3-14-52883/15 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

13. jaanuar 2016, Tallinn

Haldusasja number

3-14-52883

Haldusasi

A.E.u kaebus Tallinna Vangla 06.10.2014 käskkirja nr

1272 ja Tallinna Vangla 10.11.2014 vaideotsuse nr 5-

15/14/27418-2 tühistamiseks ja Tallinna Vangla toimingu

– vaidlustatud käskkirja peatamise taotluse lahendamise

vaideotsuses – õigusvastasuse tuvastamiseks.

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja – A.E.

Vastustaja – Tallinna Vangla

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kaebus osaliselt.

2. Tuvastada Tallinna Vangla toimingu – Tallinna Vangla 06.10.2014 käskkirja nr.

1272 peatamise taotluse lahendamisega viivitamise ja selle alles vaideotsusega

lahendamise - õigusvastasus.

3. Muus osas jätta kaebus rahuldamata.

4. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

5. Sekretäril edastada kohtuotsus menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva

jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 12. veebruaril 2016.

Vastuseks

esitatud

apellatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil,

tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja

lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine

ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja

järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille

tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg

6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla inspektor-kontaktisik karistas A.E.ut 06.10.2014 käskkirjaga nr 1272

vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 rikkumise eest kartserisse paigutamisega 7 ööpäevaks. Kuna

kinnipeetav on toime pannud korduva režiimi rikkumise, siis piirati kinnipeetavale kartseri

karistuse kandmise ajal täielikult VangS §-de 22, 31-32, 34-38, 41, 43 ja 46 ning osaliselt § 48

(lubada soetada kauplusest kartseris lubatud esemeid) kohaldamist vangistuse eesmärkide

(kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele) paremaks saavutamiseks.

2. A.E. esitas 06.10.2014 käskkirja peale 08.10.2014 vaide koos taotlusega vaidemenetluse

ajaks käskkirja täitmine peatada, mille Tallinna Vangla jättis 10.11.2014 vaideotsusega nr 5-

15-/14/27418-2 rahuldamata. Samas vaideotsuses jättis Tallinna Vangla rahuldamata ka A.E.u

taotluse Tallinna Vangla inspektor-kontaktisiku 06.10.2014 käskkirja nr 1272 täitmise

peatamiseks.

3. 24.11.2014 esitas A.E. Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla 06.10.2014

käskkirja nr 1272 ja Tallinna Vangla 10.11.2014 vaideotsuse nr 5-15/14/27418-2 tühistamiseks

ja Tallinna Vangla toimingu – vaidlustatud käskkirja peatamise taotluse lahendamine

vaideotsuses – õigusvastasuse tuvastamiseks.

4. Tallinna Halduskohus võttis 29.01.2015 määrusega A.E.u kaebuse menetlusse. 10.11.2015

määrusega määras kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

5. Kaebuse esitaja palub tühistada Tallinna Vangla 06.10.2014 käskkiri nr 1272 ja Tallinna

Vangla 10.11.2014 vaideotsus nr 5-15/14/27418-2 ja tuvastada Tallinna Vangla toimingu –

vaidlustatud käskkirja peatamise taotluse lahendamine vaideotsuses – õigusvastasus

alljärgnevatel põhjustel.

5.1. Kaebuse esitaja märgib, et 05.09.2014 ettekande nr 2142 kohaselt andis vanglaametnik

kaebajale korralduse panna käed selja taha, mitte aga panna käsi seljale. Kaebaja leiab, et sellele

korraldusele ta ka allus, sest kui panna käed külgedele vöö piirkonda, siis käed jäävadki selja

taha. Saatja nähes, et kaebaja käsi korralikult selja taha ei pannud, oleks saanud sellele kaebaja

tähelepanu juhtida. Kuna aga rohkem korraldusi ei antud, siis järelikult luges ametnik kaebaja

tegevuse vaikimisi korraldusele allumiseks. Seda kinnitab ka asjaolu, et julgeolekuosakonnast

tagasi tulles olid kaebajal käed samuti asetatud külgedele, kuid saatja ei teinud sellest

probleemi, kuigi tal oli kohustus kaebaja õigusvastasele tegevuse tähelepanu juhtida. Saatja

teavitas kaebajat ettekande kirjutamisest alles siis, kui kaebaja oli eluosakonda tagasi jõudnud

10 minuti möödumisel. Kaebaja hinnangul on tegemist pahatahtliku ettekandega.

5.2. Kaebaja viitab HMS § 55 lg 1 ja § 56 lg 2-3 ning märgib, et vaidlusaluse käskkirja

resolutsioon sisaldab eraldi täiendavate piirangute kohaldamist koos abstraktse põhjendusega,

kus puudub viide õiguslikule alusele. Käskkirjast ei nähtu, et oleks kaalutud täiendavate

piirangutekohaldamist (vt VangS § 651 lg 4) ning abstraktne põhjendus piirangute seadmiseks

ei ole piisav. Pealegi ei ole kaebajale selge, kuidas täiendavad piirangud aitavad paremini

saavutada vangistuse eesmärke. Seda näiteks VangS § 48 piiramise puhul.

5.3. Kaebaja leiab, et tema vaidemenetluses esitatud taotlust haldusakti täitmise peatamiseks on

tõlgendatud selliselt nagu oleks ta käskkirja täitmise peatamist taotlenud ka kohtumenetluse

ajaks. See on aga vale, sest taotlus on esitatud konkreetselt seotult vaidemenetlusega.

Haldusakti täitmise peatamise taotlus on lahendatud blanketsete põhjendustega ja otsusest ei

selgu tegelikke kaalutlusi (HMS § 81 ja HMS § 4 lg 2). Samuti ei ole selge, miks menetleja on

leidnud, et käskkirja täitmise peatamine ei ole vajalik avalikust huvist lähtuvalt ning abstraktne

põhjendus, et distsiplinaarmenetluse käigu on tõendatud kaebaja õigusvastane käitumine, mis

tähendab, et faktilised asjaolud on selged, ei ole kaebajale piisav.

Täiesti arusaamatuks jääb kaebajale käskkirja täitmise peatamise taotluse lahendamine

vaideotsusega sisuliselt kuu aega peale taotluste esitamist. Selline tegevus ei ole kooskõlas

käskkirja täitmise peatamise menetluse põhimõtetega ja HMS § 82 p 6 toodud nõuetega, mis

sätestab, et haldusorgan lahendab haldusakti täitmise peatamise küsimusi vaide läbivaatamise

ettevalmistamise käigus. Kaebaja hinnangul taotluse lahendamine vaideotsusega samaaegselt

ei ole eesmärgipärane, sest tagajärgede vältimist vaidemenetluse ajal ei ole võimalik saavutada.

