2-13-5350/45 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Viivi Tomson, Andra Pärsimägi, Kersti Kerstna-Vaks

Otsuse tegemise aeg ja koht

13. jaanuar 2016 Tartu

Tsiviilasja number

2-13-5350

Tsiviilasi

Marko Tumanovi hagi Seesam Insurance AS vastu

kindlustushüvitise,

kahjuhüvitise,

sissenõutavaks

muutunud viivise ja tulevikus sissenõutavaks muutuva

viivise väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

1282,52 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 15. augusti 2014 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Marko Tumanovi apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant

(hageja):

Marko

Tumanov

(isikukood:

XXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Rait Sarjas

Vastustaja (kostja): Seesam Insurance AS (registrikood:

10055752), esindaja Anu Saar

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 15. augusti 2014 otsus osas,

millega

jäeti

hagi

täielikult

rahuldamata

ning

menetluskulude jaotuse osas.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada hagi

osaliselt, välja mõista Seesam Insurance AS-ilt Marko

Tumanovi

kasuks

kindlustushüvitis

651,77

eurot,

kahjuhüvitis 288 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis

168,30 eurot ning alates 19. detsembrist 2015 viivis

kahjuhüvitiselt (288 eurolt) VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud

määras

kuni

kahjuhüvitise

tasumiseni.

Menetluskulud jätta 84% ulatuses Seesam Insurance AS-i

ja 16% ulatuses Marko Tumanovi kanda.

3. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Lugeda Viru Maakohtu 15. augusti 2014 otsuse

resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt:

„4.1 Rahuldada hagi osaliselt.

4.2 Välja mõista Seesam Insurance AS-ilt Marko

Tumanovi kasuks kindlustushüvitis 651,77 (kuussada

viiskümmend viis eurot ja 77 senti) eurot, kahjuhüvitis 288

(kakssada

kaheksakümmend

kaheksa)

eurot,

sissenõutavaks

muutunud

viivis

168,30

(ükssada

kuuskümmend kaheksa eurot ja 30 senti) eurot ning alates

19. detsembrist 2015 viivis kahjuhüvitiselt (288 eurolt)

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni

kahjuhüvitise tasumiseni.

4.3 Jätta Marko Tumanovi kahjuhüvitise nõue 216 euro

ulatuses rahuldamata.

4.4 Jätta menetluskulud 84% ulatuses Seesam Insurance

AS-i ja 16% ulatuses Marko Tumanovi kanda.“

Menetluskulude jaotus

Jätta menetluskulud kõikides kohtuastmetes 84% ulatuses

Seesam Insurance AS-i ning 16% ulatuses Marko

Tumanovi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Marko Tumanov (hageja) esitas 1. veebruaril 2013 hagi Seesam Insurance AS-i (kostja) vastu

kindlustus-, kahjuhüvitise ja viivise väljamõistmiseks. Hageja palus mõista kostjalt välja

kindlustushüvitise 651,77 eurot, kahjuhüvitise 504 eurot, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks

muutunud viivise 40,11 eurot, viivise põhinõudelt (651,77 eurolt) 0,02% päevas hagi esitamisest kuni

nõude täitmiseni, viivise kahjuhüvitiselt (504 eurolt) seadusjärgses määras alates hagi esitamisest

kuni nõude täitmiseni.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 25. aprillil 2012 kindlustuslepingu. Kindlustatud asjaks oli

hagejale kuulunud sõiduk Mercedes Mercedes-Benz ML270. Kindlustusperioodiks oli poliisi

kohaselt 25. aprill 2012 kuni 24. aprill 2013. Sõidukiga toimus 27. aprillil 2012 kindlustusjuhtum.

11. mail 2012 esitas hageja kostjale taotluse kindlustushüvitise saamiseks. 27. juunil 2012 saatis

kostja hagejale kahju hüvitamise otsuse ja kindlustuslepingu ülesütlemise teate, mille kohaselt ütles

kostja kindlustuslepingu sõiduki võõrandamise tõttu alates 27. juulist 2012 üles. Teate kohaselt pidas

kostja hüvitisest kinni omavastutuse summa 190 eurot ning kindlustusperioodi lõpuni (27. juulist

2012 kuni 24. aprillini 2013) tasumata kindlustusmaksed 651,77 eurot.

