2-15-2555/59 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise aeg ja koht

26. jaanuar 2016. a, Tartu

Tsiviilasja number

2-15-2555

Tsiviilasi

Paide valla (Paide Vallavalitsuse kaudu) hagi A.S., A.A.,

M.K. ja Õ.T. vastu võlgnevuse väljamõistmiseks ja Paide

valla

(Paide

Vallavalitsuse

kaudu)

poolt

E.T.

ülalpidamiskohustuse täitmisel A.S.el, A.A.l, M.K.l ja

Õ.T.il ühiselt Paide vallale (Paide Vallavalitsuse kaudu)

ülalpidamiskohustuse täitmisega seotud kulude hüvitamise

kohustuse tuvastamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

2 265 euro 39 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 31. juuli 2015. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Paide valla (Paide Vallavalitsuse kaudu) apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): Paide vald (Paide Vallavalitsuse kaudu)

(registrikood: 75005819); esindaja advokaat Kaarel Berg

Vastustajad (kostjad):

- A.S. (isikukood: XXXXXX), esindaja Mariza Lillepea

- A.A. (isikukood: XXXXXXX)

- M.K. (isikukood: XXXXXXX)

- Õ.T. (isikukood: XXXXXX)

RESOLUTSIOON

1. Jätta Viru Maakohtu 31. juuli 2015.a otsus muutmata.

2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta maakohtu menetluskulude jaotus muutmata ning

ringkonnakohtus kantud menetluskulud Paide valla

kanda. Menetluskuldude suuruse määrab kindlaks asja

lahendanud maakohus.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Paide vald (Paide Vallavalitsuse kaudu) (hageja) esitas 17. veebruaril 2015. a hagi A.S., A.A.,

M.K. ja Õ.T.i (kostjad) vastu võlgnevuse, sissenõutavaks muutunud viivise ja jooksva viivise

väljamõistmiseks ja hageja poolt E.T.i ülalpidamiskohustuse täitmisel kostjatel ühiselt hagejale

ülalpidamiskohustuse täitmisega seotud kulude hüvitamise kohustuse tuvastamiseks. Hagiavalduse

kohaselt tuleb E.T. ülalpidamiskohustust tulevikus täita kostjatel.

Hageja on täitnud ja täidab jätkuvalt kostjate kohustust oma ema E.T.i ülalpidamiseks. Sellest

tulenevalt on hagejal käsundita asjaajamisest tulenev nõue kostjate vastu.

Tulenevalt sotsiaalhoolekande seadusest (SHS) ja juhindudes Paide Vallavolikogu 30. mai 2013. a

määrusest nr 20 „Hoolekandeasutusse hooldamisele suunamise ja Paide valla eelarvest

hooldekandeteenuse eest maksmise kord“, otsustas hageja paigutada E.T.i alates 28. juulist 2014. a

Pandivere Pansion OÜ-sse (I kd tl 18–35). Kohatasu suuruseks on 480 eurot, alates 2015. a aprillist

560 eurot kuus. E.T.i igakuisest sissetulekust, milleks on pension 329 eurot 59 senti (I kd tl 14), ei

jätku kogu kohatasu tasumiseks, ülejäänud summa on igakuiselt tasunud E.T.i eest hageja (I kd tl 38–

51). Hagiavalduse esitamise seisuga on hageja tasunud E.T.i eest 1 052 eurot 87 senti. Pärast hagi

esitamist suurenes hageja poolt kaetava osa määr ühes kuus (I kd tl 156–161, II kd tl 77, 82, 85) ning

nõue kostjate vastu. 10. juuli 2015. a seisuga on hageja nõue kõikide kostjate vastu 2 043 eurot 44

senti ning sissenõutavaks muutunud viivis 57 eurot 45 senti, hageja palub mõista igalt kostjalt välja

510 eurot 86 senti ning viivise 14 eurot 36 senti.

