3-15-2093/13 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

Tartu kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number

3-15-2093

Otsuse kuupäev

26. jaanuar 2016

Kohtunik

Tanel Saar

Kohtuasi

David Sepiashvili kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 11. augusti

2015 ettekirjutuse nr 1033008735 tühistamiseks osas, milles

kohaldatakse sissesõidukeeldu ja õigusvastasuse tuvastamiseks

osas, milles isikule tehti lahkumisettekirjutus Eesti Vabariigist

lahkumiseks.

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja

–

David

Sepiashvili,

lepinguline

esindaja

vandeadvokaat Aleksander Vares, advokaat Siim Mõistlik

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet

Resolutsioon

1. Jätta David Sepiashvili kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev

on 25. veebruar 2016. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui

kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Asjaolud ja menetluse käik

1. David Sepiashvili esitas 21. augustil 2015 Tartu Halduskohtule kaebuse Politsei- ja

Piirivalveameti (PPA) 11. augusti 2015 ettekirjutuse nr 1033008735 tühistamiseks või

alternatiivselt selle õigusvastasuse tuvastamiseks. Nimetatud haldusaktiga tehti D. Sepiashvilile

ettekirjutus Eesti Vabariigist lahkumiseks koheselt, kuid mitte hiljem kui 11. augustil 2015 ning

kohaldati tema suhtes sissesõidukeeldu kolmeks aastaks. Kaebuse kohaselt lahkus kaebaja Eestist

11. augustil 2015.

2. 24. augusti 2015 määrusega võttis Tartu Halduskohus D. Sepiashvili kaebuse menetlusse.

3. PPA leidis 15. septembril 2015 esitatud vastuses kaebusele, et kuna kaebaja on Eestist

lahkunud 11. augustil 2015, on vaidlusalune ettekirjutus osas, milles isikut kohustatakse Eestist

lahkuma, kehtivuse kaotanud ning seetõttu ei ole selles osas ettekirjutuse vaidlustamine

tühistamisnõudega lubatav.

4. Tartu Halduskohtu 16. novembri 2015 määrusega määras kohus asja lahendamise kirjalikus

menetluses, andis menetlusosalistele täiendavate menetlusdokumentide esitamiseks tähtaja 8.

detsembrini 2015 ja teatas, et kohtuotsus tehakse avalikult teatavaks 15. detsembril 2015.

5. 8. detsembril 2015 esitas kaebaja esindaja taotluse täiendavate menetlusdokumentide

esitamise tähtaja pikendamiseks. 9. detsembri 2015 määrusega jättis kohus taotluse rahuldamata.

6. 11. detsembri 2015 määrusega tühistas kohus kohtuotsuse teatavakstegemise aja, andis

menetlusosalistele tähtaja täiendavate menetlusdokumentide esitamiseks ja teatas, et kohtuotsus

tehakse avalikult teatavaks 26. jaanuaril 2016.

Kaebaja seisukoht

7. Vaidlusalune ettekirjutus on formaalselt ja materiaalselt õigusvastane.

8. Kaebaja leiab, et tal oli haldusakti tegemise seisuga seaduslik alus viibida Eesti vabariigi

territooriumil tulenevalt välismaalaste seaduse (edaspidi VMS) § 43 lg 1 p-st 3 ja

välisministeeriumi lehel avaldatud infost.

9. Vastustaja kahtlused kaebajale kuuluva dokumendi võltsitusega seoses on põhjendamatud.

Kaebaja esitas vastustajale ka Guatemala Vabariigi poolt väljastatud ametliku isikutunnistuse

koos seda tõendavate dokumentidega, mille ehtsuses vastustaja ei kahelnud.

10. Vastustaja on jätnud arvestamata, et kaebajal ka tegelikult on Guatemala Vabariigi

kodakondsus ning rikkunud sellega asjaolude igakülgse ning täieliku tuvastamise kohustust.

