3-15-1953/11 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number

3-15-1953

Otsuse kuupäev

12. jaanuar 2016

Kohtunik

Tanel Saar

Kohtuasi

Raivo Sillaste kaebus Keskkonnainspektsiooni 28. mai 2015

ettekirjutuse nr 13001715 ja 6. juuli 2015 vaideotsuse

tühistamiseks

Asja läbivaatamine

kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Resolutsioon

Kaebaja – Raivo Sillaste

Vastustaja – Keskkonnainspektsioon

1. Jätta Raivo Sillaste kaebus rahuldamata.

2. Tühistada 10. augusti 2015 määrusega kohaldatud esialgse

õiguskaitse abinõu.

3. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise

viimane päev on 11. veebruar 2016. Apellatsioonkaebus

võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei

taotleta selle lahendamist istungil.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Keskkonnainspektsioon tegi 28. mail 2015 ettekirjutuse nr 13001715, millega kohustas Raivo

Sillastet 30. septembriks 2015 likvideerima Helme vallas Möldre külas Sitermäe maaüksusel Helme

jõe kalda ehituskeeluvööndist varjualuse ja saunamaja ning taastama võimalikult ligilähedase

ehitustegevuse eelse olukorra. Ühtlasi hoiatati R. Sillastet ettekirjutuse täitmata jätmise korral

sunniraha

rakendamisega.

R. Sillaste

esitas

ettekirjutuse

peale

vaide,

mis

jäeti

Keskkonnainspektsiooni 6. juuli 2015 vaideotsusega rahuldamata.

2. 5. augustil 2015 saabus Tartu Halduskohtusse R. Sillaste kaebus, milles ta nõuab

Keskkonnainspektsiooni 28. mai 2015 ettekirjutuse ja 6. juuli 2015 vaideotsuse tühistamist. Ühtlasi

taotles ta esialgse õiguskaitse korras Keskkonnainspektsiooni 28. mai 2015 ettekirjutuse täitmise

peatamist.

3. Tartu Halduskohus peatas 10. augusti 2015 määrusega esialgse õiguskaitse korras

Keskkonnainspektsiooni 28. mai 2015 ettekirjutuse täitmise, võttis kaebuse menetlusse ning andis

Keskkonnainspektsioonile tähtaja kaebusele kirjalikult vastamiseks.

4. Keskkonnainspektsioon palus 27. augusti 2015 kirjalikus vastuses kaebusele jätta see rahuldamata.

5. 18. septembri 2015 kirjaga andis Tartu Halduskohus R. Sillastele tähtaja täiendavate tõendite ja

seisukohtade esitamiseks.

6. R. Sillaste esitas 9. oktoobril 2015 oma täiendavad seisukohad.

7. Tartu Halduskohus määras 23. novembril 2015 asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses, andis

tähtaja menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide esitamiseks 14. detsembrini 2015 ning

täiendavate menetlusdokumentide esitamiseks 21. detsembrini 2015. Ühtlasi teatas kohus, et asjas

tehakse kohtuotsus teatavaks 12. jaanuaril 2016.

8. 11. detsembril 2015 esitas R. Sillaste menetluskulude nimekirja.

Kaebuse põhjendused

9. R. Sillaste selgitab, et omandas 29. oktoobri 1996 lepinguga Sitermäe kinnistul asuvad hooned,

milleks lepingu kohaselt olid elamu, ait, laut, saun ning küün. Ta on krundi korrastanud ning

renoveerinud hooned. Kinnistul asuvate ehitiste põhjendamatu kõrvaldamine rikub talu üldmuljet ja

toob endaga kaasa lisakulutusi. Looduskaitseseaduse (LKS) § 38 lõike 3 kohaselt on ranna või kalda

ehituskeeluvööndis uute hoonete ja rajatiste ehitamine keelatud. Kuni 1. juulini 2015 kehtinud

ehitusseadustiku (EhS) § 2 lg 6 ning praegu kehtiva EhS § 4 lg 3 eristavad ehitise püstitamist ning

rekonstrueerimist. Riigikohtu otsusest asjas nr 3-1-1-90-07 järeldub, et LKS § 38 lg 3 ei keela

olemasolevate ehitiste taastamist. Tööde käigus taastas ta sauna ning kujundas küünist varjualuse.