Hageja edastas korduvalt kostjatele ja E.T.i viiendale täisealisele lapsele K.H. nõudeid

ülalpidamiskohustuse täitmiseks (I kd tl 52, 57). K.H. 8. oktoobri 2014. a vastuse (I kd tl 69) kohaselt

puuduvad tal vahendid ülalpidamiskohustuse täitmiseks, kuna ta elab sotsiaaltoetustest ning tal ei ole

töökohta. Kostja A.S. vastuse kohaselt ei soovi ta E.T.i ülalpidamiskohustust täita, kuna E.T. hülgas

ta lapseeas ning ei ole tema kasvatamises osalenud (I kd tl 56). Kostja M.K. saatis vastusena 28.

jaanuari 1968. a Rakvere Rajooni Rahvakohtu otsuse (I kd tl 63–65) ja 20. veebruari 1968. a Eesti

NSV Ülemkohtu määruse asjas nr 207-II 1968 (I kd tl 66), millega lahutati E.T.i ja P.A. vaheline

abielu ning jäeti M.K. P.A.a kasvatada. Ülejäänud kostjad nõuetele ei vastanud.

Kostjad M.K. ja A.S. on teatanud, et E.T. pole neid üles kasvatanud, kuid seda ei saa hageja väitel

käsitleda ülalpidamiskohustusest vabastamisena PKS § 103 lg 1 mõttes. Kui ülalpidamiskohustuse

täitmine ei kahjusta isiku enese tavalist ülalpidamist, ei vabane ta PKS § 102 lg 1 alusel

ülalpidamiskohustusest. Vaid K.H. selgitas hagejale piisavalt asjaolusid, mille põhjal võis hageja teha

järelduse, et varaline seis ei võimalda tal E.T.i ees ülalpidamiskohustust täita.

Kostjate varaline seis võimaldab E.T.i ülalpidamiskohustust täita. Kostjal Õ.T.il on püsiv sissetulek

(2014. aasta jooksul sai kostja palgatulu XXX AS-ilt 2 908 eurot 86 senti ning Eesti Haigekassalt

hüvitist 41 eurot 41 senti (I kd tl 73–74)). Kostjatel A.S.l, A.S.l ja M.K.l on kinnisvara (I kd tl 77–77,

79–81). Kostja A.S. pangakonto väljavõte kohaselt on tal ettevõtlustulu ning äriühing, kus ta on

ainuosanik ja juhatuse liige, on teinud kostjale väljamakseid 8 kuu jooksul 2 000 eurot. Kui isik ei

ole püsivalt maksevõimetu, on 37 eurot 60 senti kuus (150,41 / 4) ja alates aprillist 2015. a 52 eurot

51 senti kuus (210,04 / 4) jõukohane summa, mida kostjad, s.h ka need, kes väidavad, et nende

ülalpidamisel on alaealine laps, suutelised kandma hoolekannet vajava pereliikme ülalpidamiseks.

Puuduvad andmed, et pärast nimetatud summa igakuist tasumist saaks mõne kostja enda tavaline

ülalpidamine kahjustada.

Hagejal on õigustatud huvi, et kohus tuvastaks, et kui hageja jätkab E.T.i ülalpidamiskohustuse

täitmist, on kostjatel kohustus see hagejale hüvitada, kostjate poolse edaspidise ülalpidamiskohutuse

täitmata jätmise korral saab nende kohustuse pöörata koheselt sundtäitmisele.

2. A.S. vaidles hagile vastu ning palus kohtul vabastada end PKS § 103 lg 1 p 2 alusel E.T.i

ülalpidamiskohustuse

täitmisest,

kuna

õigustatud

isik

on

jämedalt

rikkunud

oma

ülalpidamiskohustust ülalpidamiskohustuslase vastu.

E.T. hülgas A.S.e, mil viimane oli 3-aastane ning pole mitte kunagi osalenud tema kasvatamises ega

andnud ühelgi viisil kostjale ülalpidamist. PKS § 103 rikkumine E.T.i poolt on tõendatud tunnistaja

E.T.i ütlustega. E.T.i ja kostja isa B.S. kokkuleppe kostja ülalpidamiseks raha mittemaksmiseks on

õigustühine, vanematel on võrdne kohustus lapse ülalpidamises osaleda.

