Oksana Kutšmei on sissenõudja S.H. (kostja) avalduse alusel algatanud

täitemenetluse nr 084/2014/3084, kus täitedokumendiks on Tartu Notar Mati Alliku 25.08.2014

koostatud ja tõestatud abieluvaraleping, ühisvara jagamise kokkulepe, elatise maksemise

kokkulepe nr 2423. Võlgnikule kättetoimetatud täitmisteate kohaselt on võlgnikult nimetatud

kokkuleppega nr 2423 välja mõistetud elatis 50 eurot kuus (kokkuleppe nr 2423 punkt 3.4),

mille sissenõudmiseks täitemenetlust alustatigi.

Hageja leidis, et sundtäitmine on lubamatu, kuivõrd Tartu Notar Mati Alliku 25.08.2014

koostatud ja tõestatud kokkuleppest nr 2423 ei tulene V.J.H. kohustust alluda sundtäitmisele

elatise nõudes. Kokkuleppe p 3.6 sätestab, et p-s 2.3.1. nimetatud kinnistu igakordne omanik

kohustub alluma kohesele sundtäitmisele „käesolevast lepingust tulenevate S.H. nõuete

rahuldamiseks“ vastavalt täitemenetluse seadustiku § 2 lg 1 p 18.

TMS § 2 lg 1 p 18 kohaselt on täitedokumendiks rahalise nõude kohta notariaalselt tõestatud

kokkulepe, mille kohaselt on võlgnik pärast nõude sissenõutavaks muutumist andnud nõusoleku

alluda kohesele sundtäitmisele. Elatise osas oleks täitedokumendiks aga TMS § 2 lg 1 punktis

181 märgitud elatise nõude kohta notariaalselt tõestatud kokkulepe. Seega on V.J.H. andnud

nõusoleku rahaliste sissenõutavaks muutunud nõuete sundtäitmiseks TMS § 2 lg 1 p 18, mitte

aga TMS § 2 lg 1 p 181 järgi elatise nõude sissenõudmiseks. Rahalised kohustused, mille

sissenõudmiseks oleks saanud täitemenetluse algatada (kokkuleppe punktist 3.3. tulenev

kohustus tasuda S.H.le 69 000 eurot), on hageja täitnud.

Kohus peatas hageja taotlusel hagi tagamise korras oma 27.11.2014 määrusega täitemenetluse

täiteasjas nr 084/2014/3084.

2. Kostja vaidles hagile vastu, paludes jätta see rahuldamata.

Kohtutäitur tegi 17.10.2014 notar Mati Allikule järelepärimise lepingu tõlgendamise kohta.

Notar Mati Alliku 21.10.2014 selgituste kohaselt oli notari poolt 28.08.2014 tõestatud

abieluvaralepingu, ühisvara jagamise kokkuleppe, elatise maksmise kokkuleppe nr 2423 punkti

3.6 lõppvariandis mõeldud ja pidi jääma viide TMS § 2 lg 1 punktile 181, kuid kuna lepingu

projekti tuli muuta mitu korda, siis läks kustutamisega kaotsi märk „1“. Notar selgitas, et lepingu

lõppvariandis leppisid pooled kokku tagada kohesele sundtäitmisele allumise kohustusega ainult

lepingust tuleneva elatise maksmise kohustus.

Elatise nõude osas kohesele sundtäitmisele allumise nõusolek on täitedokumendina kehtiv

sõltumata nõude sissenõutavaks muutumisest.

V.J.H. ja S.H. vahel notariaalselt tõestatud vormis abieluvaralepingu ja ühisvara jagamise

lepingu ning elatise maksmise kokkuleppe punktis 3.4. võttis V.J.H. endale kohustuse maksta

S.H.le igakuiselt elatist summas 50 eurot. Sama lepingu punkti 3.6. järgi võttis aadressil XXXX

asuva kinnistu omanik ehk V.J.H. endale kohustuse alluda kohesele sundtäitmisele kõnesolevast

lepingust tulenevate S.H. nõuete rahuldamiseks.

Kostja hinnangul ei saa olla vaidlust faktis, et 25.08.2014 lepingu punktis 3.4. nimetatud elatise

maksmise kohustus on täitedokumendist (lepingust) tulenevaks sissenõudja (kostja) nõudeks.

Samuti ei saa olla vaidlust faktis, et V.J.H. andis nõusoleku alluda kohesele sundtäitmisele kõigi

lepingust tulenevate S.H. nõuete (sh elatise nõude) rahuldamiseks. Hageja nõusolek alluda

kohesele sundtäitmisele S.H. elatisenõude rahuldamiseks järeldub nii lepingu grammatilisest kui

ka süstemaatilisest tõlgendamisest.