Hageja leidis, et kostjal puudus õiguslik alus kindlustusperioodi lõpuni tasumisele kuuluvate

kindlustusmaksete kinnipidamiseks kindlustushüvitisest. Keeld tuleneb VÕS §-st 459 ja § 495 lg-st

3. Hageja arvates oli kostjal õigus nõuda kindlustusmaksete tasumist kuni 27. juulini 2012. VÕS

§ 459 järgi ei ole kõrvalekaldumine kindlustusvõtja kahjuks VÕS § 427 lg 1 järgi lubatud. Kostja

peab hagejale hüvitama ka kohtueelsed õigusabikulud 504 eurot (VÕS § 115 lg 1, § 128 lg 3), samuti

viivise kindlustus- ja kahjuhüvitise tasumisega viivitamise eest.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja tegi kahjukäsitluse käigus kindlaks, et sõiduk on 24. mail 2012

võõrandatud, millest tulenevalt ütles kostja VÕS § 495 lg-tele 1 ja 3, VÕS §-le 456 ning kostja üldiste

lepingutingimuste 1/2008 p-dele 14.5, 14.6, 19.4, 12.1.2. tuginedes kindlustuslepingu üles. Kostjal

on õigus hüvitisest maha arvata nii omavastutuse summa kui ka kindlustusperioodi lõpuni tasumata

kindlustusmaksed. Hageja viidatud sätete puhul on tegemist üldsätetega, kuid erijuhtumite korral,

nagu seda on kindlustusandja poolt kindlustuslepingu ülesütlemine kindlustatud asja võõrandamise

korral VÕS § 495 alusel, tuleb kohaldada erisätteid, s.h kindlustusmaksete tasumise kohta käivaid

sätteid. Kuivõrd hageja kindlustushüvitise nõue on alusetu, on põhjendamatu ka kahjuhüvitise ning

viivise nõue.

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohus jättis 15. augusti 2014 otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja

kanda.

Maakohtu põhjenduste kohaselt on VÕS § 459 üldnorm. Kuivõrd kindlustatud asi võõrandati ning

kindlustusandja ütles selle tõttu kindlustuslepingu üles, tuleb erinormina kohaldada VÕS §-i 495.

Nimetatud säte võimaldab kindlustusandjal asja võõrandamise korral öelda kindlustusleping üles ning

kohustab asja võõrandajat tasuma kindlustusandjale kindlustusmakseid kindlustuslepingu lõppemise

aja jooksva kindlustusperioodi eest. Kindlustuslepinguga ei ole teisiti kokku lepitud. Jooksvaks

kindlustusperioodiks oli 25. aprill 2012 kuni 24. aprill 2013, kindlustusleping öeldi üles 27. juulist

2012. Kindlustusperioodi lõpuni jäi tasuda üheksa osamakset kogusummas 651,77 eurot (8 × 74,28

eurot + 57,53 eurot). VÕS § 456 alusel võis kostja 848,20 euro suuruse kindlustushüvitisega

tasaarvestada kindlustusmaksed 651,77 eurot ning omavastutuse 190 eurot. Hüvitada tuli seega 6,43

eurot. Maakohtu hinnangul ei ole kostja kindlustuslepingut rikkunud. Hageja kahjuhüvitise ning

viivise nõue ei ole põhjendatud.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. M. Tumanov esitas apellatsioonkaebuse, milles taotles Viru Maakohtu 15. augusti 2014 otsuse

tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada. Apellant palus jätta menetluskulud

vastustaja kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt:

1) ei nõustu apellant, et VÕS § 495 on VÕS § 459 suhtes erinormiks. VÕS § 495 määrab ära isiku,

kellel lasub kindlustusmaksete tasumise kohustus olukorras, kui sõiduki võõrandamise tõttu

kindlustusleping lõppeb;

2) puudub vastustajal tulenevalt VÕS §-st 459 õiguslik alus kindlustusperioodi lõpuni tasumisele

kuuluvate kindlustusmaksete kinnipidamiseks. Ebaõige on kohtu järeldus, et kindlustusandja võib

hüvitisest pidada kinni kindlustusmaksed kogu kindlustusperioodi osas. Vastustajal oli õigus nõuda

kindlustusmaksete tasumist kuni 27. juulini 2012, mil leping vastustaja poolse ülesütlemisega lõppes.

