3-14-51387/33 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Maili Lokk ja Agu Timmi

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

19.01.2016, Tartu

Haldusasja number

3-14-51387

Haldusasi

Gert Jostovi kaebus Keskkonnaameti 05.06.2014. a kirja nr V

6-6/14/7203-4

õigusvastaseks

tunnistamiseks

ja

Keskkonnaameti

kohustamiseks

otsustada

uuesti

detailplaneeringu kooskõlastamise ning detailplaneeringu

kehtestamiseks nõusoleku andmise küsimus

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 09.12.2014. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Gert Jostovi apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Gert Jostov, esindaja vandeadvokaat Margus Lentsius

Vastustaja Keskkonnaamet

Kaasatud haldusorgan Vihula Vallavalitsus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Gert Jostovi apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 09.12.2014. a

otsus muutmata.

2. Jätta kaebaja poolt apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemise päevast, s.o hiljemalt 18.02.2016 (HKMS § 212 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Vihula Vallavalitsus algatas 11.09.2012. a korraldusega nr 888 Gert Jostovi taotlusel Võsul

Laine tn 13 asuva kinnistu (registriosa nr 71031) detailplaneeringu koostamise. Detailplaneeringu

koostamise eesmärgiks oli kinnistu jagamine, kruntidele ehitusõiguse seadmine, liikluskorralduse

ja tehnosüsteemide lahendamine ning vajalike kitsenduste ja servituutide määramine (tl 9).

Täpsustatud detailplaneeringuga tehti ettepanek katastriüksuse jagamiseks kolmeks

katastriüksuseks, igale krundile on planeeritud üks elamu koos abihoonega.

2. Laine tn 13 kinnistu asub Lahemaa rahvuspargi piiranguvööndis, mistõttu küsis Vihula

Vallavalitsus Keskkonnaameti Viru regioonilt planeerimisseaduse (PlanS) § 17 lg 2 p-i 3

järgset kooskõlastust detailplaneeringule ning looduskaitseseaduse (LKS) § 14 lg 1 p-le 5

vastavat nõusolekut planeeringu kehtestamiseks. Keskkonnaamet keeldus kooskõlastuse ning

nõusoleku andmisest 02.08.2013. a kirjaga, mille kaebaja Tartu Halduskohtus vaidlustas.

Tartu Halduskohus rahuldas 07.03.2014. a otsusega haldusasjas nr 3-13-1891 esitatud kaebuse

täies ulatuses ning kohustas haldusorganit menetlustoimingut uuesti läbi viima.

3. Vihula Vallavalitsus esitas 03.04.2014. a kirjaga nr 7-1.2/13/1516 Keskkonnaametile

taotluse kooskõlastada Laine tn 13, Võsu detailplaneering. Keskkonnaamet keeldus

detailplaneeringule kooskõlastuse ning planeeringu kehtestamiseks vajaliku nõusoleku

andmisest 05.06.2014. a kirjaga nr V 6-6/14/7203-4 (tl-d 16-22).

4. G. Jostov esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Keskkonnaameti 05.06.2014. a kirja

õigusvastaseks tunnistamiseks ja Keskkonnaameti kohustamiseks otsustada uuesti

detailplaneeringu kooskõlastamise ning detailplaneeringu kehtestamiseks nõusoleku andmise

küsimus. Kaebuse lahendamise raames palub kaebaja kontrollida asjassepuutuvate sätete,

eeskätt LKS § 14 lg 2, põhiseaduspärasust.

Kaebuse kohaselt on LKS § 14 lg 2 ebamäärasuse tõttu vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduse

(PS) § 13 lg-s 2 sätestatud õigusselguse põhimõttega. Lisaks tuleb kontrollida, kas

põhiseadusega on kooskõlas Vabariigi Valitsuse määrusega ehk seadusest madalamal astmel

seisva õigusaktiga omandiõiguse (PS § 32) ning kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõiguse

(PS § 154) piiramine. Riive ulatuses, mille puhul on kaitseala valitsejal sisuliselt piiramatu

õigus otsustada lubatavate tegevuste üle, ei ole kooskõlas PS § 11 teise lausega, moonutades

omandiõiguse olemust. Kuivõrd tegemist ei ole täpse ega selge piiranguga, ei ole see

kooskõlas PS § 3 lg-st 1 tuleneva parlamendireservatsiooniga. LKS § 14 lg-s 2 sisalduv

kooskõlastuse andmisest keeldumise õiguse ulatus sõltub sellest, kuidas määratleb Vabariigi

Valitsus kaitstava loodusobjekti kaitse eesmärgi.