Kaebaja on tõendanud, et tal on Guatemala Vabariigi kodakondsus. Seetõttu on äärmiselt

ebatõenäoline, et kaebaja poolt vastustajale esitatud Guatemala Vabariigi passi puhul võiks olla

tegemist võltsitud dokumendiga.

11. Ettekirjutus on ka materiaalselt õigusvastane, kuna lahkumisettekirjutuse tegemisele pidi

eelnema viibimisaja ennetähtaegse lõpetamise otsus, kuid seda vastustaja teinud ei ole.

12. Vastustaja on kaebaja suhtes sissesõidukeeldu kohaldades kuritarvitanud diskretsiooniõigust,

kuna haldusaktis puuduvad igasugused viited kaalutluse aluseks olevatele asjaoludele. Vastustaja

oleks sissesõidukeelu kohaldamise üle otsustamisel pidanud kontrollima, kas kaebaja Eestisse

lubamine võiks olla õigustatud mõne kaebajale kuuluva põhiõiguse teostamiseks. Kaebaja Eestis

viibimine on vajalik seoses kriminaalmenetlusest osavõtmiseks. Vastustaja alustas kaebaja

suhtes kriminaalmenetlust enne haldusakti koostamist Kahtlustatava (hiljem ka süüdistatava)

menetlusseisundiga seondub terve rida õigusi ja kohustusi, millest mitmed eeldavad Eesti

Vabariigi territooriumil viibimist. Seega ei ole vastustaja arvestanud sissesõidukeelu

kohaldamise seisukohalt olulise asjaoluga. Samuti ei nähtu haldusaktist nagu oleks vastustaja

arvestanud kaebaja ettevõtlusest ning perekondlikest sidemetest tulenevate huvidega, mis on

olnud seaduslikuks aluseks tema senisele viibimisele Eesti Vabariigis. Sissesõidukeelu

kohaldamine toob kaasa kaebaja põhiõiguste ebaproportsionaalse riive. Sissesõidukeeld on

põhjendamata, mistõttu on kaebaja hinnangul tegemist vormiveaga, mis tõi kaasa ebaõige

haldusakti. Sellest tulenevalt on haldusakt ka formaalselt õigusvastane.

13. 5. jaanuari 2016 menetlusdokumendis märgib kaebaja, et kaebaja reisidokumendi võltsituse

kohta esitatud tõend ei ole piisavalt detailne, et võimaldada selle sisulist kontrolli. Näiteks ei ole

esile toodud millised turvaelemendid dokumendil puudusid. Seega puudub kaebajal teadmine,

milliseid asjaolusid ta vastustaja seisukoha ümberlükkamiseks tõendama peaks.

Kaebaja suhtes toimunud kriminaalmenetluses kahtlustatavana kinnipidamise asendamisel

maksega riigi tuludesse ei selgitatud kaebajale tema õigusi, muu hulgas ka seda, et asendamisega

nõustumisel kaotab ta võimaluse kaitsta oma õigusi kriminaalmenetluses. Samas on vastustaja

sissesõidukeelu kohaldamisel lähtunud sellest, nagu oleks kaebaja toime pannud

karistusseadustiku § 384 nimetatud süüteo. Sellega on vastustaja ebaõigesti rakendanud

kriminaalmenetluse seadustik § 219, kuna viimasest ei tulene, et kinnipidamise asendamisega

nõustumisega oleks kaebaja ennast kuriteos süüdi tunnistanud.

Vastustaja seisukohad

14. Vastustaja leiab, et kaebus on alusetu ja palub jätta selle rahuldamata.

15. Vastustaja ei nõustu kaebajaga selles, et vaidlusalune haldusakt on nii formaalselt kui

materiaalselt õigusvastane. Vastustaja lähtus haldusakti andmisel piirikontrolli käigus kindlaks

tehtud asjaolust, et kaebaja esitas piirületusel Eesti Vabariigis viibimise seadusliku aluse

tõendamiseks reisidokumendina võltsimistunnustega Guatemala Vabariigi passi ja juhiloa, mis

osutus täielikuks võltsinguks. Nimetatud asjaolud on üheselt fikseeritud juhtivdokumendiekspert

Meelis Põderi 10. augustil 2015 koostatud dokumendi uurimise aktides nr 06/2015 ja 07/2015.