Kõik teistsugused tõlgendused on vastuolus VÕS §-ga 459 ning sellise sisuga kokkulepped on

tulenevalt VÕS § 427 lg-st 1 tühised. Vastustaja omandas raha teenuse eest, mida ta ei osutanud,

ning seda saab käsitleda kindlustusvõtja arvel rikastumisena. Asjaolu, et vastustaja on hüvitanud

apellandile kindlustatud eseme väärtuse, ei anna vastustajale õiguse teostada lepingu lõppemisele

järgneva aja eest tasumata kindlustusmaksete osas kindlustushüvitisega tasaarvestust;

3) on vastustaja oma kohustust rikkunud. Kindlustuslepingust tuleneva kohustuse rikkumise tõttu tegi

apellant kohtumenetluse eelselt kulutusi õigusabile. Kahjuhüvitise suurusele vastustaja vastuväiteid

esitanud ei ole. Juhindudes VÕS § 101 lg 1 p-st, 3, § 115 lg-st 1, § 127 lg-st 1 ning § 128 lg-test 1 ja

3 palub apellant mõista vastustajalt välja kahjuhüvitise summas 504 eurot;

4) on vastustaja alusetult viivitanud nii kindlustus- kui ka kahjuhüvitise tasumisega apellandile.

Sellest johtuvalt jääb apellant hagis esitatud viivisenõude juurde.

5. Seesam Insurance AS palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Vastuse kohaselt:

1) tõlgendab apellant VÕS § 495 lg-t 1 meelevaldselt ja ebaõigesti. VÕS § 495 lg 1 ja lg 3

reguleerivad sõnaselgelt olukorda, millisel juhul võib kindlustusandja asja võõrandamisel

kindlustuslepingu üles öelda ja millise perioodi eest on kindlustusandjal õigus kindlustusmaksetele.

Kõnealusel juhul maksis vastustaja kolm kindlustushüvitist, ütles kindlustatud asja võõrandamise

tõttu kindlustuslepingu VÕS § 495 lg 1 alusel 27. juulil 2012 üles ning pidas kindlustushüvitisest

vastavalt VÕS § 495 lg 3 ja § 456 kinni kindlustuslepingu lõppemise aja jooksva kindlustusperioodi

kindlustusmaksed;

2) kehtestab VÕS § 459 üldregulatsiooni kindlustusmaksete tasumise osas kindlustuslepingu

ennetähtaegsel lõppemisel. Erijuhtumite korral kindlustuslepingute lõppemisel, nagu seda on

kindlustusandja poolt kindlustuslepingu ülesütlemine kindlustatud asja võõrandamise (ja

kindlustushüvitise maksmise) korral, kuulub kohaldamisele VÕS §-s 495 lg 3 sisalduv erisäte, mitte

apellandi viidatud lepingu ülesütlemist reguleerivad üldsätted VÕS § 195 ja § 196 ning

kindlustuslepingu lõppemisel kindlustusmaksete tasumist reguleeriv üldsäte VÕS § 459;

3) ei ole vastustaja apellandi arvel rikastunud. VÕS § 456 kohaselt on kindlustusandjal õigus

kindlustushüvitisega

tasaarvestada

ka

kindlustuslepingus

märgitud

muu

nõue.

Üldiste

lepingutingimuste p-des 14.6 ja 19.4.2 sätestatu kohaselt on kindlustusandjal õigus

kindlustushüvitisega tasaarvestada ka need jooksva kindlustusperioodi tasumata kindlustusmaksed,

milliste tasumise tähtpäev pole veel saabunud. Arvestades asjaolu, et vastustaja on maksnud

kindlustuslepingu alusel kindlustushüvitist maksimaalses ulatuses, on vastustajal õigus

kindlustusmaksele kogu kindlustusperioodi eest;

4) on lepingu lõppemise aja jooksev kindlustusperiood VÕS § 495 lg 3 tähenduses ajavahemik, milles

pooled lepingut sõlmides kokku leppisid. Kindlustusperioodiks oli 25. aprill 2012 – 24. aprill 2013.

Asjaolu, et vastustaja kasutas oma seadusest (VÕS § 495 lg 1) tulenevat õigust leping ennetähtaegselt

üles öelda, ei tähenda, et kindlustuslepingu lõppemise aja jooksva kindlustusperioodina VÕS § 495

lg 3 mõttes saaks käsitleda ajavahemikku 25. aprill 2012 kuni 27. juuli 2012;

5) on põhjendamatu ja asjakohatu ka apellandi kahjuhüvitise nõue 504 eurot.

