3-15-125/30 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Agu Timmi, Maili Lokk

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

28.01.2016, Tartu

Haldusasja number

3-15-125

Haldusasi

Dan Družtšenko kaebus Tallinna Vangla vastu

mittevaralise kahju hüvitamise nõudes seoses ebapiisava

elamispinna tagamisega Tallinna Vanglas ajavahemikul

14.07.2013 – 11.03.2014.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 15.05.2015. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Tallinna Vangla apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Dan Družtšenko

Vastustaja Tallinna Vangla

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Tallinna Vangla apellatsioonkaebus.

2. Tühistada Tartu Halduskohtu 15.05.2015. a otsus osas millega rahuldati esitatud

hüvitamiskaebus osaliselt ja mõisteti vastustajalt kaebaja kasuks mittevaralise kahju

hüvitisena välja 400 eurot ja riigilõiv 15 eurot seoses 135-l päeval kaebajale ebapiisava

kambripinna tagamisega Tallinna Vanglas perioodil 15.07.2013-11.03.2014.

3. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta Dan Družtšenko kaebus tervikuna

rahuldamata ning kaebaja poolt halduskohtumenetluses kantud kulud (riigilõiv) tema

enda kanda.

4. Ülejäänud osas jätta Tartu Halduskohtu 15.05.2015. a otsus muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 28.01.2016, arvates (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Dan Družtšenko esitas 16.10.2014 Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse, milles

taotles mittevaralise kahju hüvitamist seoses väidetavalt inimväärikust alandavate

kinnipidamistingimustega Tallinna Vanglas perioodil 10.07.2013 – 11.03.2014. Tallinna

Vanglas registreeriti kahju hüvitamise taotlus 20.10.2014.

2. Tallinna Vangla tagastas 18.12.2014. a otsusega D. Družtšenko kahju hüvitamise nõude

perioodi osas 10.07.2013 – 14.07.2013 läbivaatamatult ning jättis ülejäänud osas kahju

hüvitamise taotluse rahuldamata.

3.

19.01.2015 saabus Tartu Halduskohtusse D. Družtšenko kaebus, milles ta palus Tallinna

Vanglalt välja mõista mittevaralise kahju hüvitise summas 14 eurot iga Tallinna Vanglas

viibitud päeva eest. Kaebaja märkis kaebuses, et viibis Tallinna Vanglas ajavahemikul

14.07.2013 – 11.03.2014 ning kambrites, kus ta viibis, oli isiklikku ruumi alla 3 m², mis on

Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika kohaselt Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste

kaitse konventsiooni (EIÕS) art 3 rikkumine. Kaebaja märkis, et lisaks sellele puudus

privaatsus, võimalus tegeleda spordiga, pidevalt mängiv raadio ja õues olev valjuhääldi

tekitasid müra, kambri valgustus ei vastanud nõuetele, võimaldati vaid üks dušikord nädalas,

riideid tuli pesta ja kuivatada kambris, mistõttu oli seal niiske ja kambri seinad hallitasid,

kambrite ventilatsioon oli puudulik, õhuvahetust takistasid ka akendele paigaldatud

perforeeritud metallist plaadid, kambrist väljaspool oli võimalik viibida vaid üks tund päevas

jalutuskäigul jalutusboksis.

4. Tartu Halduskohus jättis 15.05.2015. a otsusega kaebuse kahju hüvitamise nõudes

14.07.2013. a kuupäeva osas läbi vaatamata, perioodi osas 15.07.2013 – 11.03.2014 mõistis

Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja seoses ebapiisava kambripinna tagamisega Tallinna

Vanglas mittevaralise kahju hüvitise summas 400 eurot ning menetluskulud 15 eurot.