5.4. HMS § 10 lg 1 p 4 sätestab, et haldusorgani nimel tegutsev isik ei või haldusmenetlusest

osa võtta, kui ta on muul viisil isiklikult huvitatud asja lahendist või kui muud asjaolud tekitavad

kahtlust tema erapooletuses.

Kontaktisikut, kes viis läbi distsiplinaarmenetluse, tegi ettepaneku karistuse määramiseks ja

määras karistuse ning lõpuks menetles veel enda käskkirja peale esitatud vaiet ja käskkirja

kehtivuse peatamise taotlust on põhjendatud alus pidada eelpool viidatud sättes kirjeldatud

isikuks.

Kaebaja on seisukohal, et ilmselgelt puudub ametnikul, kes määrab distsiplinaarkaristuse, huvi

jätta välja andmata enda ettepaneku alusel karistuse käskkirja või vaidemenetluses koostada

vaideotsust, mis käskkirja kehtetuks tunnistaks. Lisaks leiab kaebaja, et vaidlusaluse käskkirja

andmisel ja nende kontrollimisel vaidemenetluses ei olnud halduse enesekontrolli teostavad

isikud lahutatud ja ei olnud välistatud isikute kokkulangemine. Sisuliselt otsustati

distsiplinaarkaristuse määramine juba distsiplinaarmenetluse protokollis ja karistuse

määramine käskkirjaga sama ametniku poolt oli lihtsalt vormistamise küsimus.

Distsiplinaarmenetlust, kus üks ametnik viib läbi distsiplinaarmenetluse ja määrab karistuse,

lisaks osaleb vaidemenetluses ja koostab vaideotsuse, ei saa pidada erapooletuks menetluseks

ning sellisena see ka ei näi.

5.5. Tuvastamisenõude esitamise osas toob kaebuse esitaja selle alusena välja preventiivse huvi.

5.6. Kaebuse esitaja toob välja, et vastustaja poolt viidatud Riigikohtu lahendid nr 3-3-1-44-12

ja 3-3-1-56-10 ei ole enam asjakohased, kuna õiguslik regulatsioon on vahepeal muutunud.

Nimelt tegi varasemalt kontaktisik, kes distsiplinaarasja menetles ettepaneku karistuse

määramiseks mitte endale ega teisele kontaktisikule, vaid üksuse juhile,.

Alates 18.03.2013 on karistuse määrajaks kontaktisik, kuid ametijuhendit selliselt muudetud

ei ole, et oleks välistatud distsiplinaarasja läbiviija ja otsustaja isiku kokkulangemine.

Käesoleval juhul langeski kokku asja menetlenud isik, asja otsustaja ja vaide menetleja isik.

5.7. Kaebaja leiab, et Kodukorra p-st 4.1 tuleneb kohustus liikumisel vangla territooriumil

hoida käsi selja taga, mitte aga selja peal (seljal) nagu järeldab vastustaja. Kodukorras on silmas

peetud seda, et kinnipeetava saatmisel oleks tema saatjale näha käte kämblaosad, et saaks

veenduda, et kinnipeetaval ei oleks käes midagi keelatut vms. Käte asetamisel vöö piirkonda

selliselt, et kämblad jäävad selja taha on see nõue täidetud.

5.8. Kaebaja leiab, et J. Solopovi ja R. Kalmuse tunnistused on ebausaldusväärsed – nende

sõnastus on praktiliselt sama, mis ei saa olla tõenäoline.

5.9. Riigikohus ei ole tunnistanud vastustaja poolt viidatud lahendis nr 3-3-1-41-11 VangS §

651 lg 4 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks. Seega leiab kaebaja, et vastustajal oleks

tulnud käskkirjas täiendavate piirangute kohaldamist siiski põhjendada.

5.10. Kaebaja on seisukohal, et vaidlustatud otsuses esineb ka mitmeid põhjendamispuudusi –

ei selgu, millise hinnangu on otsustaja süüteo raskusele andnud. Süüdistatud on mitteallumises,

kuid põhjendustes on viidatud vanglaametniku autoriteedi õõnestamisele. Varasemate

karistuste olemasolu ainuüksi ei saa kaebaja arvates olla karistuse liigi ja määra põhiargument.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

6. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta kaebuse rahuldamata.

6.1. Vastustaja märgib, et VangS § 67 p 1 kohaselt on kinnipeetav julgeoleku tagamiseks

vanglas kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike

seaduslikele korraldustele. Kodukorra p 4.1 paneb kinnipeetavale kohustuse vangla

territooriumil liikumise ajal hoida käsi selja taga. Seega olukorras, kus kinnipeetava liigub

vangla territooriumil, peab ta Kodukorrast tulenevalt hoidma käsi seljal ning vastavat kohustust

vanglaametnik talle igakordselt meelde tuletama ei pea ega ka sellist korraldust andma. Jättes

saatmise ajal käed seljale panemata, paneb kinnipeetav toime vangla sisekorraeeskirjade

rikkumise.

Vastustaja seletab, et antud juhul karistati A.E.ut distsiplinaarkorras põhjusel, et isegi vaatamata

vanglaametniku korraldusele ei pannud ta käsi seljale. Asja materjalidest nähtuvalt ei esinenud

kaebajal ühtegi takistustest käte selja taga hoidmiseks. Vanglaametnikul on kohustus järgida

Tallinna Vangla kodukorra täitmist ning kuna kaebaja ei pannud ise liikumisel käsi selja taha,

andis valvur selleks vastava korralduse. Seega antud juhul pani A.E. toime kaks

distsipliinirikkumist – VangS § 67 p 1 sätestatud kohustuse täita vangla sisekorraeeskirju ehk

Kodukorra punkti 4.1 ning VangS § 67 p 1, mis kohustab kinnipeetavat alluma vanglaametniku

seaduslikele korraldustele.

6.2. Vastustaja on seisukohal, et kaebajal on kohatu väita, et käte vöö piirkonnas hoidmisega

täitis ta ametniku korralduse. Nimetatud väitest jääb mulje nagu poleks kaebaja teadlik, kuidas

ja kus saatmise ajal käsi hoida tuleb. Samas on A.E. vaidlustanud Kodukorda osas, mis nõuab

kinnipeetavatelt vangla territooriumil liikumisel käte selja taga hoidmist. Tallinna Halduskohus

11.12.2012 otsusega haldusasjas 3-12-1898 jättis A.E.u kaebuse rahuldamata. Otsus jõustus

24.04.2014. Arvestades, et kaebaja on eelnimetatud kohtuasja raames läbinud kõik kolm

kohtuastet, on ilmselge, et kaebaja peab olema teadlik, kus tal vanglas saatmise ajal käsi hoida

tuleb ning et käte vöö piirkonnas hoidmisega ta Kodukorras sätetatud kohustust ei täida.