Kui pidada kehtivat regulatsiooni põhiseadusega kooskõlas olevaks, on Keskkonnaameti

keelduv menetlustoiming õigusvastane piisava ja kohase motiveeringu puudumise tõttu.

Tuvastades, et kavandatav tegevus võib kahjustada Lahemaa rahvuspargi kaitse eesmärki, on

sisuline kaalumine lõpetatud ja keelduv otsus vastu võetud. Vaidlustatud kirjast ei nähtu, et

vaidlustatud toimingu läbiviimisel oleks hinnatud kaebaja omandiõiguse riive

proportsionaalsust (PS § 11) vastavalt praktikas juurdunud kolmeastmelisele skeemile.

Detailplaneeringu kehtestamist soovitakse rahvuspargis asuval tiheasustusalal 3523 m2

suurusel osal. Tegemist on kaduvväikese osaga nii rahvuspargist kui sellel asuvast

metsakooslusest. Kolme suvilaga kaasnev inimmõju on sesoonne ja madal. Kinnistul

majandustegevust ei planeerita, mistõttu on metsakoosluse võimalik ohustamine ja

kahjustamine minimaalne, kavandatav tegevus mõjutaks 16 puud. Olulist mõju ega kahju

keskkonnale kavandatava tegevusega ei kaasne, mistõttu on keeldumine detailplaneeringu

kooskõlastamisest ebaproportsionaalne. Tegemist ei ole metsamaaga ning selles osas on

kaitseala valitseja korranud asja eelmisel otsustamisel tehtud kaalutlusviga, minnes otsesesse

vastuollu Tartu Halduskohtu poolt kohtuasjas nr 3-13-1891 antud juhistega.

Kavandatav tegevus on kooskõlas maakonnaplaneeringuga, Vihula valla üldplaneeringuga,

katastriüksuse sihtotstarbega ja Vihula Vallavalitsuse ehitusmäärusega. Ebaõige on jätta

kaalutlusõiguse teostamisel arvesse võtmata erahuvid ja need avalikud huvid, mis ei seondu

keskkonnakaitsega. Keeldumine on ebaproportsionaalne ka siis, kui lähtuda metsade kaitse-

eesmärgist. Krundile ühe hoonestusala rajamine tingiks seitsme puu mahavõtmise.

Keskkonnaameti kirjast ei selgu, mis põhjusel on täiendava üheksa puu mahavõtmine

sedavõrd olulise keskkonnamõjuga, et kaalub üles kõik muud era- ja avalikud huvid.

Hinnatud ei ole ehitamisega kaasneva negatiivse mõju olulisust, ehitiste edaspidise

kasutamise viisi ega sellega kaasnevaid positiivseid mõjusid.

HALDUSKOHTU LAHEND

5. Tartu Halduskohus jättis 09.12.2014. a otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud

poolte endi kanda.

Halduskohtu otsuse kohaselt ei nõustu kohus kaebajaga, et LKS § 14 lgs 2 märgitud väljend

„kui see võib kahjustada kaitstava loodusobjekti kaitse eesmärgi saavutamist või kaitstava

loodusobjekti seisundit“ on üldsõnalisuse tõttu vastuolus PS § 13 lg-ga 2. Looduskaitseseadus

ja kaitse-eeskirjad annavad selged ning mõistetavad piirangud tegevusele kaitsealal. LKS § 14

lg 2 kohaselt tuleb igal konkreetsel juhul kaitseala valitsejal kooskõlastuse andmise

kaalumisel hinnata, kas kavandatav ehitustegevus võib kahjustada kaitstava loodusobjekti

seisundit või kaitse-eesmärgi saavutamist. Seadusandja mõte ei olnud täielikult välistada

ehitamist kaitseala piiranguvööndis.