EELNENUD APELLATSIOONI- JA KASSATSIOONIMENETLUS

6. Tartu Ringkonnakohus jättis 2. veebruari 2015 otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

maakohtu otsuse muutmata. Menetluskulud jättis ringkonnakohus M. Tumanovi kanda.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhjendustega ega korranud neid. Ringkonnakohus leidis,

et kuna kindlustatud asi võõrandati ning kindlustusandja ütles kindlustuslepingu selle tõttu üles, tuleb

kohaldada erinormina VÕS § 495 lg-t 3. VÕS §-s 459 sätestatust erinev tagajärg tuleneb seadusest.

Kostja oli õigustatud kindlustusperioodi lõpuni tasumisele kuuluvaid kindlustusmakseid kinni

pidama. Kuivõrd kostja on õiguspäraselt kindlustusmaksed kinni pidanud, siis jättis ringkonnakohus

hageja nõuded rahuldamata.

7. Riigikohus tühistas 30. septembri 2015 otsusega ringkonnakohtu otsuse, saatis asja uueks

läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule ning rahuldas M. Tumanovi kassatsioonkaebuse osaliselt.

Riigikohtu hinnangul on kohtud ekslikult leidnud, et VÕS § 495 on VÕS § 459 suhtes erinormiks.

VÕS § 459 reguleerib kindlustusmaksete tasumise kohustuse ulatust kindlustuslepingu ennetähtaegse

lõppemise korral, VÕS § 495 aga õigust kindlustusleping kindlustatud asja võõrandamise korral üles

öelda ja seda, kellel tuleb tasuda kindlustusmakseid aja eest, mis jääb võõrandamisest kuni

kindlustuslepingu lõppemiseni, kui kindlustusandja või kindlustatud asja omandaja ütlevad

kindlustuslepingu üles.

VÕS § 495 lg 3 eesmärgiks ei ole mitte kindlustusmaksete tasumise VÕS §-st 459 erinev

reguleerimine, vaid kindlustusmakseid tasuma kohustatud subjekti määramine. VÕS § 495 lg-d 1 ja

2 sätestavad vastavalt kindlustusandja ülesütlemisõiguse kindlustatud asja võõrandamise korral ning

kindlustatud asja omandaja õiguse kindlustusleping üles öelda. VÕS § 495 lg 3 paneb

kindlustuslepingu asja võõrandamise tõttu ülesütlemise korral kindlustusmaksete tasumise kohustuse

asja võõrandajale, kusjuures nimetatud sätte teise lause kohaselt sel juhul omandaja

kindlustusmaksete tasumise eest ei vastuta.

Riigikohus asus seisukohale, et VÕS § 495 lg-t 3 tuleb kooskõlas VÕS §-ga 459 tõlgendada selliselt,

et kindlustusandjal on õigus nõuda kindlustatud asja võõrandajalt kindlustusmaksete tasumist mitte

rohkem kui kindlustuslepingu lõppemise aja jooksva kindlustusperioodi eest, kusjuures

kindlustuslepingu lõppemise aja jooksev kindlustusperiood VÕS § 495 lg 3 mõttes on VÕS §-st 459

tulenevalt ajavahemik kindlustuslepingu ülesütlemisest kuni kindlustuslepingu (kindlustuskaitse)

lõppemiseni.

MENETLUSOSALISTE

SEISUKOHAD

ASJA

UUEL

LÄBIVAATAMISEL

RINGKONNAKOHTUS

8. M. Tumanov leidis, et tulenevalt Riigikohtu seisukohast on vastustaja alusetult kinni pidanud

kindlustushüvitise perioodi 27. juuli 2012 kuni 24. aprilli 2013 eest summas 651,77 eurot. Apellant

täpsustas oma viivise nõuet ning palus mõista vastustajalt välja viivise põhinõudelt (651,77 eurolt)

viivise määraga 0,02% päevas alates hagi esitamisest kuni nõude täitmiseni, kuid mitte rohkem kui

15% põhinõudest (s.o 97,77 eurot). Muus osas jäi hageja hagis ja apellatsioonkaebuses esitatud

nõuete juurde.

Vastuseks ringkonnakohtu 16. detsembri 2015 nõudele teatas hageja, et õigusabi arve sisaldab endas

tasu kindlustusvaidluse materjalidega tutvumise ja esmase konsultatsiooni tasu, tasu 21. septembri

2012 pretensiooni koostamise eest, aga ka ettemaksu kindlustusvaidluse lahendamiseks 2 h ulatuses,

mis on OÜ Advokaadibüroo Küllike Namm praktika. Ettemaks 240 eurot + km arvestati

10. detsembri 2012 koostatud nõudeavalduse tasuks.