Asjaolu, et 25.08.2014 lepingu punktis 3.6. on TMS § 2 lg 1 p 181 viitamisel ära jäänud

ülamärge, ei muuda kehtetuks täitedokumenti ega V.J.H. tahteavaldust.

Seadusest ei tulene nõuet, et täitedokument peab sisaldama viidet selle täitedokumendiks

olemise õiguslikule alusele. TMS § 2 lg 1 p 181 järgi peab täitedokumendi puhul olema täidetud

kaks nõuet: kokkulepe peab olema notariaalselt tõestatud vormis ja sisaldama võlgniku

nõusolekut alluda kohesele sundtäitmisele. Need nõuded on 25.08.2014 lepingu puhul täidetud.

Hageja teadis, et ta võtab endale lepinguga (punkt 3.4.) elatise maksmise kohustuse. Seega on

25.08.2014 leping S.H. elatisenõude osas täitedokument vastavalt seadusele ja selle kehtivus

ning täidetavus ei sõltu lepingu punktis 3.6 sisalduvast viitest TMS § 2 lg 1 p-le 18.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas hagi ja tunnistas lubamatuks sundtäitmise täiteasjas

nr 084/2014/3084.

Kohus märkis, et S.H. ja V.J.H. sõlmisid 25.08.2014 Tartu Notar Mati Alliku juures

abieluvaralepingu, ühisvara jagamise kokkuleppe ja elatise maksmise kokkuleppe. Nimetatud

kokkuleppe punktis 3.3. on pooled kokku leppinud, et V.J.H. kohustub tasuma S.H.le

kompensatsiooni 69 000 eurot notari hoiukontole ning punktist 3.4. (ja punktist 2.3.1) tuleneb

V.J.H. kohustus tasuda elatist S.H.le 50 eurot kuus iga kuu 10. kuupäevaks alates ajast, mil S.H.

on vabastanud kinnistu XXX ning registreerinud endale uue elukoha. Kokkuleppe p 3.6 järgi

kohustub punktis 2.3.1 nimetatud kinnistu (s.o XXX asuva kinnistu) igakordne omanik alluma

kohesele sundtäitmisele käesolevast lepingust tulenevate S.H. nõuete rahuldamiseks vastavalt

TMS § 2 lg 1 punktile 18.

Vaidlust ei ole selles, et S.H. on kinnistu vabastanud ning V.J.H. on täitnud kohustuse tasuda

kompensatsiooni 69 000 eurot.

Pooled vaidlevad selle üle, kas kinnistu omaniku kohustus alluda sundtäitmisele kohaldub

üksnes rahalisele nõudele (s.o kokkuleppe p 3.3) või ka elatise nõudele (kokkuleppe p 3.4).

Maakohus leidis, et poolte kokkuleppe punkti 3.6. viitega TMS § 2 lg 1 punktile 18 võib

käsitleda VÕS § 35 tähenduses tüüptingimusena, kuna täitedokumentide loetelu on seadusega

kehtestatud ning pooled on lepingus sellele viidanud. Poolte tahe notariaalselt sõlmitud lepingus

on expressis verbis väljendunud täpsustuses, millise täitemenetluse seadustiku sätte kohaselt

saab tulevikus toimuda täitemenetlus. Pooled ei ole lepingus soovinud teha viidet TMS § 2 lg 1

punktile 181, mis eraldi nimetab elatise nõuete kohest sundtäitmist. Lepingu p 9.6. kohaselt on

notariaalakt osalejate juuresolekul ette loetud, antud enne heakskiitmist läbivaatamiseks ning

seejärel osalejate poolt heaks kiidetud ja notari juuresolekul omakäeliselt alla kirjutatud.

Põhjusi, miks pooled on sõlminud lepingu just sellistel tingimustel, ei ole kohtule esitatud.

Tõendina TsMS § 229 lg 1 kohaselt on käesolevas asjas esitatud üksnes lepingu tekst, mille sisu

üle pooled ei ole vaielnud. Kohus leidis, et notari selgitust ei saa antud olukorras käsitada

tõendina poolte tahte osas lepingu sõlmimisel. Kohus ei pidanud ka eluliselt usutavaks kostja

viiteid notari selgitustele, mille kohaselt jäi ülamärge kokkuleppe lõppvarianti lisamata, kuna

kokkuleppe teksti tuli korduvalt muuta. Notari täiendav selgitus ei saa olla aluseks pooltele

õiguste ja kohustuste tekkimisel. Notar oma ametiülesannete täitmisel ei saa suhtuda hooletult

kokkulepete koostamisse ja tõestamisse, kuivõrd kokkulepetest tulenevad lepingupooltele

kohustused ja ka vastutus kohustuste rikkumise eest. Notar oli kohustatud välja selgitama poolte

tahte ning selle vastavalt ka vormistama. Notar oleks pidanud pooltele selgitama TMS § 181

selgelt sätestatud erisusi.