3. A.S. leidis, et hagi on õigustatud, kuid nõuded ei ole piisavalt tõendatud. Kostja majanduslik seis

(I kd tl 111) ei võimalda maksta hoolduskulusid. Kinnistu on ühisvara (I kd tl 109) ja peres kasvab

üks alaealine laps (I kd tl 110). Kõik pangakontol kajastatud laekumised on juhusliku iseloomuga

tööotsad, regulaarne, püsiv ja piisav sissetulek kostjal puudub.

4. M.K. vastuse kohaselt ainuüksi abivajaval isikul täisealiste laste olemasolu ei tähenda seda, et nad

kõik on kohustatud oma abivajavat sugulast ülal pidama. Ülalpidamiskohustust ei saa panna

täisealisele lapsele, keda abivajav vanem ise ei ole omal ajal ülal pidanud. Kostja oli 2-aastane, kui

ema E.T. pere juurest teise mehe juurde läks ning teda isa juurde jättis. Kogu isa juures elatud aja

vältel E.T. kostja vastu huvi ei tundnud, tema kasvatamises ei osalenud ning teda ülal pidada ei

aidanud.

5. Õ.T. ühines kostja A.S.a seisukohaga ning ka tema majanduslik seisukord ei võimalda tal

ülalpidamiskohustust täita. Õ.T.i ülalpidamisel on alaealine laps, keda ta kasvatab üksi.

MAAKOHTU LAHEND

6. Viru Maakohus jättis 31. juuli 2015. a otsusega hagi täies ulatuses rahuldamata ning kostjate

menetluskulud hageja kanda.

Maakohus luges tuvastatuks, et hageja on igakuiselt tasunud E.T.i hoolduslepingu eest. Haginõude

arvutuslikus osas kostjad vastuväiteid ei ole esitanud. Kostjad vaidlevad nõudele vastu kahel erineval

alusel, s.o majanduslik võimetus E.T.i ülalpidamiskulude kandmiseks ning asjaolu, et E.T. ei ole

kostjaid kasvatanud ja on rikkunud nende ülalpidamiskohustust. Maakohus leidis, et kostjate

vastuväited on põhjendatud.

Kohalikul omavalitsusel (KOV) on sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 5 lg 1 ja § 8 järgi kohustus

korraldada sotsiaalhoolekannet, sh sotsiaalteenuste osutamist. Tulenevalt SHS § 45 lg 1 võib isikult

võtta sotsiaalteenuste eest tasu, mille suurus oleneb teenuste mahust, maksumusest ja teenust saava

isiku ning tema perekonna majanduslikust olukorrast. KOV-l tekib abi andmise kohustus SHS § 3 lg

1 p 2, 3 järgi siis, kui isiku ja perekonna võimalused toimetulekuks ei ole piisavad. KOV on

kohustatud osutama isikule tasuta sotsiaalteenuseid niivõrd, kuivõrd isik ise ega teda ülal pidama

kohustatud perekonnaliikmed ei suuda oma varalise seisundi tõttu seda ise teha. Tasulise

sotsiaalteenuse korral võib sellise kohustuse täitmisel KOV-l tekkida käsundita asjaajamisest tulenev

kulutuste hüvitamise nõue abivajava isiku ülalpidamiskohustuslase vastu. Kui KOV on SHS § 46 lg

1 kohaselt hoolekande teenuse rahastanud, on tal õigus pöörduda ülalpidamist andma kohustatud

isikute poole, et need hüvitaks teenuse osutamise selle osa, milleks nad on kohustatud, arvestades

hoolekande teenuse saaja enda omaosalust teenuse eest tasumisel, st et ajutiselt täidab abivajava isiku

ülalpidamise kohustuse KOV, kes seadusjärgselt ülalpidamiskohustuslaselt kohustuse täitmise

nõudmisel peab arvestama PKS § 102 sätestatuga.

Maakohus leidis, et hageja nõue A.S.e ja M.K. vastu tuleb jätta rahuldamata põhjusel, et nad tuleb

lugeda vabastatuks E.T.i ülalpidamiskohustuse täitmisest. Tunnistaja E.T.i ütluste kohaselt A.S.t

kasvatanud B. S. ei soovinudki E.T.i poolt ülalpidamises osalemist ja seetõttu ei saa väita, et PKS §

103 lg 1 p 2 tähenduses oleks E.T. A.S.e suhtes ülalpidamiskohustust jämedalt rikkunud. E.T.il oli

valmidus ja tahe oma kohustust täita. A.S. ei ole esitanud asjaolu, et hagi tema vastu tuleks jätta

rahuldamata majanduslikel kaalutlustel PKS § 102 alusel.