Seega rikkus kaebaja riigipiiri seaduse (RiPS) § 111 lg-s 3 sätestatud dokumendikohustust.

Vastavalt puudus tal seaduslik alus Eestis viibimiseks. Kaebaja kodakondsus ei olnud seega

antud juhul haldusakti andmisel määravat tähtsust omav asjaolu.

16. Sissesõidukeelu vormistamisel avaldatakse sissesõidukeelu kohaldamise põhjenduses üksnes

õiguslik alus ning ei avaldata faktilist alust, sellega seotud asjaolusid ega asjassepuutuvaid

kaalutlusi. Õiguslik alus on vaidlusaluses haldusaktis välja toodud. Lahkumisettekirjutuse

tegemisele ei pidanud eelnema kaebaja viibimisaja ennetähtaegse lõpetamise otsus. Kaebaja oli

Eestis ilma seadusliku aluseta viibiv välismaalane ja seega ei olnud eelnev viibimisaja

lühendamise otsuse tegemine nõutav.

17. Kaebaja toimepandud teo, s.o võltsitud tähtsa isikliku dokumendi kasutamise kohta koostati

kahtlustatavana kinnipidamise asendamise ja riigituludesse makse vastuvõtmise akt. Akti

tutvustati kaebajale temale arusaadavas keeles. Akti allkirjastamisega kinnitas kaebaja, et akt on

tõlgitud ja arusaadav ning isik on teo toime pannud. Seega pidi kaebaja täielikult teadlik olema

sellest, et kriminaalmenetlust tema suhtes ei alustatud ning seetõttu tal Eestis viibida ja oma

õigusi kaitsta vaja ei ole.

18. Kaebaja väide vajadusest Eestis viibida seoses ettevõtluse ja perekondlike sidemetega, on

sisutühjad, sest neid ei kinnita ei temapoolsed ütlused ega ka ükski dokument.

19. Põhjendamatu on kaebaja väide diskretsioonivigade kohta sissesõidukeelu kehtestamisel.

Kuigi kaebaja poolt pandud teo ohtlikkus avalikule korrale on igati tõendatud, leiti, et

maksimaalse sissesõidukeelu kohaldamine ei ole vajalik ja põhjendatud. Kaebaja suhtes ei

kehtestatud mitte viieaastast sissesõidukeeldu, nagu näeb ette VSS § 74 lg 2 vormikohase

lahkumisettekirjutuse tegemisel, vaid tunduvalt lühem kolmeaastane sissesõidukeeld VSS § 74

lg 3 alusel.

Kohtu seisukoht

20. D. Sepiashvili leiab, et vastustaja on õigusvastaselt kohustanud kaebajat lahkuma Eesti

Vabariigist ja kehtestanud kolmeaastase keelu riiki sisenemiseks.

Kohus kaebajaga ei nõustu.

21. Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 2 lg-te 1 ja 2 järgi peab

välismaalasel Eestis viibimiseks olema seaduslik alus. Välismaalasel on keelatud viibida Eestis

ilma seadusliku aluseta. Välismaalase Eestis viibimise seaduslikud alused (edaspidi

viibimisalused) sätestab välismaalaste seadus.

22. Välismaalaste seaduse (VMS) § 7 kohaselt Eestis ajutine viibimine on välismaalase Eestis

viibimine ilma Eesti elamisloata või elamisõiguseta. Välisministeeriumi võrguleheküljel1

avaldatu kohaselt on Guatemala kodanikel õigus viibida Eestis viisavabalt kuni 90 päeva 180

päeva jooksul. Seega puudub vaidlus selles, et Guatemala kodanikel on VMS § 43 lg 1 p-st 3

tulenev õigus Eestis viibida.