Eeltoodust lähtudes asus kohus seisukohale, et 25.08.2014 poolte vahel sõlmitud kokkuleppest

ei tulene V.J.H. kohustust XXX asuva kinnistu omanikuna alluda kohesele sundtäitmisele elatise

nõude rahuldamiseks ning kostja ei ole tõendanud vastupidist. Seadus eristab selgesõnaliselt

rahalise nõude kohta sõlmitud kokkulepet ja elatise kohta sõlmitud kokkulepet, seega tulnuks

vajadusel kokkuleppe sõlmimisel märkida mõlemad punktid kokkuleppesse. Pooled on

sõlminud vaid kokkuleppe, mille kohaselt kohustus V.J.H. alluma kohesele sundtäitmisele

rahalise kohustuse (s.o antud juhul 69 000 eurot tasumise) osas (TMS § 2 lg 1 p 18). Vastav

kokkulepe ei laiene kokkuleppele elatise osas (TMS § 2 lg 1 p 181).

Kostja seisukoht, mille kohaselt ei pea täitedokument sisaldama viidet täitedokumendiks

olemise õiguslikule alusele, on iseenesest küll õige, kuid see ei muuda antud juhul olukorda.

TMS § 2 lg 1 punktis 181 nimetatud täitedokumendi puhul peab olema täidetud kaks eeldust:

kokkulepe peab olema notariaalselt tõestatud vormis ja sisaldama võlgniku nõusolekut alluda

kohesele sundtäitmisele. Samas aga on kohtu hinnangul lepingus konkreetse sätte lisamisega

konkretiseeritud, millise nõude tagamiseks on kokku lepitud kohene sundtäitmine. Sellisel juhul

ei saa kohtu hinnangul vastavat kokkulepet kuidagi teisiti tõlgendada.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja S.H. esitas apellatsioonkaebuse, milles palub Tartu Maakohtu otsuse täies ulatuses

tühistada ning teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata või alternatiivselt saata asi

uueks arutamiseks Tartu Maakohtule.

Apellandi hinnangul on maakohus oluliselt rikkunud menetlusnorme ja kohaldanud

materiaalõigust ebaõigesti, mis on toonud endaga kaasa ebaõige kohtulahendi.

Apellatsioonkaebuse kohaselt:

1) on vastuoluline kohtu seisukoht, et ehkki seadus ei nõua täitedokumendis viidet

täitedokumendiks olemise õiguslikule alusele, siis just viite puudumine TMS § 2 lg 1 p-le 181

toob kaasa selle, et nõusolek kohesele sundtäitmisele allumise kohta ei kehti elatisenõude osas;

2) vastab poolte vahel 25. augustil 2014.a sõlmitud leping ka elatise nõude osas kõigiti

täitedokumendi tunnustele. TMS § 2 lg 1 p 181 järgi peab kokkulepe olema notariaalselt

tõestatud vormis ja sisaldama võlgniku nõusolekut alluda kohesele sundtäitmisele. Mõlemad

nõuded on pooltevahelise lepingu puhul täidetud;

3) on ekslik maakohtu seisukoht, et lepingu p 3.6 on tüüptingimus, sest see ei vasta VÕS § 35

lg-s 1 toodud tüüptingimuse tunnustele;

4) ei muuda 25. augusti 2014. a lepingu p-s 3.6 TMS § 2 lg 1 p 181 viitamisel ära jäänud

ülamärge kehtetuks täitedokumenti ega V.J.H. tahteavaldust - nõusolekut alluda sundtäitmisele

täitedokumendist (lepingust) tuleneva sissenõudja elatise nõude rahuldamiseks;

5) ei sõltu 25. augusti 2014.a lepingu kehtivus ning täidetavus lepingu p-s 3.6 sisalduvast viitest

TMS § 2 lg 1 p-le 181. Ka tehingu tõestanud notar on selgitanud kohtutäiturile ja V.J.H.le

korduvalt nii suuliselt kui ka 22. oktoobril 2014. a kirjalikult, et tegemist on notari trükiveaga,

kuid see ei muuda lepingu p-i 3.6 kehtetuks;