Puuduvad andmed, et M.K. isa P.A. ei oleks soovinud E.T.ilt kohtuväliselt abi. Asjaolu, et kohus

poolte abielu lahutas ja ühisvara jagas ning et menetluses ei olnud elatise nõuet, ei tähenda, et E.T.il

poleks olnud kohustust lapse ülalpidamises osaleda. M.K. puhul oli E.T.il kohustus (kehtiva PKS §

97 p 1, § 100 tähenduses) osaleda kostja ülalpidamises ja kuna ta seda ei ole teinud, siis on ta

ülalpidamiskohustust rikkunud. Nimetatu annab aluse lugeda M.K. vabastatuks PKS § 103

tähenduses E.T.i ülalpidamiskohustuse täitmisest ning jätta hagi M.K. vastu rahuldamata. PKS § 103

lg p 2 nimetatud ülalpidamiskohustuse jämedaks rikkumiseks on maakohtu hinnangul asjaolu, et E.T.,

ilma ühegi teadaoleva ja mõjuva põhjuseta kogu kostja alaealisuse ajal, ehk 18. a jooksul, ei tundnud

huvi tema ülalpidamises osalemise vastu.

Ülalpidamiskohustusest vabastamine või elatise piiramine on kohtu kaalutlusotsustus, mille tegemisel

tuleb arvestada kõiki asjas esile toodud asjaolusid kogumis. Maakohus leidis, et antud juhul tuleb

A.S.e ja M.K. vastu esitatud nõude puhul hinnata nii seda, kas neid tegelikult kasvatanud vanem

soovis või ei soovinud E.T.i osalemist ülalpidamises, kui ka asjaolu, et kostjad ise ei saanud sellise

nõude esitamist või mitteesitamist kuidagi mõjutada. Maakohus leidis, et A.S. ja M.K. ei saa

vastutada selle eest, mis ajenditel neid tegelikult kasvatanud täisealised isikud omal ajal emalt elatist

ei soovinud nõuda või ei saanud vastavat täitmist.

Maakohus jättis hageja nõude kostjate A.S.a ja Õ.T.i vastu rahuldamata, sest neil puudub majanduslik

võimekus ülalpidamiskohustust täita.

A.S.a äriühinguga seotud sissetulekuks saab maksimaalselt pidada vaid 100 eurot, 2014. a

majandusaasta aruande kohaselt on äriühingu kahjum 1 911 eurot, vastutustundliku äriühingu juhina

on välja võtmata kasumi abil omakapital hoitud seaduses ettenähtud suuruses ning et sellest ei ole

A.S. isiklikku tulu saanud. 2015. a 4,5 kuu jooksul on A.S.ale äriühingust laekunud 1 900 eurot, mis

jagatuna 4,5 kuu peale teeb keskmiseks 422 eurot. Nimetatu ületab 32 euro ulatuses kehtivat

miinimumpalka, mis ainuüksi ei võimalda teha järeldust kostja võimekusest tagada ema

ülalpidamiskulude kandmine. Selle summa kohta on A.S. selgitanud, et sellest 1 500 eurot on

äriühingu vara, mida ta ei ole saanud kulutada endale. A.S.a ülalpidamisel on 2009. a sündinud laps.

Seega eelkõige tuleb tagada alaealise lapse ülalpidamine ning seejärel, kui vahendid seda

võimaldavad ja kohustuste täitmine ei raskenda kohustatud isiku enda tavapärast toimetulekut, saab

makseid teostada ka abivajava täisealise sugulase ülalpidamiseks. Olukorras, kus arvutuslikult

keskmisest 2015. a sissetulekust, ehk 422 eurost kuus peaks alaealise lapse ülalpidamiskulude katteks

arvestama PKS § 101 kohaselt vähemalt 195 eurot, jääks A.S.a enda kulude katteks 227 eurot, mis

on ilmselgelt väike summa. Hageja väide, et kostjal on kinnisvara, on iseenesest õige, kuid

põhjendatud ei ole A.S.a ja tema perekonna elukohaks oleva kinnistu realiseerimine hageja nõude

täitmiseks, see kahjustaks oluliselt A.S.a enda senist tavapärast ülalpidamist ning sunniks tegema

kulutusi järgmise elamispinna muretsemiseks.