Omandi vaba kasutamine võib olla kitsendatud looduskaitselistel eesmärkidel. Üldjuhul ei

takista maa eraomandis olemine kehtestatud keskkonnakaitserežiimi täitmist ning LKS-st ei

tulene, et kaitsealasse kuuluv maa peaks olema tingimata riigi omandis. LKS on ette näinud,

et avalik huvi võib kaaluda üles omaniku huvi.

Kitsendused tegevuseks kaitsealal tulenevad looduskaitseseadusest, mis sätestab

üldprintsiibina piiranguvööndis ehitamise keelu. LKS annab volituse Vabariigi Valitsusele

kehtestada LKS üldreeglist erandeid sh ehitamiseks, kaitse-eeskirjaga. Vähem intensiivseid

põhiõiguste piiranguid võib täitevvõim kehtestada täpse, selge ja piirangu intensiivsusega

vastavuses oleva volitusnormi alusel ka määrusega. Kohaldatavad normid ei ole

põhiseadusega vastuolus ega too ka konkreetsel juhul kohaldamisel kaasa põhiseadusevastast

tulemust.

Keskkonnaameti 05.06.2014. a otsuses sisalduv tingimuslik kooskõlastus on menetlustoiming.

Menetlustoimingute põhjendamise nõuet ja selle ulatust ei ole haldusmenetlust reguleerivates

üldseadustes eraldi käsitletud, kuid praktikas on leitud, et see tuleneb haldusmenetluse

üldpõhimõtetest ning eriti halduskohtus iseseisvalt vaidlustatavaid menetlustoiminguid tuleb

põhjendada isikute õiguste kaitse võimaldamiseks vajalikul määral (Riigikohtu 03.12.2012 . a

otsus asjas nr 3-3-1-47-12, p 23; 14.01.2009. a otsus asjas nr 3-3-1-62-08, p 10).

Keskkonnaamet pidi kaaluma kaebaja kui kinnistu omaniku õigusi koosmõjus loodusobjekti

kaitse eesmärgiga.

Keskkonnaamet on kaalutlusotsust teostades lähtunud kinnistuomaniku huvist jagada Laine tn

13 kinnistu kolmeks elamumaa kinnistuks ja igale kinnistule püstitada elamu koos

kõrvalhoonega. Asjaolu, et planeering vastab valla ehitusmäärusele, üldplaneeringule, Laine

tn 13 kinnistu on elamumaa ja valla ehitusmäärus lubab minimaalselt 1000 m2 suurusi krunte,

ei tähenda, et planeeringu soovitud kujul kehtestamine on automaatselt lubatav, sest kinnistu

asub Lahemaa rahvuspargis. Tegevuste kavandamisel tuleb arvestada nii

looduskaitseseadusega kui ka Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskirja tingimustega.

Nõustuda ei saa kaebaja seisukohaga, et vaidlustatud Keskkonnaameti keeldumine oli

motiveerimata. Keeldumise otsustust on põhjendatud nii faktilisest kui õiguslikust küljest.

Keskkonnaamet on piiranguvööndisse ehitamise võimalikkuse üle otsustamisel

kaalutlusõigust teostanud lähtudes looduspargi põhieesmärgi kui loodusobjekti kaitse-

eesmärgi saavutamise vajadusest ja HMS § 4 lg-st 2. Keskkonnaamet on lähtunud ka

asjaolust, et seadusandja mõte ei ole olnud täielikult välistada ehitamist kaitseala

piiranguvööndis. Konkreetset juhtu arvestades on vastustaja analüüsinud ka Lahemaa

looduspargi kaitse-eesmärke ja kaebaja taotluse sisu. Seega on vastustaja oma kaalutlustes

lähtunud pärandkultuurmaastiku säilitamise vajadusest nii üldiselt kui ka konkreetse juhtumi

eripära arvestades. Kohus möönab, et Keskkonnaameti 05.06.2014. a tingimuslik

kooskõlastus võinuks olla motiveeritud praegusest ulatuslikumalt ja selgemalt, kuid

mõnevõrra pinnapealsele sõnastusele vaatamata on Keskkonnaameti otsusest leitavad

peamised põhjendused ning põhjendamispuudused pole takistanud kaebajal halduskohtusse

pöördumist ega muutnud seda ülemäära keeruliseks.