Vastustaja leiab ka, et kaebaja väited nagu oleks ametnik lugenud tema käitumisega korralduse

täidetuks, on otsitud ja põhjendamatud. Kui käed asetatakse vöö piirkonda küljele, siis ei saa

need ilmselgelt olla selja taga. Korraldust panna käed selja taha ei saa lugeda täidetuks, kui

kinnipeetav ei aseta käsi selja taha, vaid paneb need vöö piirkonda külgedele.

Lisaks juhib vastustaja tähelepanu, et Kodukorrast tuleneb kinnipeetavale kohustus hoida

vangla territooriumil liikumise ajal käsi selja taga. Kodukord on täitmiseks kohustuslik kõigile

Tallinna Vangla territooriumil viibijatele, sh kinnipeetavatele ja vahistatutele, teenistujatele

ning vanglat külastavatele isikutele (Kodukord p 1.2). Kodukorras sätestatud kohustuste

täitmiseks ei pea vanglaametnik andma kinnipeetavale eraldi korraldust. Seega on ilmselgelt

põhjendamatu eeldada, et vanglaametnik peaks andma korralduse rohkem kui ühe korra.

6.3. Vastustaja toob välja, et vaidlustatud käskkirja kohaselt karistati A.E.ut VangS § 67 p 1

rikkumise eest kartserisse paigutamisega 7 ööpäevaks. Kuna kinnipeetav pani toime raske

režiimi rikkumise, siis piirati kinnipeetaval kartseri karistuse kandmise ajal täielikult

vangistusseaduse §-de 22, 31-32, 34-38, 41, 43 ja 46 ning osaliselt § 48 (lubatud soetada

kauplusest kartseris lubatud esemeid) kohaldamist vangistuse eesmärkide (kinnipeetava

suunamine õiguskuulekale käitumisele) paremaks saavutamiseks.

Nimetatud piirangute kohaldamist käsitletakse VangS § 651 lg-s 4, mille kohaselt kartserisse

paigutatud kinnipeetava suhtes võib vangla osaliselt või täielikult piirata käesoleva seaduse §-

de 22, 30-32, 34-38, 41, 43, 46 ja 48 kohaldamist. VangS § 651 lg 4 on sõnastatud diskretsiooni

eeldava sättena.

Vastustaja toob välja, et Riigikohus on oma 05.11.2011 lahendis nr 3-3-1-41-11 asunud

seisukohale, et kaalutlusõiguse teostamata jätmine ei saa aga kaasa tuua haldusakti tühistamist,

kui haldusaktis märgitud piirangud tulenevad vahetult seadusest, s.o hakkavad toimima

sõltumata sellest, kas neid haldusaktis märgitakse või mitte. Või teisisõnu, karistamise käskkirja

andmisel lisapiirangute põhjendamata jätmine ei too kaasa karistamise käskkirja tühistamist,

kui piirangute rakendumiseks pole nende äramärkimine karistamise käskkirjas vajalik. Samuti

on eelnimetatud lahendis asunud Riigikohus seisukohale, et hoolimata VangS § 651 lg 4

sõnastusest, ei too distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas vastavate piirangute

äranäitamine või äranäitamata jätmine kaasa VangS §-dega 22, 31-311, § 32 lg-tega 1, 2 ja 3,

§-dega 34-38, 41, 43 ja 46 antud võimaluste piiramist. Nendes sätetes nimetatud võimaluste

piiramise toob kartserikaristuse olemusest ja vangistusseaduse ja vangla sisekorraeeskirja

sätetest tulenevalt kaasa kartserikaristuse määramine. Selliste piirangute nimetamine

karistamise käskkirjas pole nõutav. Vastustaja on seisukohal, et nende piirangute äramärkimise

korral käskkirjas ei too piirangute rakendamise põhjendamata jätmine kaasa karistamise

käskkirjas nimetatud piirangute tühistamist. Need piirangud on põhjendatud, kui

kartserikaristus on määratud õiguspäraselt. Kolleegium on seisukohal, et kartserikaristus kui

kinnipeetava suhtes kohaldatava distsiplinaarkaristuse liik on põhiseaduse § 11 mõttes

proportsionaalne ning ülalnimetatud piirangud, mis kartserikaristusega automaatselt kaasnevad

või mida võib koos kartserikaristusega kaalutlusõiguse alusel kohaldada, on põhiseaduse § 11

mõttes proportsionaalsed, kuna nad tulenevad kartserikaristuse olemusest.

Eeltoodust tuleneb, et kuna kaebuse esitajale on õiguspäraselt määratud kartserikaristus, siis on

põhjendatud ka käskkirjaga nr 1272 seatud lisapiirangud.

6.4. Vastustaja nõustub kaebajaga, et üksuse juhi 10.11.2014 vaideotsusest nr 5-115/14/27418-

2 nähtub, et A.E. on esitanud koos vaidega taotluse, milles palub vaide- ja kohtumenetluse ajaks

käskkirja täitmine peatada. Samas nähtub viidatud vaideotsusest ka, et HKMS § 249 lg 1 annab

kohtule pädevuse igas menetlusstaadiumis kohaldada kaebaja õiguste kaitseks esialgset

õiguskaitset ning haldusorgan ei saa seetõttu kohtumenetluse ajaks haldusakti täitmist peatada.

Vastustaja hinnangul on tegemist ilmse ebatäpsusega, mis ei mõjuta kuidagi haldusakti

kehtivust ega riku kuidagi ka kaebaja õigusi.

6.5. Vastustaja leiab, et haldusakti täitmise peatamise taotluse rahuldamata jätmist on piisavalt

põhjendatud. Käesoleval juhul tõendati distsiplinaarmenetluse käigus, et A.E. rikkus VangS §

67 punkti 1. Kuna distsiplinaarasja faktilised asjaolud olid selged ja vaidlusalune haldusakt

õiguspärane, ei olnud A.E.u taotlus distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja täitmise

peatamiseks põhjendatud.

Kinnipeetavale distsipliinirikkumise eest määratud karistuse täitmist saab pidada

märkimisväärseks

avalikuks

huviks,

kuna

distsiplinaarkaristuse

määramine

distsipliinirikkumise korral on vangistuse eesmärkide saavutamisel ilmselgelt olulise

tähtsusega. Avalikes huvides on, et vangistuse eesmärgid saavutataks ning vangistuse ajal asuks

kinnipeetav õiguskuulekale teele, et siis vangistusest naasta ühiskonda õiguskuuleka isikuna.

Samuti on distsiplinaarkaristuse vahetu täideviimine vajalik vangla üldise julgeoleku

tagamiseks ning andmaks kinnipeetavale teada, et igasse distsipliinirikkumisse suhtutakse

vanglas sallimatult. Vanglateenistuse poolt kinnipeetavate distsipliinirikkumistele kohene

reageerimine aitab tagada vanglas üldist julgeolekut.

6.6. Haldusakti täitmise peatamise algus on seotud haldusorganile vaide esitamisega. HMS §

74 tulenevalt algab vaidemenetlus vaide esitamisega haldusorganile. Seaduseandja pole

haldusakti täitmise peatamise taotluse lahendamiseks täpset korda ega tähtaegu kehtestanud.