Õ.T. ei ole majanduslikel põhjustel võimeline ülalpidamiskohustust täita. Õ.T.i sissetulek on liiga

väike, et tema ainukasvatusel oleva vallaslapse ülalpidamise kõrval suudaks ta tagada ka enda

toimetuleku sel määral, et mitte muutuda ise abivajavaks isikuks. Asjakohatu on hageja väide, et Õ.T.i

lapsel on isa sünnitunnistusel olemas. Isegi isa poolt ülalpidamiskohustuse täitmisel oleks elatis

mõeldud mitte suurendama kostja varanduslikku seisu, vaid tagama tema lapse ülalpidamist võrdselt

mõlema vanema poolt.

Õ.T.i keskmine palk 2014. a (I kd tl 121) oli 244 eurot kuus. Kui sellest arvata maha elamispinnaga

seotud kulu keskmiselt ca 58 eurot, jääb nii Õ.T.i kui tema lapse ülalpidamiseks 186 eurot kuus, mis

on ilmselgelt alla minimaalset piiri. Maakohus leidis, et PKS § 98 lg 1 kohaselt peab eelkõige saama

tagatud alaealise lapse ülalpidamine piisavas ja regulaarses ulatuses ja alles seejärel, vastavate

vahendite olemasolul võivad saada ülalpidamist ka abivajavad täisealised sugulased. Õ.T.il sellised

vabad vahendid puuduvad.

Kuivõrd maakohus jättis rahuldamata varalise nõude, jättis maakohus rahuldamata ka kostjate vastu

esitatud tuvastusnõude.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsus

täies ulatuses, teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada ning jätta kõik menetluskulud kostjate

kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus sisustanud PKS § 103 lg 1 p 2 ebaõigesti. Nimetatud

sättes kasutatud terminit „ülalpidamiskohustus“ tuleb sisustada kui kohustust, mida saab rahaliselt

mõõta. Kuivõrd ülalpidamiskohustuse täitmise all saab arvesse võtta üksnes rahaliselt mõõdetavat

panust, on asjakohatud maakohtu põhjendused E.T.i poolt laste kasvatamises mitteosalemise ja selle

põhjuste kohta.

Põhjus, miks kohus vabastas M.K. ülalpidamiskohustuse täitmisest PKS § 103 lg 1 p 2 alusel, on

ebaselge. Maakohus ei ole selgitanud, millistele tõendite põhjal on tuvastatud, et E.T. ei olnud M.K.

ülalpidamises minimaalselgi määral osalenud ning on ülalpidamiskohustust rikkunud.

Maakohus ei ole kostjate A.S.a ja Õ.T.i puhul toonud välja otsuse õiguslikku alust. Kui maakohus

tugines PKS § 102 lg-le 1, ei põhjendanud kohus, miks A.S. tuleb täies ulatuses ülalpidamiskohustuse

täitmisest vabastada. E.T.i igakuine ülalpidamiskulu ühe kostja kohta oli hagiavalduse esitamise aja

seisuga 37 eurot 60 senti ning alates 2015. aprillist 52 eurot 51 senti. Maakohus pidi analüüsima, kas

A.S. on võimeline kogu või osa summast igakuiselt tasuma.

Hageja ei nõustu maakohtu hinnanguga Õ.T.i sissetuleku suuruse kohta. Õ.T. on alates 2014. a.

maikuust püsiv töökoht ning perioodil mai – november oli tema sissetulek 2 950 eurot 37 senti (vt

hagiavalduse lisa 12). Selle põhjal oleks igakuine keskmine sissetulek 421 eurot 48 senti. Kostja pole

väitnud, et tal antud sissetulekut enam ei ole. Maakohus on jätnud tähelepanuta E.T.i igakuise

ülalpidamiskulu suuruse ühe kostja kohta ning analüüsimata, kas Õ.T. on võimeline kogu või osa

nimetatud summast igakuiselt tasuma. Õ.T.i igakuine keskmine sissetulek on vähemalt 415 eurot 57

senti, mitte 244 eurot kuus.