6) pidanuks kohus lepingut tõlgendades (TsÜS § 75 lg 1, VÕS § 29) välja selgitama poolte tahte

lepingu sõlmimisel. Apellandi hinnangul ei saa olla vaidlust faktis, et 25. augusti 2014.a lepingu

p-s 3.4 nimetatud elatise maksmise kohustus on täitedokumendist (lepingust) tulenevaks

sissenõudja (kostja) nõudeks. Samuti ei saa kostja seisukohalt olla vaidlust faktis, et V.J.H.

andis nõusoleku alluda kohesele sundtäitmisele kõigi lepingust tulenevate S.H. nõuete (sh

elatise nõude) rahuldamiseks. V.J.H. ei ole suutnud oma argumentatsiooni veenvalt põhistada

ega tõendada väidet, et pooled leppisid kokku, et V.J.H. p-s 3.6 antud nõusolek kehtib ainult

lepingu p-s 3.3 nimetatud nõude osas;

7) tuli hagejal tõendada, et poolte ühise tahte järgi ei olnud elatise nõue hõlmatud kohese

sundtäitmise kokkuleppega;

8) on lepingupoolega sarnasele mõistlikule isikule VÕS § 29 lg 4 tähenduses arusaadav, et

V.J.H. andis nõusoleku alluda kohesele sundtäitmisele kõigi lepingus käsitletud S.H. nõuete, sh

elatisenõude rahuldamiseks;

9) ei ole hageja (vastustaja) esitanud ühtegi argumenti, miks tuleks VÕS § 29 lg-s 5 sätestatud

tõlgendusreegleid järgides tõlgendada lepingu p-i 3.6 tõlgendada selliselt, et nõusolek alluda

kohesele sundtäitmisele ei hõlma elatisenõuet;

10) on vastustaja väited elatisenõude osas kohesele sundtäitmisele allumise nõusoleku

puudumise kohta ümber lükatud järgmiste asjaoludega: (a) lepingu p-s 3.4 ja p-s 3.6. tehtud

selge ja üheselt mõistetav kirjalik tahteavaldus; (b) S.H. tahe 25. augusti 2014. a lepingu

sõlmimisel; (c) notari 21. oktoobri 2014. a kinnitus, et poolte tahe lepingu p-de 3.4 ja 3.6

sõlmimisel oli tagada võimalus alustada viivitamatult täitemenetlus juhul kui V.J.H. ei täida

oma kohustust maksta S.H.le elatist;

11) oli V.J.H. apellandi andmetel lepingu sõlmimise hetkeks 69 000 eurot notari deposiiti

tasunud ja notaril oli võimalik S.H.le kanne teostada lepingu p 3.3 järgse kinnituse esitamisel.

Seega puudus praktiline vajadus lepingu p 3.6 järgse nõusoleku andmiseks seonduvalt p-s 3.3

nimetatud kohustusega;

12) kuivõrd V.J.H. tõendamiskoormist ei täitnud ega põhistanud hagiavalduses esitatud väiteid,

sai kohus lähtuda 25. augusti 2014. a kirjalikust lepingust (selle sõnastusest) ja notari 21.

oktoobri 2014. a kinnitusest, mille järgi andis V.J.H. lepingu p-s 3.6 nõusoleku alluda kohesele

sundtäitmisele S.H. elatisenõude rahuldamiseks ning kohus oleks pidanud VÕS § 29 lg 8 järgi

jätma hagi rahuldamata;

13) peab apellant vajalikuks rõhutada, et 25. augusti 2014. a lepingu p-s 3.6 on pooled kokku

leppinud kahe kohustuse täitmises – V.J.H. kohustus tasuda S.H.le 69 000 eurot ühisvara

jagamise tulemusena (p 3.3) ja V.J.H. kohustus tasuda S.H.le igakuiselt elatist (p 3.4). Lepingu

p-s 3.6. on V.J.H. andnud nõusoleku alluda kohesele sundtäitmisele mitte ühe S.H. nõude, vaid

S.H. nõuete rahuldamiseks (nõuded mitmuses);

14) oli V.J.H.le juba enne abiellumist (2007. a), teada et S.H. on alates 2005.a olnud püsivalt

töövõimetu ja ta kaotas oma töövõime 80 % ulatuses (püsib tänaseni). V.J.H. on S.H.t abielu

vältel ülal pidanud;

15) nõustus apellant 25. augusti 2014.a lepingu järgi elatise summaga 50 eurot kuus seetõttu, et

vajas lepingu punktis 3.3 toodud rahasummat uue elukoha soetamiseks. Samas ei kata 50 eurot

kuus kaugeltki apellandi igakuiseid kulusid. Tsiviilasjas nr 2-14-58169 (lahend jõustumata)

mõistis maakohus V.J.H.lt apellandi kasuks välja elatise, arvestades ka lepingu alusel tasutavat

elatist.