Selle õiguse kasutamiseks tuli kaebajal aga järgida välismaalasele Eesti riigipiiri ületamiseks ja

Eesti viibimiseks kehtestatud dokumendinõuet. Nimelt sätestab riigipiiri seaduse (RiPS) § 111 lg

3, et riigipiiri ületaval kolmanda riigi kodanikul peab olema kehtiv välisriigi või rahvusvahelise

organisatsiooni reisidokument, Eesti Vabariigi poolt antud välismaalase reisidokument või

tagasipöördumise luba, kuhu on kantud viisa andmed, või esitab ta kontrollimisel lisaks

reisidokumendile elamisluba või elamisõigust tõendava dokumendi, kui Euroopa Liidu õigusakt,

välisleping või seadus ei sätesta teisiti. Sama kohustus Eestis viibimise ajal tuleneb isikut

tõendavate dokumentide seaduse § 7 lg-st 1.

VMS § 19 lg 1 aga sätestab, et välismaalane ja muu asjassepuutuv isik on kohustatud tõendama

välismaalase Eestisse saabumise, Eestis ajutise viibimise, Eestis elamise, Eestis töötamise ja

Eestist lahkumise korraldamise menetlustes Eestis ajutise viibimise, Eestis elamise ja Eestis

töötamise seadusliku aluse andmisel, omamisel, pikendamisel ja kehtetuks tunnistamisel tähtsust

omavaid asjaolusid. Kohus mõistab VMS § 19 lg-s 1 sätestatud kohustustust selliselt, et

välismaalasel, kelle õigus Eestis ajutiselt viibida tuleneb vahetult välislepingust, peab

tõendamiskohustust täitma üksnes vajadusel. Selline vajadus esineb näiteks riigipiiri ületamisel

või järelevalvemenetluses Eestis viibimise ajal.

Seega lasub eelkõige Eestis viibival välismaalasel endal kohustus tõendada Eestis viibimise

seadusliku aluse olemasolu. Olukorras, kus Eestis viibimise alus tuleneb isiku kodakondsusest ja seda

tuleb RiPS § 111 lg 3 kohaselt tõendada kehtiva reisdokumendiga, saab asuda seisukohale, et kehtiva

reisidokumendi puudumisel ei ole isik tõendanud Eestis viibimise seaduslikku aluse esinemist. Kuna

kehtiv õigus ei sätesta välismaalase Eestis viibimise õiguse eeldust, siis tuleb sel juhul lugeda isik

Eestis viibivaks õigusliku aluseta sõltumata tema tegelikust kodakondsusest.

23. Kohus möönab, et VMS §-ga 51 koostoimes § 52 lg 1 p-dega 1 ja 2 on ette nähtud Eestis

ajutiselt viibiva välismaalase viimise aja ennetähtaegne lõpetamine muu hulgas juhul, kui isikul

puudub kehtiv reisidokument või reisidokument või selles sisalduvad kanded on võltsitud.

Viidatud normidest ei tulene aga, et viidatud sätted kohalduksid juhul, kui välismaalane ei suuda

tõendada Eestis viibimise seadusliku aluse olemasolu ja ka pädeval asutusel puuduvad andmed

Eestis viibimise seadusliku alusel olemasolu kohta. Kui Eestis seadusliku viibimise alus ei ole

tõendatud, siis puudub isikul õigus Eestis viibida VMS § 44 lg-s 2 nimetatud või muu tähtaja

jooksul ning vastavalt pole võimalik ka Eestis viibimise aega ennetähtaegselt lõpetada.

Seega ei ole põhjendatud kaebaja seisukoht, et vaidlustatud ettekirjutuse ei ole õiguspärane

seetõttu, et enne ettekirjutuse tegemist ei otsustanud PPA kaebaja Eestis viibimise aja

ennetähtaegset lõpetamist.