8. A.S. vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata ja maakohtu otsus

muutmata. Hageja jätab tähelepanuta, et PKS § 100 lg 1 teise lause kohaselt võib kohustatud isik

mõjuva põhjuse olemasolul nõuda, et tal võimaldataks anda ülalpidamist muul viisil, s.t mitte üksnes

rahaliselt.

9. A.S., M.K. ja Õ.T. vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu ning palusid jätta see rahuldamata ja

maakohtu otsus muutmata. Kostjad põhjendavad oma vastuväiteid maakohtu menetluses esitatud

tõendite ja vastuväidetega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse

tühistamiseks ega muutmiseks.

Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, mistõttu ringkonnakohus jätab kohtuotsuse TsMS § 657

lg 1 p 1 alusel muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata.

11. Hageja nõuab kostjatelt kui E.T.i lastelt hageja poolt tasutud E.T.i hoolekandeasutuse kohatasu

hüvitamist ning kostjate kohustuse tuvastamist hüvitada hagejale E.T.i ülalpidamiskohustuse

täitmisega seotud kulud.

PKS § 96 esimese lause järgi on ülalpidamist kohustatud andma täisealised esimese ja teise astme

ülenejad ja alanejad sugulased. PKS § 97 p 3 järgi on ülalpidamist õigustatud saama abivajav alaneja

või üleneja sugulane, kes ei ole võimeline ennast ise ülal pidama. Ringkonnakohtus ei ole vaidluse

all E.T.i abivajadus ja see, et E.T. ei ole võimeline iseseisvalt kõiki oma ülalpidamisega seotud

kulusid kandma. Hageja on paigutanud E.T.i alates 28. juulist 2014 üld-hoolekandeteenusele XXX

OÜ-s, mille kohatasu suurus oli 480 eurot, alates 2015. a aprillist 560 eurot kuus. E.T.i igakuine

sissetulek ei kata tema kohatasu.

Hageja kui kohalik omavalitsus on SHS § 46 lg 1 alusel rahastanud E.T.i hoolekandeteenuse

osutamist. Hagejal on õigus pöörduda ülalpidamist andma kohustatud isikute poole, et need hüvitaks

teenuse osutamiseks selle osa, milleks nad on kohustatud, arvestades hoolekandeteenuse saaja enda

omaosalust teenuse eest tasumisel (vt Riigikohtu 17. juuni 2015. a. otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-67-15

p.-i 14). Hagejal on nõue E.T.i hoolekandeteenuse tasu hüvitamiseks kostjate vastu siis, kui kostjad

on kohustatud hagejat ülal pidama.

12. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti jätnud hageja nõude A.S.e vastu rahuldamata. PKS

§ 103 lg 1 järgi võib kohus kohustatud isiku ülalpidamiskohustuse täitmisest vabastada või täitmist

ajaliselt piirata või elatise suurust vähendada, kui kohustuse täitmist on äärmiselt ebaõiglane nõuda,

eelkõige kui ülalpidamist saama õigustatud isiku abivajadus on tekkinud tema enda ebamõistliku

käitumise tagajärjel (p 1); õigustatud isik on jämedalt rikkunud oma ülalpidamiskohustust

ülalpidamiskohustuslase vastu (p 2) või õigustatud isik on süüdi tahtlikus kuriteos ülalpidamist

andma kohustatud isiku või tema lähikondse suhtes (p 3).