Kuna Keskkonnaameti 05.06.2014. a otsus ei ole õigusvastane, jääb ka kaebaja

kohustamiskaebus rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. G. Jostov esitas Tartu Halduskohtu 09.12.2014. a otsusele apellatsioonkaebuse, milles

palub halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada.

Apellatsioonkaebuse kohaselt leidis halduskohus, et piirang omandiõigusele ja kohaliku

omavalitsuse enesekorraldusõigusele tuleneb seadusest, mitte Vabariigi Valitsuse määrusest

(Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskiri). Halduskohtu seisukoha kohaselt tuleneb piirang

kaitseala piiranguvööndis ehitamisele LKS § 31 lg 2 p-st 8. Samal ajal on kohus nentinud, et

seadusandja eesmärk ei ole olnud ehitamise täielik välistamine. Säte, mille kohaselt

kehtestatakse ehitamisele absoluutne keeld, kui Vabariigi Valitsus ei määra teisiti, on

vastuolus seadusandja enda eesmärgiga – piirata ehitustegevust osaliselt. Sellise õigusliku

konstruktsiooni puhul tuleneb kitsendus omandiõigusele kaitse-eeskirjast, mitte seadusest.

LKS § 14 lg-s 2 sisalduv määratlemata õigusmõiste „loodusobjekti kaitse-eesmärk“

sisustatakse kaitse-eeskirja alusel. Lõppastmes sõltub omandiõiguse riive ulatus seadusest

madalamal astmel asuvast õigusaktist. Isegi kui pidada seesugust õiguslikku struktuuri

lubatavaks, peab volitusnorm olema täpne ja selge. LKS § 31 lg 2 p 8 ei ole täpne,

võimaldades kaitse-eeskirjaga kehtestada mis tahes reeglistik, ning ka § 14 lg 2 ei ole selge.

Kuna igasugune tegevus kahjustab kaitstava loodusobjekti seisundit, siis on halduskohtu

tõlgenduse korral kaitseala valitsejal õigus keelata mis tahes tegevus, sh ehitustegevus. LKS §

14 lg 2 ebamäärasuse tõttu ei ole selge, missuguseid asjaolusid ja mil määral kaitseala

valitseja võib arvesse võtta või peab arvesse võtma kooskõlastuse andmise otsustamisel.

Tegemist ei ole selge ja mõistetava piiranguga, vaid kehtiv regulatsioon ei võimalda

üksikisikul haldusorgani käitumist piisava tõenäosusega ette näha ega oma käitumist

sellekohaselt reguleerida. Säte on vastuolus põhimõttega, mille kohaselt peavad normid, mis

võimaldavad isiku õigusi piirata, olema keskmisest selgemad ja täpsemad.

Halduskohus ei avanud LKS § 14 lg 2 sisu ja piirdus vaid ringdefinitsiooniga, mistõttu ei

vasta halduskohtu otsuse põhjendav osa HKMS § 165 lg 1 p-le 4.

Keskkonnaameti keskkonnakaitsehuvidele tuginev keelduv otsustus jätab kohaliku

omavalitsuse võimaluseta kaaluda ülejäänud avalikke huve ning erahuve (PlanS § 17 lg 4).

Selliselt on tegemist olulise riivega kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigusele (PS § 154).

Kaebaja ei nõustu halduskohtu järeldusega, et kohaldatud normid ei too kaasa

põhiseadusevastast tulemust.

Halduskohtu hinnang Keskkonnaameti kaalutlusotsuse õiguspärasuse kohta tugineb tõendite

ebaõigel hindamisel ning materiaal- ja menetlusõiguse normide rikkumisel. Nõustuda ei saa

kohtu järeldusega, et vaidlustatud toiming on tehtud kooskõlas kaalutlusõiguse piiride ja

eesmärgiga ning arvesse tuleb võtta üksnes looduskaitselisi huve. Arvestades Keskkonnaameti

keelduva otsuse siduvat ja lõplikku tagajärge, on ebaõige jätta kaalutlusõiguse teostamisel

arvesse võtmata erahuvid ja need avalikud huvid, mis ei seondu keskkonnakaitsega.