Mõlema ehitise pindala ja maht rekonstrueerimise käigus ei suurenenud. Tegemist oli olemasolevate

ehitiste rekonstrueerimisega, mis ei olnud keelatud. Keskkonnainspektsiooni väide, et varem talus

küüni ja sauna ei olnud, on arusaamatu, kuna 2015. aasta aprillini ei olnud Keskkonnainspektsiooni

töötajad kordagi kinnistul olukorraga tutvunud.

10. Kaebaja märgib, et Keskkonnainspektsiooni esitatud plaanid ehitiste paiknemise kohta on

ebatäpsed ja neil ei kajastu tegelik olukord. Katastrikaardil aastatest 1930-1944 on märgitud neli

hoonet, samas kui aastate 1978-1989 kaardil on vaid üks hoone. Samas on kinnistul ajalooliselt alati

olnud 4-5 ehitist. Taolises olukorras ei ole võimalik lähtuda ainuüksi plaanimaterjalist, kuna selle

ebatäpsus on ilmselge. Ajalooliselt rajati taludes saunahoone tuleohutuse kaalutlustel teistest

ehitistest mõnevõrra eemale ning võimalusel veekogu lähedusse. Sitermäe kinnistul paiknenud sauna

ja praeguse saunamaja asukoht vastavad eelnimetatud tingimustele. Helme valla ehitusnõuniku

õiendist nähtuvalt ei ole Sitermäe kinnistul asuvaid hoonete lammutamiseks luba taotletud. See

tõendab, et 1996. aastal kinnistul asunud hooned on käesoleva ajani alles. Tööde käigus on muutunud

ehitiste pindala ning käesoleval ajal eksisteeriv saunamaja on väiksem varasemast ehitisest, kuid

sellele vaatamata toetub see osaliselt varasemale vundamendile. Samuti on muutunud küüni ehk

varjualuse pindala, kuid ka see paikneb varasemas asukohas ning osaliselt vanal vundamendil. R.

Sillaste selgitab, et kuigi ta kasutas esialgses selgituses Keskkonnainspektsioonile tõepoolest sõna

„ehitamine“, on niivõrd mahukate renoveerimistööde nimetamine ehitamiseks tavapärane.

Vastustaja vastuväited

11. LKS § 34 järgi on kalda kaitse eesmärk kaldal asuvate looduskoosluste säilitamine,

inimtegevusest lähtuva kahjuliku mõju piiramine või kalda eripära arvestava asustuse suunamine ning

seal vaba liikumise ja juurdepääsu tagamine. LKS § 38 lg 1 p 4 järgi on Helme jõe ehituskeeluvööndi

ulatus 50 meetrit ja sama seaduse § 38 lg 3 alusel on ehituskeeluvööndis keelatud ehitustegevus.

Veeseaduse (VeeS) § 29 lg 1 alusel moodustatakse vee kaitsmiseks hajureostuse eest ja veekogu

kallaste uhtumise vältimiseks veekogu kaldaalal veekaitsevöönd. VeeS § 29 lg 2 p 2 alusel on Helme

jõe veekaitsevööndi ulatus tavalisest veepiirist 10 meetrit. Saunamaja asub Helme jõe põhikaardile

kantud veekogu piirist 7,5 meetri kaugusel ning varjualune 9,8 meetri kaugusel, asudes seega Helme

jõe ehituskeelu- ja veekaitsevööndis.

12. Keskkonnainspektsioon märgib, et 29. oktoobri 1996 lepingus on määratletud kinnistul asuvate

hoonete arvuline ja liigiline koosseis, mitte aga hoonete asukohad kinnistul. Ajaloolistel

katastrikaartidel ei tuvastatud ehitisi asukohtades, kus paiknevad käesoleval ajal likvideerimisele

kuuluvad saunamaja ja varjualune. Helme vallavalitsus ei ole väljastanud luba ehituskeeluvööndis

paikneva hoone ehitamiseks ning ka Keskkonnaamet ei ole andnud nõusolekuid ega kooskõlastusi

ehitise püstitamiseks Sitermäe maaüksusele ehituskeeluvööndisse. R. Sillaste esitas menetluse käigus