Maakohus luges tunnistaja E.T.i ütluste põhjal tuvastatuks ja pooled ei vaidle selle üle, et E.T. ei

maksnud raha A.S.e ülalpidamiseks alates ajast, kui ta lahkus A.S.e ja B. Saare juurest A.S.e väga

varases lapseeas ning seega ei ole ta oma ülalpidamiskohustust täitnud. PKS § 100 lg 1 esimese lause

järgi antakse ülalpidamist üldjuhul raha perioodilise maksmisega ning põhjendatud on

apellatsioonkaebuse seisukoht, mille kohaselt ülalpidamiskohustuse täitmise all PKS § 103 lg 1 p 2

mõttes tuleb üldjuhul arvesse võtta rahaliselt mõõdetavat panust. Maakohtu põhjenduste kohaselt

kinnitas A.S.e isa B. Saar korduvalt E.T.ile, et ta ei soovi A.S.e ülalpidamist. Ringkonnakohus leiab,

et juhul, kui üks vanem on väljendanud soovimatust teiselt vanemalt toetust ühise lapse

ülalpidamiseks saada, ei tähenda ainuüksi see asjaolu, et vanema ülalpidamiskohustus oma lapse

suhtes langeb ära. Maakohus ei ole ka tuvastanud E.T.i ja B. Saare kokkulepet, et E.T. annab A.S.e

ülalpidamist või täidab vanemakohustusi muul viisil või seda, et E.T.i ja B. Saare vahel oleks sõlmitud

kokkulepe, mis arvestab mõlema vanema soovi, elukorraldust ja lapse huve. Seega on ekslik

maakohtu seisukoht, mille kohaselt E.T. ei ole rikkunud A.S.e ülalpidamiskohustust.

PKS § 103 lg 1 annab kohtule võimaluse kohustatud isikut ülalpidamiskohustuste täitmisest

vabastada juhul, kui kohustuse täitmist on äärmiselt ebaõiglane nõuda. Ringkonnakohus on

seisukohal, et A.S.elt oleks E.T.i ülalpidamiskohustuse täitmist nõuda äärmiselt ebaõiglane. Asjas

puudub vaidlus selle üle, et E.T. jättis A.S.e alates tema väikelapseeast A.S.e isa B. S. kasvatada.

A.S.e kinnitusel ei ole tal oma emaga sellest ajast suhelnud ning ta ei ole suhelnud ka oma poolõdede-

vendadega. Maakohus leidis õigesti, et asjas esitatu põhjal kogumis saab asuda seisukohale, et A.S.elt

ei ole põhjendatud nõuda E.T.i ülalpidamiskohustuse täitmist. E.T. ei ole osalenud A.S.e

kasvatamisel, ta ei tundnud huvi A.S.e arengu vastu ning ta ei täitnud A.S.e ülalpidamiskohustust, tal

puudus lisaks igasugune kontakt A.S.ega alates A.S.e väga varajasest lapseeast. Üldjuhul piirab lapse

vanem oma elukorraldust viisil, mis arvestab lapse vajadusi. Ema kohustuste hulka kuulub oma lapse

eest hoolitseda, saada osa tema arengust ja tagada lapsele teadmine, et vanem on lapse jaoks olemas.

E.T. on vanema kohustusi A.S.e suhtes rikkunud määral, mis toob kaasa lapse ülalpidamiskohustuse

äralangemise oma vanema suhtes PKS § 103 lg 1 alusel põhjusel, et A.S.elt oleks E.T.i

ülalpidamiskohustuse täitmist nõuda äärmiselt ebaõiglane.

13. Maakohus on jätnud hageja nõude M.K. vastu õigesti rahuldamata. E.T. lahkus M.K. juurest siis,

kui M K. oli kahe aastane ja ta ei ole hiljem M.K. elus ja arengus osalenud. M.K. väitel kohtus ta

E.T.iga pärast 1965. aastat vaid ühel korral (tl. 118), kui E.T. soovis M.K. sünnitunnistust pensioni

vormistamiseks. E.T. on jätnud täitmata kõik vanemakohustused, ta ei ole M.K. eest hoolitsenud.

M.K. vabastamine E.T.i ülalpidamiskohustuse täitmisest PKS § 103 lg 1 alusel on põhjendatud.

M.K. on kogu menetluse kestel väitnud, et tema ema ei ole tema ülalpidamises osalenud. Hageja ei

ole menetluses M.K. seisukohtadele vastuväiteid esitanud. Apellatsioonkaebuse väited TsMS § 436

lg 2 rikkumise kohta ei ole põhjendatud. Maakohus ei ole tuginenud oma otsusest M.K. suhtes üksnes

PKS § 103 lg-le 2. PKS § 103 lg 1 alusel on ülalpidamiskohustusest vabastamine kohtu

diskretsiooniotsus, kohus on tuginenud asjas esitatu kogumile (maakohtu otsuse p 3.4.3.1.).