Halduskohus märkis, et kuna kaebaja paigutati Tallinna Vanglasse 15.07.2013, siis jääb

kaebus kuupäeva 14.07.2013 osas läbi vaatamata. Halduskohus tõi välja, et vaidlust ei ole

selles, et kaebaja viibis perioodil 15.07.2013 – 11.03.2014 Tallinna Vanglas kokku 240 päeva

nii vahistatuna kui ka kinnipeetavana. Kaebaja süüdimõistev kohtuotsus jõustus 21.01.2014.

Halduskohus leidis, et nendel juhtudel, kui kambri juurde kuulus tualett eraldi ruumis, ei saa

selle pinda arvata kambri pindala hulka ning tuleb lähtuda vastustaja andmetest, kus kambri

pindala ühe isiku kohta oli välja toodud ilma tualettruumi pindala arvestamata. Halduskohus

nõustus vastustajaga, et kambri põrandapinna hulka võib arvestada mööblialuse pindala.

Vastustaja esitatud andmete alusel tegi halduskohus kindlaks, et kaebaja oli 240 ööpäevast

135 ööpäeva paigutatud kambritesse, kus oli põrandapinda ühe kinnipeetava kohta alla 3 m².

Halduskohus pidas kaebaja kinnipidamistingimusi selles osas õigusvastaseks. Halduskohus

pidas kaebajale tekitatud mittevaralise kahju eest kohaseks rahaliseks hüvitiseks 400 eurot.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

5. Vastustaja esitas 10.06.2015 Tartu Halduskohtu 15.05.2015. a otsuse peale

apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsuse tühistada osas, millega kohus rahuldas

osaliselt kaebuse ja teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata.

Vastustaja on seisukohal, et halduskohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi ja

jätnud arvestamata olulised asjaolud, mis on viinud ebaõige kohtulahendi tegemiseni.

Apellatsioonkaebuse seisukohad on järgmised:

5.1. Vastustaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et WC alla jääv pind tuleb kambri

põrandapinna suuruse arvestamisel välja arvata. Siseriikliku õiguse kohaselt, kui WC on

kambris sees, siis see on kambri osa. Tallinna Vangla kambrites, kus kaebaja paiknes, asub

WC kambris ning see on eraldiseisev ruum, mille saab uksega sulgeda, mis omakorda

võimaldab kinnipeetavale privaatsuse. Kohtuotsusest ei selgu, miks kohus peab mööblit

eluruumi oluliseks osaks ja igapäevaeluks vajalikuks, kuid WC-d mitte, ehkki mõlemad on

sätestatud justiitsministri 30.11.2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 7

lg-s 1 kambri sisustuselementidena.

5.2. Kaebaja oli Tallinna Vanglas paigutatud kambritesse, mis vastasid siseriiklikes

õigusaktides sätestatud põrandapinna ruutmeetritele, mistõttu ei ole kaebajat inimväärikust

alandavates tingimustes hoitud.

5.3. Halduskohus ei ole hinnanud kaebaja tegelikku liikumisvõimalust ega muid

kinnipidamistingimusi kogumis. Vastustaja on seisukohal, et käesoleval juhul välistab muude

tingimuste kogumist tulenev kompenseeriv mõju EIÕK art 3 rikkumise. Kambrites, kus

kaebaja viibis, oli tagatud loomulik ja kunstlik valgustus, ventilatsioon, küte, kambrites oli

magamisruumist eraldatud veega WC ning kraanikauss, võimaldati duši kasutamist, igal

kinnipeetaval oli oma voodikoht ja voodipesu, mida vahetati reeglina kaks korda kuus, samuti

oli kinnipeetavatele tagatud mõningane meelelahutus ja suhtlemine lähedastega jne. Alates

18.10.2013. a omandas kaebaja üldkeskharidust, viibides olulise osa tööpäevast seoses

õppetööl viibimisega väljaspool oma elukambrit.

5.4. Halduskohus ei ole arvestanud asjaoluga, et kaebaja ei ole kahju tekkimist püüdnud ära

hoida.