Detailplaneeringuga kavandatava tegevuse positiivsed mõjud on jäetud nii haldusorgani kui

halduskohtu poolt tähelepanuta.

Haldusorgan lähtus otsustuse tegemisel ebaõigest standardist. Ehitamise keelamine peab

olema äärmiselt põhjendatud. Kaitseala valitseja ei ole toonud esile ehitamise keelamist

õigustavaid kaalukaid põhjuseid, need ei nähtu ka vaidlustatavast kohtuotsusest.

Detailplaneeringuga kavandatavate hoonete ehitamine ja nende kasutamine ei põhjusta

olulisel määral looduslike väärtuste hävimist, järgitud on põhimõtet, et hooned sulanduksid

keskkonda. Tähelepanuta on jäetud, et detailplaneeringuga on kavandatud maksimaalselt

säilitada kinnistul kasvavaid puid. 16 puud ei saa pidada kogu Võsu maastikuilmet

kujundavaks elemendiks. Halduskohtu otsus ja vaidlustatud menetlustoiming on

põhjendamata küsimuses, miks on täiendava üheksa puu mahavõtmine sedavõrd olulise

keskkonnamõjuga toiming, et kaalub üle kõik muud era- ja avalikud huvid.

Kaitseala valitseja hinnang ei ole olnud igakülgne ega erapooletu, kuid halduskohus jättis

selle kaebuse lahendamisel käsitlemata. Kaebajale kuuluv kinnistu ei asu inimtegevusest

puutumatus piirkonnas ning haldusorgan ei ole tuginenud sellele, et ehitustihedus oleks

piiranguvööndis muutunud talumatult kõrgeks. Üle 3500 m2 suuruse pindalaga kinnistule

mahub rohkem ehitisi loodusobjekti kahjustamata kui väiksematele kruntidele. Sama

piirkonna krundid on väiksemad ning suurema täisehitusprotsendiga kui kaebaja kinnistu.

Haldusorgani ega halduskohtu motiveeringutest ei selgu, kuidas looduskaitsealane huvi kõik

muud huvid üle kaalub.

Nõustuda ei saa praktikaga, mille kohaselt ei oma sisulist tähendust asjaolu, et planeering

vastab Lääne-Virumaa maakonnaplaneeringule, valla ehitusmäärusele ja kehtivale

üldplaneeringule. Detailplaneeringuga kavandatav tegevus on nimetatud dokumentidega

kooskõlas, mistõttu peaksid Keskkonnaameti kooskõlastuse andmisest keeldumist õigustavad

põhjused olema erakordselt olulised. Seesuguseid põhjendusi ei nähtu vaidlustatud

kohtuotsusest ega kaitseala valitseja kirjast.

Haldusorgan ei ole hinnanud piirangu proportsionaalsust PS § 11 järgse kolmeastmelise

skeemi alusel ja halduskohus kordas haldusorgani viga. Samuti puudub kohtulahendist

põhjendus, miks halduskohus ei pea piirangu proportsionaalsuse hindamist kohaseks või

vajalikuks.

Halduskohus on ebaõigesti tuvastanud asjaolu, et kolme suvila kavandamine muudab Võsule

omast maastikuilmet ning asustusstruktuuri. Võsu rannaalale iseloomulik metsapuhver

detailplaneeringu kehtestamisel ei kao. Detailplaneeringu kehtestamine taotletaval kujul ei

muuda oluliselt Võsule omast maastikuilmet ega ajaloolist asustusstruktuuri.

Arvestades, et halduskohus kordas haldusorgani põhjendusi, on halduskohtu käsitlus

vastuoluline. Põhjendused, mis ei olnud vaidlustatud toimingu motiveerimiseks piisavad, on

osutunud halduskohtu otsuse põhjendamiseks ammendavateks.

7. Keskkonnaamet palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta apellatsioonkaebus rahuldamata

ja menetluskulud kaebaja kanda.