19. märtsil 2015 omapoolsed seletused, milles on selgelt kirjeldanud saunamaja ja varjualuse

ehitamise viisi ning otstarvet. Ta ütleb oma selgitustes, et ehitised on ehitatud maaüksusele selleks,

et vargusi ära hoida. Oma seletustes on R. Sillaste välja toonud täpsed ehitusaastad (varjualune 2001.

aastal ning saunamaja 2006. aastal) ning ta kirjeldab täpselt ehitiste rajamisel kasutatud materjale.

Seletustes ei ole R. Sillaste viidanud asjaolule, et Helme jõe kaldal paiknevad saunamaja ja varjualune

on ehitatud vanade taluhoonete kohtadele ega maininud algupäraste vundamentide olemasolu

ehituskohtadel. Keskkonnainspektsiooni poolt läbi viidud paikvaatluse käigus ei tuvastatud, et

ehitised oleks ehitatud vanadele vundamentidele.

Kohtu seisukoht

13. Asjas ei ole vaidlust selles, et kaebajale kuuluval Sitermäe kinnistul (kin.reg.nr 1394640), Möldre

külas, Helme vallas, Valgamaal asuvad saun ja varjualune paiknevad Helme jõe ehituskeelu- ja

veekaitsevööndis. Seda kinnitab ka Keskkonnainspektsiooni 6. mai 2015 paikvaatluse protokoll (tl

32), milles on fikseeritud ehitiste asukohad Helme jõe suhtes.

Menetlusosalised on eri meelt selles, kas hooned on nende ajaloolisel kohal ümberehitamise kaudu

oma praeguse kuju saanud ehitised või on tegemist õigusvastaselt kaebaja poolt ehituskeeluvööndisse

rajatud ehitistega.

14. Kaebaja 19. märtsi 2015 kirjaliku seletuse (tl 39) kohaselt on varjualune rajatud 2001. ja saun

2006. aastal. Seejuures ei ole kaebaja väitnud, et ehitamine oleks toimunud kohaliku omavalitsuse

väljastatud ehitusloa alusel või väikehoonena kohaliku omavalitsuse kirjalikul nõusolekul. Helme

Vallavalitsuse 23. märtsi 2015 kirja (tl 30) kohaselt ei ole Sitermäe maaüksuse kagupoolses osas

ehituskeeluvööndis asuva ehitise ehitamiseks ehitusluba väljastatud. Kaebaja ei ole vaidlustatud

ettekirjutuse andmisele eelnenud haldusmenetluses ega kohtumenetluses esitanud vaidlusaluste

hoonete (ümber)ehitamise dokumentatsiooni vaatamata sellele, et 18. septembri 2015 kirjaga juhtis

kohus kaebaja tähelepanu tõendite esitamise kohustusele. Seetõttu võib arvata, et ehitamist ei ole

dokumenteeritud. Samuti ei ole kaebaja esitanud muud liiki tõendeid (näiteks fotosid) ehitiste

varasema olemasolu ja ümberehitamise kohta.

15. Keskkonnainspektsiooni poolt haldusmenetluses kogutud tõendid viitavad aga sellele, et

vaidlusaluste ehitiste paiknemise kohas varem hooned ei asunud. Vaidlusaluse maaüksuse

katastrikaartidel (tl 27, 28, 29), mis kajastavad hoonete paiknemist ajalooliselt ja tänapäeval, ei nähtu,

et ettekirjutuses nimetatud sauna ja varjualuse paiknemise kohas (vt kaart tl 33) oleks varem ehitisi

olnud.