Samas nõustub vastustaja kaebajaga, et haldusakti täitmise peatamise taotluse eesmärgist

lähtudes tulnuks vanglal see lahendada kiiremini, kui seda antud juhul tehti, seda siis kas eraldi

otsustusega või tulnuks vaie lühema tähtaja jooksul läbi vaadata. Samas tuleneb VangS § 65 lg-

st 1, et üldjuhul pööratakse distsiplinaarkaristus täitmisele kohe.

Distsiplinaarkaristuse täideviimise poolt kõneleb oluline avalik huvi, milleks on distsipliini

tagamine vanglas ning õigust rikkuva kinnipeetava mõjutamine. Käesoleval juhul tõendati

distsiplinaarmenetluse käigus, et A.E. pani toime distsipliinirikkumise, seega ei olnud A.E.u

taotlus distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja täitmise peatamiseks põhjendatud.

Kuna haldusakti täitmise peatamist käsitlevas HMS § 81 on kasutatud väljendit „võib“, pole

tegemist mitte kohustusega, vaid kaalutlusõigusega, mis tähendab HMS § 4 lg 1 kohaselt seda,

et haldusorganil on võimalik otsustada, kas ta üldse teeb vastava otsustuse ning kui jah, siis

millise täpselt. Distsiplinaarkaristuse vaidlustanud kinnipeetav ei saa arvestada sellega, et talle

määratud karistuse täitmine tingimata peatatakse, sest tema õiguste kõrval on olemas ka

ülekaalukas avalik ja kolmandate isikute õigustest tulenev huvi selleks, et rikkumise toime

pannud isik ei jääks karistamata.

Distsiplinaarmenetluse materjalidest ei nähtu, et käesoleval juhul oleks esinenud vajadus

haldusakti täitmise peatamiseks. Distsiplinaarkaristuse kui haldusakti täitmise peatamisest ei

sõltu kuidagi ka vaidlustatud distsiplinaarkaristuse õiguspärasus.

6.7. VangS § 64 lg 1 sätestab, et distsiplinaarmenetluse viib läbi ning distsipliinirikkumise

asjaolud selgitab välja vanglateenistus. Tallinna Vangla direktori 12.08.2011 käskkirjaga nr 139

kinnitatud „Esimese, teise, kolmanda ja neljanda üksuse inspektor-kontaktisiku ametijuhend“

kohaselt kuulub kinnipeetavate distsiplinaarmenetluste läbiviimine inspektor-kontaktisikute

pädevusse.

VSKE

§

tulenevalt

on

inspektor-kontaktisikul

kinnipeetavale

distsiplinaarkaristuse määramise õigus. Ükski õigusakt ei sätesta, et sama isik ei võiks läbi viia

distsiplinaarmenetlust ning määrata distsiplinaarkaristust. Eelkirjeldatud distsiplinaarmenetluse

läbiviimisega tagatakse menetluse efektiivsus, lihtsus ja kiirus, vältides üleliigseid kulutusi ja

ebameeldivusi isikule, mis on aga üks haldusmenetluse aluspõhimõtteid.

VangS § 11 lg 41 sätestab, et vanglateenistus vaatab läbi muu vanglas töötava isiku haldusakti

või toimingu peale esitatud vaideid. Vanglaametnike pädevusi täpsustab justiitsministri

30.11.2000 määrus nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“, mille § 12 lg-st 21 tulenevalt vaatab üksuse

juht läbi vaide, mis on esitatud inspektori-kontaktisiku või muu selle üksuse koosseisus oleva

isiku haldusakti või toimingu peale. HMS § 10 lg 1 p 4 kohaselt ei või haldusorgani nimel

tegutsev isik haldusmenetlusest osa võtta, kui ta on muul viisil huvitatud asja lahendist või

muud asjaolud tekitavad kahtlusi tema erapooletuses.

Vastustaja viitab siinkohal ka Riigikohtu halduskolleegiumi 14.11.2012 otsuse nr 3-3-1-44-12,

p 21.

Alates 18.03.2013 kehtiva VSKE § 17 lg 1 kohaselt on inspektori-kontaktisiku pädevuses teha

otsus vangistusseaduse § 24 lõike 1, § 25 lõigete 1 ja 2, § 30 lõike 2, § 31 lõike 2, § 63 lõike 4,

§ 64 lõike 4, § 65 lõike 2, § 651 lõike 4 ning § 93 lõigete 3 ja 7 alusel. Seega on inspektor-

kontaktisikul pädevus VangS § 64 lg 4 alusel kinnipeetavale distsiplinaarkaristust määrata.

Riigikohus on leidnud, et karistuse määrajal on VangS § 64 lg-st 3 tulenevalt otsustamisel

kaalumisruum ning menetlust läbi viinud ametniku seisukoht ei ole talle siduv. (Riigikohtu

halduskolleegiumi 21.10.2010 otsus nr 3-3-1-56-10, p 14). Vastavalt VSKE-le on üksuse juhi

pädevuses inspektor-kontaktisiku haldusakti peale esitatud vaide vaideotsuse allkirjaõigsus.

Enne allkirjastamist tutvub üksuse juht vaideotsusega, samuti on üksuse juhil õigus tutvuda

distsiplinaarmenetluse materjalidega. Juhul, kui üksuse juht leiab, et ta on eriarvamusel

koostatud vaideotsuses märgitust või leiab, et vaie tuleks rahuldada, siis on üksuse juhil õigus

keelduda koostatud vaideotsuse allkirjastamisest ning tal on õigus nõuda vaideotsuse

koostamist või ise koostada otsus, kust nähtub tema teistsugune seisukoht antud küsimuses.

Vaideotsus, mille üksuse juht allkirjastab, on üksuse juhi seisukoht antud küsimuses. Seega ei

ole üksuse juhi allkiri üksnes formaalsus, vaid allkirja andmisega vaideotsusele väljendab

üksuse juht oma seisukohta antud küsimuses. Üksuse juhi poolt vaide lahendamine tagab nii

tegeliku kui näiva erapooletuse.

Vaidemenetluses kontrollib haldusorgan haldusakti õiguspärasust ja otstarbekust ning

haldusakti õigusvastasuse tuvastamisel tunnistab haldusorgan haldusakti kehtetuks. Seega tuleb

vaidemenetluses hinnata vaidlustatava käskkirja vastavust HMS §-s 54 sätestatule.

Allkirjastades vaideotsust kinnitab üksuse juht oma allkirjaga, et vaidlustatav käskkiri vastab

HMS-is sätestatud nõuetele.