14. Maakohus on õigesti leidnud, A.S. vabaneb E.T.i ülalpidamiskohustuse täitmisest. Ekslik on

apellatsioonkaebuses toodud väide, mille kohaselt kohus jättis analüüsimata, kas A.S. on võimeline

osaliselt temale langevast ülalpidamisest igakuiselt tasuma. PKS § 102 lg 1 järgi vabaneb isik

ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit

arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustades enese tavalist ülalpidamist.

Maakohus on hinnanud A.S.a sissetulekut, temale kuuluvat vara ja arvestanud asjaoluga, et A.S.a

ülalpidamisel on alaealine laps. Maakohus selgitas, et ka hageja 4,5 kuu sissetulekust (kokku 1900

eurot, kuu keskmiseks sissetulekuks 422 eurot) moodustab osa äriühingu vara, seega ei pruugi A.S.a

sissetulek igakuiselt olla ka 422 eurot. Maakohus on põhjendatult leidnud, et kostja ja tema

perekonna elukohaks oleva kinnisasja võõrandamine E.T.i ülalpidamiskohustuse täitmiseks kahjustab

A.S.a tavapärast elukorraldust.

15. Maakohus on jätnud õigesti hageja nõude Õ.T.i vastu rahuldamata. Isegi juhul, kui lähtuda

apellatsioonkaebuses toodud Õ.T.i 421 euro 48 sendi suurusest kuusissetulekust, ei ole vaidluse all,

et Õ.T.i ainuülalpidamisel on tema alaealine laps. Hageja väited selle kohta, et hoolimata alaealisest

lapsest on Õ.T.il ülalpidamiskohustus enda ema suhtes (I kd, tl. 153), ei vasta perekonnaõiguse

põlvnemisest tuleneva ülalpidamiskohustuse regulatsioonile. PKS § 98 lg 1 järgi eelistatakse juhul,

kui ülalpidamist saama õigustatud isikuid on mitu ja ülalpidamiskohustuslane ei ole võimeline neile

kõigile ülalpidamist andma, alaealist last teistele lastele, lapsi kaugema astme alanejatele sugulastele,

alanejat sugulast ülenejale sugulasele ning ülenejate sugulaste puhul lähema astme sugulast kaugema

astme sugulasele. Hageja väited lapse isa suhtes nõude esitamata jätmise suhtes (I kd, tl 153) ei ole

asjakohased. Õ.T.i sissetulek ei võimalda ka juhul, kui lähtuda hageja esitatust E.T.i suhtes

ülalpidamiskohustuse täitmist.

16. Ringkonnakohus märgib, et ülalpidamise saamiseks tulevikus PKS § 97 p. 3 alusel ei ole hageja

tuvastusnõue õiguslikult põhjendatud. Hageja ei ole E.T.i seaduslik esindaja, samuti ei ole tulevikus

tekkivate kulutuste suurus teada. Juhul, kui muutub ülalpidamist andma kohustatud isiku varaline

seisukord, ja tal tekib vara, mille arvelt saaks ta täita ülalpidamiskohustust, saab hageja TsMS §-s 459

sätestatud tingimustel esitada kostjate vastu uue nõude.

17. Maakohus ei ole otsuses poolte menetluskulusid rahaliselt kindlaks määranud. TsMS § 174 lg 4

teise lause kohaselt ei määra kõrgema astme kohus kindlaks menetluskulude rahalist suurust kaebuse

lahendamisel maakohtu kohtuotsuse või asja lõpetava määruse peale, millega maakohus

menetluskulusid kindlaks ei määranud. Seega määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus

pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse

jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2). Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul

menetluskulude nimekirja või ei teata, et ta kulude hüvitist ei soovi, määrab maakohus TsMS § 174

lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata asja materjalide

alusel.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Kai Kullerkupp

Kersti Kerstna-Vaks

Triin Uusen-Nacke