5.5. Õiguse üldpõhimõtteid ja inimõiguste dünaamilist arengut arvestades ei saa kohtuotsustes

toodud seisukohtadel olla riigi jaoks tagasiulatuvat mõju, vaid mõju saab olla üksnes

edasiulatuv.

6. Kaebaja ei nõustu apellatsioonkaebusega ja vaidleb sellele vastu. Kaebaja märgib, et ta

viibis 135 ööpäeva samades tingimustes nagu EIK lahendis Tunis vs. Eesti, kus EIK tuvastas

EIÕK art 3 rikkumise. Kaebaja palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu

otsus muutmata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et Tallinna Vangla apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. Tartu

Halduskohtu 15.05.2015. a otsus tuleb tühistada osas millega rahuldati esitatud

hüvitamiskaebus osaliselt ja mõisteti vastustajalt kaebaja kasuks mittevaralise kahju

hüvitisena välja 400 eurot ja riigilõiv 15 eurot seoses 135-l päeval kaebajale ebapiisava

kambripinna tagamisega Tallinna Vanglas perioodil 15.07.2013-11.03.2014. Ringkonnakohus

teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab D. Družtšenko hüvitamiskaebuse tervikuna

rahuldamata ning kaebaja poolt halduskohtumenetluses kantud kulud (riigilõiv) tema enda

kanda (HKMS § 108 lg 1). Ülejäänud osas jätab ringkonnakohus halduskohtu 15.05.2015. a

otsuse muutmata.

8. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja viibis perioodil 15.07.2013 – 11.03.2014

Tallinna Vanglas (kokku 240 päeva) nii vahistatuna kui ka kinnipeetavana.

Halduskohus leidis vaidlustatud otsuses, et kambripinna arvutamisel ja selle õiguspärasuse

hindamisel tuleb kambris asuv WC kambripinnast välja arvata ning seetõttu tuleb lähtuda

vastustaja poolt esitatud neist kambripinna andmetest, kus kambri pindala ühe isiku kohta on

välja toodud ilma tualettruumi pindala arvestamata (tl 41-43). Halduskohus nõustus

vastustajaga selles osas, et kambri põrandapinna hulka võib arvestada kambris oleva mööbli

aluse pindala. Vastustaja esitatud andmete alusel tegi halduskohus eeltoodut arvesse võttes

kindlaks, et kaebaja oli 240-st ööpäevast 135-l ööpäeval paigutatud kambritesse, kus oli

põrandapinda ühe kinnipeetava kohta alla 3 m² ja seega olid 135-l ööpäeval kaebaja

kinnipidamistingimused õigusvastased.

9. Apellatsiooniastmes on vastustaja jätkuvalt seisukohal, et kaebaja oli paigutatud

kambritesse, mis vastasid VSkE § 6 lg-s 6 sätestatud põrandapinna ruutmeetritele, mistõttu ei

ole kaebajat inimväärikust alandavates tingimustes hoitud. Vastustaja ei nõustu ka selle

halduskohtu seisukohaga, et WC alla jääv pind tuleb kambri tingimuste hindamisel kambri

põrandapinnast ilmtingimata välja arvata.

10. Kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioonis sätestas VSkE § 6 lg 6, et kinnipeetavale on toas

või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m² põrandapinda. Alates 01.01.2014 sätestab VSkE aga,

et kinnipeetavale on toas ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda ja kambris vähemalt 3 m2

põrandapinda.