9. Seesam Insurance AS jäi oma varasemate seisukohtade juurde.

Vastuseks ringkonnakohtu 16. detsembri 2015 nõudele teatas kostja, et hageja kahjuhüvitise nõue,

mis koosneb kohtueelsetest kulutustest õigusabile summas 504 eurot on põhjendamatu, kuna õigusabi

kasutamine ei olnud vajalik. Kostja on seisukohal, et hageja saanuks oma õigusi kaitsta ka ilma

õigusabi kasutamata. Kui ka oletada, et hageja professionaalse õigusabi kasutamine kohtueelselt oli

vajalik, ei olnud see vajalik mitte 3, 5 tunni, vaid maksimaalselt 2 tunni ulatuses, st summas 288

eurot. Sellisel juhul palub kostja vähendada VÕS § 139 lg 1 alusel kahjuhüvitist vähemalt 216 euro

võrra. Samale seisukohale jäi kostja ka pärast tutvumist hageja 06. jaanuari 2016 seisukohaga,

märkides, et kahju hüvise suuruse hindamisel tuleb arvestada ka nõutava kindlustushüvise 651, 77

eurot suurust.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus leiab, et Viru Maakohtu 15. augusti 2014 otsus tuleb tühistada osas, millega hagi

jäeti täielikult rahuldamata ja menetluskulude hageja kanda. Tühistatud osas tuleb teha uus otsus,

millega hagi rahuldada osaliselt, välja mõista Seesam Insurance AS-ilt Marko Tumanovi kasuks

kindlustushüvitis 651,77 eurot, kahjuhüvitis 288 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 168,30 eurot

ning alates 19. detsembrist 2015 viivis kahjuhüvitiselt (288 eurolt) VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras kuni kahjuhüvitise tasumiseni. Menetluskulud tuleb jätta 84% ulatuses kostja ning

16% ulatuses hageja kanda. Kahjuhüvitise 216 euro osas jääb hagi rahuldamata.

Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.

11. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt oli poolte vahel 25. aprillil 2012 sõlmitud kindlustusleping.

Kindlustatud asjaks oli hagejale kuulunud sõiduk Mercedes-Benz ML270 ning kindlustusperioodiks

poliisi kohaselt 25. aprill 2012 kuni 24. aprill 2013 (tl 10-11). Sõidukiga toimus 27. aprillil 2012

kindlustusjuhtum. Kostja ütles kindlustuslepingu VÕS § 495 lg 1 alusel sõiduki võõrandamise tõttu

alates 27. juulist 2012 üles ning pidas hüvitatavast summast (848,20 eurost) kinni omavastutuse

summa 190 eurot ja kindlustusperioodi lõpuni tasumata kindlustusmaksed summas 651,77 eurot (tl

15).

Hagiavaldusest nähtuvalt on hageja nõuded kostja vastu järgmised: 1) kindlustushüvitise nõue

651,77 eurot; 2) kahjuhüvitise nõue 504 eurot; 3) viivise nõuded (hagiavalduse esitamise seisuga

sissenõutavaks muutunud viivis 40,11 eurot ja tulevikus sissenõutavaks muutuv viivis).

12. Esmalt käsitleb ringkonnakohus hageja kindlustushüvitise nõuet. Pooled vaidlevad selle üle, kas

kostjal oli õigus 27. aprillil 2012 toimunud kindlustusjuhtumi tõttu väljamaksmisele kuulunud

hüvitisest kinni pidada kindlustusperioodi lõpuni tasumata kindlustusmakseid summas 651, 77 eurot.

Järelikult on poolte vahel vaidlus VÕS § 495 ja § 459 kohaldamise üle.

VÕS § 495 lg 3 esimese lause kohaselt peab kindlustuslepingu ülesütlemisel sama paragrahvi lõikes

1 või 2 sätestatud alusel asja võõrandaja tasuma kindlustusmakseid, kuid mitte rohkem kui

kindlustuslepingu lõppemise aja jooksva kindlustusperioodi eest. VÕS § 459 kohaselt, kui

kindlustusleping lõpeb kindlustusperioodi jooksul ülesütlemisega, taganemisega või muul põhjusel

ennetähtaegselt, on kindlustusandjal õigus kindlustusmaksetele üksnes kuni lepingu lõppemiseni

kulgenud aja eest.