5. V.J.H. vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata. Vastuse kohaselt:

1) on maakohus õigesti sisustanud poolte vahel sõlmitud notariaalselt tõestatud lepingut;

2) ei saa 25.08.2014.a. sõlmitud notariaalse lepingu punkti 3.6 ja TMS § 2 lg 1 p 18 kogumis

analüüsides ja hinnates nõustuda apellandi seisukohaga, et vastustaja „nõusolek alluda kohesele

sundtäitmisele S.H. elatisenõude rahuldamiseks järeldub nii lepingu grammatilisest kui ka

süstemaatilisest tõlgendamisest“;

3) ei anna elatisnõude sundtäitmisele TMS § 2 lg 1 p-le 181 järgi alust asjaolu, et lepingust

tuleneb ka elatisenõue;

4) on V.J.H. notariaalse lepingu kohaselt nõustunud kohese sundtäitmisega vaid rahalise nõude

osas vastavalt TMS § 2 lg 1 p 18, pärast nõude sissenõutavaks muutumist;

5) ei ole kostja esitanud ühtegi tõendit tõendamaks, et tema tahe erines lepingus kirjapandust.

Ka maakohus leidis, et lepingus on selgesõnaliselt kajastatud poolte tahe;

6) ei ole kostja vaidlustanud abieluvaralepingut ja ühisvara jagamise kokkulepet ja elatise

maksmise kokkulepet 25.08.2014 ega osalenud maakohtu istungil;

7) nõustub vastustaja maakohtu seisukohaga, et notari selgitusi poolte tegeliku tahte kohta ei saa

käesoleval juhul käsitleda tõendina ning notari kinnitus ei saa olla poolte õiguste ja kohustuste

tekkimise aluseks;

8) on käesoleval juhtumil lepingus kokku lepitud, et V.J.H. nõustub kohese sundtäitmisega, kuid

seda pärast nõude sissenõutavaks muutumist TMS § 2 lg 1 p-s 18 alusel. Arvestades, et pooltele

tutvustati lepingut enne selle allkirjastamist ning et apellandil oli lepingu sõlmimisel kaasas

advokaat, st juriidilisi eriteadmisi omav isik, siis on alusetu ja asjakohatu väita, et sellele sättele

viitamise näol on tegemist lihtsalt trükiveaga;

9) on väär apellandi väide, nagu oleks lepingu sõlmimise hetkeks vastustaja poolt juba notari

deposiiti tasutud 69 000 eurot. Vastustaja pangakonto väljavõttest1 nähtub, et vastustaja kandis

notar Mati Alliku deposiitkontole 69 000 eurot 26.08.2014.a., st üks päev pärast notariaalse

lepingu sõlmimist. Seega on asjakohatu väita, et täitemenetluse viivitamatu alustamise

võimalusega tuli tagada vaid elatisenõue;

Vastustaja märkis kokkuvõtvalt, et notariaalses lepingus kajastatud kokkulepetest saab esiteks

selgelt ja üheselt järeldada, et vastustaja oli nõus kohesele sundtäitmisele alluma pärast nõude

sissenõutavaks muutumist TMS § 2 lg 1 p 18 mõttes. Teiseks ei saa võtta poolte tahteavalduste

välja selgitamiseks aluseks notari selgitusi. Kolmandaks kehtis lepingu p 3.6 vaid 69 000 euro

tasumise kohta, sest lepingu sõlmimise hetkeks ei olnud 69 000 eurot notari kontole üle kantud

ja selle kohustuse täitmine sõltus apellandi poolt endale lepinguga võetud kohustuse täitmisest.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada ja teha TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel

uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata.

Maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaal- ja menetlusõiguse norme ning see on

ringkonnakohtu hinnangul toonud kaasa ebaõige kohtulahendi tegemise. Ringkonnakohus peab

võimalikuks teha asjas uue otsus ilma asja maakohtule uueks arutamiseks saatmata.