24. Kohtu hinnangul ei oleks kaebaja väide põhjendatud ka juhul, kui asuda seisukohale, et

kaebaja Guatemala kodakondsuse olemasolu või 10. augustil 2015 Guatemala passi esitamisel

riiki lubamise tõttu oli D. Sepiashvilil seaduslik alus Eestis ajutiselt viibimiseks.

Kuna kaebaja passi isikuandmete leht ja ühes reisdokumendiga esitatud juhiluba osutusid

võltsituteks (tl 22), siis esines alus D. Sepiashvili Eestis viibimise aja ennetähtaegseks

lõpetamiseks. Vastavalt VMS §-le 53 viibimisaja ennetähtaegset lõpetamist ei põhjendata (lg 1).

1 http://www.vm.ee/et/viisavaba-reisimine-eestisse

Viibimisaja ennetähtaegse lõpetamise põhjust ega sellega seonduvat teavet ei avaldata

välismaalasele ega muule isikule (lg 2).

Seega näeb seadus ette, et viibimisaja ennetähtaegse lõpetamise kohta ei tule vormistada HMS §

56 nõuetele vastavat haldusakti. Seetõttu võib piiripunktis lahkumisettekirjutuse tegemisele

eelnevalt otsustada viibimisaja ennetähtaegse lõpetamise ka sellest välismaalasele suuliselt

teatades. Igal juhul pidi kaebaja hiljemalt lahkumisettekirjutuse saamisel mõistma, et tema Eestis

viibimise aeg on ennetähtaegselt lõpetatud. Juhul, kui välismaalane ei nõustu viibisaja

ennetähtaegsele lõpetamisele järgneva lahkumiskohustuse või sissesõidukeeluga, siis

lahkumiskohustuse vaidlustamisel saab ta esitada ka viibimisaja lõpetamisega seonduvad

argumendid. Seetõttu ei kahjusta kaebaja õigusi ega raskenda õiguskaitsevahendite kasutamist

viibimistähtaja eraldi otsusena vormistamata jätmine.

25. Vaidlust ei ole selles, et 10. augustil 2015 Koidula maanteepiiripunktis Eestis lahkudes esitas

kaebaja esmalt Guatemala Vabariigi juhiloa (nr 2946228100101) ja passi (nr 294622810).

PPA juhtivdokumendiekspert M. Põder kontrollis dokumente ja koostas vastavalt dokumendi

uurimise aktid nr 07/2015 (tl 22 pöördel) ja nr 06/2015 (tl 22) millega tuvastas, et esitatud

juhiluba on täielikult võltsitud ning pass on võltsitud osaliselt, isikuandmete lehe vahetamisega.

Dokumentide täpsema uurimise ajendina on mõlemas aktis märgitud ametlike dokumentide

valmistamiseks

kasutatavast

erinev

trükitehnika

ning

dokumentide

turvaelementide

mittevastavus.

26. Kaebaja hinnangul ei tõenda aktid dokumentide võltsitust.

Kohus kaebajaga ei nõustu. Kuigi aktides esitatud selgitus on napisõnaline, nähtub neist siiski

selgelt, et kumbki kontrollitud dokument ei vastanud ametliku dokumendi tunnustele puuduste

tõttu dokumendi turvaelementides ning andmete dokumendile kandmise meetodis. Aktidest ei

nähtu, et uurimisel tuvastatud asjaolud oleks kahtlused kõrvaldanud. Vastupidi, aktidest saab

järeldada, et dokumentide uurimine kinnitas, et turvaelementide mittevastavus tulenes sellest, et

need ei olnud autentsed. Lisaks tuvastas ekspert passi isikuandmete lehe vahetamise.

Kohtu hinnangul on põhjendatud uurimise tulemuste üldsõnaline esitamine ja uurimisel

kasutatud meetodite kirjeldamata jätmine. Võltsitud dokumentide avastamise meetodite ja

tehnikate üksikasjaline kirjeldamine võiks ohustada dokumentide kontrolli efektiivsust

raskendades võltsingute avastamist.