RVastS § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 alusel kuulub hüvitamisele õigusvastaselt tekitatud kahju. Oma

09.12.2015. a lahendis haldusasjas nr 3-3-1-42-15 märkis Riigikohus, et nende sätete alusel ei

kuulu hüvitamisele üksnes riigisisese õiguse rikkumisega tekitatud kahju. Ka ratifitseeritud

välisleping võib isikule luua kohtus kaitstava subjektiivse õiguse, kui välislepinguga

korraldatakse riigisiseseid suhteid ja seda pole vaja konkretiseerida Eesti õigusega

(kolleegiumi 20. detsembri 2002. a otsus asjas nr 3-3-1-58-02, p 11). Eesti seaduse või

määruse ning ratifitseeritud välislepingu vastuolu korral kohustab PS § 123 lg 2 kohtuid jätma

seaduse või määruse kohaldamata ning halduse tegevuse kooskõla riigisisese õigusega ei anna

veel garantiid tegevuse õiguspärasuse suhtes. VSkE § 6 lg 6 v.r osas märkis Riigikohus, et see

säte nägi ette vaid põrandapinna alampiiri, mitte ülempiiri, millest enamat kinnipeetavad

ühelgi juhul nõuda poleks saanud ja lisaks VSkE-le pidid vanglad arvestama muid

õigusnorme, sh PS §e 10 ja 18 ning EIÕK art-t 3, mis võisid sõltuvalt kinnipidamise

asjaoludest kohustada tagama suuremat põrandapinda (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse

järelevalve kolleegiumi otsus asjas nr 3-4-1-9-14, p 41). Seepärast ei eeldanud EIK praktika

arvestamine põrandapinna kaasustes Riigikohtu hinnangul VSkE § 6 lg 6 v.r kohaldamata

jätmist. RKPKo märkis oma viidatud 20.06.2014. a otsuses VSkE § 6 lg 6 kohta veel, et „/…/

Õigusest inimväärikale kohtlemisele ei tulene, et kinnipeetavale tagatud põrandapind ei võiks

ühelgi tingimusel, ka erandlikel asjaoludel piirduda 2,5 m2-ga. Tuvastavamaks või

välistamaks inimväärikust alandavat kohtlemist ajal, kui kaebajale oli tagatud vaid

minimaalne VSkE-ga ette nähtud kambri põrandapind, tuleb hinnata seda, milline oli

kinnipeetava tegelik liikumisvõimalus ja millised olid muud kinnipidamistingimused sel

perioodil.“

EIÕK art 3 sätestab aga piinamise ning ebainimliku ja alandava kohtlemise ja karistamise

keelu ning selle kohaldamispraktikat tuleb arvestada PS §s 10 nimetatud inimväärikuse

põhimõtte ning § 18 lgs 1 sätestatud inimväärika kohtlemise põhiõiguse tõlgendamisel.

Riigikohus viitas ka sellele, et RVastS § 7 lg 21 teine lause näeb muu hulgas ette õiguse nõuda

kahju hüvitamist isikule, kellel on õigus esitada EIK-le individuaalkaebus asjas, mis on

sarnane niisugusele asjale, milles EIK on rahuldanud individuaalkaebuse, juhul kui EIÕK-s

sätestatud õigusi rikuti oluliselt ning isikul puuduvad muud võimalused oma õiguste

taastamiseks.

11. Eeltoodut arvestades on halduskohus iseenesest põhjendatult lähtunud kambri

põrandapinna suuruse määramisel lisaks siseriiklikule õigusele ka EIK poolt esile toodud

kriteeriumitest.

EIK on nimelt leidnud, et mitme kinnipeetavaga kambris on soovitav minimaalne

põrandapind 4 m2 isiku kohta (otsus asjas nr 429/12: Tunis/Eesti, p 44). Asjades, kus isiklik

ruum jääb vahemikku 3 kuni 4 m2, saab EIÕK art 3 rikkumisega olla tegemist vaid juhul, kui

isiku olukorda raskendasid muud puudused, iseäranis seoses värskes õhus jalutamise

võimalusega, juurdepääsuga loomulikule valgusele või värskele õhule, ventilatsiooni või

küttega, tualettruumi kasutamise privaatsusega või põhiliste sanitaar- ja hügieeninõuetega (nt

EIK otsused asjades nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt/Venemaa, p 149; 8968/08:

Jirsák/Tšehhi, p 64; 7334/13: Muršić/Horvaatia, p 57). Samas on EIK leidnud, et ka 3 m2-st

väiksema kambripinna mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud

kinnipidamistingimused, kui on tagatud liikumisvabadus vangla või osakonna piires, võimalus

viibida väljaspool kambrit ning kinnipidamisasutuse üldine nõuetekohasus (nt asjad

nr 9967/06: Belyayev/Venemaa, pd 33–36; 2689/12: Semikhvostov/Venemaa, p 79; 7334/13:

Muršić/Horvaatia, p 56).