7. Vaidlust ei ole selle üle, et 25. augustil 2014.a notariaalses vormis sõlmitud lepinguga

leppisid pooled kokku hagejal kostja ees kahe rahalise kohustuse loomises: lepingu p 3.3 järgi

kohustus hageja tasuma kostjale kompensatsiooni summas 69 000 eurot ning lepingu p 3.4

kohaselt kohustus hageja tasuma kostjale elatist 50 eurot kuus, alates kostja poolt hageja

lahusvaraks jäetava (lepingu p 3.1.2) kinnistu vabastamisest. Kompensatsiooni maksmine lepiti

kokku ühekordse maksena, elatise tasumine seevastu korduva ja tähtajatu kohustusena

(kestvusvõlasuhe).

Pooled vaidlevad jätkuvalt selle üle, missugusele eelnimetatud pooltevahelisele võlasuhtele

laieneb lepingu punktis 3.6 sätestatud kokkulepe kohesele sundtäitmisele allumiseks.

8. TMS § 2 lg-s 1 sisalduvast loetelust tuleneb, et võlgniku ja võlausaldaja vahel notariaalses

vormis sõlmitud lepingud saavad täitemenetluses täitedokumendiks olla kindlatel tingimustel.

TMS 2 lg 1 p 18 kohaselt võib üldjuhul võlgnik anda nõusoleku alluda kohesele sundtäitmisele

alles pärast nõude sissenõutavaks muutumist.

TMS § 2 lg 1 p 181 aga kujutab endast erisätet, mille kohaselt notariaalsest kokkuleppest

tuleneva elatise nõude puhul ei ole vajalik nõude sissenõutavaks muutumine, vaid kokkulepe

kohesele sundtäitmisele allumise kohta (või sellekohane võlgniku nõusolek) võib olla sõlmitud

(antud) ka enne elatisenõude sissenõutavaks muutumist. Ringkonnakohus märgib, et

elatisenõude puhul puudubki üldjuhul alus rääkida tervikuna sissenõutavaks muutumisest,

kuivõrd tegemist on korduva perioodilise kohustusega. Seega ei saagi elatisenõude

sissenõutavust hinnata võrdsetel alustel ühekordse rahasumma maksmisele suunatud

kohustustega.

9. Punkt 181 lisati TMS § 2 lõikesse 1 Kohtutäituri seaduse (jõustus 1. jaanuaril 2010.a)

rakendussätetega,

mille

seletuskirjast

(kättesaadav

veebiaadressil:

http://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/1b0d01ec-f7b5-2581-75d9-dda4dd01275a/Kohtut%C3%A4ituri%20seadus/)

järeldub üheselt, et seadusandja eesmärk oli laiendada ja lihtsustada elatise nõuete sundkorras

täitmise võimalusi ilma täitedokumendi saamiseks kohtu poole pöördumise vajaduseta.

Seletuskirja kohaselt on notariaalselt sõlmitud elatise kokkulepped, kus võlgnik on andnud

nõusoleku alluda kohesele sundtäitmisele, piisavalt määratletavad ning need ei nõua

kohtupoolset kontrolli nõude olemasolu ja selle suuruse tuvastamiseks. Samuti oleks

ebamõistlik eeldada, et võlgnik nõustub pärast nõude sissenõutavaks muutumist sõlmima

elatisenõuete kohta notariaalselt tõestatud vormis kokkuleppe sundtäitmisele allumiseks,

mistõttu ei ole põhjendatud, et elatise maksmise kohta sõlmitud kokkulepped oleksid

sundtäidetavad samadel alustel kui muud rahalise nõude kohta sõlmitud notariaalselt tõestatud

vormis sõlmitud kokkulepped.

10. Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et lepingu punkti 3.6 on põhjendatud tõlgendada

selliselt, et kohustatud isik on kohustunud alluma kohesele sundtäitmisele nii lepingu punktis

3.3 kui ka 3.4 sätestatud rahalise nõude rahuldamiseks.

Asjakohatu on maakohtu käsitlus, mille kohaselt võiks poolte kokkuleppe punkti 3.6 viitega

TMS § 2 lg 1 punktile 18 käsitleda VÕS § 35 tähenduses tüüptingimusena. Ringkonnakohus

piirdub märkimisega, et VÕS § 36 lg 1 kohaselt ei kohaldata VÕS 2. ptk 2. jaos tüüptingimuste

kohta sätestatut lepingutele pärimis- ja perekonnaõiguse valdkonnas.