Kohtul puudub alus kahelda vastustaja dokumendieksperdi teadmistes ja oskustes. Ka kaebaja ei

ole neid kahtluse alla seadnud. Samuti ei ole kaebaja esitanud tõendeid selle kohta, et Guatemala

Vabariik oleks talle vaidlusalused dokumendid väljastanud.

Seetõttu on kohus seisukohal, et kaebaja esitatud Guatemala juhiloa ja passi võltsitus on

dokumendi uurimise aktidega tõendatud.

27. Eeltoodud asjaoludel puudus kaebajal seaduslik alus Eestis viibida Guatemala kodanikuna.

Kohus nõustub vastustajaga selles, et kaebajal, kolmanda riigi kodanikuna, tuli RiPS 111 lg-s 3

kohaselt Eestis viibimise alust tõendada kehtiva reisdokumendiga. Kuna juhiluba ega

isikutunnistus ei ole reisidokumendiks, siis on vastustaja lahkumiskohustuse tuvastamisel

põhjendatult lähtunud üksnes kaebaja poolt esitatud Guatemala passi võltsitusest.

28. Vastavalt VSS § 7 lg-le 1 tehakse viibimisaluseta välismaalasele ettekirjutus Eestist

lahkumiseks. Kohus on eelnevalt asunud seisukohale, et Guatemala passi võltsituse tõttu puudus

kaebajal seaduslik alus Eestis viibimiseks. Viibimisalus ei tulenenud ka 10. augustil 2015 hiljem

Eestist lahkumisel esitatud kehtivast Vene Föderatsiooni passist, kuna kaebajal puudus Vene

Föderatsiooni kodanikuna Eestis viibimiseks nõutav viisa.

Vaidlust ei ole, et kaebaja ei kuulu VSS § 9 lg-s 1 sätestatud isikute ringi, kellele tuleb teha

seadustamisettekirjutus. VSS § 7 lg 2 järgi lahkumisettekirjutusega tehakse kindlaks, et

välismaalane viibib Eestis ebaseaduslikult, pannakse välismaalasele kohustus Eestist lahkuda,

määratakse lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaeg, tehakse hoiatus välismaalase

suhtes sunniraha rakendamise kohta lahkumisettekirjutuse täitmata jätmise korral, tehakse

hoiatus lahkumiskohustuse sundtäitmise kohta ja vajaduse korral kohaldatakse välismaalase

suhtes sissesõidukeeldu. Vaidlustatud 11. augusti 2015 lahkumisettekirjutus sisaldab kõiki

nimetatud elemente.

29. VSS § 71 lg 2 p 4 sätestab, et lahkumisettekirjutuse põhjenduses avaldatakse üksnes õiguslik

alus ning ei avaldata faktilist alust, sellega seotud asjaolusid ega asjassepuutuvaid kaalutlusi kui

välismaalane kujutab ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule. Sama asjaolu tõttu on lubatud

jätta lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaeg määramata ja lahkumisettekirjutuse kohe

sundtäita.

Kaebaja hinnangul on vastustaja rikkunud süütuse presumptsiooni, lugedes kaebaja ohtlikuks

avalikule korrale või riigi julgeolekule, kuigi kaebaja suhtes alustatud kriminaalmenetlus lõpetati

KrMS § 219 järgi.

Kohus kaebajaga ei nõustu.

30. Kaebaja suhtes toimunud kriminaalmenetlus lõpetati tõesti kahtlustavana kinnipidamise

asendamisega maksega riigi tuludesse ning vastavalt ei ole alust lugeda kaebajat enda KaRS §