Lisaks nimetatud sätetele on kostja vastuväidetes hagile tuginenud üldtingimuste 1/2008 p-le 19.4,

mille kohaselt on kindlustusandjal kindlustushüvitise maksmisel õigus hüvitisest kinni pidada

jooksva kindlustusperioodi lõpuni tasumata kindlustusmaksed.

13. TsMS § 693 lg-st 2 tulenevalt on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi

tõlgendamisel sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud, mistõttu lähtub ringkonnakohus

käesoleva otsuse tegemisel Riigikohtu 30. septembri 2015 otsuses VÕS § 495 lg-le 3 koosmõjus VÕS

§-ga 459 antud tõlgendusest. Riigikohus leidis, et VÕS § 495 lg-t 3 tuleb tõlgendada kooskõlas VÕS

§-ga 459 selliselt, et kindlustusandjal on õigus nõuda kindlustatud asja võõrandajalt

kindlustusmaksete tasumist mitte rohkem kui kindlustuslepingu lõppemise aja jooksva

kindlustusperioodi eest, kusjuures kindlustuslepingu lõppemise aja jooksev kindlustusperiood VÕS

§ 495 lg 3 mõttes on VÕS §-st 459 tulenevalt ajavahemik kindlustuslepingu ülesütlemisest kuni

kindlustuslepingu (kindlustuskaitse) lõppemine.

Ringkonnakohtu hinnangul tuleb ka üldtingimuste p-i 19.4 tõlgendada selliselt, et kindlustusandjal

on õigus nõuda kindlustusmaksete tasumist kindlustuslepingu ülesütlemisest kuni kindlustuslepingu

(kindlustuskaitse) lõppemiseni.

Eeltoodust tuleneb, et kostjal oli õigus nõuda hagejalt kindlustusmaksete tasumist üksnes kuni

27. juulini 2012 (s.o kindlustuslepingu lõppemiseni). Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt pidas kostja

kinni tasumata kindlustusmaksed perioodi 27. juuli 2012 kuni 24. aprilli 2013 eest summas

651,77 eurot (8 x 74,28 + 57,73), milleks tal puudus õiguslik alus. Järelikult tuleb hageja

kindlustushüvitise nõue summas 651,77 eurot rahuldada.

14. Lisaks kindlustushüvitise nõudele on hageja esitanud kahjuhüvitise (kohtueelsete õigusabikulude

hüvitamise) nõude VÕS § 115 lg 1 ja § 128 lg 3 alusel. Kostja vaidles nõudele vastu, leides, et

kindlustushüvitise nõude põhjendamatuse tõttu on põhjendamatu ka kahjuhüvitise nõue.

VÕS § 128 lg 3 sätestab, et otsene varaline kahju hõlmab eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara

väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning

kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud

kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks

tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks.

Kohtueelsete õigusabi kulude hüvitamisel peab kohus kõigepealt hindama, kas õigusabi kasutamine

oli mõistlikult võttes vajalik, st kas ilma selleta oleks hageja saanud oma õigusi kaitsta. Üldjuhul tuleb

pidada professionaalset õigusabi kohtueelses vaidluses mõistlikuks ja tehtud kulusid hiljem

hüvitatavaks (Riigikohtu 3. aprilli 2013 otsus nr 3-2-1-19-13, p 11). Arvestades seda, et antud asjas

oli vaidlusaluseks küsimuseks eelkõige õiguse kohaldamise küsimus, oli kohtueelse õigusabi

kasutamine ringkonnakohtu hinnangul vajalik.

Järgnevalt peab ringkonnakohus hindama, kas hageja poolt kantud kulud on mõistliku suurusega.

Õigusabiteenuse korral peab hageja tõendama, mitu tundi talle teenust osutati ning kui suurt tasu ta

ühe tunni eest maksis või peab maksma. Juhul kui kostja ei ole nõus hageja esitatud tõenditest nähtuva

tasuga, mida hageja peab maksma, peab kostja taotlema VÕS § 139 lg 1 kohaldamist, kuivõrd valides

ebamõistlikult kalli õigusabiteenuse osutaja suurendab hageja enda kahju. Kostja peab TsMS § 230

lg 1 esimese lause järgi esitama tõendid, millest nähtub, et hageja oleks saanud sama teenust

odavamalt (Riigikohtu 3. aprilli 2013 otsus nr 3-2-1-19-13, p 11).