Ringkonnakohtu hinnangul on asjakohatu ka maakohtu seisukoht, mille kohaselt on poolte tahe

notariaalselt sõlmitud lepingus expressis verbis väljendunud täpsustuses, millise TMS sätte

kohaselt saab toimuda tulevikus täitemenetlus. TMS § 2 lg 1 sätestab loetelu täitedokumentidest,

mille alusel kohtutäitur täitemenetlust läbi saab viia ning selle alusel hinnatakse, kas poolte

vahel notariaalselt sõlmitud kokkulepe vastab täitedokumendi tunnustele. Õige on kostja

(apellandi) seisukoht, millele on iseenesest viidanud ka maakohus, et dokumendile (lepingule)

täitedokumendi kvaliteedi omistamine ei sõltu sellest, kas lepingus on viidatud TMS § 2 lõike 1

vastavale punktile.

11. Pooled ei ole vaielnud selle üle, kas lepingu punktis 3.3 sätestatud rahaline nõue (69 000

eurot) oli lepingu sõlmimise ajaks muutunud sissenõutavaks. Vastustaja (hageja) kinnituse

kohaselt kandis ta rahasumma notari deposiitkontole lepingu sõlmimisele järgnenud päeval

(26.08.2014.a) ning selle tasumine notari poolt apellandi arvelduskontole sõltus apellandi enda

tegevusest (lepinguga võetud kohustuse täitmisest). TMS § 2 lg 1 p järgi ei pea elatise nõue

olema muutunud sissenõutavaks. Seetõttu oli võimalik allutada mõlemad pooltevahelised

rahalised kohustused kohesele sundtäitmisele.

Asjaolust, et lepingu tekst sisaldab viidet üksnes punktile 18 (ja mitte punktile 181), ei saa

ringkonnakohtu arvates teha järeldusi poolte ühise tahte ja nende vahel saavutatud kokkuleppe

sisu kohta. Ringkonnakohus märgib veel kord, et võlgniku nõusoleku kehtivus alluda kohesele

sundtäitmisele ei sõltu sellest, kas lepingus või muus nõusolekut kinnitavas notariaalses

dokumendis on viidatud täitemenetluse seadustiku sättele (TMS § 2 lg 1 punkti täpsusega),

millist konkreetset liiki täitedokument nõusoleku andmisega luuakse. Viite puudumine või

ebatäpne viide ei tähenda, et notariaalselt tõestatud leping ei saaks olla täitedokumendiks.

12. Hageja ei ole esile toonud mingeid mõistlikke põhjendusi, miks tulnuks 25. augusti 2014.a

lepinguga kostja (apellandi) kasuks loodavaid rahalisi kohustusi eristada selliselt, et

kompensatsiooni maksmise kohustus oleks kokkuleppeliselt allutatud kohesele sundtäitmisele,

seevastu aga mitte elatise nõue summas 50 eurot kuus. Kohtule esitatud materjalidest ei nähtu, et

hageja oleks soovinud kitsendada kohesele sundtäitmisele allutamise nõusolekut üksnes ühele

lepingust tulenevale kohustusele, ning et ta oleks sellist soovi lepingueelsete läbirääkimiste

käigus väljendanud. Lepingu punkti 3.6 kohaselt on kohesele sundtäitmisele allutatud kõik

S.H.le lepingust tulenevad nõuded.

12.1. VÕS §-s 29 sätestatud lepingu tõlgendamise reeglid ei anna alust asuda seisukohale, et

kohesele sundtäitmisele allumise nõusolek ei laiene elatise maksmise kohustusele. Eeldades, et

lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei ole tagantjärele võimalik kindlaks teha (VÕS § 29 lg 1),

nõustub ringkonnakohus apellandi seisukohaga, et lepingupooltega sarnase mõistliku isiku

arusaama järgi (VÕS § 29 lg 4) on lepingu p 3.6 kohaselt kohesele sundtäimisele allutatud nii

rahalise kompensatsiooni nõue kui ka elatise nõue. Niisugune tõlgendus on kooskõlas lepingu

olemuse ja eesmärgiga, samuti hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega (TsÜS § 138, VÕS § 6).

25. augusti 2014.a lepingus sätestatud elatise kokkulepe on oma sisult selge ja üheselt mõistetav,

mistõttu puudub alus tõlgenduseks, justkui oleks lepingust V.J.H.le tulenev kohustus veel

sellisel määral ebaselge, et see õigustaks nõude olemasolu ja aluse kohtulikku kontrolli koos

sellega kaasnevate kuludega.