Riigikohtu viidatud 09.12.2015. a otsuses on märgitud, et kuigi EIK on vanglakambri

põrandapinna kaasuste asjaolusid vahel refereerinud tualettruumi pindala arvesse võtmata

(nt asi nr 36059/12: Bordenciu/Rumeenia, pd 9–17), on ta teistes asjades jällegi arvestanud

kambripinda koos tualetiga (nt asi nr 44753/12: Gégény/Ungari, pd 6; 29334/11:

Lutsenko/Ukraina, p 117). Sageli on EIK riive intensiivsuse hindamisel rõhutanud ka seda, et

vaadeldud isiklik ruum on hõlmanud ka WC ning mööblialust pinda, ning käsitlenud riivet

selle võrra intensiivsemana (nr 43589/02: Salakhutdinov/Venemaa, p 72; 30112/04:

Petrenko/Venemaa, p 39). EIK praktikast ei tulene aga, et ilma tualettruumi pindala ja

mööblialust põrandat arvesse võtmata peab kinnipeetava käsutuses igal juhul olema

põrandapinda vähemalt 3 m2 või et soovitavalt võiks seda olla vähemalt 4 m2. Sellist

kohustust ei tulene ka Eesti õigusaktidest. Kui kohustust ei tulene kehtivast õigusest, s.h

välislepingust, ei saa isik selle rikkumisele kahjuhüvitise nõudmisel RVastS §de 7 ja 9 alusel

tugineda (RKHK 09.12.2015. a otsus nr 3-3-1-42-15, p 17). Eeltoodust tulenevalt asub

ringkonnakohus seisukohale, et ka tualettruumi pind tuleb arvestada kambrite pinna sisse.

12. Ringkonnakohus märgib, et olukorras, kus erinevalt halduskohtust arvestada kambri

põrandapinna suurust koos tualetiga, viibis kaebaja ajavahemikul 15.07.2013 – 11.03.2014

vaid ühel päeval – 19.08.2013 - kambris, kus kinnipeetava kohta oli isiklikku ruumi 2,9 m2 e.

alla 3 m², kuid samas oli talle ka sel päeval tagatud kehtinud redaktsioonis VSkE § 6 lgs 6

nimetatud minimaalne ruutmeetrite arv, s. o vähemalt 2,5 m² põrandapinda (tl 41). Ülejäänud

päevadel oli kaebajal kambris isiklikku ruumi vahemikus 3,16 – 5,37 m2 olenevalt sellest,

mitu kinnipeetavat koos temaga konkreetses kambris viibis.

Ringkonnakohtu hinnangul ei saa pidada õigusvastaseks olukorda, kus kaebaja viibis

kambris, kus kinnipeetava kohta oli 2,90 m2 põrandapinda ainult ühel ööpäeval kogu

vaidlusalusest Tallinna Vanglas viibimise perioodist, eriti arvestades seda, et sellisel juhul

erines põrandapind kinnipeetava kohta normist ainult 0,1 m2 võrra, millist erinevust ei ole

ilmselt reaalses elus võimalik isegi tajuda rääkimata sellest, et selline põrandapinna erinevus

vaid ühe ööpäeva jooksul 240-st, võiks kinnipeetava inimväärikust alandada ja tekitada talle

rahas hüvitatava mittevaralise kahju.