Kohus peab nimetatud tõendeid oluliseks. Kuigi kaebaja võis ühes maatükil asuva elamuga omandada

ka kõrvalhooned nagu need on nimetatud 3. novembril 1992 koostatud koondaktil (tl 6) ja 28.

oktoobril 1994 koostatud üldpinna määramise ja hindamise aktil (tl 7, 8), siis ei saa olemaolevate

tõendite alusel eeldada, et abihooned asunuksid vaidlusalusel kohal elumajast eemal Helme jõe

kaldal. Vastupidi, ajalooline katastrikaart aastatest 1930-1944 (tl 27) näitab hoonete paiknemist

suhteliselt lähestikku ettekirjutuses nimetatud hoonete asukohast eemal. Kohtu seisukohta ei muuda

ka kaebaja väide selle kohta, et kaardid on ebatäpsed. Kohus osutab, et katastriüksuse kehtiv kaart (tl

29) on koostatud 11. jaanuaril 2000, s.o ajal, mil Sitermäe kinnistul asuvad hooned kuulusid

kaebajale, kuid ka sellel ei ole kajastatud hoonete paiknemist Helme jõe kaldal ning õuealana

tähistatud osa maatükist jääb vaidlusalustest hoonetest eemale. Isegi, kui kaardil ei ole näidatud kõiki

maatükil asuvaid hooneid, ei ole see tõendiks varasemast hoonete paiknemist sauna ja varjualuse

kohal. Hoonete puudumine katastrikaardil osutab koostoimes teiste tõenditega siiski, et hooneid

nendes kohtades varasemalt polnud.

16. Samuti on kohus juba 18. septembri 2015 kirjas väljendatud seisukohal, et asjas kogutud muud

tõendid ei kinnita sauna ja varjualuse paiknemist varasemate hoonete asemel. Nimelt nähtub

Keskkonnainspektsiooni 6. mai 2015 paikvaatluse protokollist (tl 43), et hooned on toetatud fibo

plokkidele ja varjualune osaliselt ka maakividele. Seega ei ole kinnitust leidnud kaebaja väide, et

hooned toetuvad endisaegsetele vundamentidele, kuna vundamendid vaidlusaluses kohas puuduvad.

Hoonete kirjeldustest ja fotodest (tl 33 pöördel) ei nähtu ka, et nende ehitamisel oleks kasutatud

varasemate hoonete osi või materjali.

17. Lisaks erineb sauna (11,47 m2) ja varjualuse (28,62 m2)pindala oluliselt 28. oktoobril 1994

koostatud üldpinna määramise ja hindamise aktil märgitud sauna (38,6 m2) ja küüni (20,7 m2)

pindalast. Selle erinevuse kohta ei ole kaebaja kohtu palvele vaatamata selgitust esitanud. Sauna

pindala olulise vähenemise tõttu ei kataks see vundamenti enam terves ulatuses ja vundament peaks

vähemalt osaliselt maastikul vaadeldav olema, pidades silmas kaebaja kinnitust, et ta ei ole taotlenud

maaüksusel asuvate hoonete lammutamiseks luba. Keskkonnainspektsiooni paikvaatlusel

vundamendi olemasolu aga ei tuvastatud.

18. Kohus nõustub vastustajaga ka selles, et kaebaja 19. märtsi 2015 seletusest ei ilmne, et saun ja

varjualune oleksid saanud praeguse kuju varasemate hoonete ümberehitamise kaudu. Vastupidi, R.

Sillaste on kinnitanud varjualuse ja sauna rajamist ehitamise teel, näidates ära ka ehitamiseks

kasutatud materjali. Kohus ei pea usutavaks kaebaja hilisemat selgitust, et kasutas mõistet

„ehitamine“ põhjusel, et tööd olid mahukad ja hoonete maht ja välimus muutusid oluliselt. Olukorras,

kus hooned rajati ümberehitamise teel võib eeldada, et sedavõrd detailse seletuse andmisel oleks

kaebaja nimetanud ka varasemate hoonete lammutamist. Hoonete praeguse ja varasema mahu ja

konstruktsiooni põhjal saab järeldada, et varasema saunahoone ja küüni lammutamine ja saadud

materjali utiliseerimine pidi moodustama olulise osa kogu töödest. Lammutustööde nimetamata

jätmine on taas kaudne tõend selle kohta, et ettekirjutuses nimetatud sauna ja varjualuse asemel

varasem hoonestus puudus.