348 sätestatud teos süüdi tunnistanuks ega karistatuks. Samas ei tulene KrMS § 219 järgi

kahtlustatavana kinnipidamise asendamisest keeldu arvestada kriminaalmenetluse alustamise

tinginud eluliste asjaoludega haldusmenetluses. Kohus juhib tähelepanu sellele, et vaidlustatud

ettekirjutuses ega ka vastuses kaebusele ei ole vastustaja tuginenud sellele, et kaebaja oleks

karistatud süüteo toimepanemise eest, vaid viidanud kaebaja võimalikule ohtlikkusele seoses

võltsitud isikliku dokumendi kasutamisega. Seejuures mõistab kohus vastustaja viidet

karistusseadustiku vastavat süüteokoosseisu kirjeldavale sättele põhjendusena selle kohta, et

selline tegevus on karistusõiguslikult taunitav. Hinnates isikust lähtuvat võimalikku ohtu on

paratamatult tegemist tulevikku suunatud tõenäosusotsusega, mitte tõdemusega, et isik tingimata

kordab varasemat tegu.

Juhul, kui kaebaja on seisukohal, et tema õigusi rikuti kriminaalmenetluses selgitamiskohustuse

täitmata jätmise tõttu, siis ei saa see iseenesest olla argumendiks lahkumisettekirjutuse

vaidlustamisel. On tõsi, et KrMS ei näe ette menetlusosalise õigust vaidlustada kahtlustatavana

kinnipidamise asendamist KrMS § 219 alusel. Selles osas võib tegemist olla õigusliku lüngaga

kriminaalmenetluses, mille õiguspärasust halduskohus käesolevas asjas hinnata ei saa.

31. Seetõttu ei olnud PPA-l kohustust esitada lahkumisettekirjutuses kaalutlusi, mis paratamatult

piirab ka haldusakti õiguspärasuse kohtuliku kontrolli ulatust. VSS § 71 lõike 3 nimetatakse

kaalutlusi esitamata koostatud lahkumisettekirjutust vormikohaseks lahkumisettekirjutuseks.

Samuti tuleb nendel asjaoludel pidada õiguspäraseks lahkumisettekirjutuse täitmise vabatahtliku

täitmise tähtaja määramata jätmist.

32. Vastavalt VSS § 74 lg 2 sätestab, et vormikohase lahkumisettekirjutuse korral kohaldatakse

välismaalasele viie aasta pikkune sissesõidukeeld. Käesoleval juhul on vastustaja sissesõidukeelu

tähtajast kaebaja kasuks kõrvale kaldunud, kohaldades kolme aasta pikkust sissesõidukeeldu

viidates seejuures õigusliku alusena VSS § 74 lg-le 3. VSS § 74 lg 6 sätestab kohustuse

põhjendada sissesõidukeelu tähtaja lühendamist. Käesoleval juhul ei ole ettekirjutuses

sellekohaseid põhjendusi esitatud. Kohtule ei ole teada asjaolusid, mis tingiksid sissesõidukeelu

tähtaja lühendamise. Kuna aga selles osas on vastustaja ettekirjutuse andmisel hälbinud kaebajat

soodustavalt, siis ei anna põhjendamiskohustuse rikkumine alust ettekirjutuse tühistamiseks.

Kohus osutab siinjuures, et kaebaja on väitnud, et sissesõidukeelu kohaldamine takistab

ettevõtlusega tegelemist ja perekondlike suhete säilitamist. Samas on kaebaja väide üldsõnaline

ning kaebaja ei ole menetluse kestel täpsustanud milles tema ettevõtlus seisneb või millised on

tema perekondlikud sidemed. Seetõttu ei ole kaebaja väited kontrollitavad ega tingi eelnevalt

esitatud kohtu seisukohtade ümberhindamist. Samuti on ilmne, et olukorras, kus

kriminaalmenetluse jätkamisest loobuti KrMS § 219 järgi, puudub kaebajal vajadus Eestis

viibimiseks seoses kriminaalmenetluse toimingutega.

33. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et Politsei- ja Piirivalveameti 11. augusti 2015

ettekirjutus nr 1033008735 on õiguspärane ja selle tühistamiseks puudub alus.

Kaebus jääb rahuldamata.

34. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega

menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest vastustaja

kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tanel Saar

kohtunik