Vastuse kohaselt on Keskkonnaamet seisukohal, et LKS ja kaitse-eeskirjad võimaldavad

piisava tõenäosusega ette näha haldusorgani käitumist ja piirangute mahtu. Arvestades

looduskaitseliste piirangutega koormatud alade mahtu, samuti asjaolu, et meid ümbritsev

keskkond on pidevas muutumises, ei saa seaduste ega ka kaitse-eeskirjadega sätestada täpseid

piiranguid iga ala suhtes, mistõttu ongi LKS näinud ette võimaluse tegevuskeeldudele

erandite kehtestamiseks läbi kaitse-eeskirja ja kaitse-eeskirjad näevad sageli ette

juhtumipõhise otsustamise kaitseala valitseja poolt.

Juhtumipõhisel otsustamisel tuleb lähtuda vastava kaitstava loodusobjekti kaitse-eeskirjaga

sätestatud kaitse-eesmärgist. Õige ei ole kaebaja väide, et igasugune tegevus rikub kaitse-

eesmärke. Samuti ei saa omanik eeldada, et kõik tema kaitsealal kavandatav saab heakskiidu.

Nõustuda ei saa kaebaja seisukohaga, et LKS § 14 lg 2 on ebamäärane. LKS § 14 lg 2 annab

selge sõnastuse, et lähtuda tuleb vastava ala suhtes kehtestatud kaitse-eeskirjast ja selles

sisalduvatest kaitse-eesmärkidest. Nii on tagatud, et üksikisik teaks oma kinnistuga seotud

piiranguid, saaks haldusorgani käitumist piisava tõenäosusega ette näha ja oma käitumist

sellekohaselt reguleerida. Samuti on täpne LKS § 31 lg 2 p 8, sätestades üldise ehituskeelu ja

andes kaitse-eeskirja kehtestamisel võimaluse seada erandeid.

Registrikaardilt on näha, et kaebaja omandas kinnistu pärast selle koormamist LKS § 16 lg-s

5 sätestatud ostueesõigusega Eesti Vabariigi kasuks. Seega oli kaebajale kinnistut ostes teada,

et omandi valdamise osas kehtivad piirangud. Samuti olid avalikult kättesaadavad kaitseala

kaitse-eesmärke määratlevad või selgitavad dokumendid. Alates 2004. aastast on kaitseala

valitseja leidnud, et kinnistu jagamine kolmeks elamukrundiks ei ole põhjendatud.

LKS §-s 14 on sätestatud, et looduskaitselised huvid võivad üles kaaluda erahuvi ja ka avaliku

huvi, kui kavandatakse kaitsealal ehitist avalikes huvides. Kohalik omavalitsus ei ole teada

andnud, et vaidlustatava planeeringu soovitud kujul kehtestamine oleks valla jaoks vajalik.

Kõik kaebaja märgitud võimaliku avaliku huviga seonduv ja positiivsed mõjud on võimalik

ellu viia ka juhul kui ei rajata kolme hoonestusala. Vaadeldav detailplaneering on selgelt

erahuvides. Detailplaneeringu soovitud kujul kehtestamata jätmine ei takista tee rajamist ja

parema juurdepääsu võimaldamist. Kolme suvila rajamist ei saa käsitleda turismi

edendamisena. Kavandatavad suvilad on elamud, mitte majutushooned. Kinnistu korrashoiu

võimalikkus ei sõltu elamute arvust kinnistul.

Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et kaitseala valitseja on lähtunud otsuse tegemisel

ebaõigest standardist ning, et äärmiselt põhjendatud peab olema ehitamise keelamine.

Kaitseala valitseja on 05.06.2014. a otsuses kaalunud ehitamise võimalikkust kinnistule nii ala

looduskoosluste, asustusstruktuuri- ja maastikuilme kaitse-eesmärkidest ja ei nõustu väitega,

et elamumaa sihtotstarbega krundil tuleb jätta tähelepanuta puudega seotud väärtused

kinnistul. Metsamaa kõlvik võib kuuluda maa koosseisu sõltumata maa sihtotstarbest.

Keskkonnaamet ei ole andnud nõusolekut 7 puu raieks, vaid märkinud, et hoonestus tuleb

kavandada selliselt, et metsakooslus säiliks maksimaalselt. Miljöö kaitset ei saa vaadelda

puude arvu käsitlevalt, vaid kavandatavat tegevust üldiselt vaadeldes. Arvestades kinnistu

suurust ja kavandatavate hoonete arvu, kaotab soovitud mahus hoonestusalade rajamine ala

loodusliku olemuse. Asjaolu, et Võsul on varasemalt algsete kruntide jagamisel moodustatud

väiksemaid kinnistuid ja piirkonna krundid on suurema täisehitusprotsendiga, ei saa olla

põhjenduseks, miks peaks Laine tn 13 kinnistu jagama kolmeks ja kogu ulatuses hoonestama.