Ametnikul, kes viib läbi distsiplinaarmenetlust ei ole keelatud karistust määrata ning kaevatava

käskkirja allkirjastanud ametnik oli pädev antud käskkirja andma (VangS § 64 lg 4, VSKE § 17

lg 1). Üksnes distsiplinaarmenetluse läbiviimise faktist ei tulene ametniku erapooletuse

puudumine distsiplinaarkaristuse määramisel. Erapooletust ei saa kahtluse alla seada üksnes

seetõttu, et asja otsustab sama ametnik, kes haldusmenetluse algatas ja kogus menetluses

tõendeid. Ka ametikohustuste täitmise pinnalt tekkinud suhtlemiskonflikt ei pruugi veel

tähendada, et ametnik on isiklikult häälestatud menetlusosalise vastu. (A. Aedmaa jt.

Haldusmenetluse käsiraamat. Tartu, 2004, lk 57).

6.8. Kokkuvõtvalt on vastustaja hinnangul vaidlustatav käskkiri õiguspärane ega kuulu

tühistamisele. Tallinna Vangla on seisukohal, et vaidemenetlus on läbi viidud kooskõlas

menetlusnormidega ning Tallinna Vangla üksuse juhi 10.11.2014 vaideotsuse nr 5-

15/14/27418-2 on antud kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne,

kaalutlusvigadeta, vastav vorminõuetele ning sellel ei esine tühise haldusakti tunnuseid.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

7. Kohus leiab, et kaebus tuleb rahuldada osaliselt so vaidlustatud Tallinna Vangla 06.10.2014

käskkirja nr. 1272 peatamise taotluse lahendamisega viivitamise ja selle alles vaideotsusega

lahendamise õigusvastasuse tuvastamise nõude osas. Muus osas on kaebus põhjendamatu ja

tuleb jätta rahuldamata. Kohtu põhjendused on alljärgnevad.

7.1. Käesolevas asjas on tuvastatud järgmised asjaolud:

7.1.1. Käesolevas asjas ei ole vaidlust asjaolu üle, 05.09.2014 kella 10:30 paiku andis selleks

pädev vanglaametnik J. Solopov kinnipeetav A.E.ule saatmisel julgeolekuosakonda korralduse

panna käed selja taha. Vaidlust ei ole ka selles, et A.E. asetas käed külgedele vöö piirkonda.

Vaidlust ei ole, et J. Solopov ei andnud seejärel täiendavat korraldust täita korrektselt korraldus

käte selja taha panemiseks ja saatis kaebaja vaatamata korralduse täitmata jätmisele

julgeolekuosakonda. Eeltoodut on kinnitanud kaebaja ka kaebuses (vt tl 1 pöördel - 2). Samuti

kinnitavad seda 05.09.2014 ettekanne nr 2142 (tl 32), M. Pendini koostatud õiend (tl 50) ning

distsiplinaarmenetluse protokoll (tl 34-35 pöördel) ja vaidlustatud Tallinna vangla 06.10.2014

käskkiri nr 1272. Vaidlust ei ole, et kaebajal puudusid õigusaktides toodud põhjused käte selja

taga hoidmisest keeldumiseks ja ta ei esitanud neid ka pärast käskluse saamist.

Kohus ei nõustu kaebuse esitajaga eelpooltoodud tõendeid hinnates selles, et J. Solopovi ja R.

Kalmuse poolt distsiplinaarmenetluse käigus 02.10.2014 õiendis fikseeritud seisukohti ei saa

pidada usaldusväärseteks, kuna nende poolt antud ütluste sõnastus on sarnane. Arvestades, et

mõlemad isikud olid vaidlusaluse sündmuse juures ning andsid selle kohta sarnaseid ütlusi ei

muuda ütlusi ebausaldusäärseteks. Kohus märgib, et sisuliselt on korralduse nõuetekohast

täitmatajätmist (käte seljale asetamise asemel nende vöö juures külgedele asetamine)

kinnitanud ka kaebaja oma kaebuses.

Kohus loeb eeltooduga tõendatuks, et kaebaja rikkus VangS § 67 p 1, mille kohaselt on

kinnipeetav kohustatud julgeoleku tagamiseks vanglas täitma vangla sisekorraeeskirju ja

alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele, ja Kodukorra p 4.1 esimest lauset,

mille kohaselt liiguvad kinnipeetavad vangla territooriumil saatmiskava, korrapidaja või

korrapidaja abi korralduse alusel koos vanglateenistujast saatjaga, hoides käed julgeoleku

tagamiseks selja taga.

7.1.2. Kohus loeb tõendatuks, et kaebajale olid teada tema kohustus täita vangla

sisekorraeeskirju (allkirjastatud vangistusalaste õigusaktidega tutvustamise leht tl 33) ja talle

oli tulenevalt osalemisest kaebajana haldusasjas nr. 3-12-1898 nii kohustus vanglas saatmise

ajal käte hoidmiseks selja taga, kui ka see, kuidas seda teha tuleb.

Kohus loeb kõik kaebaja väited, mille kohaselt ta täitis selle kohustuse käte vöö piirkonnas

hoidmisega ennastõigustavaks ja kohut teadlikult eksitavaks.

7.1.3. Vaidlust ei ole asjaolu üle, et pärast kaebaja tagasijõudmist teavitas J. Solopov kaebajat

ettekandest juhtumi kohta ja pakkus J. Solopov talle võimaluse kirjutada seletuskiri juhtumi

kohta ja et kaebaja seda ei teinud (kaebus tl 2 ja J.Solopovi ettekanne 1242 tl 32).

7.1.4. Vaidlust ei ole, et tulenevalt J. Solopovi 05.09.2014 ettekandest 1242 algatati juhtumi

suhtes distsiplinaarmenetlus, mille viis läbi selleks pädev ametiisik neljanda üksuse inspektor-

kontaktisik

M. Pendin

ja

kaebajat

tutvustati

selle

protokolliga

02.10.2014

(distsiplinaarmenetluse protokoll tl 34-35).

7.1.5. Vaidlust ei ole, et 06.10.2014 andis Tallina Vangla selleks pädev inspektor-kontaktisik

M. Pendini käskkirja nr 1272 ja karistas sellega kaebajat distsiplinaarkaristuse vangistusseaduse

§ 67 p 1 rikkumise eest kartserisse paigutamisega 7 ööpäevaks. Kuna kinnipeetav oli toime

pannud korduva režiimi rikkumise, siis piirati kinnipeetavale kartseri karistuse kandmise ajal

täielikult VangS §-de 22, 31-32, 34-38, 41, 43 ja 46 ning osaliselt § 48 (lubada soetada

kauplusest kartseris lubatud esemeid) kohaldamist vangistuse eesmärkide (kinnipeetava

suunamine õiguskuulekale käitumisele) paremaks saavutamiseks.