12.2. Ringkonnakohus nõustub apellandi seisukohaga, et notar Mati Alliku kirjalikku selgitust

(tl 44) on käesolevas asjas võimalik käsitada tõendina selle kohta, missuguse sisuga

läbirääkimisi pidasid pooled lepingu sõlmimiseks. Asjakohane ei ole maakohtu seisukoht, et

notari selgitustest ei saa tuleneda pooltele kohustusi. Notari selgitused ei ole mitte pool(t)ele

kohustuste tekkimise aluseks, vaid tegemist lepingu sõlmimise juures viibinud ametiisiku

kirjeldusega selles kohta, missuguse sisuga läbirääkimised toimusid. Notari poolt kohtutäiturile

adresseeritud 21.10.2014.a selgitus on TsMS § 229 lg 2 ja § 272 lg 2 koostoimest tulenevalt ka

kohtumenetluses lubatavaks tõendiks.

13. Ringkonnakohus selgitab, et isegi juhul, kui teatud rahalise nõude puhul puuduks võlgniku

nõusolek alluda kohesele sundtäitmisele, ei tähendaks see veel, nagu lepingust tulenevat

kohustust ei oleks või et kohustatud isikul ei tuleks seda täita. Vastustaja ei ole menetluses

sisuliselt kordagi vaidlustanud, et elatise maksmises kokku lepiti ning tal on apellandi ees

sellekohane kohustus. Seega, kui oleks alust lugeda, et punktis 3.6 sätestatud kohesele

sundtäitmisele allumise kokkulepe ei laieneks elatise nõudele, oleks apellandil õigus pöörduda

hagiga

kohtusse

lepingust

tuleneva

elatise

väljamõistmiseks,

millisel

juhul

oleks

täitedokumendiks hagi rahuldav kohtuotsus.

Eeltoodust tulenevalt puudub alus sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr

084/2014/3084 ning hagi tuleb jätta rahuldamata.

14. Ringkonnakohus peab võimalikuks rahuldada vastustaja taotluse võtta asja materjalide

juurde V.J.H. pangakonto väljavõte perioodist 01.08.2014.a – 31.08.2014.a (ühel lehel), millest

nähtuvalt on vastustaja kandnud notar Mati Alliku hoiukontole 69 000 eurot 26. augustil 2014.a.

Apellant ei ole selle tõendi asja materjalide juurde võtmisele vastuväiteid esitanud. Maakohtus

ei vaielnud pooled asjaolu üle, missugusel kuupäeval tasus hageja nimetatud rahasumma notari

hoiukontole, mistõttu ringkonnakohus peab taotlust asja materjalide terviklikkuse huvides

põhjendatuks.

15. Seoses hagi rahuldamata jätmisega jätab ringkonnakohus TsMS § 173 lg 3 alusel asjas

kantud menetluskulud V.J.H. kanda.

Maakohtu menetluses esitatud menetluskulude nimekirja (26.01.2015.a) kohaselt on kostja S.H.

kandnud menetluses õigusabikulusid summas 1161,60 eurot. Kostjale osutati maakohtus

õigusabi 8 tunni ja 4 minuti ulatuses tunnihinnaga 120 eurot. Maakohtule 13.03.2015.a esitatud

seisukohast nähtuvalt ei vaielnud hageja vastu kostja poolt kantud menetluskulude suurusele.

Ringkonnakohtule 21.01.2016.a esitatud avalduse ja lisade kohaselt on apellant S.H. kandnud

apellatsiooniastmes menetluskulusid kokku summas 1053,10 eurot, sh riigilõiv 300 eurot ning

kulutused õigusabile summas 753,10 eurot. Apellatsiooniastmes on apellant saanud õigusabi 7

tunni ja 23 minuti ulatuses, tunnihinnaga 85 eurot. Vastustaja ei esitanud apellandi poolt

ringkonnakohtus kantud menetluskulude suuruse ega põhjendatuse osas vastuväiteid.

Seega on kostjale (apellandile) osutatud kahes kohtuastmes õigusabi kokku 15 tunni ja 27

minuti ulatuses, maakohtu menetluses tunnihinnaga 120 eurot ja apellatsioonimenetluses

tunnihinnaga 85 eurot. Kostja (apellandi) kulud õigusabile moodustavad kokku 1914,70 eurot,

mida ringkonnakohtu hinnangul saab tsiviilasja keerukust ja mahtu arvestades pidada

mõistlikuks ja vajalikuks kuluks. Seega tuleb nimetatud kulu vastaspoolelt välja mõista. Samuti

kuulub vastustajalt apellandi kasuks väljamõistmisele apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud

riigilõiv summas 300 eurot.

Üllar Roostoja

Kersti Kerstna-Vaks

Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/