19. Nii 2001. aastal kehtinud ranna- ja kaldakaitseseaduses, kui ka käesoleval ajal kehtivas

looduskaitseseaduses (LKS) on veekogu kaldal ehituskeeluvööndi laius sätestatud ühetaoliselt. Seega

on Helme jõe kallastel ehituskeeluvööndi laiuseks ranna- ja kaldakaitseseaduse § 9 lg 3 p 3 ja LKS §

38 lg 1 p 4 järgi 50 meetrit.

Veekaitsevööndi laiuseks tulenevalt veekaitseseaduse § 29 lg 2 p-st 2 on 10 meetrit. Ka selles osas ei

ole regulatsioon 2001. aastast muutunud.

Kuna sauna kaugus Helme jõe tavapärasest veepiirist on 7,5 meetrit ja varjualuse kaugus 9,8 meetrit,

siis asuvad mõlemad ehitised nii ehituskeelu-, kui ka veekaitsevööndis. Seejuures on LKS § 38 lg 4

p 1 kohaselt erandina lubatud ehitamine ehituskeeluvööndis olemasoleval õuemaal väljaspool

veekaitsevööndit. Käesoleval juhul ei paikne ehitised Sitermäe maaüksuse õuemaal ning asuvad

vähemalt osaliselt Helme jõe veekaitsevööndis. Seega on tegemist õigusvastaselt püstitatud

ehitistega.

20. Pooltel ei ole vaidlust selles, et Keskkonnainspektsioonil oli LKS § 702 lg-st 1 ja

korrakaitseseaduse § 28 lg-st 1 tulenevalt pädevus lammutusettekirjutuse ja sunniraha kohaldamise

hoiatuse tegemiseks. Ettekirjutusest nähtuvalt on vastustaja kaalunud kaebaja huvi eraomandi

säilitamiseks olemasolevas kohas ja selle kasutamise jätkamiseks ning looduskaitseseaduse §-s 34

nimetatud kalda kaitse eesmärke ning leidnud, et erahuvi ei ole sedavõrd kaalukas, et õigustaks

õigusvastaselt rajatud ehitiste püsimajäämist.

Kohtu hinnangul ei ole Keskkonnainspektsioon eksinud vaidlustatud korralduse andmisel

kaalutlusõiguse teostamisel. Põhjendatult on kaalukamaks peetud vahetult looduskaitseseaduses

sätestatud avalikku huvi olukorras, kus erahuvi on teostatud õigusvastaselt ning vaidlusaluste hoonete

lammutamine ei ole kaebajale ülemääraselt koormav, kuna tegemist ei ole vahetult eluhoonetega ning

nende lammutamine ei takista maaüksuse sihipärast kasutamist. Kohus nõustub vastustajaga ka selles,

et ehituskeeluvööndis ehitamine iseenesest on vastuolus seaduses sätestatud looduskaitseliste

eesmärkidega, mistõttu ei ole vaja enam täiendavalt hinnata, kas ehituskeeluvööndisse õigusvastaselt

püstitatud hoonete kasutamine nende asukohas toob kaasa loodusele kahjulikke tagajärgi või on

hoonete kasutamine võimalik looduskeskkonda täiendavalt kahjustamata. Kaebaja ei ole

haldusmenetluses ega kohtumenetluses esile toonud asjaolusid, millest nähtuks võimalus

vaidlusalused hooned seadustada või kaebaja erakorraline huvi, mille tõttu tuleks siiski aktsepteerida

sauna ja varjualuse paiknemist ehituskeelu- ja veekaitsevööndis. Seega puuduvad kaalukad

argumendid, mis õigustaksid hoonete püsima jäämist ja mille arvestamata jätmise tõttu võiks

ettekirjutus osutuda õigusvastaseks.

Ehitiste lammutamist või teisaldamist on pidanud vajalikuks ka Keskkonnaamet (tl 37).

21. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et Keskkonnaisnpektsiooni 28. mai 2015 ettekirjutus nr

13001715 on õiguspärane ja selle tühistamiseks puudub alus.

Vastavalt HKMS § 253 lg-le 3 tühistab kohus 10. augusti 2015 määrusega kohaldatud esialgse

õiguskaitse abinõu.

22. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja

ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega menetluskulude

nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest vastustaja kasuks

menetluskulusid välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tanel Saar

kohtunik