7.1.6. Vaidlust ei ole, et kaebaja vaidlustas nimetatud käskkirja seaduses ette nähtud tähtaja

jooksul ja korras 8.10.2014 vaidega, milles lisaks käskkirja vaidlustamisele palus peatada

vaidlustatava käskkirja täitmine vaidemenetluse ajaks (tl 31 pöördel). Vaidlust ei ole, et

nimetatud vaide lahendas selleks pädev isik neljanda üksuse inspektor-kontaktisik üksuse juhi

ülesannetes Kristel Härm ja et vaidemenetluse viis läbi ja vaideotsuse valmistas ette M. Pendin.

Samuti ei ole vaidlust, et käskkirja täitmise peatamise taotlust ei lahendanud vastustaja enne,

kui 10.11.2014 vaideotsuses nr 5-15/14/27418-2 (tl 13-14).

8. Tulenevalt asjaolust, et kohus tuvastas kaebaja poolt VangS § 67 p 1, mille kohaselt on

kinnipeetav kohustatud julgeoleku tagamiseks vanglas täitma vangla sisekorraeeskirju ja

alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele, ja Kodukorra p 4.1 esimest lauset,

mille kohaselt liiguvad kinnipeetavad vangla territooriumil saatmiskava, korrapidaja või

korrapidaja abi korralduse alusel koos vanglateenistujast saatjaga, hoides käed julgeoleku

tagamiseks selja taga, rikkumise ja see oli distsiplinaarkaristuse määramisel käskkirja nr 1272

aluseks, leiab kohus, et vaidlustatud käskkirjas on õigesti tuvastatud juhtumi faktilised asjaolud

ja käskkiri on selles osas õiguspärane.

9. Kaebaja on tõstatanud seoses käskkirjaga küsimuse - kas käskkirjaga kohaldatud täiendavad

piirangud olid kehtestatud õiguspäraselt.

9.1. Kohus leiab, et vaidlust ei ole selles, et käskkirjas on täiendavate piirangute osas märgitud

järgmist: „Kuna kinnipeetav on toime pannud korduva režiimi rikkumise, siis piirati

kinnipeetavale kartseri karistuse kandmise ajal täielikult VangS §-de 22, 31-32, 34-38, 41, 43

ja 46 ning osaliselt § 48 (lubada soetada kauplusest kartseris lubatud esemeid) kohaldamist

vangistuse eesmärkide (kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele) paremaks

saavutamiseks.“ (vt tl 12 ). Muid põhjendusi ja kaalutlusi käskkirjast täiendavate piirangute

kohaldamise osas ei nähtu.

9.2. VangS § 651 lg 4 sätestab, et kartserisse paigutatud kinnipeetava suhtes võib

vanglateenistus osaliselt või täielikult piirata käesoleva seaduse §-de 22, 30–32, 34–38, 41, 43,

46 ja 48 kohaldamist.

9.3. Kohus nõustub siinkohal täielikult vastustaja seisukohtadega ja vastustaja poolt viidatud

Riigikohtu 05.11.2011 lahendis nr 3-3-1-41-11 avaldatud Riigikohtu seisukohtadega ning leiab,

et vaidlusalused täiendavad piirangud on kehtestatud õiguspäraselt. Kaebaja seisukoht selles,

et nimetatud Riigikohtu lahend ei ole käesoleval juhul kohaldatav, ei ole põhjendatud.

Kohus ei pea vajalikuks üksikasjalikult korrata eelpool viidatud Riigikohtu lahendis märgitut.

Riigikohus analüüsis selles põhjalikult kõikide (ka käesolevas asjas vaidluse all olevate)

seadusjärgsete lisapiirangute kohaldamise õiguspärasust. Kohus selgitab eraldi, et

kaalutlusõiguse teostamata jätmine ei saa kaasa tuua haldusakti tühistamist, kui haldusaktis

märgitud piirangud tulenevad vahetult seadusest, s.o hakkavad toimima sõltumata sellest, kas

neid haldusaktis märgitakse või mitte. Või teisisõnu, karistamise käskkirja andmisel seadusest

tulenevate lisapiirangute põhjendamata jätmine ei too kaasa karistamise käskkirja tühistamist,

kui piirangute rakendumiseks pole nende äramärkimine karistamise käskkirjas vajalik (vt ka

Riigikohtu 05.11.2011 lahendi nr 3-3-1-41-11 p 18).

Samuti on Riigikohus asunud seisukohale, et hoolimata VangS § 651 lg 4 sõnastusest ei too

distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas vastavate piirangute äranäitamine või äranäitamata

jätmine kaasa VangS §-dega 22, 31-311, § 32 lg-tega 1, 2 ja 3, §-dega 34-38, 41, 43 ja 46 antud

võimaluste piiramist. Nendes sätetes nimetatud võimaluste piiramise toob kartserikaristuse

olemusest ja vangistusseaduse ja vangla sisekorraeeskirja sätetest tulenevalt kaasa

kartserikaristuse määramine. Selliste piirangute nimetamine karistamise käskkirjas pole nõutav.

Piirangute äramärkimise korral ei too piirangute rakendamise põhjendamata jätmine kaasa

karistamise käskkirjas nimetatud piirangute tühistamist. Need piirangud on põhjendatud, kui

kartserikaristus on määratud õiguspäraselt (vt Riigikohtu 05.11.2011 lahendi nr 3-3-1-41-11 p

31 alapunkt 3).

Kolleegium märkis veel, et kui karistamise käskkirjaga piiratakse kartseris lubatud kaupade

ostmist, siis tuleb selle piirangu kohaldamist eraldi põhjendada. Kui nimetatud asjade ostmist

ei piirata, siis ei tule VangS § 48 karistamise käskkirjas ära näidata (vt Riigikohtu 05.11.2011

lahendi nr 3-3-1-41-11 p 31 alapunkt 2).

Käesoleval juhul piirati üksnes osaliselt VangS § 48 kohaldamist ehk kaebajal lubati soetada

kauplusest kartseris lubatud esemeid. Järelikult ei olnud ka vastava piirangu märkimine eraldi

vajalik, millest tulenevalt ei pidanud vastustaja ka selles osas käskkirjas eraldi kaalutlusi välja

tooma.

9.4. Eeltoodut kokku võttes leiab kohus, et kaebaja väited käskkirja nr 1272 õigusvastasusest

tulenevalt selles rakendatud lisapiirangutest ei ole leidnud tõendamist ja käskkiri on selles osas

õiguspärane.

10. Kaebaja on tõstatanud seoses käskkirja nr 1272 ja selle suhtes tehtud vaideotsusega

küsimuse, kas käesoleval juhul, kus inspektor-kontaktisik, kes viis läbi distsiplinaarmenetluse,

tegi ettepaneku karistuse määramiseks ja määras ise ka karistuse, samuti menetles enda poolt

koostatud käskkirja peale esitatud vaiet ja käskkirja kehtivuse peatamise taotlust, on rikutud

HMS § 10 lg 1 p 4 ning kas sellest tulenevalt tuleks vaidlusalune käskkiri ja vaideotsus

tühistada.