Lisaks selgitati eelnevalt viidatud RKPKo lahendis nr 3-4-1-9-14, et ka 2,5 m2 kambri

põrandapinda ühe kinnipeetava kohta ei ole alati siiski nii väike pindala, mille puhul saab

inimväärikuse alandamist eeldada. Näiteks olukorras, kus isiku kohta on tagatud küll kõigest

2,5 m2 kambri pinda, aga isik on kohustatud kambris viibima üksnes ööajal ja seejuures on

tagatud piisav ventilatsioon, kohane temperatuur, öörahu ja muud vajalikud tingimused

väljapuhkamiseks, ei pruugi olla tegemist inimväärikuse alandamisega.

Sama otsuse p-s 42 on põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium märkinud ka seda, et

EIK hiljutises, 6. veebruari 2014. a otsuses asjas nr 2689/12 on EIK ise sedastanud, et EIK on

alati keeldunud määramast, milline ruutmeetrite arv peab olema kinnipeetavale tagatud muid

faktoreid arvesse võtmata, et tagatud oleks EÕIK artikliga 3 kooskõlaline kohtlemine.

Ülalviidatud Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi lahendist järeldub seega,

et 2,5 – 3 m2 suuruses kambris viibimine võib olla õigusvastane ja kinnipeetava inimväärikust

rikkuv siis, kui tema vangla sisekorraeeskirjas sätestatud õigusi oli täiendavalt kogumis

piiratud ka mingil muul moel. Käesoleval juhul on kaebaja viibinud kambris, kus ühe

kinnipeetava kohta oli põrandapinda alla 3 m2 vaid ühel ööpäeval ja asja materjalidest ei

nähtu, et selle ööpäeva jooksul oleks esinenud ka olukord, kus kaebajale vangla

sisekorraeeskirjas sätestatud õigusi piirati täiendavalt kogumis ka mingil muul moel.

Ka asjaolu, et kaebaja oli 19.08.2013 veel vahistatu staatuses, eeltoodut ei muuda. Riigikohtu

seisukohast (RKPKo nr 3-4-1-9-14, p 40) nähtub, et sisuliselt oli Riigikohus võrdsustanud

kinnipeetava ja vahistatu, leides, et vangla sisekorraeeskiri võimaldab nii kinnipeetavale kui

vahistatule ette näha ulatusliku liikumisvõimaluse. Seega kui vahistatu puhul on järgitud

vangla sisekorraeeskirjas sätestatud liikumisvõimalusi, saab ka vahistatu puhul eeldada, et

pelgalt väike kambripind ei tähenda vältimatut väärikuse alandamist ja rahalise hüvitise

väljamõistmist. Nagu juba eelnevalt märgitud, ei toimunud vahistatu staatuses kaebaja

õiguste täiendavat rikkumist ning temaga käituti õiguspäraselt.

13. Seega saab eeltoodule tuginedes asuda seisukohale, et Tallinna Vangla tegevus kaebajale

Tallinna Vanglas viibimise perioodil ainult ühe ööpäeva jooksul vähemalt 3m2 suuruse

kambri põrandapinna tagamata jätmisel ei ole õigusvastane arvestades normist puudu jäänud

pinna väiksust ja seda, et kaebaja viibis sellises kambris vaid ühe ööpäeva jooksul, mistõttu

pole kaebajale tekitatud ka hüvitamisele kuuluvat varalist kahju.

Apellatsioonkaebus kuulub seega rahuldamisele ja halduskohtu otsus tühistamisele osas,

millega kaebaja hüvitamiskaebus rahuldati ja vastustajalt mõisteti kaebaja kasuks välja

viimase poolt kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv summa s15 eurot. Kuna apellatsioonkaebus

kuulub rahuldamisele juba eeltoodu tõttu, ei peatu ringkonnakohus ülejäänud

apellatsioonkaebuse väidetel.

Tiina Pappel

/allkirjastatud digitaalselt/

Agu Timmi

/allkirjastatud digitaalselt/

Maili Lokk

/allkirjastatud digitaalselt/