Hageja on esitanud Advokaadibüroo Küllike Namm 10. oktoobri 2012 arve nr 2011992 (tl 27), millest

nähtuvalt osutati hagejale kohtueelset õigusabi 3,5 tunni ulatuses tunnitasuga 120 eurot, millele

lisandub käibemaks 20%, kokku seega 504 eurot. Õigusabi osutamise raames on advokaadibüroo

koostanud on kaks dokumenti, nõudekirja ja pretensiooni. Kostja ei ole õigusabi tunnitasu suurust

vaidlustanud. Kostja on taotlenud hüvitise vähendamist vastavalt VÕS § 139 lg-le 1, seega tuleb

ringkonnakohtul kohtueelsete õigusabikulude suurust hinnata.

Pretensiooni ja nõudekirja mahtu, õigusvaidluse ulatust (sh vaidluse all olevat hüvise suurust 651, 77

eurot) arvestades ei ole ringkonnakohtu hinnangul õigusabikulu summas 504 eurot täies ulatuses

põhjendatud. Põhjendatud ei olnud kulutada juba kohtueelselt õigusabile põhinõudega samas

suurusjärgus olev rahasumma. Vajalikuks kohtueelseks õigusabikuluks tuleb lugeda 288 eurot

(2 tundi x 120 eurot/tund x 1,2). Nimetatud ulatuses kuulub hageja kahjuhüvitise nõue rahuldamisele.

Kahjuhüvitise nõue jääb 216 euro ulatuses rahuldamata (504 – 288).

15. Hageja kindlustushüvitise nõude rahuldamise tõttu kuulub rahuldamisele ka hageja viivise nõue.

VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda

võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase

täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele

lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne

viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

Hageja on juhindunud üldtingimuste p-st 18.7, mille kohaselt kui kindlustusandja viivitab

kindlustushüvitise väljamaksmisega, on ta kohustatud kindlustushüvitiselt saama õigustatud isiku

nõudmisel tasuma viivist 0,02% makstavast hüvitisest iga viivitatud päeva kohta, kuid mitte üle 15%

väljamaksmisele kuuluvast kindlustushüvitiselt.

Kostja ei ole üldtingimustest tulenevale viivise määrale vastu vaielnud ning sellest lähtub ka

ringkonnakohus. Viivise arvestus on järgmine: 27.06.2012 – 18.12.2015, s.o 1270 päeva x 0,02% x

651,77 eurot = 165,55 eurot. Kuivõrd viivise nõue on piiratud 15%-ga väljamaksmisele kuuluvast

kindlustushüvitiselt, tuleb kostjalt mõista hageja kasuks välja viivis summas 97,77 eurot (15% 651,77

eurost).

16. Kahjuhüvitise viivise arvestamisel tuleb lähtuda seadusjärgsest viivise määrast. VÕS § 113 lg 1

teise lause kohaselt loetakse viivise määraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub

kaheksa protsenti aastas (sõnastus alates 15.03.2013, kuni 14.04.2013 lisandus seitse protsenti

aastas). VÕS § 94 lg 1 järgseks intressimääraks on poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga

põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja

1. juulit (nn referentsintressimäär).

10. detsembri 2012 pretensioonis (tl 19-22) andis hageja kostjale tähtaja (18. detsember 2012) nõude

(s.h kahjuhüvitise) tasumiseks, seega muutus hageja kahjuhüvitise nõue sissenõutavaks

19. detsembrist 2012.

Viivise arvestus on järgmine:

1. Referentsintressimäär 1. jaanuarist 2012 kuni 31. detsembrini 2012 oli 1% (aastas), s.t 2012. aastal

kehtiv seadusjärgne viivisemäär oli 1 + 7 = 8% aastas. 8% kahjuhüvitisest on 23,04 eurot, mis

365-päevast aastat arvestades teeb 0,063 eurot päevas. Sellest tulenevalt on viivise nõue

19. detsembrist 2012 kuni 31. detsembrini 2012, s.o 13 päeva eest, 0,819 eurot.

2. Referentsintressimäär 1. jaanuarist 2013 kuni 14. aprillini 2013 oli 0,75 % (aastas), s.t

2013 esimesel poolaastal (kuni 14. aprillini 2013) kehtiv seadusjärgne viivisemäär oli 0,75 + 7 =

7,75%. 7,75% kahjuhüvitisest on 22,32 eurot, mis 365-päevast aastat arvestades teeb 0,061 eurot

päevas. Sellest tulenevalt on viivise nõue 1. jaanuarist 2013 kuni 14. aprilli 2013, s.o 104 päeva eest,

6,34 eurot.