Valla ehitusmäärus, kehtiv üldplaneering ning Lääne-Virumaa maakonnaplaneering ei näe

ette, et Lahemaa rahvuspargi piiranguvööndis asuvaid kinnistuid saab jagada soovitud arvul

ehituskruntideks ja hoonestada. Kinnistu hoonestamist ei keelata, mistõttu ei saa rääkida

vastuolust viidatud dokumentidega.

Võttes kaitse alla Lahemaa rahvuspargi, on riigil huvi sellel alal olevaid väärtusi säilitada ja

sel alal ehitustegevuse piiramine on paratamatu. LKS näeb seega ette, et avalik huvi võib

kaitstava loodusobjekti kaitse eesmärgil kaaluda üles omaniku huvi. Seega ei ole põhjendatud

kaebaja arvamus, et põhiseaduslike väärtuste kaitse prioriteetsusest tulenevalt peab kaitseala

valitseja igal juhul tagama erahuvi kaitse. Kaitseala valitseja on igati hinnanud ja kaalunud

kaebaja soove seoses kinnistuga ja ebaõiged on väited, et ei ole järgitud omaniku huve.

Detailplaneeringualal on tegemist ühe elamumaa kinnistuga. Seega saab omanik kasutada

kinnistut eesmärgipäraselt.

Halduskohus, hinnates vaidlustatud Keskkonnaameti otsuse vastavaid punkte ja lugedes neid

sisalduvad asjaolud ja kaalutlused õigeks, on põhjendanud oma otsust õiguspäraselt ja

piisavalt.

Kaebaja ei ole kaebuses ega selle täienduses seadnud kahtluse alla Keskkonnaameti otsuses

tuvastatud asjaolusid ja sisulisi põhjendusi.

8. Kaasatud haldusorgan Vihula Vallavalitsus nõustub vastuses apellatsioonkaebusele kaebaja

esitatud apellatsioonkaebusega ja ei vaidle sellele vastu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et G. Jostovi apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu

Halduskohtu 09.12.2014. a otsus muutmata. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei

ole aluseks halduskohtu vaidlustatud otsuse tühistamisele. Ainuüksi asjaolu, et kaebaja ei

nõustu halduskohtu põhjendustega ei saa olla aluseks kohtuotsuse tühistamisele.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuses toodud põhjendustega ja HKMS § 201 lg 4

alusel ei pea vajalikuks neid korrata. Seoses apellatsioonkaebusega peab ringkonnakohus

vajalikuks märkida järgmist.

10. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuses esitatud seisukohaga, et halduskohus ei

ole avanud LKS § 14 lg 2 sisu ja seega on rikkunud põhjendamiskohustust. Halduskohus on

õigesti tuvastanud, et LKS § 14 lg 2 kohaselt tuleb igal konkreetsel juhul hinnata kaitseala

valitseja kooskõlastamise andmisel, kas kavandatav ehitustegevus võib kahjustada kaitstava

loodusobjekti seisundit või kaitse-eesmärgi saavutamist. Samuti on kohus õigesti märkinud, et

seadusandja eesmärgiks ei ole olnud välistada täielikult ehitustegevust kaitseala

piiranguvööndis, kuna muidu puuduks vajadus kaitseala valitsejale kooskõlastustaotluste

esitamiseks. Samuti annab LKS § 14 lg 3 kaitseala valitsejale õiguse tegevuste

kooskõlastamisel seada kirjalikke tingimusi, mille täitmisel ei kahjustata loodusobjekti kaitse-

eesmärgi saavutamist või kaitstava loodusobjekti seisundit. Asjas puudub vaidlus selle üle, et

kaitseala valitseja ei ole keelanud ehitustegevust kaebajale kuuluval kinnistul üldse, vaid oli

nõus ühe üksikelamu ja abihoone kavandamisega kinnistu Laine tänava poolsesse ossa

kavandatava krundi nr 3 hoonestusalale varasemalt ehitustegevusega mõjutatud kohta. Samuti

pidas vastustaja võimalikuks samasse kohta ka paarismaja ehitamist koos kahe abihoonega.