10.1. Kohus märgib, et ta on juba tuvastanud, et poolte vahel puudub vaidlus selles, et

distsiplinaarmenetluse viis läbi inspektor-kontaktisik Margus Pendin, (vt tl 35 pöördel) kes

ühtlasi allkirjastas ka vaidlusaluse distsiplinaarmenetluse käskkirja. Vaidlust ei ole ka selles, et

vaideotsuse koostas Margus Pendin ja vaideotsuse allkirjastas neljanda üksuse inspektor-

kontaktisik üksuse juhi ülesannetes Kristel Härm (vt tl 14).

Küll aga on tekkinud vaidlus selle üle, kas eelpool kirjeldatud viisil haldusmenetluse

läbiviimine on õiguspärane arvestades HMS § 10 lg 1 p 4 sätestatud regulatsiooniga, mis ütleb,

et haldusorgani nimel tegutsev isik ei või haldusmenetlusest osa võtta, kui ta on muul viisil

isiklikult huvitatud asja lahendist või kui muud asjaolud tekitavad kahtlust tema erapooletuses.

10.2. VangS § 64 lg 1 sätestab, et distsiplinaarmenetluse viib läbi ning distsipliinirikkumise

asjaolud selgitab välja vanglateenistus. Sama paragrahvi lg 4 esimese lause kohaselt määrab

distsiplinaarkaristuse vanglateenistus distsiplinaarmenetluse läbi viinud ametniku ettepanekul.

Justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kehtestatud vangla sisekorraeeskirja (VSKE) § 17

lg 1 sätestab muuhulgas, et inspektori-kontaktisiku pädevuses on teha otsus vangistusseaduse §

lõike

alusel.

Teisisõnu

on

inspektor-kontaktisikul

õigus

kinnipeetavale

distsiplinaarkaristus määrata.

Tallinna Vangla direktori 12.08.2011 käskkirjaga nr 139 kinnitatud „Esimese, teise, kolmanda

ja neljanda üksuse inspektor-kontaktisiku ametijuhend“ kohaselt kuulub kinnipeetavate

distsiplinaarmenetluste läbiviimine inspektor-kontaktisikute pädevusse (tl 51-52 pöördel).

Kohus leiab nõustudes vastustajaga, et eeltoodud regulatsioonist ei tulene keeldu, mis sätestaks,

et üks ja sama isik ei võiks läbi viia distsiplinaarmenetlust ning määrata distsiplinaarkaristust.

Järelikult ei saa kaebaja poolt märgitu olla ka vaidlusaluse distsiplinaarkäskkirja tühistamise

aluseks.

Kaebuse esitaja ei ole välja toonud, et distsiplinaarmenetluse läbiviinud isikul oleks kaebaja

suhtes mingit isiklikku vaenu vms, millest tulenevalt võiks ta olla isiklikult huvitatud asja

lahendamisest ja millest tulenevalt oleks ta pidanud ennast menetlusest taandama kaebaja poolt

viidatud sätte alusel. Seejuures märgib kohus, et kaebaja ise ei ole vanglaametniku taandamist

taotlenud. Järelikult on käskkiri nr 1272 ka selles osas õiguspärane.

10.3.

Mis

puudutab

vaideotsuse

koostamist

sama

isiku

poolt,

kes

viis

läbi

distsiplinaarmenetluse ja määras karistuse, siis selles osas märgib kohus järgmist.

VangS § 11 lg 41 teine lause sätestab, et vanglateenistus vaatab läbi muu vanglas töötava isiku

haldusakti või toimingu peale esitatud vaideid. VSKE § 12 lg 21 kohaselt vaatab üksuse juht

läbi vaide, mis on esitatud inspektori-kontaktisiku või muu selle üksuse koosseisus oleva isiku

haldusakti või toimingu peale. Käesoleval juhul, nagu kohus eelpool tuvastas, on vaideotsuse

allkirjastanud inspektor-kontaktisik üksuse juhi ülesannetes. Seega on vaideotsus allkirjastatud

selleks pädevust omava isiku poolt.

Kohus nõustub siinkohal vastustaja seisukohaga, et kuivõrd enne allkirjastamist tutvub üksuse

juht vaideotsusega, samuti on üksuse juhil õigus tutvuda distsiplinaarmenetluse materjalidega,

siis juhul, kui üksuse juht leiab, et ta on eriarvamusel koostatud vaideotsuses märgitu suhtes

või leiab, et vaie tuleks rahuldada, on üksuse juhil õigus keelduda koostatud vaideotsuse

allkirjastamisest ning tal on õigus nõuda vaideotsuse koostamist või ise koostada otsus, kust

nähtub tema teistsugune seisukoht antud küsimuses. Vaideotsus, mille üksuse juht allkirjastab,

on üksuse juhi seisukoht antud küsimuses, mis tagab nii tegeliku kui näiva erapooletuse.

Allkirjastades vaideotsust kinnitab üksuse juht oma allkirjaga, et vaidlustatav käskkiri vastab

HMS-is sätestatud nõuetele. Kohus nõustub kaebajaga selles, et vaide menetlemine haldusakti

andnud ametiisiku poolt võib tekitada teatavaid kahtlusi menetlemise erapooletuse suhtes, kuid

ilma vastavaid kahtlustusi tõenditega põhjendamata ja selle rakendamist eraldi taotlemata ei

anna see alust rakendada HMS § 10 lg 1 p 4 sätestatut. Samas on kohus seisukohal, et halduse

hea tavaga ja vaidemenetluse eesmärgiga oleks ilmselgelt paremini kooskõlas, kui

vaidemenetlust ei viiks menetlejana läbi ja vaideotsuse projekti ei koostaks isik, kelle varasema

otsuse (haldusakti) suhtes vastav menetlus on algatatud.

Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et käesoleval juhul ei ole rikutud HMS § 10 lg 1 p 4 sätestatut

ning vaidlustatud käskkirja nr 1272 ning selle suhtes tehtud vaideotsuse tühistamine viidatud

alusel ei ole põhjendatud.

11. Kaebaja tõi viimase sisulise argumendina käskkirja nr 1272 õigusvastasuse kohalt oma

kaebuse täienduses välja väite, et vaidlustatud distsiplinaarkäskkiri on ka oluliste

motiveerimispuudustega karistuse mõistmise osas. Kohus kaebuse esitaja eelpool toodud

seisukohaga ei nõustu. Kohus leiab, et käskkirjas nr 1272 on piisavalt põhjendatud karistusliigi

valikut ning süüteo raskust vastavalt karistuse liigile ja määrale. Asjaolu, et kaebuse esitaja

vastavate põhjendustega ei nõustu ei tähenda, et otsus oleks motiveerimata.

12. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et vaidlustatud käskkirjas nr 1272 on õigesti leitud, et kaebaja

rikkus süüliselt VangS § 67 p 1, millest tulenevalt algatas vastustaja tema suhtes

distsiplinaarmenetluse ning selle läbiviimise järel karistas kaebajat õiguspäraselt kartserisse

paigutamisega 7 ööpäevaks. Kohus on samuti tuvastanud, et otsuse langetas selleks pädev

vanglateenistuse ametnik, kelle suhtes ei esinenud HMS § 10 lg 1 p 4 sätestatud aluseid. Seega

on Tallinna Vangla 06.10.2014 käskkiri nr 1272 õiguspärane ja kaebus jääb selles osas

rahuldamata.

Kuivõrd vaideotsuse aluseks olev käskkiri nr 1272 oli õiguspärane, siis puudub alus Tallinna

Vangla üksuse juhi 10.11.2014 vaideotsus nr 5-15/14/27418-2 tühistamiseks. Vaideotsuse

tühistamist ei tingi ka kaebaja poolt väidetud HMS § 10 lg 1 p 4 rikkumine, millist kohus ei

tuvastanud. Kaebus jääb selles osas rahuldamata.

13. Seoses kaebaja poolt esitatud tuvastamisnõudega küsimuses, kas Tallinna Vangla toiming

– vaidlustatud käskkirja peatamise taotluse lahendamine alles vaideotsuses – oli õiguspärane

või mitte märgib kohus järgmist.

13.1. HMS § 74 tulenevalt algab vaidemenetlus vaide esitamisega haldusorganile.

HMS § 81 sätestab, et vaiet lahendav haldusorgan võib haldusakti täitmise peatada, kui see on

vajalik avaliku huvi, haldusakti adressaadi või kolmanda isiku õiguste kaitseks.

HMS § 82 „Vaide läbivaatamise ettevalmistamine“ p 6 sätestab, et vaiet läbivaatav haldusorgan

lahendab haldusakti täitmise peatamise küsimusi.

13.2. Kohus leiab, et vastustaja märgib õigesti, et seaduseandja pole haldusakti täitmise

peatamise taotluse lahendamiseks täpset korda ega tähtaegu kehtestanud. Küll aga tuleneb

eelpool viidatud HMS § 82 p-st 6 üheselt, et haldusakti täitmise peatamise küsimus tuleb

lahendada vaide läbivaatamise ettevalmistavas menetluses, mitte aga alles vaideotsuses. Samuti

tuleb arvestada HMS § 5 lg 4 sätestatud põhimõttega, et menetlustoimingud viiakse läbi

viivituseta, kuid mitte hiljem kui seaduses või määruses sätestatud tähtaja jooksul. Arvestades

haldusakti täitmise peatamise taotluse eesmärki, oleks tulnud see lahendada viivitamatult, mitte

alles vaideotsuses kuu aega hiljem vastava taotluse saamisest peale seda kui kaebuse esitaja oli

talle määratud karistuse juba ära kandnud (kaebaja kandis kartserikaristuse ära 13.10.2014-

20.10.2014 vt tl 49).

13.3. Kohus ei nõustu vastustajaga selles, et kuivõrd HMS § 81 on kasutatud väljendit „võib“

siis HMS § 4 lg 1 kohaselt on haldusorganil võimalik muuhulgas otsustada, kas ta üldse teeb

vastava otsustuse. Kohus on seisukohal, et kuigi vastava taotluse lahendamise puhul on

tegemist kaalutlusotsusega, ei tähenda see, et haldusorganil on võimalik otsustada, kas ta üldse

teeb vastava otsuse juhul, kui selle tegemiseks on taotlus esitatud. Kohus selgitab, et juhul, kui

vastav taotlus on esitatud, siis tuleb haldusorganil taotlust igal juhul menetleda ja võtta arvesse

taotluse eesmärki ja sisu ning see lahendada seaduses sätestatud korras.

13.4. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et Tallinna Vangla toiming vaidlustatud

käskkirja peatamise taotluse lahendamisega viivitamisel ja selle lahendamisel alles

vaideotsuses, oli õigusvastane ning tuvastamiskaebuse kuulub rahuldamisele.

13.5. Mis puudutab kaebuse esitaja väidet, et vastustaja on vaideotsuses lahendades kaebuse

esitaja taotlust vaidlustatud haldusakti täitmise peatamiseks märkinud ekslikult, et kaebaja on

taotlenud käskkirja täitmise peatamist ka kohtumenetluses, siis leiab kohus, et see väide on

õige. Samas - nagu märgib ka vastustaja - ei muuda see ilmselge ebatäpsus otsust ennast

õigusvastaseks ega riku kuidagi ka kaebaja õigusi.

13.6. Kohus ei tohi teha otsust nõude või aluse kohta, mida ei ole kaebuses esitatud, ega ületada

nõude piire (HKMS § 41 lg 1). Lähtudes eelviidatud sättest jätab kohus tähelepanuta kaebaja

väited nagu oleks haldusakti täitmise peatamise taotluse rahuldamata jätmist ebapiisavalt

põhjendatud. Nimelt ei ole Tallinna Vangla otsus, millega jäeti kaebaja taotlus Tallinna Vangla

06.10.2014 käskkirja nr 1272 täitmise peatamiseks rahuldamata käesolevas asjas vaidluse

esemeks. Kaebaja on taotlenud üksnes distsiplinaarkaristuse käskkirja ja vaideotsuse

tühistamist ja tuvastamist, kas Tallinna Vangla toiming vaidlustatud käskkirja peatamise

taotluse lahendamine vaideotsuses - oli õiguspärane või mitte. Samas ei oma see käesoleval

juhul kaebaja õiguste kaitsmise seisukohast olulist tähendust, sest sõltumata taotluse

menetlemisega viivitamisest ja selle rahuldamata jätmisest, leidis kohus, et vastustaja tuvastas

vaidemenetluses ning kohus käesoleva asja kohtumenetluses käskkirja nr 1272 õiguspärasuse,

millest tulenes ka nende täitmise õiguspärasus. Sellele vaatamata märgib kohus, et kaebaja

tuvastamistaotluse aluseks olev preventiivne huvi oli arvestades sarnaste situatsioonide

kordumise võimalust piisav alus selleks, et kohus tuvastamiskaebuse menetlusse võttis ja selle

lahendas.

14. HKMS § 108 lõike lg 2 sätestab, et kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse

menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega.

Käesolevas asjas rahuldas kohus kaebuse osaliselt so õigusvastasuse tuvastamise nõude osas.

Muus osas jättis kohus kaebuse rahuldamata.

Kaebuse esitaja oli 29.01.2015 määrusega vabastatud riigilõivu tasumise kohustusest. Kaebuse

esitaja ei ole kohtule esitanud menetluskulude hüvitamise taotlust. Seega jäävad kantud

menetluskulud poolte endi kanda.

/Allkirjastatud digitaalselt/

Daimar Liiv

Kohtunik