3. Referentsintressimäär 15. aprillist 2013 kuni 30. juunini 2013 oli 0,75% (aastas), s.t 2013. aasta

esimesel poolaastal (alates 15. aprillist 2013) kehtiv seadusjärgne viivisemäär oli 0,75 + 8 = 8,75%.

8,75% kahjuhüvitisest on 25,2 eurot, mis 365-päevast aastat arvestades teeb 0,069 eurot päevas.

Sellest tulenevalt on viivise nõue 15. aprillist 2013 kuni 30. juunini 2013, s.o 77 päeva eest,

5,31 eurot.

4. Referentsintressimäär 1. juulist 2013 kuni 31. detsembrini 2013 oli 0,5% (aastas), s.t 2013 teisel

poolaastal kehtiv seadusjärgne viivisemäär oli 0,5 + 8 =8,5%. 8,5% kahjuhüvitisest on 24,48 eurot,

mis 365-päevast aastat arvestades teeb 0,067 eurot päevas. Sellest tulenevalt on viivise nõue 1. juulist

2013 kuni 31. detsembrini 2013, s.o 184 päeva eest, 12,33 eurot.

5. Referentsintressimäär 1. jaanuarist 2014 kuni 30. juunini 2014 oli 0,25% (aastas), s.t 2014 esimesel

poolaastal kehtiv seadusjärgne viivisemäär oli 0,25 + 8 = 8,25%. 8,25% kahjuhüvitisest on

23,76 eurot, mis 365-päevast aastat arvestades teeb 0,065 eurot päevas. Sellest tulenevalt on viivise

nõue 1. jaanuarist 2014 kuni 30. juunini 2014, s.o 181 päeva eest, 11,77 eurot.

6. Referentsintressimäär 1. juulist 2014 kuni 31. detsembrini 2014 oli 0,15% (aastas), s.t 2014. a

teisel poolaastal kehtiv seadusejärgne viivisemäär oli 0,15 + 8 = 8,15% aastas. 8,15% kahjuhüvitisest

on 23,47 eurot, mis 365-päevast aastat arvestades teeb 0,064 eurot päevas. Sellest tulenevalt on viivise

nõue 1. juulist 2014 kuni 31. detsembrini 2014, s.o 184 päeva eest, 11,78 eurot.

7. Referentsintressimäär 1. jaanuarist 2015 kuni käesoleva ajani on 0,05% (aastas), s.o 2015. aastal

kehtiv seadusejärgne viivisemäär on 0,05 + 8 = 8,05% aastas. 8,05% kahjuhüvitisest on 23,18 eurot,

mis 365-päevast aastat arvestades teeb 0,063 eurot päevas. Sellest tulenevalt on viivise nõue

1. jaanuarist kuni 18. detsembrini 2015, s.o 352 päeva eest, 22,18 eurot.

Kahjuhüvitiselt arvestatud sissenõutavaks muutunud viivise suuruseks on seega 70,53 eurot, millele

lisandub kindlustushüvitiselt arvestatud viivis 97,77 eurot. Kokku on sissenõutavaks muutunud

viivise suuruseks 168,30 eurot. Alates 19. detsembrist 2015 tuleb kostjalt mõista hageja kasuks välja

viivis kahjuhüvitiselt (288 eurolt) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni kahjuhüvitise

tasumiseni.

17. Arvestades hagi ja apellatsioonkaebuse rahuldamise ulatust jäävad menetluskulud maa-,

ringkonna-ja riigikohtus TsMS § 163 lg 1 alusel 84% ulatuses Seesam Insurance AS-i ja 16% ulatuses

Marko Tumanovi kanda.

Kuivõrd käesolevas asjas on maakohtu otsus tehtud enne 1. jaanuari 2015, ilma et selles oleksid

menetluskulud rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus

määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava

määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja

menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud

menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul

menetluskulude nimekirja või ei teata, et ta kulude hüvitist ei soovi, määrab maakohus TsMS § 174

lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja

materjalide alusel (Riigikohtu 11. veebruari 2015 otsus nr 3-2-1-147-14, p 22).

/allkirjastatud digitaalselt/

Viivi Tomson

/allkirjastatud digitaalselt/

Andra Pärsimägi

/allkirjastatud digitaalselt/

Kersti Kerstna-Vaks