Seega puudub alus väita, et kaebajal puudub õigus oma omandit vabalt kasutada, vaid piiratud

on seda seadusest tulenevalt. Vastustaja on andnud kaebajale ka tingimused, millele peab tema

poolt soovitud ehitus vastama. Halduskohus on õigesti tuvastanud, et üldplaneering ega mingi

muu dokument ei näe ette kinnistu jagamist kolmeks kinnistuks ja kõigi kolme hoonestamist,

samuti ei ole selleks nõusolekut andnud ka varasemad kaitseala valitsejad. Pealegi on

vastustaja oma vastuses apellatsioonkaebusele õigustatult viidanud ka sellele, et kuna kaebaja

omandas kinnistu pärast selle koormamist LKS § 16 lg-s 5 sätestatud ostueesõigusega Eesti

Vabariigi kasuks, siis oli tal juba ostmisel teada, et omandi valdamise, kasutamise ja

käsutamise osas esinevad piirangud.

11. PlanS § 17 lg 2 kohaselt kooskõlastab planeeringu koostamist korraldav kohalik

omavalitsus enne planeeringu vastuvõtmist detailplaneeringu asjaomase riigiasutusega, kui

planeeritaval maa-alal asub riikliku kaitse alla võetud maa-ala või selle kaitsevöönd, samuti

kultuurimälestis või selle kaitsevöönd või loodusobjekti kaitsevöönd. LKS § 14 lg 1 p 5

kohaselt ei või kaitsealal, hoiualal, püsielupaigas ja kaitstava looduse üksikobjekti

kaitsevööndis ilma kaitstava loodusobjekti valitseja nõusolekuta kehtestada detail- ja

üldplaneeringut. Kuna selline nõusolek on seaduse kohaselt kohalikule omavalitsusele siduv,

siis puudub omavalitsusel võimalus kohaldada PlanS § 17 lg 4 sätteid. Kuigi see on teatud

määral omavalitsuse enesekorraldusõigust riivav, ei ole tegemist siiski nii intensiivse

omavalitsuse õiguse rikkumisega, mis tingiks selle põhiseaduse vastaseks tunnistamise.

12. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuses esitatud seisukohaga, et halduskohus on

vastustaja menetlustoimingu õiguspärasuse hindamisel hinnanud tõendeid ebaõigesti ja

seeläbi rikkunud materiaal- ja menetlusõiguse norme. Halduskohus on otsuse p-s 24

kokkuvõtvalt välja toonud kaalutlused, millest vastustaja juhindus kaalutlusotsust teostades.

Halduskohus on leidnud, et vastustaja on kaalutlusõigust kasutanud õigesti ja otsuses on välja

toodud selle tegemise nii faktilised kui ka õiguslikud alused. Seejuures on vastustaja lähtunud

pärandkultuurmaastiku säilitamise vajadusest nii üldiselt kui ka konkreetse juhtumi eripära

arvestades. Mis puudutab kaebaja väidet, et vastustaja on kaalumata jätnud erahuvid ja muud

avalikud huvid, siis ringkonnakohus taolise seisukohaga ei nõustu. Kaebaja ei ole kaebuses

ega ka apellatsioonkaebuses välja toonud muid avalikke huvisid, mida vastustaja oleks

pidanud kaaluma. Seega ei ole vastustaja mingeid muid avalikke huvisid pidanud ka kaaluma.

Mis puudutab aga erahuvide kaalumist, siis on vastustaja seda teinud, kuna on oma otsuses

viidanud, millistel asjaoludel ja millistel tingimustel on ta nõus kaebaja poolt soovitud

detailplaneeringu kooskõlastama.

Eeltoodud alusel on halduskohus õigesti jätnud kaebuse rahuldamata ja ringkonnakohus

nõustub halduskohtu seisukohaga.

13. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad kaebaja poolt apellatsioonimenetluses

kantud menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiina Pappel

Maili Lokk

Agu Timmi